Õnnelikult tagasi kodumaal! Tasapisi toibumas võimsast  lõpuks ometi taanduvast jet lag’ist ja leidmas endas taas tasakaalu Eesti elu- ja töörütmi vahel. Selle viimasega on alati nokk kinni, saba lahti – töölainelt ei saa hästi puhkuserežiimile ja vastupidi. Aga kuskilt tuleb ots lahti teha ja ratas veerema panna! Õnneks teadsin ma juba Californias, et mind ootab siin ees üks tore olemine, mil Merit teeb süüa ja mina siis pildistan tulemust. Eile saigi see teoks ja mul on väga hea meel jagada oma blogis esimest külalispostitust! Merit Raju jagab mõtteid ja tarkusi eelkõige värksetele emadele, kuigi need 3 lihtsat, maitsvat ja kiiresti valmivat retsepti maitsevad kindlasti ka teistele pereliikmetele!

_________________________________________________________________________________

On kaks perioodi naise elus, kus ta on tegelikult Päris Naine. See, milleks naiseks sünnitakse. Naise n-ö loomulik olek on beebiootus ja imetamine. Need mõlemad perioodid on küll rõõmurohked ja ette võib tulla isegi liigutusepisaraid, kuid kehale on need sarnase koormusega aeg. Samuti on need perioodid pungil igasugustest nõuannetest – sõbrannadelt, arstidelt ja vanaemadelt, raamatutest, internetist ja kursustelt. Püüad ennast usaldada ja otsid oma rada. Ja leiadki.

Kuid ometi võid ühel päeval avastada, et just sinu lapsel lõi välja allergia ning arst soovitab süüa ainult tatart, riisi, hirssi, banaani, mustikaid, astelpajumarju ning kartulit, kõrvitsat ja peeti. Rohelist. Ning liha. Kui aga liha on niikuinii toidusedelist väljas ja nüüd jääb ära ka kõik gluteeni- ja laktoosisisaldusega, pähklid, tomat, vürtsid, siis mida süüa, kui ema toit peaks olema võimalikult kvaliteetne ja toitaineterikas. Kvaliteetne toit on teada päritoluga ja temast pole kõike välja keedetud või praetud. Need aga pole ainsad kriteeriumid. Täpsem olles on kriteeriume peaaegu sama palju kui lubatud toiduaineid:

• Esiteks siis kvaliteet ja toitaineterikkus
• Kuid seni armsaks saanud slow food’i asemel on imetamise ajal vaja kiirtoitu. Toitev ja kvaliteetne kiirtoit on toortoit.
• Muidugi peab sellega olema ettevaatlik, et ükski koostisosa ei tekitaks beebile gaase.
• Imetamise ajal on hea, kui ema joob palju, kuna imetamine kulutab kaloreid (vähemalt +500, teine samapalju sageli jalutamisele ja kolmas samapalju lapse tassimisele). Vedelikku on vaja liitrites ja mitte ainult vett, vaid ka nn seotud vedelikku st ka toit võiks olla vedel. Näiteks smuuti või supp, kurk, suvikõrvits või mahlased puuviljad. Kui “tohib”.
• St toit ei tohi tekitada gaase ega kõrvetisi, allergiat ega toidutalumatust.
• Sisaldab häid rasvhappeid (st külmpressitud õlisid ja rasvu, nt esimestena maitsesin oliiviõli ja kookosõli).
• Toit peab olema lihtne valmistada ning ühe koostisosa puudumisest või asendamisest ei tohiks olla midagi, sest poodi pole enam nii lihtne pääseda.
• Ja viimaseks – see toit peaks soovitavalt sobima ka teistele pereliikmetele  ja külalistele.

Hommikusöögiks – toortatrast smuuti

Koostisosade järjekorras, mida võiks kasutada, kui ei ole allergiat, alates nendest, mis peaksid kindlasti olema (nt 1-5). Samasugust toorputru võib teha oma lastele, olen kuulnud , et sobib juba üheaastastele: idandatud tatar, banaan, mustikad (+vesi).

Põhiained:

1. toortatar (nn valge tatar – ökopoest või maakaup.ee vms, vaata et ei oleks purustatud) 1-3 ööd leotatud, iga päev pestud ja enne kasutamist ka põhjalikult pestud (sooja ilmaga idanda ja hoia külmkapis) – 5 kuhjaga spl
2. 2-3 banaani sõltuvalt sinu magusa-armastusest
3. külmutatud astelpajumarjad või jõhvikad 5-6 tk (C-vitamiini rikas, et mineraalid paremini imenduksid
4. suur peotäis metsamustikaid (tooreid või külmutatud
5.vett (kraanist või aprikooside ja datlite leotamisest)

Lisada võib veel:

• 5 kuivatatud aprikoosi või datlit (magususe, aga ka ainete pärast, nt aprikoosides on palju rauda). Mõtet on kasutada muidugi vaid kuivatatud ökopuuvilju!
• tapioki jahu (teeb piima rammusaks, kui seda on sul vaja, saab Piprapoest)
• jahvatatud seesami-, kõrvitsa-, päevalille- ja linaseemne segu (kokku ca 2 spl, sh kõige rohkem linaseemneid)
• kookosrasva (terapeutiliseks koguseks peetakse muidu 2-4 spl päevas) – et see hästi seguneks, peaks smuuti olema natuke soe
• chia seemned (kui linaseemneid juba ei pannud) – 1 spl
• vee asemel mandlipiim, kaerapiim, riisipiim, (kookospiim – kuid see vajab üldiselt hapumaid koostisosi nt ananassimahla, muidu tuleb smuuti liiga lääge). Joogas naistele soovitatakse 10-20 leotatud, kooritud mandlit päevas. Pildil on leotatud India pähklid, sest need on kõige ebatõenäolisemad allergeenid.

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Üks (valmis)toit, millest on Californias olles ja siin ringi liikudes võimatu seda tähelepanemata mööda kõndida, on hummus (see Lähis-Idast pärit dipp, mille põhikoostisosa on purustatud kirkerhernemass, mida maitsestatakse küüslaugu, soola, oliiviõli, tahini ehk seesamiseemnepasta ja sidrunimahlaga). See tundub siin praegu tõeline hitt-toit olevat. Hummust leiab nii turgudelt kui toidupoodidest, kus see on võtnud kõikvõimalikke kujusid: hummus oliividega, röstitud küüslauguga, röstitud paprikaga, muskaatkõrvitsaga, jalapeno ja koriandriga, bataadi ja punaste läätsedega, spinatiga, mustade ubadega… ja klassikaline muidugi ka.

Näiteks siin San Mateo lähedal, Stanfordi ülikooli linnas (või kes sarnaselt minuga oma teismeeas vaatas sarja Felicity, siis nende jaoks ka Felicity kodulinnas) Palo Altos asub isegi üks spetsiaalne hummusekoht, Oren’s hummus shop. Selle omanik on start-up ettevõtja Oren Dobronsky, kes on oma muudele start-up‘idele Räniorus lisanud vürtsi just hummuseäriga. Ei oska öelda, kas sellest on alguse saanud siinne hummusehullus või oskas ta lihtsalt õigel ajal oma niši ära tabada… Igaljuhul saadab hummusekohvikut silmanähtavalt edu, sest jutt liigub ja mõlemal korral, kui olen sellest mööda jalutama sattunud, on see olnud puupüsti täis. Järgmine kord laud kinni!

Teine populaarne määre on guacamole (see küpsetest avokaadodest, sibulast, tomatist, tšillist ja koriandrist valmistatud vaese mehe või). Avokaadod on siin kodumaised ja väga-väga head. Sööme neid ikka hommikuks röstitud (täistera)leiva peal – tambime kahvliga veidi puruks ja raputame veidi soola peale… mmm.

Ja kolmas määre-dipp, mida siin palju müüakse-süüakse, on salsa (sõna pärineb algselt hispaania keelest ja tähendab kastet), üks populaarsemaid on salsa mangost. Ja üht mangosalsa retsepti tahtsingi täna jagada, kuna tegu on väga lihtsa ja väga hea kraamiga! Leidsin selle retsepti kohalikust toidupoest ja kohandasin seda veidi, kuigi salsaretsepte on lõputult ja salsaks võiks nimetada põhimõtteliselt kõiki salati moodi segusid, kus on peenelt hakitud (punane) sibul, ürt (nt koriander, petersell või basiilik), midagi teravat (nt hakitud jalapeno või tšillipulber), sidruni- või laimimahl ja siis peeneks hakitud põhikomponent (mango, tomat, kurk, maasikad…).

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Minu 2 köögilemmikut: hommikusöögid ja lihtsad väiksed nipid, kuidas ühest toorainest erinevaid tulemusi välja võluda. Hommikusöökidest on üks lemmik vana hea (Kreeka) jogurt, müsli, mesi ja mõni mõnus parasjagu hooajas olev puuvili või mari, talvisel ajal miks mitte ka mõnus moos, mis sügisel oma aia kraamist purki pistetud. Aga nippidest õppisin alles hiljuti ühe uue juurde – jogurti nõrutamise!

Nimelt ühes kokaraamatus, mille tegemisega ma hetkel seotud olen, on päris palju piima ja piimatoodetega mängimist, sh ka jogurti nõrutamist. Ja just sealt ma innustust saingi. Kõigepealt sain maitsta Tuuli nõrutatud jogurtist ehk jogurtijuustust (ehk labneh) tehtud toorjuustupalle, mis marineeritud ürtide ja tšilliga. Juba välimus oli väga ahvatlevalt värske ja värviline, maitses ei pidanud pettuma ja idee iseenesest oli kohe väga sütitav, sest raame marinaadi kokku segamisel ahistamas ei ole. Oi, kuidas mulle sellised lihtsad ja geniaalsed ideed meeldivad!

Niisis mõtlesin, et kui Tuuli lahendus oli soolase poole kaldu, tasuks vastukaaluks proovida oma vana head ja magusa poole kaldu lemmikhommikusööki, jogurt-puuvili-mesi, hästi väikese liigutuse võrra tuunida (lastes jogurtil lihtsalt öö läbi marliga vooderdatud sõelal nõrguda).

Ja järgmisel hommikul võisingi juba tõdeda, et seos minu “öö läbi nähtud vaeva” ja tulemuse vahel oli meeldivalt pöördvõrdeline! Loodan, et minu või Tuuli retsept innustab katsetustele! :)

Nõrutatud jogurt mee ja virsikutega hommikusöögiks
Retsept ilmus ajakirja Toit&Trend 2013. a kevadnumbris

1 portsjon

200 g Kreeka või Türgi jogurtit
1 virsik (või nektariin)
1 sl suhkrut
1 sl võid
0,5-1 tl fenkoli- ehk apteegitilliseemneid (soovi korral asenda nt hakitud pähklite ja/või rosinatega)
vedelat mett (serveerimiseks)

Vooderda suur sõel kahekordse marliga. Tõsta jogurt marlile ja lase öö läbi nõrguda (jälgi, et sõela ja kausipõhja vahele jääks vedeliku nõrgumiseks piisavalt ruumi). Paki marli otsad üles kokku, nii et tekib paun, ja keera kergelt vint peale, et veel viimane vedelik välja tuleks.

Rösti puhtal kuival pannil fenkoliseemneid (või hakitud pähkleid), kuni need hakkavad lõhnama. Sulata puhtal kuival pannil suhkur, lisa tükike võid ja karamellista virsiku- või nektariinipoolikuid (kivi eemaldatud) paar minutit.

Serveeri nõrutatud jogurtipall fenkoliseemnete (või pähklite-rosinatega) ja virsikutega, nirista peale vedelat mett.

***

Värskes ajakirja Toit&Trend numbris on muideks päris palju põnevat lugemist. Lisaks retseptidele kirjutan sellest, kuidas teha head rohelist salatit, sh ka salatikastmeid ja lähenevate lihavõtete auks mõned variandid marineeritud munade tegemiseks. Hanne Paljak võtab luubi alla pasta, Tuuli Mathisen kirjutab põneva loo Vietnamist ja sealsest köögist. Lisaks on pundiga liitunud toituajakirjanik Heidi Vihma, kes kirjutab selles numbris läätsedest, tomatitest ja Eesti köögist, tuues välja 4 söögikohta, kuhu tema välismaalasi Eesti kööki mekkima saadaks.

Sarnaseid postitusi...

Salatsigurist ehk endiiviast (ing k chicory, endive, witloof) kuulsin ma esimest korda siis, kui ma ülikooli kõrvalt söögikohta tööle läksin. Ehk u 6 a tagasi. Seal pakuti salatsigurist valmistatud vormirooga, aga tol ajal see kergelt mõru maitsega krõmps köögivili minus erilist vaimustust ei tekitanud. Nüüd juhtub aga järjest tihemini, et tulen poest just selle kollakas-rohelise “salatipeaga” koju ja selleks on päris mitu põhjust.

Salatsigur on omapärase maitsega – mõrkjas, magus, krõmps ja mõnusalt mahlane. Seda saab kasutada nii värskelt salatites, suppides või ka ahjus röstitult, vormiroogades jne. Lisaks paljudele kasutusvõimalustele säilib see külmkapis ka väga hästi (1 nädal kindlasti, võimalik, et ka kauem, mul on alati varem otsa saanud).

Ja sellel on ka huvitav lugu! Salatsigur on eriti populaarne Belgias, kus väidetavalt tarvitab iga inimene seda aastas 7 kg ja kus on olemas ka endiiviamuuseum! Miks see nii on? Nimelt kuulub selle köögivilja (kogemata) avastamise au 19. sajandil just belglastele – salatsiguri puhul on tegelikult tegu kohvi aseaine, siguri juurele pimedas, niiskes ja soojas ajatatud “salatipeaga” (mis juba iseenesest kõlab kõikidele rohenäppudele puhta väljakutsena, on ju?!). Ja nagu paljud avastused, selgus ka see tänu juhusele, kui üks talunik sigurijuurtele liiva peale raputas ja paar nädala pärast sealt valged pungad leidis. Belglased ise kutsuvad salatsigurit muuseas ka Brüsseli valgeks kullaks, sest 20. sajandil hakkasid ümberkaudsed talunikud seda kasvatama ja tõid nii rikkuse majja (kui läks põnevaks, loe veel salatsiguri avastamismüütidest ja ajaloost põhjalikumalt sellest Britt Roseni artiklist)!

Endiiviat müüakse poes värske kraami osakonnas, kus salatipea on tavaliselt tihedalt kilesse pakitud. Lehed on otstest kergelt kollakas-rohelised, kuid sellest ei tasu ennast heidutada lasta, sest endiiviat kasvatataksegi pimedas (sellega hoitakse ära nende roheliseks muutumine, millega kaasneks muidu ka liiga mõru maitse). Ehk mida heledam on endiivia värvus, seda mahedam see on. Keskmiselt kaalub üks endiivia 250 g. Viimati tuli sellise endiivia eest mul välja käia ligi 0,80€ (ehk kilohind on endiivial u 3,5€).

Möödunud nädalavahetusel tegime endiiviast külalistele suupisteid. Nii lihtne, samas nii hea! Sinihallitusjuust, Kreeka pähklid ja endiivia on üsna klassikaline kooslus, mida leiab tihti ka meie söögikohtade eelroogademenüüst. Sel korral tõukas mind aga tegudele Tuulilt laenuks saadud raamat “Plenty“, mis selle maitsva koosluse mulle meelde tuletas ja kust veidi mugandatuna see retsept pärit ongi.

Kui see mitme nimega hea laps ärgitas huvi, siis on siin veel terve rida retsepte, mida endiiviast valmistada! Lisaks sellele, et endiivial on palju nimesid, on sellel ka palju variatsioone. Siin veel ülevaade endiivia sortidest (mina pean selles postituses ja retseptis silmas seda, millele on viidatud nimega White Californian Endive, kuigi paljudes kohtades nimetatakse seda lihtsalt Belgia endiiviks).

Lihtne ja kiirelt valmiv maitsev suupiste, mida pakkuda külalistele tervitusampsuks!

Endiivia-sinihallitusjuustu ampsud
u 20-25 ampsu

2 endiiviat (sõltuvalt suurusest saab ühest u 10-15 nn korvikest)
50 g sinihallitusjuustu (nt Roquefort vms tugevamamaitselist sinihallitusjuustu)
150 g Kreeka jogurtit (vm paksemat jogurtit)
valget jahvatatud pipart
2 peotäit (hakitud) pähkleid (nt Kreeka pähklite ja seedermänniseemnete segu)
1 sl võid

Haki Kreeka pähklid veidi väiksemaks. Sulata pannil või ja rösti pähkleid ja seedermänniseemneid pannil kõrgel kuumusel, neid pidevalt liigutades (minul nähtavasti jäid nad ühele küljele veidi liiga kauaks). Kui pähklid on ühtlaselt kuldsed, eemalda pannilt ja jäta jahtuma.

Eemalda endiivialt paar välimist koledat lehte. Lõika juurepoolsest otsast väike jupp ära, nii et suuremad lehed tuleksid peast lahti. Lõika veel veidi, kuni eemalduvad järgmised lehed, jätka, kuni kõik suuremad lehed on käes. Pese lehed ja kuivata korralikult köögipaberiga. Riivi jämeda riiviga sinihallitusjuust, sega jogurti ja valge pipraga hästi läbi, maitse, vajadusel lisa veel pipart.

Serveerimiseks määri igale endiiviakorvikesele 1 tl jogurti-sinihallitusjuustumääret ja puista üle pähkliseguga.

Sarnaseid postitusi...

Kuigi ma olen alati kõigile, kes on uurinud, et millal siis minu enda kokaraamat ilmub, vastanud, et tõenäoliselt mitte kunagi, siis täna hommikul tabasin ennast uutsorti mõttelt. Mitte, et ma ei tahaks ise olla kokaraamatu autor, ärge saage minust valesti aru – mulle meeldib toit, kokkamine ja kõik selle juurde kuuluv, aga minu jäägitu armastus kuulub pildistamisele ja ma tean, et 2 asja korraga ei ole võimalik nii realiseerida, et üks või teine mingil määral ei kannataks (vähemalt mina tunnen, et ei ole nii osav). Seega olen praegusel hetkel lojaalne pigem pildistamisele, aga lihtsalt mõtteis mängides panin ennast hommikul olukorda, kus ma oleksin valikuta, st ma peaksin tegema ühe kokaraamatu ega saaks sellest taganeda, siis mis oleks selle teema? Ja vastus tuli ootamatult kiiresti – hommikusöögid.

Meie pimedatel talvehommikutel on mul tihti raske ennast voodist üles saada. Siis aga aitab teadmine, et ootamas on mõni eriti hea hommikusöök – see on üks parimatest motivaatoritest, et ennast üles vinnata, külma veega karastada ja köögis askeldama asuda (kõige parem on muidugi taevalaotuses särav päike, aga seda juhtub praegusel ajal kahjuks nii harva, et sellele ei tasu just liialt suuri panuseid panna).

Nagu tõenäoliselt paljudel, käivad ka mul asjad periooditi. Ja hetkel on mul periood “kinoa” (ing k quinoa ehk Tšiili hanemalts, eesti keeles rõhk o-tähe peal, ainsuse osastav kinoad, mitmuse omastav kinoade). Kes ei ole varem kinoaga kokku puutunud, siis see on üks vanimaid nn teraviljasarnaseid toiduaineid maailmas (tegelikult on tegu seemnetega). Inkade jaoks oli kinoa püha taim, kandes nime seemnete ema. Oma jõudu ja vastupidavust andvate omaduste tõttu kutsuti teda ka asteekide kullaks. Kinoa ei sisalda gluteeni ja seda peetakse kergesti seeditavaks toiduks, see sisaldab rohkesti valke ja kuna tema nn glükeemiline koormus on madal, annab kinoatoit täiskõhutunde pikaks ajaks. Mistõttu sobib see just hommikusöögiks väga hästi! Sorte on samuti erinevaid – alates valgetest, punastest kuni mustade seemneteni välja. Guugelda huvi korral kinoa kohta lähemalt või loe lühiteavet nt siit.

Kinoad on ka imelihtne valmistada. Kuna seemneid katab mõru vaigusarnane saponiinikiht, tuleb kinoad enne kasutamist hoolega voolava vee all sõelal loputada, kuni vesi enam ei vahuta. Keetmiseks tuleb võtta 1 osa kinoad ja 2 osa vedelikku (ehk nt 1 dl kinoad ja 2 dl vett), lasta keema ja seejärel kinoad pooleldi kaetult madalal tulel kuumutada, kuni see on valmis. Sellest annab märku see, kui seemned muutuvad poolläbipaistvaks ja valge idu eraldub tera kehaosast, nähes välja justkui valge spiraalne saba.

Kinoad kasutatakse väga palju salatites, suppides, see sobib asendamaks mistahes teisi lisandeid – riisi, kartulit… Aga täna ei taha ma jagada salatiretsepti (neid leiab netist päris palju), vaid hoopis kinoapudru oma.

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Vanasti oli meil kodus jõulude ajal nn eurojõulupuu, sest kui me vennaga suuremaks saime ja jõuluvana enam kohale ei viitsinud tulla, kadus ka kuidagi kuuse tuppa toomise traditsioon. Selle asemel mõtles ema siis igal aastal välja uue eurojõulupuu (nii me neid kutsusime) idee, millega elutuba jõulusemaks teha ja et millegi alt oleks ka kinke lunastada. Näiteks ühel aastal oli see tehtud vitstest ja kaunistatud kuldsete niitide otsas rippuvate samblapallidega, teisel aastal kasutasime palmi moodi toataime jne…  Iseenesest ilusad olid ja säästlikud puude mõttes ka, aga sellest ajast peale on mul jõuluti igatsus korraliku kuuse ja kõige selle juurde käiva järele.

Sel aastal lahendasin kõik võimalikult lihtsalt ja koduselt – kuusejala ümber ja okste vahele läks kotiriie, eheteks said kaunistatud piparkoogid ja enda tehtud kangapallid. Ja loomulikult tuled, mis pimedal ajal mõjuvad kodus eriti hubaselt.

Eile õhtul pakkisime E-ga koos veel kinke ja täna hommikul said tehtud viimased ettevalmistused – kaardid. Maailmalõpp õnnelikult üle elatud, võib pühasid ootama hakata :)

Et pühad mõnusalt mööduksid, soovitan:

• tee pühade ajal midagi, ükskõik mida ja ükskõik kui lihtsat, elus esimest korda ja tunne ennast pärast eriti uhkelt – nt ma tahaks hüpata otse saunalavalt lumme!
• tee sporti, mida sa pole aastaid teinud – suusata, kelguta, uisuta…
• pane soojalt riidesse ja jaluta (mere äärde) ja hinga värsket õhku!
• naudi aega oma lähedaste ja sõpradega ja tunne huvi, kuidas neil päriselt läheb!
• söö hästi, aga mõtle, et homme on ka päev (kehtib ka vedelike kohta)!
• ära muretse, ära võta kõike nii tõsiselt, elu on ilus! :)

Jõulude puhul on mul kingid ka. 2 raamatut – “Magus kiusatus” (millest olen juba kirjutanud siin ja siin) ja “Nii meil jõulud tuppa toodi” (millest ei ole veel jõudnud kirjutada, aga mis ilmus ka 2012. a novembris ja jutustab vana aja jõuludest, autor Piret Õunapuu, ning jagab Eesti traditsiooniliste jõulutoitude retsepte vähe modernsemal kujul – raamatu toidufotod minu tehtud, toidud lõi Sadama turu perenaine ja blogipidaja Liina Karron). Kui soovid üht neist endale saada, jäta kommentaar, mis on see asi, mida sa oled kogu aeg mõelnud, et võiks teha, aga ei ole teinud ja plaanid loodetavasti nüüd lähipäevil ära teha? :)

***

Kingi jagamine 29.12.2012: Palju õnne, Martina, sinule sai loosi tahtel raamat “Magus kiusatus” ja palju õnne sulle, Aet, sinule “Nii meil jõulud tuppa toodi”. Võtan teiega meili teel ühendust! Aitäh kõigile ideede jagajatele, sai jälle palju häid mõtteid ja tundub, et nüüd hakkan ise ka makroonidega katsetama :)

***

Söögid on aga meie peres jõulude ajal olnud alati traditsioonilised ja sellepärast ei taha ma ka verivorsti ja hapukapsastega seapraadi ära peletada, vaid pakun pidulaua täienduseks lihtsalt mõned ebatraditsioonilisemad, kuid samas lihtsad, maitsvad ja kerged ideed (retseptid ja fotod ilmuvad ka homses, 22. detsembri Pärnu Postimehes, kus on mu blogi saamisest ja toidufotograafiast väike lugu!).

Soovin mõnusaid, rahulikke ja maitsvaid jõule! :)

Pärast lumekühveldamist või lihtsalt pikka päeva, mil enam autoga kuskile minema ei pea, on mõnus jalad seinale lüüa ja juua seda soojendavat õunapunši.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Paar-kolm nädalavahetust tagasi käisime Saaremaal. Ühel päeval tegime 140 l õunamahla (kusjuures õuna-aasta oli üsna kehv) ja teisel koristasime aiamaalt saaki. Kevadel ehitatud kasvukastid rammusa mullaseguga tõestasid ennast igati – taimed kasvasid üle ootuste lopsakalt ja saak oli ka väga hea. Viimast sai täpselt parajalt, sest rohkem meie pikakerelisse ei olekski sel nädalavahetusel mahtunud (kiitus külviplaneerijale!).

Kui mõelda Saaremaalt Tallinnasse (tagasi) kolimise peale (mis oli ühtlasi meie reisu 3. eesmärk), kujutaks paljud tõenäoliselt ette, et autos on kastid riiete, jalanõude, mööbli, kodumasinate, nõude ja kõige muu sellisega. Meil olid küll nõud (sest neid läheb mul pildistamistamiseks vaja ja kui mul on valida kas riide- või nõudekast, pole kahtlustki, et valin viimase) ja mõni väiksem kott ka riietega, kuskile sinna istmete vahele surutud, aga peamiselt kõrgusid autos kastid köögiviljadega. Pastinaagid, kurgid, viimased kasvuhoonest korjatud tomatid (nii punased kui rohelised), peedid, patissonid, porgandid, kartulid, põldoad, porrud, sibulad, maisitõlvikud… Ja muidugi veel kilekottidesse korjatud ürdid: tüümian, salvei, petersell, till, pune, münt, meliss, tulsi… ja suur-suur kilekotitäis basiilikut. Kõik need 42 taime, mis ma kevadel kasuhoonesse istutasin, tõmbasin nüüd üles. Võib ette kujutada, kuidas mu silmad selle kotitäie peale põlesid. Nina lõi kõik kilomeetrid teel mandrikoju nurru!

Jõudsime koju üsna hilja. Väljas oli juba pime, kui hakkasime kaste tuppa tassima. Kõigepealt tassisime kogu tavaari trepikotta ja sealt siis edasi. Vahepeal jõudsid nii mõnedki (meie jaoks uued) naabrid koju tulla ja meie varandust trepikojas imetleda. Tegelikult ma ei tea, kas nad imetlesid, aga poole silmaga uurisid küll, ma nägin! :) E ütles: “Las vaatavad, et neile kolivad siia nüüd korilased!”. Naersime ja tassisime järgmise kastitäie värskelt tehtud õunamahla ülejäänud kraami sekka.

Tassisime kastid üles ja panime rõdule, kus plusskraadidega on selliseid asju väga mugav hoida. Pealegi ma tõsiselt armastan rõdusid! Kui lõpuks teleka ette diivanile maandusin, siis mitte lösutamiseks, vaid asusin silmade kilades veel basiilikulehti puitunud varte küljest puhastama, sest südametunnistus ei raatsinud seda kotti lihtsalt homset ootama jätta. Veel samal õhtul tegin pea pooltest basiilikutest veel korraliku potskutäie klassikalist pestot ja pistsin seda siis järgnevatel päevadel igale poole – leiva peale, salatisse ja omelti sisse (või õigemini peamiselt nii see vist ära kuluski). Jube hea oli. Aeg oli justkui nihkes – väljas oli juba jahe, tuuline ja hall, aga rääkides basiilikust ei tea ma veel ühtegi asja, mis selle lõhnast ja maitsest päikselisemaks ei muutuks. Osav ajupete (ja oma kasvuhoonest korjates ka odav).

Õnneks on kastisisud kiirelt vähenenud. E võtab hommikul omleti sisse porrut, mina toitusin ühel hetkel hommikul, lõunal ja õhtul tomati-basiilikusalatist Kalamatsi kitsepiima toorjuustuga. Igasugused juurikalised on läinud korduvalt ahju röstimisele ja järgmise etapina hiljem püreesupi sisse, õunu kasutan pea igal hommikul õunapudru tegemiseks…

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Ei juhtu just ülemäära tihti, et satun turul või poes mõne taime või vilja otsa, mille nägemine muudab mind paugupealt hinnapimedaks ja juba järgmisel hetkel leian ennast erutavat kraami hoogsalt kotti kühveldamas, justkui ümbritseks mind parv inimesi, kes kõik sama kraami krabavad. Õnneks seda ikka juhtub ka (kuigi võiks tihedamini), sest ma ei tea midagi, mis oleks parem kui taoline inspiratsioonipuhang, mis mind sellistel hetkedel tabab. Nii oli eelmisel sügisel näiteks rooskapsaste ja viigimarjadega, suvel põldmarjade ja paraguaya‘dega, enda kasvatatud värviliste porgandite, rediste ja peetidega… Ja nüüd juhtus see taas. Esmaspäeval Sadama turul korraks pildistamas käies sattusin täiesti kogemata otsa lehtkapsale (ing k kale, borecole). Ja hetkega oli alanud nädal korda läinud.

Ei, ma veel ei teadnud, mis ma selle 1€ ja sentide eest saadud 500 g kaaluva suure kilekotitäie lehtkapsaga teen (õigupoolest ei olnud ma seda veel kunagi söönudki, sest varem ei ole ma neid turu peal näinud ja katsetus neid ise kasvatada läks ka suvel aia taha). Aga nüüd olid need imekaunid nahkjad kobrutavad ja mürkrohelised lehed auto tagaistmel ja suundusin õndsa naeratusega kodu poole. Ainuüksi nende lehtede krudisev hääl, kui need autost kaenlasse haarasin, et tuppa suunduda, tõstis suunurgad kõrvuni, ajas käed sügelema ja hakkasin mõtlema, mida saagiga peale hakata.

Alustasin guugeldamisega ja sellega, et uurida, mida kodusolevad kokaraamatud lehtkapsa kohta räägivad. Algne idee oli teha salatit, aga kahtlesin, kas need lehed ikka nii toorelt süüa kõlbavad, sest nagu ütlesin, olid lehed ikka üsna nahkjad. Leidsin paar viidet, mis ütlesid, et kui lehed rootsudest puhastada ja väikseks tükeldada, saab need söödavaks, kui neid masseerida (!) marinaadiga (tegin kastme sidrunimahlast, oliiviõlist, mahedast sinepist, soolast, piprast) ja neil selles seista lasta (soovitavalt 5 minutit kuni öö läbi). Öö läbi ei kannatanud hoida, nii et käiku läks esimese hooga kiirvariant. Lisandiks said ahjus röstitud peediveerandid, õhukesed apelsinirattad, röstitud päevalilleseemned ja fetakuubikud (lihtsalt need juhtusid kodus olemas olema). Maitses täitsa hästi, kuigi esialgu selle toores maitse just ülisuurt vaimustust ei tekitanud, pigem oli hea tunne teadmisest, kuivõrd kasulik see söödud kraam oli.

Rääkideski viimsest, sain teada, et lehtkapsas on “kõige suurema toiteväärtusega kapsateisend. Võrreldes valge peakapsaga, on ta kalorisus ligi kolm korda suurem”. Sisaldab see väga palju erinevaid mineraale ja vitamiine, eriti suures koguses karotiini… ehk lugedes siit või sealt, igal juhul jäi mulje, et tegemist on väga kasuliku kraamiga (samas ega ükski asi liiga suures koguses ei ole just liiga hea). Kuskilt jäi meelde ka lõik, et eriti hinnas oli see sõdade ajal, mil muud kraami ei pruukinud nii vabalt kuskilt kätte saada. Lehtkapsast oli aga lihtne kasvatada ja see täitis hästi kõhtu. Ja päris paljudel rahvustel on selle toiduainega oma traditsiooniline söök ka täitsa olemas. Eesti köögi kohta mul info puudub, kuigi siin tasub seda kasvatada küll, sest just pärast öökülmi pidavat selle maitse eriti mõnusaks muutuma. Nii et tegemist on tõelise sügise- ja talvesöögiga, isekasvatades ehib kapsataim aeda veel ka külmadega ja laseb pikalt saaki koristada. Nagu rooskapsaski. Ja sellised iludused mulle meeldivad.

Kui mul oli salat tehtud, siis ma juba teadsin, mis on järgmine asi, mida ma tahan lehtkapsaga proovida - lehtkapsakrõpsud (kale chips), millest ma juba aastaid väljamaistest toidublogidest lugenud olin (nt siit). Jah, ka mind pani sellistest krõpsudest kuulmine esimesel korral kulmu kortsutama ja pigem olin skeptiline. Samas sattusid need ikka ja jälle mu teele ja paratamatult hakkad mõtlema, et kui nii paljud neid soovitavad, siis ju peab nendest midagi olema. Äkki on isegi head?! :)

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Kuna mina sel aastal juba 2. aastat septembris kooli ei lähe, pean oma “uut aastat” kuidagi teisiti alustama. Mäletan hästi, et eelmisel aastal tähistasin seda tiba kõheda tunde ja rummise ploomikoogiga (ikkagi esimene september ilma kooliõpilase staatuseta pärast lasteaia 6. rühma). Sel aastal mõtlesin aga, et teen remonti. Oma blogis. Tegelikult ma muidugi ei planeerinud, et see juhtub täpselt nüüd ja praegu (õigemini, kui ma oleks üldse midagi planeerinud, oleks see juhtunud juba aasta aega tagasi), aga nii ta nüüd igatahes välja kukkus. Ja tegelikult ongi hea, sest pärast remonti on ju alati hea ja värskendav tabula rasa tunne. Ja kõige muu taustal, mis september, justkui aasta teine 1. jaanuar, endaga kaasa toob, passib see mulle hästi.

Aga eks see ole nii, et mõnes mõttes on see blogi ka nagu Tallinna linn – nokitsemist jagub ja ma ei kujutaks ette, et ühel päeval otsustan: “Voh, saigi valmis!” Aeg-ajalt on vaja keerata uus lehekülg. Vähemalt ma tunnen nii, et kui ma tahan oma mõtteid kuskile koguda, siis tahan, et tunneksin ennast selles kohas hästi. Ja kui ma saan selleks midagi ära teha, et ma ennast paremini tunneksin, siis miks mitte seda teha. Eks :) Ja kuigi ma sisimas tean, et selliste muudatustega harjumine võtab aega, loodan siiski, et teilegi mõjub see mingil määral sarnaselt kui mulle – uue hingamisena ehk?

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Maasikahooaeg on täis hoos – oleme Saaremaal saanud maasikaid juba paar nädalat. Asi on vist ikka selles mustas kiles, millega maasikapeenrad kaetud on – mujal on igal pool 1-2 nädalat hiljem maasikad tulema hakanud. Kui ma eelmisel nädalal ühe hommikuga peenardele 1:0 tegin ja 9 kg marju korjasin, arvasin tõsimeeli, et see oli hea saak. Aga ei. See aupaiste jäi mu pea kohal üürikeseks…

Paari päeva pärast tuli samadest peenardest u 4 x niisama palju maasikaid veel (iga viimnegi majapidamises leidunud kauss või selle moodi esi lasti käiku) ja siis ei olnud mina enam see tubli korjaja… Sellistest kogustest rääkides võib arvata, et värskest kraamist on isu juba vähemalt 80% täis söödud, toormooski sügavkülma pandud ja nüüd võib natuke mängida ka ehk maasikaid mitte magustoiduks vaid hoopis soolaseks sissejuhatavaks ampsuks grillida!
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...