Californias on minus tärganud jäätisesõber! Toidupoodides on valik lai ja ka jäätist kohapeal ise valmistavaid kohvikuid-putkasid on San Franciscos õige mitu. Üks huvitavam kooslus (minu jaoks), mille poest siiani leidnud olen, on ricotta-viigimarjajäätis. Meenutas veidi seda, kui ma kunagi ammu lapsena suvilas Jänksi kohukese kogemata ära külmutasin (pärast mida hakkasingi kohukesi ainult külmutatuna sööma). Ainult et ricotta-jäätis oli veel teralisem ja kuigi jäätise kirjeldamiseks ei tundu kuiv võib-olla just kõige apetiitsema sõnana, siis ausalt, kuiv on positiivne! Ja mõnusalt teraline tekstuur ka. Midagi teistsugust.

Üks tõsiselt hea jäätisekohvik asub Missioni linnaosas – Bi-Rite Creamery (Mission on üldse üks ägedate poodide-kohvikute-söögikohtade-toidupoodide pesa, aga sellest pean teinekord veel pikemalt kirjutama). Bi-Rite’i kuulus salted caramel oli tõeliselt mõnus maius. Ja kuigi kõikidel jäätisekohvikutel on oma stiil ja oma lugu, ühendab neid kõiki kaks asja: mahe tooraine ja koostöö nn naabritega. Igal kohvikul on oma kindel talu, kellelt saadakse mahepiima, mune jne. Eri maitsete väljatöötamisel vaadatakse eelkõige hooaega (nt aprillis rabarber, mais maasikad, juunis lavendel, juulis nektariinid…), aga ka lähedal asuvaid fanatte. Näiteks kohvi- ja šokolaadikultuur on siin samuti väga au sees, nii kasutataksegi jäätisekohvikus oma jäätisemaitsete loomisel nt naabertänavas asuva kohvik-kohvipoe kohvi ja šokolaadimeistrite šokolaadi.

Üleeile käisin aga esimest korda täiesti teistsuguses jäätisekohvikus – Smitten Ice cream. Eriliseks teeb selle jäätisekoha see, et seal tehakse jäätist tellimise peale nullist! 60 sekundiga saab piimast, koorest ja näiteks maasikatest värske jäätis, mis kahe pallina (siinne väike ports) topsi või kohapeal valmistatud vahvli sisse rändab.

Et jäätist nii lühikese ajaga valmistada, tuleb kasutada vedelat lämmastikku (mis iseenesest ei ole jäätise- või toidumaailmas uus asi), aga tellimise peale nullist valmistatud jäätist pakkuv kohvik juba on. Vedela lämmastiku kasutamine võimaldab jäätiseks vajaminevaid toiduained (piim, koor, maasikad jne) ülikiiresti külmutada, sest selle keemistemperatuur on -196 kraadi. Tänu ülimadalale temperatuurile on tekkinud jääkristallid jäätises väga väikesed, mis tähendab jäätisesööjale eriliselt mõnusat pehmet tekstuuri. Mmm – järele proovitud!

Aga nii lihtsalt, sõrmenipsuga see jäätisekohvik siiski ei sündinud. Üks huvitav asi on selle jäätise valmistamistehnoloogia. Kuna vedela lämmastiku kasutamine nõuab ka erilist ettevaatlikkust, kulus ühe sellise masina ehitamiseks idee autoril ja punti võetud endisel NASA inseneril 2 aastat. Aga teine ja ehk veelgi inspireerivam on lugu selle jäätise sündimise taga.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Üks (valmis)toit, millest on Californias olles ja siin ringi liikudes võimatu seda tähelepanemata mööda kõndida, on hummus (see Lähis-Idast pärit dipp, mille põhikoostisosa on purustatud kirkerhernemass, mida maitsestatakse küüslaugu, soola, oliiviõli, tahini ehk seesamiseemnepasta ja sidrunimahlaga). See tundub siin praegu tõeline hitt-toit olevat. Hummust leiab nii turgudelt kui toidupoodidest, kus see on võtnud kõikvõimalikke kujusid: hummus oliividega, röstitud küüslauguga, röstitud paprikaga, muskaatkõrvitsaga, jalapeno ja koriandriga, bataadi ja punaste läätsedega, spinatiga, mustade ubadega… ja klassikaline muidugi ka.

Näiteks siin San Mateo lähedal, Stanfordi ülikooli linnas (või kes sarnaselt minuga oma teismeeas vaatas sarja Felicity, siis nende jaoks ka Felicity kodulinnas) Palo Altos asub isegi üks spetsiaalne hummusekoht, Oren’s hummus shop. Selle omanik on start-up ettevõtja Oren Dobronsky, kes on oma muudele start-up‘idele Räniorus lisanud vürtsi just hummuseäriga. Ei oska öelda, kas sellest on alguse saanud siinne hummusehullus või oskas ta lihtsalt õigel ajal oma niši ära tabada… Igaljuhul saadab hummusekohvikut silmanähtavalt edu, sest jutt liigub ja mõlemal korral, kui olen sellest mööda jalutama sattunud, on see olnud puupüsti täis. Järgmine kord laud kinni!

Teine populaarne määre on guacamole (see küpsetest avokaadodest, sibulast, tomatist, tšillist ja koriandrist valmistatud vaese mehe või). Avokaadod on siin kodumaised ja väga-väga head. Sööme neid ikka hommikuks röstitud (täistera)leiva peal – tambime kahvliga veidi puruks ja raputame veidi soola peale… mmm.

Ja kolmas määre-dipp, mida siin palju müüakse-süüakse, on salsa (sõna pärineb algselt hispaania keelest ja tähendab kastet), üks populaarsemaid on salsa mangost. Ja üht mangosalsa retsepti tahtsingi täna jagada, kuna tegu on väga lihtsa ja väga hea kraamiga! Leidsin selle retsepti kohalikust toidupoest ja kohandasin seda veidi, kuigi salsaretsepte on lõputult ja salsaks võiks nimetada põhimõtteliselt kõiki salati moodi segusid, kus on peenelt hakitud (punane) sibul, ürt (nt koriander, petersell või basiilik), midagi teravat (nt hakitud jalapeno või tšillipulber), sidruni- või laimimahl ja siis peeneks hakitud põhikomponent (mango, tomat, kurk, maasikad…).

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Minu 2 köögilemmikut: hommikusöögid ja lihtsad väiksed nipid, kuidas ühest toorainest erinevaid tulemusi välja võluda. Hommikusöökidest on üks lemmik vana hea (Kreeka) jogurt, müsli, mesi ja mõni mõnus parasjagu hooajas olev puuvili või mari, talvisel ajal miks mitte ka mõnus moos, mis sügisel oma aia kraamist purki pistetud. Aga nippidest õppisin alles hiljuti ühe uue juurde – jogurti nõrutamise!

Nimelt ühes kokaraamatus, mille tegemisega ma hetkel seotud olen, on päris palju piima ja piimatoodetega mängimist, sh ka jogurti nõrutamist. Ja just sealt ma innustust saingi. Kõigepealt sain maitsta Tuuli nõrutatud jogurtist ehk jogurtijuustust (ehk labneh) tehtud toorjuustupalle, mis marineeritud ürtide ja tšilliga. Juba välimus oli väga ahvatlevalt värske ja värviline, maitses ei pidanud pettuma ja idee iseenesest oli kohe väga sütitav, sest raame marinaadi kokku segamisel ahistamas ei ole. Oi, kuidas mulle sellised lihtsad ja geniaalsed ideed meeldivad!

Niisis mõtlesin, et kui Tuuli lahendus oli soolase poole kaldu, tasuks vastukaaluks proovida oma vana head ja magusa poole kaldu lemmikhommikusööki, jogurt-puuvili-mesi, hästi väikese liigutuse võrra tuunida (lastes jogurtil lihtsalt öö läbi marliga vooderdatud sõelal nõrguda).

Ja järgmisel hommikul võisingi juba tõdeda, et seos minu “öö läbi nähtud vaeva” ja tulemuse vahel oli meeldivalt pöördvõrdeline! Loodan, et minu või Tuuli retsept innustab katsetustele! :)

Nõrutatud jogurt mee ja virsikutega hommikusöögiks
Retsept ilmus ajakirja Toit&Trend 2013. a kevadnumbris

1 portsjon

200 g Kreeka või Türgi jogurtit
1 virsik (või nektariin)
1 sl suhkrut
1 sl võid
0,5-1 tl fenkoli- ehk apteegitilliseemneid (soovi korral asenda nt hakitud pähklite ja/või rosinatega)
vedelat mett (serveerimiseks)

Vooderda suur sõel kahekordse marliga. Tõsta jogurt marlile ja lase öö läbi nõrguda (jälgi, et sõela ja kausipõhja vahele jääks vedeliku nõrgumiseks piisavalt ruumi). Paki marli otsad üles kokku, nii et tekib paun, ja keera kergelt vint peale, et veel viimane vedelik välja tuleks.

Rösti puhtal kuival pannil fenkoliseemneid (või hakitud pähkleid), kuni need hakkavad lõhnama. Sulata puhtal kuival pannil suhkur, lisa tükike võid ja karamellista virsiku- või nektariinipoolikuid (kivi eemaldatud) paar minutit.

Serveeri nõrutatud jogurtipall fenkoliseemnete (või pähklite-rosinatega) ja virsikutega, nirista peale vedelat mett.

***

Värskes ajakirja Toit&Trend numbris on muideks päris palju põnevat lugemist. Lisaks retseptidele kirjutan sellest, kuidas teha head rohelist salatit, sh ka salatikastmeid ja lähenevate lihavõtete auks mõned variandid marineeritud munade tegemiseks. Hanne Paljak võtab luubi alla pasta, Tuuli Mathisen kirjutab põneva loo Vietnamist ja sealsest köögist. Lisaks on pundiga liitunud toituajakirjanik Heidi Vihma, kes kirjutab selles numbris läätsedest, tomatitest ja Eesti köögist, tuues välja 4 söögikohta, kuhu tema välismaalasi Eesti kööki mekkima saadaks.

Sarnaseid postitusi...

Eile lõpetasime ühe kevadel ilmuva magusa kokaraamatu pildistamise. Selles oli oma noot pidulikkust, mis meenutas mulle miskipärast kunagist kooliaega, kevadet ja aktust, mil kool läbi sai ja võis, tunnistus näpus ja naeratus suul, väikest puhkust nautima minna, tundes rõõmu ja rahulolu suurest tööst ja vaevast, mis tehtud-nähtud! Oma osa oli selles nostalgilises tundes kindlasti ka taevas lõõskaval päikesel, mis pildistamisruumi palavaks küttis, nii et riideid pidi vähemaks koorima, põsed hakkasid õhetama ja hing ihkas õue, nagu vanasti kevadeti klassiruumiski… Väga mõnus lõppnoot!

Erinevate kokaraamatute tegemise jooksul olen alati endale uusi lemmikui leidnud. Ja see on üks põhjuseid miks see töö nii põnev on! Sel korral tabas mind armastus esimest ampsust ja minu uuteks lemmikmaiusteks said hoobilt need kihilised kuubikukesed, millest kohe lähemalt kirjutan - Nanaimo ruudud (ingl k Nanaimo bars). Kes on proovinud, see teab, et ma ei liialda mitte üks teps.

Need on populaarsed Kanada päritoluga maiused, millel on 3 kihti: kõige all purustatud küpsiste, mandlite ja kookose põhi, keskel vanilline kreem ja peal sulatatud (tume) šokolaad. Ja kui hammustad otse külmkapist tulnud ruudukest, puruneb tahenenud šokolaadikiht ja kõik kokku maitseb lihtsalt nii hästi, et armastuse kõhu kaudu käimises ei teki kahtluski! Retseptist näeb, et tegu on ka üsna rammusa (loe: võise) ampsuga. Aga patt oleks nendega aeg-ajalt mitte patustada! Küsimus on ju tegelikult ainult sageduses ja seda dikteerigu juba igaühe südametunnistus…

Kuigi maiuse algne päritolu ei ole 100% kindel ja teooriaid on mitmeid, seostatakse neid magusaid ampse siiski kõige enam Kanada linna Nanaimoga. Kanadas olla see maius kuulsaks saanud juba 1950ndatel, mil anti välja kohalike majapidamiste seas populaarseks saanud kokaraamat, mida hakkasid muuseas müüma ka paljud Nanaimo kohvikud. Selles raamatus oligi ühe tavalise perenaise Mabel Jenkinsi retsept sellise maiuse valmistamiseks, kandes raamatus aga nime selle autori järgi - Mabel bar. Nanaoimo bar‘iks hakkasid seda kutsuma aga väidetavalt USAst pärit turistid. Seda, kui populaarsed need ruudud Kanadas on, pidi muuseas tõestama ka sealne vanillikastmepulbri müük. Viimast läheb keskmise kihi valmistel tarvis ja õnneks ei ole tegu mingi imeasjaga – seda leidub ka meie tavalistes toidupoodides mitmes versioonis.

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Avokaadost ehk alligaatorpirnist kui ühest oma lemmikviljast olen blogis juba korduvalt kirjutanud – küll salati, võileivakatte ja isegi hernestega supi vormis. Just vaatasin, et millegipärast on need kõik korrad olnud kevadeti. Millegipärast, sest avokaado on meil tegelikult ju aastaringselt saada, aga ju on sellel viljal minu jaoks siis kevade, vitamiinide ja värskusega oma seos, et just sellisel ajal isu peale ajab.

Sel korral kirjutan avokadoost aga esimest korda kui magustoidust! Avokaadost tehtud magustoitu sain esimest korda, kui ülikooli kõrvalt restorani tööle läksin. See oli nii omapärane magustoidukogemus – mitte just ülemäära magus, aga väga teistmoodi maitsega, olemuselt siidine ja pehme ning värvilt mõnus pastelne heleroheline avokaadokreem. Isutas juba välimuselt. Kuigi nii klientide kui restoranitöötajate endi suur lemmik oli menüüst hoopiski riisijäätis, jäi avokaadokreem teenimatult tagaplaanile. Minu jaoks oli see vist aga piisavalt kiiksuga asi ja sellest ajast alates ajavad avokaadomagustoidud mind, pigem soolase inimest, ikkagi isutama.

Praegu on avokaadod meil poes väga head (nii maitselt kui hinnalt). Kuigi mitte 100% alati küpsed, aga selle mure lahendavad paar päeva, mil avokaadot köögikapil banaani või õuna kõrval hoida (avokaadost, selle valimisest poest, (ette)valmistamisest ja kasulikkusest kirjutasin pikemalt avokaadovõileiva postituses). Kuna ühe hetkel käsil oleva raamatu tegemise käigus tuli meil eelmisel nädalal mitu korda avokaadomagustoitudest juttu, ei saanud isu enam ära ajada. Seadsin pühapäeva õhtul sammud poodi, kust õnnestus saada täiesti küpseid avokaadosid (kilohinnaks muide vaid 1€ kopikatega). Ostsin avokaadosid kohe 6 tk ja varem välja vaadatud avokaadojäätise retsepti jaoks ka kondenspiima, vahukoort ja laimi ja kööki naastes oligi 10 minutiga jäätis sügavkülmas.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Kunagi keegi kuskil soovitas, et iga kord kui poest midagi uut koju tood, pead kodust 2 asja ära viima (nt uuskasutusse) või ära viskama (mis eeldaks, et see asi on ribadeks kantud-kasutatud). Kui kumbagi ei taha teha, siis justkui ei oleks seda uut asja vaja. Säärane 1:2 valem peaks aitama korda majas hoida. Ja enamasti see mul õnnestunub ka, kuigi suuresti tõenäoliselt tänu sellele, et olen viimase 6 aastaga 6 korda kolinud – see tähendab, et enne uue julla soetamist mõtlen juba eos palehigis kolmiskastide tassimisele. Toimib ka!

Aga ometi on üks valdkond, kus need reeglid ei kehti ja mõistus on kui peast pühitud. Ja need on kodu- ja sisustuspoed! Seal kaotan täielikult pea ja tahaks otsekohe poodi sisse kolida! Ja siis on kastide tassimiseks rammu küll ja veel, eks. :) Patjadest ja linikutest, vaaside, klaaside, taldrikute ja kapinuppudeni välja. Kõike tahaks! Igasuguseid nõusid olen ma kogu oma iseseisva elu varunud, lihtsalt varem, mil ma veel pildistamisega ei tegelenud, ei olnud mul selleks päris 100% töötavat õigustust. Nüüd on see õnneks olemas. Ja kuidas veel! :)

Üks mu lemmikuid nn kodu asjade poode on Homeart. Kui ma selle aasta alguses juhtusin kuulma, et nad on jälle avatud (vanasti asus nende pood Rotermanni kvartalis), tormasin kohe kohale, sest teadsin juba ette, et kui mitte ostmiseks, siis inspiratsiooni saamiseks läheb seal nagunii! Ja tihti sellest tegelikult ju piisabki :)

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Minu töö on süüdi selles, et minu pidupäevaroogade kalender on tavalisest nii umbes paari kuu võrra ettepoole nihkes. Näiteks just täna lõpetasin munadepühateemaliste roogade pildistamise – aknast välja vaadates ei ole kevadest veel aga halli haisugi (kuigi linnud  laulavad hommikuti akna taga juba päris usinasti!). Kui me Liinaga eelmisel aastal jõuluraamatut tegime (nii umbes ainsal kuumal suvenädalal), katsime jõululaua süldi, lihaleiva, küülikurulaadi, seaprae ja jõulukeeksiga juba augustis…

Hetkel on mul käsil päris mitu põnevat projekti, ikka toiduteemalisi. See tähendab seda, et tulen pildistamistelt tihtipeale väikese toidupaunaga koju ja suureks koduseks kokkamiseks otseselt vajadust (ja ausalt öeldes ka energiat) ei ole. Ja see, mõistagi, teeb omakorda blogimise raskeks. Sellistel hetkedel on aga hea toetuda juba varem valmis tehtud, kuid tegemise ajal veel mitte aktuaalsetele töödele, just nagu need vastlakuklidki! Neid õnnestus mul süüa juba eelmise aasta detsembris, kui Siljaga neid  ajakirja Toit&Trend jaanuari-veebruari numbri tarbeks pildistasime (tema küpsetas, mina jäädvustasin). Teisipäevase liulaskmiseni on veel vaid paar päeva, nii et võib mõtted valmis seada ja siis neid õigustatult mugima asuda. Kui need ainult ka mõttejõul valmiksid! :)

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Salatsigurist ehk endiiviast (ing k chicory, endive, witloof) kuulsin ma esimest korda siis, kui ma ülikooli kõrvalt söögikohta tööle läksin. Ehk u 6 a tagasi. Seal pakuti salatsigurist valmistatud vormirooga, aga tol ajal see kergelt mõru maitsega krõmps köögivili minus erilist vaimustust ei tekitanud. Nüüd juhtub aga järjest tihemini, et tulen poest just selle kollakas-rohelise “salatipeaga” koju ja selleks on päris mitu põhjust.

Salatsigur on omapärase maitsega – mõrkjas, magus, krõmps ja mõnusalt mahlane. Seda saab kasutada nii värskelt salatites, suppides või ka ahjus röstitult, vormiroogades jne. Lisaks paljudele kasutusvõimalustele säilib see külmkapis ka väga hästi (1 nädal kindlasti, võimalik, et ka kauem, mul on alati varem otsa saanud).

Ja sellel on ka huvitav lugu! Salatsigur on eriti populaarne Belgias, kus väidetavalt tarvitab iga inimene seda aastas 7 kg ja kus on olemas ka endiiviamuuseum! Miks see nii on? Nimelt kuulub selle köögivilja (kogemata) avastamise au 19. sajandil just belglastele – salatsiguri puhul on tegelikult tegu kohvi aseaine, siguri juurele pimedas, niiskes ja soojas ajatatud “salatipeaga” (mis juba iseenesest kõlab kõikidele rohenäppudele puhta väljakutsena, on ju?!). Ja nagu paljud avastused, selgus ka see tänu juhusele, kui üks talunik sigurijuurtele liiva peale raputas ja paar nädala pärast sealt valged pungad leidis. Belglased ise kutsuvad salatsigurit muuseas ka Brüsseli valgeks kullaks, sest 20. sajandil hakkasid ümberkaudsed talunikud seda kasvatama ja tõid nii rikkuse majja (kui läks põnevaks, loe veel salatsiguri avastamismüütidest ja ajaloost põhjalikumalt sellest Britt Roseni artiklist)!

Endiiviat müüakse poes värske kraami osakonnas, kus salatipea on tavaliselt tihedalt kilesse pakitud. Lehed on otstest kergelt kollakas-rohelised, kuid sellest ei tasu ennast heidutada lasta, sest endiiviat kasvatataksegi pimedas (sellega hoitakse ära nende roheliseks muutumine, millega kaasneks muidu ka liiga mõru maitse). Ehk mida heledam on endiivia värvus, seda mahedam see on. Keskmiselt kaalub üks endiivia 250 g. Viimati tuli sellise endiivia eest mul välja käia ligi 0,80€ (ehk kilohind on endiivial u 3,5€).

Möödunud nädalavahetusel tegime endiiviast külalistele suupisteid. Nii lihtne, samas nii hea! Sinihallitusjuust, Kreeka pähklid ja endiivia on üsna klassikaline kooslus, mida leiab tihti ka meie söögikohtade eelroogademenüüst. Sel korral tõukas mind aga tegudele Tuulilt laenuks saadud raamat “Plenty“, mis selle maitsva koosluse mulle meelde tuletas ja kust veidi mugandatuna see retsept pärit ongi.

Kui see mitme nimega hea laps ärgitas huvi, siis on siin veel terve rida retsepte, mida endiiviast valmistada! Lisaks sellele, et endiivial on palju nimesid, on sellel ka palju variatsioone. Siin veel ülevaade endiivia sortidest (mina pean selles postituses ja retseptis silmas seda, millele on viidatud nimega White Californian Endive, kuigi paljudes kohtades nimetatakse seda lihtsalt Belgia endiiviks).

Lihtne ja kiirelt valmiv maitsev suupiste, mida pakkuda külalistele tervitusampsuks!

Endiivia-sinihallitusjuustu ampsud
u 20-25 ampsu

2 endiiviat (sõltuvalt suurusest saab ühest u 10-15 nn korvikest)
50 g sinihallitusjuustu (nt Roquefort vms tugevamamaitselist sinihallitusjuustu)
150 g Kreeka jogurtit (vm paksemat jogurtit)
valget jahvatatud pipart
2 peotäit (hakitud) pähkleid (nt Kreeka pähklite ja seedermänniseemnete segu)
1 sl võid

Haki Kreeka pähklid veidi väiksemaks. Sulata pannil või ja rösti pähkleid ja seedermänniseemneid pannil kõrgel kuumusel, neid pidevalt liigutades (minul nähtavasti jäid nad ühele küljele veidi liiga kauaks). Kui pähklid on ühtlaselt kuldsed, eemalda pannilt ja jäta jahtuma.

Eemalda endiivialt paar välimist koledat lehte. Lõika juurepoolsest otsast väike jupp ära, nii et suuremad lehed tuleksid peast lahti. Lõika veel veidi, kuni eemalduvad järgmised lehed, jätka, kuni kõik suuremad lehed on käes. Pese lehed ja kuivata korralikult köögipaberiga. Riivi jämeda riiviga sinihallitusjuust, sega jogurti ja valge pipraga hästi läbi, maitse, vajadusel lisa veel pipart.

Serveerimiseks määri igale endiiviakorvikesele 1 tl jogurti-sinihallitusjuustumääret ja puista üle pähkliseguga.

Sarnaseid postitusi...

Meie 2012/2013 talve lemmikmagustoit – pošeeritud pirnid! Kuigi susisev nimi lubab ennast tõlgendada nii, et see on raudselt-täiesti-võimatult-raske-magustoit, tahaksin ma liialdamata täheldada, et tõenäoliselt on see vastupidiselt üks maailma kõige lihtsamaid ja retsepti mõttes vabamaid magustoite üldse!

Lihtsamaid, sest suures osas valmivad pirnid ise – tuleb need vaid ära koorida ja ülejäänud koostisosadega potis pehmeks hautada. Vabamaid, sest kasutada võiks tegelikult mistahes maitsetega maitsestatud mistahes vedelikku – fantaasia lennaku, peaasi, et vedelik saaks hää! Kui vedelik ise, millesse pirnid küpsema lähevad, just keelt alla ei vii, tuleks seda veel timmida, sest täpselt nii head, kui on vedelik, saavad ka pirnid!

Miks on nad nii geniaalsed nii mitmeski mõttes?

1) maitsevad hästi (ilmselgelt)
2) kasutusvõimalusi mustmiljon - serveerida võib soojalt või külmalt, iseseisvalt, kokku keedetud kastmega, jäätisega, vahukoorega, endale meeldivalt maitsestatud jogurtiga või nt koos mõne tummisema (šokolaadi)koogiga (nt meie sõime punases veinis ja granaatõunamahlas valminud jõulupirne vanillijäätisega rootslaste šokolaadikoogi kõrvale). Tavaliselt teen pirne kohe suurema portsu ja säilitan neid koos vedelikuga suletavas karbis külmkapis. Nii on neid hea ka pühapäeva hommikul pannkoogi peale napsata või miks mitte ka hommikuti kaussi müsli ja jogurti sekka lisada, nagu soovitab ka härra David Lebovitz, kes on kirjutanud ka üsna näitliku blogipostituse sellest, kuidas pirne pošeerida (tema soovitatud küpsetuspaber ei ole minu kogemuse põhjal absoluutselt kohustuslik, kui pirne aeg-ajalt keerata).
3) küpseid pirne (ja ka nt õunu) on palju kergem seedida
4) ei nõua kohest serveerimist ehk nt külaliste jaoks saab juba varem valmis teha (vt punkti 2)

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Kuigi ma olen alati kõigile, kes on uurinud, et millal siis minu enda kokaraamat ilmub, vastanud, et tõenäoliselt mitte kunagi, siis täna hommikul tabasin ennast uutsorti mõttelt. Mitte, et ma ei tahaks ise olla kokaraamatu autor, ärge saage minust valesti aru – mulle meeldib toit, kokkamine ja kõik selle juurde kuuluv, aga minu jäägitu armastus kuulub pildistamisele ja ma tean, et 2 asja korraga ei ole võimalik nii realiseerida, et üks või teine mingil määral ei kannataks (vähemalt mina tunnen, et ei ole nii osav). Seega olen praegusel hetkel lojaalne pigem pildistamisele, aga lihtsalt mõtteis mängides panin ennast hommikul olukorda, kus ma oleksin valikuta, st ma peaksin tegema ühe kokaraamatu ega saaks sellest taganeda, siis mis oleks selle teema? Ja vastus tuli ootamatult kiiresti – hommikusöögid.

Meie pimedatel talvehommikutel on mul tihti raske ennast voodist üles saada. Siis aga aitab teadmine, et ootamas on mõni eriti hea hommikusöök – see on üks parimatest motivaatoritest, et ennast üles vinnata, külma veega karastada ja köögis askeldama asuda (kõige parem on muidugi taevalaotuses särav päike, aga seda juhtub praegusel ajal kahjuks nii harva, et sellele ei tasu just liialt suuri panuseid panna).

Nagu tõenäoliselt paljudel, käivad ka mul asjad periooditi. Ja hetkel on mul periood “kinoa” (ing k quinoa ehk Tšiili hanemalts, eesti keeles rõhk o-tähe peal, ainsuse osastav kinoad, mitmuse omastav kinoade). Kes ei ole varem kinoaga kokku puutunud, siis see on üks vanimaid nn teraviljasarnaseid toiduaineid maailmas (tegelikult on tegu seemnetega). Inkade jaoks oli kinoa püha taim, kandes nime seemnete ema. Oma jõudu ja vastupidavust andvate omaduste tõttu kutsuti teda ka asteekide kullaks. Kinoa ei sisalda gluteeni ja seda peetakse kergesti seeditavaks toiduks, see sisaldab rohkesti valke ja kuna tema nn glükeemiline koormus on madal, annab kinoatoit täiskõhutunde pikaks ajaks. Mistõttu sobib see just hommikusöögiks väga hästi! Sorte on samuti erinevaid – alates valgetest, punastest kuni mustade seemneteni välja. Guugelda huvi korral kinoa kohta lähemalt või loe lühiteavet nt siit.

Kinoad on ka imelihtne valmistada. Kuna seemneid katab mõru vaigusarnane saponiinikiht, tuleb kinoad enne kasutamist hoolega voolava vee all sõelal loputada, kuni vesi enam ei vahuta. Keetmiseks tuleb võtta 1 osa kinoad ja 2 osa vedelikku (ehk nt 1 dl kinoad ja 2 dl vett), lasta keema ja seejärel kinoad pooleldi kaetult madalal tulel kuumutada, kuni see on valmis. Sellest annab märku see, kui seemned muutuvad poolläbipaistvaks ja valge idu eraldub tera kehaosast, nähes välja justkui valge spiraalne saba.

Kinoad kasutatakse väga palju salatites, suppides, see sobib asendamaks mistahes teisi lisandeid – riisi, kartulit… Aga täna ei taha ma jagada salatiretsepti (neid leiab netist päris palju), vaid hoopis kinoapudru oma.

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...