Küünlapäev. Traditsioonidele au andes klaasike punaveini ja asungi kirjutama. Veebruar on käes ja küünlapäevaga on ka talve selgroog murtud. Ilmselgelt saavad need kaks asja minu jaoks tähendada vaid üht – peagi saabub kevad ja juba praegu tuleb hakata suvise aia peale mõtlema! Jah. Veebruaris.
Aiandushuvi on minus aastatega ainult süvenenud. Ja minu jaoks pole midagi paremat kui põletav huvi millegi uue ja põneva vastu. Hasartne uurimine, lugemine, tuhnimine raamatutes, nii et ajataju kaob… Kui ma siis ühel päeval olin just seda sama tegemas Horteses, sattusin raamaturiiulist sirvima üht raamatut (nime ega autorit enam kahjuks ei mäleta). Aga see kirjeldas igakuiseid toimetusi aiapidajale. Veebruar algas nii:
Hõõrusin silmi ja lugesin veel u 3 korda, et veenduda, et ma loen ikka õigesti! Kas see keegi kasutas seal tõesti sõna värdjas? :D Tõesti professionaalne lähenemine ühes aiaraamatus ja… vaene veebruar. Mina nii karm tema suhtes ei oleks. Eriti viimaste päevade kauneid ja isegi soojendavaid päikesekiiri arvesse võttes. Tõeliselt mõnus!
Aga päikesega kaasas käivate külmakraadide kiuste on mul juba 1. seemnering tehtud, esimesed hüatsindid elutuba juba kevadiselt lõhnastamas, hernevõrsed hoogsalt päid sirutamas ja mugulsibuladki peaksid peagi oma rohelised tundlad välja ajama (muide, nendega on üks nõks – sibulatel tuleb pealt u 1 cm ulatuses maha lõigata, nii et värkse osa on kohe näha, siis kasvavad pealsed kiiremini ja tihedamalt). Ja käsi sügeleb, et selle suve jaoks köögiviljaaia plaani joonistama hakata.
Mulle meeldib ikka mõelda, et 1 asi korraga. Ja see kehtib igal pool. Aianduses aga eriti. Kõike ei peagi korraga saama, oskama, suutma… Ehk et siis kunagi lapsepõlves oli see 1 asi oma 1m x 1m suurune porgandipeenar, mida mul vanaema ja ema lubasid algusest lõpuni ise hooldada. Siis vahepeal kaldus kokanduse poole ära, kui üritasin suvila sügavkülmas (mis ei olnud muide vooluvõrku ühendatud) tõsimeeli jäätada mullast tehtud kooki. Ma ei saanud üldse aru, miks see siis välja ei tulnud. Turtsusin ja viskasin kokanduse mõneks ajaks nurka.
Aga siis juba tükk maad hiljem tuli see, kui üritasin oma Tallinna ühetoalise üürikorteri romantilise köögi aknalaual ja rõdul tomateid, basiilikut, rukolat ja kartulit kasvatada. Nüüd, viimase 2 aastaga on Pärnu aeda tekkinud päris korralik ürdipeenar (ürdipliidiga koos on neid õigemini juba 2 tk). Eelmisel suvel sigines Saaremaale ka väike ürdipeenra alge, aga rohkemaks ma seda ei julgegi praegu nimetada. Sest kasvuhoone tagusel alal läksid lihtsalt kasvama kevadel Tallinnas potti külvatud tüümian, salvei ja poest ostetud punepott. Ei teagi, mis neist praegu alles, jõuluajal olid veel täitsa kobedad. Aga lootust on, et sel suvel jõuan asja korralikumalt kätte võtta, sest Pärnus nüüd taimed juba kenad puhmad ja lubavad vabalt paljundada.
Eelmisel suvel sai selleks üheks asjaks köögiviljaaed. Mis tähendas, et tekitasime emaga Pärnu aeda mullamaad juurde, et saaks rohkem köögivilja kasvatada. Sellest maast jäi aga kokkuvõttes ikka väheks ja juba on plaanid uueks kevadeks ja laienemiseks olemas. Kasvatasime siis peamiselt rooskapsast, brokolit (ei õnnestunud eriti), herneid, põldube, erinevaid aedube, rediseid (minu suuuured lemmikud), porrut, sibulat, küüslauku, peete, porgandeid, spinatit, maapirni, lehtpeeti. Kasvuhoones tomateid, kurki, melonit, tšillit… salatilisi ja ürte oli terve posu veel.
Aga see Pärnu aed on ikkagi väikeaed. Võrreldes Saaremaa talu laiutavate põldudega… Oh, mis seal kõik saaks teha! :) Kui veab ja talu pererahvas vaatab roheliste silmadega otsa, kavatsen oma köögiviljakasvatuse veidi tõsisemalt kätte võtta ja siis kuuleb selle planeerimisest siin loodetavasti juba tihemini (vähemalt ma ise olen sellest puhtast mõttest ja seemnete soetamisest juba tõsiselt elevil!). Ei jõua kevadet ära oodata…
Veebruaris, mõeldes aiale
1) koostada köögiviljade nimekiri ja joonistada aiaplaan – mida ja kuhu tahan kasvama panna
2) soetada vajalikud seemned (osa juba olemas)
3) hakata seemneid külvama ja taimi toas kevadeks ette kasvatama, et saak saaks korralik (vt külvikalendreid viidetest) – suur osa köögivilju tuleb külvata juba märtsi alguses, aga mitut asju saab külvata kuba ka veebruaris (vt seemnepakke)
4) hoolitseda ka toataimede eest – puhastada need tolmust toasooja veega niisutatud lapi või kerge “duši” all kraanikausis.
5) hoolitseda lindude söögilaua eest
6) koguda kokku tuhk, mis kütmisest alles jääb ja visata marjapõõsaste ja viljapuude alla – nii sulab see varakevadel kohe maapinda väetiseks.
7) soojemate ilmadega võib alustada ka puude ja põõsaste lõikuse või selle planeerimisega
8) tuua koju hüatsinte, nartsisse, tulpe vms lõhnavaid kevadlilli. Kui kevadet veel aias ei ole, tuleb see tunne ise tuppa tuua ;)
9) hoida klaaskasvuhoone katus lumest vaba
Viimase kohta on muide üks hea nõks! Meil on klaaskasvuhoone ja 2 viimast talve (enne praegust) ei ole kerged olnud. Lund oli palju ja selle maha lükkamisel/tõmbamisel purunesid mõlemal aastal pea pooled kasvuhooneklaasidest, nii et tööd oli kevadel oi kui palju. Ja klaasikilde veel rohkem. Et aga 3 on kohtuseadus, siis 3. talv nii õnnetult ei ole läinud. Sügisel toodi grillimisrenn kasvuhoonesse ja kui lumekiht oli kasvuhoone katusel juba 10 cm kanti, piisas sellest, et 6 pilpaga kerge tuli kasvuhoonesse teha ja voilà! :)
Sügiseks on veel üks nõks laiskadele (nagu meie pere, kes ei viitsi lehti riisuda) – need võib vabalt ka muruniidukiga muru sisse niita (see on murule ainult kasulik). Meil on seda juba aastaid tehtud ja töötab väga hästi. Samas võib neid siiski riisuda ja teha lehekomposti, mis on ju ka tegelikult igati kasulik!
Tuli meelde, et kunagi osalesin ühel karjääriplaneerimise seminaril ja tegime siis paarides tööd ja üks noormees küsis minult, mida ma tahaksin teha, kui raha ei oleks oluline. Vastasin, et oleksin põllumees. Päris huvitav. Eks paistab, mis sellest välja tuleb. Seeme on igatahes külvatud! :)
Veel mõnusaid postitusi
