Maasikahooaeg on täis hoos – oleme Saaremaal saanud maasikaid juba paar nädalat. Asi on vist ikka selles mustas kiles, millega maasikapeenrad kaetud on – mujal on igal pool 1-2 nädalat hiljem maasikad tulema hakanud. Kui ma eelmisel nädalal ühe hommikuga peenardele 1:0 tegin ja 9 kg marju korjasin, arvasin tõsimeeli, et see oli hea saak. Aga ei. See aupaiste jäi mu pea kohal üürikeseks…

Paari päeva pärast tuli samadest peenardest u 4 x niisama palju maasikaid veel (iga viimnegi majapidamises leidunud kauss või selle moodi esi lasti käiku) ja siis ei olnud mina enam see tubli korjaja… Sellistest kogustest rääkides võib arvata, et värskest kraamist on isu juba vähemalt 80% täis söödud, toormooski sügavkülma pandud ja nüüd võib natuke mängida ka ehk maasikaid mitte magustoiduks vaid hoopis soolaseks sissejuhatavaks ampsuks grillida!
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Umbes nagu maasikatorti pole ilma maasikateta, pole ka suve värske salatita. Ei ole lihtsalt paremat hommikuvõimlemist kui unise näo ja soenguga salatipeenras kõigepealt natuke kükitada, kummardada ja küürutada, siis väheke sirutada ja upitada ennast nende tagumiste ja lihavamate lehtede poole (nähtavasti oli eelmine võimleja lihtsalt viilinud).

Hommikuse võileiva peale sobib paar krudisevaid lehi nagu täpid ä-le, kuigi veel tihemini leiab neid praegusel ajal salatitaldrikult. See, missugust liha või kastet krõmpsuva kuhila vahelt veel leida võib, sõltub juba ilmast, tujust ja kuuseisust. Sel korral oli päike Lõhe tähtkujus.

Salati tarvis kahmasin aiast mõnuga koheva puhma värsket kraami (kasutasin erinevaid salateid: jääsalatit, lehtpeeti, rukolat, basiilikut ja Rosela lehtsalatit). Siis tuhnisin kasvuhoones, nina mõnusat tomatipuulõhna (nagu mu ema neid taimi sel aastal iseloomustab) täis, ja leidsin esimesed värviliste põskedega iludused. Peenralt mõned maasikmammud kah (praegusel ajal igal söögikorral kohustluslik kraam).

Lükkisin lõhefilee kuubikud vardasse, määrisin oliiviõliga, maitsestasin soola-pipraga ja grillisime (ei, ei võta kogu au endale) vardaid ploomipuu okstest saadud kuumadel sütel mõlemalt poolt u 3 min (aeg sõltub siiski grillist ja kuumusest). Lõikasin tomatid ja maasikad, salati lihtsalt rebisin meeldivalt suurteks tükkideks ning laotasin taldrikule. Kastmeks segasin kokku 1 osa oliiviõli, 2 osa laimimahla, jahvatasin sisse soola ja pipart. Kui lõhe taldrikul, niristasin salati kastmetörtsuga üle ja asusin… mekkima. :)

Veendusin, et magus maasikaamps oli lõhe ja armsa kollase pirntomati vahepeal mõnus maius, mida juba tead oodata, aga mis teeb siiski iga kord rõõmu. Nagu mandel Raffaelloski.

Aga nüüd… postituse pealkirja lõpuni lugemisel lubasin veel midagi edastada. Teen ümbriku nüüd krabisedes lahti ja loen sisu ette:

“Homme, imeilusa 9. juuli keskpäeval kogunevad toidublogardid soojade merebriiside kätte Sadama turu kaile, pakivad oma kaasa tassitud kodinad lahti, teevad eelnevalt magamata ööst hoolimata rõõmsad näod pähe ning pakuvad oma tehtud head, ja kui veab, ka paremat. Kõik on oodatud!”

Kell 13 olen ka mina esimest korda teiste blogijatega koos ühe leti taga ja kui kõik hästi läheb, pakun üht suvist soolast ampsu. Natuke pabistan ikka ka, aga loodetavasti juhtub keegi seda blogi millegipärast lugema ja tuleb kas või juttu rääkima. Homme, Sadama turul, eks! :) Turul toimumas ka muud põnevat, täpsem päevakava: www.sadamaturg.ee

P.S. Postitus valmis Tokyo Nu School of Jazzi saatel ja ausalt, ma ei taha teada, mitu kuulamist nendest 116 275-st minu omad on.

Sarnaseid postitusi...

Esiteks on mul nii hea meel, et mu ürdipliit on viimaste päevade jooksul nii palju head tagasisidet saanud! Teiseks suur tänu kõikidele pöidlahoidjatele, sest juba täna õhtul lendan ma taevasse õhtustama (juhuu!) ja kolmandaks – on see Eesti suvi ikka mõnus küll, eks? Pool aastat on kottpime, hirmkülm, aga ühest päevast alates näitab kraadiklaas püsivalt 25+ ja ööd on nii valged, et kohe valged. Pole siis mingi ime, et eestlased kasutavad neid pimedaid talveõhtuid ei millegi muu kui suviste nädalavahetuste planeerimiseks, et ikka viimnegi päikeseenergia doos saaks ammutatud. Ja kes hiljaks jääb, see tavaliselt ka ilma jääb. Meil aga läks vähe õnnelikumalt – murdsime küll tavasid ja otsustasime üsna suvalisel hetkel korraldada ühe grilliõhtu, aga nagu näha, tuli välja küll.

Tõsi, päris plaanipäraselt see ei läinud, kuna seltskond on aktiivne (kes töötab nädala sees väljamaal, kes elab ja hingab bändi töögraafikuga ühes rütmis ja kes on niisama ettevõtlik) mistõttu mõningane kadu oli kahjuks paratamatu. Aga grilliõhtu siiski toimus ja teemaks kujunes sujuvalt palsamiäädikas (kuigi tagantjärele hinnates ei jäänud ka sääsed üldse palju maha), kuna üks osa aktiivsetest perekonnatuttavatest otsustas neid hakata maale tooma (kui huvi pakuvad Itaalia väiketootjate veinid või palsamiäädikad, siis soovitan korraks Frizza lehele sisse astuda, kui aga sääskedest lahtisaamine, siis lugeda seda artiklit).

Sissejuhatuseks sai otsitud igasuguseid ideid grilliõhtule, kus oleks kasutatud palsamiäädikat. Nende seas nii igipõlised lemmikud (nagu ahjus kuivatatud tomatid, tomati-mozzarella või rukola-mangosalat), aga ka uued üllatajad: grillitud banaanid peekoniga (mmmm!), grillitud rabarberisalat (mmm-hmmm-hmm!) ja ülejäänud asjade üle võib nüüd vaielda, aga mulle meeldis väga ka mustas marinaadis sea kaelakarbonaad ja ürdikanafilee (mis sai muide üllatavalt mahlane ja üldse mitte kuiv!).

Õhtu oli tore. Oli päikest, palavust, veini, sääski ja head seltskonda. Õhtu tipnes kohvi ja jäätisega ja mis siin salata – ka superstaari hääletusele elavalt kaasaelamisega (ja sama suure pettumisega). Aga see selleks. Nüüd rida retsepte, mida me grillõhtul mekkisime, ja ka üks uudis!

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Lõpuks ometi jõudsin jälle üle tüki aja Pärnusse. Esiteks tulitas juba Tallinnas akna all kasvavate taimede pärast (mu uus rabarber Red Champagne ootas juba ammu-ammu mahapanekut), teiseks oli tahtmine suur, et valdused aias üle vaadata ja loomulikult ka grill sel aastal esimest korda kuumaks kütta.

Need olid hästi pragmaatilised põhjused. Tegelikult oli asi selles, et ma nägin oma selle kevade esimesi märtsi- ja lumikellukesi Kosmose trammipeatuses, ja purgis! Ja mul hakkas selle peale lihtsalt imelik olla. Mitte et see tädi sel varahommikul oleks mind seal kuidagi halvasti silmanud, ei! Lihtsalt väga veider oli tajuda, kui asfaldiseks mu elu vahepeal muutunud oli.
Loe edasi »

Populaarsed postitused