Aasta jagu Tassikest

Sellel nädalal sai Tassike 1-aastaseks! Palju õnne ja kniks teile kõigile, kes te mu blogi lugemas käite!

Tõsi, kui nüüd hoolega näpuga järge ajada ja otsida kõige esimest postitust, siis pärineb see vist juba küll 2010. a novembrikuust, aga enda jaoks olen pannud tärminiks 27. detsembri. Sest alles siis tegin ma oma blogi tegelikult n-ö avalikuks ja saatsin ka parematele sõpradele-tuttavatele kutse külastamiseks. Nii et 2011. algas minu jaoks täiesti uute tuultega. Õnneks ei ole tuuled raugenud, vaid pigem hakanud mind ootamatutesse suundadesse kandma… numbrite, kokkuvõtete ja heietamise fännina teen sellest väga põnevaks kujunenud “blogi-aastast” ühe põhjaliku kokkuvõtte!

Alustuseks mõned numbrid, millele mu blogimootor on pidanud vastu pidama:

94 enamasti isuäratavale, aga vahel ka nokitsemise postitusele,
865 südamlikule kommentaarile,
üle 35 000 unikaalsele külastajale, kes pärinevad 98 eri riigist

Facebooki leht on viimase 7 kuu jooksul hakanud meeldima veidi üle 1000 inimesele – ausalt öeldes see number isegi hirmutab mind aeg-ajalt. 

Populaarsete lehtede seis on ju tegelikult ajas kogu aeg muutuv, aga hetkel on külastatud (avalehe järel) kõige rohkem selliseid lehti:

1) Fotogalerii
2) Postitus hoidistesiltidest ja õuna-tüümianimoosist
3) Postitus suureks hitiks kujunenud kooresest lõhesupist
4) Postitus kõrvitsapüreesupist
5) Postitus muffinivormides valmistatud pisi-Pavlovatest

Võib-olla on see veidi imelik, et ma blogi loomisemõttest alles nüüd lähemalt kirjutan, aga ju siis ei olnud varem see õige aeg. Tassikese (õigemini lihtsalt blogi) idee oli juba ammu mõttes, aga teokstegemist lasi mu tagasihoidlikum pool pikalt nagu kummi venitada. Soov oli ammu, puudu oli ajast (peamiselt blogi ülesseadmiseks) ja aeg-ajalt ka tahtmisest, sest energia läks muude toimetuste peale.

Kui ma aga 2010. aasta lõpus teadlikult aja maha võtsin, hakkasid veskikivid jahvatama ja üsna pea hakkas blogi aina reaalsemaks muutuma. Kuni ühel päeval ma siis hüppasingi pea ees vette. Nii nagu teiseki (toidu)blogijad, ei osanud ka mina aimata, missugused need blogipidamise kõrvalnähud on (tegelikult ma isegi ei teadnud, et need eksisteerivad!). Aga eks sellel “aeg maas” perioodil pidin ma nagunii nii mõnegi barjääri ületama – hirmud, eelarvamused, eksiarvamused… – laskma minna, pimesi ei-tea-mida usaldama ja eks see aitas kõvasti ka selle blogi sünnile kaasa. Ja siin ma nüüd siis olen.

Lihtne see endasse vaatamise periood ei olnud, aga nii tol hetkel kui ka tagantjärele vaadates oli see avastamine ja uue pilguga elule otsa vaatamine esiteks väga põnev ja mida aeg edasi, seda innustavam ja julgustavam! Ja mida muud elult tahtagi? Kui ma blogiga alustasin, ei osanud ma ühestki mõttelõnga otsast haarates aimatagi, et ühel päeval teen ma ajakirjadele toidufotosid. Ma isegi ei julgenud ega osanud sellest unistadagi. Aga see teekond aasta tagusest ajast praeguseni on just sinna viinud ja seda enam on mul selle üle meel hea!

Sõelun nüüd 2011. aastast need olulisemad seigad välja, alustades alguses.
Turvavöö peale, sest sõit on pikk ja käänuline! :)

Algus

Blogi alguspäevadel oli külastatavus muidugi suhteliselt väike, sellepärast tuligi kõigest paar kuud pärast blogi avamist, 2011. a veebruaris üllatusena tunnustus Perenaine.ee‘lt, kes koostab Eesti toidublogijate TOPi. Kuna minu blogi oli tolleks hetkeks alles paarikuune, siis nn “raskekaallaste arvestuses” ma ei osalenud, aga uhke tunne oli küll, kui mind teiste, vanade tegijate seas eripreemiaga ära nimetati!

Kevad

Veebruaris oli veel üks tore üllatus, kui kirjutasin postituse, mõeldes rohenäppudele. Kui Masu on enamasti ikka see negatiivne tegelane, siis isegi kui midagi muud head sealt välja pigistada ei ole, siis vähemalt minu arvates on tänu sellele inimesed hakanud palju rohkem ise jälle asju kasvatama, mis on väga äge (inimene kasvatab, õpib hindama, teab, kuidas miski kasvab, kust tuleb…)! Aknalaual, ja ka üleüldse, ürtide kasvatamine on minu jaoks lihtsalt üks väga huvitav teema ja nii sai see ka blogilugejatelt väga palju vastukaja ja tagantjärele olen nii mõneltki lugejalt kuulnud, et just selle postituse kaudu nad mu blogi avasasidki! Aga nagu Hollywoodiski, populaarsetel filmidel peab ju ka osa nr 2 olema. Ka see teine rohenäppudele pühendatud postitus sai aktiivselt vastukaja – näitasin oma tubast aeda ja jagasin esimest korda ka allalaetavaid sildikesi ürdipottidele.

Nende postituste vahepeale jäi ka hetk, mil sain omale uue ja siiani mind väga hästi teeniva fotoka Nikon D7000. Olen siiani ostuga väga rahul, lisavarustust täiendan jooksvalt, aga üldiselt kasutan endiselt toidufotode tegemiseks seda sama 50mm f/1.8 objektiivi. Tehniliselt oli see üleminek Canon 350D-lt ja kitobjektiivilt ikka oluline hüpe! Kevadest suveni tegin ka Rannamõisale retsepte-fotosid.

Suvi

Juuni oli mäletamist mööda mõnusalt soe, samas ka väga tegus. Esiteks sai Pärnu aeda ehitatud vanadest käepärastest materjalidest ürdipliit, mis pääses hiljuti finišisse jõudnud Kodu kauniks 2011 võistluse ideekonkursil ka finalistide sekka ja pälvis ka niisama mõnusat tähelepanu ja heakskiitu! :) Teiseks toimus juunis ka Estraveli toidufotokonkurss, mille võitjana sain ära käia 50 m kõrgusel Dinner in the Sky restoranis õhtustamas – unustamatu elamus!

Juulis koostati nii toidublogijate kui ka Eesti restoranide peakokkade ühiskogumikuna digitaalne kokaraamat “Oma maa maasikad”. Minult 1 retsept. Seda kogumikku hakkan aga eesoleval maasikahooajal kindlasti hoolega sirvima, sest isuäratavat oli seal vääääga palju.

Augustis sain sünnipäevaks pastamasina, mis tegi pastategemise kodus jälle palju huvitavamaks. Õnneks ei ole masin sahtlisse tolmu koguma jäänud, vaid saab pidevalt vatti (samas õnneks mitte liiga tihti). Teiseks väga huvitavaks postituseks pean küpsisetordi oma, mitte selle sisu, vaid hoopis kommentaaride pärast, sest nendes kirjutavad kümned inimesed nende jaoks “traditsioonilisest küpsisetordist” – huvitav lugemine mulle endale ja nagu mulle korduvalt on öeldud, ka teistele.

Sügis

Septembris lõi laineid hoidistele mõeldud siltide postitus, mis on praeguse seisuga ka mu blogi kõige populaarsem postitus! Lisaks toimus septembris veel toidudisaini-show, kus me esindasime Ragnega toidublogijaid. Jällegi sain ühe väga põneva kogemuse võrra rikkamaks! Septembrist alates on regulaarselt ilmunud mu fotod ja/või retseptid ka ajakirjas Oma Maitse. Veidi teistlaadi koostöö algas ka ajakirjaga Hooaeg – minu pliiatsist sündinud toidukolumn ilmus nii ajakirja sügisnumbris kui ka talve omas.

Järgmine on nüüd vist küll üks värskemini meeles olevaid suuri uudiseid – novembris ilmus minu ja 9 teise Eesti toidublogija ühine “Kulinaarsete kroonikute kokaraamat”. Selles projektis osalemine oli mulle suur au ja sellest olen oma mitmes postituses (siin ja siin) juba pikalt-laialt ka kirjutanud. Pole midagi teha, pean ennast jälle kordama – väga äge kogemus!

Talv

Detsembris jagasin taaskord allalaetavaid sildikesi, sel korral kingipakkidele – eriti nendele, mis on ise tehtud ja tehtud köögis. See postitus püüdis tähelepanu ka Delfi toimetuses, nii et ka Delfi Naistekas kajastas nii seda kehakoorija postitust kui ka sellele järgnenud stiilse ehtehoidla oma. Detsembrisse jäi veel üks lahe nädalavahetuse projekt, millega Annika Metsla oma blogi jälgijaid pühede eel hullutas – fotoseeria 5 väiksest hurmurist köögist! Minu osa oli seal tagasihoidlik – valmistasin igale hurmurile oma nimega hiigelpiparkoogimehikese ja võtsin kogu fotosessiooni videosse. Aga sellest hoolimata oli emotsioon kõrgel laes ja mul ütlemata hea meel, et Annika mind aeg-ajalt oma tööd piiluma lubab! ;)

Oeh, hakkangi juba ära väsima (ei taha mõeldagi, et mis siis veel sellest lugejast saanud on, kes siiani on viitsinud lugeda?!). Mõni asi on veel jäänud, mida aga kindlasti tahaks mainida. Detsembris käis mul külas ka ajakiri Anne&Stiil ning Jaak Prints! Mida, kuidas ja missuguste juttude saatel me Jaaguga kokkasime, saate lugeda värskest A&S jaanuarikuu numbrist. Etteruttavalt võin öelda, et tänu Jaagule olen nüüd ka Tom Kha Gai usku! ;) Nii et hoolimata sellest, et eesootav draakoniaasta mind, kassi, nagu ma üks päev raamatupoes raamatut sirvides teada sain, väga ei soosi, on see sellegipoolest hea sissejuhatus. Eks aasta pärast saab jälle arutleda, mis kaardid kätte tulid!

Aga õnneks ei ole see veel kõik. Olen 2011. aastal tegelenud veel mõne projektiga, millest kahjuks veel iitsatada ei saa, aga küll ma seda teen, kui aeg on selleks küps. Seni olgu õhk pinev! ;)

Kõige selle käigus olen muidugi saanud tuttavaks ka väga paljude tarkade, andekate ja põnevate inimestega, mis oleks ilma blogita jäänud olemata. Õnneks lubas seda sama mulle ka eesolev draakoniaasta, nii et ootan juba põnevusega!

Aitäh teile veelkord, head lugejad toetuse, heade mõtete ja soovide eest, mis mu aastasse nii palju andnud on. Ütlen ausalt, et see 2011. aasta on olnud siiani mu parim ja ma loodan väga, et ka järgmise aasta lõpus saan öelda täpselt seda sama! Soovin teile suuri unistusi, julgust neile truuks jääda ja need sihikule võtta!  :) Ja pidage siis ühtlasi meeles ka seda, et “There’s no next time. It’s now or never!“