On inimesed, kes armastavad vihma käes jalutada ja on inimesed, kes armastavad igal hommikul kohvi kõrvale ajalehte lugeda. Ja siis on inimesed, kes armastavad kõike sildistada! Teate ju küll neid mehi, kelle töökeldris on seinal riiul väikeste sahtlitega ja nende kõigi peal on sildid, millelt võib lugeda: “Kipsikruvid”, “Poldid”, “Naelad”, “Mutrid”, “Needid”? Ja siis neid naisi, kes kodudes dokumente süstematiseerivad – “Sünnitunnistused”, “Töölepingud”, “Metsa asjad”…?
Kunagi, umbes 15 a tagasi kirjutasin ma oma “Minu sõpradesse” (oli selline ankeedi vormis märkmik, kuhu lasid sõpradel kirjutada nende vanuse, loetleda üles nende lemmikloomad, ja avaldada nende parima sõbra nime jms), et tahan saada sekretäriks (ja et mu lemmikjook on Kelluke viinaga, aga niipalju siis nendest vana-aastaõhtutest vanatädi juures). Mul oli oma portfell (emalt saadud suur tühi söögiriistade karp) ja selle sees pliiatsid-pastakad, käärid, auguraud ja siis need vanad pruunid, aukudega ääristatud kartoteegipaberid. Ja neid võisin ma tundide kaupa organiseerida ja süstematiseerida, unistades ja mõeldes lootusrikkalt päris sekretäritööle, mis mind tulevikus ees ootab…
Ajani, mil me nüüd USAs käies Palo Alto kirbuturule jõudsime, olid need süstematiseerimis- ja sildistamisgeenid vaka all vaikselt hõõgunud. Ja nende taasavaldumiseks piisas vähesest – oli vaja komistada ühe huvitava leiu otsa. Aga sellest õige pea. Esmalt oli vaja kirbukal kogu see hoopis teistsugune kohalik vana kraam järgi vaadata. Ja katsu siis pead mitte kaotada! Ahvatlusi oli igast eluvaldkonnast – alates vanast fototehnikast, mööblist, köögitarvikute ja müntideni välja. Üsna lõpu poole, kui olime juba enamus laudu läbi käinud ja mõne kaalult kergema meene kaasa soetanud, sattusin laua juurde, kus üks rõõmus hallipäine tädike müüs oma lillevaase ja muud kraami. Silma hakkas üks valge karp, mis oli täitsa laua serva peal. Seal oli midagi huvitavat. Võtsin kätte ja näppisin paar sekundit seda imeasja, kuni minus tõusis tuhast see sama vana sildistaja. Selle karbi sees oli ju sildistamismasin, kuhu sai tähthaaval trükkida mistahes teksti! Koos kleepuvate sildilindi rullidega! Mis olid veel ka eri värvi! Täielik lotovõit!
Mõni aeg ja tuhanded lennumiilid hiljem näitasin kirbukasaaki vanematelegi. Olles ise uhke nagu kass, kes hommikul, lind hambus, trepi peale vastu tuleb. E oli USAs mu sildistaja vaimustuse üle mitmel korral naernud, aga vanemate puhul teadsin, et nad mõistavad. Sest nemad olidki need, kes süstematiseerisid oma keldririiuleid ja dokumendisahtleid! Nii et – see on mul päriselt geenides! Emal läksid silmad särama ja ma võisin näha, kuidas ta peas genereerusid mõtted, kus kõikjal seda sildistajat ju kasutada saaks (silme eest vuhisesid kindlasti läbi süstematiseeritud aiatööriistadega kuur, köögis ilusti reas kuiv- ja maitseainetopsid…). Või, hea küll, võib-olla olin see genereerija rohkem siiski mina… aga vähemalt oli mul mõttekaaslasi, kellega koos ühest lihtsast asjast rõõmu tunda! Ja aeg-ajalt ei ole midagi paremat, kui avastada jälle mõni uus/vana lihtne ja väike asi, mis sind inspireerib ning uusi ideid ja mõtteid sünnitab!
See ürtide foto on mind selle sildistaja saamise hetkest vaimusilmas kummitanud. Nüüd ma siis püüdsin ta lõpuks ometi kinni!
Haa, tore on näha, et ma polnud ainus veidrik laps, kelle meelisajaviitmiseks oli s o r t e e r i m i n e. On seda siiani, muide, mu kodu on nagu karbiparadiis, kõigil ilusti sildid peal. Mulle meeldib silte maha kiskuda ja neid ise teha, näiteks maitseainepurkidele. Oma teetaimed sildistasin ka ära, mehe jaoks, kes ükskord mulle nukralt helistas, kui jälle kodust pikemalt ära olin: “Tahaks teed teha, aga Sul on siin lihtsalt nelikümmend purki roheliste lehtedega…”