Introvert ei tähenda erakut, see ei ole sünonüüm sõnale misantroop (inimene, kes põlgab inimesi ja nendega suhtlemist), samuti ei ole see seotud otseselt häbelikkusega. Kõige üldisemalt olen selle enda jaoks lahti seletanud nii: ekstravert on inimene, kes saab energiat teistega suhtlemisest, tegutsemisest. Introvert on inimene, kes laeb oma patareisid üksi olles, n-ö olles oma peas. Sellest põhimõttelisest erinevusest lähtuvalt saab seletada juba järgmisi nüansse, et introverdid eelistavad mõtlemist rääkimisele, et neil on arvuliselt vähem sõpru, aga nende suhted on sõprade ja lähedastega lähedasemad ja sügavamad. Nad tavaliselt mõtlevad enne kui ütlevad, neil on lihtsam ennast väljendada kirjutades kui rääkides. Neile ei meeldi konfliktid ja small talk on nende jaoks õudusunenägu. Nad on loomult aeglasemad ja vajavad enne reageerimist aega seedimiseks. Nad tunnevad ennast kõige paremini seltskonnas, kus on koos nende endiga maksimaalselt 2-3 liiget ja naudivad privaatseid, sügavaid ja elulisi vestlusi.
Miks ma sellest kirjutan?
Lugu sai alguse sellest, et ühel hetkel hakkasin mõtlema, et mis mul viga on. Ja ma olen kõva diagnooside panija. Üha enam hakkasin tunnetama, et olles suurema seltskonnaga õhtusöögil või muul taolisel koosviibimisel, väsin ma jube ruttu ära. Alguses on kõik tore ja ladus, aga ühest hetkest saab karikas justkui täis ja enam ei suuda seda kõike – emotsioone, informatsiooni – vastu võtta, veel vähem tagasi peegeldada. Ja nii juba väiksest peale.
Samas ei tähenda see seda, et tahaksin mõnelt ürituselt tulles otse koju magama minna – vastupidi! Tavaliselt on mul külast või mõnelt koosviibimiselt koju jõudes alati isu lugeda poole ööni raamatut, vaadata midagi telekast, toimetada koduseid asju… olla oma peas, koguda energiat.
Mõtlesin alguses, et kas mul on tõesti midagi viga. Juba kas või sellepärast, et mulle tõesti meeldib kodus olla. Ma armastan üksi või lihtsalt vaikselt olemist, lugemist ja üldse rahu. Hakkasin internetis surfama ja artikleid lugema. Alates sellest, kuidas erinevad introvertse ja ekstravertse inimtüübi ajukeemia ning lõpetades sellega, kuidas peaksid olema seatud nende töötingimused kontoris või koolis. Siis hakkasin asjadest järjest rohkem aru saama – miks mul tekib ühel hetkel küllastumus, miks mulle ei meeldinud avatud planeeringuga kontor, miks ma eelistasin alati võimalusel kodust töötada, miks mul oli lihtsam kirjutada (mitte rääkida) ülemusele, kui mul oli mõni mure või probleem. Ja ühel hetkel komistasin otsa ka Susan Caini TEDi jutule (soovitan soojalt vaadata!).
Kes videot ei viitsi vaadata, siis lühidalt öeldes räägib ta seal peamiselt järgmisest:
1) et ekstravertsus on kujunenud (läänelikes) ühiskondades normiks,
2) kuidas ühiskonnad sellest tulenevalt kannatavad,
3) kuidas ja mida oleks ühiskondadel introvertsusest võita,
4) ja oma äsja ilmunud raamatust, kus ta sellest kõigest veel lähemalt ja põhjalikumalt kirjutab.
Otseloomulikult pidin ma selle raamatu kohe saama. Ja õnneks on tänapäeval selleks võimalused olemas ja nii soetasingi Amazonist endale oma esimese e-raamatu – “Quiet. The power of introverts”. Sain üsna pea aru, et olin teinud väga õige valiku – kõik, mis seal kirjas, justkui seletas mulle, miks ma olen selline, nagu ma olen. Ja see oli kergendus, sest ma ei olnudki imelik, tuli välja, et olen tegelikult täiesti normaalne inimene. :) Kuigi introverte on maailmas väidetavalt vähem kui ekstraverte, siis vähemalt 1/3 inimestest on siiski introverdid. Ja see tähendab, et ma ei ole selle probleemi keskel kaugeltki üksi! Õigupoolest vastupidi – see puudutab väga-väga paljusid inimesi, kellest me võib-olla seda ei oskaks arvatagi. Meie pere, sõbrad, naabrid, töökaaslased… ja sellepärast olen juba pikemalt tundud, et võib-olla peaks sellest teemast rohkem räägitama.
Normaalne = ekstravertne
Susan Cain kirjutab oma raamatus suuresti sellest, kuidas meie tänane ühiskond on jõudnud sinna, et ekstravertsusest on saanud justkui norm. Introvertsust seostatakse pigem millegi imeliku või väärastunuga. Tegelikult on see suur kaotus kogu maailmale. Introvertsusega seostatakse häid ideid, loomingulisust ja produktiivsust, seda, mis ühiskonda edasi viib. Probleem seisnebki selles, et kui ühiskonna norm justkui nõuaks, et inimesed oleksid ekstravertsed, kui üks osa ühiskonnast on allasurutud ja sunnitud käituma normipäraselt, ei saa introverdid rahulikult n-ö omas elemendis olla, sest see ei ole n-ö normaalne, seda ei julgustata-innustata. Aga viimast on just vaja selleks, et sünniksid head ideed. Sellest on rääkinud nii Steve Wozniak (esimese Apple arvuti autor) kui ka Einstein: “It’s not that I’m so smart, it’s that I stay with problems longer.” Ja just seda, et ühiskond (kontorites, koolides, lasteaedades) arvestaks ka teistsuguse inimtüübiga, olekski vaja. Et ei oleks nii suur rõhk grupitöödel, brainstorm‘idel, et kontoreid ja tööülesandeid planeeritaks mõeldes ka teise inimtüübi peale, kes võib-olla ei suuda genereerida ideid paugu pealt, aga see ei tähenda, et ta seda üldse teha ei suudaks.
Tegelikult ei ole asi nii must ja valge. Kindlasti ei taha ma öelda, et introverdid oleksid justkui paremad inimesed kui ekstraverdid. Kellel siis ei oleks heameel ühest tõelisest seltskonnahingest (mida ekstravedid tavaliselt on), kes seltskonda naerutaks ja kogu õhtu pinget õhus hoiaks?! Lahendus on ikkagi kuldses kesktees ja koostöös, kust sünnivad head asjad, sest nagu paljude teiste asjadegagi – introvert ja ekstravert täiendavad teineteist. Nagu on öelnud Carl Jung: “The meeting of two personalities is like the contact of two chemical substances; if there is any reaction, both are transformed.”
Asjad, mida ma tahaksin introverdina öelda:
1) Kui õhtusöögilauas jääb keegi seltskonnast vaikseks või eemaldub peolt teise tuppa, siis ära küsi: “Mis sul viga on?” Ta on lihtsalt see, kes ta on.
2) Kui keegi palub töö juures paugust ideid brainstorm‘ida, ütle, et võib-olla oleks parem mõte, kui igaüks brainstorm’ib kõigepealt üksinda ja alles siis pannakse ideed kokku (teaduslikult tõestatud, et nii on kvaliteetsete ideede arv suurem). Selle kohta öeldakse: “Don’t mistake assertiveness or eloquence for good ideas.”
3) Kui keegi tahab peolt varem lahkuda või on lihtsalt esimene lahkuja, ära hakka mossitama või pärima: “Mis sul viga on või kas midagi läks halvasti?” Kvantiteet ei tähenda kvaliteeti.
4) Kui töötad avatud planeeringuga kontoris, aga tajud, et see ei ole sulle kohe üldse loomupärane keskkond (pidev raskus keskenduda, vahele segamised jne), aruta seda probleemi oma tööandjaga või palu võimalust töötada kodust. See mõjutab oluliselt sinu loomingulisust, produktiivsust ja ka häid suhteid kolleegidega.
5) Üleüldse, kui keegi teeb midagi teisiti, kui “normaalne” oleks (mis mõiste see normaalne üleüldse on?), siis ära hakka sildistama, mõtle, et tal on selleks kindlasti hea põhjus. Sa lihtsalt ei tea seda.
6) Üks soovitus ka raamatust: mõtle oma lapsepõlevel ja sellele, mida sulle meeldis siis teha. Kelleks sa tahtsid siis saada? Tõenäoliselt teadsid sa endast siis rohkem kui praegu.
7) Koostööd tehes või juhtides pea meelest Brian Little mõtet: “People flourish when they’re engaged in occupations, roles or settings that are concordant with their personalities.”
Kui teised lapsed käisid suviti maal vanaema juures, käisin mina Tallinnas Nõmmel vanatädil külas. Ta elas seal 2-toalises korteris üksinda ja tema juurde minek oli alati asi, mida ma pikisilmi ootasin (sest Pärnus oli meil küll 4 tuba, aga ka 6 inimest ja oma tuba mul polnud). Nii rahulik ja hea oli alati vanatädi juures olla. See oli minu jaoks puhkus, sest temaga sain rääkida ja vaikida – ta sai aru, kui ma ei tahtnud rääkida ning austas seda. Nagu kirjutab ka Susan Cain oma raamatus: “The trick for introverts is to honor their own styles.”
_________________
* Susan Caini raamat “Quiet. The power of introverts” ilmus 2012. aasta alguses. Paljud väljaanded nimetavad seda üheks parimaks 2012. a raamatuks. Linna pealt kuulsin kuulujutte, et seda raamatut on hakatud tõlkima ka eesti keelde! ;)
• QUIET ranks in the top three of Amazon’s Best Nonfiction of the Year, alongside Nate Silver’s The Signal and the Noise and Charles Duhigg’s The Power of Habit.Amazon included the book in its Top 100 Editors’ Picks.
• It’s also one of Barnes & Noble’s Best Books of 2012!
• O, The Oprah Magazine will honor it as one of its 10 Favorite Books of the Year this December.
• Library Journal ranks it among the Best Books of 2012 in the December issue.
• Hudson Booksellers names QUIET one of the Best Books of 2012.
• Fast Company Magazine names QUIET #1 Best Business Book of the Year.
Ma olen kohe nagu sõnatu… /läheb raamatut ostma/