Õnneks ei ole minu sõnumid Californiast vastuseta jäänud. Eelmisel nädalal laekus Eestist 2 kauaoodatud uudist – on ilmunud 2 uut kokaraamatut! Esimene neist Sandra Sentjurini maailma magustoituderaamat “Magustoitudega ümber maailma. Lihtsaid hõrgutisi 80 riigist” ja teine kaua tehtud kaunikene Tuuli Mathiseni “Koduköögi kuldvara. Leivast kuni jäätiseni”.

Aga et raamatute väljaandmiseks on aastas peamiselt 2 nn head aega – sügisel enne jõulu ja kevadel enne suurt suve (jah, see on sellel aastal siiski plaanis!), võibki arvata, et teisi põnevaid raamatuid on samuti ilmunud ja ilmumas veelgi. Ühele neist olen juba üle poole aasta pealtvaatajana kaasa elanud – Ragne Värgi ja Andra Kalda äsja ilmunud mahukale raamatule “Retseptisahtel käsitöökapis” (loe Ragne postitust, kus kokaraamatu valmimise käigus figureerivad muuseas ka katkine objektiiv, haihtunud fotod, ehe maaelu jt). Ootan juba Eestisse naasmist, et seda lõpptulemust ka oma silmaga näha!

Nüüd aga uute kokaraamatute juurde, millega ka minul on midagi pistmist.

“Magustoitudega ümber maailma”
Autor: Sandra Sentjurin

Tegelikult ei olnud mul üldse plaanis Sandra raamatut teha. Aasta alguses, kui ma juba teadsin, et aprillist mai lõpuni mind Eestis ei ole, olin ühel hommikul lõpetanud just ajagraafiku kalendrisse maha joonistamise. Ees ootas 2,5 kuud väga tihedat tööd erinevate raamatu- ja ajakirjaprojektidega. Olin õnnelik, et tööd on nii tublisti ja projektid väga põnevad. Nüüd oli vaja need kõik enne aprilli ka reaalselt valmis saada, vastasel juhul – no California. Siis aga helises telefon (justkui teades, et mu äsja kirja pandud ajaplaanis olidki mõned päevad eesootavatel nädalatel veel vabad) ja sealt tuli ettepanek osaleda tantsijast maailmaränduri ja magusalembelise Sandra kokaraamatus. Mõtlesin hetke, kas ma ikka tulen kõikide projektidega läbi-segi ja paralleelselt toime, aga… kui ei proovi, siis ju ei tea! Ja proovilepanekud mulle iseenesest ju meeldivad. Raamatu mõte – magustoitudega ümbermaailmareisile - kõlas ka huvitavalt.

Ja enne kui ma arugi sain, arutasime juba raamatu kontseptsiooni üle. Valisime märksõnadeks värviline, puhas, rõõmus. Algusest peale sujus kõik nagu sulavõiga määritult, tõeline lust! Sandra kokkas vahepeal üsna hullumeelse tempoga (umbes nii, et mina ei jõudnud oma asjadega pärast pikka pildistamispäeva veel uksest välja astudagi, kui tema juba vahustas ja kloppis ja sõtkus, ikka järgmise pildistamispäevaku jaoks valmistudes).

Kogu selle projekti peale tagasi vaadates on täiesti uskumatu, kuidas kõik töötas nagu kellavärk – pildistamised, kokkamised ja ka kujundus. Selgus, et meil oli kujundaja Jan Garshnekiga põhimõtteliselt üsna sarnane kujundusidee vaimusilmas olemas ja enne kui ma lootagi jõudsin, oli raamat juba trükis. Tagantjärele tarkus ütleb, et inimesed on võimelised palju enamaks, kui nad ise arvavad!

Jah, ma tean, et ma kipun ennast kordama, aga jällegi avastasin endast väikese magusasõbra ja väga palju uusi mõnusaid maiuseid. Kes ei tea, millest maiustamist alustada, siis annan väiksed vihjed – minu TOP 3 raamatu magustoitudest:

1) Kanada Nanaimo ruudud (nendest vaimustudes blogisid juba siin)
2) Senegali maapähklijäätis karamelliste banaanidega (alloleval pildil)
3) Taani kreemjas riisipuding vaarikatega

Lugege kindlasti ka, mida kirjutab Sandra ise raamatu idee sünnist ja nendest 80 magustoiduretseptist üle maailma, mis ta nende kaante vahele kogus. Sandra pälvis muide Naistelehe toidublogide lemmikute valimisel oma blogiga parima uustulnuka tiitli, nii et kiigake see blogi kindlasti üle ja salvestage väärt retseptiideede jaoks ära. Tänud nõude eest lähevad Homeartile, Tuulile ja Sandra tuttavatele, kellelt neid lahkelt laenata saime! Aitäh teile veel kord!

“Koduköögi kuldvara. Leivast kuni jäätiseni”
Autor: Tuuli Mathisen

Nagu raamatu alapealkirigi ütleb, on selles raamatus kokkamisõpetusi leivast jäätiseni. Ja just nimelt õpetusi, sest tegemist ei ole puhtalt retseptiraamatu, vaid pigem käsiraamatuga, mis õpetab ja jagab nippe põhiretseptideks, julgustades seejuures ka omaloomingule! Tutvustuses seisab nii:

Põhjalik ja praktiline kokaraamat, kus hulgaliselt õpetusi ja retsepte erinevate toiduainete koduseks valmistamiseks. Iga hobikokk leiab sealt alusteadmisi ja juhendamist, et teha kodus leiba, juustu, kohupiima, erinevaid hoidiseid ja ka magusaid hõrgutisi. Raamatus on lisaks õpetused soolamise, marineerimise, suitsutamise ja hapendamise kohta.

Tuuli raamatuga ei olnud nii välk-ja-pauk lood. Selle raamatu idee oli tegelikult kirjastaja Tiina peas idanenud juba pikemat aega, enne kui möödunud sügisel see järjest konkreetsemat kuju võtma hakkas. Novembrist istusime osapooltega maha ja panime tööplaani paika. Tuuli raamatu puhul lõi mul kohe algusest peale silmad särama ja näpud sügelema väga põnev kujunduslik kontseptsioon – kui klassikaliselt on kokaraamatutel kujunduses tavaliselt 2 iseseisvat lehekülge – retseptilehekülg ja fotolehekülg, siis selle raamatu puhul on kujundus pigem ajakirjasarnane. On palju suuri üle 2 lk ja 1 lk fotosid, millele on sätitud tekst. See tegi pildistamise ja kogu planeerimise põnevakas, sest sai kasutada igsuguseid Tuuli varakambris leiduvat ägedat muud kraami. Samas pidin ma juba pildistades teadma peatüki sisulist mahtu ja püüdma sellega ka pildikeeles arvestada. Mõned näited, kuidas see raamatus välja näeb:

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Ja “Magus kiusatus” ongi trükist väljas! Ma ei väsi ennast kordamast, öeldes, et iga raamatu puhul on just see hetk see kõige pinevam (eelmine, aga veidi väiksem põnevushetk on see, kui näed esimest korda kujundusmustandit). Niisis hoidsin koogiraamatut esmaspäeval Pärnus raamatupoes esimest korda käes ja võisin kergendunult hingata – veendusin, et trükis polnud midagi untsu läinud ja et kaetud (läikiv) paber on fotode jaoks ikka nii palju parem.

Mõtlesin tükk aega, et mis see raamat ja selle tegemine mulle andnud on, sest iga asi annab ja õpetab midagi. Ühest küljest on jube tore teha üksi tööd – ainus otsustaja oled sina ise. Teed, millal tahad ja kuidas tahad. Teisest küljest ei saa keegi kunagi kõike ideaalselt osata, seega on vaja meeskonda. Ja ühe raamatu puhul on see möödapääsmatu. Ja just see, mida inimesed selles protsessis sulle õpetada võivad, on täiesti omaette väärtus ja selle kogemuse eest olengi ma väga tänulik!

Blogi ja minu kokkamisharjumuste mõttes on see raamat kusjuures tõesti keeranud mind magusausku – võib-olla mitte selles osas, et ma seda nüüd suurtes kogustes tarbiksin, aga nüüd võtan küpsetamise heameelega ette. Ei tundugi enam nii keeruline. Segad kokku, vormi, ahju ja ongi valmis :) Üks sellistest kookidest, mida ma olen viimastel kuudel-nädalatel korduvalt Silja raamatust küpsetanud, on see sama Kreeka pähklitega brownie (all pildil). Väga lihtne teha, aega kulub vähe ja siiani on ka igal korral välja tulnud. Ja olekski imelik, kui ei tuleks, sest Silja on seda teinud juba üle 10 aasta (retsept avaneb suuremalt kui pildile klikata).

Lisaks mulle, Siljale ja kirjastus Pegasuse inimestele oli meeskonnas tegelikult veel asjaosalisi. Suureks abiks oli sisustussalong “Muster”, kes oli lahkelt nõus meile oma kaunist kraami laenutama – suured tänud veel kord! Agarad varustajad olid ka oma sõbrad-tuttavad-sugulased, kes ilusaid koogivaagnaid, taldrikuid, tasse ja lusikaid laenutasid. Nii et ka teile suur-suur aitäh! Nendest kordadest, mis raamatu tegemisperioodil sai erinevaid second-hand‘e üle Eesti läbi kammitud, ei hakka ma parem üldse rääkimagi. Mõnda nendest soetatud eset võib näha järgnevatel fotodel, mis me Siljaga raamatu tegemise kõrvalt telefonidega klõpsisime.

Suured tänud veel kord kõigile, kes raamatu valmimisele kaasa aitasid või lihtsalt kaasa elasid! Tean, et päris mitmed sõbrad-tuttavad on seda raamatut juba tükk aega oodanud – loodan, et leiate selle raamatupoodidest nüüd üles ega pea selles pettuma!

Nüüd aga kutsete juurde:

1) Palume kõiki huvilisi koogiraamatu “Magus kiusatus” raamatuesitlusele 11. detsembril kell 17.00 Solarise Apollos!

Silja räägib, mis tunne on teha päris esimest kokaraamatut, kui tiheda sõela pidid koogid raamatusse pääsemiseks läbima ja loomulikult paljastame ka selle, kes need kõik pärast pildistamist ära sõi! Mina ei ole ka kade ja jagan kiitust oma lemmikmodellidele… Ühesõnaga lubame, et suu saab magusaks ja tuju heaks! :)

Kes saab tulla, palun lisage ennast ka koogisööjate nimekirja Facebooki ürituse lehel (siis teame, palju küpsetada tuleb)! ;)

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Introvert ei tähenda erakut, see ei ole sünonüüm sõnale misantroop (inimene, kes põlgab inimesi ja nendega suhtlemist), samuti ei ole see seotud otseselt häbelikkusega. Kõige üldisemalt olen selle enda jaoks lahti seletanud nii: ekstravert on inimene, kes saab energiat teistega suhtlemisest, tegutsemisest. Introvert on inimene, kes laeb oma patareisid üksi olles, n-ö olles oma peas. Sellest põhimõttelisest erinevusest lähtuvalt saab seletada juba järgmisi nüansse, et introverdid eelistavad mõtlemist rääkimisele, et neil on arvuliselt vähem sõpru, aga nende suhted on sõprade ja lähedastega lähedasemad ja sügavamad. Nad tavaliselt mõtlevad enne kui ütlevad, neil on lihtsam ennast väljendada kirjutades kui rääkides. Neile ei meeldi konfliktid ja small talk on nende jaoks õudusunenägu. Nad on loomult aeglasemad ja vajavad enne reageerimist aega seedimiseks. Nad tunnevad ennast kõige paremini seltskonnas, kus on koos nende endiga maksimaalselt 2-3 liiget ja naudivad privaatseid, sügavaid ja elulisi vestlusi.

Miks ma sellest kirjutan?

Lugu sai alguse sellest, et ühel hetkel hakkasin mõtlema, et mis mul viga on. Ja ma olen kõva diagnooside panija. Üha enam hakkasin tunnetama, et olles suurema seltskonnaga õhtusöögil või muul taolisel koosviibimisel, väsin ma jube ruttu ära. Alguses on kõik tore ja ladus, aga ühest hetkest saab karikas justkui täis ja enam ei suuda seda kõike – emotsioone, informatsiooni – vastu võtta, veel vähem tagasi peegeldada. Ja nii juba väiksest peale.

Samas ei tähenda see seda, et tahaksin mõnelt ürituselt tulles otse koju magama minna – vastupidi! Tavaliselt on mul külast või mõnelt koosviibimiselt koju jõudes alati isu lugeda poole ööni raamatut, vaadata midagi telekast, toimetada koduseid asju… olla oma peas, koguda energiat.

Mõtlesin alguses, et kas mul on tõesti midagi viga. Juba kas või sellepärast, et mulle tõesti meeldib kodus olla. Ma armastan üksi või lihtsalt vaikselt olemist, lugemist ja üldse rahu. Hakkasin internetis surfama ja artikleid lugema. Alates sellest, kuidas erinevad introvertse ja ekstravertse inimtüübi ajukeemia ning lõpetades sellega, kuidas peaksid olema seatud nende töötingimused kontoris või koolis. Siis hakkasin asjadest järjest rohkem aru saama – miks mul tekib ühel hetkel küllastumus, miks mulle ei meeldinud avatud planeeringuga kontor, miks ma eelistasin alati võimalusel kodust töötada, miks mul oli lihtsam kirjutada (mitte rääkida) ülemusele, kui mul oli mõni mure või probleem. Ja ühel hetkel komistasin otsa ka Susan Caini TEDi jutule (soovitan soojalt vaadata!).

Kes videot ei viitsi vaadata, siis lühidalt öeldes räägib ta seal peamiselt järgmisest:

1) et ekstravertsus on kujunenud (läänelikes) ühiskondades normiks,
2) kuidas ühiskonnad sellest tulenevalt kannatavad,
3) kuidas ja mida oleks ühiskondadel introvertsusest võita,
4) ja oma äsja ilmunud raamatust, kus ta sellest kõigest veel lähemalt ja põhjalikumalt kirjutab.

Otseloomulikult pidin ma selle raamatu kohe saama. Ja õnneks on tänapäeval selleks võimalused olemas ja nii soetasingi Amazonist endale oma esimese e-raamatu – “Quiet. The power of introverts”. Sain üsna pea aru, et olin teinud väga õige valiku – kõik, mis seal kirjas, justkui seletas mulle, miks ma olen selline, nagu ma olen. Ja see oli kergendus, sest ma ei olnudki imelik, tuli välja, et olen tegelikult täiesti normaalne inimene. :) Kuigi introverte on maailmas väidetavalt vähem kui ekstraverte, siis vähemalt 1/3 inimestest on siiski introverdid. Ja see tähendab, et ma ei ole selle probleemi keskel kaugeltki üksi! Õigupoolest vastupidi – see puudutab väga-väga paljusid inimesi, kellest me võib-olla seda ei oskaks arvatagi. Meie pere, sõbrad, naabrid, töökaaslased… ja sellepärast olen juba pikemalt tundud, et võib-olla peaks sellest teemast rohkem räägitama.

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Nii nagu on koera- ja kassiinimesed, on ka magusa- ja soolase omad. Mina lahterdan ennast mõlema puhul viimaste hulka. Kassi ei ole mul küll tegelikult kunagi olnud, aga mu blogi läbilõige peaks küll näitama seda, mida tihedamad külalised juba isegi teavad – sefiiritorte ja rosinakringleid siit juba naljalt ei leia. Aga hoiatan, et selles vallas võivad nüüd hakata puhuma uued tuuled! Tõenäoliselt pole need kõige tormilisemad, ent mõnusa briisi mõõtmed annavad usutavasti välja küll.

Põhjusena võin kirja panna selle, et viimase 2 kuu jooksul olen:

1. söönud ära vähemalt oma järgmise aasta magusanormi jagu kooke,
2. näinud, kuivõrd lihtne võib ühe maitsva koogi küpsetamine olla (ja seda edukalt ka oma käel järele proovinud),
3. kiindunud microplane‘i,
4. ja saanud teada, et šokolaadi ei peagi sulatama veevannil!

Lisaks sellele olen ostnud koju mitu uut imearmast koogialust ja neid oleks nüüd ju patt tolmu koguma jätta. Aga kõike seda sellel lihtsalt põhjusel, et viimase 2 kuuga olen pildistanud (mekkimine kuulub selle töö juurde) kooke, mis saavad juba 3 nädala pärast raamatuks ja mida hakkab kaunistama selline kaas:

Ehk mul on heameel teatada, et eile, 7. novembril läks trükki peagi ilmuv koogiraamat “Magus kiusatus. Lihtsad koogid, millele on raske vastu panna” - viimase 2 kuu tiheda töö tulemus! Ja seda just graafiku mõttes, sest tavaliselt kulub idee sündimisest raamatu trükki saatmiseni ikkagi rohkem aega. Nii et minu jaoks ka väike eneseületus! Eriliseks teeb selle raamatu minu jaoks veel see, et kui fotode osa tehtud, sain ideedetasandil tegeleda ka raamatu kujundusega. Selle osas oli mul juba alguses teatud visioon silme ees ja nüüd on eriti tore näha, et see saab vähemalt osaliselt ka reaalsuseks (nii et tänud sulle, Jan)! :)

Teie, kes te juba pikemat aega olete kortsus kulmuga mu kahtlaselt magusaks kiskuvat Instagrami jälginud, teadke, et neid ahvatlusi ei ole teinud mitte mina, vaid Silja Luide, kes on selle koogiraamatu nippide-nõuannete ja retseptide autor. Ja teile, kes te juba teate, kes see Silja on, ei hakka ma pikemalt teda tutvustama. Aga teistele võin öelda, et Silja on tõsine magusahoolik – neid päivi, mil ta oma koduköögis midagi ei küpseta, pidi ikka väga harva ette tulema. Ja ahjust tulnud värske koogi 5 minutiga hävitamine polevat ka mingi probleem (ma tean, ma ka alguses ei uskunud seda, aga 2 kuu jooksul tõdesin oma silmaga, et see on võimalik, no vähemalt poole koogi puhul). Koduköögiga tema kogemused siiski ei piirdu – Silja on õppinud kokakunsti Prantsusmaal maailma vanimas ja ühes tunnustatumas kokakoolis Le Cordon Bleu, küpsetanud Eesti tunnustatud söögikohtadele ja pidanud juba 2 aastat küpsetiste poole kaldu toidublogi (kes pole sinna veel jõudnud -> Jagatud rõõm). Oma blogis kirjutab Silja raamatust pikemalt:

1. raamatuidee sünnist (vihjena võin öelda, et selles on osalised nt sauna eesruum, rukola ja värske kartul),
2. raamatu sisust ehk missugused koogid ja miks ta sinna raamatusse valis,
3. ka sellest, kuidas see kokaraamat endale pealkirja sai.

Minu blogi on ohustatud nüüd selles mõttes, et tegelikult hakkas mulle magus palju rohkem meeldima, kui ma nägin, kui lihtsalt ja kiirelt võib ühe hea koogi valmis teha! Mitte et ma poleks varem üldse kooki küpsetanud, aga selle raamatu tegemine vist julgustas mind kõvasti. Minu lemmikud on just need koogid, mille saab kerge vaevaga lihtsalt kokku segada, vormi kallata ja ahju pista. Ja voilà (nagu nt see Silja versioon rootslaste šokolaadikoogist nimega kladdkaka, mida all kujundatud raamatu lehekülgedel näeb – peale klikates avaneb suuremalt). Iga kord, kui külalised tulevad, on mul kõige rohkem raskusi just selle magusa käiguga. Ja selles mõttes olen ma nende retseptide eest väga tänulik – hundid saavad söönuks ja lambad jäävad ka terveks. :)

Nüüd ei tule teha muud kui oodata. Loodan, et teete seda koos minu, Silja ja põnevusega. Kui raamat umbkaudu 3 nädala pärast ilmub, annan sellest kindlasti teada, sh ka esitlusest jms.

Seniks aga ootan huviga teie arvamusi raamatu kaane kohta! Kuidas meeldib?

Ahjaa, tahtsin veel mainida, et paljud selle raamatu retseptid on ka gluteenivabad või sisaldavad nõuandeid, kuidas mõnd retsepti gluteenivabaks muuta (nt nagu selle sama kladdkaka puhulgi)!

Sarnaseid postitusi...

Raamat “Head Briti pubiroad ja millist õlut nende kõrvale juua” ilmus eelmisel nädalal. Mina fotograaf, autor James Ramsden. James on alates 2005. aastast Eestis elanud inglane ja tema raamatuga (ja selle tegemisega) seoses on mul mitu lugu jutustada. Ja üks raamat ka ära anda (vt loosimise videot postituse lõpust).

Kuna tegu on kirjastuse Pegasus välja antud raamatuga ja olen nendega varemgi koostööd teinud, oleks loogiline eeldada, et see projekt jõudis minuni kuidagi kirjastuse kaudu. Aga ei. See toimus hoopis teistsuguse ringiga. Asi oli nii, et olime veebruaris parasjagu hakanud pildistama taimetoiduraamatut “Toidud ainult taimedest” (mille esimene trükk on muide minu teada juba läbi müüdud!), kui märtsis laekus mu postkasti kiireloomuline e-kiri seoses ühe kokaraamatu pildistamisega kelleltki härra James Ramsdenilt.

Esiteks oli veider see, et hiljuti ühtesid tekste toimetades olin ise just Drink Barist (mille eestvedajana James ennast tutvustas) esimest korda lugenud (nende Inglise hommikusöök olla paremgi kui Inglismaal (!), nii et olin just võtnud plaani seda kohta mõne nädalavahetuse hommikul külastada). Ja nüüd kirjutaski sama koha pidaja mulle. Ma alati mõtlen, et sellised asjad ei ole päris juhuslikud kokkusattumused.

Teiseks oli naljakas see, et guugeldamine andis päris aukartustäratavaid tulemusi. Selgus, et James Ramsdenil on huvitaval kombel toidublogi, ta on kirjutanud toidust kuulsatele väljaannetele nagu The Times, The Guardian jt ning ühtlasi on (juba) ka ühe kokaraamatu autor. Mõtlesin, et mmhhh… mida-mida? Päriselt? Õnneks ei läinud kaua, kuni sain aru, et tegu on Jamesi nimekaimuga. :) Õige James elab ja toimetab ikkagi siinsamas Eestis, peab hoopis õlleblogi That English guy livin in Estonia who talks about beer ja Tallinna vanalinnas ehtsat Briti pubi nimega Drink Bar&Grill. Nii et ega see nimekiri ei olnud teps mitte vähem aukartustäratav.

Kui ma veel samal õhtul Jamesiga kokku sain (sest nagu ma ütlesin, oli asjaga tuli takus – raamat pidi esialgse plaani järgi ilmuma enne suve), küsisin suurest huvist kohe ka seda, kust ta mu kontakti sai. Ja mis selgus – James küsis oma Facebooki lehel, kas keegi teab mõnd toidufotograafi. Sellele küsimusele vastanud kümmekonna kommentaari seas oli 2 minu jaoks täiesti võõrast inimest, kes soovitasid just mind. See on siiani kahtlemata üks paremaid tundeid üldse – avastada, et keegi, keda sa isegi ei tunne, teab sind, sinu tööd ja julgeb sind ka teistele soovitada. Suured tänud teile selle eest, Anu ja Elen, see tähendas/tähendab siiani mulle väga palju! :)

Edasi läks asi töiseks. Pildistama hakkasime Köögis, kus lisaks Jamesile aitas kokata ja toitusid mulle n-ö ette sööta Köögi peakokk Tim Bramich. Päevad olid nii pikad kui märtsis-aprillis valgust jagus. Vahepeal pildistasime ka Drink Baris õllevalikut (Drink Baris on minu teada kõige pikem õllemenüü Eestis – nende õllede või siidrite nimed ei öelnud mulle alguses midagi, sest ühtegi Eesti oma nende seas ei ole, aga nüüdseks on mõned juba suurteks lemmikuteks saanud, nagu näiteks Westonsi siider Old Rosie, peale mille kohtamist on mu usk siidritesse jälle taastunud, või nagu see õlu, mille pudeli mulle James ühel järjekordsel pildistamisel kaasa pakkis – BrewDogi Punk IPA – saab ikka kohe aru, millest õlu tehtud on – humalast!)

Kui kohtad inimest, kes on mingil teemal väga kirglik, siis see automaatselt müüb. Heas mõttes. Ja nakatab. James on oma elus töötanud Inglismaal suuruselt maailma neljandas õlletehases, kus toodeti Suurbritannia olulisemaid õllemarke. Kuna tal on taskus ka pruulija diplom, töötas ta seal väikeses pruulikojas, kus aitas pruulida muu hulgas ka auhindu pälvinud ale-tüüpi õllesid. Varem on ta töötanud erinevates köökides chef’ina, mis annab talle päris hea aluse selleks, kuidas õlut ja toitu omavahel sobitada.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Mida pikemaks ja soojemaks päevad lähevad, seda rahutumalt hakkavad näpud sügelema ja ei jõua seda aias toimetamise aega ära oodata. Tubase aiaga olen saanud tegelda juba veebruari lõpust alates. Mulda on sellest ajast alates saanud tomatid (väiksed kirss- ja potitomatitüüpi taimed ja üks esimest korda katsetamisel olev ripptomat), tšillid, basiilikud (väikseleheline vürtsbasiilik, tavaline vürtsbasiilik ja sidrunbasiilik) ja koriander, mis on toas üllatavalt kergesti ja kiiresti kasvama läinud. Sel aastal väga suur see tubane aed ei olegi, sest ürdiaed on viimase 2 aastaga saanud juba päris kopsakaks ja enam ei oskagi väga millestki puudust tunda. Pealegi on mõnda taime lihtsam osta kui kasvatada ja ma juba tean, et ma ei suuda turul taimede ostmisele nagunii vastu panna, nii et jätan midagi turumuttide hooleks ka :)

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Eelmisel suvel külastasin Pärnu lähedal asuvat Tamme talu ja kirjutasin sellest suure õhinaga ka siin, mäletate? See oli juba 9 kuud tagasi, siis kui sealne ürdiaed õitses, lõhnas ja… oli südasuvi. Selle muinasjutulise aia ja minu blogipostitusega seoses on nüüd aga üks tore lugu rääkida. Nagu ma ka eelmisel korral Tamme talust kirjutades mainisin – head asjad levivad iseenesest – ja järgnev on nüüd selle tõestuseks.

Tuli välja, et see lugu Tamme talust mu blogis jäi kirjastusele Pegasus silma. Esiteks tundub üldse natukene ebareaalne, et üks kirjastus kellegi isiklikust blogist (minu blogist!) mingi idee üles nopib ja sellest raamatu teha tahab! Samas on see ju väga tore, sest head asjad on levimist väärt. Nähes ja teades, missugune imeline lugu ja kirg selle aia taga on, ei ole siin tegelikult midagi imestada. Teiseks oli see nii kena, et kirjastus ka minuga sel teemal suhtles ja selle raamatu fotograafiks kutsus! Eelmisel nädalal sai tänaseks vist juba 8 kuud väldanud projekt lõpuks kaante vahele ja lettidele – “Tamme talu ürdiaias”!

Selle ürdiraamatu tegemisest kirjutades ei teagi, kust otsast alata. Omapärane ideesünnilugu sai räägitud. Hakkasime seda tegema juba eelmise aasta augustis. Kokku käisin seal talus vist oma 5-6 korda pilte tegemas. Nii suve lõpus, sügisel kui talvel. Tegin pilte küll aiast, taimedest, aiatöödest, perenaise Heli valmistatud toitudest, väiksest talupoest kui ka Helist endast. Ilmadega üldiselt väga vedas, ainult ühel korral tuli kõva vihmasadu ja pidime varju alla kolima. Aga pildistamine pildistamiseks. Loomulikult oli see minu jaoks väga oluline ja jälle täiesti teisest valdkonnast kogemus. Ja kirglike ja oma unistuste elu elavate inimestega on alati suur rõõm tuttavaks saada ja siis ikka ja jälle kohtuda. Heli on väga armas inimene! Peangi talle varsti külla sõitma ja mõne huvitava taime temalt ka oma aeda hankima :)

Aga tegelikult tahtsin kirjutada hoopis sellest, millest see raamat kirjutab. Reaalne probleem, minu jaoks. Kuna ma ise olen ka paras aianduse fänn ja mullas tuhnija (jah, alustan jälle veidi kaugemalt), siis tunnistan üles, et minu teadmised pärinevad vanaemalt, emalt, ajakirjadest ja internetist. Mul ei ole endal kodus ühtegi aiandusest rääkivat raamatut-teatmikku. Kui tekib küsimus, helistan emale või guugeldan. Samas olen ma endale mõnda asjalikku ja kaasaegset raamatut juba ammu väga igatsenud – käinud raamatupoodides riiulitel ootavaid raamatuid lappamas, aga ükski pole tundunud päris see.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Kes ei ole veel kuulnud, siis meie uus raamat “Kulinaarsete kroonikute kokaraamat” on jõudnud trükikojast poelettidele! Käisin raamatupoes vaatamas, natuke oli tunne nagu loomaaias – otsisin õige vahe üles, imetlesin ja siis läksin tühjade kätega koju (vahe oli ainult selles, et emotsioon oli raamatupoest lahkudes siiski positiivne, loomaaiast tahaks aga alati nii väga paar ahviloru kaasa võtta, kuid ei saa :( ). Aga raamat… oli nagu päris. Kõvad kaaned, tiitelleht, sisukord ja register… keskel värvilised fotod, iga blogija nägu lood ja korduvalt katsetatud lemmikretseptid.

Blogipidamine on kahe otsaga asi. Ühest küljest on see nagu infopunkt – kõik on oodatud külastama, uurima-lugema, infot hankima (ka nädalavahetustel), mõni küsib töötajalt täpsustavat infot, mõni jälle mitte, üks vaatab omaette nohisedes ringi ja lahkub samamoodi nagu sisse astus – käed taskus -, teine jällegi paksu brošüüripataka, elevuslaengu ja kõlava “Head aegaga!”.

Teisest küljest on blogipidamine aga nagu kalalkäik (Marju moodi) – paned ussi otsa, viskad õnge vette, näkib, tõmbad õnge välja – ja uss on läinud. Kohe on aru saada, et keegi on käinud, aga kes täpselt, seda ei tea. Kas suur kala, väike kala? Või jäi konks lihtsalt möödaminnes mõne vetika külge kinni. Ja nii ketrab see kogu aeg…

Mida ma silmas pean, on see, et statistikast näen küll, et te külastate mu blogi (üllatus, eks!), aga samas ei ütle see number mulle teie kui inimeste kohta mitte kui midagi. Ja teadupärast on internetikeskkondades kommenteerijate ja n-ö nimelise jälje jätjaid keskmiselt u 2-5% kõikidest külastajatest.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Kell 01.27, Tallinna kodus. Meel on täna eriti ärev (see seletab ka kellaaega), sest saan kõikide teiega, kes te mu blogi loete ja jälgite jagada üht väga põnevat ja eritlist uudist! See on küpsenud juba selle suve algusest alates (nii et võite ette kujutada, kui raske on mul selle teadmisega ilma piiksugi tegemata olnud elada), aga nüüd on see lõpusirgel ja kohe-kohe saabub FINIŠ. Niisis – projekt raamat!

Ah? Jah, selline ta on. Nimeks “Kulinaarsete kroonikute kokaraamat”. Nii uskumatu, kui see mu jaoks ka ei oleks, olen ka mina kaasatud Eesti esimesse (vähemalt minu teada?) toidublogijate lemmikretsepte koondavasse raamatusse. Kui lahe! Projekt sai alguse juba juunis, niisiis jäi sinna ka raamatuga seotud 1. ärevushoog  - retseptide välja valimine, pildistamine, tekstiosa kirjutamine… Kui nendega oli augustikuuks ühel pool, oli väike paus. Aga nüüd on see ärevusmeeter jälle sinna lae poole tõusmas, sest:

1) saan selle uudise lõpuks ometi välja hõisata!

ja

2) praegu annavad trükipressid hagu, sest raamat peaks novembri lõpus (juba paari nädala pärast!) kahe kaane vahel olema ja poelettidele jõudma (praegu tundub see aga täieliku unenäona, nii et enne kui oma käes ei ole hoidnud, ei usu ka..). Kusjuures ette saab raamatut juba tellida muide, Pegasuse lehelt.

Kiigake korra sisse ka:

Ühest küljest oli see esimene ärevusperiood väga põnev, aga teisest ikka väga raske ka – sõnu ritta seada nii, et varsti lähevad need trükipressi alla… ja sellega sinu roll lõppebki, rohkem sul nende üle võimu polegi. Raudselt üks maailma raskemaid ülesandeid mu jaoks! Aga eks varsti saate ise otsustada…

Nagu öeldud, oli esiteks muidugi eriti tore see, et kirjastus Pegasus mind üleüldse sinna 10 blogija sekka kutsus. Vabalt oleksid seal valikus võinud olla veel kümned blogijad, keda ma tean toidust nii suure kire ja armastusega kõnelevat…  aga ehk on siin ruumi vol 2 jaoks?

Teiseks oli veel üks eriti lahe asi kogu projekti juures – sain teha raamatusse portreefotod kõikidest blogijatest, juhhuu! See oli päris vastutusrikas ülesanne ja veidi ikka pabistasin ka, et mis lõpuks välja tuleb, aga natukene stressi pidigi positiivne olema, eks? Ja pealegi – tegu oli ju põhimõtteliselt ikkagi oma inimestega ja see tegi asja palju lihtsamaks ja mõnusamaks :) Rõõmsad inimesed pole just kõige kehvemad modellid – ja toiduinimesed seda kohe kindlasti on. Rõõmsad, ma mõtlen (loomulikult tingimusel, et kõhud täis)!

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...