Kuidas me Stockholmis toidureisil käisime

Möödunud nädalavahetusel käisime koos väikse foodie-pandega Stockholmis tuuritamas. 3-päevane programm oli üsna tihe, nii et vaba aega oli vähe.

Reisimenüü:

• külaskäik Rootsi toiduajakirja Gourmet toimetusse
• kohtumine kohalike spetsialstidega – (toidu)fotograafi Stefan Wettaineniga ja kokk-toidukirjutaja Jens Linderiga
• lõunasöök Gastrologic/Speceriet’s Ami Hovstadiusega (organisatsioonist Visit Sweden)
• õhtusöök 1 Michelini tärniga restoranis Matbaren (Food Bar)
• jalutuskäik Södermalmil
• õhtusöök Rootsi toiduajakirjanikega Ami kodus

Ajakiri Gourmet

Kui talvisel Soome toidureisil külastasime ühe Soome toiduajakirja Maku toimetust, siis Rootsis viis meie tee ka ühe kohaliku toiduajakirja toimetusse – Gourmet. Kohtusime seal ajakirja peatoimetaja Pia Bendeliga, kes tutvustas meile nende ajakirjatoimetuse elu ja olu. Gourmet väljaandja on Plaza Publishing Group, mis annab lisaks Gourmet’le välja veel 14 ajakirja. Gourmet’d antakse välja juba väga pikka aega –  alates 1980ndatest, igal aastal 10 numbrit. 80ndatest pärit numbreid tänapäevastega võrrelda on ikka välja huvitav ja koomiline ühteaegu :)

Huvitav oli teada saada, et sarnaselt meie oludele siin Eestis, on ka neil seal toimetuses tööl tegelikult vaid 3 inimest, ülejäänud autorid on kõik freelancer’id. Ja neid tundub jaguvat (nagu Pia ütles, potsatab iga päev ta postkasti 10kond sooviavaldust nendega koostööd teha). Ja nende freelancer‘ite tase tundub ka väga ühtlaselt kõrge olevat – ajakirja lapates on nii mõnusalt terviku tunne, et tahaks ajakirja ära sulada. :) Ainult üks inimene on selline, kes teeb neile kaastööd väljastpoolt Rootsit – Prantsusmaalt. Ja ma ei mäleta, kas ka tema oli see sama inimene, kes kõik ajakirja retseptid läbi testis… Hmm, tõenäoliselt siiski mitte, aga igatahes on neil selleks ka inimene täiesti olemas.

Gastro Logic ja Speceriet

Meie kohtusime seal Ami Hovstadiusega, kes töötab organisatsioonis Visit Sweden ja on projekti “Sweden – the new culinary nation” kommunikatsioonijuht. Ami rääkis meile oma tööst ja Rootsi toidumaailma olukorrast. Nagu ma aru sain, on tegemist riikliku projektiga, mille raames tegeletakse toiduteemaga Rootsis nii põhjalikult ja sellisel tasemel esimest korda – nii põllumeeste elu kergendamise, Rootsi kui kulinaarse reisisihtmärgi tutvustamise kui ka laste toidu vallas harimisega – viimastele on korraldatud juba mitu aastat kokkamisvõistlusi. Kui Ami nendest rääkis, kõlasid need küll kuidagi väga skandinaavialikult loovalt ja vabalt. Oeh.. :)

Fotograaf Stefan ja toidu(aja)kirjanik Jens

Pildistamise koha pealt oli huvitavat nii mõndagi:

a) Stefan pildistab 99% ajast loomuliku valgusega – seda oli nii-hirmus-jube-tore nii pika kogemusega fotograafi suust kuulda ja ka tema piltidelt näha – asi töötab!
b) toitu pildistades ei vali ta kunagi ühtegi konkreetset ava, vaid teeb pea kõikide avadega eraldi pildi ja alles hiljem suure monitori pealt vaadates valib selle õige välja
c) ta ei pildista kaamerast otse arvutisse (sest juhtmed on tüütud, ilmselgelt :))
d) ta kasutab toidu puhul täiskaadri ees enamasti 50mm makroobjektiivi

Jens Linder on oma elust 15 aastat töötanud kokana. Olnud ka see n-ö triibu ja täpi mees. Nüüdseks on talle rohkem meelt mööda toidust kirjutamine – nii teeb ta kaastööd ajakirjadele ja ajalehtedele, on välja andnud erinevaid kokaraamatuid. Meie külastuse ajal oli tal parasjagu pooleli Aasia reisilt kaasa ostetud erinevate sojakastmete proovimine. Testisime neid soolaga veidi aega seisnud ja seejärel kergelt praetud kammkarpidega. See stiil ongi nüüd Jensile palju südamelähedasem – lihtsad ja puhtad maitsed. Ei midagi väga keerulist, romantilist, pigem üllatavalt lihtsat ja heas mõttes robustset.

Sama kehtib ka nende koostöö kohta Stefaniga. Stefan näitas meile praegu veel poolelioleva, aga sügisel ilmuva raamatu kujundusi, kus neil olla pidevalt palutud “veidi romantilisemad olla”. Nemad siis olid – panid toidu kõrvale laiutama tulbid. Loomulikult närtsinud. :))

Mathias Dahlgren Matbaren (Food Bar)

Pärast fotostuudiot saime väikse hingetõmbeaja, riideid vahetada ja ennast veidi värskendada. Edasi läksime õhtust sööma 1 Michelini tärni omavasse kohta – Mathias Dahlgreni Matbarenisse. Vaatasin, et Tripadvisoriski on nad 6. Stockholmi söögikoht (kommentaare ja kogemusi). Tegelikult on Mathias Dahlgrenil Grand Hotelis koguni 2 söögikohta – nn food bar ehk Matbaren ja restoran Matsalen, mis on lausa 2 Michelini tärni omanik.

Leidsin Matbareni tutvustuseks ühe päris mõnusa video ka:

Kuigi oma videos mainivad nad seda, et nende juurde saab iga kell tulla, siis meie reisijuht Aivar (Flavours of Estonia) oli Matbarenisse kohad juba varakult kinni pannud ja kui me oleksime sinna tahtnud minna samal õhtul, oleks see 100% võimatuks osutunud – koht oli juba sisseastumise hetkest melu ja suminat täis. Mina olin reisu ettevalmistamisel veidi laisk ja lohakas ega märganud õigel ajal õigetele e-kirjadele vastata – nii jäin alguses oma kohast Matbarenis ilma. Aga kui võtsime riski ja söögikoha vastuvõtus küsisime, kas meie muidu 8 kinni pandud kohast saaks tekitada 9, ei tehtud sellest üldsegi mitte suurt probleemi, pigem muretseti sellepärast, kas meil liiga kitsaks ei lähe, sest nagunii olla meie 8 kohtagi tegelikult 6 inimese lauda mahutatud. Aga ei. Ei olnud kitsas ega midagi, foodie‘sid mahub ühe laua taha alati palju :)

Meie Matbarenisse mineku elevust oli üles krutitud terve päeva, sest nii kui Pia, Ami või Jens küsisid, kuhu me õhtustama läheme, ja meie siis vastasime, et Matbarenisse, olid nad kõik valikuga silmanähtavalt väga rahul. Põnevust lisas muidugi ka see, et vist kõik nendest mainisid Matbareni erilist atmosfääri – ei ole liigset pidulikkust, valgeid linu jms. Ja neil oli täiesti õigus. Seal valitsevat atmosfääri on raske kirjeldada, aga see oli kõik väga vaba ja loomulik. Naturaalsed puidust ja tihedalt asetsevad lauad, kivid, millelt serveeriti võid, paberkotist leitud leivavalik, puust stiilsel kandikulaadsed söögialused, alusel asetsev ühekordne menüüleht, sumisev söögisaal…

Menüüst rääkides ei olnudki see üldse mitte pikk. Kõik soolased toidud olid mõeldud nn poolikute portsudena, et inimesed saaksid rohkem erinevaid asju proovida. Mina võtsin heeringa, mida serveeriti sarapuupähklite, kollase peedi, muna, hapukoore ja murulauguga. Magustoiduks võtsin Tonka ubadest tehtud pudingu, mida serveeriti kaerahelveste, kirsside ja vahukoorega. Ei oska kuidagi kriitiline olla, kõik mida ise sõin ja mida teistelt proovida sain, oli väga hea ja kõht sai ääreni, ja rohkemgi veel, täis. Tonka oad oli raudselt üks pikk ja populaarne teema – nendest täiesti omapärase maitsega ubadest, mida kasutatakse paljudes magustoitudes, on pikemalt kirjutanud oma blogis Silja.

Hoolimata sellest, et Matbaren on ikkagi keskmisest väiksem söögikoht ja et see oli reedesel õhtul täiesti täis, oli teenindus küll ülihea. Esiteks oli teenindaja inglise keel väga meeldivalt hea, teiseks oli kogu meeskond väga kiire (toidud saabusid lauda väga kiirelt ja kuna me istusime väljapaneku laua lähistel, võisime oma silmaga kinnitada, et terve õhtu jooksul ei seisnud valmis saanud road seal laual sekundidki). Kogu süsteem tundus toimivat kui kellavärk ja seda oli lausa lust vaadata!

Pärast õhtusööki jagunesime kahte lehte. Kell näitas siis juba kesköö kanti. Ühed läksid hotelli tagasi metrooga, teised jala (viimased jõudsid kiiremini muide :)). Aga ma polegi jõudnud veel rääkida sellest, et miks osad metrooga läksid – kui me 1.-3. juunini Stockholmis olime, olid seal külmemad ilmad, kui jõulude ajal. Selline artikkel olla sel ajal isegi Eesti ajakirjanduses ilmunud. Tuul, vihm, olematu päike ja 6 kraadi. Vat selline suvine reis, aga ega see tegelikult midagi ära ei rikkunud. Ja õnneks olin ma riietuse mõttes enne ka kohalikku ilmateadet vaadanud. :)

Jalutuskäik Södermalmil

Teine päev algas sõiduga Stockholmi piirkonda Södermalm, kus Jens ja toidkirjutaja John meile ringkäigu tegid.  See on ligi 100 000 elanikuga piirkond, mis on väidetavalt ka üks tihedama asustusega piirkondi kogu Skandinaavias. Omal ajal olla see olnud selline boheemlaste kogukond ja pigem vaene piirkond, nüüd pidid seal elama ikka pigem kõrgema sissetulekuga inimesed. Tegu on kivimajade vahel jooksvate väikeste tänavatega, kus iga nurga peal asub mõni äge pood-kohvik. Meie olimegi läinud sinna erinevate kauplustega tutvuma.

Esimene koht, kuhu sisse astusime oli Urban Deli. Meie mõistes midagi sarnast NOPile, kus koha ühes otsas on kohvik, teises pood. No see viimane oli muidugi selline, et võiks sinna oma pea kaotada. Nii palju ägedaid purgikesi, pudelikesi, head disaini, värske kraami küllusest rääkimata… Taltsutasin ennast ja võtsin reisu puhul ja niiske ilma trotsimiseks sealt hoopis ühe sooja kohvitopsi kaasa.

Edasi liikusime ühte pagaritoodeteärisse, kus müüdi leivategemiseks vajalikku kraami. Järgmiseks tuli üks teine toidupoe moodi asutus, kus sai kaalukaubana suure kasti seest endale nt karulauku kaasa osta. :)

Siis hüppasime sisse ajakirjaputkasse, kus tekkis korralik ummistus selle toiduajakirjade riiulite vahele, külastasime sealsamas asunud Rootsi disainerite poodi, niisama üht ägedate asjade poodi ja nii see käik seal mööda erinevaid väikseid poode kulges… Kindlasti on see selline mõnus piirkond, kuhu kaardiga jalutama ja mõne suvisema ilmaga veel ägedaid kohti avastama minna! 

Õhtusöök Rootsi toidukirjanikega Ami kodus

Laupäeva õhtul kogunesime kõik Stockholmi äärelinna, kus elas Ami, kellega olime varem juba Speceriet’s kohtunud. Tema juurde olid oma tehtud toitudega kogunenud juba ka Jens ja Stefan, John, lisaks Ami abikaasa ja veel 2 toidukirjutajat.

Jensi huulilt lipsanud lausest: “Akvavit – it’s discusting, but in a good way!” sai õhtu moto! :D Selgus, et ka rootslased on suur laulurahvas, niisiis lasid nemad akvavitipitside vahepeal oma traditsioonilised read kuuldavale ja ega meiegi siis ei saanud kehvemad olla. Ja sealt see õllepruulija siis kooris tuli ka :)

Toidulaud oli rikkalik – alates rääbisemarjast, 2 moel tehtud heeringast kuni klassikaliste Rootsi nn “heas mõttes nätskete” kookide ja mainitud akvavitini välja. Loodetavasti ütlevad fotod rohkem sõnu, kui ma oskan siin nende kohta kirjeldada. Jällegi, kogu kere oli emotsioone täis. Ma ei olnudki varem jalutanud Stockholmi sellises äärelinnas, kus on vaid väiksed tänavad ja eramajad. Uus ja huvitav. Ami kodu oli ka väga Skandinaavialik – valge, helge, avar ja minimalistlik. Ja niimoodi kellegi kodus nende endi valmistatud roogasid maitsta oli ka ikka täiesti omaette väärtus, mida mitte kuskilt mujalt ei saa.

Niisiis, oli väga tore reis! Hotelli hommikusöök oli ka väga mõnus (panen selle hotelli ka igaks juhuks kirja, sest teinekord võib seda veel vaja minna. Kesklinnas ja väga korralik hotell – Nordic Lights).

Ahjaa, pühapäeval lennujaamas juba Tallinna lennukis istudes selgus, et kokpitis oli tekkinud äsja mingi rike, nii et meie lend tühistati, meid kupatati lennujaama kõrvale hotelli hommikust lendu ootama. Lubati tasuta hotelli õhtu- ja hommikusööki. Õhtusöögiks oli kogu lennukirahvale ühesugune regular chicken – kanafilee, friikad ja roosa kaste. Täiesti kümnesse lõppvaatus ühele toidureisile! :)

PS! Rootsi reisist on kokkuvõtteid teinud veel Katrin Press oma blogis – lugu 1 ja lugu 2.