Olen Pärnu-Tallinn bussis ja mõtlen, kuidas elul on ikka oma veidrad käigud. Kohe kui hakkab tekkima õhkõrn aimdus, et nüüd ma hakkan ehk kuskile jõudma ja asjade toimimisest lõpuks ometi aru saama, tõmmatakse vaip alt ja palun väga – leiad ennast jälle tundmatus kohas veest. Uus algus ja uuesti tabula rasa. Kuigi sel korral on kõik teisiti, kui 3 aastat tagasi. Siis ma alles alustasin oma otsinguid, alustasin seda blogi, hakkasin fotograafiaga tõsisemalt tegelema… Sellele mõeldes ongi tunne, et sel korral on mõneti lihtsam, sest omajagu teed on juba käidud ja see omakorda annab edasiseks julgust.

Niisiis ongi kätte jõudnud see päev, mil me kolime Eestist mõneks ajaks ära. Veel ei teagi täpselt kui kauaks. See ei ole põgenemine ega helesinise õnne otsima minemine. See on kogemus, see on seiklus, see on proovilepanek. Ja sellel on tegelikult väga lihtne põhjus – Elar kommandeeritakse tööle Californiasse, San Francsico lähistele, samasse kanti, kus kevadel juba käisime. Aga mulle on see ometi alustamine nullist, uus keskkond, inimesed, keel ja kindlasti veel palju muudki, millele ma praegu veel mõelda ei oska. Tean ainult, et saab põnev olema ja seiklused on mulle alati meeldinud! :)

“Kõike leiab, kui on aega otsida, see tähendab, kui saad endale otsimist lubada, otsides oled vaba ja leiad asju, mida ei oskaks uneski näha.”

Tove Jansson “Suveraamat”

Tean, et meile jääb siia Eestisse ja mujalegi palju kaassaelajaid. Ja me juba täname selle eest ette! :)

 PS! Tordiraamatu “Kirss tordil” saab oma riiulisse loosi tahtel Virve!

A.H. Tammsaare, “Noored hinged”, 1909

Selle vastu aitab see, kui võtate endale saarlasest mehe! Uskuge mind, ma tean! Ja just selle samuse, mehe võtmisega, olengi viimased nädalad tegelenud. Kuni selle imelise päevani, möödunud pühapäeval Muhumaal.

Kogu ettevalmistusperiood oli lihtsalt nauding – ideed, kuidas ja mis stiilis pulma teha, kõik need meisterdamised, rassimised jms… täielik nauding ja põnevus, oma enda unistuste päeva nimel! Ja kuigi ma uskusin, et pärast pulmapäeva on imelik ilma sahmerdamiseta olla ja sisse poeb kuidagi tühi tunne, siis tegelikult… Ei, abielus olla on mõnus ja hoopis terviliklikum tunne! Aitäh sulle kallis Elar, kes sa oled minuga alati olnud, nii heas kui halvas. Ilma sinuta ei oleks ma see!

Aitäh teile kõigile veel kord, kes te aitasite selle päeva meie jaoks eriliseks muuta! ♥ Siit kõlab teile meie pulmapeo ettevalmistuslugu: Fragments of time – Daft Punk Olge rõõmsad ja nautige elu! :)

Foto: Annika Metsla

Tänaseks olen bloginud juba 2 aastat! Aeg on lennanud uskumatult kiiresti ja samal ajal on käes jällegi ühe aasta lõpp. Kuna mul on kalduvus asju analüüsida, meeldib mulle aasta lõpus ka igasuguseid kokkuvõtteid teha ja uusi eesmärke seada. Õnneks alates sellest ajast, mil olen blogi pidanud ja toidu pildistamisega tegelenud, tunnen, et mul on ka midagi, mida aasta lõpus tähistada! Ja kahtlemata ongi see iseenesest kõige parem kingitus üldse. Aga lisaks premeerisingi ennast veel enne aastavahetust, keset pühi ühe inspireeriva pildistamisega, kus tähelepanu keskmes uhke tort, mille autor koogimeister Sandra Veeremaa.

Sandraga sain ma tuttavaks detsembri alguses Loomeinkubaatoris toimunud Bazaaril (millest veidi aega tagasi ka kirjutasin). Samamoodi nagu mina ja teised staažikamad blogijad, oli oma küpsetistega Bazaari külastajaid rõõmustama tulnud keegi Sandra, kelle kohta teadsin vaid seda, et ta töötab Kukekeses kokana. Juba esimesest hetkest sai selgeks, et Sandral on kookide, või õigemini uhkete, kihiliste, kõrgete, omapäraste maitsenüanssidega tortide valmistamiseks tõeliselt annet ja maitset. Näiteks pakkus ta seal torti maguskartulist (ehk bataadist), mis oli kaunistatud karamellistatud plaksumaisiga (ingl k popcorn, kellele see eestikeelne variant tuttav ei ole), 7-8 kihilist kuulsat kooki Red Velvet, mis oli kaunistatud jõululike kummikommidega (vt Instagrami pilti) ja veel teisigi (vt teisi Sandra tehtud kooke blogist või Facebooki lehelt). Aga just need kihilised tordid püüdsid mu tähelepanu ja ei andnud rahu.

Esiteks sellepärast, et olen juba pikemat aega soovinud ise ka midagi taolist küpsetada ja katsetada. Samas ei ole aega olnud ja eks teiselt poolt on ka hirm ebaõnnestumise ees. Teiseks mõned asjad lihtsalt jäävad su pähe kinni ega lase enam lahti. Nii ma siis olin Sandra kookidest nagu “kurjast vaimust vaevatud”, kuni ühel päeval võtsin Sandraga ühendust, et nüüd pole enam midagi teha – “Mina ei saa sinu kookide pärast öösiti magada, peame midagi ette võtma.” :)

Õnneks ei pidanud ma Sandra veenmiseks ta käsi väänama hakkama ja nii meie tordivalmistamisepäevak saigi teoks! Veel enne seda rääkisime ideed-mõtted läbi – nii tore, kui oled teisega ühel lainel, mõtled samamoodi ja mõistad juba poole lause pealt! Kui tegemiseks läks, sai jälle selgeks, et tegelikult ei ole sellise tordi tegemine üldse nii imekeeruline. Vaja on küpsetada biskviit, see immutada, kreemiga katta ja kaunistada. Lihtne, eks? :)

Kuna teemaks võtsime aastavahetuse ja blogi sünnipäeva, siis valis Sandra pidulikumat sorti tordi, mille immutamisel kasutas vanillist vahuveini ning mille täitis kreemiga valgest šokolaadist, Päikese juustust (!) ja vahukoorest. Kaunistuseks said aga Sandra enda tehtud piparmündi-, pistaatsiapähkli- ja mustikamaitselised makroonid!

Just sellised väiksed projektikesed ongi need, mis panevad silmad põlema ja varastavad õhtul voodist une. Aitäh sulle, Sandra, selle unetuse, loomulikult koogi, aga ka käemodelliks olemise eest! :)

Mul on ütlemata hea meel, et 2012. aastal olen ma (jälle) kohanud nii palju uusi toredaid inimesi, kes on mind inspireerinud, julgustanud uutele tegudele, toetanud-tunnustanud ja minu tegemistele kaasa elanud. Mul on heameel, et olen selle aastanumbri sees olnud 5 raamatu juures fotograafiks. Raamatute tegemisel on mingi oma võlu, mida ma ei oska seletada, aga see protsess meeldib mulle väga. Ja seepärast olen eriti rõõmus, et paar raamatuprojekti on ka juba 2013. aastaks paigas! ;)

Aasta lõpus on eriti äge vaadata, millised eelmise aasta lõpus 2012. aastaks kirja pandud eesmärgid on täitunud – näiteks toidufotokoolitustega alustamine, Lõuna-Eesti reisil käimine, Saaremaale kolimine (mis sest, et ainult suveks), iseenda proovilepanemine üldisemalt…  Õnneks kõik asjad ei ole ka täide läinud, nii et nt read vibrafoni mängimine ja kangastelgedel vaiba kudumine kopeerin 2013. aasta faili edasi. ;)

Retseptid tordi ja makroonide (ingl k macarons, loe põhjalikumalt Kärtini blogist) valmistamiseks leiate Sandra üsna värskest blogist “I never met a chocolate I didn’t like”. Mõnusat kokkuvõtmist ja suur-suur aitäh teile, kes te endiselt minuga olete ja mind inspiratsiooniga jätkuvalt varustate! Ilusat aasta lõppu ja julget unistamist! :)

Aga eks see ole nii, et mõnes mõttes on see blogi ka nagu Tallinna linn – nokitsemist jagub ja ma ei kujutaks ette, et ühel päeval otsustan: “Voh, saigi valmis!” Aeg-ajalt on vaja keerata uus lehekülg. Vähemalt ma tunnen nii, et kui ma tahan oma mõtteid kuskile koguda, siis tahan, et tunneksin ennast selles kohas hästi. Ja kui ma saan selleks midagi ära teha, et ma ennast paremini tunneksin, siis miks mitte seda teha. Eks :) Ja kuigi ma sisimas tean, et selliste muudatustega harjumine võtab aega, loodan siiski, et teilegi mõjub see mingil määral sarnaselt kui mulle – uue hingamisena ehk?

Blogi enda osas on muudatused minimaalsed. Olin lihtsalt kannatlik ja püüdsin siia lisaks blogile kokku koguda nüüd ka päris palju sellist materjali, mida olen ammu blogisse tahtnud pista. Ikka selleks, et kõik asjad oleksid ühes kohas koos ja lihtsasti leitavad, nii enda kui ka teiste asjast huvitatute jaoks (nt veidi taustainfot blogi ja selle sünni kohta, nüüd on olemas ka eraldi koht minu fotodega raamatute ja trükis ilmunud ajalehe- ja ajakirjaartiklite, retseptide ja fotode jaoks). Kel huvi, võib neid kohti aeg-ajalt uurimas käia, sest ma kavatsen “uuel aastal” ju loomulikult oluliselt tublim olla kui eelmisel ja lehti trükisoojade raamatute, artiklite ja kõige muu taolisega täiendada. Eks :)

Ja kõige selle tehnilise jutu lõpuks tahan jagada üht retsepti äsja ilmunud ajakirja Toit&Trend sügisnumbrist. Ja selleks on kookose ja tšilliga kõrvitsasupp! Olen seda ammu tähele pannud, et minu blogisse jõutakse väga palju just kõrvitsasupi retsepti taga otsides – üks rohkem traditsiooniline variant kõrvitsasupist mul blogis juba on, aga nüüd siit hoopis teistsugune lisaks! Loodan, et teile meeldib, nii supp kui värskem hingamine :)

Vürtsikas kõrvitsasupp kookose ja tšilliga

1 kg kõrvitsat, puhastatud ja suurteks tükkideks lõigatud
1 suur porgand, kooritud ja suurteks tükkideks lõigatud
2 haput õuna, kooritud, puhastatud ja suurteks tükkideks lõigatud
1 sibul, kooritud ja hakitud
3 küüslauguküünt, kooritud ja hakitud
pöidlasuurune tükk ingverit, kooritud ja hakitud
1/2-1 tšillit (maitse järgi), sisu eemaldatud ja hakitud
200 ml kookoskoort (Coconut milk Extra creamy)
500 ml köögivilja- või kanapuljongit
1 suure laimi mahl
3 sl oliiviõli

Serveerimiseks:
kuival pannil röstitud kõrvitsaseemneid
paar tilka seesamiseemneõli
hakitud koriandrit
küüslauguseid ciabatta-kuubikuid*

Aja potis õli kuumaks, lisa hakitud sibul, küüslauk ingver ja tšilli. Kuumuta pidevalt segades paar minutit. Lisa kõrvitsa-, porgandi- ja õunakuubikud ning sega läbi. Kalla peale puljong ja jäta 20-30 minutiks kaane alla podisema (või kuni kõik koostisosad on pehmed). Võta tulelt ja püreesta saumikseriga ühtlaseks. Sega juurde kookoskoor ja laimimahl ning aja veel korraks keema. Maitse, vajadusel lisa laimimahla või soola.

* Viiluta ciabatta ja nirista viilud vähese oliiviõliga üle, aja kuiv pann kuumaks ja rösti ciabatta-viile mõlemalt poolt paar minutit. Tõsta jahtuma. Võta paar puhastatud küüslauguküünt ja hõõru krõbedatele viiludele. Lõika viilud kuubikuteks ja serveeri supiga.

Jooga ajal läks väljas märkamatult valgeks. Liikusin värske sammu ja enesetundega kodu poole. Kuulasin jälle seda Gotye lugu (nüüd juba u 354. korda, ilus, kurb, hea video – see on ka hea versioon samast loost), pea mõtteid täis. Jõudsin lifti, sõitsin juba 12. korrusele, kui meenus, et “Ahh, sa vana nuga, täna pidi ju see Naisteleht ilmuma!” Vajutasin nupu numbriga 1 uuesti roheliseks ja sõitsin alla tagasi. Lippasin bensukasse, värske ajakiri näppu ja koju tagasi.

Lehitsesin ajakirja ja leidsin oma foto ja retsepti teiste blogijate omade seast üles. Jee! Nii põnev oli vaadata, mis retsepte teised tegid. Aga no olgem ausad, ma teadsin, et koos nende retseptidega peaks ilmuma ajakirjas ka Perenaine.ee poolt juba 3. korda kokku pandud Eesti toidublogide TOP.

(See foto ja retsept ilmus ka tänases Naistelehes – minu väike soolane soovitus sõbrapäeva hommikuks)

Mäletan väga hästi, kui see toidublogide top eelmisel aastal välja kuulutati – siis olin teiste toidublogijate seas veel ju eriti noor, loll ja roheline ja ma vist isegi ei teadnud, et selline top olemas on. Aga see kõik tundus muidugi põnev. Elevusmeeter oli laes, kui minu nii noor blogi seal teiste, vanade tegijate seas, mis sest, et lihtsalt niisama ära mainiti! Sellest piisas, et naeratus terveks päevaks suule kleepida :)

2010. a parima toidublogi pidaja oli Mari-Liis Ilover (Siit nurgast ja sealt nurgast). Ja selles osas 2011. a tuuled suunda ei muutnud – ka 2011. a parim toidublogija on Mari-Liis oma üliasjaliku ja põhjaliku blogiga! Ma ikka mõtlen aeg-ajalt, kuidas see naine jõuab nii palju, nii asjalikult ja olla kõige selle juures veel 4 lapse ema ja vana rahu ise?! Kuigi tegelikult ma ju tean. Ta teeb lihtsalt õiget asja! :) Imetlusväärne ja igati tunnustust väärt!

Ja nüüd 2. koha juurde, kus platseerus minu blogikene! Olen veidi eestlaslikult sõnatu, kohmetu ja ei oska seda komplimenti nagu hästi vastu võtta. Kui TOPi koostamisest rääkima hakati, lootsin küll, et ehk sel aastal pääsen n-ö joone alt joone peale, aga nii kõrget kohta… ma isegi ei julgenud endale tahta! Aga loomulikult, olen väga-väga õnnelik ja rahul, et mind on märgatud ja et ka teised leiavad mu mõtete ja tegemistega paralleele! Südamest aitäh!

2011. a parimad toidublogid

1. Siit nurgast ja sealt nurgast – Mari-Liis
2. Tassike elu topelt koorega – mina :)
3.-4. Sööme silmadega (Dagris) ja Kokkama Ragnega
5. Hea toit, parem elu (Merit)
6. Puhas rõõm (Piret)
7. Liisi blogi
8.-9. What a wonderful world (Juta) ja Mitmekesi köögis korraga (Kärt)
10.-11. Ise tehtud. Hästi tehtud. (Tuuli) ja Tiramisust ja Fata Morganast (Ülle).

Kuigi nimekiri on küll 1.-11., siis tegelikult oli tegu üliväikeste punktivahedega (1. ja 11. koha punktid jäid 129 ja 141 vahele), nii et ses mõttes on kõik ikka suhteliselt võrdselt tublid mu meelest. Sellest, mida žürii täpsemalt hindas, kes žüriis olid ja mida veel blogide kohta kommentaariks öeldi (seda oli veel eriti põnev lugeda!), lugege Perenaine.ee 2011. a toidublogide TOPi lehelt!

Imeline päeva algus! Aitäh žüriile, Perenaine.ee tegijatele ja ka teile, armsad kaasblogijad ja lugejad! Süda on soe :)

See nimekiri on aga väikese pundi hinnang meie toidublogimaastikule. Mina oleksin soovinud näha esikümnes veel üht väga sisukat ja asjalikku blogi – Jagatud rõõm (seda peab Silja). Nii et ärge olge ka kadedad ja laske tulla, missugused oleksid olnud teie 2011. a (toidu)blogide TOPid? Või lihtsalt kõige-kõige lemmikumad blogid?

Tõsi, kui nüüd hoolega näpuga järge ajada ja otsida kõige esimest postitust, siis pärineb see vist juba küll 2010. a novembrikuust, aga enda jaoks olen pannud tärminiks 27. detsembri. Sest alles siis tegin ma oma blogi tegelikult n-ö avalikuks ja saatsin ka parematele sõpradele-tuttavatele kutse külastamiseks. Nii et 2011. algas minu jaoks täiesti uute tuultega. Õnneks ei ole tuuled raugenud, vaid pigem hakanud mind ootamatutesse suundadesse kandma… numbrite, kokkuvõtete ja heietamise fännina teen sellest väga põnevaks kujunenud “blogi-aastast” ühe põhjaliku kokkuvõtte!

Alustuseks mõned numbrid, millele mu blogimootor on pidanud vastu pidama:

94 enamasti isuäratavale, aga vahel ka nokitsemise postitusele,
865 südamlikule kommentaarile,
üle 35 000 unikaalsele külastajale, kes pärinevad 98 eri riigist

Facebooki leht on viimase 7 kuu jooksul hakanud meeldima veidi üle 1000 inimesele – ausalt öeldes see number isegi hirmutab mind aeg-ajalt. 

Populaarsete lehtede seis on ju tegelikult ajas kogu aeg muutuv, aga hetkel on külastatud (avalehe järel) kõige rohkem selliseid lehti:

1) Fotogalerii
2) Postitus hoidistesiltidest ja õuna-tüümianimoosist
3) Postitus suureks hitiks kujunenud kooresest lõhesupist
4) Postitus kõrvitsapüreesupist
5) Postitus muffinivormides valmistatud pisi-Pavlovatest

Võib-olla on see veidi imelik, et ma blogi loomisemõttest alles nüüd lähemalt kirjutan, aga ju siis ei olnud varem see õige aeg. Tassikese (õigemini lihtsalt blogi) idee oli juba ammu mõttes, aga teokstegemist lasi mu tagasihoidlikum pool pikalt nagu kummi venitada. Soov oli ammu, puudu oli ajast (peamiselt blogi ülesseadmiseks) ja aeg-ajalt ka tahtmisest, sest energia läks muude toimetuste peale.

Kui ma aga 2010. aasta lõpus teadlikult aja maha võtsin, hakkasid veskikivid jahvatama ja üsna pea hakkas blogi aina reaalsemaks muutuma. Kuni ühel päeval ma siis hüppasingi pea ees vette. Nii nagu teiseki (toidu)blogijad, ei osanud ka mina aimata, missugused need blogipidamise kõrvalnähud on (tegelikult ma isegi ei teadnud, et need eksisteerivad!). Aga eks sellel “aeg maas” perioodil pidin ma nagunii nii mõnegi barjääri ületama – hirmud, eelarvamused, eksiarvamused… – laskma minna, pimesi ei-tea-mida usaldama ja eks see aitas kõvasti ka selle blogi sünnile kaasa. Ja siin ma nüüd siis olen.

Lihtne see endasse vaatamise periood ei olnud, aga nii tol hetkel kui ka tagantjärele vaadates oli see avastamine ja uue pilguga elule otsa vaatamine esiteks väga põnev ja mida aeg edasi, seda innustavam ja julgustavam! Ja mida muud elult tahtagi? Kui ma blogiga alustasin, ei osanud ma ühestki mõttelõnga otsast haarates aimatagi, et ühel päeval teen ma ajakirjadele toidufotosid. Ma isegi ei julgenud ega osanud sellest unistadagi. Aga see teekond aasta tagusest ajast praeguseni on just sinna viinud ja seda enam on mul selle üle meel hea!

Sõelun nüüd 2011. aastast need olulisemad seigad välja, alustades alguses.
Turvavöö peale, sest sõit on pikk ja käänuline! :)

Algus

Blogi alguspäevadel oli külastatavus muidugi suhteliselt väike, sellepärast tuligi kõigest paar kuud pärast blogi avamist, 2011. a veebruaris üllatusena tunnustus Perenaine.ee‘lt, kes koostab Eesti toidublogijate TOPi. Kuna minu blogi oli tolleks hetkeks alles paarikuune, siis nn “raskekaallaste arvestuses” ma ei osalenud, aga uhke tunne oli küll, kui mind teiste, vanade tegijate seas eripreemiaga ära nimetati!

Kevad

Veebruaris oli veel üks tore üllatus, kui kirjutasin postituse, mõeldes rohenäppudele. Kui Masu on enamasti ikka see negatiivne tegelane, siis isegi kui midagi muud head sealt välja pigistada ei ole, siis vähemalt minu arvates on tänu sellele inimesed hakanud palju rohkem ise jälle asju kasvatama, mis on väga äge (inimene kasvatab, õpib hindama, teab, kuidas miski kasvab, kust tuleb…)! Aknalaual, ja ka üleüldse, ürtide kasvatamine on minu jaoks lihtsalt üks väga huvitav teema ja nii sai see ka blogilugejatelt väga palju vastukaja ja tagantjärele olen nii mõneltki lugejalt kuulnud, et just selle postituse kaudu nad mu blogi avasasidki! Aga nagu Hollywoodiski, populaarsetel filmidel peab ju ka osa nr 2 olema. Ka see teine rohenäppudele pühendatud postitus sai aktiivselt vastukaja – näitasin oma tubast aeda ja jagasin esimest korda ka allalaetavaid sildikesi ürdipottidele.

Nende postituste vahepeale jäi ka hetk, mil sain omale uue ja siiani mind väga hästi teeniva fotoka Nikon D7000. Olen siiani ostuga väga rahul, lisavarustust täiendan jooksvalt, aga üldiselt kasutan endiselt toidufotode tegemiseks seda sama 50mm f/1.8 objektiivi. Tehniliselt oli see üleminek Canon 350D-lt ja kitobjektiivilt ikka oluline hüpe! Kevadest suveni tegin ka Rannamõisale retsepte-fotosid.

Suvi

Juuni oli mäletamist mööda mõnusalt soe, samas ka väga tegus. Esiteks sai Pärnu aeda ehitatud vanadest käepärastest materjalidest ürdipliit, mis pääses hiljuti finišisse jõudnud Kodu kauniks 2011 võistluse ideekonkursil ka finalistide sekka ja pälvis ka niisama mõnusat tähelepanu ja heakskiitu! :) Teiseks toimus juunis ka Estraveli toidufotokonkurss, mille võitjana sain ära käia 50 m kõrgusel Dinner in the Sky restoranis õhtustamas – unustamatu elamus!

Juulis koostati nii toidublogijate kui ka Eesti restoranide peakokkade ühiskogumikuna digitaalne kokaraamat “Oma maa maasikad”. Minult 1 retsept. Seda kogumikku hakkan aga eesoleval maasikahooajal kindlasti hoolega sirvima, sest isuäratavat oli seal vääääga palju.

Augustis sain sünnipäevaks pastamasina, mis tegi pastategemise kodus jälle palju huvitavamaks. Õnneks ei ole masin sahtlisse tolmu koguma jäänud, vaid saab pidevalt vatti (samas õnneks mitte liiga tihti). Teiseks väga huvitavaks postituseks pean küpsisetordi oma, mitte selle sisu, vaid hoopis kommentaaride pärast, sest nendes kirjutavad kümned inimesed nende jaoks “traditsioonilisest küpsisetordist” – huvitav lugemine mulle endale ja nagu mulle korduvalt on öeldud, ka teistele.

Sügis

Septembris lõi laineid hoidistele mõeldud siltide postitus, mis on praeguse seisuga ka mu blogi kõige populaarsem postitus! Lisaks toimus septembris veel toidudisaini-show, kus me esindasime Ragnega toidublogijaid. Jällegi sain ühe väga põneva kogemuse võrra rikkamaks! Septembrist alates on regulaarselt ilmunud mu fotod ja/või retseptid ka ajakirjas Oma Maitse. Veidi teistlaadi koostöö algas ka ajakirjaga Hooaeg – minu pliiatsist sündinud toidukolumn ilmus nii ajakirja sügisnumbris kui ka talve omas.

Järgmine on nüüd vist küll üks värskemini meeles olevaid suuri uudiseid – novembris ilmus minu ja 9 teise Eesti toidublogija ühine “Kulinaarsete kroonikute kokaraamat”. Selles projektis osalemine oli mulle suur au ja sellest olen oma mitmes postituses (siin ja siin) juba pikalt-laialt ka kirjutanud. Pole midagi teha, pean ennast jälle kordama – väga äge kogemus!

Talv

Detsembris jagasin taaskord allalaetavaid sildikesi, sel korral kingipakkidele – eriti nendele, mis on ise tehtud ja tehtud köögis. See postitus püüdis tähelepanu ka Delfi toimetuses, nii et ka Delfi Naistekas kajastas nii seda kehakoorija postitust kui ka sellele järgnenud stiilse ehtehoidla oma. Detsembrisse jäi veel üks lahe nädalavahetuse projekt, millega Annika Metsla oma blogi jälgijaid pühede eel hullutas – fotoseeria 5 väiksest hurmurist köögist! Minu osa oli seal tagasihoidlik – valmistasin igale hurmurile oma nimega hiigelpiparkoogimehikese ja võtsin kogu fotosessiooni videosse. Aga sellest hoolimata oli emotsioon kõrgel laes ja mul ütlemata hea meel, et Annika mind aeg-ajalt oma tööd piiluma lubab! ;)

Oeh, hakkangi juba ära väsima (ei taha mõeldagi, et mis siis veel sellest lugejast saanud on, kes siiani on viitsinud lugeda?!). Mõni asi on veel jäänud, mida aga kindlasti tahaks mainida. Detsembris käis mul külas ka ajakiri Anne&Stiil ning Jaak Prints! Mida, kuidas ja missuguste juttude saatel me Jaaguga kokkasime, saate lugeda värskest A&S jaanuarikuu numbrist. Etteruttavalt võin öelda, et tänu Jaagule olen nüüd ka Tom Kha Gai usku! ;) Nii et hoolimata sellest, et eesootav draakoniaasta mind, kassi, nagu ma üks päev raamatupoes raamatut sirvides teada sain, väga ei soosi, on see sellegipoolest hea sissejuhatus. Eks aasta pärast saab jälle arutleda, mis kaardid kätte tulid!

Aga õnneks ei ole see veel kõik. Olen 2011. aastal tegelenud veel mõne projektiga, millest kahjuks veel iitsatada ei saa, aga küll ma seda teen, kui aeg on selleks küps. Seni olgu õhk pinev! ;)

Kõige selle käigus olen muidugi saanud tuttavaks ka väga paljude tarkade, andekate ja põnevate inimestega, mis oleks ilma blogita jäänud olemata. Õnneks lubas seda sama mulle ka eesolev draakoniaasta, nii et ootan juba põnevusega!

Aitäh teile veelkord, head lugejad toetuse, heade mõtete ja soovide eest, mis mu aastasse nii palju andnud on. Ütlen ausalt, et see 2011. aasta on olnud siiani mu parim ja ma loodan väga, et ka järgmise aasta lõpus saan öelda täpselt seda sama! Soovin teile suuri unistusi, julgust neile truuks jääda ja need sihikule võtta!  :) Ja pidage siis ühtlasi meeles ka seda, et “There’s no next time. It’s now or never!“

]]> https://www.tassike.ee/2011/12/aasta-jagu-tassikest/feed/ 28 https://www.tassike.ee/2011/11/avalikust-infopunktist-ja-kalastamisest-ja-lopuks-uks-komm-ka/ https://www.tassike.ee/2011/11/avalikust-infopunktist-ja-kalastamisest-ja-lopuks-uks-komm-ka/#comments Wed, 23 Nov 2011 09:51:57 +0000 http://www.tassike.ee/?p=3093 Kes ei ole veel kuulnud, siis meie uus raamat “Kulinaarsete kroonikute kokaraamat” on jõudnud trükikojast poelettidele! Käisin raamatupoes vaatamas, natuke oli tunne nagu loomaaias – otsisin õige vahe üles, imetlesin ja siis läksin tühjade kätega koju (vahe oli ainult selles, et emotsioon oli raamatupoest lahkudes siiski positiivne, loomaaiast tahaks aga alati nii väga paar ahviloru kaasa võtta, kuid ei saa :( ). Aga raamat… oli nagu päris. Kõvad kaaned, tiitelleht, sisukord ja register… keskel värvilised fotod, iga blogija nägu lood ja korduvalt katsetatud lemmikretseptid.

Blogipidamine on kahe otsaga asi. Ühest küljest on see nagu infopunkt – kõik on oodatud külastama, uurima-lugema, infot hankima (ka nädalavahetustel), mõni küsib töötajalt täpsustavat infot, mõni jälle mitte, üks vaatab omaette nohisedes ringi ja lahkub samamoodi nagu sisse astus – käed taskus -, teine jällegi paksu brošüüripataka, elevuslaengu ja kõlava “Head aegaga!”.

Teisest küljest on blogipidamine aga nagu kalalkäik (Marju moodi) – paned ussi otsa, viskad õnge vette, näkib, tõmbad õnge välja – ja uss on läinud. Kohe on aru saada, et keegi on käinud, aga kes täpselt, seda ei tea. Kas suur kala, väike kala? Või jäi konks lihtsalt möödaminnes mõne vetika külge kinni. Ja nii ketrab see kogu aeg…

Mida ma silmas pean, on see, et statistikast näen küll, et te külastate mu blogi (üllatus, eks!), aga samas ei ütle see number mulle teie kui inimeste kohta mitte kui midagi. Ja teadupärast on internetikeskkondades kommenteerijate ja n-ö nimelise jälje jätjaid keskmiselt u 2-5% kõikidest külastajatest.

Ja nii on siis tulnud päris mitmel korral ette meeldivaid üllatusi – kohtun nt endise klassikaaslase, kolleegi, lapsepõlvesõbra, uue koostööpartneri või kas või ema sõbrannaga, kelle eluga igapäevaselt kursis ei ole ja tuleb välja, et tegemist on mu blogi regulaarse külastajaga. Ja teate, seda on alati väga tore teada saada! Tavaliselt mõlgub see inimene siis alati järgmist postitust kirjutades meeles ja.. ühesõnaga, see teadmine teeb asja hoopis teistsuguseks ja omamoodi huvitavamaks. Aga siiski, neid inimesi, keda ma reaalselt tean oma blogi lugevat, on võrreldes statistika kogunumbriga ikka väga vähe.

Need paralleelid on juba ammu mu peas jooksnud. Ja nüüd, mil toidublogijate kokaraamat on trükisoojana poelettidele jõudnud ja olen mõne eksemplari ka oma koju tassida jõudnud, tahakski nendest ühe oma blogi lugejale kinkida. Aga kuna takistuseks ongi just seesama probleem, millest enne kirjutasin, siis palun nüüd kõigil raamatusoovijatel tähele panna ja häält teha (loodetavasti on keegi ikka lugenud siiamaani, eks?) :)

Potentsiaalseteks kingisaajateks on need, kes võtavad vaevaks väheke oma mälusopis, emotsioonides ja vajadusel ka siin blogis ringi tuhnida. Ehk siis, palun rahuldage mu uudishimu, andke tagasisidet ja vastake küsimusele: “Missugune on sinu lemmikpostitus minu blogis ja miks just see?” Niisiis, kirjutage siia kommentaaridesse, mis mõtted tekivad, sest järgmisel esmaspäeval, s.o. 28. novembril kingin ühele oma arvamuse jätjale selle sama “Kulinaarsete kroonikute kokaraamatu”, kus lisaks minule jagavad lugusid ja retsepte veel 9 Eesti toidublogijat!

Jään teie mõtteid ootama! ;)

Ahjaa, ja raamatu esitlus toimub 8. detsembril 17.00 Viru keskuse Rahva Raamatus, kel aega, astuge läbi! :)

Ah? Jah, selline ta on. Nimeks “Kulinaarsete kroonikute kokaraamat”. Nii uskumatu, kui see mu jaoks ka ei oleks, olen ka mina kaasatud Eesti esimesse (vähemalt minu teada?) toidublogijate lemmikretsepte koondavasse raamatusse. Kui lahe! Projekt sai alguse juba juunis, niisiis jäi sinna ka raamatuga seotud 1. ärevushoog  – retseptide välja valimine, pildistamine, tekstiosa kirjutamine… Kui nendega oli augustikuuks ühel pool, oli väike paus. Aga nüüd on see ärevusmeeter jälle sinna lae poole tõusmas, sest:

1) saan selle uudise lõpuks ometi välja hõisata!

ja

2) praegu annavad trükipressid hagu, sest raamat peaks novembri lõpus (juba paari nädala pärast!) kahe kaane vahel olema ja poelettidele jõudma (praegu tundub see aga täieliku unenäona, nii et enne kui oma käes ei ole hoidnud, ei usu ka..). Kusjuures ette saab raamatut juba tellida muide, Pegasuse lehelt.

Kiigake korra sisse ka:

Ühest küljest oli see esimene ärevusperiood väga põnev, aga teisest ikka väga raske ka – sõnu ritta seada nii, et varsti lähevad need trükipressi alla… ja sellega sinu roll lõppebki, rohkem sul nende üle võimu polegi. Raudselt üks maailma raskemaid ülesandeid mu jaoks! Aga eks varsti saate ise otsustada…

Nagu öeldud, oli esiteks muidugi eriti tore see, et kirjastus Pegasus mind üleüldse sinna 10 blogija sekka kutsus. Vabalt oleksid seal valikus võinud olla veel kümned blogijad, keda ma tean toidust nii suure kire ja armastusega kõnelevat…  aga ehk on siin ruumi vol 2 jaoks?

Teiseks oli veel üks eriti lahe asi kogu projekti juures – sain teha raamatusse portreefotod kõikidest blogijatest, juhhuu! See oli päris vastutusrikas ülesanne ja veidi ikka pabistasin ka, et mis lõpuks välja tuleb, aga natukene stressi pidigi positiivne olema, eks? Ja pealegi – tegu oli ju põhimõtteliselt ikkagi oma inimestega ja see tegi asja palju lihtsamaks ja mõnusamaks :) Rõõmsad inimesed pole just kõige kehvemad modellid – ja toiduinimesed seda kohe kindlasti on. Rõõmsad, ma mõtlen (loomulikult tingimusel, et kõhud täis)!

Kaheksa imeilusat inimest, kellel kõigil ühine kirg, oma lemmikpaikades – suvekodu lähedal rannas (Mari-Liis), Tartu pargis (Ülle), loomulikult turul (Tuuli), nii liha (Priit), kala (Liina) kui veini seltsis (Juta), stiilses koduköögis (Piret), Epp Maria galeriis (Elis) ja mina – kus siis veel kui mitte oma ürdipliidi ääres (muide kes veel ei tea, siis novembri alguses sain teada, et ürdipliit pääses Kodu Kauniks 2011.a  30 finalisti sekka, hurraa! Detailid peaksid selguma detsembris… aga tänases postituses seega juba 2 head uudist!).

Aet jäi ainsana olude sunnil sessioonist ilma ja kasutas oma fotot, nii et teda kahjuks sel korral pildistada ei saanudki. Aga siin me kõik rõõmsalt reas oleme… Aitäh teile kõigile nii toreda kogemuse eest! :)

See on siiani olnud üks mu tõsisemaid inimeste pildistamisega seotud projektidest (pildid lähevad ju raamatusse!), aga juba ainuüksi selle projekti raames tundsin, kuidas see pisik mus süvenes, nii et nüüd on mõtted juba ka selles žanris liikumas, aga eks iga asja jaoks oma aeg, eks! Nüüd toidu juurde tagasi… ;)

Raamatusse pidi iga blogija valima 8 retsepti 8 eri kategooriast: pidulauale, minu lemmik, siidine supp, meie pere reliivkia, lihtne ja kiire argiõhtuks, lemmikkook, korralik kõhutäis, eksootilist ja põnevat. Ehk lihtne arvutus ütleb, et raamatus on kokku 80 retsepti. Siin on väike pilguheit meie raamatu kujundatud lehekülgedele. Üldiselt illusteerivad retsepte blogijate endi fotod, kuigi paari “võõra” retsepti puhul oli mul jälle heameel ka oma käsi valgeks teha :)

Ja nagu siitki näha, ei ole tegu ainult retseptide ja toidufotodega – oma osa on ka iga blogija tutvustusel. Ehk meilt kõigilt küsiti rida küsimusi, millele raamatus vastame – lugusid sellest, miks keegi blogima hakkas, kust ta inspiratsiooni ammutab, missugused katsetused on aia taha läinud jne jne. Ühesõnaga teades, missugused sõnasepad meil seal pundis olid, on raamatus ka väga palju nalja – sügav retsept teile, kes te nii mõnusalt ja humoorikalt kirjutada oskate! :)

Detsembri alguses peaks tulema ka raamatu esitlusüritus, aga kuulutan täpsemalt siis, kui koordinaadid teada! Uhh. Nüüd jään käed sügelemas trükisooja raamatut ootama – paberil on see asi kindlasti hoopis teine…

Toon veel ära nimekirjana blogid, mille autorid (lisaks minule) raamatus kaasa teevad:

Aet ja “Aet köögis” 

Mari-Liis ja “Siit nurgast ja sealt nurgast” 

Ülle ja “Tiramisust ja Fata Morganast” 

Juta ja “What a wonderful world” 

Liina ja “Aglio e Olio” 

Priit ja “Profa toitub” 

Tuuli ja “Ise tehtud. Hästi tehtud” 

Piret ja “Puhas rõõm” 

Elis ja “Elis köögis” 

Oehh… nii uskumatult äge ikka :)

Fotograaf-juhendaja rolli täitis Kaupo Kikkas, kes tutvustas 3 tunni vältel olulisi vahendeid, võtteid ja ka kodusesse kasutusse mõeldud nippe, mida toidufotograafias kasutada. Teistmoodi oli see, et iga osaleja sai ka ise käe külge panna, kui fotokas vaid kaasas oli. Kaupo rääkis, klõpsis, sättis rooga, klõpsis, siis seletas, mis on antud situatsioonides probleemne, sättis veel ja siis tegi klõpsu, millega võis rahule jääda ning seejärel lasi ka osalejad täpselt samasuguste tingimuste juures ise pilti tegema. Tore oli näha, et muidu tagasihoidlik eestlane võttis sinna sappa ikka väga julgelt rivvi (kusjuures pärast ei saanud õieti enam pidamagi)!

Esimene ja pikem osa keskendus sellele, kuidas ise objekti (roa) pildistamisel häid valgustingimusi luua, koolituse lõpupoole tutvustati ka päevavalguse kasutamist, kõike seda 3 käigu kaudu: lõhevaagen, grillribi ja kanafilee.

Mõlema võimaluse juures pööras Kaupo tähelepanu sellele, et kõike seda, mida meie tegime koolitusel, saab teha ka kodus ja koduste vahenditega. Näiteks võib välklambi asemel kasutada tavalist laualampi või taskulampi, mis on pehmendatud nt küpsetuspaberiga (vastavalt vajadusele kas heledam või tumedam paber, üht sellist taskulampi kasutati järgmise foto parempoolsel fotol, kus Kaupo näitab, kuhu taskulambi valgus suunata). Samuti võib valguse peegeldamisel võtta appi fooliumi erinevatel kujudel: läikivam külg (teravam peegeldus), matim külg (pehmem peegeldus), kortsutatud foolium (valguskiired peegelduvalt erinevalt) ja ka nt hõbedane või kuldne foolium, millest viimane peegeldab oluliselt soojemat valgust, mis sobib toidu iseloomuga paremini.

Ja väidetavalt on hõbe-kuldne peegeldi (nagu ülevalt 2. pildi parempoolsel pildilgi) iga toidufotograafi varustuses a must. Kui tahad sellist peegeldit 2in1 saada, siis tuleks teha väike kulutus ja osta pakk suitsulõhet või -forelli. Kui mõnus hommikusöök või õhtuamps kalaga nahka pistetud, saab kala alust edaspidi boonusena (või oli siiski kala boonus?) edukalt peegeldamisel kasutada (enne tuleks see siis ikka hoole ja armastusega puhtaks nühkida).

Veel kummutas Kaupo müüdi, et toidufotograafias tuleks varjusid justkui karta – vastupidi! Varjud on sõbrad, kui need tekitada õige koha peale ja osata neid kontrollida. Varjud aitavad näidata tekstuuri, luua liikumist-sügavust ja ka soovitut esile tuua. Viimasele on abiks ka väike käsipeegel (naisterahvastel kotis ju kohe olemas) – jällegi väga lihtne, aga suhteliselt kohustuslik vahend, millega saab valgust suunata just sinna, kuhu vaja.

Minu jaoks oli põnev see, et koolituse ajal sai igasuguseid küsimusi küsida ja oli selline pool-praktikum, aga eriti meeldis mulle muidugi see osa, mil pärast uhket tunnistuste kättejagamise tseremooniat sain Kaupole kui professionaalile ka oma toidufotosid näidata ja kriitikat küsida. Väga-väga põnev! Kuna ma ei ole fotograafiat kunagi kusagil õppinud (v.a üks üldloeng ülikoolis, kui mul veel fotokatki ei olnud), siis igasugune tagasiside on alati väga kasulik ja ka sel korral andsid Kaupo julgustavad sõnad kinnitust, et olen õigel teel. Ja just seda teadmist oligi mulle vaja! Tuleb vaid edasi tegutseda, kasvada ja ilmselgelt hästi palju fotosid teha. :)

Aga mis veel minu jaoks koolituselt õhku kõlama jäi, oli ikkagi see, et siin ei ole reegleid, õiget-valet, kindlaid piire. Maitsed ja eelistused on erinevad, ajastud on erinevad ja fotograafi enda kujunemise käigus ongi loomulik, et kasutatakse erinevaid tehnikaid, stiile ja katsetatakse uusi asju. Pole oluline, missugune kallis objektiiv sul fotokal ees on, palju olulisem on hoopis see, mis selle taga on ja et see tegevus oleks endale fun!

Oli väga mõnus ja tempokas üritus. Lahe, et selline koolitus rõhuga toidufotograafiale üleüldse korraldati, ootan juba järge! Rohkem pilte koolitusest ja selle käigus valminud Kaupo Kikkase toidufotod leiab Nikon Schooli Facebooki lehelt.

Missuguseid nippe, vahendeid ja tehnikaid on keegi oma piltide puhul avastanud-kasutanud? Ja kui on konkreetseid küsimusi, siis on need samuti teretulnud. Püüan koolituse valguses vastata :)

Eelroog

Nagu mõnel pool juba välja hõisatud, algas minu kevade esimene päev lausa imeliselt: minu blogi pälvis esmaspäeval Tuulilt (toidublogi Ise tehtud. Hästi tehtud) tunnustuse The Gorgeous Blogger! Hurraa! :) Tuuli kirjutas Tassikese kohta nii:

Minu üks viimase aja lemmikuid. Võluv nii oma fotodega – kindlasti üks kaunimate piltidega eestikeelseid toidublogisid; kui ka põnevate ja põhjalike teemapüstitustega. Lugege näiteks emakeelepäeva teemaarendust või siis ka informatiivset postitust potipõllumajandusest. Ilus, põhjalik, huvitav, omanäoline ja väga paljulubav blogi.

Tuulini jõudis tunnustus Soome blogijalt, nii et selle nädala algusest alates on näha olnud, kuidas Eesti blogimaastikul see tunnustus ringi rändab, sest tegu on edasi kingitava tunnustusega. Ja tänu sellele sain ma sama tunnustuse veel ka teiselt Eesti blogijalt Friedalt (toidublogi Toidutegu). Frieda sõnad:

Üsna uus blogi, mille puhul mind võlub eelkõige ikka ja jälle visuaalne pool. Kaunid ja kvaliteetsed fotod (mis muidugi ei vähenda retseptide väärtust.)

Suur-suur aitäh teile mõlemale! Säärane topeltpai on ikka pehme küll, mis sellest, et virtuaalne! :)

Ahjaa, tunnustuse päritolu on täpselt teadmata, aga interneti avarustest otsides võib sellest näha jälgi igal pool. Tunnustusega kaasneb 2 kohustust: vastata 5 küsimusele ja tunnustuse edasi kinkimine 5 väärikale blogile. Alustan küsimustega.

Pearoog

1. Millal alustasid oma blogiga?

2010. a detsembri II pooles sai blogi avalikult üles. Nii et nagu jõulukink, praeguseks vaid 3 kuud vana. Ettevalmistused blogi tegemiseks algasid aga muidugi mõista varem. Esimesed mõtted, et võiks oma blogi teha, tekkisid 2010. suvel.

2. Millest oma blogis kirjutad ja mida kôike see käsitleb?

Nii nagu blogi nimigi vihjab, kogun siia oma elust maitsvaid, mõnusaid, huvitavaid ja muidu millegipärast mäletamist väärt hetki. Enamasti on need seotud toiduga, aga aeg-ajalt ka aianduse või renoveerimisega. Läbivalt on rõhk fotodel, nii et omal moel on tegemist ka fotoblogiga.

3. Mis teeb sinu blogist erilise vôrreldes teistega?

Toidublogide arvestuses teeb erinevaks see, et rõhk on suurtel fotodel. Minu jaoks on visuaalil oluline roll. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Ja toidumaailmasse sobib see imehästi, sest millegi isuäratava kirjeldamiseks jääb tihti vaid sõnadest väheks.

4. Millest sai sinu blogimine alguse?

Vajadusest ennast oma loovast küljest kuidagi väljendada. Ja loomulikult huvist ja armastusest toidu ja fotograafia vastu. Suur roll ka sellel, et olen aastatega ise palju õppinud ja saanud aru, et see kokkamine ei ole üldse nii raske, kui inimesed arvavad. Minu soov on innustada ja julgustada neid, kes arvavad, et nt pasta vms tegemine on hirmus raske. Ei ole, tuleb vaid proovida ja siis on juba hasart sees. :)

5. Mida tahad oma blogis muuta?

Teen pisikesi tehnilisi muudatusi jooksvalt kogu aeg, aga lähiajal tahaks lisada fotogalerii ja parema fototehnika saamisel aeg-ajalt ka videoklippe.

Dessert

Nende blogide väljavalmine, kellele see tunnustus edasi anda, oli ikka väga raske. “Tuhnisin” oma Google Readeris eile õhtul mitu tundi. Kuna tunnustus on üldiselt blogijatele (mitte ainult toidublogijatele ja mitte ainult Eestist), siis on nende 5 sekka sattunud ka mõned blogid mujalt ja muust valdkonnast. Nii, läks:

1) What a wonderful world – hoolimata sellest, et lood selles blogis on pärit erinevatest maailma nurkadest, on need alati hästi kodused. Retseptid on huvitavad ja eksootilise kallakuga, meeldib see, et blogis on hästi palju autorit ennast.

2) Heatoit.com – stiilipuhas toidublogi. Meeldib, et rõhk on soolasel, fotod on kvaliteetsed ja alati isuäratavalt värvilised. Õhkkond (visuaal ja disain) on mõnus ja vaba, ei ole ülearust müra – väga meeldiv on seda külastada.

3) Sööme silmadega – jääb silma sellega, et hästi palju on näidatud roogade valmistamist step-by-step. See loob sellise mõnusalt koduse tunde, nagu oleks ise köögis. Retseptid on ka huvitavad ning fotod kvaliteetsed.

4) Give me flour – üsna uus välismaine toidublogi, vaid 4 kuud vana, aga väga omalaadse lähenemisega disaini ja fotode mõttes ning ka mõnusad retsepid. Külastada ja sirvida on lausa lust, selline mõnus köögis pläkerdamise isu tuleb peale. :)

5) Creature of Comforts – minu lemmik inspiratsiooniblogi (USA). Kui peas on mõtetega kriis, siis lappan lihtsalt seda blogi ja ideed hakkavad kohe vabamalt voolama. Mõnus kodune disain, mulle sobiv pehme stiil.

Jõudu, jaksu ja imeilusat kevadet kõigile blogijatele ja blogifännidele! :)

Toidublogide edetabeli autorina võtsime endale privileegi anda ka mõned n-ö eripreemiad ehk toome ära kolm toidublogi, mida soovitame teil kindlasti lisaks jälgida:

1) Tassike elu topelt koorega – see blogi jäi tabelist (TOP 10-st) välja ainsal põhjusel, et selle vanus on alla aasta. Seega, kindel kandidaat järgmise aasta edetabelisse – lisaks huvitavale retseptivalikule on selles meeldejäävat stiili ja omapära, mida on paljuski tänu justkui-ajakirjast-võetud fotodega saavutatud.

Nii tore, kas pole? :) Olles alles nii vähe aega oma blogi pidanud, on selline äranimetamine ikka väga suur au (loodan siiani, et see poleks vaid üks meeldiv unenägu!). Suur-suur tänu kõigile Perenaine.ee blogide TOPi valijatele, jään nüüd küll ühe korraliku tordi(postituse) võlgu! :)

Eripreemiad on Perenaine.ee 2010. aasta toidublogijate TOPis aga vaid 1 väike osa. Prožektor on suunatud 2010. aasta 10 parimale blogile ja blogijale, kusjuures neid on sel korral hinnatud 5 erineva kriteeriumi alusel ja hindajate seas on lisaks Perenaine.ee enda tegijatele ka 1) Pille Petersoo, Nami-nami kokandusportaali peakokk, 2) Triin Raestik, ajakirja Naisteleht kokanduslehekülgede toimetaja ja 3) Indrek Pärli, kunagine toidublogija ja kuni 2010. aastani Eesti suurima kokandusportaali Toidutare peatoimetaja.

Vaata tervet 2010. a toidublogijate TOPi Perenaine.ee lehelt.

Nimekiri on uhke ja põhjalik: sel korral esile toodud kommentaare-arvamusi on eriti huvitav lugeda ja võõramale lugejale annavad need ka blogi sisust üsna hästi aimu.

Palju-palju õnne kõigile Perenaine.ee TOPi platseerujatele!  :) Uhh, endal on endiselt üsna uskumatu tunne, sai vägev üllatus peagi saabuvaks nädalavahetuseks, mil ees ootamas Eesti esimene fotokonverents ja tubane aiandusnurgake. Viimasest pikemalt juba pühapäeval. Seniks aga “avastan” seda uudist ikka ja jälle ja muudkui naeratan. Aitäh veel kord! :)

Naerata! :)