Arvake, kes kurvastavad selle juures, et mind sel aastal aprillis ja mais Eestis ei ole, kõige rohkem? Mu rohelised näpud. Enne kui Eestist lendu tõusin, lootsin salamisi, et kevad tuleb sel aastal varem ja jõuan veel oma kõrgpeenrakaste Saaremaale tervitama minna. Aga ei. Suurema ahastamise möödudes jõudsin lohutuseni, et hea küll, eks neid aastaid ole ju ühel 25aastasel veel päris mitu ees. Üks siis ees või taga.

Aga et sügelevaid näppe mõistusega täielikult välja ei ravi (eriti siit-sealt jälle kuuldes, kes millega seal Eestis oma aias toimetab), püüan endiselt mõelda, et nii must-valged need lood siiski ei ole. Kui ma mai lõpus Saaremaale jõuan, pole salatiliste jms külvamiseks veel lootusetult hilja. Vähemalt eelmisel aastal õnnestus hiline külv edukalt, miks siis sel aastal ei peaks?

Seni rahuldan oma aiandusisusid siin Calofornias community garden‘eid ehk ühiskondliku kasutusega aedu pidi ringi luusides. Ja ega see pole ka vähem huvitav viis selle haiguse raviks! See aed, mis siin piltidel on, asub Palo Altos ja on selle linna kolmest ühisaiast kõige suurem.

Mäletan väga hästi, kui ma juba 2 a tagasi gerilja-aiandusest vaimustunult blogisin. Siis ei teadnud ma taolistest linnaaiandusaktsioonidest veel suurt midagi. Nüüd olen ma aga siin, jalutan linnas, aga samas ka maisi-, artišoki- ja viinamarjapeenarde keskel. Peaaegu nagu tellitult.

Neid aedu on siin tegelikult igasuguseid – osa neist väiksed ja taraga piiratud ning väravad tabaga lukustatud. See sama aed Palo Altos on aga kõikidele avatud ja see on siiani suurim, mis ma siit leidnud olen. Rajatud on see aed tegelikult juba ammu – 1970. aastal. Siis sai see näidisaiaks, kus saaks kohalikele demonstreerida, mida tähendab ja kuidas käib mahepõllundus.

View Larger Map

Nüüdseks on kogukonnaaiandus juba tavaline. Tegelikult mitte tavaline, vaid väga populaarne! Üldiselt on ühisaedades nii (aga ma võin ka praegu liialt üldistada, see kehtib vähemalt Palo Alto aedade kohta), et maa on jaotatud väikesteks eri mõõdus peenardeks. Kui linnaelanik tahab seal endale midagi kasvatada, peab ta ennast peenra(oote)nimekirja panema (jah, enamasti just ootenimekirja, sest vabu peenraid enamasti ei ole), maksma linnale mõningast tasu ja seejärel on tal voli oma aiamaakest harimas käia ja kasvatada seal mida iganes (legaalset). Nii nägingi seal puhevil roosipõõsaid kõrvuti põldoapeenraga, punaseid maasikaid porgandipeenras, lillherneid, salatipäid, (põõsastunud) sparglit, sõstrapõõsaid, valmivaid põldmarju, kummelit, piparmünti ja teisi ürte, herneid, paprikaid, tomateid… ja ohtralt artišokki – see on siin põllumajanduses ikka tõeline hitt. Ühel päeval lõuna pool maanteel vurades leidsime ennast ühtäkki suurte põldude vahel sõitmas, umbes nagu meil rapsi- või kartulipõllud, ainult et siin oli artišokk.

San Franciscos ja ka väiksemates linnades, nagu Palo Altogi, on linnaplaneerija olnud enamasti väga reeglipärased (tänu millelel on siin üsna lihtne liigelda), linnaaednik on teinud samuti head tööd – peaaegu kõik näeb viks ja viisakas välja. Kui vaadata taimi, kumab läbi, et need on just sinna hoolikalt planeeritud. Aga ühisaedadel on just vastupidine võlu – need on mõnusalt lohakad ja kaootilised kohad. Ei ole konkreetset blokisüsteemi, vaid iga peenar on just täpselt nii pikk ja lai kui tarvis, eri sorti ääristustega. Igaüks kasvatab just seda, mida ise tahab, ja kaunistab oma peenraümbrust oma tunde järgi.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Salatsigurist ehk endiiviast (ing k chicory, endive, witloof) kuulsin ma esimest korda siis, kui ma ülikooli kõrvalt söögikohta tööle läksin. Ehk u 6 a tagasi. Seal pakuti salatsigurist valmistatud vormirooga, aga tol ajal see kergelt mõru maitsega krõmps köögivili minus erilist vaimustust ei tekitanud. Nüüd juhtub aga järjest tihemini, et tulen poest just selle kollakas-rohelise “salatipeaga” koju ja selleks on päris mitu põhjust.

Salatsigur on omapärase maitsega – mõrkjas, magus, krõmps ja mõnusalt mahlane. Seda saab kasutada nii värskelt salatites, suppides või ka ahjus röstitult, vormiroogades jne. Lisaks paljudele kasutusvõimalustele säilib see külmkapis ka väga hästi (1 nädal kindlasti, võimalik, et ka kauem, mul on alati varem otsa saanud).

Ja sellel on ka huvitav lugu! Salatsigur on eriti populaarne Belgias, kus väidetavalt tarvitab iga inimene seda aastas 7 kg ja kus on olemas ka endiiviamuuseum! Miks see nii on? Nimelt kuulub selle köögivilja (kogemata) avastamise au 19. sajandil just belglastele – salatsiguri puhul on tegelikult tegu kohvi aseaine, siguri juurele pimedas, niiskes ja soojas ajatatud “salatipeaga” (mis juba iseenesest kõlab kõikidele rohenäppudele puhta väljakutsena, on ju?!). Ja nagu paljud avastused, selgus ka see tänu juhusele, kui üks talunik sigurijuurtele liiva peale raputas ja paar nädala pärast sealt valged pungad leidis. Belglased ise kutsuvad salatsigurit muuseas ka Brüsseli valgeks kullaks, sest 20. sajandil hakkasid ümberkaudsed talunikud seda kasvatama ja tõid nii rikkuse majja (kui läks põnevaks, loe veel salatsiguri avastamismüütidest ja ajaloost põhjalikumalt sellest Britt Roseni artiklist)!

Endiiviat müüakse poes värske kraami osakonnas, kus salatipea on tavaliselt tihedalt kilesse pakitud. Lehed on otstest kergelt kollakas-rohelised, kuid sellest ei tasu ennast heidutada lasta, sest endiiviat kasvatataksegi pimedas (sellega hoitakse ära nende roheliseks muutumine, millega kaasneks muidu ka liiga mõru maitse). Ehk mida heledam on endiivia värvus, seda mahedam see on. Keskmiselt kaalub üks endiivia 250 g. Viimati tuli sellise endiivia eest mul välja käia ligi 0,80€ (ehk kilohind on endiivial u 3,5€).

Möödunud nädalavahetusel tegime endiiviast külalistele suupisteid. Nii lihtne, samas nii hea! Sinihallitusjuust, Kreeka pähklid ja endiivia on üsna klassikaline kooslus, mida leiab tihti ka meie söögikohtade eelroogademenüüst. Sel korral tõukas mind aga tegudele Tuulilt laenuks saadud raamat “Plenty“, mis selle maitsva koosluse mulle meelde tuletas ja kust veidi mugandatuna see retsept pärit ongi.

Kui see mitme nimega hea laps ärgitas huvi, siis on siin veel terve rida retsepte, mida endiiviast valmistada! Lisaks sellele, et endiivial on palju nimesid, on sellel ka palju variatsioone. Siin veel ülevaade endiivia sortidest (mina pean selles postituses ja retseptis silmas seda, millele on viidatud nimega White Californian Endive, kuigi paljudes kohtades nimetatakse seda lihtsalt Belgia endiiviks).

Lihtne ja kiirelt valmiv maitsev suupiste, mida pakkuda külalistele tervitusampsuks!

Endiivia-sinihallitusjuustu ampsud
u 20-25 ampsu

2 endiiviat (sõltuvalt suurusest saab ühest u 10-15 nn korvikest)
50 g sinihallitusjuustu (nt Roquefort vms tugevamamaitselist sinihallitusjuustu)
150 g Kreeka jogurtit (vm paksemat jogurtit)
valget jahvatatud pipart
2 peotäit (hakitud) pähkleid (nt Kreeka pähklite ja seedermänniseemnete segu)
1 sl võid

Haki Kreeka pähklid veidi väiksemaks. Sulata pannil või ja rösti pähkleid ja seedermänniseemneid pannil kõrgel kuumusel, neid pidevalt liigutades (minul nähtavasti jäid nad ühele küljele veidi liiga kauaks). Kui pähklid on ühtlaselt kuldsed, eemalda pannilt ja jäta jahtuma.

Eemalda endiivialt paar välimist koledat lehte. Lõika juurepoolsest otsast väike jupp ära, nii et suuremad lehed tuleksid peast lahti. Lõika veel veidi, kuni eemalduvad järgmised lehed, jätka, kuni kõik suuremad lehed on käes. Pese lehed ja kuivata korralikult köögipaberiga. Riivi jämeda riiviga sinihallitusjuust, sega jogurti ja valge pipraga hästi läbi, maitse, vajadusel lisa veel pipart.

Serveerimiseks määri igale endiiviakorvikesele 1 tl jogurti-sinihallitusjuustumääret ja puista üle pähkliseguga.

Sarnaseid postitusi...

Paar-kolm nädalavahetust tagasi käisime Saaremaal. Ühel päeval tegime 140 l õunamahla (kusjuures õuna-aasta oli üsna kehv) ja teisel koristasime aiamaalt saaki. Kevadel ehitatud kasvukastid rammusa mullaseguga tõestasid ennast igati – taimed kasvasid üle ootuste lopsakalt ja saak oli ka väga hea. Viimast sai täpselt parajalt, sest rohkem meie pikakerelisse ei olekski sel nädalavahetusel mahtunud (kiitus külviplaneerijale!).

Kui mõelda Saaremaalt Tallinnasse (tagasi) kolimise peale (mis oli ühtlasi meie reisu 3. eesmärk), kujutaks paljud tõenäoliselt ette, et autos on kastid riiete, jalanõude, mööbli, kodumasinate, nõude ja kõige muu sellisega. Meil olid küll nõud (sest neid läheb mul pildistamistamiseks vaja ja kui mul on valida kas riide- või nõudekast, pole kahtlustki, et valin viimase) ja mõni väiksem kott ka riietega, kuskile sinna istmete vahele surutud, aga peamiselt kõrgusid autos kastid köögiviljadega. Pastinaagid, kurgid, viimased kasvuhoonest korjatud tomatid (nii punased kui rohelised), peedid, patissonid, porgandid, kartulid, põldoad, porrud, sibulad, maisitõlvikud… Ja muidugi veel kilekottidesse korjatud ürdid: tüümian, salvei, petersell, till, pune, münt, meliss, tulsi… ja suur-suur kilekotitäis basiilikut. Kõik need 42 taime, mis ma kevadel kasuhoonesse istutasin, tõmbasin nüüd üles. Võib ette kujutada, kuidas mu silmad selle kotitäie peale põlesid. Nina lõi kõik kilomeetrid teel mandrikoju nurru!

Jõudsime koju üsna hilja. Väljas oli juba pime, kui hakkasime kaste tuppa tassima. Kõigepealt tassisime kogu tavaari trepikotta ja sealt siis edasi. Vahepeal jõudsid nii mõnedki (meie jaoks uued) naabrid koju tulla ja meie varandust trepikojas imetleda. Tegelikult ma ei tea, kas nad imetlesid, aga poole silmaga uurisid küll, ma nägin! :) E ütles: “Las vaatavad, et neile kolivad siia nüüd korilased!”. Naersime ja tassisime järgmise kastitäie värskelt tehtud õunamahla ülejäänud kraami sekka.

Tassisime kastid üles ja panime rõdule, kus plusskraadidega on selliseid asju väga mugav hoida. Pealegi ma tõsiselt armastan rõdusid! Kui lõpuks teleka ette diivanile maandusin, siis mitte lösutamiseks, vaid asusin silmade kilades veel basiilikulehti puitunud varte küljest puhastama, sest südametunnistus ei raatsinud seda kotti lihtsalt homset ootama jätta. Veel samal õhtul tegin pea pooltest basiilikutest veel korraliku potskutäie klassikalist pestot ja pistsin seda siis järgnevatel päevadel igale poole – leiva peale, salatisse ja omelti sisse (või õigemini peamiselt nii see vist ära kuluski). Jube hea oli. Aeg oli justkui nihkes – väljas oli juba jahe, tuuline ja hall, aga rääkides basiilikust ei tea ma veel ühtegi asja, mis selle lõhnast ja maitsest päikselisemaks ei muutuks. Osav ajupete (ja oma kasvuhoonest korjates ka odav).

Õnneks on kastisisud kiirelt vähenenud. E võtab hommikul omleti sisse porrut, mina toitusin ühel hetkel hommikul, lõunal ja õhtul tomati-basiilikusalatist Kalamatsi kitsepiima toorjuustuga. Igasugused juurikalised on läinud korduvalt ahju röstimisele ja järgmise etapina hiljem püreesupi sisse, õunu kasutan pea igal hommikul õunapudru tegemiseks…

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Tere tulemast Põhjakale! Kes veel ei ole kuulnud, siis terve suvi on olnud Põhjaka mõisas tegutseva restorani ja toidublogijate vahel käimas üks põnev ühisprojekt – igal esmaspäeval kokkab nende köögis üks uus blogija. Ta valmistab ühe soolase ja ühe magusa roa, chef’id maitsevad ja pakuvad mõlemaid roogasid ülejäänud nädala oma menüüs. Päris lahe idee, eks? :) Eile oli minu ja ühtlasi ka viimase blogija kord.

Esiteks on Põhjakal eelmise suvega võrreldes palju muutunud – mõisa kõrval olevad müürid on saanud endale katuse, kus all on mõnus ka vihmasel suvepäeval istuda ja olemist nautida. Teiseks on eelmise suvega kõvasti edasi arenenud ka nende aiamaa. Kasvuhoone eri sorti basiilikute, tšillide ja füüsalitega… pikad peenravaod koriandrit, aedruutu, fenkolit, tilli, peterselli, ülipalju rabarberit, kõrvitsalisi… ja loomulikult kanala! Aga nendest ägedustest veidi lõpu poole veel :)

Mina läksin sinna tegema 2 asja – õunakrõbedikku ja kõrvitsasuppi (mhm, palju sinna sügiseni ikka siis jäänud on, eks?!). “Kondiitriosakond” oli selline mõnus rahulik nurgake (vähemalt sel ajal, kui mina seal olin), kus toimetas põhiliselt üksi Triin. Nagu allolevalt pildilt näha, on kuulsa Napoleoni koogi ühed komponendid ilusti valmis ja ootavad serveerimist. Vasemal istub aukohal, nagu kord ja kohus, foto meie esileedist.

Tegime Triinuga minu magustoidu valmis ja pistsime ahju küpsema. Samal ajal puhastasime pihlakaid ja ajasime niisama juttu. Nii huvitav on kuulda erinevate inimeste lugusid, kuidas nad just sinna on sattunud, kus nad just parasjagu oma elus on. Ja need lood seal köögis ei olnud üldse mitte nii sirgjoonelised, et üldhariduskool-kokakool-köök. Kaugel sellest. Päeva lõpuks oli raskem leida neid, kellel üldse kokakool seljataga. Kes õpib arstiks, kes õppis filosoofiat, kes tegeleb oma kommunikatsiooniäriga… kirju! Aga seda põnevam! Aeg-ajalt tulid kondiitrisse jälle saalist tellimused Napoleoni, eelmise nädala blogija Marju tehtud õunakoogi (mis oli superhea karamelline õunakook pähklitega!) ja rukkijahuvahu järele. Tegevust ja silmailu jagus :)

Üleüldse on Põhjakal praegu kibe hoidistamise aeg – nii nagu meie puhastasime Triinuga kondiitris pihlakaid, marineeris eile Ann seeni (mis tulid ka väga head, võin öelda!). Üleüldse võis Põhjakal siit-sealt leida hoidisepurke, aukartustäratavast keldrist rääkimata – purgid suvikõrvitsaviilude, kurkide, ubade ja mille kõigega veel…

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Nii mõnus on tatsata aias, vaadata ringi ja mõelda, et kõigest 2 kuud tagasi ei olnud siin veel mitte kui midagi (kuigi välja väänatud hüppeliigesega kõlab tatsamine üksi ka juba päris ahvatlevalt…). Nüüd on siin ju uus kasvuhoone (koos tomatidžungliga), aiamaa 6 lopsaka kasvukastiga, kapsapeenar ning elust rohetavad ja vohavad põlluvaod… Sellise arengu ja muutuste tajumine on ikka väga hea tunne… Nii et mul tekkis kohe vastupandamatu soov oma tublisid kasvandikke jäädvustada!

Tomatitega on meil sel aastal väga hästi – nii metsikult suureks ja lihavaks ei ole nende taimed veel varem siin kasvanud. Eks uus kasvuhoone ja sisse toodud viljakas muld teevad oma töö, aga ise naljatame ikka rohkem selles suunas, et nüüd, kui mina ka siin pesitsen, saavad nad 2 korda rohkem armastust! :) Siin on tomat “Visa”. Õige nimi tal.

Tomati-basiilikusegusest lõhnast kasvuhoones ei hakka ma pikemalt üldse kirjutama. Kõht läheb tühjaks. Ühed väiksed kollased tomatid, mida oleme ka juba mitu-mitu aastat muidu Pärnus kasvatanud, on sort “Yellow Pear Shaped” (all vasakul). Väga head ja ilusad tomatid. Nendelt peaks saama muide ise ka seemneid võtta, kuigi ise pole proovinud.

Ja kui tahta kobartomatit, millel 20 viljaga kobarad, siis tasub hankida sort “Miljoniline“, vähemalt nii seda siin kutsutakse. Näeb väga lahe välja ja tundub, et nimi vastab ka saagikusele.

Esimene suur tomat, mis hakkab punaseks minema on “Tigerella“. Väikeselt kollaselt tomatilt “Venus” oleme juba magusaid vilju suhu pistnud, aga see pole veel päris see. Ma tean, et praegu on see vaikus enne tormi…

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

2 nädala pärast kolime Saaremaale. Suveks. Või vähemalt esialgu suveks. See, mis sügisel saab, jäägu siis otsustamiseks, aga hetkel on igatahes käed-jalad tööd täis. Peamiselt on tööd täis sellega, et endale Saaremaale elamine õigeks ajaks valmis saada. Ehk siis ait, mis juba alates 1. juunist on meie esimene kodu (üürika anname Tallinnas ära). Teiseks hoiavad hoogu üleval ka aiatööd. Aga kõigest ükshaaval lähemalt.

Ahjaa, hoiatus! Kõik selle postituse pildid on tehtud telefoniga! Sest akende hööveldamise, kõrgpeenrakastide kokkukruvimise, aknaaukude tegemise, pööningu korrastamise… jms kõrval ei jää tavaliselt väga palju aega, et “tagataskust” see va peegelkaamera ka veel välja võtta. Aga kui kiired ajad möödas, hakkan seda kindlasti tihedamini ka seal peenarde ja maja ümbruses tegema. Aga nüüd siis lähemalt.

AIT

Mõnes mõttes sai kõik alguse sellest hetkest, mil see höövlifoto tehtud sai. Ehk sellest, kui olime ühel aprillikuu nädalavahetusel sõitnud isa töökotta ja asunud tegema reaalseid samme uue kodu suunas. 2 päevaga said (peaaegu) valmis 2 akent ja 1 uks. Mõtteid aita kolimisest olime selleks ajaks muidugi juba kuid mõlgutanud, aga nüüd said need – aknad ja uks – ka valmis. Mis omakorda tähendas seda, et nüüd pidid need ju ka päriselt kuskile ette minema! :)

Täpsustuseks ütlen kohe alguses ausalt ära, et see ait ei asu Saaremaal kuskil pärapõrgus, vaid vana talukoha hoovil, kus muidu niisamagi suviti väga tihti käime. Lihtsalt mõtlesime sinna kolida, sest aidas veel ei elanud keegi (või vähemalt nii me arvasime)! Kui me aprillikuu lõpus aida pööningut koristasime (mis tuletab meelde, et kunagi pean tegema ka mida-kõike-ühest-mitme-põlvkonna-talust-ja-selle-panipaikadest-ei-leia postituse), leidsime sealt sellise eluka:

Jep. Nõrganärvilistele ei soovita, vabandust. Aga see pilt siin ei ole tegelikult pooltki nii hirmus, kui selle leidmine hämaras valguses, pööningul! Olles äsja vedanud tema pealt ära hunniku puulaudu ja muud sodi, hakkasid silmad hämaras järjest rohkem seletama – mis (või õigemini kes!) asi see nüüd siis oligi… Esimese hooga hakkasin muidugi kohe kätega hirmsasti vehkima ja üsna kiiresti olin väiksest pööninguaugust väljas värske õhu käes. Ei läinudki kaua, kui uudishimu sai võitu, ja uurisime teda siis veidi lähemalt. Pildi pealt võib jääda mulje, nagu tegu oleks rotiga, aga see “röntgenpilt” kuulus kindlalt kellelegi tunduvalt kogukamale (tikutoosi ei olnud tagataskus, et võrrelda) – pakuti välja kärpi? Tegelikult on ta siiani tuvastamata (kiipi ei olnud ka kuskil näha :P), aga võite ette kujutada, kui uhke avapaugu meie esimesed talgud sellega said! :)

Maikuus on meil olnud kõik nädalavahetused tihedalt tööd täis. Pärast maikuu suuri talguid, kuhu tuli abivägi ka Pärnust kohale, nägi pööning juba üsna tantsupõranda moodi välja. Kahjuks ei ole fotot olukorrast “enne”, aga võite ettekujutada olukorda, kus vaevalt saab üks inimene pööninguuksest sisse ronida ja siis lihtsalt sinna samasse ette maha kükitada, sest ülejäänud pööning on igasugu kraami täis.

Pööninguga on see hea lugu, et alguses me isegi ei mõelnud selle peale, aga tööde käigus selgus, et pööningule on võimalik edasi ehitada. Ehk järgmisel suvel, kui meile Saaremaal endiselt meeldib, on mõte magamiskohad sinna kolida. Enne tuleks see ära soojustada, lauad peale lüüa nii põrandale kui ka katuseviilule, sest sealt pudiseb praegu rookatus vähehaaval alla.

Ait ise on tegelikult pikk hoone, millest 2/3 on ehitatud maakividest, 1/3 palkmaja stiilis. Esimeses kolmandikus hoitakse tänapäeval jalgrattaid jms, teine kolmandik on nn liha-kala ait, mille muldpõrand ja maakiviseinad hoiavad selle mõnusalt jahedana. Ja kolmas osa ongi siis nagu väike palkmaja, ligikaudu 20 ruutmeetrine vana viljasalv. See tähendab, et ruum oli algselt täiesti pime (1 uks), hiirtevaba ja samas hästi ventileeritud (ma arvan). Kahjuks ei ole ka aida ukse avamisest ja sealt vastu vaatavast olukorrast seda “enne” pilti, sest eelmisel suvel tegime aida täiesti pahaaimamatult tühjaks ja sorteerisime sealt tulnud kraami ära. Siiski-siiski – paar tundi enne ukse- ja aknaaukude tegemist nägi vaade ukselt välja umbes nii:

Edasi tuli isal 2 päeva tööd teha ning aknad ja uks saidki ette.

Nüüd möödunud nädalavahetusel olid prioriteedid aias vähe olulisemad, nii et aidas jõudsime teha veidi vähem, aga siiski 4 asja:

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Mida pikemaks ja soojemaks päevad lähevad, seda rahutumalt hakkavad näpud sügelema ja ei jõua seda aias toimetamise aega ära oodata. Tubase aiaga olen saanud tegelda juba veebruari lõpust alates. Mulda on sellest ajast alates saanud tomatid (väiksed kirss- ja potitomatitüüpi taimed ja üks esimest korda katsetamisel olev ripptomat), tšillid, basiilikud (väikseleheline vürtsbasiilik, tavaline vürtsbasiilik ja sidrunbasiilik) ja koriander, mis on toas üllatavalt kergesti ja kiiresti kasvama läinud. Sel aastal väga suur see tubane aed ei olegi, sest ürdiaed on viimase 2 aastaga saanud juba päris kopsakaks ja enam ei oskagi väga millestki puudust tunda. Pealegi on mõnda taime lihtsam osta kui kasvatada ja ma juba tean, et ma ei suuda turul taimede ostmisele nagunii vastu panna, nii et jätan midagi turumuttide hooleks ka :)

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Eelmisel suvel külastasin Pärnu lähedal asuvat Tamme talu ja kirjutasin sellest suure õhinaga ka siin, mäletate? See oli juba 9 kuud tagasi, siis kui sealne ürdiaed õitses, lõhnas ja… oli südasuvi. Selle muinasjutulise aia ja minu blogipostitusega seoses on nüüd aga üks tore lugu rääkida. Nagu ma ka eelmisel korral Tamme talust kirjutades mainisin – head asjad levivad iseenesest – ja järgnev on nüüd selle tõestuseks.

Tuli välja, et see lugu Tamme talust mu blogis jäi kirjastusele Pegasus silma. Esiteks tundub üldse natukene ebareaalne, et üks kirjastus kellegi isiklikust blogist (minu blogist!) mingi idee üles nopib ja sellest raamatu teha tahab! Samas on see ju väga tore, sest head asjad on levimist väärt. Nähes ja teades, missugune imeline lugu ja kirg selle aia taga on, ei ole siin tegelikult midagi imestada. Teiseks oli see nii kena, et kirjastus ka minuga sel teemal suhtles ja selle raamatu fotograafiks kutsus! Eelmisel nädalal sai tänaseks vist juba 8 kuud väldanud projekt lõpuks kaante vahele ja lettidele – “Tamme talu ürdiaias”!

Selle ürdiraamatu tegemisest kirjutades ei teagi, kust otsast alata. Omapärane ideesünnilugu sai räägitud. Hakkasime seda tegema juba eelmise aasta augustis. Kokku käisin seal talus vist oma 5-6 korda pilte tegemas. Nii suve lõpus, sügisel kui talvel. Tegin pilte küll aiast, taimedest, aiatöödest, perenaise Heli valmistatud toitudest, väiksest talupoest kui ka Helist endast. Ilmadega üldiselt väga vedas, ainult ühel korral tuli kõva vihmasadu ja pidime varju alla kolima. Aga pildistamine pildistamiseks. Loomulikult oli see minu jaoks väga oluline ja jälle täiesti teisest valdkonnast kogemus. Ja kirglike ja oma unistuste elu elavate inimestega on alati suur rõõm tuttavaks saada ja siis ikka ja jälle kohtuda. Heli on väga armas inimene! Peangi talle varsti külla sõitma ja mõne huvitava taime temalt ka oma aeda hankima :)

Aga tegelikult tahtsin kirjutada hoopis sellest, millest see raamat kirjutab. Reaalne probleem, minu jaoks. Kuna ma ise olen ka paras aianduse fänn ja mullas tuhnija (jah, alustan jälle veidi kaugemalt), siis tunnistan üles, et minu teadmised pärinevad vanaemalt, emalt, ajakirjadest ja internetist. Mul ei ole endal kodus ühtegi aiandusest rääkivat raamatut-teatmikku. Kui tekib küsimus, helistan emale või guugeldan. Samas olen ma endale mõnda asjalikku ja kaasaegset raamatut juba ammu väga igatsenud – käinud raamatupoodides riiulitel ootavaid raamatuid lappamas, aga ükski pole tundunud päris see.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Küünlapäev. Traditsioonidele au andes klaasike punaveini ja asungi kirjutama. Veebruar on käes ja küünlapäevaga on ka talve selgroog murtud. Ilmselgelt saavad need kaks asja minu jaoks tähendada vaid üht – peagi saabub kevad ja juba praegu tuleb hakata suvise aia peale mõtlema! Jah. Veebruaris.

Aiandushuvi on minus aastatega ainult süvenenud. Ja minu jaoks pole midagi paremat kui põletav huvi millegi uue ja põneva vastu. Hasartne uurimine, lugemine, tuhnimine raamatutes, nii et ajataju kaob… Kui ma siis ühel päeval olin just seda sama tegemas Horteses, sattusin raamaturiiulist sirvima üht raamatut (nime ega autorit enam kahjuks ei mäleta). Aga see kirjeldas igakuiseid toimetusi aiapidajale. Veebruar algas nii:

Hõõrusin silmi ja lugesin veel u 3 korda, et veenduda, et ma loen ikka õigesti! Kas see keegi kasutas seal tõesti sõna värdjas? :D Tõesti professionaalne lähenemine ühes aiaraamatus ja… vaene veebruar. Mina nii karm tema suhtes ei oleks. Eriti viimaste päevade kauneid ja isegi soojendavaid päikesekiiri arvesse võttes. Tõeliselt mõnus!

Aga päikesega kaasas käivate külmakraadide kiuste on mul juba 1. seemnering tehtud, esimesed hüatsindid elutuba juba kevadiselt lõhnastamas, hernevõrsed hoogsalt päid sirutamas ja mugulsibuladki peaksid peagi oma rohelised tundlad välja ajama (muide, nendega on üks nõks – sibulatel tuleb pealt u 1 cm ulatuses maha lõigata, nii et värkse osa on kohe näha, siis kasvavad pealsed kiiremini ja tihedamalt). Ja käsi sügeleb, et selle suve jaoks köögiviljaaia plaani joonistama hakata.

Mulle meeldib ikka mõelda, et 1 asi korraga. Ja see kehtib igal pool. Aianduses aga eriti. Kõike ei peagi korraga saama, oskama, suutma… Ehk et siis kunagi lapsepõlves oli see 1 asi oma 1m x 1m suurune porgandipeenar, mida mul vanaema ja ema lubasid algusest lõpuni ise hooldada. Siis vahepeal kaldus kokanduse poole ära, kui üritasin suvila sügavkülmas (mis ei olnud muide vooluvõrku ühendatud) tõsimeeli jäätada mullast tehtud kooki. Ma ei saanud üldse aru, miks see siis välja ei tulnud. Turtsusin ja viskasin kokanduse mõneks ajaks nurka.

Aga siis juba tükk maad hiljem tuli see, kui üritasin oma Tallinna ühetoalise üürikorteri romantilise köögi aknalaual ja rõdul tomateid, basiilikut, rukolat ja kartulit kasvatada. Nüüd, viimase 2 aastaga on Pärnu aeda tekkinud päris korralik ürdipeenar (ürdipliidiga koos on neid õigemini juba 2 tk). Eelmisel suvel sigines Saaremaale ka väike ürdipeenra alge, aga rohkemaks ma seda ei julgegi praegu nimetada. Sest kasvuhoone tagusel alal läksid lihtsalt kasvama kevadel Tallinnas potti külvatud tüümian, salvei ja poest ostetud punepott. Ei teagi, mis neist praegu alles, jõuluajal olid veel täitsa kobedad. Aga lootust on, et sel suvel jõuan asja korralikumalt kätte võtta, sest Pärnus nüüd taimed juba kenad puhmad ja lubavad vabalt paljundada.

Eelmisel suvel sai selleks üheks asjaks köögiviljaaed. Mis tähendas, et tekitasime emaga Pärnu aeda mullamaad juurde, et saaks rohkem köögivilja kasvatada. Sellest maast jäi aga kokkuvõttes ikka väheks ja juba on plaanid uueks kevadeks ja laienemiseks olemas. Kasvatasime siis peamiselt rooskapsast, brokolit (ei õnnestunud eriti), herneid, põldube, erinevaid aedube, rediseid (minu suuuured lemmikud), porrut, sibulat, küüslauku, peete, porgandeid, spinatit, maapirni, lehtpeeti. Kasvuhoones tomateid, kurki, melonit, tšillit… salatilisi ja ürte oli terve posu veel.

Aga see Pärnu aed on ikkagi väikeaed. Võrreldes Saaremaa talu laiutavate põldudega… Oh, mis seal kõik saaks teha! :)  Kui veab ja talu pererahvas vaatab roheliste silmadega otsa, kavatsen oma köögiviljakasvatuse veidi tõsisemalt kätte võtta ja siis kuuleb selle planeerimisest siin loodetavasti juba tihemini (vähemalt ma ise olen sellest puhtast mõttest ja seemnete soetamisest juba tõsiselt elevil!). Ei jõua kevadet ära oodata…

Viimase kohta on muide üks hea nõks! Meil on klaaskasvuhoone ja 2 viimast talve (enne praegust) ei ole kerged olnud. Lund oli palju ja selle maha lükkamisel/tõmbamisel purunesid mõlemal aastal pea pooled kasvuhooneklaasidest, nii et tööd oli kevadel oi kui palju. Ja klaasikilde veel rohkem. Et aga 3 on kohtuseadus, siis 3. talv nii õnnetult ei ole läinud. Sügisel toodi grillimisrenn kasvuhoonesse ja kui lumekiht oli kasvuhoone katusel juba 10 cm kanti, piisas sellest, et 6 pilpaga kerge tuli kasvuhoonesse teha ja voilà! :)

Sügiseks on veel üks nõks laiskadele (nagu meie pere, kes ei viitsi lehti riisuda) – need võib vabalt ka muruniidukiga muru sisse niita (see on murule ainult kasulik). Meil on seda juba aastaid tehtud ja töötab väga hästi. Samas võib neid siiski riisuda ja teha lehekomposti, mis on ju ka tegelikult igati kasulik!

 
Tuli meelde, et kunagi osalesin ühel karjääriplaneerimise seminaril ja tegime siis paarides tööd ja üks noormees küsis minult, mida ma tahaksin teha, kui raha ei oleks oluline. Vastasin, et oleksin põllumees. Päris huvitav. Eks paistab, mis sellest välja tuleb. Seeme on igatahes külvatud! :)

Sarnaseid postitusi...

Ma olen alati uskunud, et kui inimesed tegelevad sellega, mis neile endile meeldib ja õige tundub, ei jää see ka teistele märkamata. Sellised asjad müüvad iseenesest, ilma veenmise ja hiiglasliku reklaamieelarveta. Ja ühe sellise koha ma enda jaoks paar päeva tagasi avastasingi - Tamme talu. Ja selles talus peetav ürdiaed. Asub see Pärnumaal, Pärnu linnast 15 km Haapsalu poole sõita. Ürdimaailma “välisukselt” avanes selline vaade. Tuli vaid jalad puhtaks pühkida ja meeled ühe korraliku lõhnadoosi jaoks valmis panna.

Kohe päris alguses tegi meid ürdiaias kadedaks juba kaugelt silma torganud puhvis “lavendlirida”, mis lähemal vaatlusel osutus siiski iisopiriviks. Silmailu see tõsiasi aga ei vähendanud ja idee kasvuhoone üks külg järgmisel aastal iisopihekiga kaunistada, oli meile veel enne seda, kui arugi saime, maha müüdud. Kusjuures, kui kellelgi peaks tekkima mõte, kuidas puhmad nii ilusad, jõulised ja ümmargused on, siis peitub saladus (nii iisopi kui ka teiste ürtide puhul) tagasilõikamises.

Ürdiaia perenaine, kes meie saabumisel parajasti aias osjaga võitles, tutvustas meile lahkesti ka taimi ning poetas ka mõne kasvatamisnipi. Nimelt tuleb maitsetaimed igal kevadel varakult (ja julmalt) tagasi lõigata, jättes taimest alles vaid 15 cm köndi. Lõigata tuleks võrdselt kauguselt, siis kasvabki põõsas ilus tihe ja ümmargune. Meie ürdiaias on see selle kevadega igal juhul juba tõestust leidnud – nii pune kui salvei on tänu tagasilõikamisele väga kenaks puhmaks kasvanud.

Aias oli söödavaid ja lõhnavaid taimi meeletult, suure osaga nendest oli mul seal esmakohtumine. Eri sorti punet, pujusid, spinatit, oblikalaadseid, söödavaid lilli… ja näiteks ka eri piparmünte, mis praegu mõnusalt õitsesid:

Eesti käredat talve kartvad taimed on perenaisel istutatud pottidesse, et sügisel talvituma viimiseks nende üleskaevamine liialt stressi ei tekitaks. Selline lugu on ka meil aias näiteks rosmariiniga. Meil on neid muide 2 tk, üks elab mullas, teine potiga mullas. Esimene kasvab paremini, aga talve tõenäoliselt üle ei ela – rosmariin on pirtsakas ja ei taha, et tema juuri rapsitakse. Nii soovitas ka Tamme talu Heli neid kasvatada – potis, siis vähemalt elab talve keldris üle, kuigi nii jõuliselt ei pruugi ta tõesti kasvada kui otse mullas olev taim.

Ürdiaeda olid eri taimede jaoks tehtud väikesed peenrakesed, sellegipoolest pidas mõni laisalt tee peal pikutades siestat, nagu see lavendel siin…

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...