Mis saab siis, kui sõnu enam ei olegi vaja?
1 märts
Kolmapäeval käisin Von Krahlis vaatamas otseülekannet Californias toiminud konverentsist Ted2013: The Young. The Wise. The Undiscovered. TEDi videod on nagu haigus. Umbes nagu köögiviljavaagen dipikastmegagi – kui oled ühe ampsu võtnud, ei saa enne lahti, kui kõik on otsas. Ainuke häda on selles, et TEDi videod ei saa ju otsa!
Kolmapäevaste esinejate seas oli palju huvitavaid inimesi ja jahmatama panevaid ideid: näiteks keskkoolipoiss Taylor Wilson, kellel on lahendus maailma energiaprobleemile või Stewart Brand, kes tutvustas maailmas välja surnud lindude-loomade DNA alusel nende tagasi toomise võimalikkust ehk lühidalt – põhimõtteliselt on võimalik mammutid ellu äratada.
Aga eriliselt on mind kummitama jäänud Mary Lou Jepseni kõne. Kahjuks ei ole neid videosid veel üles pandud, nii et seda kõnet siin jagada ei saa, aga selle sõnum oli järgnevas – mõtete lugemine ajuskanneriga ei ole mitte lihtsalt teoreeriliselt võimalik, vaid juba reaalsus! Olgu, resolutsioonist jääb hetkel selge ja ilusa pildi saamiseks veidi vajaka, aga see on ainult ju aja küsimus! Siit videost näeb sellele tõestust. Siin on 2 pilti – vasakpoolne on video, mida inimesele näidati ja parempoolne pilt, mis suudeti ajuskanneriga samal ajal ajus toimunu põhjal luua:
Mind rabas küll kohe jalust! Ja sellele mõtlema hakates tekib väga palju mõtteid. Ja küsimusi. Näiteks kui ma mõtlen sellele, kuidas ma üldse mingeid asju teen, siis on vastus visuaalselt või nägemismälu järgi – nt numbrikoodid pangakaartidel, trepikodade ustel jms tuletan meelde selle järgi, kuidas ma sõrmi numbriklahvidel vajutan, aga mitte numbrite endi järgi. Kui mul tuleb mõni idee, mida ma tahan teha (pildistada, joonistada, kokata, ehitada, luua…) on mul selle idee tulemus silme ees, mis siis, et seda veel olemas ei ole. Siis alles asungi seda realiseerima. Ehk et paljugi sünnib peas, mis on siiani olnud paljuski ebamäärane, vaid aimatav ja tihti sõltub selle ettekujutamine sellest, kui hästi keegi oma mõtteid sõnadesse oskab panna.
Aga… kui ühel päeval on võimalik meie mõtteid ja kujutelmi peast põhimõtteliselt otse arvutiekraanile kuvada või miks mitte ka paberile (või kuhu tahes) printida, kas siis enam üldse peakski seda tühimikku idee süttimise ja tulemuse saavutamise vahel täitma? Kui inimesed saaksid suhelda ilma keelebarjäärita ükskõik kellega üle maailma vaid mõtete vahendusel, kas siis inimesed teeksid seda? Kuidas see töötaks? Ja nagu autorgi oma kõnes intrigeeris: “And you thought that we have privacy problem now?!” Tõesti! :) Kuidas tehtaks või õigemini, millised võimalused annaks see kujutavale kunstile? Kujutlusfotograafia võiks olla näiteks üks uus suund – kes suudab oma peas luua kõige ägedama pildi? Sest piire ju ei ole…
Paneb kohe mõtlema, kui mõnus oleks teha meeskonnatööd, kui kõik liikmed teavad, milline tulemus olema peaks või kui lauset “Ahh, ma ei oska seda nii hästi seletada,” ei oleks enam üldse vaja, sest kõik saaksid ju ühtemoodi aru. Või oleks see just liiga igav ja etteaimatav? Raske öelda. Lihtsalt mõnus on mõelda ja mõtiskleda: “Aga mis siis, kui…” Ja muide, mis saab siis meie unistustest?



















































































