Üle pika aja üks lugu sellest, kuidas oli enne ja mis sai sellest pärast. Ehk kuidas kodukontor lõpuks ka meie koju tee leidis.

{Taustaks üks hiljuti avastatud mõnus hommikulugu Lord Huronilt}

Ühel päeval ma lihtsalt otsustasin, et tänane päev läheb ajalukku sellega, et sel päeval hankisime endale kirjutuslaua. Igasuguste tegemiste nimekirjas on see olnud juba ammu, tuli ainult kätte võtta. Ja kui juba, siis juba – üsna pea tiirutasimegi mööda Tallinna linna, sihiks erinevad mööblikauplused. Väga pikalt heietama ei hakka – ütlen lihtsalt, et jonni “ajutist asja ei taha ja 200 euro eest saepuruplaati ka ostma ei hakka” tulemus oli see, et leidsime mitte midagi, kaotasime aga 3h ja posu närve.

“No aga oli ju otsustatud, et täna saame laua, siis seda ka peame saama,” mõtles kangekaelne mina. Niisiis hakkasingi õhtutundidel lauda veel ka internetiavarustest otsima. Läks vast 15 minutit, kui juba komistasingi Osta.ee-s ühe vana talulaua otsa, millele pikemalt mõtlemata oma pakkumise tegime. Kõigest 2,5h hiljem olimegi laua võrra rikkamad, sest meie pakkumine oli enampakkumisel endiselt esimene ja ka viimane. “Jee!” Veel samal õhtul leppisime omanikuga koordinaadid kokku ja järgmise päeva keskpäevaks oli laud käes. Nägi välja ta alguses siis selline:

Kui kauba kätte saime, uurisime lähemalt: üleni kuusepuust, täitsa tugeva ehitusega, ükski jalg ei olnud teistest märkimisväärselt lühem ega ka mädanenud… “Tõesti, jee!”

Mõned vead siiski olid 1) lauaplaadi peale oli kirillitsas sügavalt kraabitud “Aljoša ja …” veel kellegi nimi, 2) sahtli lukustussüsteem ei töötanud, 3) lauaplaat oli ilmselgelt olnud kunagi kaetud vakstu vms prrrrr… materjaliga, sest kui hiljem seda lihvima hakkasime, sisaldas lauaplaadi alumine äär suures koguses metalli, mis tuli enne tööle asumist kõik välja sikutada. No ja loomulikult igasugused täkked, praod…

Aga sellest hoolimata, pärast 5 tundi töökojas kolmeksi laua kallal nokitsemist oli vaatepilt selline:

Isa kuldsed käed olid muidugi asendamatuks abiks, sest mina üksi ei oleks lauda nii põhjalikult suutnud ette võtta. Oleksin piirdunud ehk lihvimise, jalgade liimimise ja värvimisega. Aga ei. Ühe hea töökojaga varustatud meistrimehe jaoks on niisugune poolik tegemine nagu ilma donut‘ita lõunapaus politseiniku jaoks (jah, oma kodu kõrval asuvast bensukast näen, et ka meil teevad nad juba seda sama). Niisiis võtsime laua täiesti lahti – ka lauaplaadist sai üks väga lihtne (täpsemalt 2-osaline) lego, mille pärast uuesti kokku liimisime. Sahtlilt eemaldasime lukumehanismi ja täitsime tühimiku väikse puuklotsiga…

Kusjuures nokitsemise käigus saime aru, et tegu on 100% käsitööga, mis viitas sellele, et see laud võib vabalt pärineda näiteks 19. sajandist (aga eks teadjad teavad paremini). Kui muidu oleme harjunud, et kõik asjad, s.t näiteks laua jupid on meil nagu ühe vitsaga löödud, siis sellel laual oli iga osa oma mõõdus. Üks plaat ühest otsast kitsam, teisest laiem, teine laud kuskilt pikem ja kuskilt lühem. Sahtelgi meenutas pigem trapetsit kui ristkülikut. Aga seda väärtuslikum meistriteos, sest kõik kokku toimis siiski, jumal tänatud, kenasti. :)

Kui töökojas sai laud sinnamaani töödeldud, et lihvitud, liimitud ja pahteldatudki (mitte maailma kõige peenemate peensusteni), siis jäi üle Tallinnas veel pahteldatud osad pärast kuivamist üle lihvida ja laud ära värvida. Kõigepealt kruntvärviga, siis Vivatixi valge, õrna kreemika tooniga, mööblivärviga. Alguses arvasin, et peaks õige värviga 2 korda värvima, aga kui 1. ring oli peal, tundus tulemus mõnusalt vahepealne – laua tekstuur ja pintslikarvade jutid kumasid mõnest kohast veel kergelt läbi. Ja kuna nii meeldis, siis nii jäigi.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Võtsin hiljuti osa lambivarju õpitoast, kus juuresoleval pildil punane lambivari valmiski. Olin juba vähemalt aasta aega mõelnud, et tuleks põrandalampidele uued varjud teha, aga täpne ja usaldusväärne juhis (mis oleks ka tuleohutusnõuetega kooskõlas) oli puudu. Niisiis sattusin jällegi üsna juhuslikult Loov Eesti kuulutuse peale, et kultuuritehases Polymer toimub moelaada Kuuseke raames teiste õpitubade seas ka lambivarju oma. Niisiis: mõeldud-tehtud.

Õpitoas tutvustati erinevaid tehnikaid ja juhendaja Jaanika Kuklase näitas ka oma tehtud disaineritöid. Kahjuks olid kõik vahendid, mida õpitoas kasutasime pärit kas Suurbritanniast või USAst, nii et poe juhtnööre anda ei ole. Aga iseenesest oli asi väga lihtne. Vaja oli: 1) kangast (see oli mul endal kaasas, sest oli sügisel moosipurkidele “mütside” tegemisest üle jäänud), 2) spetsiaalset tulekindlat plastikut, 3) spets liimi, 4) ja kui tegemist uue lambivarjuga (mitte vana karkassi uuendamisega) ka toorikvõrusid. Ja siis veel umbes 3h aega, raudseid närve ja kindlat kätt.

Esimese asjana tuli siis kangas ära triikida, seejärel liimida plastikribale nii, et kortse sisse ei jääks – minul oli paksemat tüüpi kangas, mis tegi selle lihtsamaks, aga need, kellel oli see õhemat sorti, pidid paar korda oma kangast nullist uuesti liimima hakkama, sest mõni õhumull oli sees. Kui kangas liimitud, siis järgnes kõige keerulisem osa ehk varjuplastiku keeramine õige suurusega silindriks. Miks keeruline? Sest silinder pidi olema täpselt nii suur, et karkassivõrud jääksid sinna seisma, aga samal ajal mitte liiga tugevalt ega liiga lõdvalt. Seal juures olid abilisteks pesulõksud, millega sai silindri erinevaid suurusi proovida. Ja kui see timmitud, siis oli veel jäänud viimane asi – kangaäärte liimimine ülemise ja alumise karkassivõru külge. See ei olnud raske, pigem aeganõudev töö. Ja oligi valmis.

Aga kõigest hoolimata sobib nüüd see punane, mummuline ja ka väikeste südamekestega kangas mu magamistuppa palju paremini kui valge varem, ausõna. :)

Õpituba lubati tulevikus kindlasti veel korrata, nii et kes soovib selle alast hoiatust oma postkasti saada, võib liituda Polymeri uudiskirjaga.

Sarnaseid postitusi...

See tool sai valmis juba 2010. a kevadel ja oli ühtlasi ka mu esimene tõsisem restaureerimistöö. Tegin seda Nikerdajate restaraureerimiskursusel. Sealne rahulik õhkkond ja võimalus omi mõtteid mõlgutada ning samal ajal lasta kätel käia ongi tõenäoliselt see, mis sellistele kursustele inimesed pärast väsitavat tööpäeva veel kohale sunnib tulema. Igal juhul pakub selline käeline tegevus vaheldust, eriti kui tööpäeval tuleb rakendada vaid ajusid (ja tippimiseks sõrmi). Ja oma silmaga kiiret muutust näha on ka väga mõnus!

Sarnaseid postitusi...

Siin ta on – Paide tn Uuskasutuskeskusest 50 krooni eest soetatud tugitool. Aeg-ajalt olen pärast tööpäeva sealt ikka läbi astunud. Tol päeval sattusin sinna üsna juhuslikult, polnud isegi kindlat sihti, mida otsisin. Tahtsin niisama ringi vaadata ja mõtteid koguda – olen sealt varem leidnud lahedaid nõusid.

Minu õnneks tehti sel päeval seal lisaks tavapärastele soodsatele hindadele veel tühjendusmüügi soodustust -50% (sest Paide tn keskus pandi kinni). Muu vanamööbli ja ämbrite keskel, mis kogusid katusest läbitilkuvat vett, märkasin seda omapärast tooli. Välimuselt oli ta küll räsitud, kuid jalad paistsid kenasti kandvat. Kohalik vanahärra märkas kohe mu huvi asja vastu ja jagas isegi mõned näpunäited, kuidas tooli veidi värskendada. Pluss, ta tundis väga siiralt muret, kuidas ma küll sellega koju saan – õnneks polnud koju pikk tee ja nii ma olingi 5 minutit hiljem tooliga kodus.

Järgmise paari nädala jooksul läbis tool uuenduskuuri: lihvisin mustuse ja mõned veel jõus olevad lakitükid maha. Kaunistasin lilla paelaga, mida ei olnudki kohe poest saada. Nad pidid seda juurde tellima: minu paela tellimus ületas tõenäoliselt nende toote aastast läbimüüki mitu korda. Sellegipoolest olid poetädid vastutulelikud ja juba paari päeva pärast mina 50m paela võrra rikkam.

Sarnaseid postitusi...