Eile lõpetasime ühe kevadel ilmuva magusa kokaraamatu pildistamise. Selles oli oma noot pidulikkust, mis meenutas mulle miskipärast kunagist kooliaega, kevadet ja aktust, mil kool läbi sai ja võis, tunnistus näpus ja naeratus suul, väikest puhkust nautima minna, tundes rõõmu ja rahulolu suurest tööst ja vaevast, mis tehtud-nähtud! Oma osa oli selles nostalgilises tundes kindlasti ka taevas lõõskaval päikesel, mis pildistamisruumi palavaks küttis, nii et riideid pidi vähemaks koorima, põsed hakkasid õhetama ja hing ihkas õue, nagu vanasti kevadeti klassiruumiski… Väga mõnus lõppnoot!

Erinevate kokaraamatute tegemise jooksul olen alati endale uusi lemmikui leidnud. Ja see on üks põhjuseid miks see töö nii põnev on! Sel korral tabas mind armastus esimest ampsust ja minu uuteks lemmikmaiusteks said hoobilt need kihilised kuubikukesed, millest kohe lähemalt kirjutan - Nanaimo ruudud (ingl k Nanaimo bars). Kes on proovinud, see teab, et ma ei liialda mitte üks teps.

Need on populaarsed Kanada päritoluga maiused, millel on 3 kihti: kõige all purustatud küpsiste, mandlite ja kookose põhi, keskel vanilline kreem ja peal sulatatud (tume) šokolaad. Ja kui hammustad otse külmkapist tulnud ruudukest, puruneb tahenenud šokolaadikiht ja kõik kokku maitseb lihtsalt nii hästi, et armastuse kõhu kaudu käimises ei teki kahtluski! Retseptist näeb, et tegu on ka üsna rammusa (loe: võise) ampsuga. Aga patt oleks nendega aeg-ajalt mitte patustada! Küsimus on ju tegelikult ainult sageduses ja seda dikteerigu juba igaühe südametunnistus…

Kuigi maiuse algne päritolu ei ole 100% kindel ja teooriaid on mitmeid, seostatakse neid magusaid ampse siiski kõige enam Kanada linna Nanaimoga. Kanadas olla see maius kuulsaks saanud juba 1950ndatel, mil anti välja kohalike majapidamiste seas populaarseks saanud kokaraamat, mida hakkasid muuseas müüma ka paljud Nanaimo kohvikud. Selles raamatus oligi ühe tavalise perenaise Mabel Jenkinsi retsept sellise maiuse valmistamiseks, kandes raamatus aga nime selle autori järgi - Mabel bar. Nanaoimo bar‘iks hakkasid seda kutsuma aga väidetavalt USAst pärit turistid. Seda, kui populaarsed need ruudud Kanadas on, pidi muuseas tõestama ka sealne vanillikastmepulbri müük. Viimast läheb keskmise kihi valmistel tarvis ja õnneks ei ole tegu mingi imeasjaga – seda leidub ka meie tavalistes toidupoodides mitmes versioonis.

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Meie 2012/2013 talve lemmikmagustoit – pošeeritud pirnid! Kuigi susisev nimi lubab ennast tõlgendada nii, et see on raudselt-täiesti-võimatult-raske-magustoit, tahaksin ma liialdamata täheldada, et tõenäoliselt on see vastupidiselt üks maailma kõige lihtsamaid ja retsepti mõttes vabamaid magustoite üldse!

Lihtsamaid, sest suures osas valmivad pirnid ise – tuleb need vaid ära koorida ja ülejäänud koostisosadega potis pehmeks hautada. Vabamaid, sest kasutada võiks tegelikult mistahes maitsetega maitsestatud mistahes vedelikku – fantaasia lennaku, peaasi, et vedelik saaks hää! Kui vedelik ise, millesse pirnid küpsema lähevad, just keelt alla ei vii, tuleks seda veel timmida, sest täpselt nii head, kui on vedelik, saavad ka pirnid!

Miks on nad nii geniaalsed nii mitmeski mõttes?

1) maitsevad hästi (ilmselgelt)
2) kasutusvõimalusi mustmiljon - serveerida võib soojalt või külmalt, iseseisvalt, kokku keedetud kastmega, jäätisega, vahukoorega, endale meeldivalt maitsestatud jogurtiga või nt koos mõne tummisema (šokolaadi)koogiga (nt meie sõime punases veinis ja granaatõunamahlas valminud jõulupirne vanillijäätisega rootslaste šokolaadikoogi kõrvale). Tavaliselt teen pirne kohe suurema portsu ja säilitan neid koos vedelikuga suletavas karbis külmkapis. Nii on neid hea ka pühapäeva hommikul pannkoogi peale napsata või miks mitte ka hommikuti kaussi müsli ja jogurti sekka lisada, nagu soovitab ka härra David Lebovitz, kes on kirjutanud ka üsna näitliku blogipostituse sellest, kuidas pirne pošeerida (tema soovitatud küpsetuspaber ei ole minu kogemuse põhjal absoluutselt kohustuslik, kui pirne aeg-ajalt keerata).
3) küpseid pirne (ja ka nt õunu) on palju kergem seedida
4) ei nõua kohest serveerimist ehk nt külaliste jaoks saab juba varem valmis teha (vt punkti 2)

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Vanasti oli meil kodus jõulude ajal nn eurojõulupuu, sest kui me vennaga suuremaks saime ja jõuluvana enam kohale ei viitsinud tulla, kadus ka kuidagi kuuse tuppa toomise traditsioon. Selle asemel mõtles ema siis igal aastal välja uue eurojõulupuu (nii me neid kutsusime) idee, millega elutuba jõulusemaks teha ja et millegi alt oleks ka kinke lunastada. Näiteks ühel aastal oli see tehtud vitstest ja kaunistatud kuldsete niitide otsas rippuvate samblapallidega, teisel aastal kasutasime palmi moodi toataime jne…  Iseenesest ilusad olid ja säästlikud puude mõttes ka, aga sellest ajast peale on mul jõuluti igatsus korraliku kuuse ja kõige selle juurde käiva järele.

Sel aastal lahendasin kõik võimalikult lihtsalt ja koduselt – kuusejala ümber ja okste vahele läks kotiriie, eheteks said kaunistatud piparkoogid ja enda tehtud kangapallid. Ja loomulikult tuled, mis pimedal ajal mõjuvad kodus eriti hubaselt.

Eile õhtul pakkisime E-ga koos veel kinke ja täna hommikul said tehtud viimased ettevalmistused – kaardid. Maailmalõpp õnnelikult üle elatud, võib pühasid ootama hakata :)

Et pühad mõnusalt mööduksid, soovitan:

• tee pühade ajal midagi, ükskõik mida ja ükskõik kui lihtsat, elus esimest korda ja tunne ennast pärast eriti uhkelt – nt ma tahaks hüpata otse saunalavalt lumme!
• tee sporti, mida sa pole aastaid teinud – suusata, kelguta, uisuta…
• pane soojalt riidesse ja jaluta (mere äärde) ja hinga värsket õhku!
• naudi aega oma lähedaste ja sõpradega ja tunne huvi, kuidas neil päriselt läheb!
• söö hästi, aga mõtle, et homme on ka päev (kehtib ka vedelike kohta)!
• ära muretse, ära võta kõike nii tõsiselt, elu on ilus! :)

Jõulude puhul on mul kingid ka. 2 raamatut – “Magus kiusatus” (millest olen juba kirjutanud siin ja siin) ja “Nii meil jõulud tuppa toodi” (millest ei ole veel jõudnud kirjutada, aga mis ilmus ka 2012. a novembris ja jutustab vana aja jõuludest, autor Piret Õunapuu, ning jagab Eesti traditsiooniliste jõulutoitude retsepte vähe modernsemal kujul – raamatu toidufotod minu tehtud, toidud lõi Sadama turu perenaine ja blogipidaja Liina Karron). Kui soovid üht neist endale saada, jäta kommentaar, mis on see asi, mida sa oled kogu aeg mõelnud, et võiks teha, aga ei ole teinud ja plaanid loodetavasti nüüd lähipäevil ära teha? :)

***

Kingi jagamine 29.12.2012: Palju õnne, Martina, sinule sai loosi tahtel raamat “Magus kiusatus” ja palju õnne sulle, Aet, sinule “Nii meil jõulud tuppa toodi”. Võtan teiega meili teel ühendust! Aitäh kõigile ideede jagajatele, sai jälle palju häid mõtteid ja tundub, et nüüd hakkan ise ka makroonidega katsetama :)

***

Söögid on aga meie peres jõulude ajal olnud alati traditsioonilised ja sellepärast ei taha ma ka verivorsti ja hapukapsastega seapraadi ära peletada, vaid pakun pidulaua täienduseks lihtsalt mõned ebatraditsioonilisemad, kuid samas lihtsad, maitsvad ja kerged ideed (retseptid ja fotod ilmuvad ka homses, 22. detsembri Pärnu Postimehes, kus on mu blogi saamisest ja toidufotograafiast väike lugu!).

Soovin mõnusaid, rahulikke ja maitsvaid jõule! :)

Pärast lumekühveldamist või lihtsalt pikka päeva, mil enam autoga kuskile minema ei pea, on mõnus jalad seinale lüüa ja juua seda soojendavat õunapunši.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Mulle meeldivad sügised. Just sellepärast, et siis on õhtuti niisama kodus olemine kuidagi rohkem õigustatud kui suvel. Rahulik on olla. Kõik käivad jälle tööl-koolis ja üleüldine vabalt kulgemine saab justkui mingid raamid. Ühest küljest on muidugi kahju, et meie suvi on nii üürike ja tuleb ajaga võidu joosta, et ikka igale poole jõuda, kuhu plaaninud. Tegelikult tahaks asju ju palju rahulikumas tempos teha ja mitte nii pinnapealselt paljudesse kohtadesse jõuda. Aga seda mõtlen ma vist küll igal sügisel. Kuigi sel aastal on jälle kõik teisiti…

Olude sunnil pidime siiski Tallinnasse naasma. Hoolimata mind vallanud väga õigest tundest ja suve alguses mõeldud mõttest, et siit ma sügisel küll kuskile ei lähe. Aga on nagu on ja tegelikult ei olegi see naasemine üldse mitte halb. Oleme pühapäeva õhtust alates tagasi Harjumaal, Tallinna külje all väikses külas, et mitte öelda Tallinnas. On kuidagi väga rahulik. Kui naabermaja lapsed välja arvata, on kant väga vaikne. Ja see mulle meeldib! Kuigi kui lahtisest rõduuksest kostab aeg-ajalt batuudil kargavate või British Shorthair’i taga ajavate laste kilkeid, on see kuidagi omamoodi kodune ja mõnus tunne. Ja ka vaatepilt. Samas on mul tekkinud kerge hirm, kas see üks poiss lisaks möirgamisele ikka muudmoodi ka suhelda oskab?!

Vesi tuleb köögis kraanist ja dušš on ka! Ja kui ma üleeile soolakurke tegin, tekkis probleem sealt pigem külma, mitte sooja, vee kätte saamisega (vastukaaluks Saaremaale, kus oli ainult külm kaevuvesi ja sooja vee saamiseks pidi kas sauna tule tegema või vett keetma). Tuba on ilma ühegi pingutuseta soe ja magamistuppa ei pea voodiservale “lihtsalt igaks juhuks” varuma 3 tekki. Mitte et Saaremaal ei oleks mõnus, lihtsalt need 2 elu on niivõrd erinevad. Ja kui oled ühes olustikus mõne aja elanud, hakkad nii tavalisi asju, nagu kraanist tulev vesi või dušš, hoopis teistmoodi hindama. Samamoodi nagu hakkad igatsema täielikku vaikust ja pimedust, mis Saaremaal õhtuti külale peale vajuvad. Või siis kolmapäeviti laekuvaid 4 karbitäit suuri ja kollaseid talumune.

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Nagu öeldakse – kõik uus on hästi unustatud vana. Nii ma siis taasavastasingi eelmisel nädalavahetusel selle roa – vanatädi kõrvitsavormi mannaga. Ma ei mäleta, millal ma enne eelmist nädalavahetust seda viimati sõin (pakun, et vähemalt 15 a tagasi), aga ometi nii pea, kui möödunud nädalavahetusel ema retseptikaustikust selle roa pealkirja lugesin - Irma kõrvitsavorm - välgatas kuskilt mälusopist nii silme ette kui ka keele peale selle kõrvitsaroa sügav kollane värv ja teraline tekstuur.

See, kuidas mõni maitse, tekstuur või lõhn end su mällu on söövitanud, võib olla oi-oi kui üllatav. Näiteks nagu siis, kui ma osalesin ühel cupping’ul – s.o. põhimõtteliselt eri kohvide degusteerimisel. Seda sorti üritustel (tegelikult ükskõik, kas veini, kohvi või ka tee degusteerimisel) öeldakse ikka, et “nuusutage, nuusutage ja öelge julgelt, mida see teile meenutab, ükskõik mis see ka ei oleks“. Ja kui enamasti on raskusi selle lõhna sõnadesse panemisega (“appi, ma tean küll seda lõhna ju, aga ma ei saa öelda, mis see on, see sõna on mul keele peal”), siis ühe kohvi lõhn lõi mul silme eest plaksti punaseks.

Punaseks selles mõttes, et nii pea kui see aroom jõudis kohvipaksu kooriku alt mu ninna aurata, kuvas mu aju mulle sekundi murdosa jooksul silme ette korteri, kus ma lapsepõleves elasin, sealse ema-isa toa ja ühe musta riiuli, kus ema hoidis oma kreeme, küünelakke jms. Nende seas oli üks vana veneaegne tulipunane huulepulk. Ja see kohv lõhnas täpselt samamoodi nagu see huulepulk, mida ma väiksena salaja näppimas käisin! Kusjuures see lõhn ei olnud meeldiv (ehk keegi mäletab seda ja ehk on just sinna maetud ka koer, miks ma eriti suur huulepulgafänn ei ole?), aga piisavalt eriline, et nii eredalt meelde jääda. Sellist assotsatsiooni ei olnud cupping‘ul varem vist ette tulnud (tegelikult ma arvan, et nad ei julgenud seda lihtsalt välja öelda), sest samahästi kui seda lõhna mäletan oma avaldusele järgnenud naerupurskeid (ja no oli ikka vedamine, et tegemist oli sel hetkel nuusutamise, mitte maitsmisega…).
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...