Californias on minus tärganud jäätisesõber! Toidupoodides on valik lai ja ka jäätist kohapeal ise valmistavaid kohvikuid-putkasid on San Franciscos õige mitu. Üks huvitavam kooslus (minu jaoks), mille poest siiani leidnud olen, on ricotta-viigimarjajäätis. Meenutas veidi seda, kui ma kunagi ammu lapsena suvilas Jänksi kohukese kogemata ära külmutasin (pärast mida hakkasingi kohukesi ainult külmutatuna sööma). Ainult et ricotta-jäätis oli veel teralisem ja kuigi jäätise kirjeldamiseks ei tundu kuiv võib-olla just kõige apetiitsema sõnana, siis ausalt, kuiv on positiivne! Ja mõnusalt teraline tekstuur ka. Midagi teistsugust.

Üks tõsiselt hea jäätisekohvik asub Missioni linnaosas – Bi-Rite Creamery (Mission on üldse üks ägedate poodide-kohvikute-söögikohtade-toidupoodide pesa, aga sellest pean teinekord veel pikemalt kirjutama). Bi-Rite’i kuulus salted caramel oli tõeliselt mõnus maius. Ja kuigi kõikidel jäätisekohvikutel on oma stiil ja oma lugu, ühendab neid kõiki kaks asja: mahe tooraine ja koostöö nn naabritega. Igal kohvikul on oma kindel talu, kellelt saadakse mahepiima, mune jne. Eri maitsete väljatöötamisel vaadatakse eelkõige hooaega (nt aprillis rabarber, mais maasikad, juunis lavendel, juulis nektariinid…), aga ka lähedal asuvaid fanatte. Näiteks kohvi- ja šokolaadikultuur on siin samuti väga au sees, nii kasutataksegi jäätisekohvikus oma jäätisemaitsete loomisel nt naabertänavas asuva kohvik-kohvipoe kohvi ja šokolaadimeistrite šokolaadi.

Üleeile käisin aga esimest korda täiesti teistsuguses jäätisekohvikus – Smitten Ice cream. Eriliseks teeb selle jäätisekoha see, et seal tehakse jäätist tellimise peale nullist! 60 sekundiga saab piimast, koorest ja näiteks maasikatest värske jäätis, mis kahe pallina (siinne väike ports) topsi või kohapeal valmistatud vahvli sisse rändab.

Et jäätist nii lühikese ajaga valmistada, tuleb kasutada vedelat lämmastikku (mis iseenesest ei ole jäätise- või toidumaailmas uus asi), aga tellimise peale nullist valmistatud jäätist pakkuv kohvik juba on. Vedela lämmastiku kasutamine võimaldab jäätiseks vajaminevaid toiduained (piim, koor, maasikad jne) ülikiiresti külmutada, sest selle keemistemperatuur on -196 kraadi. Tänu ülimadalale temperatuurile on tekkinud jääkristallid jäätises väga väikesed, mis tähendab jäätisesööjale eriliselt mõnusat pehmet tekstuuri. Mmm – järele proovitud!

Aga nii lihtsalt, sõrmenipsuga see jäätisekohvik siiski ei sündinud. Üks huvitav asi on selle jäätise valmistamistehnoloogia. Kuna vedela lämmastiku kasutamine nõuab ka erilist ettevaatlikkust, kulus ühe sellise masina ehitamiseks idee autoril ja punti võetud endisel NASA inseneril 2 aastat. Aga teine ja ehk veelgi inspireerivam on lugu selle jäätise sündimise taga.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Avokaadost ehk alligaatorpirnist kui ühest oma lemmikviljast olen blogis juba korduvalt kirjutanud – küll salati, võileivakatte ja isegi hernestega supi vormis. Just vaatasin, et millegipärast on need kõik korrad olnud kevadeti. Millegipärast, sest avokaado on meil tegelikult ju aastaringselt saada, aga ju on sellel viljal minu jaoks siis kevade, vitamiinide ja värskusega oma seos, et just sellisel ajal isu peale ajab.

Sel korral kirjutan avokadoost aga esimest korda kui magustoidust! Avokaadost tehtud magustoitu sain esimest korda, kui ülikooli kõrvalt restorani tööle läksin. See oli nii omapärane magustoidukogemus – mitte just ülemäära magus, aga väga teistmoodi maitsega, olemuselt siidine ja pehme ning värvilt mõnus pastelne heleroheline avokaadokreem. Isutas juba välimuselt. Kuigi nii klientide kui restoranitöötajate endi suur lemmik oli menüüst hoopiski riisijäätis, jäi avokaadokreem teenimatult tagaplaanile. Minu jaoks oli see vist aga piisavalt kiiksuga asi ja sellest ajast alates ajavad avokaadomagustoidud mind, pigem soolase inimest, ikkagi isutama.

Praegu on avokaadod meil poes väga head (nii maitselt kui hinnalt). Kuigi mitte 100% alati küpsed, aga selle mure lahendavad paar päeva, mil avokaadot köögikapil banaani või õuna kõrval hoida (avokaadost, selle valimisest poest, (ette)valmistamisest ja kasulikkusest kirjutasin pikemalt avokaadovõileiva postituses). Kuna ühe hetkel käsil oleva raamatu tegemise käigus tuli meil eelmisel nädalal mitu korda avokaadomagustoitudest juttu, ei saanud isu enam ära ajada. Seadsin pühapäeva õhtul sammud poodi, kust õnnestus saada täiesti küpseid avokaadosid (kilohinnaks muide vaid 1€ kopikatega). Ostsin avokaadosid kohe 6 tk ja varem välja vaadatud avokaadojäätise retsepti jaoks ka kondenspiima, vahukoort ja laimi ja kööki naastes oligi 10 minutiga jäätis sügavkülmas.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Nädalavahetusel selgus, et lisaks seentele oli sügavkülma pimedates nurkades kükitamas veel veerand karbitäit musti sõstraid ja viimane poolik pakk terveid maasikaid. Nüüd siis tõesti kõige-kõige viimasemad. See, mis nendest välja kukkus, sai alguse mind laupäeval tabanud suurest jäätiseisust (ja seda ei juhtu juba iga päev, isegi mitte iga nädal). Esimese hooga tahtis see mu sammud otsejoones poodi seada, aga siis sündis mõte. Teen ise, jääkidest (sest poolik jogurtitops sitsis ka kapis) ja veel palju parema!

Magus valu – üks mu hea sõber kasutab seda väljendit taoliste heas mõttes piinavate hetkede puhul (kuigi tõenäolislet mitte köögis). Valu = pikk ooteaeg, magus osa = see, et tead, et tulemus on mmmmmhea ja on, mille nimel piinelda! Et igasugused marjad on mu lemmikud (ei tea, kas siin on mingi seos ka nimega?), ei jõua kohe suve ära oodata, et oma aia värsketest marjadest samasugust jahutust valmistada ja seda siis mõnuga 32-kraadise kuuma eest varjulisel terrassil limpsida, umbes nagu me eelmisel aastal jääkohviga tegime. Jah, topelt magus valu :)
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...