Eelmisel talvel tegin enda jaoks ühe kulinaarse avastuse – Brüsseli ehk rooskapsad! Varem ei olnud need mulle igapäevaselt (turul või poes) just liiga pealetükkivalt vastu vaadanud… Vanaema ei kasvatanud neid ka kunagi. Minust siis rääkimata.

Kui möödunud talvel olin nende headuses veendunud, püüdsin neid eelmise aasta suvel kohe ka ise Pärnus kasvatada. Vastab 100% tõele, et neid kapsaid tasub juba puhtalt ilu pärast kasvatada, sest need hurmurid püsivad ikka väga kaua kenas vormis, külmadeni. Sel aastal venitasid näiteks täiesti lõdva randmega jõuludeni välja. See foto on tehtud  Pärnu aias 13.11.2011 (!). Kusjuures ema sai kapsaid veel detsembriski noppida!

Aga mulle meeldib ka nende mõnus kergelt mõrkjas maitse ja krõmps tekstuur - sellepärast ongi need sel talvel jälle aina tihemini mu toidukotti potsatanud.

Kusjuures välismaiste piltide pealt olen näinud, et turumutid säilitavad ja müüvad neid varrega. See kõlab loogiliselt, sest kui need varre küljest ära võtta, närtsivad nad üsna ruttu (ise hoian neid kilekotiga külmkapis ja nii säilivad lühikest aega väga hästi). Eesti turgudel olengi aga ainult nii, mõtlen lahtilõigatuna, neid müügil näinud (ei tea, eks nad säilitavad neid ikka varrega koos, aga müüvad lihtsalt väikeste nupukestena?). Sellised väiksed mured mul siis :)

Suurtes toidupoodides olen neid ka sel aastal juba tihemini näinud, tavaliselt väikestesse karpidesse pakituna. Selliselt ei ole ma neid kunagi aga ostnud, sest selleks ajaks, kui ma poodi jõuan, on need tavaliselt seal karbis juba närtsinud ja krimpsu tõmmanud. Mulle meeldib ikka oma käega ilusad nupsud välja valida ja siis u 1,5 kg peal avastada, et ainuüksi enda lõunasöögiks on vist (päris kindlasti!) rohkem kui küll! Ja siis need rahuloleva näoga koju tassida. Nagu õnnelik jahimees. Või siis pigem ikka korilane.

Olen neid kapsaid teinud liha juurde lisandiks või ka niisama kergeks õhtunäksiks (sobivad hästi ka nt õlle kõrvaseks!). Eelmisel talvel röstisin neid tihti ahjus (nt palsamiäädikaga on väga head), aga tegin neist ka sooje salateid. Brüsseli kapsad sobivad väga hästi hapuka ja mahlase õunaga, krõmpsuvate pähklitega, juustuga, peekoniga… Võimalusi on lõputult.

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Alustan viimasest ehk likvideerin kõigepealt eelmise postituse võla. Nagu lubatud sai, kingin ühele lugejale Merit Raju uue raamatu “Leia oma tee”! Ma ise ei ole sellega veel täitsa ühele poole saanud, aga lähipäevil peaks see juhtuma. Igaljuhul, nagu mu kõhutunne juba poes ütles, on päriselt ka tegemist väga mõnusa, motiveeriva ja jällegi äratundmist täis lugemisega! Sel korral küll ka veidi praktilisemast küljest (ettevõtlusega alustamisest ja sellega seonduvast), aga väga põnev oli lugeda ka teiste eestlaste lugusid elust, unistustest ja nendega tegelemisest. Lühidalt – kogumik heade mõtetega.

Nonii, kujutan taustaks trummipõrina ja lotomasina kolina asemel näiteks… nugade-kahvlite klõbinat ja… üks, kaks, kolm…raamat läheb sulle, Kristel, palju õnne ja aitäh artikliviite eest ka! Luban, et su postkasti potsatab üsna pea ka sama sisuga kiri. :) Aga nüüd tänase väga maitsva postituse juurde… taustaks üks loosoovitus ka.

Ma üldse ei salga, et viimasel ajal olen hakanud kalduma Aasia suunas. Nii köögis kui ka peas toimetades. See on nii põnev maailm, mida ikka ja jälle midagi uut avastades tasahilju tundma õppida.

Täna tegin laksat. Laksat peetakse tavaliselt supiks, kuigi see võib tähendada ka kausi- või taldrikutäit (riisi)nuudleid supitaolises kastmes. Laksa ajaloo ja päritoluga on üsna segane lugu, aga see on väga levinud just Kagu-Aasias – Malaisias, Singapuris, Tais jne.

Laksasid on laias laastus 2 eri sorti: 1) curry laksa ehk paksemapoolne karrisupp, mille põhjaks on kookospiim, ja 2) asam laksa ehk magushapu maitsega supp, mille põhi on curry laksa‘ga võrreldes vedelam ning selgem ning mis saab oma hapuka maitse tamarindi viljalt. Aga et asi liiga lihtsalt ei kõlaks, on mõlemal laksatüübil veel väga-väga palju eri variatsioone. Siinne laksa on esimest tüüpi.

Kui ma seda laksat esimest korda tegin, sai kohe selgeks, et see on midagi täpselt minu maitsele! Kreemikas kaste magusast kookospiimast, hapust laimimahlast, veidi vürtikust… midagi lihtsalt nii head, et ma pidin täna selle laksa tegemise spetsiaalselt ette võtma, et see ka blogi jaoks üles pildistada ja et seda headust ka teistele edasi jagada. Ja et saaks seda jälle lõunaks nosida muidugi ka. Ja nagu minusugusele laisale inimesele kohane, on see roog väga mõnus ka sellepärast, et selle tegemine on väga lihtne, see valmib kiiresti ning on pealekauba ka väga tervislik ja kerge seedida! Nii et mul on igatahes pöidlad püsti ja soovitan :)

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Kui mul on igav, on mul saanud kombeks vaadata TEDi jutte. Nendes on alati midagi: motiveerivat, inspireerivat, liigutavat, naerma panevat… Viimastesse nädalatesse ei ole selliseid, mõtlen igavaid, hetki eriti palju sattunud, küll aga on mind kummitanud üks varem vaadatud video. Seal kõneleb psühholoog Barry Schwartz ja see video on tehtud tegelikult juba 2005. aastal, aga kõnetab praegugi ja üha enam.

See räägib valikute paradoksist. Ehk lühidalt öeldes sellest, et tänapäeva läänelikes ühiskondades ei ole inimesed tänu valikuvabadusele ja valikuvõimaluste rohkusele tegelikult vabamad ega õnnelikumad, nagu võiks eeldada, vaid halvatud ja vähem rahulolevad. Aga et seda 20-minutilist videot mitte pikalt-laialt ümber jutustada, soovitan see video ära vaadata (lisasin igaks juhuks eestikeelsed subtiitrid ka). Mind pani igatahes mõtlema.

Me teame ja räägime palju sellest, mille poolest on valikuvabadus ja valikuvõimaluste rohkus hea. See on midagi, mille poole maailmas paljud riigid pürgivad. Vabadus valida ja omada võimalikult palju valikuvõimalusi võrdub inimeste jaoks tihti heaoluga. Aga palju harvem mõtleme, mis võib selles olla halba või mis need laiad valikuvõimalused endaga kaasa toovad?

Ma ei olnud selle peale kunagi nii mõelnud, aga kui ma seda videot vaatasin, sain aru, et tegelikult olen hakanud alateadlikult oma valikute tegemist mõnel juhul kärpima ja mõnel ka täielikult välitma.

Näiteks olin ma varem harjunud sellega, et mul oli igal pool ligipääs telefonile, arvutile ja internetile (mobiilside levib nüüd vist küll juba igas Eesti soos ja rabas, sülearvuti ei ole enam mingi haruldus ja võib vist öelda, et sama kehtib ka nutitelefonide kohta – mul seda veel ei ole, aga tundub, et kõigil teistel juba on). Ole kus tahad, ikka saad samu asju teha. Kui mõnus tundub praegu mõelda, et veel üsna hiljuti oli täiesti reaalne võimalus viibida nt puhkuse ajal (Eestis) kohas, kus sul ei olnud telefonist mingit kasu, sest sul lihtsalt ei olnudki levi! Või kui veel ei olnudki mobiiltelefone!

Ühel hetkel sain aru, et kui ma tahan midagi täiel rinnal nautida, millestki selle õige elamuse ja tunde kätte saada, pean need “kõik on võimalik” võimalused välistama – puhates telefoni ära panema, minema ilma internetipulga ja arvutita maale ning käima looduses ja tegema süüa vahel ka ilma fotokata! Ehk suruma ennast samasugusesse “akvaariumisse” nagu oli seal videoski. Ise endal käed piltlikult öeldes kinni siduma ja seadma enda psüühikale piirangud, et see tajuks, et selles konkreetses hetkes ei ole kõik võimalik. On ainult see, mis akvaariumisse jääb. Ja kui kõik ei ole enam võimalik, oskan ma olemasolevat palju paremini nautida, sest muid võimalusi, ahvatlusi ja alternatiive lihtsalt ei ole enam “menüüs”. On 1 fookus.

Minu jaoks oli see huvitav vaatenurk, mis tõi päris palju äratundmist. Kui palju tuleb meil tegelikult iga päev tegeleda valikute tegemisega? See on isegi veidi hirmutav. Kui tihti kõhkleme või kahtleme, kas tegime ikka õige valiku? Kahetseme? Süüdistame ennast? Jälle üks teema, millele tasuks igaühel ehk korra pikemalt peatuda.

Eelmisel nädalal ma lubasin, et teen midagi head nii blogi sünnipäeva, aastavahetuse kui ka Tassikese FB lehel 1111 fänni täitumise puhul! Nüüd siis tulebki see osa. Ja isegi, kui ma veel enne arvasin, et see tuleb täiesti teisest teemast asi, siis tegelikult ei peagi nüüd üldse kaugele hüppama.

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Ta on itaallane. Ta ei löö ennast läikima ainult hommikuti, vaid ka pärast väsitavat tööpäeva. Tööd teeb siis, kui selleks parajasti isu tuleb ja ainult selleks, et juba paari tunni pärast midagi head hamba alla pista. Hommikuti käivitab end kange doppio’ga ja mõmiseb peegli ees endale sisendades üht viit “Niente Paura“ (it k ei karda midagi). Selline loom on siis see meie uus koduloom.

Sain ta täiesti ootamatult sünnipäevaks Ü-lt ja K-lt (küll on ikka hea, kui inimestel nii täpne silm, et panevad kohe 10sse). Möödunud nädalavahetusel, pärast pidulikku osa ehk siis, kui Eesti taasiseseisvumise pannkoogid olid vaarikatoormoosiga söödud, tegime muidu patriootidena südamed kõvaks ja asusime esimese iseseisva pastakatsetuse kallale. Jamie järgi otsustades käib kõik imelihtsalt, aga mõtlesime kohe kõhklevalt, et eks oma silm (või peaks ütlema hammas?) on ikka kuningas.

Tegime taina käsitsi (alustuseks 2 inimese ports – 2 muna ja 200 g jahu). Jahu lauale kuhja ja siis toasoojad munad sinna keskele kraatrisse.

Kloppisin munad lahti ja segasin tasapisi jahuga, kuni mass oli piisavalt paks et seda kätega mudida. Muljusin taina ühtalseks palliks, nii et see käte külge enam ei kleepunud ja oli ühtlane. Tundus, et kõik läheb plaani järgi ja nüüd võib asuda huvitama osa, rullimise juurde.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Esiteks on mul nii hea meel, et mu ürdipliit on viimaste päevade jooksul nii palju head tagasisidet saanud! Teiseks suur tänu kõikidele pöidlahoidjatele, sest juba täna õhtul lendan ma taevasse õhtustama (juhuu!) ja kolmandaks – on see Eesti suvi ikka mõnus küll, eks? Pool aastat on kottpime, hirmkülm, aga ühest päevast alates näitab kraadiklaas püsivalt 25+ ja ööd on nii valged, et kohe valged. Pole siis mingi ime, et eestlased kasutavad neid pimedaid talveõhtuid ei millegi muu kui suviste nädalavahetuste planeerimiseks, et ikka viimnegi päikeseenergia doos saaks ammutatud. Ja kes hiljaks jääb, see tavaliselt ka ilma jääb. Meil aga läks vähe õnnelikumalt – murdsime küll tavasid ja otsustasime üsna suvalisel hetkel korraldada ühe grilliõhtu, aga nagu näha, tuli välja küll.

Tõsi, päris plaanipäraselt see ei läinud, kuna seltskond on aktiivne (kes töötab nädala sees väljamaal, kes elab ja hingab bändi töögraafikuga ühes rütmis ja kes on niisama ettevõtlik) mistõttu mõningane kadu oli kahjuks paratamatu. Aga grilliõhtu siiski toimus ja teemaks kujunes sujuvalt palsamiäädikas (kuigi tagantjärele hinnates ei jäänud ka sääsed üldse palju maha), kuna üks osa aktiivsetest perekonnatuttavatest otsustas neid hakata maale tooma (kui huvi pakuvad Itaalia väiketootjate veinid või palsamiäädikad, siis soovitan korraks Frizza lehele sisse astuda, kui aga sääskedest lahtisaamine, siis lugeda seda artiklit).

Sissejuhatuseks sai otsitud igasuguseid ideid grilliõhtule, kus oleks kasutatud palsamiäädikat. Nende seas nii igipõlised lemmikud (nagu ahjus kuivatatud tomatid, tomati-mozzarella või rukola-mangosalat), aga ka uued üllatajad: grillitud banaanid peekoniga (mmmm!), grillitud rabarberisalat (mmm-hmmm-hmm!) ja ülejäänud asjade üle võib nüüd vaielda, aga mulle meeldis väga ka mustas marinaadis sea kaelakarbonaad ja ürdikanafilee (mis sai muide üllatavalt mahlane ja üldse mitte kuiv!).

Õhtu oli tore. Oli päikest, palavust, veini, sääski ja head seltskonda. Õhtu tipnes kohvi ja jäätisega ja mis siin salata – ka superstaari hääletusele elavalt kaasaelamisega (ja sama suure pettumisega). Aga see selleks. Nüüd rida retsepte, mida me grillõhtul mekkisime, ja ka üks uudis!

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Lebotan maja sisehoov-terrassil päikese käes ja kirjutan seda postitust. Kaaslaseks tekk, paar patja ja ühe terrassikorruse korteri rõdult välja lastud punase kaelapaelaga hall kiisu. Nagu praegusest lebotamishetkest võib välja lugeda, on viimaste nädalate suur kiire lõpuks ometi möödas. Ja lõpuks ometi on väljas ka soojaks läinud!

Viimased 4 nädalat olen osalenud ühel koolitusel, mis on suure osa minu ajast ja energiast endale röövinud. Seda õnneks ikka ja ainult heas mõttes, sest koolitus läks väga asja ette ja üldse oli kõik väga viimase peal ja super. Ja kui  nüüd möödunud nädalavahetuse emadepäev välja arvata, läks ka see suhteliselt suure töötegemise tähe all. V.a. reede – sest selle teine nimi on ju teadaolevalt pitsaõhtu. Nüüd ongi mõnus siin päikese käes vedeledes ja mõnuledes see õhtu kokku võtta ja pitsataigna retsept sooviavaldajate jaoks üles riputada. Teiega oli tore! :)

Meite pool toimuvale ja välja hõigatud pitsaõhtule kogunes vist oma 13 sõpra ja kuna nii suurele kambale 3käigulise õhtusöögi pakkumine mu 4toolilise söögilaua taga pole minu (ega tõenäoliselt ka külaliste) helesinine unistus, siis tuli midagi muud välja mõelda. Mõeldud-tehtud: pizza night it is!
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Lõpuks ometi jõudsin jälle üle tüki aja Pärnusse. Esiteks tulitas juba Tallinnas akna all kasvavate taimede pärast (mu uus rabarber Red Champagne ootas juba ammu-ammu mahapanekut), teiseks oli tahtmine suur, et valdused aias üle vaadata ja loomulikult ka grill sel aastal esimest korda kuumaks kütta.

Need olid hästi pragmaatilised põhjused. Tegelikult oli asi selles, et ma nägin oma selle kevade esimesi märtsi- ja lumikellukesi Kosmose trammipeatuses, ja purgis! Ja mul hakkas selle peale lihtsalt imelik olla. Mitte et see tädi sel varahommikul oleks mind seal kuidagi halvasti silmanud, ei! Lihtsalt väga veider oli tajuda, kui asfaldiseks mu elu vahepeal muutunud oli.
Loe edasi »

Populaarsed postitused

Oh, pühapäev oli nii mõnus päev. Hommikul ärgates oli keha kohe aktiivsust ja tahmist täis – õue, õue, õue! Päike ju paistis ja oli oi-kui-soe kevadpäev. Rullikad autosse ja spordiraja poole teele. Selle hooaja esimesel korral Sakku. Täpset kilometraaži ei tea öelda, aga umbkaudu 10 km kanti see jäi. Igatahes oli paras esimene rulliring: päikese suunas rühkimine garanteeris esimesed tedretähnid ja läbitud teekond järgmiseks päevaks ka tiba kanged jalad. Mõnus!

Aga pühapäev oli mõnus veel ühel põhjusel. Nagu tänapäeval hommikurutiini juurde – umbes sinna duši all käimise ja hambapesu vahele – kuulub, logisin Facebooki vaatama, mis maailmas uut on. Ohoo, mingi kiri. Palju õnne! Ma võitsin Misu FB kampaanias kõrvarõngad. Uskumatu, ma ei võida ju mitte kunagi mitte midagi. Vägev! Ja mis veel – need ei ole tavalised kõrvarõngad, vaid tassikestega kõrvarõngad, tas-si-kes-te-ga, ideaalsed! :)
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Vaevalt, et 2000. a ametlikul kõige tervislikuma köögivilja valimisel brokoli selle tiitli mingi pettusega välja meelitas. Tõenäoliselt on asi ikka selles, et ta aitab ennetada vähki, vähendab silmakae ohtu, kaitseb ajurabanduse eest ja isegi keedetud kujul pakatab suuremast kogusest C-vitamiinist kui apelsin. Lisaks sisaldab brokoli ohtralt kaltsiumi ja ühes keskmises õisikus on kolm korda rohkem kiudaineid kui viilus täisterasaias. See nimekiri võiks veel jätkuda, aga mind ei ole vaja rohkem veenda. Brokoli on võitnud.

Mind on juba pikemat aega vaevanud see küsimus, miks meil siin Eestis nii vähe brokolit süüakse? Jah, brokoli on küll kallim kui kartul, aga sa ei lähe ju ka raamatupoodi ega osta sealt kõige odavamat raamatut! Miks ei võiks siis ka toidupoes asju nende sisu järgi valida? Eriti kui sul sul on sisuliselt valida ju “Banaanil on nohu” ja Tammsaare vahel (või tuleks tänapäevases mõistes tuua paralleel “101 maailma parimat dieeti” ja “Minu Eesti” vahel?). Mõte on igal juhul sama.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Aitab nüüd igasugusest muust jutust, küll fotokad, küll aianurk… :) Tuli hoopis isu millegi värske, mahlase ja samas ka vägevalt tervisliku järele. Salakaval kevad on viimasel ajal paljud jalust niitnud ja nelja seina vahele aheldanud (õnneks mind veel mitte). Selle ennetamiseks lubasin endale ühe korraliku vitamiinilaksu, millega kaasneb ühtlasi ka ametlik avapauk kevad-suvisele salatihooajale. :)

Avokaadod ja igasugused tsitruselised on praegu poes väga hea küpsusastmega, nii et lausa lust on sellist värvilist taldrikut kokku panna. Rääkimata avokaado ja greibi omavahelistest headest suhetest. ;) Hernevõrsed noppisin salati tarbeks jälle oma akna alt, mungoa idud urgitsesin purgist. Ahjaa, ja kõrvale kuulasin üht (minu jaoks uut, tegelikult juba vana) Norra ansamblit Kings of Convenience. Üks hea kevadine lugu neil, Mrs Cold. Mõnus! :)

Selleks laksu-nimeliseks pealkirjaks sain inspiratsiooni kohvikust Kompott, kus pakutakse ingverilaksu (värskelt pressitud ingverimahl pitsist), ka ikka profülaktika eesmärgil. Käisin seal alles nüüd I korda (mis siis, et varem jäi ju kooliteele, ilmselgelt Murphy…). Kes on käinud, teab, et kohvik on igatahes mõnusalt kodune ja lihtne, aga samas lausa pritsib inspiratsiooni (tagurpidi keeratud taburettidest lilleriiulid, rippuvatest patjadest seljatoed, vihmavarjudest valgustid, voodivedrustusest nagi jpm). Ja nagu lihtsate asjadega tavaliselt juhtub – nendega pakitakse kaasa ka tükike võlu. Sama võiks öelda selle lihtsa salati kohta. Aga eks enne otsustamist peab ise järele proovima. Kohvikus oli võlu küll! :)
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...