Kolmapäeval käisin Von Krahlis vaatamas otseülekannet Californias toiminud konverentsist Ted2013: The Young. The Wise. The Undiscovered. TEDi videod on nagu haigus. Umbes nagu köögiviljavaagen dipikastmegagi – kui oled ühe ampsu võtnud, ei saa enne lahti, kui kõik on otsas. Ainuke häda on selles, et TEDi videod ei saa ju otsa!

Kolmapäevaste esinejate seas oli palju huvitavaid inimesi ja jahmatama panevaid ideid: näiteks keskkoolipoiss Taylor Wilson, kellel on lahendus maailma energiaprobleemile või Stewart Brand, kes tutvustas maailmas välja surnud lindude-loomade DNA alusel nende tagasi toomise võimalikkust ehk lühidalt – põhimõtteliselt on võimalik mammutid ellu äratada.

Aga eriliselt on mind kummitama jäänud Mary Lou Jepseni kõne. Kahjuks ei ole neid videosid veel üles pandud, nii et seda kõnet siin jagada ei saa, aga selle sõnum oli järgnevas – mõtete lugemine ajuskanneriga ei ole mitte lihtsalt teoreeriliselt võimalik, vaid juba reaalsus! Olgu, resolutsioonist jääb hetkel selge ja ilusa pildi saamiseks veidi vajaka, aga see on ainult ju aja küsimus! Siit videost näeb sellele tõestust. Siin on 2 pilti – vasakpoolne on video, mida inimesele näidati ja parempoolne pilt, mis suudeti ajuskanneriga samal ajal ajus toimunu põhjal luua:

Mind rabas küll kohe jalust! Ja sellele mõtlema hakates tekib väga palju mõtteid. Ja küsimusi. Näiteks kui ma mõtlen sellele, kuidas ma üldse mingeid asju teen, siis on vastus visuaalselt või nägemismälu järgi – nt numbrikoodid pangakaartidel, trepikodade ustel jms tuletan meelde selle järgi, kuidas ma sõrmi numbriklahvidel vajutan, aga mitte numbrite endi järgi. Kui mul tuleb mõni idee, mida ma tahan teha (pildistada, joonistada, kokata, ehitada, luua…) on mul selle idee tulemus silme ees, mis siis, et seda veel olemas ei ole. Siis alles asungi seda realiseerima. Ehk et paljugi sünnib peas, mis on siiani olnud paljuski ebamäärane, vaid aimatav ja tihti sõltub selle ettekujutamine sellest, kui hästi keegi oma mõtteid sõnadesse oskab panna.

Aga… kui ühel päeval on võimalik meie mõtteid ja kujutelmi peast põhimõtteliselt otse arvutiekraanile kuvada või miks mitte ka paberile (või kuhu tahes) printida, kas siis enam üldse peakski seda tühimikku idee süttimise ja tulemuse saavutamise vahel täitma? Kui inimesed saaksid suhelda ilma keelebarjäärita ükskõik kellega üle maailma vaid mõtete vahendusel, kas siis inimesed teeksid seda? Kuidas see töötaks? Ja nagu autorgi oma kõnes intrigeeris: “And you thought that we have privacy problem now?!” Tõesti! :) Kuidas tehtaks või õigemini, millised võimalused annaks see kujutavale kunstile? Kujutlusfotograafia võiks olla näiteks üks uus suund – kes suudab oma peas luua kõige ägedama pildi? Sest piire ju ei ole…

Paneb kohe mõtlema, kui mõnus oleks teha meeskonnatööd, kui kõik liikmed teavad, milline tulemus olema peaks või kui lauset “Ahh, ma ei oska seda nii hästi seletada,” ei oleks enam üldse vaja, sest kõik saaksid ju ühtemoodi aru. Või oleks see just liiga igav ja etteaimatav? Raske öelda. Lihtsalt mõnus on mõelda ja mõtiskleda: “Aga mis siis, kui…” Ja muide, mis saab siis meie unistustest?

Sarnaseid postitusi...

Nüüd on küll blogisse postitamisega tekkinud ilmatum pikk paus, aga mis teha. Oleks siis asi selles, et ma poleks vahepeal süüa teinud, maitsvaid ampse pildistanud või külalisi võõrustanud ja neile kokanud. Kauuuuugel sellest! :) Suvi on kujunenud üle ootuste töiseks. Loomulikult on olnud see tegelikult mu enda valik ja ega ma ei kahetsegi, küll talvel jõuab magada. Lihtsalt nii toredad kokkamis-pildistamisprojektid on olnud, millele on raske ei öelda! :) Kindlasti kirjutan nendest ka blogis pikemalt, kui on õige aeg, aga lisaks “töödele” on ju ka ports oma suviseid käimisi – Kärdla kohvikutepäev (kuhu jõudsin sel aastal esimest korda), enda sünnipäev (juba 25. korda), pulm (tegelikult oli neid 2 tk, aga kahjuks ühel päeval, nii et pidi valima), puhkusereis mööda Eestimaad, Augustiunetus… ehk lühidalt öeldes – oleme suvega sõitnud maha sama palju kilomeetreid kui terve eelmise aasta jooksul kokku. :)

Aga tahtsingi pikemalt kirjutada tegelikult Augustiunetusest. Üldises plaanis oli see ikka sama tore, nagu eelnevatel kordadelgi – jällegi edasi arenenud ja laienenud. Väga lahe oli veel öötundidel näha Supeluse tänaval laia massi muusika saatel õõtsumas ja olemist nautimas. Nagu eelmiselgi suvel, oli ka sel aastal blogijatele mõeldud väike kiirmüügitelk Rannapargis ehk et müük kestab nii kaua, kuni asjad otsas. Kahjuks juhtus nii, et viimasel hetkel ei saanud mõned teised blogijad siiski üritusel osaleda ja lõpuks olime telgi all vaid kolmekesi – Augustiunetuse enda poolt organiseeritud joogi-koogipunkt, Andra ja mina. Mis pani kohe mõtlema, kuidas seda asja veel paremini teha saaks, aga eks seedime, arutame suurte korraldajatega ja kui hästi läheb, siis oleme järgmisel aastal veidi teise kontseptsiooniga esindatud. Eks paistab…

Hästi suured tänud kõigile, kes te saite mahti läbi astuda ja ampse proovida. Nii tore oli jälle blogilugejatega silmast-silma kohtuda ja veidi juttu ajada. Juba sellepärast tasub see üritus ennast ära! Aga ka Pärnu patrioodina ei saa ma seal osalemist lihtsalt ära jätta.

Kui mina väikse hilinemisega müügiplatsile jõudsin, oli Andra oma koogikeste ja võikudega juba usinasti kauplemas. Sättisin ka ennast paika – pakkusin üht teravamat tomatisalatit krõbeda ciabatta‘ga ja õllemuffineid! Jah, nagu arvata võib, läksid need viimased nii mõnelegi härrasmehele pärast esimese sõnapoole kuulmist väga hästi peale. Aga õnneks mitte ainult meestele! Ja kuna väga mitmed küsisid ka retsepti ja lubasin selle blogisse panna, siis siit ta tuleb! :)

Nende muffinitega seoses pean kohe ka nende taustaloo otsast peale ausalt ära rääkima. Juba tükk aega tagasi käisid meil sõbrad külas ja tõid meile muffineid, mis olid tehtud tumedast õllest. Ja need olid tõsiselt väga head! Selle kinnituseks pean jällegi taustaks ütlema, et ma ei ole väga suur magusafänn ja eriti vähe fännan ma kuivi kooke. Ja just seda (kahjuks) väga paljud muffinid tihti on. Seega olen ma alati nende suhtes juba väga skeptiliselt häälestatud. Ehk siis kui ma ütlen, et need oli superhead, siis…! :)

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Sellel nädalal sai Tassike 1-aastaseks! Palju õnne ja kniks teile kõigile, kes te mu blogi lugemas käite!

Tõsi, kui nüüd hoolega näpuga järge ajada ja otsida kõige esimest postitust, siis pärineb see vist juba küll 2010. a novembrikuust, aga enda jaoks olen pannud tärminiks 27. detsembri. Sest alles siis tegin ma oma blogi tegelikult n-ö avalikuks ja saatsin ka parematele sõpradele-tuttavatele kutse külastamiseks. Nii et 2011. algas minu jaoks täiesti uute tuultega. Õnneks ei ole tuuled raugenud, vaid pigem hakanud mind ootamatutesse suundadesse kandma… numbrite, kokkuvõtete ja heietamise fännina teen sellest väga põnevaks kujunenud “blogi-aastast” ühe põhjaliku kokkuvõtte!

Alustuseks mõned numbrid, millele mu blogimootor on pidanud vastu pidama:

94 enamasti isuäratavale, aga vahel ka nokitsemise postitusele,
865 südamlikule kommentaarile,
üle 35 000 unikaalsele külastajale, kes pärinevad 98 eri riigist

Facebooki leht on viimase 7 kuu jooksul hakanud meeldima veidi üle 1000 inimesele – ausalt öeldes see number isegi hirmutab mind aeg-ajalt. 

Populaarsete lehtede seis on ju tegelikult ajas kogu aeg muutuv, aga hetkel on külastatud (avalehe järel) kõige rohkem selliseid lehti:

1) Fotogalerii
2) Postitus hoidistesiltidest ja õuna-tüümianimoosist
3) Postitus suureks hitiks kujunenud kooresest lõhesupist
4) Postitus kõrvitsapüreesupist
5) Postitus muffinivormides valmistatud pisi-Pavlovatest

Võib-olla on see veidi imelik, et ma blogi loomisemõttest alles nüüd lähemalt kirjutan, aga ju siis ei olnud varem see õige aeg. Tassikese (õigemini lihtsalt blogi) idee oli juba ammu mõttes, aga teokstegemist lasi mu tagasihoidlikum pool pikalt nagu kummi venitada. Soov oli ammu, puudu oli ajast (peamiselt blogi ülesseadmiseks) ja aeg-ajalt ka tahtmisest, sest energia läks muude toimetuste peale.

Kui ma aga 2010. aasta lõpus teadlikult aja maha võtsin, hakkasid veskikivid jahvatama ja üsna pea hakkas blogi aina reaalsemaks muutuma. Kuni ühel päeval ma siis hüppasingi pea ees vette. Nii nagu teiseki (toidu)blogijad, ei osanud ka mina aimata, missugused need blogipidamise kõrvalnähud on (tegelikult ma isegi ei teadnud, et need eksisteerivad!). Aga eks sellel “aeg maas” perioodil pidin ma nagunii nii mõnegi barjääri ületama – hirmud, eelarvamused, eksiarvamused… – laskma minna, pimesi ei-tea-mida usaldama ja eks see aitas kõvasti ka selle blogi sünnile kaasa. Ja siin ma nüüd siis olen.

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Eile toimus siis restoranis Novell DisainiÖÖ raames maha peetud toidudisaini show. Osales 4 meeskonda – 2 peakokka, 2 keraamikut, 1 disainer ja 2 toidublogijat. Viimastena mina ja Ragne. Peakokki esindasid 2 Andrest – Andres Rahula (Senso) ja Andres Merman (Novell), keraamikuid Kirsi Miettinen ja Raili Keiv ning sooloüritust tegi disainer Helmet Raja. Seltskond oli meelega valitud võimalikult kirju, et oleks Eestis titekingades toidudisainile võimalikult erinevad vaatenurgad.

Võistluseks anti avapauk, aega oli 30 minutit, et valmistada eelroog, magusroog ja jook. Serveerida tuli Eesti disainerite nõudelt. Nii kirju, nagu oli osalejate seltskond, tulid ka valmis tööd (galeriist, allpool, peaks nägema üsna hästi kõikide osalejate töid).

Minu vaieldamatu lemmik oli keraamikute tulemus – kuna nad armastavad valget ja üldse heledaid toone, valisid nad kõikvõimalikud valged toiduained ja valmistasid neist erinevaid nõusid, mis oligi minu meelest selle võistluse mõtet kõige paremini tabav töö (nt valgest redisest uuristatud viinapitsid, kõige parempoolsed).

Aga hinnati nii toidu välimust kui ka maitset, mistõttu panid kogu ürituse kinni siiski peakokad, kellel selle viimasega kindlasti kõige paremad igapäevased suhted! ;)

Kuna võistluse jaoks sel aastal ühtegi teemat ei antud, otsustasime ise valida oma 3 roa läbivaks teemaks peedi. Nimed pidi ka roogadele panema – meie eelroog kandis nime “Läbilõige ühiskonnast”, jook “Kihistumine” ja magusroog “Targa pop”.

Eelroog koosnes erinevatest juurikatest, alates peedist kuni valge rediseni, vahele eksis ära üks kängu jäänud porgand. Joogis kasutasime peedi- ja apelsinimahla, veidi palsamisiirupit ja piima. Kõrreks murulauk. Eks tõlgendamine on igaühe enda asi, aga ühe roa riietaks vähe rohkem lahti ja räägiks sisu ära küll. See oli meie magusroog “Targa pop” – pulga otsa torgatud värske peediratas, kastetud mee sisse ja kaetud purustatud sarapuupähklitega. Üleni eestipärane, tervislik ja nagu järele proovitud – ka maitsev (vähemalt minu arvates).. NB! Tasub proovida laste peal. Vastupidiseid versioone – “Lolli poppe” olete vast isegi poodides müügil näinud…

Kui road valmis ja need publikule ja žüriile tutvustatud, asus žürii maitsmise juurde – kõiki töid mekkisid DisainiÖÖ esindaja, Flavours of Estonia esindaja Aivar Hanson ja vabatahtlik Merrit publikust.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Proovin täna sõidu pealt ja lühidalt teha. Olen nädal aega puhkuserežiimil mööda Lääne-Eestit ringi tuuritanud. Alustuseks ühed toredad Eesti-teemalised pulmad Hiiumaal, siis tiir saarele peale (muide, kes pole Luidja rannas veel puhanud, siis tehke seda kindlasti – menüüs on täielikult hüpnotiseeriv rahu) ja edasi Saaremaale.

Napilt saime Sõrust Triigi sadamasse viivale praamile – eelviimastena. Tähendab, et 2 h varem sadamasse minemist tasus end ära, sest eelmüügist ostetavad piletid olid kõik välja müüdud ja üldjärjekorras ootajates sai koos meiega peale u 8 autot.

Siis tuli Saaremaa, kus plaane oli rohkem, kui neid ellu viia jõudsime. Süüdi ei olnud laiskus vaid ilmaonu, kes lubas ainult paukuvaid äikesevihmasid, nii ööl kui päeval. Suuri aidakoristustalguid ta veel soosis, aga muudele (lõbu eesmärgiga) üritustele tõmbas küll rasvase kriipsu peale. Õnneks täna hommikul õnnestus siiski merele kalale minna (suure tuule koha pealt pigistasime silma kinni, vähemalt ei sadanud). Kala saime täpselt sama palju kui oli merel teisigi kalapaate (neid ei olnud ühtegi). Muidu oli sihikul haug. Õnneks aitas kohalik kalamees hädast välja, nii et nüüd oleme kõhud praetud lesta ja Tatari kastet täis söönud ja praami peal. Suund on Pärnu.

Ahjaa, Saaremaal käisin kadaka- ja põldmarju ka korjamas. Tegin viimastest rabarberikoogi retsepti põhjal (ingveri jätsin välja) kooki.

Aga mis Pärnus? Homme tuleb teha veidi ettevalmistusi ja siis laupäeval (13. august) on pralle – Augustiunetus. Kunstide öö Pärnus, kus elamusi rohkem kui jalaga segada. Kui ei usu, tuleb pikkkkkk programm ise endal läbi hekseldada. Kui öelda lühidalt, millega tegu, siis alates kella 16.00-st sätivad ennast avamisvalmis mitmed ajutised kohvikud eri tänavanurgakeste peal ja parkides. Tänava ääres muruplatsil saab harrastada joogat, osaleda võistlustel… ühesõnaga selline pidu, kus esmalt on olnud igal pärnakal võrdne võimalus ise midagi korraldada ja pidupäeval sama lugu osavõtuga. Üks pikk päev täis tralli.

Hea uudis on see, et rannapargis on sel aastal toidublogijatel ka oma telk, nii et suu erinevateks magusate ja soolaste maiuste tarvis valmis panna! Mina olen kohal soolasega. Aga lisaks toidublogijate telgile saab suu magusaks ja soolaseks  (või vastupidi) teha minu ampsudega ka aiakohvikus Pühamüristus! Ringi ja Pühavaimu tänava nurgal, algus kell 16.00. Kes tahab tulla, siis Facebookis on õige meeleolu saavutamiseks Pühamüristusele juba väike soojenduspesa ka punutud.

Näeme Pärnus?! ;)

Sarnaseid postitusi...

Umbes nagu maasikatorti pole ilma maasikateta, pole ka suve värske salatita. Ei ole lihtsalt paremat hommikuvõimlemist kui unise näo ja soenguga salatipeenras kõigepealt natuke kükitada, kummardada ja küürutada, siis väheke sirutada ja upitada ennast nende tagumiste ja lihavamate lehtede poole (nähtavasti oli eelmine võimleja lihtsalt viilinud).

Hommikuse võileiva peale sobib paar krudisevaid lehi nagu täpid ä-le, kuigi veel tihemini leiab neid praegusel ajal salatitaldrikult. See, missugust liha või kastet krõmpsuva kuhila vahelt veel leida võib, sõltub juba ilmast, tujust ja kuuseisust. Sel korral oli päike Lõhe tähtkujus.

Salati tarvis kahmasin aiast mõnuga koheva puhma värsket kraami (kasutasin erinevaid salateid: jääsalatit, lehtpeeti, rukolat, basiilikut ja Rosela lehtsalatit). Siis tuhnisin kasvuhoones, nina mõnusat tomatipuulõhna (nagu mu ema neid taimi sel aastal iseloomustab) täis, ja leidsin esimesed värviliste põskedega iludused. Peenralt mõned maasikmammud kah (praegusel ajal igal söögikorral kohustluslik kraam).

Lükkisin lõhefilee kuubikud vardasse, määrisin oliiviõliga, maitsestasin soola-pipraga ja grillisime (ei, ei võta kogu au endale) vardaid ploomipuu okstest saadud kuumadel sütel mõlemalt poolt u 3 min (aeg sõltub siiski grillist ja kuumusest). Lõikasin tomatid ja maasikad, salati lihtsalt rebisin meeldivalt suurteks tükkideks ning laotasin taldrikule. Kastmeks segasin kokku 1 osa oliiviõli, 2 osa laimimahla, jahvatasin sisse soola ja pipart. Kui lõhe taldrikul, niristasin salati kastmetörtsuga üle ja asusin… mekkima. :)

Veendusin, et magus maasikaamps oli lõhe ja armsa kollase pirntomati vahepeal mõnus maius, mida juba tead oodata, aga mis teeb siiski iga kord rõõmu. Nagu mandel Raffaelloski.

Aga nüüd… postituse pealkirja lõpuni lugemisel lubasin veel midagi edastada. Teen ümbriku nüüd krabisedes lahti ja loen sisu ette:

“Homme, imeilusa 9. juuli keskpäeval kogunevad toidublogardid soojade merebriiside kätte Sadama turu kaile, pakivad oma kaasa tassitud kodinad lahti, teevad eelnevalt magamata ööst hoolimata rõõmsad näod pähe ning pakuvad oma tehtud head, ja kui veab, ka paremat. Kõik on oodatud!”

Kell 13 olen ka mina esimest korda teiste blogijatega koos ühe leti taga ja kui kõik hästi läheb, pakun üht suvist soolast ampsu. Natuke pabistan ikka ka, aga loodetavasti juhtub keegi seda blogi millegipärast lugema ja tuleb kas või juttu rääkima. Homme, Sadama turul, eks! :) Turul toimumas ka muud põnevat, täpsem päevakava: www.sadamaturg.ee

P.S. Postitus valmis Tokyo Nu School of Jazzi saatel ja ausalt, ma ei taha teada, mitu kuulamist nendest 116 275-st minu omad on.

Sarnaseid postitusi...

Nagu üks Facebooki kommentaar ütles: “Ah et mõni pääseb ainult korraks taevasse,” nii ka oli. Et tegemist oli sisuliselt vaid ühe 80-minutilise õhtusöögiga, tõsi, küll väga erilistes tingimustes, tähendas see õhtusöök tegelikult elamusi tervelt 2 nädalaks. Kohe selgitan kuidas.

Eellugu

Esiteks hakkas kõik pihta juba 31. mail, kui saatsin Estraveli võistlusele oma suupiste retsepti ja foto (allolev foto… muide, kui see tuleb tuttav ette, on sul õigus mind kohates mulle õla peale patsutada ja üks koogiviil välja nõuda).  Kui selgus, et mind valiti 3 finalisti sekka, hakkas miski juba vaikselt närve kõditama. Hääletamiseks oli aega 3 päeva (oh kui pikk aeg see oli) ja selle ajaga meenus mulle liigagi hästi, kuidas gümnaasiumis eksamiteks ettevalmistuti ja siis klassiruumi ukse taga, kõhus keeramas, oma aega oodati. Niisiis küpsemine omas mahlas – tehtud!

Aga nagu postituse pealkirjast näha, lõppes kõik väga õnnelikult ning mind ja mu kaaslast ootas ees õhtusöök 50 m kõrgusel Tallinna kohal. Loomulikult tänu headele sõpradele-tuttavatele, kes lahkelt toetust avaldasid ja agaralt mitte ainult enda, vaid ka sõrpade pöidlaid mu foto all lehvitasid. Lõppseisus oli vist 321 häält. Aitäh teile veel kord! :)

Teiseks jägnes võistlusele punase telefoni, vilkuva Skype’i ja Facebooki-õnne sündroom, kus häid soove tuli nii palju, et pidin vahepeal järele vaatama, kas need ikka ära mahuvad. Mahtusid. Paar päeva ootasin veel igaks juhuks ka õnnitluspostkaarte, aga millegipärast ei ole ühtki tänaseni kohale jõudnud… Igaljuhul tundsid kõik huvi, et kuidas see restoran ikka sinna taeva alla saab, kas alla ei kuku ja mõni ütles pool naljaga (aga ma arvan, et ta mõtles seda tegelikult tõsiselt), et kui ta oleks teadnud, mis on auhind, poleks ta mulle häält andnudki. Minu õnn, et ta seda ei teadnud :) Ühesõnaga olid ka need päevad veel enne õhtusööki äärmiselt meeliülendavad, sest nägin kui palju oli mulle kaasaelajaid ja pöidlahoidjaid… mõnus!

Siis vahepeal oli see va 80minutiline õhtusöök ja kolmandaks on nüüd kätte jõudnud see osa, kus olen oma elamusi saanud telefoni otsas, juuksuritoolis, lõunalauas jne jagada. See jätkub veel kindlasti paar päeva, nii et sellepärast teengi siis blogis väikese mõtteharjutuse, kuidas oma muljeid paremini väljendada.

Tähtsast õhtust lähemalt

Pärast pikka vaagimist, mis selga panna, jõudsime Rotermanni väljakule. Valge telk, punane vaip ja lounge‘ilikud musta-punased diivanid ootasid külastajaid kogunema ja tervituseks Proseccot mekkima. Oodata ei tulnud kaua, sest tundus, et kõik osalised olid suures ärevuses (või vist pigem ikka mahajäämise hirmus) väga täpselt kohale tulnud. Nagu meiegi.

Kui paluti lauda, siis ootas meid ees selline vaatepilt:

Jah, pole just kõige tavalisem õhtusöögilaud. Vähemalt mind ei ole enne õhtustamist keegi veel varem 3 turvavööga igast võimalikust suunast kinni sidunud ja siis veel 3 korda üle kontrollinud, kas ikka sai piisavalt kõvasti. Pean kohe ära ütlema, et mingit liikumisruumi seal endale tooli peal väga ei jäänud. Ainus võimalus oli keerutada tooli, nii et kaotasid ka viimsegi 20 x 20 cm suuruse jalgealuse. Viimased rihmapingutused… ja esimesed suupisted jõudsid veel enne õhku tõusmist lauda.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Laupäeval pandi Tartu Taskus püsti järjekordne blogijate kohvik, kus olid sel korral roogade autoriteks Lõuna-Eesti ja Tartu ringkonna toiduarmastajad. Kes teab ja mäletab, siis samasugune ajutise kohviku üritus toimus veebruaris ka Tallinnas ning kes teab veel paremini, see mäletab ka seda, et tundide viisi ettevalmistusi nõudnud maiused said kohviku lettidelt mõlemal kohvikupäeval kiiresti otsa (aega läks vist mu mäletamist mööda u 1h ja vähe peale), mistõttu juhtus see, et paljud kohviku külastust planeerinud inimesed jäid elamusest lihtsalt ilma.

Tartu kohvikus läks selles mõttes palju paremini. No kohe nii palju paremini, et selleks ajaks, kui Tallinna blogijate turismigrupp u 1 h pärast kohviku avamist kohale jõudis, oli blogikohvikute müügirekord juba täiega purustatud: letid tühjad ja laudlinadki laudadelt kokku pakitud. Vähem kui tunniga müüdi kõigi 9 blogija 40 (ja mõnel rohkemgi) pala ära, uskumatu! Kahju ja rõõm korraga. Kahju, et ise melust ilma jäin, rõõm, et inimestele sellise ürituse vastu nii suurt huvi tunnevad.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Nagu ma esmaspäeval, suu naadimuffinist pooleldi täis, lubasin, teen Eesti esimesest toidukoolitusest ka blogis väikese kokkuvõtte. Läinud pühapäeval, mil see aset leidis, oli ilm erakordselt soe ja polnudki juba väga ammu marsruudil Pärnu-Türi sõitnud (hea võimalus üle tüki aja sugulasi külastada). Nii et oli natuke isegi selline eriline tunne. Täpsemalt oli sihtkohaks Türi-Alliku, koolitus toimus Veskisilla puhkekeskuses ja koostöös Eesti Grilliliidu ja Nikon Schooliga. Kohale tuli üle 60 inimese.

Fotograaf-juhendaja rolli täitis Kaupo Kikkas, kes tutvustas 3 tunni vältel olulisi vahendeid, võtteid ja ka kodusesse kasutusse mõeldud nippe, mida toidufotograafias kasutada. Teistmoodi oli see, et iga osaleja sai ka ise käe külge panna, kui fotokas vaid kaasas oli. Kaupo rääkis, klõpsis, sättis rooga, klõpsis, siis seletas, mis on antud situatsioonides probleemne, sättis veel ja siis tegi klõpsu, millega võis rahule jääda ning seejärel lasi ka osalejad täpselt samasuguste tingimuste juures ise pilti tegema. Tore oli näha, et muidu tagasihoidlik eestlane võttis sinna sappa ikka väga julgelt rivvi (kusjuures pärast ei saanud õieti enam pidamagi)!

Esimene ja pikem osa keskendus sellele, kuidas ise objekti (roa) pildistamisel häid valgustingimusi luua, koolituse lõpupoole tutvustati ka päevavalguse kasutamist, kõike seda 3 käigu kaudu: lõhevaagen, grillribi ja kanafilee.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Täna külastasin Eesti esimest fotokonverentsi Klõps. Nüüd kodus ja pea värsketest mõtetest heas mõttes “paks”. Huvitavaid vaatenurki, mille üle mõtiskleda, söötsid kuulajatele fotograafid Kaupo Kikkas (portreest), Sven Začek (loodusfotost halvemates valgustingimustes), Aivar Pihelgas (loo jutustamisest ja reportaažist) ja pikema ettekande tegi oma töödest Roy Mangersnes (Norra loodusfotograaf). Pauside ajal toimusid veel konverentsi külastajate endi fotode analüüsimised, kus eelpool nimetatud professionaalid istusid soovijatega arvuti ette maha ja hakkasid aga töid lappama ja analüüsima, mitmekümne pealine publik ümberringi kõrvu kikitamas. Seda olekski võinud kuulama jääda ja järgmisel korral võiks isegi oma pilte nii spetsialistil lasta põrmustada! :)

Panen nüüd eelkõige enda, aga ka huviliste jaoks kirja mõned mõtted, mis mulle sealt millegipärast pähe kõlama jäid. Osa neist kindlasti ka stiilis “kordamine-on-tarkuse-ema”, aga paljusid asju ongi ju vaja kõige pealt palju korrata, et need siis automaatseks ja elementaarseks muutuksid:

• portreefoto tegemisel jäädvusta inimese välimise kesta asemel inimest kui tervikut – inimese tundmine (kas või vähene) tuleb alati kasuks;
• less is more – ehk pildil olev (detailid, ka tühi ruum jne) peab olema põhjendatud. Liigne tõmbab tähelapanu oluliselt ainult eemale;
• kreeka keeles phos+graphi ehk valgus+kirjutama/joonistama – fotograafia ongi valgusega joonistamine-kirjutamine;
• enne n-ö valgusega kirjutamist tuleb õppida lugema ehk fotosid kõigepealt vaadata, neid analüüsida, süveneda ja leida endale eeskujusid (aga viimastesse samas mitte liialt takerduda);
• teistega jaga ainult parimat (nt blogides, portfooliotes jms);
• CLEPS reegel ehk ühe hea foto aluseks on composition, light, emotion, pose, story/space;
• ja viimaks, ärge kasutage oma külaliste peal psühholoogilist vägivalda, näidates sadu ja tuhandeid fotosid oma viimasest reisist (sellega on vist küll kõik tuttavad). :)

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...