Eelmisel talvel tegin enda jaoks ühe kulinaarse avastuse – Brüsseli ehk rooskapsad! Varem ei olnud need mulle igapäevaselt (turul või poes) just liiga pealetükkivalt vastu vaadanud… Vanaema ei kasvatanud neid ka kunagi. Minust siis rääkimata.
Kui möödunud talvel olin nende headuses veendunud, püüdsin neid eelmise aasta suvel kohe ka ise Pärnus kasvatada. Vastab 100% tõele, et neid kapsaid tasub juba puhtalt ilu pärast kasvatada, sest need hurmurid püsivad ikka väga kaua kenas vormis, külmadeni. Sel aastal venitasid näiteks täiesti lõdva randmega jõuludeni välja. See foto on tehtud Pärnu aias 13.11.2011 (!). Kusjuures ema sai kapsaid veel detsembriski noppida!
Aga mulle meeldib ka nende mõnus kergelt mõrkjas maitse ja krõmps tekstuur – sellepärast ongi need sel talvel jälle aina tihemini mu toidukotti potsatanud.
Kusjuures välismaiste piltide pealt olen näinud, et turumutid säilitavad ja müüvad neid varrega. See kõlab loogiliselt, sest kui need varre küljest ära võtta, närtsivad nad üsna ruttu (ise hoian neid kilekotiga külmkapis ja nii säilivad lühikest aega väga hästi). Eesti turgudel olengi aga ainult nii, mõtlen lahtilõigatuna, neid müügil näinud (ei tea, eks nad säilitavad neid ikka varrega koos, aga müüvad lihtsalt väikeste nupukestena?). Sellised väiksed mured mul siis :)
Suurtes toidupoodides olen neid ka sel aastal juba tihemini näinud, tavaliselt väikestesse karpidesse pakituna. Selliselt ei ole ma neid kunagi aga ostnud, sest selleks ajaks, kui ma poodi jõuan, on need tavaliselt seal karbis juba närtsinud ja krimpsu tõmmanud. Mulle meeldib ikka oma käega ilusad nupsud välja valida ja siis u 1,5 kg peal avastada, et ainuüksi enda lõunasöögiks on vist (päris kindlasti!) rohkem kui küll! Ja siis need rahuloleva näoga koju tassida. Nagu õnnelik jahimees. Või siis pigem ikka korilane.
Olen neid kapsaid teinud liha juurde lisandiks või ka niisama kergeks õhtunäksiks (sobivad hästi ka nt õlle kõrvaseks!). Eelmisel talvel röstisin neid tihti ahjus (nt palsamiäädikaga on väga head), aga tegin neist ka sooje salateid. Brüsseli kapsad sobivad väga hästi hapuka ja mahlase õunaga, krõmpsuvate pähklitega, juustuga, peekoniga… Võimalusi on lõputult.
Sel aastal olen rohkem praadimise peale pidama jäänud. Mulle meeldib, et nii saab kapsaste lõikepinnale mõnusa krõbeda kooriku (tänasel portsul on seda suhteliselt vähe, aga vahel lasen neil lõikepinna peal ikka tükk aega istuda, siis tekib mõnus kuldpruun pind).
Nagu ma kirjutasin, on nende valmistamiseks palju viise. Aga kindel on, et ega sibul, küüslauk, peekon, Parmesan neid kehvemaks tee ;)
Brüsseli kapsad õunasiidriga
2-le
20-25 Brüsseli kapsast
1 šalottsibul
1 peotäis Demerara suhkrut
soola
värskelt jahvatatud musta pipart
250 ml kuiva õunasiidrit
oliiviõli
1/2 sidruni värkselt pressitud mahl
(soovi korral riivitud Parmesani)
Sega kapsad ära ja pruunista 1-2 minutit ka teiste külgede pealt. Lisa siider ja lase keema tõusta. Lase keskmisel tulel podiseda (aeg-ajalt võid segada), kuni siider on peaaegu et aurustunud (see võtab u 5 minutit). Enne serveerimist pigista peale sidrunimahl (soovi korral võid peale raputada ka riivitud Parmesani).
Jaa, Marju, jaa! Lõpuks ometi räägib keegi kõva häälega rooskapsakestest! Ma olen neid ka viimastel talvedel üha enam armastama hakanud, enamalt jaolt praelisandina pähklite ja peekoniga pannil üle käiduna. Ükskord tegin ka vist risottot, aga see ei olnud nii ekstra hea, et korrata.
Mulle kangesti meeldib nende miniatuursus, väike tihe kapsas täis maitset ja tektsuuri. Ja värv, see on ka ekstraklass.
Aga palun, Liina! Hea asja koha pealt ei suuda mul keegi suud kinni siduda! Jälle ports neid beebisid kapis oma tundi ootamas! ;)
Aitäh suurepärase retsepti eest! Meie elame Brüsselis ja mu mehele need kapsad väga maitsevad, aga mulle olid muutunud juba nagu üksluiseks, sest ei olnud siiani suutnud välja mõelda midagi põnevamat, kui neid lihtsalt aurutada. Nüüd proovisin seda varianti (kuigi siidri asendasin Belgia kloostriõllega, sest see oli lihtsalt kapis olemas)ja Brüsseli kapsad said hoopis uue tähenduse:)!