Californias on minus tärganud jäätisesõber! Toidupoodides on valik lai ja ka jäätist kohapeal ise valmistavaid kohvikuid-putkasid on San Franciscos õige mitu. Üks huvitavam kooslus (minu jaoks), mille poest siiani leidnud olen, on ricotta-viigimarjajäätis. Meenutas veidi seda, kui ma kunagi ammu lapsena suvilas Jänksi kohukese kogemata ära külmutasin (pärast mida hakkasingi kohukesi ainult külmutatuna sööma). Ainult et ricotta-jäätis oli veel teralisem ja kuigi jäätise kirjeldamiseks ei tundu kuiv võib-olla just kõige apetiitsema sõnana, siis ausalt, kuiv on positiivne! Ja mõnusalt teraline tekstuur ka. Midagi teistsugust.

Üks tõsiselt hea jäätisekohvik asub Missioni linnaosas – Bi-Rite Creamery (Mission on üldse üks ägedate poodide-kohvikute-söögikohtade-toidupoodide pesa, aga sellest pean teinekord veel pikemalt kirjutama). Bi-Rite’i kuulus salted caramel oli tõeliselt mõnus maius. Ja kuigi kõikidel jäätisekohvikutel on oma stiil ja oma lugu, ühendab neid kõiki kaks asja: mahe tooraine ja koostöö nn naabritega. Igal kohvikul on oma kindel talu, kellelt saadakse mahepiima, mune jne. Eri maitsete väljatöötamisel vaadatakse eelkõige hooaega (nt aprillis rabarber, mais maasikad, juunis lavendel, juulis nektariinid…), aga ka lähedal asuvaid fanatte. Näiteks kohvi- ja šokolaadikultuur on siin samuti väga au sees, nii kasutataksegi jäätisekohvikus oma jäätisemaitsete loomisel nt naabertänavas asuva kohvik-kohvipoe kohvi ja šokolaadimeistrite šokolaadi.

Üleeile käisin aga esimest korda täiesti teistsuguses jäätisekohvikus – Smitten Ice cream. Eriliseks teeb selle jäätisekoha see, et seal tehakse jäätist tellimise peale nullist! 60 sekundiga saab piimast, koorest ja näiteks maasikatest värske jäätis, mis kahe pallina (siinne väike ports) topsi või kohapeal valmistatud vahvli sisse rändab.

Et jäätist nii lühikese ajaga valmistada, tuleb kasutada vedelat lämmastikku (mis iseenesest ei ole jäätise- või toidumaailmas uus asi), aga tellimise peale nullist valmistatud jäätist pakkuv kohvik juba on. Vedela lämmastiku kasutamine võimaldab jäätiseks vajaminevaid toiduained (piim, koor, maasikad jne) ülikiiresti külmutada, sest selle keemistemperatuur on -196 kraadi. Tänu ülimadalale temperatuurile on tekkinud jääkristallid jäätises väga väikesed, mis tähendab jäätisesööjale eriliselt mõnusat pehmet tekstuuri. Mmm – järele proovitud!

Aga nii lihtsalt, sõrmenipsuga see jäätisekohvik siiski ei sündinud. Üks huvitav asi on selle jäätise valmistamistehnoloogia. Kuna vedela lämmastiku kasutamine nõuab ka erilist ettevaatlikkust, kulus ühe sellise masina ehitamiseks idee autoril ja punti võetud endisel NASA inseneril 2 aastat. Aga teine ja ehk veelgi inspireerivam on lugu selle jäätise sündimise taga.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Kunagi keegi kuskil soovitas, et iga kord kui poest midagi uut koju tood, pead kodust 2 asja ära viima (nt uuskasutusse) või ära viskama (mis eeldaks, et see asi on ribadeks kantud-kasutatud). Kui kumbagi ei taha teha, siis justkui ei oleks seda uut asja vaja. Säärane 1:2 valem peaks aitama korda majas hoida. Ja enamasti see mul õnnestunub ka, kuigi suuresti tõenäoliselt tänu sellele, et olen viimase 6 aastaga 6 korda kolinud – see tähendab, et enne uue julla soetamist mõtlen juba eos palehigis kolmiskastide tassimisele. Toimib ka!

Aga ometi on üks valdkond, kus need reeglid ei kehti ja mõistus on kui peast pühitud. Ja need on kodu- ja sisustuspoed! Seal kaotan täielikult pea ja tahaks otsekohe poodi sisse kolida! Ja siis on kastide tassimiseks rammu küll ja veel, eks. :) Patjadest ja linikutest, vaaside, klaaside, taldrikute ja kapinuppudeni välja. Kõike tahaks! Igasuguseid nõusid olen ma kogu oma iseseisva elu varunud, lihtsalt varem, mil ma veel pildistamisega ei tegelenud, ei olnud mul selleks päris 100% töötavat õigustust. Nüüd on see õnneks olemas. Ja kuidas veel! :)

Üks mu lemmikuid nn kodu asjade poode on Homeart. Kui ma selle aasta alguses juhtusin kuulma, et nad on jälle avatud (vanasti asus nende pood Rotermanni kvartalis), tormasin kohe kohale, sest teadsin juba ette, et kui mitte ostmiseks, siis inspiratsiooni saamiseks läheb seal nagunii! Ja tihti sellest tegelikult ju piisabki :)

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Raamat “Head Briti pubiroad ja millist õlut nende kõrvale juua” ilmus eelmisel nädalal. Mina fotograaf, autor James Ramsden. James on alates 2005. aastast Eestis elanud inglane ja tema raamatuga (ja selle tegemisega) seoses on mul mitu lugu jutustada. Ja üks raamat ka ära anda (vt loosimise videot postituse lõpust).

Kuna tegu on kirjastuse Pegasus välja antud raamatuga ja olen nendega varemgi koostööd teinud, oleks loogiline eeldada, et see projekt jõudis minuni kuidagi kirjastuse kaudu. Aga ei. See toimus hoopis teistsuguse ringiga. Asi oli nii, et olime veebruaris parasjagu hakanud pildistama taimetoiduraamatut “Toidud ainult taimedest” (mille esimene trükk on muide minu teada juba läbi müüdud!), kui märtsis laekus mu postkasti kiireloomuline e-kiri seoses ühe kokaraamatu pildistamisega kelleltki härra James Ramsdenilt.

Esiteks oli veider see, et hiljuti ühtesid tekste toimetades olin ise just Drink Barist (mille eestvedajana James ennast tutvustas) esimest korda lugenud (nende Inglise hommikusöök olla paremgi kui Inglismaal (!), nii et olin just võtnud plaani seda kohta mõne nädalavahetuse hommikul külastada). Ja nüüd kirjutaski sama koha pidaja mulle. Ma alati mõtlen, et sellised asjad ei ole päris juhuslikud kokkusattumused.

Teiseks oli naljakas see, et guugeldamine andis päris aukartustäratavaid tulemusi. Selgus, et James Ramsdenil on huvitaval kombel toidublogi, ta on kirjutanud toidust kuulsatele väljaannetele nagu The Times, The Guardian jt ning ühtlasi on (juba) ka ühe kokaraamatu autor. Mõtlesin, et mmhhh… mida-mida? Päriselt? Õnneks ei läinud kaua, kuni sain aru, et tegu on Jamesi nimekaimuga. :) Õige James elab ja toimetab ikkagi siinsamas Eestis, peab hoopis õlleblogi That English guy livin in Estonia who talks about beer ja Tallinna vanalinnas ehtsat Briti pubi nimega Drink Bar&Grill. Nii et ega see nimekiri ei olnud teps mitte vähem aukartustäratav.

Kui ma veel samal õhtul Jamesiga kokku sain (sest nagu ma ütlesin, oli asjaga tuli takus – raamat pidi esialgse plaani järgi ilmuma enne suve), küsisin suurest huvist kohe ka seda, kust ta mu kontakti sai. Ja mis selgus – James küsis oma Facebooki lehel, kas keegi teab mõnd toidufotograafi. Sellele küsimusele vastanud kümmekonna kommentaari seas oli 2 minu jaoks täiesti võõrast inimest, kes soovitasid just mind. See on siiani kahtlemata üks paremaid tundeid üldse – avastada, et keegi, keda sa isegi ei tunne, teab sind, sinu tööd ja julgeb sind ka teistele soovitada. Suured tänud teile selle eest, Anu ja Elen, see tähendas/tähendab siiani mulle väga palju! :)

Edasi läks asi töiseks. Pildistama hakkasime Köögis, kus lisaks Jamesile aitas kokata ja toitusid mulle n-ö ette sööta Köögi peakokk Tim Bramich. Päevad olid nii pikad kui märtsis-aprillis valgust jagus. Vahepeal pildistasime ka Drink Baris õllevalikut (Drink Baris on minu teada kõige pikem õllemenüü Eestis – nende õllede või siidrite nimed ei öelnud mulle alguses midagi, sest ühtegi Eesti oma nende seas ei ole, aga nüüdseks on mõned juba suurteks lemmikuteks saanud, nagu näiteks Westonsi siider Old Rosie, peale mille kohtamist on mu usk siidritesse jälle taastunud, või nagu see õlu, mille pudeli mulle James ühel järjekordsel pildistamisel kaasa pakkis – BrewDogi Punk IPA – saab ikka kohe aru, millest õlu tehtud on – humalast!)

Kui kohtad inimest, kes on mingil teemal väga kirglik, siis see automaatselt müüb. Heas mõttes. Ja nakatab. James on oma elus töötanud Inglismaal suuruselt maailma neljandas õlletehases, kus toodeti Suurbritannia olulisemaid õllemarke. Kuna tal on taskus ka pruulija diplom, töötas ta seal väikeses pruulikojas, kus aitas pruulida muu hulgas ka auhindu pälvinud ale-tüüpi õllesid. Varem on ta töötanud erinevates köökides chef’ina, mis annab talle päris hea aluse selleks, kuidas õlut ja toitu omavahel sobitada.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Eelmises postituses alustasin meie suvist Eestimaa reisilugu, mis jäi pooleli siis, kui olime sõitnud Saaremaalt läbi Haapsalu, Pärnu, Viljandi, Otepää Lõuna-Eestisse, seal ringi tiirutanud ja lõpuks maandunud telgiga Värskasse järve äärde.

Edasi oli plaanis võtta suund mööda Peipsit üles ja tiirutada ka Ida-Virumaal. Viimase külastamisel tuli plaane veidi muuta, aga paaris kohas sai seal siiski käidud. Nüüd aga kõigest lähemalt.

Värskast Peipsiveerele suunda võttes jäi teele Taevaskoda ja ööbimine Ahja jõe ääres. Olen kunagi väiksena Taevaskojas ühe korra varem käinud, aga sellest on mul väga vähe meeles, peamiselt ainult see, et isa sai sealt mingisuguse kahtlase seljavalu. Niisiis olin ma seal justkui esimest korda ja vaatepildid, mis seal avanesid olid ikka väga võimsad – Eestimaa üllatab mind ikka ja jälle. Mõnus päikeseline jalutuskäik viis läbi metsaserva, imetledes teele jäävaid liivakivipaljandeid. Oli vist selle reisi esimene soe hommik, nii et jope sai käevangu võtta ja sooja kivi peal istudes loodust ja päikest nautida.

Ahja jõe ääres ööbisime nn meie pere salakohas, kus mu vanemad ja vend olid käinud, mina veel mitte. Isa rääkis, et selle koha avastas tema sõber millalgi 90ndatel, kui ta läks Lõuna-Eestisse puhkama ja olla siis Põlva poe ees istunud vanamehelt palunud neile üks kohalik hea telkimiskoht ette näidata. Loomulikult õllepudeli eest. Kui mees neid kohale juhatas, olla isa sõber andnud mehele hoopis 2 pudelit, sest see oli lihtsalt nii hea koht!

Hakkasime õiget kohta peamiselt isa mälu järgi otsima. Kirjeldused olid stiilis: “Ja siis oli seal kuskil mingi laut ja pärast seda varsti vist läks tee vasakule ja sealt veel päris pikalt edasi”. Niisiis  võib ette kujutada, et ekslesime päris tükk aega, sest tol ajal ei saanud ju telefoniga oma koordinaate kõigile jagada :) Mul oli aga silme ees üks foto sellest, kuidas ema seal samas kohas Ahja jões ujumas käis ja missugune oli sealne taust – kõrge liivakivipaljandiga koht. Niisiis otsisime justkui seda killukest fotost. See otsimine oli päris põnev ja kandis ka vilja – lõpuks leidsime täpselt õige koha ülesse! Nii lahe!

Veidi eemal, jõe äärt mööda edasi jalutades märkasime veel rummipudeli seltsis kalastavaid naisi ja hiljem läksid meie lähistelt kummipaadiga jõele veel seltskond meesterahvaid, nii et tundus, et nii salajane see koht enam vist ei olnudki, aga see ei lugenud. Panime oma telgi sinna metssea tuhnimisjälgede kõrvale püsti, tegime jõe äärde lõkke ja nautisime Noprist kaasa toodud tooteid. Natukene oli kõhe ka, sest öösel oli seal ikkagi täiesti vaikne, siin-seal kostus loomahääli.

Peipsiveerel

Peipsi ääres alustasime Alatskivi lossist, sõime seal samas lossikompleksi ühes väiksemas hoones asuvas Apollo Belvederes.

Toit oli kohalik ja aus. Perenaine oli väga lahke ja meeldejääv, magusat otsustasime minna proovima Alatskivi lossi restorani, et ka sellest saaks aimu. Viimane meeldis mulle isiklikult rohkem sisutuse kui magustoitude poolest. Suundusime edasi Pauli sibulatallu.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Üleeile hilisõhtul üksi autoga koju sõites avastasin ennast mõttelt, kui hea see ikka on, et mul on see blogi. Kui ma veel kontoris tööl käisin ja aeg-ajalt ajajuhtimisblogisid või -artikleid lugesin, siis üks läbiv joon nendes oli: “Planeeri igasse nädalasse koosolek iseendaga. Kirjuta see märkmikusse ja pea sellest kinni kui mistahes muust kohtumisest!”. Asja mõte on selles, et me ei kaotaks iseennast ega fookust oma igapäevastes tegemistes. Oma elus. Ja kui selja taha on jäänud jälle üks periood tihedaid tööpäevi ja sõidan õhtul koju, teades, et nüüd olen ühe väikese puhkuse ära teeninud ja saan mahti blogisse kirjutada, siis see justkui ongi see “koosolek”. Vähemalt pooltund sellest :)

Aga see selleks. Nagu ikka, alustan rääkimist aiaaugust. :) Tegelikult tahtsin kirjutada suvepuhkusest. Ja kuna eile algas sügis, siis olekski igati paslik see suvi kuidagi kokku võtta. Ehk lühidalt öeldes: juuli lõpp, 6 võõrsil veedetud ööd, 7 arvutita päeva, 2000 kilomeetrit ja 0 puuki - käisime ammu igatsetud Eesti ringreisil!

Saaremaa -> Haapsalu -> Pärnu -> Viljandi -> Võrtsjärv -> Otepää -> Lõuna-Eesti -> Värska -> Taevaskoda -> Peipsi äär -> Kuremäe -> Kohtla-Nõmme -> Habaja -> Pärnu -> Saaremaa.

Lõuna-Eesti reisi mõte oli mul peas idanemas juba ammu, aga idanemine võtabki ju veidi aega :) Ühesõnaga kunagi 90ndatel, kui ma veel väike olin, tegime perega reisi Lõuna-Eestisse. See oli jaanipäeva ajal, mis tähendas, et kõik väiksed künkad, mille vahel vurasime, olid paksult värvilisi õisi täis. Korjasime sealt suurte kimpude viisi lillasid, roosasid, valgeid lupiine ja karikaraid, rullisime ennast küngastelt niisama lõbu pärast alla, punusime lillepärgasid ja kiikusime meie helesinise Opel Recordi vaba käiguga küngaste vahel üles-alla… Sõnaga, toredad mälestused ja pole siis ime, et tahtsin suurena järgi teha. Ainult et Lõuna-Eesti sai täiendust Peipsiveere ja veidikese Ida-Virumaaga.

See suvi oli sooja mõttes, nagu ta oli, niiet pakkisime ikkagi talvejoped jms kaasa, sest plaanis oli enamik öödest telgis veeta. Sain telkimisega kenasti hakkama, kuigi ma ei ole just selle kõige suurem fänn. Aga kuna E just on, siis pakkisime madratsid, lisatekid, kirve, kuivad ajalehed ja kõik vajaliku matkavarustuse kaasa. Ja tagantjärele mõeldes oli väga mõnus. Vaheldus. Aga hakkan pihta.

Haapsalu

Alustasime sõiduga Haapsallu, sest maakad, nagu me Saaremaal olime, oli tore vahelduseks linna sattuda ja teisi inimesi ka näha :) Kuigi lubas tohutu vihmaga ilma, säras meie reisu ilusaks alguseks päike ja vähemalt hetkeks sai jope autosse jätta ja oli tõesti suvine tunne. Jalutasime promenaadil ja kulgesime niisama majade vahel, võtsime vabalt ja plaanideta, pildistasime (E võttis kaasa mu vanaisa Canon A1), sõime Müüriääres lõunat ja pärast Epp Maria galerii Anni kohvikus kohvi-kooki. Sissejuhatus reisile sai tuttav, umbes nagu ikka Haapsalus :)

Edasi võtsime suuna Pärnu peale, käisime külas minu armsal pinginaabril, kes muidu elab Norras, ja mekkisime tema ema valmistatud veine – rabarberist, võilillest ja punasest sõstrast. Kõik olid väga hästi õnnestunud, aga eriti meeldis mulle rabarberi oma. Päris uskumatu, kuidas see võis minu meelest olla nagu mistahes kuiv valge vein, mis poest ostetud (ainult natuke kangem)! Õnneks on mul veel üks pudel sünnipäevakingiks saadud veini alles ;)
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Tere tulemast Põhjakale! Kes veel ei ole kuulnud, siis terve suvi on olnud Põhjaka mõisas tegutseva restorani ja toidublogijate vahel käimas üks põnev ühisprojekt – igal esmaspäeval kokkab nende köögis üks uus blogija. Ta valmistab ühe soolase ja ühe magusa roa, chef’id maitsevad ja pakuvad mõlemaid roogasid ülejäänud nädala oma menüüs. Päris lahe idee, eks? :) Eile oli minu ja ühtlasi ka viimase blogija kord.

Esiteks on Põhjakal eelmise suvega võrreldes palju muutunud – mõisa kõrval olevad müürid on saanud endale katuse, kus all on mõnus ka vihmasel suvepäeval istuda ja olemist nautida. Teiseks on eelmise suvega kõvasti edasi arenenud ka nende aiamaa. Kasvuhoone eri sorti basiilikute, tšillide ja füüsalitega… pikad peenravaod koriandrit, aedruutu, fenkolit, tilli, peterselli, ülipalju rabarberit, kõrvitsalisi… ja loomulikult kanala! Aga nendest ägedustest veidi lõpu poole veel :)

Mina läksin sinna tegema 2 asja – õunakrõbedikku ja kõrvitsasuppi (mhm, palju sinna sügiseni ikka siis jäänud on, eks?!). “Kondiitriosakond” oli selline mõnus rahulik nurgake (vähemalt sel ajal, kui mina seal olin), kus toimetas põhiliselt üksi Triin. Nagu allolevalt pildilt näha, on kuulsa Napoleoni koogi ühed komponendid ilusti valmis ja ootavad serveerimist. Vasemal istub aukohal, nagu kord ja kohus, foto meie esileedist.

Tegime Triinuga minu magustoidu valmis ja pistsime ahju küpsema. Samal ajal puhastasime pihlakaid ja ajasime niisama juttu. Nii huvitav on kuulda erinevate inimeste lugusid, kuidas nad just sinna on sattunud, kus nad just parasjagu oma elus on. Ja need lood seal köögis ei olnud üldse mitte nii sirgjoonelised, et üldhariduskool-kokakool-köök. Kaugel sellest. Päeva lõpuks oli raskem leida neid, kellel üldse kokakool seljataga. Kes õpib arstiks, kes õppis filosoofiat, kes tegeleb oma kommunikatsiooniäriga… kirju! Aga seda põnevam! Aeg-ajalt tulid kondiitrisse jälle saalist tellimused Napoleoni, eelmise nädala blogija Marju tehtud õunakoogi (mis oli superhea karamelline õunakook pähklitega!) ja rukkijahuvahu järele. Tegevust ja silmailu jagus :)

Üleüldse on Põhjakal praegu kibe hoidistamise aeg – nii nagu meie puhastasime Triinuga kondiitris pihlakaid, marineeris eile Ann seeni (mis tulid ka väga head, võin öelda!). Üleüldse võis Põhjakal siit-sealt leida hoidisepurke, aukartustäratavast keldrist rääkimata – purgid suvikõrvitsaviilude, kurkide, ubade ja mille kõigega veel…

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Möödunud nädalavahetusel käisime koos väikse foodie-pandega Stockholmis tuuritamas. 3-päevane programm oli üsna tihe, nii et vaba aega oli vähe.

Reisimenüü:

• külaskäik Rootsi toiduajakirja Gourmet toimetusse
• kohtumine kohalike spetsialstidega – (toidu)fotograafi Stefan Wettaineniga ja kokk-toidukirjutaja Jens Linderiga
• lõunasöök Gastrologic/Speceriet’s Ami Hovstadiusega (organisatsioonist Visit Sweden)
• õhtusöök 1 Michelini tärniga restoranis Matbaren (Food Bar)
• jalutuskäik Södermalmil
• õhtusöök Rootsi toiduajakirjanikega Ami kodus

Ajakiri Gourmet

Kui talvisel Soome toidureisil külastasime ühe Soome toiduajakirja Maku toimetust, siis Rootsis viis meie tee ka ühe kohaliku toiduajakirja toimetusse – Gourmet. Kohtusime seal ajakirja peatoimetaja Pia Bendeliga, kes tutvustas meile nende ajakirjatoimetuse elu ja olu. Gourmet väljaandja on Plaza Publishing Group, mis annab lisaks Gourmet’le välja veel 14 ajakirja. Gourmet’d antakse välja juba väga pikka aega –  alates 1980ndatest, igal aastal 10 numbrit. 80ndatest pärit numbreid tänapäevastega võrrelda on ikka välja huvitav ja koomiline ühteaegu :)

Huvitav oli teada saada, et sarnaselt meie oludele siin Eestis, on ka neil seal toimetuses tööl tegelikult vaid 3 inimest, ülejäänud autorid on kõik freelancer’id. Ja neid tundub jaguvat (nagu Pia ütles, potsatab iga päev ta postkasti 10kond sooviavaldust nendega koostööd teha). Ja nende freelancer‘ite tase tundub ka väga ühtlaselt kõrge olevat – ajakirja lapates on nii mõnusalt terviku tunne, et tahaks ajakirja ära sulada. :) Ainult üks inimene on selline, kes teeb neile kaastööd väljastpoolt Rootsit – Prantsusmaalt. Ja ma ei mäleta, kas ka tema oli see sama inimene, kes kõik ajakirja retseptid läbi testis… Hmm, tõenäoliselt siiski mitte, aga igatahes on neil selleks ka inimene täiesti olemas.

Gastro Logic ja Speceriet

Meie kohtusime seal Ami Hovstadiusega, kes töötab organisatsioonis Visit Sweden ja on projekti “Sweden – the new culinary nation” kommunikatsioonijuht. Ami rääkis meile oma tööst ja Rootsi toidumaailma olukorrast. Nagu ma aru sain, on tegemist riikliku projektiga, mille raames tegeletakse toiduteemaga Rootsis nii põhjalikult ja sellisel tasemel esimest korda – nii põllumeeste elu kergendamise, Rootsi kui kulinaarse reisisihtmärgi tutvustamise kui ka laste toidu vallas harimisega – viimastele on korraldatud juba mitu aastat kokkamisvõistlusi. Kui Ami nendest rääkis, kõlasid need küll kuidagi väga skandinaavialikult loovalt ja vabalt. Oeh.. :)

Fotograaf Stefan ja toidu(aja)kirjanik Jens

Pildistamise koha pealt oli huvitavat nii mõndagi:
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Nagu üks Facebooki kommentaar ütles: “Ah et mõni pääseb ainult korraks taevasse,” nii ka oli. Et tegemist oli sisuliselt vaid ühe 80-minutilise õhtusöögiga, tõsi, küll väga erilistes tingimustes, tähendas see õhtusöök tegelikult elamusi tervelt 2 nädalaks. Kohe selgitan kuidas.

Eellugu

Esiteks hakkas kõik pihta juba 31. mail, kui saatsin Estraveli võistlusele oma suupiste retsepti ja foto (allolev foto… muide, kui see tuleb tuttav ette, on sul õigus mind kohates mulle õla peale patsutada ja üks koogiviil välja nõuda).  Kui selgus, et mind valiti 3 finalisti sekka, hakkas miski juba vaikselt närve kõditama. Hääletamiseks oli aega 3 päeva (oh kui pikk aeg see oli) ja selle ajaga meenus mulle liigagi hästi, kuidas gümnaasiumis eksamiteks ettevalmistuti ja siis klassiruumi ukse taga, kõhus keeramas, oma aega oodati. Niisiis küpsemine omas mahlas – tehtud!

Aga nagu postituse pealkirjast näha, lõppes kõik väga õnnelikult ning mind ja mu kaaslast ootas ees õhtusöök 50 m kõrgusel Tallinna kohal. Loomulikult tänu headele sõpradele-tuttavatele, kes lahkelt toetust avaldasid ja agaralt mitte ainult enda, vaid ka sõrpade pöidlaid mu foto all lehvitasid. Lõppseisus oli vist 321 häält. Aitäh teile veel kord! :)

Teiseks jägnes võistlusele punase telefoni, vilkuva Skype’i ja Facebooki-õnne sündroom, kus häid soove tuli nii palju, et pidin vahepeal järele vaatama, kas need ikka ära mahuvad. Mahtusid. Paar päeva ootasin veel igaks juhuks ka õnnitluspostkaarte, aga millegipärast ei ole ühtki tänaseni kohale jõudnud… Igaljuhul tundsid kõik huvi, et kuidas see restoran ikka sinna taeva alla saab, kas alla ei kuku ja mõni ütles pool naljaga (aga ma arvan, et ta mõtles seda tegelikult tõsiselt), et kui ta oleks teadnud, mis on auhind, poleks ta mulle häält andnudki. Minu õnn, et ta seda ei teadnud :) Ühesõnaga olid ka need päevad veel enne õhtusööki äärmiselt meeliülendavad, sest nägin kui palju oli mulle kaasaelajaid ja pöidlahoidjaid… mõnus!

Siis vahepeal oli see va 80minutiline õhtusöök ja kolmandaks on nüüd kätte jõudnud see osa, kus olen oma elamusi saanud telefoni otsas, juuksuritoolis, lõunalauas jne jagada. See jätkub veel kindlasti paar päeva, nii et sellepärast teengi siis blogis väikese mõtteharjutuse, kuidas oma muljeid paremini väljendada.

Tähtsast õhtust lähemalt

Pärast pikka vaagimist, mis selga panna, jõudsime Rotermanni väljakule. Valge telk, punane vaip ja lounge‘ilikud musta-punased diivanid ootasid külastajaid kogunema ja tervituseks Proseccot mekkima. Oodata ei tulnud kaua, sest tundus, et kõik osalised olid suures ärevuses (või vist pigem ikka mahajäämise hirmus) väga täpselt kohale tulnud. Nagu meiegi.

Kui paluti lauda, siis ootas meid ees selline vaatepilt:

Jah, pole just kõige tavalisem õhtusöögilaud. Vähemalt mind ei ole enne õhtustamist keegi veel varem 3 turvavööga igast võimalikust suunast kinni sidunud ja siis veel 3 korda üle kontrollinud, kas ikka sai piisavalt kõvasti. Pean kohe ära ütlema, et mingit liikumisruumi seal endale tooli peal väga ei jäänud. Ainus võimalus oli keerutada tooli, nii et kaotasid ka viimsegi 20 x 20 cm suuruse jalgealuse. Viimased rihmapingutused… ja esimesed suupisted jõudsid veel enne õhku tõusmist lauda.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Laupäeval pandi Tartu Taskus püsti järjekordne blogijate kohvik, kus olid sel korral roogade autoriteks Lõuna-Eesti ja Tartu ringkonna toiduarmastajad. Kes teab ja mäletab, siis samasugune ajutise kohviku üritus toimus veebruaris ka Tallinnas ning kes teab veel paremini, see mäletab ka seda, et tundide viisi ettevalmistusi nõudnud maiused said kohviku lettidelt mõlemal kohvikupäeval kiiresti otsa (aega läks vist mu mäletamist mööda u 1h ja vähe peale), mistõttu juhtus see, et paljud kohviku külastust planeerinud inimesed jäid elamusest lihtsalt ilma.

Tartu kohvikus läks selles mõttes palju paremini. No kohe nii palju paremini, et selleks ajaks, kui Tallinna blogijate turismigrupp u 1 h pärast kohviku avamist kohale jõudis, oli blogikohvikute müügirekord juba täiega purustatud: letid tühjad ja laudlinadki laudadelt kokku pakitud. Vähem kui tunniga müüdi kõigi 9 blogija 40 (ja mõnel rohkemgi) pala ära, uskumatu! Kahju ja rõõm korraga. Kahju, et ise melust ilma jäin, rõõm, et inimestele sellise ürituse vastu nii suurt huvi tunnevad.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

See nädalavahetus oli toidublogijate jaoks väga eriline, sest eilseks ja tänaseks seati Solarise keskusesse püsti 2-päevane ajutine kohvik, mil nimeks Blogi ja kus müüdi igasugu head-paremat, autoriteks 10 Eesti toidublogijad. Eriline, sest sellelaadne ettevõtmine on ikkagi esimene Eestis. Vuhuu! :)

Ettevalmistused käisid nendeks kaheks päevaks juba kuid (nagu ma kuulsin) ja nüüd olid need 2 päeva kätte jõudnud. Olin juba põnevil ja endale mõlema päeva blogijate hõrgutised “menüüsse” arvestanud, kuid esimesel päeval ei läinud üldse nii, nagu plaanisime. Jõudsime kohale vaid 2,5 h pärast ürituse algust, aga ees ootas tühi kohvik, järel vaid valged laudlinad ja paar üksikut koogipuru. Iseenesest on see muidugi tore, et üritus nii menukaks osutus, aga… aga mina? :(

Õnneks oli teisel päeval tarkust rohkem – olin veidi peale avamist kohe platsis ja nii õnnestus kõike pakutavat ka endale kaasa haarata. Kuigi magusaid asju on tore küpsetada ja need juba ainuüksi näevad nii head välja, siis nende söömine suures koguses (eriti ühel päeval), ei ole üldse nii lihtne! Seetõttu eriline tänu Priidule, kes oma tagurpidi sibulapirukaga mul  magusa üledoosi vältida aitas. ;)

Koogid ja küpsetised olid muidugi kohviku A ja O, aga tegelikult oli minu jaoks veel toredam ka teisi toidublogijaid reaalses elus kohata! Näha seda, et ühe koogi (küpsise või piruka) tegemine paneb silmad särama. Näha, et on veel minusuguseid toiduhulle ja mõista, et rääkida oleks veel nii mõndagi :)

Suur-suur aitäh, Ragne, Elis, Priit, Katrin ja Kätrin ülimalt mõnusate hõrgutiste eest ja loodetavasti kohtume varsti jälle. Ja aitäh ka korraldajatele ja muidugi esimese päeva omadele kah – väga lahe ettevõtmine ja olite väga tublid (video salvestamine ei ole maailma kõige lihtsam ülesanne!). Ja loodetavasti saan ka teie küpsetisi millaski maitsta. Kui mitte varem, siis ehk ühel suvisel aiapeol toidublogijate seltsis?! Oleks põnev ;)

Sarnaseid postitusi...