Tassike elu topelt koorega »

Mitmenädalased talgud ja minu paradiisiaed

2 nädala pärast kolime Saaremaale. Suveks. Või vähemalt esialgu suveks. See, mis sügisel saab, jäägu siis otsustamiseks, aga hetkel on igatahes käed-jalad tööd täis. Peamiselt on tööd täis sellega, et endale Saaremaale elamine õigeks ajaks valmis saada. Ehk siis ait, mis juba alates 1. juunist on meie esimene kodu (üürika anname Tallinnas ära). Teiseks hoiavad hoogu üleval ka aiatööd. Aga kõigest ükshaaval lähemalt.

Ahjaa, hoiatus! Kõik selle postituse pildid on tehtud telefoniga! Sest akende hööveldamise, kõrgpeenrakastide kokkukruvimise, aknaaukude tegemise, pööningu korrastamise… jms kõrval ei jää tavaliselt väga palju aega, et “tagataskust” see va peegelkaamera ka veel välja võtta. Aga kui kiired ajad möödas, hakkan seda kindlasti tihedamini ka seal peenarde ja maja ümbruses tegema. Aga nüüd siis lähemalt.

 

AIT

Mõnes mõttes sai kõik alguse sellest hetkest, mil see höövlifoto tehtud sai. Ehk sellest, kui olime ühel aprillikuu nädalavahetusel sõitnud isa töökotta ja asunud tegema reaalseid samme uue kodu suunas. 2 päevaga said (peaaegu) valmis 2 akent ja 1 uks. Mõtteid aita kolimisest olime selleks ajaks muidugi juba kuid mõlgutanud, aga nüüd said need – aknad ja uks – ka valmis. Mis omakorda tähendas seda, et nüüd pidid need ju ka päriselt kuskile ette minema! :)

höövel

Täpsustuseks ütlen kohe alguses ausalt ära, et see ait ei asu Saaremaal kuskil pärapõrgus, vaid vana talukoha hoovil, kus muidu niisamagi suviti väga tihti käime. Lihtsalt mõtlesime sinna kolida, sest aidas veel ei elanud keegi (või vähemalt nii me arvasime)! Kui me aprillikuu lõpus aida pööningut koristasime (mis tuletab meelde, et kunagi pean tegema ka mida-kõike-ühest-mitme-põlvkonna-talust-ja-selle-panipaikadest-ei-leia postituse), leidsime sealt sellise eluka:

skelett

Jep. Nõrganärvilistele ei soovita, vabandust. Aga see pilt siin ei ole tegelikult pooltki nii hirmus, kui selle leidmine hämaras valguses, pööningul! Olles äsja vedanud tema pealt ära hunniku puulaudu ja muud sodi, hakkasid silmad hämaras järjest rohkem seletama – mis (või õigemini kes!) asi see nüüd siis oligi… Esimese hooga hakkasin muidugi kohe kätega hirmsasti vehkima ja üsna kiiresti olin väiksest pööninguaugust väljas värske õhu käes. Ei läinudki kaua, kui uudishimu sai võitu, ja uurisime teda siis veidi lähemalt. Pildi pealt võib jääda mulje, nagu tegu oleks rotiga, aga see “röntgenpilt” kuulus kindlalt kellelegi tunduvalt kogukamale (tikutoosi ei olnud tagataskus, et võrrelda) – pakuti välja kärpi? Tegelikult on ta siiani tuvastamata (kiipi ei olnud ka kuskil näha :P), aga võite ette kujutada, kui uhke avapaugu meie esimesed talgud sellega said! :)

Maikuus on meil olnud kõik nädalavahetused tihedalt tööd täis. Pärast maikuu suuri talguid, kuhu tuli abivägi ka Pärnust kohale, nägi pööning juba üsna tantsupõranda moodi välja. Kahjuks ei ole fotot olukorrast “enne”, aga võite ettekujutada olukorda, kus vaevalt saab üks inimene pööninguuksest sisse ronida ja siis lihtsalt sinna samasse ette maha kükitada, sest ülejäänud pööning on igasugu kraami täis.

pööning

Pööninguga on see hea lugu, et alguses me isegi ei mõelnud selle peale, aga tööde käigus selgus, et pööningule on võimalik edasi ehitada. Ehk järgmisel suvel, kui meile Saaremaal endiselt meeldib, on mõte magamiskohad sinna kolida. Enne tuleks see ära soojustada, lauad peale lüüa nii põrandale kui ka katuseviilule, sest sealt pudiseb praegu rookatus vähehaaval alla.

Ait ise on tegelikult pikk hoone, millest 2/3 on ehitatud maakividest, 1/3 palkmaja stiilis. Esimeses kolmandikus hoitakse tänapäeval jalgrattaid jms, teine kolmandik on nn liha-kala ait, mille muldpõrand ja maakiviseinad hoiavad selle mõnusalt jahedana. Ja kolmas osa ongi siis nagu väike palkmaja, ligikaudu 20 ruutmeetrine vana viljasalv. See tähendab, et ruum oli algselt täiesti pime (1 uks), hiirtevaba ja samas hästi ventileeritud (ma arvan). Kahjuks ei ole ka aida ukse avamisest ja sealt vastu vaatavast olukorrast seda “enne” pilti, sest eelmisel suvel tegime aida täiesti pahaaimamatult tühjaks ja sorteerisime sealt tulnud kraami ära. Siiski-siiski – paar tundi enne ukse- ja aknaaukude tegemist nägi vaade ukselt välja umbes nii:

ait

Edasi tuli isal 2 päeva tööd teha ning aknad ja uks saidki ette.

talgud

Nüüd möödunud nädalavahetusel olid prioriteedid aias vähe olulisemad, nii et aidas jõudsime teha veidi vähem, aga siiski 4 asja:

1) E lammutas aida tagaosast varikatuse ära
2) immutasime aknad ja ukse värnitsaga (linaõli)
3) E tihendas aknad ja ukse linatakuga
4) vedasime toa (peaaegu) tühjaks

ait

Järgmisel nädalal ootab pööningut ees lõplik tolmust ja väiksemast sodist puhastamine (mõne tõsisema tolmuimejaga), kerge soojustamine ja põranda katmine, et sodi alla ei kukuks. Praegu pudiseb rookatusest sodi pööningule ja kuna pööningupõrandal on lihtsalt palk palgi kõrval ja praost võib otse alla tuppa näha, pudiseb see sinna edasi. Sellel aastal veel pööningule magama ei koli. Tark ei torma. Vaatame esimese suve all ära.

AED

Ma ei teagi, kumb oli enne, kas mõte aianurga rajamisest või Saaremaale kolimisest. Mõlemad on vaheldumisi eksisteerinud. Aga kui Saaremaale kolimise mõte oli juba üsna klaar, hakkasin aia jaoks täpsemat plaani hauduma. Tegelikult inspireeris mind üks Saaremaa elamine Valjalas, kus me eelmisel suvel sünnipäeval käisime. Eramaja asulas, kus maja taga oli aiamaalapp, kus ridade viisi paksult kapsast, ube, tomateid… Mäletan, et ohkasin seal unistades omaette: “Tahaks kaaaa!”. Ja nüüd, rutem kui ma seda arvatagi oskasin, on mul tegelikult samasugune võimalus käes.

Kuigi alguses tundusid mulle pikad peenrad just sümpaatsed, siis viimasel hetkel otsustasin kevadel ikkagi kõrgpeenarde ehk peenrakastide kasuks. Tegime panipaikadest leitud lauamaterjalist esimesel päeval kohe 4 kasti valmis. Järgmised 2 tegin juba ilma meeste abita! ;)

Miks kastid?

1) taluplats on nii suur, et on hooviplats ja siis on põhimõtteliselt põld – tahtsin midagi hubasemat ja aiamaalaadsemat ka
2) ruutmeetri kohta keskmiselt rohkem saaki (väidetavalt)
3) vähem rohimist
4) vähem kummardamist
5) järgmistel aastatel varasem saak (või lihtsalt võimalus varem asju maha panna ja kasutada neid minikasvuhoonetena taimede ettekasvatamisel)

Kastid said täidetud nii, et kõige alla kiht oksi või poolkõdunenud puitu, peale eelmise aasta kompostihunnikust komposti, sellele veel loomade pidamise (ehk ammusest) ajast pärinevat sõnnikut, kasvuturvast ja musta mulda. Usun, et sai küll piisavalt hea ja viljakas muld, mis ongi väidetavalt tavalise peenraga võrreldes keskmisest suurema saagikuse põhjuseks. Ja kuna muld on korralik ja puhas, siis ei tohiks seal ka eriti palju umbrohtu olla.

kõrgpeenrad

Olin selleks kevadeks varunud kõvasti seemneid, sest teadsin, et nüüd on suured võimalused (esimest korda suur maalapp) käes :) Paar nädalat tagasi hakkas juba mureloor mulle pähe vajuma, sest oli tunne, et ma ei saagi kaste valmis, ei jõua mulda sisse viidud ja kui jõuangi, on külvamiseks juba lootusetult hilja. Õnneks läks asi üle ootuste hästi ja sain kastid emadepäevaga valmis, nii et siis sain juba kastidesse esimesed taimed pista.

Ühte väiksemasse kasti läksid esimesed ürdid (eelmisest aastast ellu jäänud tüümian, salvei ja pune), teine väike kast on pühendatud meie pere suurtele piparmündifännidele. Keskmised kastid on salatite päralt ja tagumistesse, kõige suurematesse külvasin eile õhtul viimased seemned – peedid, porgandid jt juurikalised, kapsad, kõrvitsalised ja ka ühe pisikese rabarberitaime, mille muru seest leidsin. Nüüd pöidlad pihku, et oleks ikka suvel ka midagi pildistada! :)

kasvuhoone

Teine suurem aiandusprojekt oli uus kasvuhoone. Õigemini vana, aga uus. Kunagi 80ndatel tehases tehtud kasvuhoone, mis oli juba eelmisel kevadel valmis ostetud, aga üles ei jõutud panna. Kusjuures kunagi varem ei olegi see püsti veel olnud. Ja 30 a pärast tehasest tulekut on mu meelest veel täitsa normaalne aeg ju! :) Mehed maadlesid juba mitu nädalat kasvuhoonega ja kui see lõpuks valmis sai, hakkas naispere maadlema pikkade tomatitaimedega. Istutasime need oma 20-30 cm võrra horisontaalselt mulla alla (tomatid juurduvad siis paremini ja taim saab vägevam). Õhtul lugesin kokku – 54 tomatitaime (9 eri sorti), 42 basiilikut (3 eri sorti), 9 tšillit (2 sorti), 2 kurki ja tiba rukolat, spinatit ja üht salatisegu.

aed

Nüüd valutab mul süda veel vaid põldoa ja sidrunheina pärast. Need tahan panna pika vao sisse, mis me kastide kõrvale ikkagi ka tõmbasime. Kohe kartulipõllu jätkuks. Veidi hilja juba on, aga proovin ikkagi. Ja aedubades tahan teha kastide taha, kastide ja ka esimest korda maha pandud kollase vaarika vahele onnid, nagu vanaema vanasti tegi. Ahjaa, nüüd tuli meelde, et viimane töö oli veel kartulipõllu ja aiamaa vahele pika vao peale 70 maisi külvamine. Vaatame, mis välja tuleb, olen igatahes põnevil. Kunagi olla seal isegi maisi kasvatatud, nii et lootust on! :)

Ja muidugi lilled ka. Nendega pean ka nädalavahetusel tegelema!

P.S. See sai nüüd vist küll maailma pikim blogipostitus.

  • Sandra

    Lugesin terve postituse õhinaga läbi. Nii hea on midagi sellist lugeda. Te olete mu õe Katiga siinkohal ikka väga sarnased ja ühe rohkem hakkavad minu mõtted ka sellele maaelu headele külgedele liikuma. Eriti nüüd, kui kogu pere Lõuna-Eestisse on otsustanud kolida: õde ajab oma noorsootööasja, kasvatab peret, tegeleb oma aiaga, naudib söögitegemist; sugulastel on seal kandis puhketalu, mis mahutab oma 100 inimest; vanematel valmib kohe-kohe maja seal samas naabruses. Superluks! Kindlasti peab teile Saaremaale külla tulema ja siis teid omakorda Lõuna-Eesti kanti meelitama… siis kui ma siin Makedoonias oma tegemised tehtud saan ;) Kallistused! SandraVastaTühista

  • On tõesti, nõustun Sandraga, nii inspireeriv! :) See elukas aga seal pehmendusel tundub kuidagi nii nukker, just see poos. Kurb mõelda nagu.

    Edu aiamaaga, loodan, et kõik läheb kenasti :)VastaTühista

  • Oeh, mulle ka see postitus väga meeldis. Olen alati armastanud vanade asjade korda tegemist ja pooldan kahe käega inimeste maale kolimist (kasvõi ajutiselt). Marju, sa oled ikka nii tubli ja lahe:) Tekkis ka kohe tahtmine aiamaale joosta. Mul on rukola ja salatid veel maha panemata. Kõik muu kraam juba turritab välja ja maasikad õitsevad. Sain sellel aastal permakultuuri kohta ühtteist teada ja kui jaksu, siis hakkan sügisel kuhikpeenart meisterdama. Papp-peenrad jäid kevadel tegemata, aga küll jõuab kunagi….

    Jaksu ja vahvat maaelu:)VastaTühista

  • lahe lugemine… mul on ka kastid. Pooltel juba sisu kah sees ja teist poolt mees veel immutab nats, et äkki siis peavad kauem vastu.
    Kusjuures mul oli täpselt sama mõte, et kuna meil siin ülejäänu on veel a la looduslik heinamaa+ eelmiste omanike nässukasvanud aiamaa, siis kastid annavad ilusa raami aialapile.
    Kasvuhoonet kahjuks veel ei ole, aga küll tuleb…VastaTühista

    • Aitäh, Krista! :) Kui ma alguses kastide kohta uurisin, siis igalpool soovitas ka jah immutatud männi- või kuuselaudu kasutada, nii et kindlasti peavad teil tänu sellele kauem vastu. Aga mul ongi need nüüd tehtud käepärasest materjalist, mille pööningutelt ja majatagustest leidsime ja täitsa immutamata, eks paistab, mis nendest järgmistel aastatel saab… Nende ääre peal istuda, vaadata ja vaikuses lihtsalt olla on igatahes õhtuti ikka super tunne. Ootan juba kannatamatult, kui nad veel rohelust täis ka saavad! :)

      Ja kasvuhoone. No teine mu absoluutne lemmikkoht. Või esimene, raske öelda. Seda tomatilõhna ja sooja, umbset ja niisket õhku ei asenda millegagi. Nii et kui isu on olemas, ega ta tulemata ei jää :) P.S. eriti hea pelgupaik ka sääskede eest ;)VastaTühista

  • Marju, see oli küll nüüd nii vahva lugemine teie veel vahvamast tegemisest. Kümneid kordi parem neist lõpututest raamatutest, a là kuidas ma vana maja Toskaanas/Provence’is vms elamiskõlbulikukt kõpitsesin ja siis viinamarju/oliive vms kasvatama hakkasin :) Ausalt! See Sinu tegemine puudutab ikka päriselt, fantaasia hakkab tööle ja haarab täiega kaasa! Mõnus võib selline “päris” asi olla.VastaTühista

    • Oh jah, Tuuli, on küll mõnusalt “päris”. Oma kätega ja oma tahtmise järgi. Nokitsemine ja tulemuse nägemine. Just see mulle meeldibki! Seal aias või aida kallal askeldades tuleb selline igiliikuri tunne peale – hakkad õhtul juba tuppa ära sättima, aga siis teeks veel seda,teist ja kolmandat, aga kui kell ikka juba 23 ligi saab ja toast juba 3. korda piparmünditeele kutsutakse, tuleb tuppa minna. Ja enne kui arugi saad, on sõba silmal ja järgmine hommik linnulaulu saatel alanud :)
      See Toskaana kõlab siin kõrval muidugi nagu kauge ja päikseline muinasjutt, aga võib-olla see Eesti versioon ongi meile eestlastele kuidagi käega katsutavam? Ja tegelikult, eks see Saaremaa olegi ju meie oma väike Toskaana ;) Kuigi kui järele mõelda, on neid väikseid Pariise, Toskaanasid ja muid hurmavaid kohti terve Eestimaa täis. Tuleb lihtsalt enda oma leida :)VastaTühista

  • Tiiu

    Oeh, koli või ise sisse!VastaTühista

    • Tiiu, kuuekesi läheb vist 20 ruudul kitsaks (kuigi ma olen kuulnud, et sul on asjade äramahutamises kuldmedal), aga külla chillile-grillile olete väga oodatud! ;)VastaTühista

  • ulli

    ohh.. mina mõtlen, et see on nii “marju”. .. et kuidas üldse nii kaua läks ja see juba varem ei juhtunud:)VastaTühista

    • :D haha, Ulli! Oh jah. No järelikult oligi see siis nendele ammustele mõtetele vastupidavustest, mille nad edukalt läbisid :)VastaTühista

  • Katrin

    Tere, Marju!

    Kiitust ei ole vast kunagi liiga palju, nii et mina (kes ma olen Su blogi alles paar kuud jälginud) tahaksin ka tunnustada Sinu imelisi pilte! Ja fännan ka Su ridu, mida lugedes tekib kujutlus, et nende kirjutajal on kogu aeg õnnelik naeratus suul, ning samuti tahtmine minna otsida kähku midagi väikest ja nunnut ja sellele pai teha.

    Selle konkreetse postitusega ajasid mulle koduigatsuse peale (Saaremaa!:) ning eriline lemmik on see kasvuhoone pilt, mille võiksin vabalt maali asemel endale seina peale riputada! Nii ilus valgus ja värvid, ja kuidas see samal ajal on sümmeetriline, aga ikkagi nagu natuke ka vildakas – mõnikord kahetsen, et mul endal erilist fotosilma pole, aga tühiasi ju, kui õnneks on olemas teisi inimesi, kes see-eest topeltägedaid pilte teevad. Nii et äkki kunagi, kui ka päris oma elamise soetan, tulen ja küsin Sinult seda pilti enda köögiseina tarbeks. ;)

    Palju päikest ja soojust Sulle ja Su kasvandikele!
    KatrinVastaTühista

  • klvnr

    Hei!
    Väga superluks idee, teostus ja üldse, ülilahe! Palju rõõmu ja naudinguid oma aias.

    Mis mõõtudega sa kastid tegid (kasvõi umbes pikkus ja kõrgus)?

    K.VastaTühista

    • Ahjaa, see unus mul mainimata. Väiksemad lauad olid juba pikkusesse saetud, nii et need tulid u 80×80 cm, keskmised tulid 120×120 cm (see on maksimaalne laius, kus normaalselt kasti mõlemalt poolt toimetama ulatab) ja suuremad said u 120×200 cm. Ehk et ma soovitakski hoida ühte pidi maksimaalset laiust 100-120 cm vahel, pikkus ei ole selles mõttes oluline :)VastaTühista

  • Juta

    Rõõm lugeda sellistest hakkajatest noortest.Paistab ,et see tubli talu on läbiaegade saanud omale tublid järeltulijad.Edu teile kõigile.VastaTühista

  • Oh, vägev! Tegidki ära, või noh ikka algust:) Supertubli, Marju! Ma olen ka juba mitmeid aastaid mööda Saaremaa aitasid ringi luusinud, aga asja pole seni saanud, unistan edasi:) Palju indu ja jõudu Sulle, tänud inspreerimast.VastaTühista

  • Triin

    Tere Marju!

    Sinu tegemistest saan ma alati inspiratsiooni…
    Jätka samas vaimus!VastaTühista

  • Katrin

    Eriliselt mõnus lugemine ja nii tore, et saad suvi läbi sellises idüllis elada! Mõnus mönus mõnu-mönus! :)

    Seda sama toredust ja mõnu rohkem meile kõigile!VastaTühista

  • Mu lemmik fot on too tomatite ootamise pilt kasvuhoones.
    Lõhn tuleb kohe ninna. Tomatikasvuhoone lõhn on kindlasti üks õige suve lõhn.VastaTühista

  • Oi Marju – praegu ühkan siin arvuti taga ja loen neid tegemisi. See on ikka plimalt lahe. Edu Sulle Saaremaal sel suvel ja eksi ikka Pärnu ka vahel ära;)VastaTühista

  • Külaline

    Väga mõnus lugemine, kuna endal ka esimest aastat aed ja selle kujundamine käsil. Ootan huviga uusi aiateemalisi postitusi.

    Kuna siin kommentaarides käis läbi immutatud puidu kasutamine kastides, siis tahaksin kõigile südamele panna, et sügavimmutatud kastid ei sobi “söögimaterjali” kasvatamiseks (küll aga lillekastideks). Enam ei mäleta, milliselt aiaalaselt lehelt selle märkuse leidsin, aga põhjuseks siis mürkainete imbumine mulda ja selle kaudu ka taimedesse. Immutamiseks kasutatavad kemikaalid on väga mürgised ja tugevad.

    Edu ja jaksu edasistes ettevõtmistes!VastaTühista

  • Mina olen aeg-ajalt muude ringidega siia blogisse sattunud, aga nüüd tundsin, et oleksin nagu oma blogisse sattunud : ) Kõik see jutt on nii tuttav, aidas elamise kogemust on meie perel juba paar suve, kastpeenraid hakkan aga lähimatel nädalatel ehitama… Ühesõnaga, mõnus on leida ja avastada inimesi, kes mõtlevad ja tegutsevad sarnases maailmas : ) Edu!VastaTühista

  • Maris

    Olin täna Viljandimaal, Männiku Metsatalus. Seal olid kahest aidast tehtud majutamiseks mõnusad sviit ja vidiit. Viimane sai sellise nime kuna sviit oli juba olemas. Hästi tore perenaine oli neid koos Viljandi kultuuriakadeemia inimestega sisustanud. Neis ringi vaadates meenus kohe sinu postitus. Kui sa ei ole ise seal veel käinud, siis ehk on sullegi inspiratsiooni: http://metsatalu.ee/galerii/vidiit/ Nii, nagu ma ise sinu postitustest endale ammutanud olen.VastaTühista

  • Kerlin

    See on uksumatult vahva, kui paljud inimesed viimasel ajal Tallinna hülgavad.. nagu seal liiguks katk või miskit :). Peale mitme aastaseid peamiselt oma kätega tehtud renoveerimistöid kolisime sisse oma väikesesse majakesse Haapsalus, jättes maha korteri Õismäel. Maja asub küll linnas, aga maal elamise tunne on siiski. Siinsed maatüki suurused küll selliseid võimalusi aia rajamiseks ei anna, kui sinu mõnus Saaremaa kodu, aga väike maitseaine peenar on siiski juba rajatud.
    Seega ma tean, kui palju tahtmist, jõudu ja pingutust nõuab vana kordategemine, aga see kõik on seda väärt. Peaasi, et koduuksest välja astudes varbad murupinda tunneksid..

    Et teil jaks otsa ei saaks! :)

    KerlinVastaTühista

  • Kas võib küsida, kust sa sellise vana kasvuhoone leidsid. Minagi igatsen endale kasvuhoonet.
    Ps. Väga väga tore blogi!VastaTühista

    • Aitäh, Egle! Kasvuhoonega oli selline lugu, et selle leidsid talu päriselanikud Saaremaalt ajalehekuulutuse kaudu, nii et täiesti juhuslikult :)VastaTühista

Sinu e-posti aadressi ei avaldata. Nõutud väljad on tähistatud tärniga *

*

*