Loodan, et kõigi 2013. aasta on mõnusalt alanud! Ja südamest tänu kõikidele, kes armsad soovid mu blogi tähtpäeva postituse juurde jätsite! Olen nüüd aasta alguses saanud üle tüki aja mõnusalt puhata. Aga eks ikka selleks, et kohe-kohe uue hoo ja uute ideedega edasi minna. Õnneks on viimaseid hetkel parajalt, nii et nii mõnegi mõttega ootan kärsitult, et saaks selle teoks teha ja tulemust ka teistega jagada… Aga kõigepealt juba teoks tehtud asjadest!

Sellest on nüüd tükk aega möödas, kui ma viimati mõnd meisterdamis-restaureerimis projekti jagasin. Üks esimestest katsetustest oli mul juba paar aastat tagasi kursustel valmis nikerdatud see ilus valge tool (mida kasutasin hiljem ka selles postituses) ja üks suurematest projektidest, kui meie projekt “suveks aita elama” kõrvale jätta, on siiani olnud vana-uus kirjutuslaud. Nüüd, õigemini veel 2012. aasta viimastel päevadel sai valmis meie uus kohvilaud, mis tehtud euroalusest.

See idee on sisustusportaalides, -blogides, -ajakirjades üsna levinud, aga kui ma seda esimest korda nägin, teadsin kohe, et see on midagi mulle ja panin mõtte tallele. Mul on millegipärast juba ammusest ajast nõrkus suurte ja madalate laudade vastu. Ja kuna (ikka veel mõneti ju uues) kodus selline diivanilaud puudus, tuli oodata vähegi vaba hetke ja see teoks teha. Sel korral võttis E ka projekti omaks ja talle omase põhjalikkusega saagis euroaluse otsad ühtlaseks, lihvis aluse hoolikalt igalt poolt üle, kuna alguses oli see ikkagi suhteliselt “karvane” (ja mina juba vaimusilmas kujutasin ette, kuidas mõni külaline oma kalli sukapaari seal ära lõhub ja seda vastutust ei taha ma ju enda peale ometigi võtta, eks :)). Edasi läks värvimiseks, mida tegime 2 tiiru. Rattad ja kruvid ostsime otse poest ja nii lihtsalt see käiski.

Ahjaa. Euroaluse endaga oli lugu selline, et meil oli tuttavate kaudu juba 2 varianti soolas, kust alus niisama saada. Aga kuna olime juba kord ehituspoes, mõtlesime, et küsija suu pihta ju ei lööda (kuigi vahel on tunne, et tänapäeval ei või selles alati kindel olla…). Ootasime laoplatsis veidi aega töötajat ja kui too tõstukiga vurinal saabus, näitas meile pika jututa n-ö vanade ja kasutatud euroaluste hunniku, mis õues lume ja lörtsi sees seisis, kätte. Soovitas veel isegi, millised neist on tugevama ehitusega. Ja nii me sealt siis ühe ilusama alusega koju tulimegi :)

Ideaalis tahaks nüüd sellele veel katteks peale saada paksemat klaasi ja laua alla tahan kinnitada võrgu-kanga, et ajakirjadele-raamatutele tekiks väike riiul. Samuti tahaks laua alla suuremat vaipa, see teeks toa kokkuvõttes ka hubasemaks. Aga teadagi, kuidas nende ajutises staadiumis asjadega tihti on… aga küll ma jõuan! :)

Eriti meeldib mulle selle laua teisaldatavus – kummist rattad veerevad väga kergelt ja samas ei kraabi see teisaldamine kuidagi põrandat. Teiseks on laud ka mõnusalt suur (u 80×110 cm), nii et ühest ajakirjast laud veel n-ö üle ääre ei aja (nagu eelmise laua puhul) ja inimesi mahub selle ümber ka korralikult, nii et lauamänge ei pea enam põrandal mängima. ;) Aga üle kõige naudin ma seda, kuidas see teeb elutoa terviklikumaks, kodusemaks, omapärasemaks ja kohe kutsub mind selle äärde diivanile ajakirja-raamatut lugema ja teetassi enda peale toetama…

Sarnaseid postitusi...

Vanasti oli meil kodus jõulude ajal nn eurojõulupuu, sest kui me vennaga suuremaks saime ja jõuluvana enam kohale ei viitsinud tulla, kadus ka kuidagi kuuse tuppa toomise traditsioon. Selle asemel mõtles ema siis igal aastal välja uue eurojõulupuu (nii me neid kutsusime) idee, millega elutuba jõulusemaks teha ja et millegi alt oleks ka kinke lunastada. Näiteks ühel aastal oli see tehtud vitstest ja kaunistatud kuldsete niitide otsas rippuvate samblapallidega, teisel aastal kasutasime palmi moodi toataime jne…  Iseenesest ilusad olid ja säästlikud puude mõttes ka, aga sellest ajast peale on mul jõuluti igatsus korraliku kuuse ja kõige selle juurde käiva järele.

Sel aastal lahendasin kõik võimalikult lihtsalt ja koduselt – kuusejala ümber ja okste vahele läks kotiriie, eheteks said kaunistatud piparkoogid ja enda tehtud kangapallid. Ja loomulikult tuled, mis pimedal ajal mõjuvad kodus eriti hubaselt.

Eile õhtul pakkisime E-ga koos veel kinke ja täna hommikul said tehtud viimased ettevalmistused – kaardid. Maailmalõpp õnnelikult üle elatud, võib pühasid ootama hakata :)

Et pühad mõnusalt mööduksid, soovitan:

• tee pühade ajal midagi, ükskõik mida ja ükskõik kui lihtsat, elus esimest korda ja tunne ennast pärast eriti uhkelt – nt ma tahaks hüpata otse saunalavalt lumme!
• tee sporti, mida sa pole aastaid teinud – suusata, kelguta, uisuta…
• pane soojalt riidesse ja jaluta (mere äärde) ja hinga värsket õhku!
• naudi aega oma lähedaste ja sõpradega ja tunne huvi, kuidas neil päriselt läheb!
• söö hästi, aga mõtle, et homme on ka päev (kehtib ka vedelike kohta)!
• ära muretse, ära võta kõike nii tõsiselt, elu on ilus! :)

Jõulude puhul on mul kingid ka. 2 raamatut – “Magus kiusatus” (millest olen juba kirjutanud siin ja siin) ja “Nii meil jõulud tuppa toodi” (millest ei ole veel jõudnud kirjutada, aga mis ilmus ka 2012. a novembris ja jutustab vana aja jõuludest, autor Piret Õunapuu, ning jagab Eesti traditsiooniliste jõulutoitude retsepte vähe modernsemal kujul – raamatu toidufotod minu tehtud, toidud lõi Sadama turu perenaine ja blogipidaja Liina Karron). Kui soovid üht neist endale saada, jäta kommentaar, mis on see asi, mida sa oled kogu aeg mõelnud, et võiks teha, aga ei ole teinud ja plaanid loodetavasti nüüd lähipäevil ära teha? :)

***

Kingi jagamine 29.12.2012: Palju õnne, Martina, sinule sai loosi tahtel raamat “Magus kiusatus” ja palju õnne sulle, Aet, sinule “Nii meil jõulud tuppa toodi”. Võtan teiega meili teel ühendust! Aitäh kõigile ideede jagajatele, sai jälle palju häid mõtteid ja tundub, et nüüd hakkan ise ka makroonidega katsetama :)

***

Söögid on aga meie peres jõulude ajal olnud alati traditsioonilised ja sellepärast ei taha ma ka verivorsti ja hapukapsastega seapraadi ära peletada, vaid pakun pidulaua täienduseks lihtsalt mõned ebatraditsioonilisemad, kuid samas lihtsad, maitsvad ja kerged ideed (retseptid ja fotod ilmuvad ka homses, 22. detsembri Pärnu Postimehes, kus on mu blogi saamisest ja toidufotograafiast väike lugu!).

Soovin mõnusaid, rahulikke ja maitsvaid jõule! :)

Pärast lumekühveldamist või lihtsalt pikka päeva, mil enam autoga kuskile minema ei pea, on mõnus jalad seinale lüüa ja juua seda soojendavat õunapunši.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Kodu on mu pühamu. Siin peab olema mõnus. Eelkõige iseendal ja veel eriti külmal ajal. Kuna me kolisime sel sügisel uude kohta ja kõiki asju pole Saaremaalt ikka veel ära toonud, siis on see kodu veel poolik. Pole veel ka kuuske tuppa toonud, kuigi sel aastal oli see plaan. Äkki homme? Seniks aga tegelen sissejuhatavate meisteramistega.

Jõulude eel tuleb alati näppudesse umbes samasugune rahutus, nagu veebruariski, aga et detsembris veel ei tahaks näppe päris maasse pista, siis võiks nendega hoopis midagi (peaaegu) nullist kodu jaoks ja kodu kaunistamiseks meisterdada.

Viimased paar aastat on meil olnud sügis-talviti, mil väljas on juba varakult pime ja toas mõnus hõõgveini juua ja näppudel jutuvada saatel käia lasta, minu hea K-ga nn craft night‘id. Tuleme kokku, laotame oma kaasa haaratud varud hunnikuga põrandale laiali ja siis meisterdame. Näiteks ühel korral tegime küünlaid, siis kaunistasime pudeleid, meisterdasime ise kingikarpe, kaarte, tegime ise pakkepaberit… ja niimoodi, produktiivselt ja mõnusalt need kvaliteettunnid meie kontodele lausa lennates laekuvad. Sest kes teab, see teab, et käelist tööd tehes möödub aeg halastamatult kiiresti…

Sel sügisel kolis aga K Soome õppima, mis iseenesest on ülitore, sest ma tean, et ta õpib ja saab seal teha seda, mida hing ihkab (tubli oled!), aga kahju on ka, sest meil oli juba nii tore traditsioon välja kujunenud. Nii et täitsa igatsus on peal!

Sel korral võtsin siis üksi ette ühe pärja meisterdamise, millega koduukse ära kaunistasin. Et koju oleks alati mõnus tulla.

Apelsini-rosmariinipärg:

1 pärja toorik (mul oli u 25 cm läbimõõduga, ostetud Tiimarist)
6-8 väiksemat apelsini
2-3 laimi
väikseid rosmariinioksi (aga võiks kasutada nt ka kuuse või männi omi)
väikese peaga nööpnõelu
kahepoolseid kinnituskleepse

Lõika apelsinid-laimid kõigepealt õhukesteks, u 3 mm paksusteks viiludeks ja aseta üksteise kõrvale ahjurestile (minul tuli 2 restitäit). Soojenda ahi 75 kraadini ja kuivata viile seal 3 tundi (selle ajaga nad kuivaks ja kõvaks ei lähe, jäävadki veel niiskeks). Seejärel tõsta restid ahjust välja ja lase öö läbi ka õhu käes kuivada.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

2 nädala pärast kolime Saaremaale. Suveks. Või vähemalt esialgu suveks. See, mis sügisel saab, jäägu siis otsustamiseks, aga hetkel on igatahes käed-jalad tööd täis. Peamiselt on tööd täis sellega, et endale Saaremaale elamine õigeks ajaks valmis saada. Ehk siis ait, mis juba alates 1. juunist on meie esimene kodu (üürika anname Tallinnas ära). Teiseks hoiavad hoogu üleval ka aiatööd. Aga kõigest ükshaaval lähemalt.

Ahjaa, hoiatus! Kõik selle postituse pildid on tehtud telefoniga! Sest akende hööveldamise, kõrgpeenrakastide kokkukruvimise, aknaaukude tegemise, pööningu korrastamise… jms kõrval ei jää tavaliselt väga palju aega, et “tagataskust” see va peegelkaamera ka veel välja võtta. Aga kui kiired ajad möödas, hakkan seda kindlasti tihedamini ka seal peenarde ja maja ümbruses tegema. Aga nüüd siis lähemalt.

AIT

Mõnes mõttes sai kõik alguse sellest hetkest, mil see höövlifoto tehtud sai. Ehk sellest, kui olime ühel aprillikuu nädalavahetusel sõitnud isa töökotta ja asunud tegema reaalseid samme uue kodu suunas. 2 päevaga said (peaaegu) valmis 2 akent ja 1 uks. Mõtteid aita kolimisest olime selleks ajaks muidugi juba kuid mõlgutanud, aga nüüd said need – aknad ja uks – ka valmis. Mis omakorda tähendas seda, et nüüd pidid need ju ka päriselt kuskile ette minema! :)

Täpsustuseks ütlen kohe alguses ausalt ära, et see ait ei asu Saaremaal kuskil pärapõrgus, vaid vana talukoha hoovil, kus muidu niisamagi suviti väga tihti käime. Lihtsalt mõtlesime sinna kolida, sest aidas veel ei elanud keegi (või vähemalt nii me arvasime)! Kui me aprillikuu lõpus aida pööningut koristasime (mis tuletab meelde, et kunagi pean tegema ka mida-kõike-ühest-mitme-põlvkonna-talust-ja-selle-panipaikadest-ei-leia postituse), leidsime sealt sellise eluka:

Jep. Nõrganärvilistele ei soovita, vabandust. Aga see pilt siin ei ole tegelikult pooltki nii hirmus, kui selle leidmine hämaras valguses, pööningul! Olles äsja vedanud tema pealt ära hunniku puulaudu ja muud sodi, hakkasid silmad hämaras järjest rohkem seletama – mis (või õigemini kes!) asi see nüüd siis oligi… Esimese hooga hakkasin muidugi kohe kätega hirmsasti vehkima ja üsna kiiresti olin väiksest pööninguaugust väljas värske õhu käes. Ei läinudki kaua, kui uudishimu sai võitu, ja uurisime teda siis veidi lähemalt. Pildi pealt võib jääda mulje, nagu tegu oleks rotiga, aga see “röntgenpilt” kuulus kindlalt kellelegi tunduvalt kogukamale (tikutoosi ei olnud tagataskus, et võrrelda) – pakuti välja kärpi? Tegelikult on ta siiani tuvastamata (kiipi ei olnud ka kuskil näha :P), aga võite ette kujutada, kui uhke avapaugu meie esimesed talgud sellega said! :)

Maikuus on meil olnud kõik nädalavahetused tihedalt tööd täis. Pärast maikuu suuri talguid, kuhu tuli abivägi ka Pärnust kohale, nägi pööning juba üsna tantsupõranda moodi välja. Kahjuks ei ole fotot olukorrast “enne”, aga võite ettekujutada olukorda, kus vaevalt saab üks inimene pööninguuksest sisse ronida ja siis lihtsalt sinna samasse ette maha kükitada, sest ülejäänud pööning on igasugu kraami täis.

Pööninguga on see hea lugu, et alguses me isegi ei mõelnud selle peale, aga tööde käigus selgus, et pööningule on võimalik edasi ehitada. Ehk järgmisel suvel, kui meile Saaremaal endiselt meeldib, on mõte magamiskohad sinna kolida. Enne tuleks see ära soojustada, lauad peale lüüa nii põrandale kui ka katuseviilule, sest sealt pudiseb praegu rookatus vähehaaval alla.

Ait ise on tegelikult pikk hoone, millest 2/3 on ehitatud maakividest, 1/3 palkmaja stiilis. Esimeses kolmandikus hoitakse tänapäeval jalgrattaid jms, teine kolmandik on nn liha-kala ait, mille muldpõrand ja maakiviseinad hoiavad selle mõnusalt jahedana. Ja kolmas osa ongi siis nagu väike palkmaja, ligikaudu 20 ruutmeetrine vana viljasalv. See tähendab, et ruum oli algselt täiesti pime (1 uks), hiirtevaba ja samas hästi ventileeritud (ma arvan). Kahjuks ei ole ka aida ukse avamisest ja sealt vastu vaatavast olukorrast seda “enne” pilti, sest eelmisel suvel tegime aida täiesti pahaaimamatult tühjaks ja sorteerisime sealt tulnud kraami ära. Siiski-siiski – paar tundi enne ukse- ja aknaaukude tegemist nägi vaade ukselt välja umbes nii:

Edasi tuli isal 2 päeva tööd teha ning aknad ja uks saidki ette.

Nüüd möödunud nädalavahetusel olid prioriteedid aias vähe olulisemad, nii et aidas jõudsime teha veidi vähem, aga siiski 4 asja:

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Olen kuulnud mitmelt koolitajalt põhimõtet: “Segadus töölaual = segadus peas”. Seda töölaua mõtet võiks ju veidi laiendades öelda, et mida rohkem segadust, seda rohkem.. kmkm..piltlikult öeldes, peata kanasid.

See põhimõte kõlab iseenesest väga hästi, isegi liiga hästi ja ilmselgelt liigagi lihtsalt. Ja isegi kui ma väga tahaksin iga päev selle järgi tegutseda, siis ikkagi ilmub mu teisele õlale salakaval kuradike ja vaidleb vastu: “Korras tuba on ainult neil, kellel on liiga palju vaba aega.” Ja suurem osa ajast ongi mul repeat‘i peal just see 2. plaat. Ketrab ja ketrab, ikka ja jälle uuesti otsast lõpuni, kuni ühel hetkel vabanduste kumm enam ei veni ja hakkab juba valusalt pitsitama. Siis saabub suure pauguga koristamistuhin, mööduvad tunnid ja õige pea saabub taas rahu maa peale, on tunne justkui ring oleks täis saanud ja kõik on jälle alguses tagasi.

Üks samasugune taifuun kogus end mu ehteriiulis, kuni lõpuks jõudis kulminatsioonini ja “valu” läks nii suureks, et ma lihtsalt pidin käe ette panema ja oma ehted kuidagi normaaselt ära organiseerima. Ja siin on siis selle tuhina tulemus.

Olen selliseid ehteraame, ehtehoidlaid – kuidastahes neid nimetada – näinud paljudes välismaistes blogides, ajakirjades… on väga ägedaid lahendusi – alati ei pea raamis olema torgitav plaat (lihtsalt mina tegin nii), võib tõmmata tühjale raamile nöörist, pitsist, traadist vms horisontaalsed “korrused” ja siis nende külge konksukestega kõrvarõngaid riputada. Võib kinnitada raami sisse mõne võrgutaolise materjali (tugevam aukudega kangas, ehituspoest midagi metalset vms) ja ka nendesse aukudesse ehteid rippuma panna. Raamile võib lisada ehituspoes saadavaid konksusid, kuhu kaelakeed riputata…

Ühesõnaga – võimalusi on täpselt nii palju kui on ehtekandjaid ja mida lennukam fantaasia, seda erilisem tulemus… Minu oma sai selline, kus kasutasin taustaks vahtplaati, millesse saan korktahvli nõelte abiga ehted rippuma panna. Kaelakeede jaoks muretsesin ehituspoest suuremad kapinupud. Sellise lahenduse juures on hea see, et vajadusel saab neid väiksemaid nõelu väga lihtsa vaevaga ümber organiseerida.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Kõigepealt pean ütlema, et see kommentaaride laviin eelmise postituse järel oli ikka väga meeldiv, meelitav, meeliülendav… ja palju äratundmist täis. Suur aitäh teile oma mõtete eest! Aga ärge siis arvake, et neid võib jagada ainult siis, kui pooleldi kästakse või kommiga meelitatakse, eks! You are always welcome! :)

Aga nüüd… Mul on tunne nagu oleksin seda postitust haudunud oma peas juba 3 kuud. Päris nii pikk see aeg siiski ei ole, lihtsalt on palju käsil olnud viimasel ajal (mõnest asjast kuulete juba jaanuaris, mõnest aga alles kevade poole! ;) Aga nüüd.. lõpuks saab siis ka see ammu peas kedranud postitus reaalsuseks.

Esiteks juhtus see, et ma sattusin täielikult lavendli võimu alla. Olen seda peamiselt kasutanud igasugustes küpsetistes ja maitsesuhkrutes. Aga teiseks sattusin vaimustusse igasugustest köögist pärit, aga mittesöödavate asjade meisterdamisest. See, mille nüüd siia pistan, on küll pärit 100% köögist, aga mõeldud hoopis vannituppa – saage tuttavaks: isetehtud lavendli-kohvikehakoorija!

Kes on tihedalt mu tegemisi jälginud, see teab, et kohvi ma enam igal hommikul ei joo, mis ei tähenda, et mulle kohvi maitse või lõhn ei meeldiks (lihtsal tee mõjub nii palju paremini).. Tegelikult on selle kohvilõhnaga lood otse vastupidised! Niiet kohviga oleme kohtunud viimastel nädalatel küll, ainult et nüüd tihemini duši all (jah, see kõlab siin blogis tõesti imelikult). Aga… lisaks sellele mõnusalt lõhnateraapiale on see potsik ka üks ideaalne isetehtud (jõulu)kingiidee oma heale sõbrannale (enne tasuks muidugi uurida, kas talle kohv ja lavendel ikka meeldivad).

Kolmandaks on juba varasemalt (selle põhjal, mis jagatud siin ja siin) teada mu sildikestelembus, nii et kindlasti on juba posu blogilugejad, kes neid kingisildikesti juba ootasid (eks?). Meisterdasin sel korral sellised, mis oma sõnumiga on pühendatud n-ö isetegemisele ja mida saab väga edukalt ka ise kodus tavalise must-valge printeriga endale sobivat värvi paberile välja printida.

Oliiviõli on olnud oma heade omaduste poolest juba kaua aega ka iluhoolduses kasutuses (niisutav toime, vitamiinid, põletikuvastane toime…). Suhkur ja kohv toimivad koorijatena – ehk aitavad eemaldada surnud naharakud (kusjuures kuskilt olen kuulnud, et oliiviõli ja kohvi (kofeiini) kooslus pidi olema isegi kasutuses – kui siin on meeslugejaid, siis nüüd silmad kinni – tselluliidivastastes vahendites). Lavendel puhastab samuti nahka, vähendab valu ja närvipinget, oma võimsa aroomiga aitab lavendel veel vähendada ka vaimset väsimust ning kurnatust. Ja lisaks kõigele muule, aitab ju igasugune massaaž (millest nahka koorides nagunii ei pääse) parandada vereringet. Nii et igati väärt kraam meie talve üleelamiseks, tasub proovida!

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Üle pika aja üks lugu sellest, kuidas oli enne ja mis sai sellest pärast. Ehk kuidas kodukontor lõpuks ka meie koju tee leidis.

{Taustaks üks hiljuti avastatud mõnus hommikulugu Lord Huronilt}

Ühel päeval ma lihtsalt otsustasin, et tänane päev läheb ajalukku sellega, et sel päeval hankisime endale kirjutuslaua. Igasuguste tegemiste nimekirjas on see olnud juba ammu, tuli ainult kätte võtta. Ja kui juba, siis juba – üsna pea tiirutasimegi mööda Tallinna linna, sihiks erinevad mööblikauplused. Väga pikalt heietama ei hakka – ütlen lihtsalt, et jonni “ajutist asja ei taha ja 200 euro eest saepuruplaati ka ostma ei hakka” tulemus oli see, et leidsime mitte midagi, kaotasime aga 3h ja posu närve.

“No aga oli ju otsustatud, et täna saame laua, siis seda ka peame saama,” mõtles kangekaelne mina. Niisiis hakkasingi õhtutundidel lauda veel ka internetiavarustest otsima. Läks vast 15 minutit, kui juba komistasingi Osta.ee-s ühe vana talulaua otsa, millele pikemalt mõtlemata oma pakkumise tegime. Kõigest 2,5h hiljem olimegi laua võrra rikkamad, sest meie pakkumine oli enampakkumisel endiselt esimene ja ka viimane. “Jee!” Veel samal õhtul leppisime omanikuga koordinaadid kokku ja järgmise päeva keskpäevaks oli laud käes. Nägi välja ta alguses siis selline:

Kui kauba kätte saime, uurisime lähemalt: üleni kuusepuust, täitsa tugeva ehitusega, ükski jalg ei olnud teistest märkimisväärselt lühem ega ka mädanenud… “Tõesti, jee!”

Mõned vead siiski olid 1) lauaplaadi peale oli kirillitsas sügavalt kraabitud “Aljoša ja …” veel kellegi nimi, 2) sahtli lukustussüsteem ei töötanud, 3) lauaplaat oli ilmselgelt olnud kunagi kaetud vakstu vms prrrrr… materjaliga, sest kui hiljem seda lihvima hakkasime, sisaldas lauaplaadi alumine äär suures koguses metalli, mis tuli enne tööle asumist kõik välja sikutada. No ja loomulikult igasugused täkked, praod…

Aga sellest hoolimata, pärast 5 tundi töökojas kolmeksi laua kallal nokitsemist oli vaatepilt selline:

Isa kuldsed käed olid muidugi asendamatuks abiks, sest mina üksi ei oleks lauda nii põhjalikult suutnud ette võtta. Oleksin piirdunud ehk lihvimise, jalgade liimimise ja värvimisega. Aga ei. Ühe hea töökojaga varustatud meistrimehe jaoks on niisugune poolik tegemine nagu ilma donut‘ita lõunapaus politseiniku jaoks (jah, oma kodu kõrval asuvast bensukast näen, et ka meil teevad nad juba seda sama). Niisiis võtsime laua täiesti lahti – ka lauaplaadist sai üks väga lihtne (täpsemalt 2-osaline) lego, mille pärast uuesti kokku liimisime. Sahtlilt eemaldasime lukumehanismi ja täitsime tühimiku väikse puuklotsiga…

Kusjuures nokitsemise käigus saime aru, et tegu on 100% käsitööga, mis viitas sellele, et see laud võib vabalt pärineda näiteks 19. sajandist (aga eks teadjad teavad paremini). Kui muidu oleme harjunud, et kõik asjad, s.t näiteks laua jupid on meil nagu ühe vitsaga löödud, siis sellel laual oli iga osa oma mõõdus. Üks plaat ühest otsast kitsam, teisest laiem, teine laud kuskilt pikem ja kuskilt lühem. Sahtelgi meenutas pigem trapetsit kui ristkülikut. Aga seda väärtuslikum meistriteos, sest kõik kokku toimis siiski, jumal tänatud, kenasti. :)

Kui töökojas sai laud sinnamaani töödeldud, et lihvitud, liimitud ja pahteldatudki (mitte maailma kõige peenemate peensusteni), siis jäi üle Tallinnas veel pahteldatud osad pärast kuivamist üle lihvida ja laud ära värvida. Kõigepealt kruntvärviga, siis Vivatixi valge, õrna kreemika tooniga, mööblivärviga. Alguses arvasin, et peaks õige värviga 2 korda värvima, aga kui 1. ring oli peal, tundus tulemus mõnusalt vahepealne – laua tekstuur ja pintslikarvade jutid kumasid mõnest kohast veel kergelt läbi. Ja kuna nii meeldis, siis nii jäigi.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Viimasel ajal olen ma täiesti pöördumatult sattunud isetehtud kingituste(ideede) keerisesse. Ja kui moosipurgid välja arvata, siis olen nokitsenud vaheldusekt hoopis mittesöödavate objektide kallal – ehted, padjad, tualettpaberihoidjad ja isegi mütsi hakkasin kuduma (saavutus, sest selles olen ma täielik amatöör muide)! Nüüd aga sattus mu teele üks hea kingiideepaar ka köögis askeldavate sõprade jaoks ja tahtsin need väärt ideed ka siia blogisse pista (sest headel ideedel on halb komme rändama minna) – niisiis, täna meisterdame isetehtud vanilliekstrakti ja -suhkrut!

Kui rääkida veel isetehtud kinkidest, siis esimesena meenuvad läbi aegade lahedate kinkidena kohe näiteks mu esimestest toidufotodest tehtud kollaaž (ehib siiani köögiseina, kuigi varsti oleks aeg seda uuendada), kunagi 18. sünnipäevaks saadud CD, kus 2 klassivenda tegid ise minust, mu pinginaabrist ja ühest sõbrast laulu (isetehtud sõnad, viis, räpp.. naerupurse tuleb juba paljast mõttest peale) ning üks kruus, mille meisterdas mulle üks torulukksepast sõber erinevatest torujuppidest. Mhmh, ja vett peab see ka (enam-vähem)! :) Et miks need kingid siis nii ägedad on? Eks vist ikka sellepärast, et on ju meelitav teada, et keegi on su peale mõelnud ja võtnud selle jupi oma nii hinnalisest ajast selleks, et just sulle midagi luua. Originaalsusest rääkimata!

Need 2 asja vanillikaunast on aga sellised, mille tegemiseks ei kulu rohkem kui 5 minutit, kuid see-eest nõuavad nad nn küpsemisaega. Ma ei taha üldse seda sõna veel oktoobrikuus suhu võtta (aga teate ju küll seda paari kuu pärast saabuvat aega, kus enamik inimestest ärkab 2 päeva enne ja satub siis kingirallipaanikasse), voh, selleks ajaks on need asjad praegu ideaalne juba riiulisse “käima” panna…

Enne aga veel väike teadmistekontroll vanilli kohta. Kõik võib-olla ei tea (aga kindlasti paljud teavad ka), et vanill on maailmas safrani järel kõige kallimate maitseainete nimekirjas kohal nr 2. Miks see nii on? Sest vanillitaimedest (mis kuuluvad orhideeliste hulka (Vanilla planifolia)) viljade kätte saamine ja töötlemine sellisele kujule, nagu meie neid teame, on väga aeganõudev töö. Ja ega neid taimi igal pool ka ei kasva. Algselt on vanill pärit Mehhikost, kus elavad ka erilised mesilased ja koolibrid, kes on vajalikud selle taime tolmeldamiseks (ja seega ka vilja moodustumiseks). Tänapäeval kasvatatakse seda suuremas mahus aga ka Indias ja Madagaskaril. Viljad korjatakse taimelt u 5kuusena, kui need on veel kollakas-rohelised. Seejärel võtab vanillikaunade töötlemine meile tuttavale kujule – must ja krimpsu tõmmanud kaun – veel u 6 kuud.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Aus ülestunnistus – oma lühikese elu jooksul ei ole ma veel kunagi nii palju hoidistanud kui sellel aastal. Õunamoos, ploomimoos*, mustasõstramoos, mustikamoos, punasesõstratarretis… See on umbes samasugune trend nagu seegi, et kõik kasvatavad ürte või villivad ise kodus veini. Aga mis selles siis halba on? Mitte midagi! Vastupidi. Mul on väga hea meel, et viimasel ajal on trendid liikunud just sellises.. isetegemise suunas.

Meie peres on alati tehtud moosi ise, nii et moosipurgi eest pole veel pidanud krabisevat (tänapäeva mõistes kõlisevat) välja käima. Pigem tuleb purgikaaned veel ka keldritolmust ja ämblikuvõrkudest puhtaks pühkida (mis oli lapsepõlves kõige hullem horror üldse, no peale seda, kui sinna pimedasse, rõskesse ja raudselt kolle täis keldrisse üldse sisse olid julgenud astuda).

Aga miskipärast on mulle seoses isetehtud moosidega jäänud meelde üks seik. Umbes 5-6 aastat tagasi, kui moositegemine ei olnud ei enam ega veel nii populaarne, siis ütles üks mu tuttav jutu käigus kuidagi eriti iseenesestmõistetava (ja olgem ausad, üsna üleoleva) tooniga sellise lause: “Ähh, tänapäeval ei tee keegi enam ise moosi!”

“Ah?!” olin mina selle peale jahmunud ega osanudki kohe midagi kosta. Meie olime küll neid alati teinud ja selline suhtumine pani mind (hetkeks) tundma, nagu meie perel oleks midagi viga. Aga uhh.. nagu öeldud, õnneks loksus mu pähkel üsna pea õigesse asendisse tagasi ja mõistsin: “It’s not me, it’s YOU!” Tema julges arvata, et omatehtud moosist võib poe oma parem olla… (oli ikka põmmpea). Ärge saage valesti aru, ma olen küll saanud poe moose ja mõnel neist ei olegi häda midagi (enamasti on need küll liiga magusad), aga kui sa tead, et su moosipurgi sisu on su oma aiast korjatud, kokku keedetud, purki pistetud ja mütsikeste-sildikestega kaunistatud, siis… see on SEE. Poest seda lihtsalt ei saa.

Sellel aastal olen katsetanud moose erinevate maitsetaimede ja ürtidega. Selleks andis inspiratsiooni augustis külastatud ja sügava mulje jätnud Tamme talu ürdiaed (nende tootevalikus on palju erinevaid moose ja hoidiseid, kus on ürte väga põnevalt ära kasutatud). Enda tehtud purkidest on lemmikuks saanud väga lihtne õunamoos tüümianiga (kuigi ka piparmündiga mustasõstramoos sai mõnusalt värskendav). Õunamoos on tegelikult tavalisel moel tehtud moos “Valgest klaarist”, millele lisatud väheke tüümiani (täpne tegemise kirjeldus postituse lõpus).

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Toidujuttudele vahelduseks mõned suviselt lõõskavad moonid. Mõnus on teha aeg-ajalt sellist tööd, milleks hallide ajurakkude liigutamine üldse vajalik pole. Ainult liiguta käsi ja lase mõtetel tuurile minna. Üks selline tegevus on minu jaoks näiteks restaureerimine – alguses on küll põnev uurida, mis sellel esemel viga on, ja unistada, missuguse ilusa asja sellest saaks voolida, aga seejärel kulub suur osa ajast ikkagi ju lihvimisele-pahteldamisele jms üksluisele tegevusele. Aga see ei olegi nii halb, kui tunduda võib – alles hiljem, mingil lihvimise x-hetkel avastad, et oled oma mõtted nagu vana villase soki lahti harutanud ja korrapäraselt uuele ringile minevaks keraks kokku kerinud.

Ehk teisisõnu on see sama, mida praegu populaarsed nn elamisõpetalsed vist soovivadki saavutada, öeldes, et inimesed broneerigu endale igal nädala ka üks paaritunnine koosolek iseenda jaoks (huvitav, kui paljud seda teadlikult teevad?). Eilne müristav ja ladistav ilm tegi sama – kärts-mürts ja õhk kohe palju selgem – lõputult ei saa ühe kuumalaine harjal ju sõita. Nii et see ilm sobis hästi ka ühe sellise tubase tegevuse ja mõtiskelu jaoks – nii need moonid (või pigem roosid?) sündisidki. Enne veel tegin jalutuskäigu läbi vihma ja ühes sooja kohviga kangapoodi. Mõeldes eelmisele nädalale oli see ikka tõeliselt värskendav.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...