Californias on minus tärganud jäätisesõber! Toidupoodides on valik lai ja ka jäätist kohapeal ise valmistavaid kohvikuid-putkasid on San Franciscos õige mitu. Üks huvitavam kooslus (minu jaoks), mille poest siiani leidnud olen, on ricotta-viigimarjajäätis. Meenutas veidi seda, kui ma kunagi ammu lapsena suvilas Jänksi kohukese kogemata ära külmutasin (pärast mida hakkasingi kohukesi ainult külmutatuna sööma). Ainult et ricotta-jäätis oli veel teralisem ja kuigi jäätise kirjeldamiseks ei tundu kuiv võib-olla just kõige apetiitsema sõnana, siis ausalt, kuiv on positiivne! Ja mõnusalt teraline tekstuur ka. Midagi teistsugust.

Üks tõsiselt hea jäätisekohvik asub Missioni linnaosas – Bi-Rite Creamery (Mission on üldse üks ägedate poodide-kohvikute-söögikohtade-toidupoodide pesa, aga sellest pean teinekord veel pikemalt kirjutama). Bi-Rite’i kuulus salted caramel oli tõeliselt mõnus maius. Ja kuigi kõikidel jäätisekohvikutel on oma stiil ja oma lugu, ühendab neid kõiki kaks asja: mahe tooraine ja koostöö nn naabritega. Igal kohvikul on oma kindel talu, kellelt saadakse mahepiima, mune jne. Eri maitsete väljatöötamisel vaadatakse eelkõige hooaega (nt aprillis rabarber, mais maasikad, juunis lavendel, juulis nektariinid…), aga ka lähedal asuvaid fanatte. Näiteks kohvi- ja šokolaadikultuur on siin samuti väga au sees, nii kasutataksegi jäätisekohvikus oma jäätisemaitsete loomisel nt naabertänavas asuva kohvik-kohvipoe kohvi ja šokolaadimeistrite šokolaadi.

Üleeile käisin aga esimest korda täiesti teistsuguses jäätisekohvikus – Smitten Ice cream. Eriliseks teeb selle jäätisekoha see, et seal tehakse jäätist tellimise peale nullist! 60 sekundiga saab piimast, koorest ja näiteks maasikatest värske jäätis, mis kahe pallina (siinne väike ports) topsi või kohapeal valmistatud vahvli sisse rändab.

Et jäätist nii lühikese ajaga valmistada, tuleb kasutada vedelat lämmastikku (mis iseenesest ei ole jäätise- või toidumaailmas uus asi), aga tellimise peale nullist valmistatud jäätist pakkuv kohvik juba on. Vedela lämmastiku kasutamine võimaldab jäätiseks vajaminevaid toiduained (piim, koor, maasikad jne) ülikiiresti külmutada, sest selle keemistemperatuur on -196 kraadi. Tänu ülimadalale temperatuurile on tekkinud jääkristallid jäätises väga väikesed, mis tähendab jäätisesööjale eriliselt mõnusat pehmet tekstuuri. Mmm – järele proovitud!

Aga nii lihtsalt, sõrmenipsuga see jäätisekohvik siiski ei sündinud. Üks huvitav asi on selle jäätise valmistamistehnoloogia. Kuna vedela lämmastiku kasutamine nõuab ka erilist ettevaatlikkust, kulus ühe sellise masina ehitamiseks idee autoril ja punti võetud endisel NASA inseneril 2 aastat. Aga teine ja ehk veelgi inspireerivam on lugu selle jäätise sündimise taga.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Arvake, kes kurvastavad selle juures, et mind sel aastal aprillis ja mais Eestis ei ole, kõige rohkem? Mu rohelised näpud. Enne kui Eestist lendu tõusin, lootsin salamisi, et kevad tuleb sel aastal varem ja jõuan veel oma kõrgpeenrakaste Saaremaale tervitama minna. Aga ei. Suurema ahastamise möödudes jõudsin lohutuseni, et hea küll, eks neid aastaid ole ju ühel 25aastasel veel päris mitu ees. Üks siis ees või taga.

Aga et sügelevaid näppe mõistusega täielikult välja ei ravi (eriti siit-sealt jälle kuuldes, kes millega seal Eestis oma aias toimetab), püüan endiselt mõelda, et nii must-valged need lood siiski ei ole. Kui ma mai lõpus Saaremaale jõuan, pole salatiliste jms külvamiseks veel lootusetult hilja. Vähemalt eelmisel aastal õnnestus hiline külv edukalt, miks siis sel aastal ei peaks?

Seni rahuldan oma aiandusisusid siin Calofornias community garden‘eid ehk ühiskondliku kasutusega aedu pidi ringi luusides. Ja ega see pole ka vähem huvitav viis selle haiguse raviks! See aed, mis siin piltidel on, asub Palo Altos ja on selle linna kolmest ühisaiast kõige suurem.

Mäletan väga hästi, kui ma juba 2 a tagasi gerilja-aiandusest vaimustunult blogisin. Siis ei teadnud ma taolistest linnaaiandusaktsioonidest veel suurt midagi. Nüüd olen ma aga siin, jalutan linnas, aga samas ka maisi-, artišoki- ja viinamarjapeenarde keskel. Peaaegu nagu tellitult.

Neid aedu on siin tegelikult igasuguseid – osa neist väiksed ja taraga piiratud ning väravad tabaga lukustatud. See sama aed Palo Altos on aga kõikidele avatud ja see on siiani suurim, mis ma siit leidnud olen. Rajatud on see aed tegelikult juba ammu – 1970. aastal. Siis sai see näidisaiaks, kus saaks kohalikele demonstreerida, mida tähendab ja kuidas käib mahepõllundus.

View Larger Map

Nüüdseks on kogukonnaaiandus juba tavaline. Tegelikult mitte tavaline, vaid väga populaarne! Üldiselt on ühisaedades nii (aga ma võin ka praegu liialt üldistada, see kehtib vähemalt Palo Alto aedade kohta), et maa on jaotatud väikesteks eri mõõdus peenardeks. Kui linnaelanik tahab seal endale midagi kasvatada, peab ta ennast peenra(oote)nimekirja panema (jah, enamasti just ootenimekirja, sest vabu peenraid enamasti ei ole), maksma linnale mõningast tasu ja seejärel on tal voli oma aiamaakest harimas käia ja kasvatada seal mida iganes (legaalset). Nii nägingi seal puhevil roosipõõsaid kõrvuti põldoapeenraga, punaseid maasikaid porgandipeenras, lillherneid, salatipäid, (põõsastunud) sparglit, sõstrapõõsaid, valmivaid põldmarju, kummelit, piparmünti ja teisi ürte, herneid, paprikaid, tomateid… ja ohtralt artišokki – see on siin põllumajanduses ikka tõeline hitt. Ühel päeval lõuna pool maanteel vurades leidsime ennast ühtäkki suurte põldude vahel sõitmas, umbes nagu meil rapsi- või kartulipõllud, ainult et siin oli artišokk.

San Franciscos ja ka väiksemates linnades, nagu Palo Altogi, on linnaplaneerija olnud enamasti väga reeglipärased (tänu millelel on siin üsna lihtne liigelda), linnaaednik on teinud samuti head tööd – peaaegu kõik näeb viks ja viisakas välja. Kui vaadata taimi, kumab läbi, et need on just sinna hoolikalt planeeritud. Aga ühisaedadel on just vastupidine võlu – need on mõnusalt lohakad ja kaootilised kohad. Ei ole konkreetset blokisüsteemi, vaid iga peenar on just täpselt nii pikk ja lai kui tarvis, eri sorti ääristustega. Igaüks kasvatab just seda, mida ise tahab, ja kaunistab oma peenraümbrust oma tunde järgi.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Õnneks ei ole minu sõnumid Californiast vastuseta jäänud. Eelmisel nädalal laekus Eestist 2 kauaoodatud uudist – on ilmunud 2 uut kokaraamatut! Esimene neist Sandra Sentjurini maailma magustoituderaamat “Magustoitudega ümber maailma. Lihtsaid hõrgutisi 80 riigist” ja teine kaua tehtud kaunikene Tuuli Mathiseni “Koduköögi kuldvara. Leivast kuni jäätiseni”.

Aga et raamatute väljaandmiseks on aastas peamiselt 2 nn head aega – sügisel enne jõulu ja kevadel enne suurt suve (jah, see on sellel aastal siiski plaanis!), võibki arvata, et teisi põnevaid raamatuid on samuti ilmunud ja ilmumas veelgi. Ühele neist olen juba üle poole aasta pealtvaatajana kaasa elanud – Ragne Värgi ja Andra Kalda äsja ilmunud mahukale raamatule “Retseptisahtel käsitöökapis” (loe Ragne postitust, kus kokaraamatu valmimise käigus figureerivad muuseas ka katkine objektiiv, haihtunud fotod, ehe maaelu jt). Ootan juba Eestisse naasmist, et seda lõpptulemust ka oma silmaga näha!

Nüüd aga uute kokaraamatute juurde, millega ka minul on midagi pistmist.

“Magustoitudega ümber maailma”
Autor: Sandra Sentjurin

Tegelikult ei olnud mul üldse plaanis Sandra raamatut teha. Aasta alguses, kui ma juba teadsin, et aprillist mai lõpuni mind Eestis ei ole, olin ühel hommikul lõpetanud just ajagraafiku kalendrisse maha joonistamise. Ees ootas 2,5 kuud väga tihedat tööd erinevate raamatu- ja ajakirjaprojektidega. Olin õnnelik, et tööd on nii tublisti ja projektid väga põnevad. Nüüd oli vaja need kõik enne aprilli ka reaalselt valmis saada, vastasel juhul – no California. Siis aga helises telefon (justkui teades, et mu äsja kirja pandud ajaplaanis olidki mõned päevad eesootavatel nädalatel veel vabad) ja sealt tuli ettepanek osaleda tantsijast maailmaränduri ja magusalembelise Sandra kokaraamatus. Mõtlesin hetke, kas ma ikka tulen kõikide projektidega läbi-segi ja paralleelselt toime, aga… kui ei proovi, siis ju ei tea! Ja proovilepanekud mulle iseenesest ju meeldivad. Raamatu mõte – magustoitudega ümbermaailmareisile - kõlas ka huvitavalt.

Ja enne kui ma arugi sain, arutasime juba raamatu kontseptsiooni üle. Valisime märksõnadeks värviline, puhas, rõõmus. Algusest peale sujus kõik nagu sulavõiga määritult, tõeline lust! Sandra kokkas vahepeal üsna hullumeelse tempoga (umbes nii, et mina ei jõudnud oma asjadega pärast pikka pildistamispäeva veel uksest välja astudagi, kui tema juba vahustas ja kloppis ja sõtkus, ikka järgmise pildistamispäevaku jaoks valmistudes).

Kogu selle projekti peale tagasi vaadates on täiesti uskumatu, kuidas kõik töötas nagu kellavärk – pildistamised, kokkamised ja ka kujundus. Selgus, et meil oli kujundaja Jan Garshnekiga põhimõtteliselt üsna sarnane kujundusidee vaimusilmas olemas ja enne kui ma lootagi jõudsin, oli raamat juba trükis. Tagantjärele tarkus ütleb, et inimesed on võimelised palju enamaks, kui nad ise arvavad!

Jah, ma tean, et ma kipun ennast kordama, aga jällegi avastasin endast väikese magusasõbra ja väga palju uusi mõnusaid maiuseid. Kes ei tea, millest maiustamist alustada, siis annan väiksed vihjed – minu TOP 3 raamatu magustoitudest:

1) Kanada Nanaimo ruudud (nendest vaimustudes blogisid juba siin)
2) Senegali maapähklijäätis karamelliste banaanidega (alloleval pildil)
3) Taani kreemjas riisipuding vaarikatega

Lugege kindlasti ka, mida kirjutab Sandra ise raamatu idee sünnist ja nendest 80 magustoiduretseptist üle maailma, mis ta nende kaante vahele kogus. Sandra pälvis muide Naistelehe toidublogide lemmikute valimisel oma blogiga parima uustulnuka tiitli, nii et kiigake see blogi kindlasti üle ja salvestage väärt retseptiideede jaoks ära. Tänud nõude eest lähevad Homeartile, Tuulile ja Sandra tuttavatele, kellelt neid lahkelt laenata saime! Aitäh teile veel kord!

“Koduköögi kuldvara. Leivast kuni jäätiseni”
Autor: Tuuli Mathisen

Nagu raamatu alapealkirigi ütleb, on selles raamatus kokkamisõpetusi leivast jäätiseni. Ja just nimelt õpetusi, sest tegemist ei ole puhtalt retseptiraamatu, vaid pigem käsiraamatuga, mis õpetab ja jagab nippe põhiretseptideks, julgustades seejuures ka omaloomingule! Tutvustuses seisab nii:

Põhjalik ja praktiline kokaraamat, kus hulgaliselt õpetusi ja retsepte erinevate toiduainete koduseks valmistamiseks. Iga hobikokk leiab sealt alusteadmisi ja juhendamist, et teha kodus leiba, juustu, kohupiima, erinevaid hoidiseid ja ka magusaid hõrgutisi. Raamatus on lisaks õpetused soolamise, marineerimise, suitsutamise ja hapendamise kohta.

Tuuli raamatuga ei olnud nii välk-ja-pauk lood. Selle raamatu idee oli tegelikult kirjastaja Tiina peas idanenud juba pikemat aega, enne kui möödunud sügisel see järjest konkreetsemat kuju võtma hakkas. Novembrist istusime osapooltega maha ja panime tööplaani paika. Tuuli raamatu puhul lõi mul kohe algusest peale silmad särama ja näpud sügelema väga põnev kujunduslik kontseptsioon – kui klassikaliselt on kokaraamatutel kujunduses tavaliselt 2 iseseisvat lehekülge – retseptilehekülg ja fotolehekülg, siis selle raamatu puhul on kujundus pigem ajakirjasarnane. On palju suuri üle 2 lk ja 1 lk fotosid, millele on sätitud tekst. See tegi pildistamise ja kogu planeerimise põnevakas, sest sai kasutada igsuguseid Tuuli varakambris leiduvat ägedat muud kraami. Samas pidin ma juba pildistades teadma peatüki sisulist mahtu ja püüdma sellega ka pildikeeles arvestada. Mõned näited, kuidas see raamatus välja näeb:

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Üks (valmis)toit, millest on Californias olles ja siin ringi liikudes võimatu seda tähelepanemata mööda kõndida, on hummus (see Lähis-Idast pärit dipp, mille põhikoostisosa on purustatud kirkerhernemass, mida maitsestatakse küüslaugu, soola, oliiviõli, tahini ehk seesamiseemnepasta ja sidrunimahlaga). See tundub siin praegu tõeline hitt-toit olevat. Hummust leiab nii turgudelt kui toidupoodidest, kus see on võtnud kõikvõimalikke kujusid: hummus oliividega, röstitud küüslauguga, röstitud paprikaga, muskaatkõrvitsaga, jalapeno ja koriandriga, bataadi ja punaste läätsedega, spinatiga, mustade ubadega… ja klassikaline muidugi ka.

Näiteks siin San Mateo lähedal, Stanfordi ülikooli linnas (või kes sarnaselt minuga oma teismeeas vaatas sarja Felicity, siis nende jaoks ka Felicity kodulinnas) Palo Altos asub isegi üks spetsiaalne hummusekoht, Oren’s hummus shop. Selle omanik on start-up ettevõtja Oren Dobronsky, kes on oma muudele start-up‘idele Räniorus lisanud vürtsi just hummuseäriga. Ei oska öelda, kas sellest on alguse saanud siinne hummusehullus või oskas ta lihtsalt õigel ajal oma niši ära tabada… Igaljuhul saadab hummusekohvikut silmanähtavalt edu, sest jutt liigub ja mõlemal korral, kui olen sellest mööda jalutama sattunud, on see olnud puupüsti täis. Järgmine kord laud kinni!

Teine populaarne määre on guacamole (see küpsetest avokaadodest, sibulast, tomatist, tšillist ja koriandrist valmistatud vaese mehe või). Avokaadod on siin kodumaised ja väga-väga head. Sööme neid ikka hommikuks röstitud (täistera)leiva peal – tambime kahvliga veidi puruks ja raputame veidi soola peale… mmm.

Ja kolmas määre-dipp, mida siin palju müüakse-süüakse, on salsa (sõna pärineb algselt hispaania keelest ja tähendab kastet), üks populaarsemaid on salsa mangost. Ja üht mangosalsa retsepti tahtsingi täna jagada, kuna tegu on väga lihtsa ja väga hea kraamiga! Leidsin selle retsepti kohalikust toidupoest ja kohandasin seda veidi, kuigi salsaretsepte on lõputult ja salsaks võiks nimetada põhimõtteliselt kõiki salati moodi segusid, kus on peenelt hakitud (punane) sibul, ürt (nt koriander, petersell või basiilik), midagi teravat (nt hakitud jalapeno või tšillipulber), sidruni- või laimimahl ja siis peeneks hakitud põhikomponent (mango, tomat, kurk, maasikad…).

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Siinse aja järgi on kell praegu saamas pool kaks öösel. Paokil rõduuksest hiilib tuppa jahedat õhku ja telekast tulevad CNNi uudised. Juba mitu päeva on sealt intensiivselt kajastatud Bostoni pommitamist. Hetkel viiakse läbi kahe kahtlusaluse tabamist. Uudised muutuvad iga paari minuti tagant – kord on üks kahtlusalustest kinni peetud, siis aga öeldakse, et kahtlusalune nr 1 sai tagaajamise käigus haavata ja hiljem haiglas hoopis surma… Teine kahtlusalune on veel vabaduses ja tema järele käib tõsine jaht (kas ma kuulsin just õigesti, et piirkonnas jahib teda üle 9000 politseiniku?). Uudisteankur edastab kriitilise palve kohalikele inimestele: “Olge kodudes, ärge väljuge ega avage ust kellelegi, kui te ei ole kindel, et tegemist on politseinikuga. Püsige kodudes, sest politsei andmetel on tegemist terroristiga, kellel on plaanis inimesi tappa!”

Olles nende sündmustega samal mandril, olgugi, et tuhandete kilomeetrite kaugusel sündmuspaigast, on sellistel uudistel hoopis teine mõju. Olen olnud siin 2 nädalat, aga selle ajaga on pommid plahvatanud Bostonis, mille järel viidi läbi kontrollreid ka San Francisco rahvarohkemates kohtades. Texase väetisetehases toimus suur plahvatus, eile või üleeile õhtul toimus siin samas San Franciscos tulistamine ja kuuldavasti olla alles hiljuti siin ka keegi metroos 2 inimest tulistanud. Kõige selle taustal tekib paratamatult küsimus, kuhu ma küll sattunud olen? Kas see kõik toimub päriselt?

Õnneks ei ole need siiski mu ainsad kogemused siit maalt, kuigi kas saab olla midagi, mis nende uudiste valguses ei paistaks tühisena? Võtan ennast kokku ja teen väikese vahekokkuvõtte meie käikudest Castrosse ja Santa Cruzi.

Corona Heights Park Castros

Ühel õhtul enne päikeseloojangut ronisime selle mäe tippu. See asub Castro linnajaos, mis on üks vanim ja ka suurim geide kogukond USAs. Castrosse jõudmist on võimatu mitte märgata – tänavatel lehvivad suured vikerkaarelipud, jalutajate seas on tugevas ülekaalus igas vanuses meespaarid ja elu keeb – kohvikute-baaride terrassidelt kostub tänavatele jutusuminat ja naerulaginat, nii nädala sees kui vahetusel (siinsed kokteilibaarid avatakse muide oluliselt varem, kui mujal San Francsicos). Siin on tunda sellist mõnusat hipilikku vabadust ja flower power’it, mida õhkavad ka imeilusate värviliste fassaadidega majad – siiani minu jaoks SFi ilusamad tänavad.

Corona Heightsist avaneb merepinnalt 158 m kõrguselt vähemalt 180-kraadine vaade San Franciscole. Plaanisime saabuda veidi enne päikeseloojangut ja oodata ära pimeduse saabumise. Enne veel aga tegime ühed dringid kohalikus populaarses baaris Cafe Flore ja haarasime turult kaasa värskeid saiakesi. Jumal tänatud, et E oli sundinud mind kaasa “tassima” lisadressika, sest mida kõrgemale mäkke jõudsime, seda järjekindlamalt tahtis tuul meid seal tagurpidi tagasi alla kupatada. See on üks veidramaid asju siin – meie juures, San Mateos, võib olla 26 kraadi ja soe tuulevaikne suveõhtu, samal ajal kui SFis on jäiselt külm ja tuul puhanguti 60 km/h (seal tipus kindlasti rohkemgi veel).

Ronisime üles, sättisime ennast kõige tipus asuvate kivimürakate, mis veidigi tuulevarju pakkusid, vahele ja lihtsalt vaatasime. Ookeani poolt hiilis ligi paks pilvemass, varsti päike loojus ja iga minutiga süttis all linnas järjest rohkem tulesid, alustades peatänavast ehk Market Streetist, kuni kogu SF oli tuledesäras ja siin samas, peo peal. See oli tõeliselt võimas vaatepilt! Kui sõrmed ei oleks tuule ja pildistamisjanu koosmõjust külmunud, oleks võinud sinna istuma jäädagi.

Suvitama Santa Cruzi

Nädalavahetusel sõitsime mööda idarannikut kulgevat teed Santa Cruzi. Võib vist öelda küll, et see on üks USA Pärnutest – väikene suvituslinn ranniku ääres, kus surfarid püüavad laineid, kohalikud kala. Turistid imetlevad pika kai alla puhkama tulnud merilõvisid ja viskavad siis liivale puhkama.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Täna on 6. päev Californias, esimesed kibelemised linna peale on tehtud ja nüüd sain veidi aega, et maha istuda ja siit ka esimene blogipostitus kirja panna! Welcome to San Francisco!

On teisipäev, pilvitus sinises taevas säras täna jälle päike ja kraade on veel õhtutunnilgi väljas 20 ringi. Täna on senistest päevadest olnud kõige soojem, kuigi pean kohe ütlema, et viimasel 2 päeval on siin olnud tugev tuul (7 m/s, puhanguti isegi 11 m/s), mis on veel kevadiselt jahe ja tõenäoliselt ka väga salakaval. See seletab, miks peamine nõuanne, millest igas kohas SFi ja selle lähiümbrusesse reisimise kohta kirjutas, oli, et riietuma peab n-ö kihiliselt! ;)

Samas vaadates kohalikke, on täiesti tavaline, et trammis seisavad kõrvuti paksu tutimütsi kandev ja ka igas muus mõttes sissepakitud must noormees ja tema kõrval plätude ja õhukese suvekleidiga jaapanlanna, kusjuures tundub, et kummalgi neist ei ole vähimaidki kaebusi. Tänavapilt on väga kirju igas mõttes, kuigi riietumisstiili poolest päris karnevaliks ma seda siiski ei nimetaks, nagu üks lugemine mind hoiatas. Inimesed on inimesed, nagu ikka, ainult et kohe torkab silma, kui rõõmsad ja rahulolevad ja avatud nad siin on. Jooksmas käies vastutulijad tervitavad ja naeratavad, kuskil järjekorras seistes võid kindel olla, et naaber hakkab sinuga varem või hiljem millegi üle nalja viskama ning kingapoes kingi jalga proovides ütles üks mööduv ema, laps kaenlas, vaimustunult: “These look really cute on you!” ja astus järgmisesse riiulivahesse edasi. Loodan, et ma talle  päris jahmunud ja totakat muljet ei jätnud :) Poemüüjatest või muudest teenindavatest ametitest ei tasu üldse rääkida, võõrastega jutu tegemine on siin väga tavaline.

Selle kõige taustal olin aga positiivselt üllatunud, et turgudel ei suru müüjad absoluutselt ennast peale, mida oleks justkui võinud oodata. Ja nüüd ma jõuangi sinnani, millest ma tahan sel korral blogis kirjutada – San Francisco turud ja Whole Foods toidupood!

Turgudest rääkides – San Francisco on muide turgude ja elanike arvu suhtes esimene linn USAs. Üheks kõige suuremaks vaatamisväärsuseks ja vähemalt foodie‘de lemmikpaigaks peetakse Ferry Buildingut, mis asub kohe kesklinnas San Francisco lahe ääres.

Ferry Building farmers market

Ferry Building on pikk hoone, kus pesitsevad aastaringselt erinevat söögikohad, kauplused ja farmerid, kes müüvad oma tooteid, alates juustutoodetest, seentest ja krabidest köögitarvikuteni välja. Kolmel päeval nädalas (teisipäeval, neljapäeval ning laupäeval) toimub seal suurem turg ja kauplemine – siis on hoone ümbruse vallutanud telgid, kus müüakse värkset kraami aga ka toitu kõiksuguste rahvaste köökidest.

Värske kraami ja eriliste sortide valikut peetakse Ferry Buildingu turul kõige paremaks – siin pidid käima staarkokad ja restorani inimesed tooraineid varumas ja seda õnnestus mul endalgi tunnistada, kui mitme suure kastitäiega üks noorhärra käruga teiste siblivate turuliste vahel sõita püüdis. Ja seda väga õigustatult, sest sealset valikut nähes on võimatu oma lõuga kolksuga vastu maad kukkumast hoida. Hüüatad mõtteis rahulolevalt: “I’m in heaven!” ja juba järgmisel hetkel oled masendunud, sest kõike ei saa ju koju tassida. Aga võiks ju?

Kõige rohkem ahhetasin rohelise kraami lettide ees – valikus on umbes nii palju erinevaid salateid, kui nimetada oskad ja siis veel 10 sorti selliseid rohelisi lehti, millest sa kunagi isegi kuulnudki ei ole. Ja samas on kõrgelt hinnas ja müügil ka sellised tavalised aiaasukad nagu võilillelehed, hapuoblikad, nõges, kurgirohi ja igasugused söödavad õied (saialille, redise, rukola, sinepitaime omad).

Ferry Buildingu turg on tuntud just selle poolest, et müüakse erilisi või vanaaegseid (nn heirloom) sorte ja kõik on organic - väga palju müüakse ja ostetakse siin igas vikerkaare värvis lehtpeeti (chard) nagu ka lehtkapsa eri sorte (kale, collard greens). Kuskilt ei puudu spinat, rukola, avokaado, spargel, artišokk ega tsiruselised. Viimased on siin eriliselt head ja tähelepanu pööratakse eri sortidele: klementiinid, tangeriinid, magusad apelsinid, hapud apelsinid, veriapelsinid…

Silma jäid veel valmis keedetud kanapuljongi potsikud, sõnajala krussis ja noored võrsed (fiddlehead firns – kasutatakse köögiviljana), valmis kasvatatud eri sorti idud, seened shiitake‘st mürklini. Ja kuna SF asub ookeani vahetus läheduses, on väga populaarsed kõiksugu kohalikud mereannid: krabid, langustid, kalmaarid, krevetid, kammkarbid…
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Saaremaa asub Mandri-Eestist vaid paari väikese madala lombi kaugusel (nagu saarlased ütlevad, ei saa seal isegi praam põhja minna). Suveks Saaremaale kolimine oli meie eelmise aasta eksperiment. Sel kevadel on lomp vähe suurem ja sügavam – Suurest ja Väiksest väinast saab Atlandi ookean ning Saaremaast San Francisco, California!

Tundub, et säärased tundmatus kohas vette hüppamised on mu uus lemmikasi. Nagu öeldakse – sa ei pea nägema tee lõppu, peaasi, et hakkad liikuma! Täna ongi minu viimane päev Eestis. 24 h pärast samal ajal olen juba lennukis ja teel Californiasse, kus veedan järgnevad 2 kuud. Tuleb tunnistada, et olen juba väga põnevil – kohver on pakitud (ja olgem ausad, ainuüksi see, et see ei sisalda talvesaapaid ega sulejopet, on juba üsna põnev!) ning mõtted on juba asjadel, millest siiani vaid interneti või raamatuvahendusel sealsest elust lugenud.

Kahtlemata on loodus California üks võimsamaid vaatamisväärsusi ning puhtalt sealsete vaadete pärast tasuks juba sinna minna. Aga minusugune ei saa mööda vaadata toidust - värvilistest lettidest farmer’s market‘il, kus on mulle lubatud aastaringselt lokkavat valikut kohalikust värskest kraamist, alates maasikatest kuni veini ja mereandideni… Ja loomulikult ei saa sissepõikamata mööduda kuulsatest kohvikutest, raamatupoodidest jms.

See ongi olnud põhjus, miks viimasel ajal ei ole blogimiseks aega jäänud. See-eest võiks aga viimaste nädalate, et mitte öelda kuude, toimetuste eest mulle ühe korraliku logistikudiplomi kätte suruda küll! Väga palju asju on korda aetud ja töid ette tehtud – minu äraoleku ajal peaks ilmuma lausa 3 raamatut! Aga nendest lähemalt juba tulevikus. See kõik oli kokku tegelikult magus valu. Ja selle käigus tuli taas tõdeda, et inimestel on kombeks oma võimeid alahinnata! Süda rahul, võin nüüd mai lõpuni Californias seigelda, patareisid laadida, inspireeruda ja siis värskete mõtete ja ideedega tagasi tegutsema tulla!

Loodan, et blogi vahendusel saavad minu lood ka kaasaelajatele põnevad olema – filmidest tuttav Golden Gate’i sild, hiinalinn, Napa veinimõisad, kohalikud pruulikojad, värvilised turud, ookean, rannad ja imeline loodus… siit ma tulen ja loodan, et kuuleme-näeme fotomaterjali vahendusel juba varsti! :)

PS! Kui teil on kogemusi, ilma mida nägemata-proovimata või kuskil käimata Californiast tagasi tulla ei tohi, olen ettepanekutele igati avatud ja põnevate soovituste eest väga tänulik!

Sarnaseid postitusi...

Minu 2 köögilemmikut: hommikusöögid ja lihtsad väiksed nipid, kuidas ühest toorainest erinevaid tulemusi välja võluda. Hommikusöökidest on üks lemmik vana hea (Kreeka) jogurt, müsli, mesi ja mõni mõnus parasjagu hooajas olev puuvili või mari, talvisel ajal miks mitte ka mõnus moos, mis sügisel oma aia kraamist purki pistetud. Aga nippidest õppisin alles hiljuti ühe uue juurde – jogurti nõrutamise!

Nimelt ühes kokaraamatus, mille tegemisega ma hetkel seotud olen, on päris palju piima ja piimatoodetega mängimist, sh ka jogurti nõrutamist. Ja just sealt ma innustust saingi. Kõigepealt sain maitsta Tuuli nõrutatud jogurtist ehk jogurtijuustust (ehk labneh) tehtud toorjuustupalle, mis marineeritud ürtide ja tšilliga. Juba välimus oli väga ahvatlevalt värske ja värviline, maitses ei pidanud pettuma ja idee iseenesest oli kohe väga sütitav, sest raame marinaadi kokku segamisel ahistamas ei ole. Oi, kuidas mulle sellised lihtsad ja geniaalsed ideed meeldivad!

Niisis mõtlesin, et kui Tuuli lahendus oli soolase poole kaldu, tasuks vastukaaluks proovida oma vana head ja magusa poole kaldu lemmikhommikusööki, jogurt-puuvili-mesi, hästi väikese liigutuse võrra tuunida (lastes jogurtil lihtsalt öö läbi marliga vooderdatud sõelal nõrguda).

Ja järgmisel hommikul võisingi juba tõdeda, et seos minu “öö läbi nähtud vaeva” ja tulemuse vahel oli meeldivalt pöördvõrdeline! Loodan, et minu või Tuuli retsept innustab katsetustele! :)

Nõrutatud jogurt mee ja virsikutega hommikusöögiks
Retsept ilmus ajakirja Toit&Trend 2013. a kevadnumbris

1 portsjon

200 g Kreeka või Türgi jogurtit
1 virsik (või nektariin)
1 sl suhkrut
1 sl võid
0,5-1 tl fenkoli- ehk apteegitilliseemneid (soovi korral asenda nt hakitud pähklite ja/või rosinatega)
vedelat mett (serveerimiseks)

Vooderda suur sõel kahekordse marliga. Tõsta jogurt marlile ja lase öö läbi nõrguda (jälgi, et sõela ja kausipõhja vahele jääks vedeliku nõrgumiseks piisavalt ruumi). Paki marli otsad üles kokku, nii et tekib paun, ja keera kergelt vint peale, et veel viimane vedelik välja tuleks.

Rösti puhtal kuival pannil fenkoliseemneid (või hakitud pähkleid), kuni need hakkavad lõhnama. Sulata puhtal kuival pannil suhkur, lisa tükike võid ja karamellista virsiku- või nektariinipoolikuid (kivi eemaldatud) paar minutit.

Serveeri nõrutatud jogurtipall fenkoliseemnete (või pähklite-rosinatega) ja virsikutega, nirista peale vedelat mett.

***

Värskes ajakirja Toit&Trend numbris on muideks päris palju põnevat lugemist. Lisaks retseptidele kirjutan sellest, kuidas teha head rohelist salatit, sh ka salatikastmeid ja lähenevate lihavõtete auks mõned variandid marineeritud munade tegemiseks. Hanne Paljak võtab luubi alla pasta, Tuuli Mathisen kirjutab põneva loo Vietnamist ja sealsest köögist. Lisaks on pundiga liitunud toituajakirjanik Heidi Vihma, kes kirjutab selles numbris läätsedest, tomatitest ja Eesti köögist, tuues välja 4 söögikohta, kuhu tema välismaalasi Eesti kööki mekkima saadaks.

Sarnaseid postitusi...

Eile lõpetasime ühe kevadel ilmuva magusa kokaraamatu pildistamise. Selles oli oma noot pidulikkust, mis meenutas mulle miskipärast kunagist kooliaega, kevadet ja aktust, mil kool läbi sai ja võis, tunnistus näpus ja naeratus suul, väikest puhkust nautima minna, tundes rõõmu ja rahulolu suurest tööst ja vaevast, mis tehtud-nähtud! Oma osa oli selles nostalgilises tundes kindlasti ka taevas lõõskaval päikesel, mis pildistamisruumi palavaks küttis, nii et riideid pidi vähemaks koorima, põsed hakkasid õhetama ja hing ihkas õue, nagu vanasti kevadeti klassiruumiski… Väga mõnus lõppnoot!

Erinevate kokaraamatute tegemise jooksul olen alati endale uusi lemmikui leidnud. Ja see on üks põhjuseid miks see töö nii põnev on! Sel korral tabas mind armastus esimest ampsust ja minu uuteks lemmikmaiusteks said hoobilt need kihilised kuubikukesed, millest kohe lähemalt kirjutan - Nanaimo ruudud (ingl k Nanaimo bars). Kes on proovinud, see teab, et ma ei liialda mitte üks teps.

Need on populaarsed Kanada päritoluga maiused, millel on 3 kihti: kõige all purustatud küpsiste, mandlite ja kookose põhi, keskel vanilline kreem ja peal sulatatud (tume) šokolaad. Ja kui hammustad otse külmkapist tulnud ruudukest, puruneb tahenenud šokolaadikiht ja kõik kokku maitseb lihtsalt nii hästi, et armastuse kõhu kaudu käimises ei teki kahtluski! Retseptist näeb, et tegu on ka üsna rammusa (loe: võise) ampsuga. Aga patt oleks nendega aeg-ajalt mitte patustada! Küsimus on ju tegelikult ainult sageduses ja seda dikteerigu juba igaühe südametunnistus…

Kuigi maiuse algne päritolu ei ole 100% kindel ja teooriaid on mitmeid, seostatakse neid magusaid ampse siiski kõige enam Kanada linna Nanaimoga. Kanadas olla see maius kuulsaks saanud juba 1950ndatel, mil anti välja kohalike majapidamiste seas populaarseks saanud kokaraamat, mida hakkasid muuseas müüma ka paljud Nanaimo kohvikud. Selles raamatus oligi ühe tavalise perenaise Mabel Jenkinsi retsept sellise maiuse valmistamiseks, kandes raamatus aga nime selle autori järgi - Mabel bar. Nanaoimo bar‘iks hakkasid seda kutsuma aga väidetavalt USAst pärit turistid. Seda, kui populaarsed need ruudud Kanadas on, pidi muuseas tõestama ka sealne vanillikastmepulbri müük. Viimast läheb keskmise kihi valmistel tarvis ja õnneks ei ole tegu mingi imeasjaga – seda leidub ka meie tavalistes toidupoodides mitmes versioonis.

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Kolmapäeval käisin Von Krahlis vaatamas otseülekannet Californias toiminud konverentsist Ted2013: The Young. The Wise. The Undiscovered. TEDi videod on nagu haigus. Umbes nagu köögiviljavaagen dipikastmegagi – kui oled ühe ampsu võtnud, ei saa enne lahti, kui kõik on otsas. Ainuke häda on selles, et TEDi videod ei saa ju otsa!

Kolmapäevaste esinejate seas oli palju huvitavaid inimesi ja jahmatama panevaid ideid: näiteks keskkoolipoiss Taylor Wilson, kellel on lahendus maailma energiaprobleemile või Stewart Brand, kes tutvustas maailmas välja surnud lindude-loomade DNA alusel nende tagasi toomise võimalikkust ehk lühidalt – põhimõtteliselt on võimalik mammutid ellu äratada.

Aga eriliselt on mind kummitama jäänud Mary Lou Jepseni kõne. Kahjuks ei ole neid videosid veel üles pandud, nii et seda kõnet siin jagada ei saa, aga selle sõnum oli järgnevas – mõtete lugemine ajuskanneriga ei ole mitte lihtsalt teoreeriliselt võimalik, vaid juba reaalsus! Olgu, resolutsioonist jääb hetkel selge ja ilusa pildi saamiseks veidi vajaka, aga see on ainult ju aja küsimus! Siit videost näeb sellele tõestust. Siin on 2 pilti – vasakpoolne on video, mida inimesele näidati ja parempoolne pilt, mis suudeti ajuskanneriga samal ajal ajus toimunu põhjal luua:

Mind rabas küll kohe jalust! Ja sellele mõtlema hakates tekib väga palju mõtteid. Ja küsimusi. Näiteks kui ma mõtlen sellele, kuidas ma üldse mingeid asju teen, siis on vastus visuaalselt või nägemismälu järgi – nt numbrikoodid pangakaartidel, trepikodade ustel jms tuletan meelde selle järgi, kuidas ma sõrmi numbriklahvidel vajutan, aga mitte numbrite endi järgi. Kui mul tuleb mõni idee, mida ma tahan teha (pildistada, joonistada, kokata, ehitada, luua…) on mul selle idee tulemus silme ees, mis siis, et seda veel olemas ei ole. Siis alles asungi seda realiseerima. Ehk et paljugi sünnib peas, mis on siiani olnud paljuski ebamäärane, vaid aimatav ja tihti sõltub selle ettekujutamine sellest, kui hästi keegi oma mõtteid sõnadesse oskab panna.

Aga… kui ühel päeval on võimalik meie mõtteid ja kujutelmi peast põhimõtteliselt otse arvutiekraanile kuvada või miks mitte ka paberile (või kuhu tahes) printida, kas siis enam üldse peakski seda tühimikku idee süttimise ja tulemuse saavutamise vahel täitma? Kui inimesed saaksid suhelda ilma keelebarjäärita ükskõik kellega üle maailma vaid mõtete vahendusel, kas siis inimesed teeksid seda? Kuidas see töötaks? Ja nagu autorgi oma kõnes intrigeeris: “And you thought that we have privacy problem now?!” Tõesti! :) Kuidas tehtaks või õigemini, millised võimalused annaks see kujutavale kunstile? Kujutlusfotograafia võiks olla näiteks üks uus suund – kes suudab oma peas luua kõige ägedama pildi? Sest piire ju ei ole…

Paneb kohe mõtlema, kui mõnus oleks teha meeskonnatööd, kui kõik liikmed teavad, milline tulemus olema peaks või kui lauset “Ahh, ma ei oska seda nii hästi seletada,” ei oleks enam üldse vaja, sest kõik saaksid ju ühtemoodi aru. Või oleks see just liiga igav ja etteaimatav? Raske öelda. Lihtsalt mõnus on mõelda ja mõtiskleda: “Aga mis siis, kui…” Ja muide, mis saab siis meie unistustest?

Sarnaseid postitusi...