Sarnaseid postitusi...

Tänaseks olen bloginud juba 2 aastat! Aeg on lennanud uskumatult kiiresti ja samal ajal on käes jällegi ühe aasta lõpp. Kuna mul on kalduvus asju analüüsida, meeldib mulle aasta lõpus ka igasuguseid kokkuvõtteid teha ja uusi eesmärke seada. Õnneks alates sellest ajast, mil olen blogi pidanud ja toidu pildistamisega tegelenud, tunnen, et mul on ka midagi, mida aasta lõpus tähistada! Ja kahtlemata ongi see iseenesest kõige parem kingitus üldse. Aga lisaks premeerisingi ennast veel enne aastavahetust, keset pühi ühe inspireeriva pildistamisega, kus tähelepanu keskmes uhke tort, mille autor koogimeister Sandra Veeremaa.

Sandraga sain ma tuttavaks detsembri alguses Loomeinkubaatoris toimunud Bazaaril (millest veidi aega tagasi ka kirjutasin). Samamoodi nagu mina ja teised staažikamad blogijad, oli oma küpsetistega Bazaari külastajaid rõõmustama tulnud keegi Sandra, kelle kohta teadsin vaid seda, et ta töötab Kukekeses kokana. Juba esimesest hetkest sai selgeks, et Sandral on kookide, või õigemini uhkete, kihiliste, kõrgete, omapäraste maitsenüanssidega tortide valmistamiseks tõeliselt annet ja maitset. Näiteks pakkus ta seal torti maguskartulist (ehk bataadist), mis oli kaunistatud karamellistatud plaksumaisiga (ingl k popcorn, kellele see eestikeelne variant tuttav ei ole), 7-8 kihilist kuulsat kooki Red Velvet, mis oli kaunistatud jõululike kummikommidega (vt Instagrami pilti) ja veel teisigi (vt teisi Sandra tehtud kooke blogist või Facebooki lehelt). Aga just need kihilised tordid püüdsid mu tähelepanu ja ei andnud rahu.

Esiteks sellepärast, et olen juba pikemat aega soovinud ise ka midagi taolist küpsetada ja katsetada. Samas ei ole aega olnud ja eks teiselt poolt on ka hirm ebaõnnestumise ees. Teiseks mõned asjad lihtsalt jäävad su pähe kinni ega lase enam lahti. Nii ma siis olin Sandra kookidest nagu “kurjast vaimust vaevatud”, kuni ühel päeval võtsin Sandraga ühendust, et nüüd pole enam midagi teha – “Mina ei saa sinu kookide pärast öösiti magada, peame midagi ette võtma.” :)

Õnneks ei pidanud ma Sandra veenmiseks ta käsi väänama hakkama ja nii meie tordivalmistamisepäevak saigi teoks! Veel enne seda rääkisime ideed-mõtted läbi – nii tore, kui oled teisega ühel lainel, mõtled samamoodi ja mõistad juba poole lause pealt! Kui tegemiseks läks, sai jälle selgeks, et tegelikult ei ole sellise tordi tegemine üldse nii imekeeruline. Vaja on küpsetada biskviit, see immutada, kreemiga katta ja kaunistada. Lihtne, eks? :)
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Kuna mina sel aastal juba 2. aastat septembris kooli ei lähe, pean oma “uut aastat” kuidagi teisiti alustama. Mäletan hästi, et eelmisel aastal tähistasin seda tiba kõheda tunde ja rummise ploomikoogiga (ikkagi esimene september ilma kooliõpilase staatuseta pärast lasteaia 6. rühma). Sel aastal mõtlesin aga, et teen remonti. Oma blogis. Tegelikult ma muidugi ei planeerinud, et see juhtub täpselt nüüd ja praegu (õigemini, kui ma oleks üldse midagi planeerinud, oleks see juhtunud juba aasta aega tagasi), aga nii ta nüüd igatahes välja kukkus. Ja tegelikult ongi hea, sest pärast remonti on ju alati hea ja värskendav tabula rasa tunne. Ja kõige muu taustal, mis september, justkui aasta teine 1. jaanuar, endaga kaasa toob, passib see mulle hästi.

Aga eks see ole nii, et mõnes mõttes on see blogi ka nagu Tallinna linn – nokitsemist jagub ja ma ei kujutaks ette, et ühel päeval otsustan: “Voh, saigi valmis!” Aeg-ajalt on vaja keerata uus lehekülg. Vähemalt ma tunnen nii, et kui ma tahan oma mõtteid kuskile koguda, siis tahan, et tunneksin ennast selles kohas hästi. Ja kui ma saan selleks midagi ära teha, et ma ennast paremini tunneksin, siis miks mitte seda teha. Eks :) Ja kuigi ma sisimas tean, et selliste muudatustega harjumine võtab aega, loodan siiski, et teilegi mõjub see mingil määral sarnaselt kui mulle – uue hingamisena ehk?

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Läksin täna hommikul kella 7ks joogasse. Linn oli siis veel nii mõnusalt unes – mõni üksik vurav auto ja tühjad bussipeatused. Seisak. Mulle on alati meeldinud siis linnas ringi liikuda. Justkui oleks teistest kuidagi ees ja hea rahulik on olla… Aga jah, hakkasin seal, s.t. joogas, (jälle) käima (kunagi keskkooli ajal käisin ka). Ei hakka täpsemalt kirjeldama, kuidas pärast esimest korda mu kõikvõimalikud pisilihased mind piimhappega tervitasid. :) Aga tore, mõtlen, et vähemalt on nad ikka seal siis järelikult olemas! Tasa sõuan, kaugele jõuan.

Jooga ajal läks väljas märkamatult valgeks. Liikusin värske sammu ja enesetundega kodu poole. Kuulasin jälle seda Gotye lugu (nüüd juba u 354. korda, ilus, kurb, hea video – see on ka hea versioon samast loost), pea mõtteid täis. Jõudsin lifti, sõitsin juba 12. korrusele, kui meenus, et “Ahh, sa vana nuga, täna pidi ju see Naisteleht ilmuma!” Vajutasin nupu numbriga 1 uuesti roheliseks ja sõitsin alla tagasi. Lippasin bensukasse, värske ajakiri näppu ja koju tagasi.

Lehitsesin ajakirja ja leidsin oma foto ja retsepti teiste blogijate omade seast üles. Jee! Nii põnev oli vaadata, mis retsepte teised tegid. Aga no olgem ausad, ma teadsin, et koos nende retseptidega peaks ilmuma ajakirjas ka Perenaine.ee poolt juba 3. korda kokku pandud Eesti toidublogide TOP.

(See foto ja retsept ilmus ka tänases Naistelehes – minu väike soolane soovitus sõbrapäeva hommikuks)

Mäletan väga hästi, kui see toidublogide top eelmisel aastal välja kuulutati – siis olin teiste toidublogijate seas veel ju eriti noor, loll ja roheline ja ma vist isegi ei teadnud, et selline top olemas on. Aga see kõik tundus muidugi põnev. Elevusmeeter oli laes, kui minu nii noor blogi seal teiste, vanade tegijate seas, mis sest, et lihtsalt niisama ära mainiti! Sellest piisas, et naeratus terveks päevaks suule kleepida :)

2010. a parima toidublogi pidaja oli Mari-Liis Ilover (Siit nurgast ja sealt nurgast). Ja selles osas 2011. a tuuled suunda ei muutnud – ka 2011. a parim toidublogija on Mari-Liis oma üliasjaliku ja põhjaliku blogiga! Ma ikka mõtlen aeg-ajalt, kuidas see naine jõuab nii palju, nii asjalikult ja olla kõige selle juures veel 4 lapse ema ja vana rahu ise?! Kuigi tegelikult ma ju tean. Ta teeb lihtsalt õiget asja! :) Imetlusväärne ja igati tunnustust väärt!

Ja nüüd 2. koha juurde, kus platseerus minu blogikene! Olen veidi eestlaslikult sõnatu, kohmetu ja ei oska seda komplimenti nagu hästi vastu võtta. Kui TOPi koostamisest rääkima hakati, lootsin küll, et ehk sel aastal pääsen n-ö joone alt joone peale, aga nii kõrget kohta… ma isegi ei julgenud endale tahta! Aga loomulikult, olen väga-väga õnnelik ja rahul, et mind on märgatud ja et ka teised leiavad mu mõtete ja tegemistega paralleele! Südamest aitäh!

2011. a parimad toidublogid

1. Siit nurgast ja sealt nurgast – Mari-Liis
2. Tassike elu topelt koorega – mina :)
3.-4. Sööme silmadega (Dagris) ja Kokkama Ragnega
5. Hea toit, parem elu (Merit)
6. Puhas rõõm (Piret)
7. Liisi blogi
8.-9. What a wonderful world (Juta) ja Mitmekesi köögis korraga (Kärt)
10.-11. Ise tehtud. Hästi tehtud. (Tuuli) ja Tiramisust ja Fata Morganast (Ülle).

Kuigi nimekiri on küll 1.-11., siis tegelikult oli tegu üliväikeste punktivahedega (1. ja 11. koha punktid jäid 129 ja 141 vahele), nii et ses mõttes on kõik ikka suhteliselt võrdselt tublid mu meelest. Sellest, mida žürii täpsemalt hindas, kes žüriis olid ja mida veel blogide kohta kommentaariks öeldi (seda oli veel eriti põnev lugeda!), lugege Perenaine.ee 2011. a toidublogide TOPi lehelt!

Imeline päeva algus! Aitäh žüriile, Perenaine.ee tegijatele ja ka teile, armsad kaasblogijad ja lugejad! Süda on soe :)

See nimekiri on aga väikese pundi hinnang meie toidublogimaastikule. Mina oleksin soovinud näha esikümnes veel üht väga sisukat ja asjalikku blogi – Jagatud rõõm (seda peab Silja). Nii et ärge olge ka kadedad ja laske tulla, missugused oleksid olnud teie 2011. a (toidu)blogide TOPid? Või lihtsalt kõige-kõige lemmikumad blogid?

Sarnaseid postitusi...

Sellel nädalal sai Tassike 1-aastaseks! Palju õnne ja kniks teile kõigile, kes te mu blogi lugemas käite!

Tõsi, kui nüüd hoolega näpuga järge ajada ja otsida kõige esimest postitust, siis pärineb see vist juba küll 2010. a novembrikuust, aga enda jaoks olen pannud tärminiks 27. detsembri. Sest alles siis tegin ma oma blogi tegelikult n-ö avalikuks ja saatsin ka parematele sõpradele-tuttavatele kutse külastamiseks. Nii et 2011. algas minu jaoks täiesti uute tuultega. Õnneks ei ole tuuled raugenud, vaid pigem hakanud mind ootamatutesse suundadesse kandma… numbrite, kokkuvõtete ja heietamise fännina teen sellest väga põnevaks kujunenud “blogi-aastast” ühe põhjaliku kokkuvõtte!

Alustuseks mõned numbrid, millele mu blogimootor on pidanud vastu pidama:

94 enamasti isuäratavale, aga vahel ka nokitsemise postitusele,
865 südamlikule kommentaarile,
üle 35 000 unikaalsele külastajale, kes pärinevad 98 eri riigist

Facebooki leht on viimase 7 kuu jooksul hakanud meeldima veidi üle 1000 inimesele – ausalt öeldes see number isegi hirmutab mind aeg-ajalt. 

Populaarsete lehtede seis on ju tegelikult ajas kogu aeg muutuv, aga hetkel on külastatud (avalehe järel) kõige rohkem selliseid lehti:

1) Fotogalerii
2) Postitus hoidistesiltidest ja õuna-tüümianimoosist
3) Postitus suureks hitiks kujunenud kooresest lõhesupist
4) Postitus kõrvitsapüreesupist
5) Postitus muffinivormides valmistatud pisi-Pavlovatest

Võib-olla on see veidi imelik, et ma blogi loomisemõttest alles nüüd lähemalt kirjutan, aga ju siis ei olnud varem see õige aeg. Tassikese (õigemini lihtsalt blogi) idee oli juba ammu mõttes, aga teokstegemist lasi mu tagasihoidlikum pool pikalt nagu kummi venitada. Soov oli ammu, puudu oli ajast (peamiselt blogi ülesseadmiseks) ja aeg-ajalt ka tahtmisest, sest energia läks muude toimetuste peale.

Kui ma aga 2010. aasta lõpus teadlikult aja maha võtsin, hakkasid veskikivid jahvatama ja üsna pea hakkas blogi aina reaalsemaks muutuma. Kuni ühel päeval ma siis hüppasingi pea ees vette. Nii nagu teiseki (toidu)blogijad, ei osanud ka mina aimata, missugused need blogipidamise kõrvalnähud on (tegelikult ma isegi ei teadnud, et need eksisteerivad!). Aga eks sellel “aeg maas” perioodil pidin ma nagunii nii mõnegi barjääri ületama – hirmud, eelarvamused, eksiarvamused… – laskma minna, pimesi ei-tea-mida usaldama ja eks see aitas kõvasti ka selle blogi sünnile kaasa. Ja siin ma nüüd siis olen.

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Kes ei ole veel kuulnud, siis meie uus raamat “Kulinaarsete kroonikute kokaraamat” on jõudnud trükikojast poelettidele! Käisin raamatupoes vaatamas, natuke oli tunne nagu loomaaias – otsisin õige vahe üles, imetlesin ja siis läksin tühjade kätega koju (vahe oli ainult selles, et emotsioon oli raamatupoest lahkudes siiski positiivne, loomaaiast tahaks aga alati nii väga paar ahviloru kaasa võtta, kuid ei saa :( ). Aga raamat… oli nagu päris. Kõvad kaaned, tiitelleht, sisukord ja register… keskel värvilised fotod, iga blogija nägu lood ja korduvalt katsetatud lemmikretseptid.

Blogipidamine on kahe otsaga asi. Ühest küljest on see nagu infopunkt – kõik on oodatud külastama, uurima-lugema, infot hankima (ka nädalavahetustel), mõni küsib töötajalt täpsustavat infot, mõni jälle mitte, üks vaatab omaette nohisedes ringi ja lahkub samamoodi nagu sisse astus – käed taskus -, teine jällegi paksu brošüüripataka, elevuslaengu ja kõlava “Head aegaga!”.

Teisest küljest on blogipidamine aga nagu kalalkäik (Marju moodi) – paned ussi otsa, viskad õnge vette, näkib, tõmbad õnge välja – ja uss on läinud. Kohe on aru saada, et keegi on käinud, aga kes täpselt, seda ei tea. Kas suur kala, väike kala? Või jäi konks lihtsalt möödaminnes mõne vetika külge kinni. Ja nii ketrab see kogu aeg…

Mida ma silmas pean, on see, et statistikast näen küll, et te külastate mu blogi (üllatus, eks!), aga samas ei ütle see number mulle teie kui inimeste kohta mitte kui midagi. Ja teadupärast on internetikeskkondades kommenteerijate ja n-ö nimelise jälje jätjaid keskmiselt u 2-5% kõikidest külastajatest.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Kell 01.27, Tallinna kodus. Meel on täna eriti ärev (see seletab ka kellaaega), sest saan kõikide teiega, kes te mu blogi loete ja jälgite jagada üht väga põnevat ja eritlist uudist! See on küpsenud juba selle suve algusest alates (nii et võite ette kujutada, kui raske on mul selle teadmisega ilma piiksugi tegemata olnud elada), aga nüüd on see lõpusirgel ja kohe-kohe saabub FINIŠ. Niisis – projekt raamat!

Ah? Jah, selline ta on. Nimeks “Kulinaarsete kroonikute kokaraamat”. Nii uskumatu, kui see mu jaoks ka ei oleks, olen ka mina kaasatud Eesti esimesse (vähemalt minu teada?) toidublogijate lemmikretsepte koondavasse raamatusse. Kui lahe! Projekt sai alguse juba juunis, niisiis jäi sinna ka raamatuga seotud 1. ärevushoog  - retseptide välja valimine, pildistamine, tekstiosa kirjutamine… Kui nendega oli augustikuuks ühel pool, oli väike paus. Aga nüüd on see ärevusmeeter jälle sinna lae poole tõusmas, sest:

1) saan selle uudise lõpuks ometi välja hõisata!

ja

2) praegu annavad trükipressid hagu, sest raamat peaks novembri lõpus (juba paari nädala pärast!) kahe kaane vahel olema ja poelettidele jõudma (praegu tundub see aga täieliku unenäona, nii et enne kui oma käes ei ole hoidnud, ei usu ka..). Kusjuures ette saab raamatut juba tellida muide, Pegasuse lehelt.

Kiigake korra sisse ka:

Ühest küljest oli see esimene ärevusperiood väga põnev, aga teisest ikka väga raske ka – sõnu ritta seada nii, et varsti lähevad need trükipressi alla… ja sellega sinu roll lõppebki, rohkem sul nende üle võimu polegi. Raudselt üks maailma raskemaid ülesandeid mu jaoks! Aga eks varsti saate ise otsustada…

Nagu öeldud, oli esiteks muidugi eriti tore see, et kirjastus Pegasus mind üleüldse sinna 10 blogija sekka kutsus. Vabalt oleksid seal valikus võinud olla veel kümned blogijad, keda ma tean toidust nii suure kire ja armastusega kõnelevat…  aga ehk on siin ruumi vol 2 jaoks?

Teiseks oli veel üks eriti lahe asi kogu projekti juures – sain teha raamatusse portreefotod kõikidest blogijatest, juhhuu! See oli päris vastutusrikas ülesanne ja veidi ikka pabistasin ka, et mis lõpuks välja tuleb, aga natukene stressi pidigi positiivne olema, eks? Ja pealegi – tegu oli ju põhimõtteliselt ikkagi oma inimestega ja see tegi asja palju lihtsamaks ja mõnusamaks :) Rõõmsad inimesed pole just kõige kehvemad modellid – ja toiduinimesed seda kohe kindlasti on. Rõõmsad, ma mõtlen (loomulikult tingimusel, et kõhud täis)!

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Nagu ma esmaspäeval, suu naadimuffinist pooleldi täis, lubasin, teen Eesti esimesest toidukoolitusest ka blogis väikese kokkuvõtte. Läinud pühapäeval, mil see aset leidis, oli ilm erakordselt soe ja polnudki juba väga ammu marsruudil Pärnu-Türi sõitnud (hea võimalus üle tüki aja sugulasi külastada). Nii et oli natuke isegi selline eriline tunne. Täpsemalt oli sihtkohaks Türi-Alliku, koolitus toimus Veskisilla puhkekeskuses ja koostöös Eesti Grilliliidu ja Nikon Schooliga. Kohale tuli üle 60 inimese.

Fotograaf-juhendaja rolli täitis Kaupo Kikkas, kes tutvustas 3 tunni vältel olulisi vahendeid, võtteid ja ka kodusesse kasutusse mõeldud nippe, mida toidufotograafias kasutada. Teistmoodi oli see, et iga osaleja sai ka ise käe külge panna, kui fotokas vaid kaasas oli. Kaupo rääkis, klõpsis, sättis rooga, klõpsis, siis seletas, mis on antud situatsioonides probleemne, sättis veel ja siis tegi klõpsu, millega võis rahule jääda ning seejärel lasi ka osalejad täpselt samasuguste tingimuste juures ise pilti tegema. Tore oli näha, et muidu tagasihoidlik eestlane võttis sinna sappa ikka väga julgelt rivvi (kusjuures pärast ei saanud õieti enam pidamagi)!

Esimene ja pikem osa keskendus sellele, kuidas ise objekti (roa) pildistamisel häid valgustingimusi luua, koolituse lõpupoole tutvustati ka päevavalguse kasutamist, kõike seda 3 käigu kaudu: lõhevaagen, grillribi ja kanafilee.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Eelroog

Nagu mõnel pool juba välja hõisatud, algas minu kevade esimene päev lausa imeliselt: minu blogi pälvis esmaspäeval Tuulilt (toidublogi Ise tehtud. Hästi tehtud) tunnustuse The Gorgeous Blogger! Hurraa! :) Tuuli kirjutas Tassikese kohta nii:

Minu üks viimase aja lemmikuid. Võluv nii oma fotodega – kindlasti üks kaunimate piltidega eestikeelseid toidublogisid; kui ka põnevate ja põhjalike teemapüstitustega. Lugege näiteks emakeelepäeva teemaarendust või siis ka informatiivset postitust potipõllumajandusest. Ilus, põhjalik, huvitav, omanäoline ja väga paljulubav blogi.

Tuulini jõudis tunnustus Soome blogijalt, nii et selle nädala algusest alates on näha olnud, kuidas Eesti blogimaastikul see tunnustus ringi rändab, sest tegu on edasi kingitava tunnustusega. Ja tänu sellele sain ma sama tunnustuse veel ka teiselt Eesti blogijalt Friedalt (toidublogi Toidutegu). Frieda sõnad:

Üsna uus blogi, mille puhul mind võlub eelkõige ikka ja jälle visuaalne pool. Kaunid ja kvaliteetsed fotod (mis muidugi ei vähenda retseptide väärtust.)

Suur-suur aitäh teile mõlemale! Säärane topeltpai on ikka pehme küll, mis sellest, et virtuaalne! :)

Loe edasi »

Populaarsed postitused

Eile, veel veidi enne südaööd tegin oma Google Readeri lahti, et vaadata, mille originaalsega erinevad blogijad nii Eestist kui ka kaugemalt vahepeal on hakkama saanud. Mõne minuti pärast sealt vastu vaatav rida võttis esmalt pahviks ja tegi siis lakke-hüppamiseni-rõõmsaks. Ja nii vähemalt 5 korda järjest. Tsiteerin nüüd Perenaine.ee uudist, kus valiti 2010. aasta parimad toidublogid:

Toidublogide edetabeli autorina võtsime endale privileegi anda ka mõned n-ö eripreemiad ehk toome ära kolm toidublogi, mida soovitame teil kindlasti lisaks jälgida:

1) Tassike elu topelt koorega – see blogi jäi tabelist (TOP 10-st) välja ainsal põhjusel, et selle vanus on alla aasta. Seega, kindel kandidaat järgmise aasta edetabelisse – lisaks huvitavale retseptivalikule on selles meeldejäävat stiili ja omapära, mida on paljuski tänu justkui-ajakirjast-võetud fotodega saavutatud.

Nii tore, kas pole? :) Olles alles nii vähe aega oma blogi pidanud, on selline äranimetamine ikka väga suur au (loodan siiani, et see poleks vaid üks meeldiv unenägu!). Suur-suur tänu kõigile Perenaine.ee blogide TOPi valijatele, jään nüüd küll ühe korraliku tordi(postituse) võlgu! :)

Eripreemiad on Perenaine.ee 2010. aasta toidublogijate TOPis aga vaid 1 väike osa. Prožektor on suunatud 2010. aasta 10 parimale blogile ja blogijale, kusjuures neid on sel korral hinnatud 5 erineva kriteeriumi alusel ja hindajate seas on lisaks Perenaine.ee enda tegijatele ka 1) Pille Petersoo, Nami-nami kokandusportaali peakokk, 2) Triin Raestik, ajakirja Naisteleht kokanduslehekülgede toimetaja ja 3) Indrek Pärli, kunagine toidublogija ja kuni 2010. aastani Eesti suurima kokandusportaali Toidutare peatoimetaja.

Vaata tervet 2010. a toidublogijate TOPi Perenaine.ee lehelt.

Nimekiri on uhke ja põhjalik: sel korral esile toodud kommentaare-arvamusi on eriti huvitav lugeda ja võõramale lugejale annavad need ka blogi sisust üsna hästi aimu.

Palju-palju õnne kõigile Perenaine.ee TOPi platseerujatele!  :) Uhh, endal on endiselt üsna uskumatu tunne, sai vägev üllatus peagi saabuvaks nädalavahetuseks, mil ees ootamas Eesti esimene fotokonverents ja tubane aiandusnurgake. Viimasest pikemalt juba pühapäeval. Seniks aga “avastan” seda uudist ikka ja jälle ja muudkui naeratan. Aitäh veel kord! :)

Naerata! :)

Sarnaseid postitusi...