Üks (valmis)toit, millest on Californias olles ja siin ringi liikudes võimatu seda tähelepanemata mööda kõndida, on hummus (see Lähis-Idast pärit dipp, mille põhikoostisosa on purustatud kirkerhernemass, mida maitsestatakse küüslaugu, soola, oliiviõli, tahini ehk seesamiseemnepasta ja sidrunimahlaga). See tundub siin praegu tõeline hitt-toit olevat. Hummust leiab nii turgudelt kui toidupoodidest, kus see on võtnud kõikvõimalikke kujusid: hummus oliividega, röstitud küüslauguga, röstitud paprikaga, muskaatkõrvitsaga, jalapeno ja koriandriga, bataadi ja punaste läätsedega, spinatiga, mustade ubadega… ja klassikaline muidugi ka.

Näiteks siin San Mateo lähedal, Stanfordi ülikooli linnas (või kes sarnaselt minuga oma teismeeas vaatas sarja Felicity, siis nende jaoks ka Felicity kodulinnas) Palo Altos asub isegi üks spetsiaalne hummusekoht, Oren’s hummus shop. Selle omanik on start-up ettevõtja Oren Dobronsky, kes on oma muudele start-up‘idele Räniorus lisanud vürtsi just hummuseäriga. Ei oska öelda, kas sellest on alguse saanud siinne hummusehullus või oskas ta lihtsalt õigel ajal oma niši ära tabada… Igaljuhul saadab hummusekohvikut silmanähtavalt edu, sest jutt liigub ja mõlemal korral, kui olen sellest mööda jalutama sattunud, on see olnud puupüsti täis. Järgmine kord laud kinni!

Teine populaarne määre on guacamole (see küpsetest avokaadodest, sibulast, tomatist, tšillist ja koriandrist valmistatud vaese mehe või). Avokaadod on siin kodumaised ja väga-väga head. Sööme neid ikka hommikuks röstitud (täistera)leiva peal – tambime kahvliga veidi puruks ja raputame veidi soola peale… mmm.

Ja kolmas määre-dipp, mida siin palju müüakse-süüakse, on salsa (sõna pärineb algselt hispaania keelest ja tähendab kastet), üks populaarsemaid on salsa mangost. Ja üht mangosalsa retsepti tahtsingi täna jagada, kuna tegu on väga lihtsa ja väga hea kraamiga! Leidsin selle retsepti kohalikust toidupoest ja kohandasin seda veidi, kuigi salsaretsepte on lõputult ja salsaks võiks nimetada põhimõtteliselt kõiki salati moodi segusid, kus on peenelt hakitud (punane) sibul, ürt (nt koriander, petersell või basiilik), midagi teravat (nt hakitud jalapeno või tšillipulber), sidruni- või laimimahl ja siis peeneks hakitud põhikomponent (mango, tomat, kurk, maasikad…).

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Proovisin teha nädalavahetusel röstitud sidruni tšatnit (selle põnevalt kõlava asja retsept oli sügisest saadik juba bookmark‘ide all ootel). Tõotas tulla väga huvitav maitseelamus. Ütlen kohe ruttu ära, et ei tulnud. Ja ei tulnud sellepärast, et suutsin jälle asja ise vussi keerata :) Põhjuseid mitu:

1) röstisin sidruneid puupliidi ahjus, kus ühtäkki läks kuumus liiga suureks ja tegi sidrunid alt ühe hetkega liiga küpseks (no vähemalt see pidi olema hetk, sest ega ma seal elutoas kauem raudselt ei jutustanud ju!) Sellepärst sai möks kahvatu ja pigem helepruun kui särav sidrunikollane – allika järgi oleks pidanud see viimane variant tulema.
2) ülehindasin oma lembust sidrunikoore suhtes (ehk et asi sai ikka üsna kibe, hoolimata mee lisamisest ja eks osaliselt ka tänu kergele kõrbemisele).

Päris nurka ma seda retsepti siiski ei ole visanud, kindlasti teen ma seda tavalises ahjus ilma riskimata ühel päeval uuesti. Vähemalt millegipärast on mul tunne, et see asi võib väga maitsev olla… Seni aga kasutasin oma fantaasiat hoopis röstitud porgandite peal!

Igasugused röstimised on oma robustse tulemusega mu nõrk koht. Muidugi kokanduslikus mõttes, aga ka pildistamise mõttes. Või peaks ütlema võib-olla vastupidi, sest minu jaoks pole palju ahvatlevamaid toiduaineid, kui köögiviljad, mis mulle ahjust tullest röstimispannil rõõmsalt justkui hüüatavad: “Väsinud, aga niiii õnnelikud!” Ja porgandid ei ole röstimise suhtes absoluutselt mingid erandid (kui siinkohal peaks tekkima paralleel ühtede inimeste suurima hirmu, keeduporgandiga, siis teadke, et selleks on täpselt 0 alust) – pealt on küll veidi krimpsus, aga sisemine ilu nõuabki väikest ohverdust välimuses!

Porgandid kerkisid teemaks aga tänu Porgandimaffiale, mille tegijatele ma selle postitusega tahaks toetust avaldada. Jah, kes ei ole kuulnud, siis see ei ole mingi naljanimi, selline ühendus on päriselt ka olemas (vt Carrotmob ja Porgandimaffia FB leht). Tegemist on rahvusvahelise ettevõtmisega, mille eesmärk on “tarbida selleks, et aidata äridel teha sotsiaalselt vastutustundlikumaid otsuseid” ehk “tarbida nii, et võidaksid ettevõtted, mis teevad sotsiaalselt kõige vastutustundlikumaid otsuseid.”

Idee on lihtne – piitsa asemel antakse präänikut. Kui see kõlab veel veidi segaselt, siis selle pooleteise minutiga teeb asja algataja kogu iva selgeks:

Lisaks mõned näited sellest, mida Porgandimaffia on välismaal teinud. Näiteks Bangkokis ei müü ega jaga Villa Market enam kunagi kilekotte ja Antwerpenis pani 565-liikmeline maffia püsti Turga Marketis keskkonnasäästliku valgustus- ja jahutussüsteemi… Eesti esimene Porgandimaffia toimub 16. märtsil Tornimäe Mamos! 

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Läksin täna hommikul kella 7ks joogasse. Linn oli siis veel nii mõnusalt unes – mõni üksik vurav auto ja tühjad bussipeatused. Seisak. Mulle on alati meeldinud siis linnas ringi liikuda. Justkui oleks teistest kuidagi ees ja hea rahulik on olla… Aga jah, hakkasin seal, s.t. joogas, (jälle) käima (kunagi keskkooli ajal käisin ka). Ei hakka täpsemalt kirjeldama, kuidas pärast esimest korda mu kõikvõimalikud pisilihased mind piimhappega tervitasid. :) Aga tore, mõtlen, et vähemalt on nad ikka seal siis järelikult olemas! Tasa sõuan, kaugele jõuan.

Jooga ajal läks väljas märkamatult valgeks. Liikusin värske sammu ja enesetundega kodu poole. Kuulasin jälle seda Gotye lugu (nüüd juba u 354. korda, ilus, kurb, hea video – see on ka hea versioon samast loost), pea mõtteid täis. Jõudsin lifti, sõitsin juba 12. korrusele, kui meenus, et “Ahh, sa vana nuga, täna pidi ju see Naisteleht ilmuma!” Vajutasin nupu numbriga 1 uuesti roheliseks ja sõitsin alla tagasi. Lippasin bensukasse, värske ajakiri näppu ja koju tagasi.

Lehitsesin ajakirja ja leidsin oma foto ja retsepti teiste blogijate omade seast üles. Jee! Nii põnev oli vaadata, mis retsepte teised tegid. Aga no olgem ausad, ma teadsin, et koos nende retseptidega peaks ilmuma ajakirjas ka Perenaine.ee poolt juba 3. korda kokku pandud Eesti toidublogide TOP.

(See foto ja retsept ilmus ka tänases Naistelehes – minu väike soolane soovitus sõbrapäeva hommikuks)

Mäletan väga hästi, kui see toidublogide top eelmisel aastal välja kuulutati – siis olin teiste toidublogijate seas veel ju eriti noor, loll ja roheline ja ma vist isegi ei teadnud, et selline top olemas on. Aga see kõik tundus muidugi põnev. Elevusmeeter oli laes, kui minu nii noor blogi seal teiste, vanade tegijate seas, mis sest, et lihtsalt niisama ära mainiti! Sellest piisas, et naeratus terveks päevaks suule kleepida :)

2010. a parima toidublogi pidaja oli Mari-Liis Ilover (Siit nurgast ja sealt nurgast). Ja selles osas 2011. a tuuled suunda ei muutnud – ka 2011. a parim toidublogija on Mari-Liis oma üliasjaliku ja põhjaliku blogiga! Ma ikka mõtlen aeg-ajalt, kuidas see naine jõuab nii palju, nii asjalikult ja olla kõige selle juures veel 4 lapse ema ja vana rahu ise?! Kuigi tegelikult ma ju tean. Ta teeb lihtsalt õiget asja! :) Imetlusväärne ja igati tunnustust väärt!

Ja nüüd 2. koha juurde, kus platseerus minu blogikene! Olen veidi eestlaslikult sõnatu, kohmetu ja ei oska seda komplimenti nagu hästi vastu võtta. Kui TOPi koostamisest rääkima hakati, lootsin küll, et ehk sel aastal pääsen n-ö joone alt joone peale, aga nii kõrget kohta… ma isegi ei julgenud endale tahta! Aga loomulikult, olen väga-väga õnnelik ja rahul, et mind on märgatud ja et ka teised leiavad mu mõtete ja tegemistega paralleele! Südamest aitäh!

2011. a parimad toidublogid

1. Siit nurgast ja sealt nurgast – Mari-Liis
2. Tassike elu topelt koorega – mina :)
3.-4. Sööme silmadega (Dagris) ja Kokkama Ragnega
5. Hea toit, parem elu (Merit)
6. Puhas rõõm (Piret)
7. Liisi blogi
8.-9. What a wonderful world (Juta) ja Mitmekesi köögis korraga (Kärt)
10.-11. Ise tehtud. Hästi tehtud. (Tuuli) ja Tiramisust ja Fata Morganast (Ülle).

Kuigi nimekiri on küll 1.-11., siis tegelikult oli tegu üliväikeste punktivahedega (1. ja 11. koha punktid jäid 129 ja 141 vahele), nii et ses mõttes on kõik ikka suhteliselt võrdselt tublid mu meelest. Sellest, mida žürii täpsemalt hindas, kes žüriis olid ja mida veel blogide kohta kommentaariks öeldi (seda oli veel eriti põnev lugeda!), lugege Perenaine.ee 2011. a toidublogide TOPi lehelt!

Imeline päeva algus! Aitäh žüriile, Perenaine.ee tegijatele ja ka teile, armsad kaasblogijad ja lugejad! Süda on soe :)

See nimekiri on aga väikese pundi hinnang meie toidublogimaastikule. Mina oleksin soovinud näha esikümnes veel üht väga sisukat ja asjalikku blogi – Jagatud rõõm (seda peab Silja). Nii et ärge olge ka kadedad ja laske tulla, missugused oleksid olnud teie 2011. a (toidu)blogide TOPid? Või lihtsalt kõige-kõige lemmikumad blogid?

Sarnaseid postitusi...

Kui ma olin väike, siis sõin ma võid pakist lusikaga. Ema-isa tulid poest, vinnasid rasked poekotid köögilaua äärde toolidele ja siis algas minu osa – kottide lahti pakkimine, asjade kappi sorteerimine ja seejärel “dessert” – võipaki sisu lahendamine lusikaga. Ma ei tea, kust see komme mul tuli, aga sel perioodil ma vist lihtsalt usaldasin oma instinkte. Vähemalt mulle meeldib mõelda, et ju siis oli seda kasvavale organismile vaja (kuigi tõsi, oma titepilte vaadates võiks öelda, et see või läks ikka rohkem laiusesse, kui pikkusesse, aga praegu… see selleks).

Teismelisena proovisin ära hobi, mida paljud eakaaslastest tüdrukud harrastasid – süüa võileiba ilma võita. Me ei sobinud kohe algusest peale. Olgem ausad, juba selle idee väljaütlemisel tuleb ju väike error sisse – võileib ilma võita. Kui keegi veel mõtleb, et kuidas see on, siis ei ole see ikka kellegi võileib.

Ja nüüd… on meie suhted võiga endiselt väga head! On kujunenud traditsiooniks, et enne mu Pärnust lahkumist teen aias ühe hoola korilusringi: ürdipeenrast pune, salvei, iisop, meliss, majoraan… Kasvuhoonetagusest uuest peenrast piparmünt (sain muide 2 uut sel aastal juurde – üks on šokolaadipiparmünt, päris huvitava maitse ja lõhnaga!), kasvuhoonest till ja igasugused salatilised… Mmmm, see ongi see – suve kõige parem osa.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Saaremaal. Tegime M-Lga saare kõige mandripoolsema poolsaare tippu (seda saime muidugi alles pärast teada) väikse väljasõidu. Eesmärk oli jäädvustada tee peale jäävat loodust. Ja tõesti, oli täitsa üllatus, mis see, esialgu täiesti umbropsu valitud suund, meile ette söötis. Esiteks oli mere ääres lihtsalt mõnus vaikus. Kõrvades hakkas korraks isegi nagu imelik, aga ei, ikka mõnus oli. Pardid kogunesid ühte lahesoppi prääksutama, seal samas silmapiiril olid hobused (mina oma linnasilmadega arvasin muidugi esimese hooga, et mõned inimkujud) oma kõhtu täis nosimas.

Hiljem kui me hobustest mööda sõitsime, nägime, kuidas (tõenäoliselt kohalikust koolist) tuli grupp noori õpetajaga hobuste juurde – oli reede ja arvasime, et noortel vist bioloogiatund. See mõte, et on reede (tööpäev ju) ja ise oled just mööda kruusateed sõitnud kuskile vaikusesse ja tatsad seal fotokaga ringi – ikka väga mõnus tunne!

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Selgus, et maasikate, vaarikate, mustsõstarde, mustikate sahtlis haigutab sügavkülmikus ammu juba tühjus (värkset kraami kohe ei jõua ega jõua ära oodata!). Vaid poolik tilli- ja petersellikarp krõbisevad alumisel korrusel. Üks sahtel on aga endiselt poolpunnis – ja seal on seened, seened ja veel kord seened. Täpsemalt kitsemamplid ja männiriisikad.

Möödunud aasta sügis nendega just kitsi ei olnud, nii et ka meie pere kõik generatsioonid käisid erinevates Eestimaa metsatukkades kaua oodatud saadusi korjamas ja hiljem telefoneerisid võidu, kes, kust ja kui palju sai – see on vist eestlaste omamoodi rahvusspordiala :) Mäletan, et männiriisikaid saime Kuusalu kandist, kuhu olekski võinud neid korjama jääda (täiesti umbropsu tehtud esimesest peatusest saime isu täis). Õnneks olen ma piisavalt laisk, et mitte terve päeva seeni metsaprahist pintsliga puhastada, nii et ahvatlus “mets tühjaks korjata” ei olnudki nii suur.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Täna on tähtis päev! Sest täna sain lõppude lõpuks oma ülikooli lõputöö kaitstud. Hurraa-hurraa-hurra! Küpsetasin seda “kooki” küll üsna tasa ja targu, aga valmis ta sai! Parem hilja kui varem. ;)

Nosisin ühes oma lemmikkohvik-poes NOPis pärast edukalt läinud tähtsat etteastet kõhu rõõmsal meelel täis ja haarasin sealt ka koju kaasa paar koogilõiku, kohvitopsi, suitsujuustu ja ühe oliivipikukese. Ikka selleks, et kodus rahulolevalt üks pärastlõunane ja pidupäevaselt pidulik kook-ja-kohvi teha. Ja ka õhtu peale ei jäänud mõtlemata.

Et viimase nädala olen ma palavikus ja hirrrrrrrmsas köhas olnud (õnneks oli täna vist kaitsmise puhul esimene palavikuvaba päev), siis väga palju jaksu kokkamiseks pole just olnud. Küüslaugune suitsujuustu võileivakate tundus oliivi baguette‘i peale aga väga priima ja jõukohane. Ja ehk aitab ka haigust eemale peletada!? Igaljuhul lihtne ja ülimõnus küüslaugufänni õhtuoode :)

Tegemiseks:

280g suitsujuustu
6 küüslaugu küünt
majoneesi
soola

Riivi suitsujuust ja pressi küüslauguküüned, sega omavahel ning lisa vähehaaval majoneesi, kuni tekib määrdelaadne konsistents. Maitsesta soolaga ja head isu! :)

Sarnaseid postitusi...

Kui peaksin valima paar oma lemmiktoiduainet, siis tomatid ja basiilik on kindla peale top 5-s. Ma olen elu aeg olnud tomatikasvatamise keskel – vanaema kasvatas vanasti alati juba varakevadel tomatitaimed korteri aknalaua peal valmis, et need siis kõige õigemal hetkel kasvuhoonesse istutada ja magusaid vilju kandma panna. Ja ma ei unusta kunagi, kuidas ma pidevalt siis ninapidi tomatitaimede sees neid nuusutamas käisin – see lõhn oli lihtsalt nii hea! Ja on siiani.

Tänu sellele lõhnale on kasvuhoone (ehk see roheline maja) ka mu lemmikohti aias. Minu jaoks on tomatid ja basiilik nagu kuuseriisikad ja kuused – alati koos ja üksteisele vajalikud. Tomat ja basiilik on seda samuti juba kasvatamisest peale: olen kuulnud, et kui kasvatada basiilikuid tomatitaimede vahel, siis aitab see tomatitel teatud haiguseid ennetada. Ja saia vahel “töötavad” nad koos sama hästi, rääkimata lõhnast.

Basiiliku lõhn on heas mõttes kõige hullem apetiidi tekitaja – pole vahet, kas poes, kodus või autos sõites, kui basiiliku lõhn juba kord ninna saab, hakkavad süljenäärmed tööle ja kõht läheb iseenesest tühjaks. Ja mis puutub tomatite lõhna, siis poes saab just lõhna järgi parimad tomatid valida – kui tomatit nuusutades tulvab vastu samasugune “kasvuhoone” lõhn, siis on õige tomat. Talvisel ajal kahjuks nii head tomatit poest loomulikult ei saa kui suvel enda kasvuhoonest. Talvel tasub aga proovida tomatid korraks ahju panna ja nii neid “edasi küpsetada”, siis saab tomat ka õige, maguse ja mahlase meki juurde!

Sarnaseid postitusi...