Vanasti oli meil kodus jõulude ajal nn eurojõulupuu, sest kui me vennaga suuremaks saime ja jõuluvana enam kohale ei viitsinud tulla, kadus ka kuidagi kuuse tuppa toomise traditsioon. Selle asemel mõtles ema siis igal aastal välja uue eurojõulupuu (nii me neid kutsusime) idee, millega elutuba jõulusemaks teha ja et millegi alt oleks ka kinke lunastada. Näiteks ühel aastal oli see tehtud vitstest ja kaunistatud kuldsete niitide otsas rippuvate samblapallidega, teisel aastal kasutasime palmi moodi toataime jne…  Iseenesest ilusad olid ja säästlikud puude mõttes ka, aga sellest ajast peale on mul jõuluti igatsus korraliku kuuse ja kõige selle juurde käiva järele.

Sel aastal lahendasin kõik võimalikult lihtsalt ja koduselt – kuusejala ümber ja okste vahele läks kotiriie, eheteks said kaunistatud piparkoogid ja enda tehtud kangapallid. Ja loomulikult tuled, mis pimedal ajal mõjuvad kodus eriti hubaselt.

Eile õhtul pakkisime E-ga koos veel kinke ja täna hommikul said tehtud viimased ettevalmistused – kaardid. Maailmalõpp õnnelikult üle elatud, võib pühasid ootama hakata :)

Et pühad mõnusalt mööduksid, soovitan:

• tee pühade ajal midagi, ükskõik mida ja ükskõik kui lihtsat, elus esimest korda ja tunne ennast pärast eriti uhkelt – nt ma tahaks hüpata otse saunalavalt lumme!
• tee sporti, mida sa pole aastaid teinud – suusata, kelguta, uisuta…
• pane soojalt riidesse ja jaluta (mere äärde) ja hinga värsket õhku!
• naudi aega oma lähedaste ja sõpradega ja tunne huvi, kuidas neil päriselt läheb!
• söö hästi, aga mõtle, et homme on ka päev (kehtib ka vedelike kohta)!
• ära muretse, ära võta kõike nii tõsiselt, elu on ilus! :)

Jõulude puhul on mul kingid ka. 2 raamatut – “Magus kiusatus” (millest olen juba kirjutanud siin ja siin) ja “Nii meil jõulud tuppa toodi” (millest ei ole veel jõudnud kirjutada, aga mis ilmus ka 2012. a novembris ja jutustab vana aja jõuludest, autor Piret Õunapuu, ning jagab Eesti traditsiooniliste jõulutoitude retsepte vähe modernsemal kujul – raamatu toidufotod minu tehtud, toidud lõi Sadama turu perenaine ja blogipidaja Liina Karron). Kui soovid üht neist endale saada, jäta kommentaar, mis on see asi, mida sa oled kogu aeg mõelnud, et võiks teha, aga ei ole teinud ja plaanid loodetavasti nüüd lähipäevil ära teha? :)

***

Kingi jagamine 29.12.2012: Palju õnne, Martina, sinule sai loosi tahtel raamat “Magus kiusatus” ja palju õnne sulle, Aet, sinule “Nii meil jõulud tuppa toodi”. Võtan teiega meili teel ühendust! Aitäh kõigile ideede jagajatele, sai jälle palju häid mõtteid ja tundub, et nüüd hakkan ise ka makroonidega katsetama :)

***

Söögid on aga meie peres jõulude ajal olnud alati traditsioonilised ja sellepärast ei taha ma ka verivorsti ja hapukapsastega seapraadi ära peletada, vaid pakun pidulaua täienduseks lihtsalt mõned ebatraditsioonilisemad, kuid samas lihtsad, maitsvad ja kerged ideed (retseptid ja fotod ilmuvad ka homses, 22. detsembri Pärnu Postimehes, kus on mu blogi saamisest ja toidufotograafiast väike lugu!).

Soovin mõnusaid, rahulikke ja maitsvaid jõule! :)

Pärast lumekühveldamist või lihtsalt pikka päeva, mil enam autoga kuskile minema ei pea, on mõnus jalad seinale lüüa ja juua seda soojendavat õunapunši.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Oleme Saaremaal nüüd pesitsenud tervelt nädala. Kuigi tundub, nagu see oleks olnud juba 2 kuud! :) Vist on väga palju jälle toimunud ja väga palju ka ära tehtud. Päris sisse ei ole aita veel saanud kolida (st ööseks, päeval oleme seal arvuti taga tööd teinud küll ja asju lahti pakkinud), aga see peaks nüüd lähipäevil juhtuma. Teisipäeval tulevad juba esimesed soolaleivalised, järelikult peab jõudma!

Kui eilne õhtu ja tänane päev välja arvata, on ilmad väga head olnud. Oleme saanud õues kõvasti toimetada, mina pildistada ja õhtuti ratastega lähedal asuvate külade vahel tiirutada ja jooksmaski käia. Eile õhtul hakkas aga sadama ja läks koledaks, kuigi õhk on siiani soe. Täna on aga õues selline tuul, et kui muidu olen igaõhtuseid sääsesöötmisi trotsinud ja veel hilistel tundidel vehkides taimi istutanud, siis tänase tuulega õue – ei, aitäh. Selle asemel küpsetasin toas pühapäeva puhul ühe ülilihtsa nn nätske Rootsi šokolaadikoogi – selle, mille retsepti ma Rootsi loo kommentaaridessegi postitasin – ja pildistasin oludest lähtuvalt toas rabarberikalja. Mis tuletabki meelde, et sellest ma ju tahtsingi kirjutada. ;)

Kui juunikuu “Oma Maitse” mu postkasti potsatas, jäi pilk seal kohe ühele Kersti Rea retseptile pidama. Nimelt rabarberikaljale, sest kui ma väike olin, siis minu onunaine valmistas seda jooki suviti väga tihti. Vähemalt sealt ma seda tundma õppisin. Ja seda kergelt kihisevat, mitte väga magusat ja naljakalt hallika tooniga kalja toodi palava suveilmaga keldrist 3-liitriste purkidega kohe mõnuga tuppa. Onu perest rändas selle kalja retsept omal ajal ka meie perre, kuigi tuleb tõdeda, et meil ei saanud sellest kunagi igakevadist traditsiooni, pigem tehti siis, kui mul või vennal tuli meelde: “Oh, kuule teeks seda head rabarberijooki, mida tädi Sirli teeb!”

Ja nüüd, kui “Oma Maitses” sarnase rabarberikalja pilti nägin, tuli see mulle jälle meelde ja otsustasin üle saja aasta selle tegemise ise ka ära proovida. Pärnus on rabarberipuhmas sel aastal kaljategemiseks eriti hästi sobivalt metsikuks läinud, nii et põhjust mitte tegemiseks ei leidnud ja ligi nädal tagasi sai kali käima pandud.

Retsepti panin omavoliliselt kokku ajakirja ja onunaise omast, sest tundus, et mõlemas oli minu jaoks nii häid ideid – nt maitseks lisatud mustasõstralehti – kui ka selliseid, mis ma pigem (veel) ära jätaks – nt kaneel külma joogi sees ei ole mulle veel päris omane. :)

Sarnaseid postitusi...

Rich, Adam ja Jon kohtusid kunagi 90ndatel ülikoolis. 1998. aastal olid nad koos puhkamas (lumelauatamas, kui täpne olla), kui neil tuli mõte ainult rääkimise asemel hoopis tegutsema hakata.

Järgmisel hetkel olid nad Londonis, ühel muusikafestivalil ja müüsid putkas isetehtud smuutisid. Putkal oli suur silt: “Should we give up our jobs to make these smoothies?” Ja ostjad said oma hääle anda, visates oma tühja topsi prügikasti kirjaga “Yes” või kirjaga “No”. Lihtne. Festivali lõpuks oli Yes-prügikast täis, mis tähendas üht – järgmisel päeval lõid poisid lahkumisavaldused lauale.

1999. aastast alates hakkasid nad oma firmaga Innocent smuutisid tegema ja müüma (smoothie kohta on eesti keeles muide olemas täiesti oma sõna – mahedik!). Tänaseks on nad töötanud lisaks smuutidele välja veel palju erinevaid tooteid – nt thickie‘d (nende enda leiutatud sõna, mille all mõeldakse smuutisid, mis on tehtud jogurti või muu taolise lisandiga), eraldi sarjad lastele… Kõik nendest ei ole olnud just suured hitid, nii et nendest on oma õppetunnid kõrva taha pandud, toodete disaini on kõvasti arendatud… Ühesõnaga. Ma ei taha siin mingit referaati teha, aga ma ei ole vist kunagi varem ühegi tootja kodulehte nii põhjalikult läbi käinud, kui nende oma. Ja see põhjus, miks ma seda tegin, oli väga lihtne. Sest nad on lihtsalt nii muhedad, 100% inspiratsioon!

Oli aasta 2006. See oli aasta, millal ma Tallinnasse kolisin (kuigi see ei puutu üldse asjasse), aga veel oli 2006. aasta see aasta, mil need poisid andsid välja oma 2. smuutiraamatu. Ja kuidagi juhtus nii, et minu hea sõbranna M käis umbes samal ajal Londonis ja tõi selle raamatu mulle sealt kingiks kaasa. Nii et tänaseks on see juba jupp aega mu riiulis seisnud. Ja eelmisel nädalal, kui ma sealt riiulist midagi otsisin, sattus see mu näpu alla – juba järgmisel hetkel leidsin ennast keset tuba vaiba peal õhinaga raamatut (taas)avastamas, isuäratavatele lehekülgedele paberilipikuid vahele suskamas ja poenimekirja kokku panemas. Oi kui palju asju oli vaja tuua! Banaani, jogurtit, avokaadot, pähkleid, kiivit, datleid, apelsini… ja siis veel üks väike asi - blender (eesti keeles on mu teada korrektne öelda selle kohta kannmikser)!
Loe edasi »

Populaarsed postitused

Täna hommikul ärkasin, piilusin kardina vahelt õue – vastu vahtis imedemaa. Puud, põõsad, maa – kõik olid üleni härmatiseteki all, taamal üle põllu haigutas hall udu. Jah, jälle Saaremaal, mõnus.

Selline vaatepilt ajas kiirustama. Pakkisin ennast sisse ja läksin õue. Mööda konarlikuks külmunud põldusid tatsates, vaateid nautides ja pildistades tahtis üks käsi viimasete nädalate temperatuure arvesse võttes harjumatu külma käes vägisi ära külmuda. Ja siis tuligi igatsus selle tassi järele – kuum šokolaadijook, mida ma üleeile veel Tallinnas tegin. Mina igatsesin jooki, käsi kuuma tassi. 

Tegelikult ega seda pehmet udu kauaks ei olnudki (või tuleb lihtsalt tunnistada, et ilmselt läks pirukate nosimine hommikul liiga pikale). Jõudsin paar klõpsu teha ja järsku udu haihtus. Oli järgmise vahetuse kord – tööpostile saabus päike ja juba õige varsti potsatasid puulatvadest alla rallitavad veetilgad maha krõbedate lehtede peale. Ja mina muudkui ehmatasin ja kergitasin pead mõeldes: “Kes seal on?”. No ma ütlen, et liiga järsk vaikusele üleminek on pealinlase närvikavale ilmselgelt liiga ohtlik!

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

5 aastat tagasi kokteilimaastikul: 200 kokteiliklaasi, pakkideviisi fariinsuhkrut, piparmündi “põõsas”, kuhil laimisektoreid ja hirmuäratav kogus toorest jõudu – kõike seda oli vaja ühe Tallinna söögikoha avamispeol, et pakkuda kõikidele külalistele tervituseks värskendavat mojitot. Umbes sellel ajal hakkaski vist valge rummi (vähemalt sellisel kujul) tarbimine Eestis tuure koguma. Vahepeal on aga aastad läinud ja tänaseks on vist juba üsna tavaline, et igal teisel Eesti perel on köögikapis ühe jääpurustaja võrra ruumi vähem.

Üheks lemmik-mojitoks kujunes sel ajal kusjuures ingveri (mitte aiast korjatavate maasikate või vaarikate) oma, kus klaasi poetati lisaks fariinsuhkrule, laimisektoritele ja piparmündile ka väheke ingverit ning jooki pikendati mullivee asemel hoopis Schweppes Ginger Ale’iga. Aga üks parim suvine jahutaja on siiani tegelikult tavaline, külm ja piparmündine Virgin Mojito. Tuli just silme ette pilt rohimist vajava peenra, umbrohuämbri ja roosade kummikinnastega, mille sekka, kännu peale on eksinud ka üks selline värskuseklaas (hmmm…pean selle foto suvel ära tegema!).

Nüüd, mil mu mojito-isu on tasapisi taandunud (või ei ole hooaeg lihtsalt veel alanud?) avastasin enda jaoks 2 väga mõnusat ja oluliselt kergema vaevaga valmivat suvist jooki – ei mingit tampimist, ei mingit jää purustamist (ja see on ka 10 kokteili puhul üsna oluline, 200 ei hakka üldse rääkimagi). Lihtsalt kergelt kihisevad ja hapukat värskendust pakkuvad joogid.

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...