Appi, blogis on auk! Ja tibake Augustiunetusest ja õllemuffinitest ka

Nüüd on küll blogisse postitamisega tekkinud ilmatum pikk paus, aga mis teha. Oleks siis asi selles, et ma poleks vahepeal süüa teinud, maitsvaid ampse pildistanud või külalisi võõrustanud ja neile kokanud. Kauuuuugel sellest! :) Suvi on kujunenud üle ootuste töiseks. Loomulikult on olnud see tegelikult mu enda valik ja ega ma ei kahetsegi, küll talvel jõuab magada. Lihtsalt nii toredad kokkamis-pildistamisprojektid on olnud, millele on raske ei öelda! :) Kindlasti kirjutan nendest ka blogis pikemalt, kui on õige aeg, aga lisaks “töödele” on ju ka ports oma suviseid käimisi – Kärdla kohvikutepäev (kuhu jõudsin sel aastal esimest korda), enda sünnipäev (juba 25. korda), pulm (tegelikult oli neid 2 tk, aga kahjuks ühel päeval, nii et pidi valima), puhkusereis mööda Eestimaad, Augustiunetus… ehk lühidalt öeldes – oleme suvega sõitnud maha sama palju kilomeetreid kui terve eelmise aasta jooksul kokku. :)

Aga tahtsingi pikemalt kirjutada tegelikult Augustiunetusest. Üldises plaanis oli see ikka sama tore, nagu eelnevatel kordadelgi – jällegi edasi arenenud ja laienenud. Väga lahe oli veel öötundidel näha Supeluse tänaval laia massi muusika saatel õõtsumas ja olemist nautimas. Nagu eelmiselgi suvel, oli ka sel aastal blogijatele mõeldud väike kiirmüügitelk Rannapargis ehk et müük kestab nii kaua, kuni asjad otsas. Kahjuks juhtus nii, et viimasel hetkel ei saanud mõned teised blogijad siiski üritusel osaleda ja lõpuks olime telgi all vaid kolmekesi – Augustiunetuse enda poolt organiseeritud joogi-koogipunkt, Andra ja mina. Mis pani kohe mõtlema, kuidas seda asja veel paremini teha saaks, aga eks seedime, arutame suurte korraldajatega ja kui hästi läheb, siis oleme järgmisel aastal veidi teise kontseptsiooniga esindatud. Eks paistab…

Hästi suured tänud kõigile, kes te saite mahti läbi astuda ja ampse proovida. Nii tore oli jälle blogilugejatega silmast-silma kohtuda ja veidi juttu ajada. Juba sellepärast tasub see üritus ennast ära! Aga ka Pärnu patrioodina ei saa ma seal osalemist lihtsalt ära jätta.

Kui mina väikse hilinemisega müügiplatsile jõudsin, oli Andra oma koogikeste ja võikudega juba usinasti kauplemas. Sättisin ka ennast paika – pakkusin üht teravamat tomatisalatit krõbeda ciabatta‘ga ja õllemuffineid! Jah, nagu arvata võib, läksid need viimased nii mõnelegi härrasmehele pärast esimese sõnapoole kuulmist väga hästi peale. Aga õnneks mitte ainult meestele! Ja kuna väga mitmed küsisid ka retsepti ja lubasin selle blogisse panna, siis siit ta tuleb! :)

Nende muffinitega seoses pean kohe ka nende taustaloo otsast peale ausalt ära rääkima. Juba tükk aega tagasi käisid meil sõbrad külas ja tõid meile muffineid, mis olid tehtud tumedast õllest. Ja need olid tõsiselt väga head! Selle kinnituseks pean jällegi taustaks ütlema, et ma ei ole väga suur magusafänn ja eriti vähe fännan ma kuivi kooke. Ja just seda (kahjuks) väga paljud muffinid tihti on. Seega olen ma alati nende suhtes juba väga skeptiliselt häälestatud. Ehk siis kui ma ütlen, et need oli superhead, siis…! :)

Loomulikult küsisin külalistelt retsepti ja selgus, et nad olid muffinid teinud  retsepti järgi, mille leidsid blogist “Zoozi tegemisted” (ja mis täpsemal uurimisel pärines The Hummingbird Bakery raamatust “Cakes Days”). Originaalis tehakse seda kooki Guinnessi õllega ja küpsetatakse suures lahtikäivas koogivormis suure koogina. See on ka kindlasti väga hea. Aga mina olen neid korduvalt ja korduvalt teinud just muffinitena. Ja kuna just selliste maitsvate leidude jaoks ma ju 1,5 a tagasi blogi tegingi, siis ongi juba pikemat aega olnud plaan see retsept ka siia kirja panna. Loodan, et muffinisõbrad katsetavad ja kiidavad heaks! :)