Californias on minus tärganud jäätisesõber! Toidupoodides on valik lai ja ka jäätist kohapeal ise valmistavaid kohvikuid-putkasid on San Franciscos õige mitu. Üks huvitavam kooslus (minu jaoks), mille poest siiani leidnud olen, on ricotta-viigimarjajäätis. Meenutas veidi seda, kui ma kunagi ammu lapsena suvilas Jänksi kohukese kogemata ära külmutasin (pärast mida hakkasingi kohukesi ainult külmutatuna sööma). Ainult et ricotta-jäätis oli veel teralisem ja kuigi jäätise kirjeldamiseks ei tundu kuiv võib-olla just kõige apetiitsema sõnana, siis ausalt, kuiv on positiivne! Ja mõnusalt teraline tekstuur ka. Midagi teistsugust.

Üks tõsiselt hea jäätisekohvik asub Missioni linnaosas – Bi-Rite Creamery (Mission on üldse üks ägedate poodide-kohvikute-söögikohtade-toidupoodide pesa, aga sellest pean teinekord veel pikemalt kirjutama). Bi-Rite’i kuulus salted caramel oli tõeliselt mõnus maius. Ja kuigi kõikidel jäätisekohvikutel on oma stiil ja oma lugu, ühendab neid kõiki kaks asja: mahe tooraine ja koostöö nn naabritega. Igal kohvikul on oma kindel talu, kellelt saadakse mahepiima, mune jne. Eri maitsete väljatöötamisel vaadatakse eelkõige hooaega (nt aprillis rabarber, mais maasikad, juunis lavendel, juulis nektariinid…), aga ka lähedal asuvaid fanatte. Näiteks kohvi- ja šokolaadikultuur on siin samuti väga au sees, nii kasutataksegi jäätisekohvikus oma jäätisemaitsete loomisel nt naabertänavas asuva kohvik-kohvipoe kohvi ja šokolaadimeistrite šokolaadi.

Üleeile käisin aga esimest korda täiesti teistsuguses jäätisekohvikus – Smitten Ice cream. Eriliseks teeb selle jäätisekoha see, et seal tehakse jäätist tellimise peale nullist! 60 sekundiga saab piimast, koorest ja näiteks maasikatest värske jäätis, mis kahe pallina (siinne väike ports) topsi või kohapeal valmistatud vahvli sisse rändab.

Et jäätist nii lühikese ajaga valmistada, tuleb kasutada vedelat lämmastikku (mis iseenesest ei ole jäätise- või toidumaailmas uus asi), aga tellimise peale nullist valmistatud jäätist pakkuv kohvik juba on. Vedela lämmastiku kasutamine võimaldab jäätiseks vajaminevaid toiduained (piim, koor, maasikad jne) ülikiiresti külmutada, sest selle keemistemperatuur on -196 kraadi. Tänu ülimadalale temperatuurile on tekkinud jääkristallid jäätises väga väikesed, mis tähendab jäätisesööjale eriliselt mõnusat pehmet tekstuuri. Mmm – järele proovitud!

Aga nii lihtsalt, sõrmenipsuga see jäätisekohvik siiski ei sündinud. Üks huvitav asi on selle jäätise valmistamistehnoloogia. Kuna vedela lämmastiku kasutamine nõuab ka erilist ettevaatlikkust, kulus ühe sellise masina ehitamiseks idee autoril ja punti võetud endisel NASA inseneril 2 aastat. Aga teine ja ehk veelgi inspireerivam on lugu selle jäätise sündimise taga.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Minu 2 köögilemmikut: hommikusöögid ja lihtsad väiksed nipid, kuidas ühest toorainest erinevaid tulemusi välja võluda. Hommikusöökidest on üks lemmik vana hea (Kreeka) jogurt, müsli, mesi ja mõni mõnus parasjagu hooajas olev puuvili või mari, talvisel ajal miks mitte ka mõnus moos, mis sügisel oma aia kraamist purki pistetud. Aga nippidest õppisin alles hiljuti ühe uue juurde – jogurti nõrutamise!

Nimelt ühes kokaraamatus, mille tegemisega ma hetkel seotud olen, on päris palju piima ja piimatoodetega mängimist, sh ka jogurti nõrutamist. Ja just sealt ma innustust saingi. Kõigepealt sain maitsta Tuuli nõrutatud jogurtist ehk jogurtijuustust (ehk labneh) tehtud toorjuustupalle, mis marineeritud ürtide ja tšilliga. Juba välimus oli väga ahvatlevalt värske ja värviline, maitses ei pidanud pettuma ja idee iseenesest oli kohe väga sütitav, sest raame marinaadi kokku segamisel ahistamas ei ole. Oi, kuidas mulle sellised lihtsad ja geniaalsed ideed meeldivad!

Niisis mõtlesin, et kui Tuuli lahendus oli soolase poole kaldu, tasuks vastukaaluks proovida oma vana head ja magusa poole kaldu lemmikhommikusööki, jogurt-puuvili-mesi, hästi väikese liigutuse võrra tuunida (lastes jogurtil lihtsalt öö läbi marliga vooderdatud sõelal nõrguda).

Ja järgmisel hommikul võisingi juba tõdeda, et seos minu “öö läbi nähtud vaeva” ja tulemuse vahel oli meeldivalt pöördvõrdeline! Loodan, et minu või Tuuli retsept innustab katsetustele! :)

Nõrutatud jogurt mee ja virsikutega hommikusöögiks
Retsept ilmus ajakirja Toit&Trend 2013. a kevadnumbris

1 portsjon

200 g Kreeka või Türgi jogurtit
1 virsik (või nektariin)
1 sl suhkrut
1 sl võid
0,5-1 tl fenkoli- ehk apteegitilliseemneid (soovi korral asenda nt hakitud pähklite ja/või rosinatega)
vedelat mett (serveerimiseks)

Vooderda suur sõel kahekordse marliga. Tõsta jogurt marlile ja lase öö läbi nõrguda (jälgi, et sõela ja kausipõhja vahele jääks vedeliku nõrgumiseks piisavalt ruumi). Paki marli otsad üles kokku, nii et tekib paun, ja keera kergelt vint peale, et veel viimane vedelik välja tuleks.

Rösti puhtal kuival pannil fenkoliseemneid (või hakitud pähkleid), kuni need hakkavad lõhnama. Sulata puhtal kuival pannil suhkur, lisa tükike võid ja karamellista virsiku- või nektariinipoolikuid (kivi eemaldatud) paar minutit.

Serveeri nõrutatud jogurtipall fenkoliseemnete (või pähklite-rosinatega) ja virsikutega, nirista peale vedelat mett.

***

Värskes ajakirja Toit&Trend numbris on muideks päris palju põnevat lugemist. Lisaks retseptidele kirjutan sellest, kuidas teha head rohelist salatit, sh ka salatikastmeid ja lähenevate lihavõtete auks mõned variandid marineeritud munade tegemiseks. Hanne Paljak võtab luubi alla pasta, Tuuli Mathisen kirjutab põneva loo Vietnamist ja sealsest köögist. Lisaks on pundiga liitunud toituajakirjanik Heidi Vihma, kes kirjutab selles numbris läätsedest, tomatitest ja Eesti köögist, tuues välja 4 söögikohta, kuhu tema välismaalasi Eesti kööki mekkima saadaks.

Sarnaseid postitusi...

Eile lõpetasime ühe kevadel ilmuva magusa kokaraamatu pildistamise. Selles oli oma noot pidulikkust, mis meenutas mulle miskipärast kunagist kooliaega, kevadet ja aktust, mil kool läbi sai ja võis, tunnistus näpus ja naeratus suul, väikest puhkust nautima minna, tundes rõõmu ja rahulolu suurest tööst ja vaevast, mis tehtud-nähtud! Oma osa oli selles nostalgilises tundes kindlasti ka taevas lõõskaval päikesel, mis pildistamisruumi palavaks küttis, nii et riideid pidi vähemaks koorima, põsed hakkasid õhetama ja hing ihkas õue, nagu vanasti kevadeti klassiruumiski… Väga mõnus lõppnoot!

Erinevate kokaraamatute tegemise jooksul olen alati endale uusi lemmikui leidnud. Ja see on üks põhjuseid miks see töö nii põnev on! Sel korral tabas mind armastus esimest ampsust ja minu uuteks lemmikmaiusteks said hoobilt need kihilised kuubikukesed, millest kohe lähemalt kirjutan - Nanaimo ruudud (ingl k Nanaimo bars). Kes on proovinud, see teab, et ma ei liialda mitte üks teps.

Need on populaarsed Kanada päritoluga maiused, millel on 3 kihti: kõige all purustatud küpsiste, mandlite ja kookose põhi, keskel vanilline kreem ja peal sulatatud (tume) šokolaad. Ja kui hammustad otse külmkapist tulnud ruudukest, puruneb tahenenud šokolaadikiht ja kõik kokku maitseb lihtsalt nii hästi, et armastuse kõhu kaudu käimises ei teki kahtluski! Retseptist näeb, et tegu on ka üsna rammusa (loe: võise) ampsuga. Aga patt oleks nendega aeg-ajalt mitte patustada! Küsimus on ju tegelikult ainult sageduses ja seda dikteerigu juba igaühe südametunnistus…

Kuigi maiuse algne päritolu ei ole 100% kindel ja teooriaid on mitmeid, seostatakse neid magusaid ampse siiski kõige enam Kanada linna Nanaimoga. Kanadas olla see maius kuulsaks saanud juba 1950ndatel, mil anti välja kohalike majapidamiste seas populaarseks saanud kokaraamat, mida hakkasid muuseas müüma ka paljud Nanaimo kohvikud. Selles raamatus oligi ühe tavalise perenaise Mabel Jenkinsi retsept sellise maiuse valmistamiseks, kandes raamatus aga nime selle autori järgi - Mabel bar. Nanaoimo bar‘iks hakkasid seda kutsuma aga väidetavalt USAst pärit turistid. Seda, kui populaarsed need ruudud Kanadas on, pidi muuseas tõestama ka sealne vanillikastmepulbri müük. Viimast läheb keskmise kihi valmistel tarvis ja õnneks ei ole tegu mingi imeasjaga – seda leidub ka meie tavalistes toidupoodides mitmes versioonis.

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Avokaadost ehk alligaatorpirnist kui ühest oma lemmikviljast olen blogis juba korduvalt kirjutanud – küll salati, võileivakatte ja isegi hernestega supi vormis. Just vaatasin, et millegipärast on need kõik korrad olnud kevadeti. Millegipärast, sest avokaado on meil tegelikult ju aastaringselt saada, aga ju on sellel viljal minu jaoks siis kevade, vitamiinide ja värskusega oma seos, et just sellisel ajal isu peale ajab.

Sel korral kirjutan avokadoost aga esimest korda kui magustoidust! Avokaadost tehtud magustoitu sain esimest korda, kui ülikooli kõrvalt restorani tööle läksin. See oli nii omapärane magustoidukogemus – mitte just ülemäära magus, aga väga teistmoodi maitsega, olemuselt siidine ja pehme ning värvilt mõnus pastelne heleroheline avokaadokreem. Isutas juba välimuselt. Kuigi nii klientide kui restoranitöötajate endi suur lemmik oli menüüst hoopiski riisijäätis, jäi avokaadokreem teenimatult tagaplaanile. Minu jaoks oli see vist aga piisavalt kiiksuga asi ja sellest ajast alates ajavad avokaadomagustoidud mind, pigem soolase inimest, ikkagi isutama.

Praegu on avokaadod meil poes väga head (nii maitselt kui hinnalt). Kuigi mitte 100% alati küpsed, aga selle mure lahendavad paar päeva, mil avokaadot köögikapil banaani või õuna kõrval hoida (avokaadost, selle valimisest poest, (ette)valmistamisest ja kasulikkusest kirjutasin pikemalt avokaadovõileiva postituses). Kuna ühe hetkel käsil oleva raamatu tegemise käigus tuli meil eelmisel nädalal mitu korda avokaadomagustoitudest juttu, ei saanud isu enam ära ajada. Seadsin pühapäeva õhtul sammud poodi, kust õnnestus saada täiesti küpseid avokaadosid (kilohinnaks muide vaid 1€ kopikatega). Ostsin avokaadosid kohe 6 tk ja varem välja vaadatud avokaadojäätise retsepti jaoks ka kondenspiima, vahukoort ja laimi ja kööki naastes oligi 10 minutiga jäätis sügavkülmas.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Kunagi keegi kuskil soovitas, et iga kord kui poest midagi uut koju tood, pead kodust 2 asja ära viima (nt uuskasutusse) või ära viskama (mis eeldaks, et see asi on ribadeks kantud-kasutatud). Kui kumbagi ei taha teha, siis justkui ei oleks seda uut asja vaja. Säärane 1:2 valem peaks aitama korda majas hoida. Ja enamasti see mul õnnestunub ka, kuigi suuresti tõenäoliselt tänu sellele, et olen viimase 6 aastaga 6 korda kolinud – see tähendab, et enne uue julla soetamist mõtlen juba eos palehigis kolmiskastide tassimisele. Toimib ka!

Aga ometi on üks valdkond, kus need reeglid ei kehti ja mõistus on kui peast pühitud. Ja need on kodu- ja sisustuspoed! Seal kaotan täielikult pea ja tahaks otsekohe poodi sisse kolida! Ja siis on kastide tassimiseks rammu küll ja veel, eks. :) Patjadest ja linikutest, vaaside, klaaside, taldrikute ja kapinuppudeni välja. Kõike tahaks! Igasuguseid nõusid olen ma kogu oma iseseisva elu varunud, lihtsalt varem, mil ma veel pildistamisega ei tegelenud, ei olnud mul selleks päris 100% töötavat õigustust. Nüüd on see õnneks olemas. Ja kuidas veel! :)

Üks mu lemmikuid nn kodu asjade poode on Homeart. Kui ma selle aasta alguses juhtusin kuulma, et nad on jälle avatud (vanasti asus nende pood Rotermanni kvartalis), tormasin kohe kohale, sest teadsin juba ette, et kui mitte ostmiseks, siis inspiratsiooni saamiseks läheb seal nagunii! Ja tihti sellest tegelikult ju piisabki :)

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Minu töö on süüdi selles, et minu pidupäevaroogade kalender on tavalisest nii umbes paari kuu võrra ettepoole nihkes. Näiteks just täna lõpetasin munadepühateemaliste roogade pildistamise – aknast välja vaadates ei ole kevadest veel aga halli haisugi (kuigi linnud  laulavad hommikuti akna taga juba päris usinasti!). Kui me Liinaga eelmisel aastal jõuluraamatut tegime (nii umbes ainsal kuumal suvenädalal), katsime jõululaua süldi, lihaleiva, küülikurulaadi, seaprae ja jõulukeeksiga juba augustis…

Hetkel on mul käsil päris mitu põnevat projekti, ikka toiduteemalisi. See tähendab seda, et tulen pildistamistelt tihtipeale väikese toidupaunaga koju ja suureks koduseks kokkamiseks otseselt vajadust (ja ausalt öeldes ka energiat) ei ole. Ja see, mõistagi, teeb omakorda blogimise raskeks. Sellistel hetkedel on aga hea toetuda juba varem valmis tehtud, kuid tegemise ajal veel mitte aktuaalsetele töödele, just nagu need vastlakuklidki! Neid õnnestus mul süüa juba eelmise aasta detsembris, kui Siljaga neid  ajakirja Toit&Trend jaanuari-veebruari numbri tarbeks pildistasime (tema küpsetas, mina jäädvustasin). Teisipäevase liulaskmiseni on veel vaid paar päeva, nii et võib mõtted valmis seada ja siis neid õigustatult mugima asuda. Kui need ainult ka mõttejõul valmiksid! :)

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Meie 2012/2013 talve lemmikmagustoit – pošeeritud pirnid! Kuigi susisev nimi lubab ennast tõlgendada nii, et see on raudselt-täiesti-võimatult-raske-magustoit, tahaksin ma liialdamata täheldada, et tõenäoliselt on see vastupidiselt üks maailma kõige lihtsamaid ja retsepti mõttes vabamaid magustoite üldse!

Lihtsamaid, sest suures osas valmivad pirnid ise – tuleb need vaid ära koorida ja ülejäänud koostisosadega potis pehmeks hautada. Vabamaid, sest kasutada võiks tegelikult mistahes maitsetega maitsestatud mistahes vedelikku – fantaasia lennaku, peaasi, et vedelik saaks hää! Kui vedelik ise, millesse pirnid küpsema lähevad, just keelt alla ei vii, tuleks seda veel timmida, sest täpselt nii head, kui on vedelik, saavad ka pirnid!

Miks on nad nii geniaalsed nii mitmeski mõttes?

1) maitsevad hästi (ilmselgelt)
2) kasutusvõimalusi mustmiljon - serveerida võib soojalt või külmalt, iseseisvalt, kokku keedetud kastmega, jäätisega, vahukoorega, endale meeldivalt maitsestatud jogurtiga või nt koos mõne tummisema (šokolaadi)koogiga (nt meie sõime punases veinis ja granaatõunamahlas valminud jõulupirne vanillijäätisega rootslaste šokolaadikoogi kõrvale). Tavaliselt teen pirne kohe suurema portsu ja säilitan neid koos vedelikuga suletavas karbis külmkapis. Nii on neid hea ka pühapäeva hommikul pannkoogi peale napsata või miks mitte ka hommikuti kaussi müsli ja jogurti sekka lisada, nagu soovitab ka härra David Lebovitz, kes on kirjutanud ka üsna näitliku blogipostituse sellest, kuidas pirne pošeerida (tema soovitatud küpsetuspaber ei ole minu kogemuse põhjal absoluutselt kohustuslik, kui pirne aeg-ajalt keerata).
3) küpseid pirne (ja ka nt õunu) on palju kergem seedida
4) ei nõua kohest serveerimist ehk nt külaliste jaoks saab juba varem valmis teha (vt punkti 2)

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Tänaseks olen bloginud juba 2 aastat! Aeg on lennanud uskumatult kiiresti ja samal ajal on käes jällegi ühe aasta lõpp. Kuna mul on kalduvus asju analüüsida, meeldib mulle aasta lõpus ka igasuguseid kokkuvõtteid teha ja uusi eesmärke seada. Õnneks alates sellest ajast, mil olen blogi pidanud ja toidu pildistamisega tegelenud, tunnen, et mul on ka midagi, mida aasta lõpus tähistada! Ja kahtlemata ongi see iseenesest kõige parem kingitus üldse. Aga lisaks premeerisingi ennast veel enne aastavahetust, keset pühi ühe inspireeriva pildistamisega, kus tähelepanu keskmes uhke tort, mille autor koogimeister Sandra Veeremaa.

Sandraga sain ma tuttavaks detsembri alguses Loomeinkubaatoris toimunud Bazaaril (millest veidi aega tagasi ka kirjutasin). Samamoodi nagu mina ja teised staažikamad blogijad, oli oma küpsetistega Bazaari külastajaid rõõmustama tulnud keegi Sandra, kelle kohta teadsin vaid seda, et ta töötab Kukekeses kokana. Juba esimesest hetkest sai selgeks, et Sandral on kookide, või õigemini uhkete, kihiliste, kõrgete, omapäraste maitsenüanssidega tortide valmistamiseks tõeliselt annet ja maitset. Näiteks pakkus ta seal torti maguskartulist (ehk bataadist), mis oli kaunistatud karamellistatud plaksumaisiga (ingl k popcorn, kellele see eestikeelne variant tuttav ei ole), 7-8 kihilist kuulsat kooki Red Velvet, mis oli kaunistatud jõululike kummikommidega (vt Instagrami pilti) ja veel teisigi (vt teisi Sandra tehtud kooke blogist või Facebooki lehelt). Aga just need kihilised tordid püüdsid mu tähelepanu ja ei andnud rahu.

Esiteks sellepärast, et olen juba pikemat aega soovinud ise ka midagi taolist küpsetada ja katsetada. Samas ei ole aega olnud ja eks teiselt poolt on ka hirm ebaõnnestumise ees. Teiseks mõned asjad lihtsalt jäävad su pähe kinni ega lase enam lahti. Nii ma siis olin Sandra kookidest nagu “kurjast vaimust vaevatud”, kuni ühel päeval võtsin Sandraga ühendust, et nüüd pole enam midagi teha – “Mina ei saa sinu kookide pärast öösiti magada, peame midagi ette võtma.” :)

Õnneks ei pidanud ma Sandra veenmiseks ta käsi väänama hakkama ja nii meie tordivalmistamisepäevak saigi teoks! Veel enne seda rääkisime ideed-mõtted läbi – nii tore, kui oled teisega ühel lainel, mõtled samamoodi ja mõistad juba poole lause pealt! Kui tegemiseks läks, sai jälle selgeks, et tegelikult ei ole sellise tordi tegemine üldse nii imekeeruline. Vaja on küpsetada biskviit, see immutada, kreemiga katta ja kaunistada. Lihtne, eks? :)
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Vanasti oli meil kodus jõulude ajal nn eurojõulupuu, sest kui me vennaga suuremaks saime ja jõuluvana enam kohale ei viitsinud tulla, kadus ka kuidagi kuuse tuppa toomise traditsioon. Selle asemel mõtles ema siis igal aastal välja uue eurojõulupuu (nii me neid kutsusime) idee, millega elutuba jõulusemaks teha ja et millegi alt oleks ka kinke lunastada. Näiteks ühel aastal oli see tehtud vitstest ja kaunistatud kuldsete niitide otsas rippuvate samblapallidega, teisel aastal kasutasime palmi moodi toataime jne…  Iseenesest ilusad olid ja säästlikud puude mõttes ka, aga sellest ajast peale on mul jõuluti igatsus korraliku kuuse ja kõige selle juurde käiva järele.

Sel aastal lahendasin kõik võimalikult lihtsalt ja koduselt – kuusejala ümber ja okste vahele läks kotiriie, eheteks said kaunistatud piparkoogid ja enda tehtud kangapallid. Ja loomulikult tuled, mis pimedal ajal mõjuvad kodus eriti hubaselt.

Eile õhtul pakkisime E-ga koos veel kinke ja täna hommikul said tehtud viimased ettevalmistused – kaardid. Maailmalõpp õnnelikult üle elatud, võib pühasid ootama hakata :)

Et pühad mõnusalt mööduksid, soovitan:

• tee pühade ajal midagi, ükskõik mida ja ükskõik kui lihtsat, elus esimest korda ja tunne ennast pärast eriti uhkelt – nt ma tahaks hüpata otse saunalavalt lumme!
• tee sporti, mida sa pole aastaid teinud – suusata, kelguta, uisuta…
• pane soojalt riidesse ja jaluta (mere äärde) ja hinga värsket õhku!
• naudi aega oma lähedaste ja sõpradega ja tunne huvi, kuidas neil päriselt läheb!
• söö hästi, aga mõtle, et homme on ka päev (kehtib ka vedelike kohta)!
• ära muretse, ära võta kõike nii tõsiselt, elu on ilus! :)

Jõulude puhul on mul kingid ka. 2 raamatut – “Magus kiusatus” (millest olen juba kirjutanud siin ja siin) ja “Nii meil jõulud tuppa toodi” (millest ei ole veel jõudnud kirjutada, aga mis ilmus ka 2012. a novembris ja jutustab vana aja jõuludest, autor Piret Õunapuu, ning jagab Eesti traditsiooniliste jõulutoitude retsepte vähe modernsemal kujul – raamatu toidufotod minu tehtud, toidud lõi Sadama turu perenaine ja blogipidaja Liina Karron). Kui soovid üht neist endale saada, jäta kommentaar, mis on see asi, mida sa oled kogu aeg mõelnud, et võiks teha, aga ei ole teinud ja plaanid loodetavasti nüüd lähipäevil ära teha? :)

***

Kingi jagamine 29.12.2012: Palju õnne, Martina, sinule sai loosi tahtel raamat “Magus kiusatus” ja palju õnne sulle, Aet, sinule “Nii meil jõulud tuppa toodi”. Võtan teiega meili teel ühendust! Aitäh kõigile ideede jagajatele, sai jälle palju häid mõtteid ja tundub, et nüüd hakkan ise ka makroonidega katsetama :)

***

Söögid on aga meie peres jõulude ajal olnud alati traditsioonilised ja sellepärast ei taha ma ka verivorsti ja hapukapsastega seapraadi ära peletada, vaid pakun pidulaua täienduseks lihtsalt mõned ebatraditsioonilisemad, kuid samas lihtsad, maitsvad ja kerged ideed (retseptid ja fotod ilmuvad ka homses, 22. detsembri Pärnu Postimehes, kus on mu blogi saamisest ja toidufotograafiast väike lugu!).

Soovin mõnusaid, rahulikke ja maitsvaid jõule! :)

Pärast lumekühveldamist või lihtsalt pikka päeva, mil enam autoga kuskile minema ei pea, on mõnus jalad seinale lüüa ja juua seda soojendavat õunapunši.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Ja “Magus kiusatus” ongi trükist väljas! Ma ei väsi ennast kordamast, öeldes, et iga raamatu puhul on just see hetk see kõige pinevam (eelmine, aga veidi väiksem põnevushetk on see, kui näed esimest korda kujundusmustandit). Niisis hoidsin koogiraamatut esmaspäeval Pärnus raamatupoes esimest korda käes ja võisin kergendunult hingata – veendusin, et trükis polnud midagi untsu läinud ja et kaetud (läikiv) paber on fotode jaoks ikka nii palju parem.

Mõtlesin tükk aega, et mis see raamat ja selle tegemine mulle andnud on, sest iga asi annab ja õpetab midagi. Ühest küljest on jube tore teha üksi tööd – ainus otsustaja oled sina ise. Teed, millal tahad ja kuidas tahad. Teisest küljest ei saa keegi kunagi kõike ideaalselt osata, seega on vaja meeskonda. Ja ühe raamatu puhul on see möödapääsmatu. Ja just see, mida inimesed selles protsessis sulle õpetada võivad, on täiesti omaette väärtus ja selle kogemuse eest olengi ma väga tänulik!

Blogi ja minu kokkamisharjumuste mõttes on see raamat kusjuures tõesti keeranud mind magusausku – võib-olla mitte selles osas, et ma seda nüüd suurtes kogustes tarbiksin, aga nüüd võtan küpsetamise heameelega ette. Ei tundugi enam nii keeruline. Segad kokku, vormi, ahju ja ongi valmis :) Üks sellistest kookidest, mida ma olen viimastel kuudel-nädalatel korduvalt Silja raamatust küpsetanud, on see sama Kreeka pähklitega brownie (all pildil). Väga lihtne teha, aega kulub vähe ja siiani on ka igal korral välja tulnud. Ja olekski imelik, kui ei tuleks, sest Silja on seda teinud juba üle 10 aasta (retsept avaneb suuremalt kui pildile klikata).

Lisaks mulle, Siljale ja kirjastus Pegasuse inimestele oli meeskonnas tegelikult veel asjaosalisi. Suureks abiks oli sisustussalong “Muster”, kes oli lahkelt nõus meile oma kaunist kraami laenutama – suured tänud veel kord! Agarad varustajad olid ka oma sõbrad-tuttavad-sugulased, kes ilusaid koogivaagnaid, taldrikuid, tasse ja lusikaid laenutasid. Nii et ka teile suur-suur aitäh! Nendest kordadest, mis raamatu tegemisperioodil sai erinevaid second-hand‘e üle Eesti läbi kammitud, ei hakka ma parem üldse rääkimagi. Mõnda nendest soetatud eset võib näha järgnevatel fotodel, mis me Siljaga raamatu tegemise kõrvalt telefonidega klõpsisime.

Suured tänud veel kord kõigile, kes raamatu valmimisele kaasa aitasid või lihtsalt kaasa elasid! Tean, et päris mitmed sõbrad-tuttavad on seda raamatut juba tükk aega oodanud – loodan, et leiate selle raamatupoodidest nüüd üles ega pea selles pettuma!

Nüüd aga kutsete juurde:

1) Palume kõiki huvilisi koogiraamatu “Magus kiusatus” raamatuesitlusele 11. detsembril kell 17.00 Solarise Apollos!

Silja räägib, mis tunne on teha päris esimest kokaraamatut, kui tiheda sõela pidid koogid raamatusse pääsemiseks läbima ja loomulikult paljastame ka selle, kes need kõik pärast pildistamist ära sõi! Mina ei ole ka kade ja jagan kiitust oma lemmikmodellidele… Ühesõnaga lubame, et suu saab magusaks ja tuju heaks! :)

Kes saab tulla, palun lisage ennast ka koogisööjate nimekirja Facebooki ürituse lehel (siis teame, palju küpsetada tuleb)! ;)

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...