Taevalik õhtusöögielamus 50 m kõrguselt Tallinna kohalt ehk restoran Dinner in the Sky

Nagu üks Facebooki kommentaar ütles: “Ah et mõni pääseb ainult korraks taevasse,” nii ka oli. Et tegemist oli sisuliselt vaid ühe 80-minutilise õhtusöögiga, tõsi, küll väga erilistes tingimustes, tähendas see õhtusöök tegelikult elamusi tervelt 2 nädalaks. Kohe selgitan kuidas.

Eellugu

Esiteks hakkas kõik pihta juba 31. mail, kui saatsin Estraveli võistlusele oma suupiste retsepti ja foto (allolev foto… muide, kui see tuleb tuttav ette, on sul õigus mind kohates mulle õla peale patsutada ja üks koogiviil välja nõuda).  Kui selgus, et mind valiti 3 finalisti sekka, hakkas miski juba vaikselt närve kõditama. Hääletamiseks oli aega 3 päeva (oh kui pikk aeg see oli) ja selle ajaga meenus mulle liigagi hästi, kuidas gümnaasiumis eksamiteks ettevalmistuti ja siis klassiruumi ukse taga, kõhus keeramas, oma aega oodati. Niisiis küpsemine omas mahlas – tehtud!

Aga nagu postituse pealkirjast näha, lõppes kõik väga õnnelikult ning mind ja mu kaaslast ootas ees õhtusöök 50 m kõrgusel Tallinna kohal. Loomulikult tänu headele sõpradele-tuttavatele, kes lahkelt toetust avaldasid ja agaralt mitte ainult enda, vaid ka sõrpade pöidlaid mu foto all lehvitasid. Lõppseisus oli vist 321 häält. Aitäh teile veel kord! :)

Teiseks jägnes võistlusele punase telefoni, vilkuva Skype’i ja Facebooki-õnne sündroom, kus häid soove tuli nii palju, et pidin vahepeal järele vaatama, kas need ikka ära mahuvad. Mahtusid. Paar päeva ootasin veel igaks juhuks ka õnnitluspostkaarte, aga millegipärast ei ole ühtki tänaseni kohale jõudnud… Igaljuhul tundsid kõik huvi, et kuidas see restoran ikka sinna taeva alla saab, kas alla ei kuku ja mõni ütles pool naljaga (aga ma arvan, et ta mõtles seda tegelikult tõsiselt), et kui ta oleks teadnud, mis on auhind, poleks ta mulle häält andnudki. Minu õnn, et ta seda ei teadnud :) Ühesõnaga olid ka need päevad veel enne õhtusööki äärmiselt meeliülendavad, sest nägin kui palju oli mulle kaasaelajaid ja pöidlahoidjaid… mõnus!

Siis vahepeal oli see va 80minutiline õhtusöök ja kolmandaks on nüüd kätte jõudnud see osa, kus olen oma elamusi saanud telefoni otsas, juuksuritoolis, lõunalauas jne jagada. See jätkub veel kindlasti paar päeva, nii et sellepärast teengi siis blogis väikese mõtteharjutuse, kuidas oma muljeid paremini väljendada.

Tähtsast õhtust lähemalt

Pärast pikka vaagimist, mis selga panna, jõudsime Rotermanni väljakule. Valge telk, punane vaip ja lounge‘ilikud musta-punased diivanid ootasid külastajaid kogunema ja tervituseks Proseccot mekkima. Oodata ei tulnud kaua, sest tundus, et kõik osalised olid suures ärevuses (või vist pigem ikka mahajäämise hirmus) väga täpselt kohale tulnud. Nagu meiegi.

Kui paluti lauda, siis ootas meid ees selline vaatepilt:

Jah, pole just kõige tavalisem õhtusöögilaud. Vähemalt mind ei ole enne õhtustamist keegi veel varem 3 turvavööga igast võimalikust suunast kinni sidunud ja siis veel 3 korda üle kontrollinud, kas ikka sai piisavalt kõvasti. Pean kohe ära ütlema, et mingit liikumisruumi seal endale tooli peal väga ei jäänud. Ainus võimalus oli keerutada tooli, nii et kaotasid ka viimsegi 20 x 20 cm suuruse jalgealuse. Viimased rihmapingutused… ja esimesed suupisted jõudsid veel enne õhku tõusmist lauda.

Pardal oli 22 sööjat, nende keskel askeldamas 3 kokka ja Kanal2 kaameramees, kes filmis samal õhtul eetrisse minevat Suvereporterit (saate klippe saab vaadata Kanal2 kodulehelt).

Tõus oli üllatavalt sujuv, nii et kui samal ajal ei oleks hakatud hooga Proseccot jagama, ega ei olekski aru saanud, et nüüd hakkas sõit pihta. Küsisin mõttes endalt, kas on hirmus ka? Ei, oli hoopis palju ägedam kui ma olin oodanud. Olin õnnelik. Vaatasin korra vasakule:

Ja paremale:

Ja selja taha ka:

Jah, seljatagune oli kindel. Nüüd võis sööma asuda. Esimene käik oli kohe alguses minu jaoks eriline, sest sellega koos serveeriti ka minu tehtud redise ja piprmündiga kitsejuustumäärde suupistet. Seekord restorani Mekk enda tehtud juuretisest küpsetatud leivaga. Taevase restorani peakokk Rene Uusmees selgitas esmalt kohe välja, kes on autor ja jagas omalt poolt ka häid sõnu, öeldes, et see suupiste sobib nende restorani (Mekk) põhimõtetega väga hästi kokku. Mina jälle õnnelik!

Aperatiiv: Zonin Prosecco Special Cuvee DOC, Itaalia

Isutekitaja

Õrnsuitsulõhe hapukoore-murulaugukastme ja õhukese köömneleivaga (+ minu retsepti järgi valmistatud redise ja piparmündi kitsejuustumääre Mekk’i enda juuretisest tehtud leival).

Siin ta siis on, minu oma ka, niiviisi vanalinna taustal. Peakoka enda pakutud suupiste oli samuti mõnusalt mahe ja eestimaise mekiga sissejuhatus õhtusöögile. Tegelikult aega uneleda väga palju ei olnud. Oli aru saada, et kokadki üritasid graafikus püsida (või võib-olla vahtisin lihtsalt mina endiselt ammulisui ringi) ja juba serveeriti hooga eelroog:

Eelroog
Suitsuangerjas kurgi-tilliželee, sibulakreemi ja mädarõikaga

Üllataja oli kindlasti suitsuangerja tükkide vahele peidetud kurgi-tilliželee – maitses mahedalt ja värskendavalt, mis sobis praeguste kuumade suveilmadega suurepäraselt. Mädarõikakreem oli ka mõnus, väga pehme maitsega (kirjutades ja pilte vaadates läheb kõht nüüd küll väga tühjaks… ).

Pearoog
Küpsetatud lihaveis, kevadiste aedviljade, lehtpeterselliõli ja maapirnikreemiga

Punane vein: Zonin Ripasso Valpolicella Superiore DOC/Veneto, Itaalia

Pearoaks oli veis, mis oli lihtsaslt suurepärane! Nii pehme ja väga õigete värskete kaaslaste seltsis – herned, redis, idud. Lisaks maapirnikreem ja mustsõstrakaste. Rääkisime sellest lihast kohe lähemalt, kuna see oli tõeliselt pehme ja väga mõnus. Selgus, et selle saladus oli liha laagerdumises, mil bakterid põhimõtteliselt selle liha pehmemaks muudavad ning see teeb ka selle küpsetamise omakorda lihtsamaks. Kuigi siiski võtab see  ikka mitu head tundi.

Minult on nüüd mitu korda juba jõutud küsida, et kas kokad teevad siis kõik need asjad tõesti seal üleval su silme all valmis? Tõsi on see, et suurem töö on ikka ettevalmistusköögis ära tehtud.  Nii nagu veis on mitu tundi ahjus küpsenud, nii on tehtud ka kõik muud ettevalmistused, et üles jääks vähe sebimist: serveerimine ning ehk ka kastmete ja soojade lisandite valmistamine. Igal juhul tuleb siin ka mainida teisi kokkasid, sest pardale mahtus küll vaid 3, aga ka peakokk ei võtnud kogu au endale, vaid viitas meie kahtlaselt rippuvat lauda alt pidevalt silmanud valgerüülaste rivile.

Magusroog
Maasikasalat toorjuustukoogi, õunavahu  ja soolase karamelliga
Konjak: Hennessy V.S.O.P

Ja niisama ruttu oligi käes magustoiduaeg. Ilmselgelt oli see kõik liiga kiiresti käinud. Aga nagu tihti juhtub, tuleb see täpp i-le just sealt, kust sa seda oodata ei oska. Nimelt serveeriti toorjuustukooki soolase karamelliga. Pildilt on isegi kaunistuses näha peale puistatud soolahelbeid. See oli väga huvitav kooslus ja tõesti, sobis väga hästi. Ka kõrval olnud õunavaht rosmariiniga oli mõnusalt kodune ja maasikad andsid kohe-kohe saabuvast maasikahooajast aimu.

Allasõit läks sama sujuvalt kui ülessegi, 80 minutit oli märkamatult mööda läinud ja juba olimegi tagasi maa peal.  Nagu silmapilk. Kuna teised kokad viidi kohe pärast meid üles uute tööoludega tutvuma, siis jõudsime selle ajaga minna Solarise katusele (ega enam ei kõlba siis ju madalates kohtades käia), teha veel paar Virgin Mojitot ja paar fotot – voh, sealt tundus see ettevõtmine alles tõeliselt hirmutav! Hea, et enne seda vaatepilti ära käisime :)

Oli super elamus – ilm oli ideaalne (üleval ei olnud eriti tuult ja kui oli, oli mõnus soe briis), toit-jook oli super, seltskond oli hea – kõik olid rõõmsad ja äravas meeleolus. Isegi istekoht sattus peakoka kõrvale, nii et kõik oli suurepärasest ehk veidikene isegi parem. Ahjaa, ainuke asi, mis mulle oleks veel meeldinud laua peal oleks mõni lilleline, olen näinud, et seda on mujal tehtud, aga see selleks. Nüüd jääb üle ainult kadestada neid, kes pääsevad samasugusele õhtusöögile aga mitu tundi hiljem, päid pööritama paneva päikeseloojangu taustal…

Veel pilte ja juba näidatud ka vähe suuremalt:

[nggallery id=3]