Üks (valmis)toit, millest on Californias olles ja siin ringi liikudes võimatu seda tähelepanemata mööda kõndida, on hummus (see Lähis-Idast pärit dipp, mille põhikoostisosa on purustatud kirkerhernemass, mida maitsestatakse küüslaugu, soola, oliiviõli, tahini ehk seesamiseemnepasta ja sidrunimahlaga). See tundub siin praegu tõeline hitt-toit olevat. Hummust leiab nii turgudelt kui toidupoodidest, kus see on võtnud kõikvõimalikke kujusid: hummus oliividega, röstitud küüslauguga, röstitud paprikaga, muskaatkõrvitsaga, jalapeno ja koriandriga, bataadi ja punaste läätsedega, spinatiga, mustade ubadega… ja klassikaline muidugi ka.

Näiteks siin San Mateo lähedal, Stanfordi ülikooli linnas (või kes sarnaselt minuga oma teismeeas vaatas sarja Felicity, siis nende jaoks ka Felicity kodulinnas) Palo Altos asub isegi üks spetsiaalne hummusekoht, Oren’s hummus shop. Selle omanik on start-up ettevõtja Oren Dobronsky, kes on oma muudele start-up‘idele Räniorus lisanud vürtsi just hummuseäriga. Ei oska öelda, kas sellest on alguse saanud siinne hummusehullus või oskas ta lihtsalt õigel ajal oma niši ära tabada… Igaljuhul saadab hummusekohvikut silmanähtavalt edu, sest jutt liigub ja mõlemal korral, kui olen sellest mööda jalutama sattunud, on see olnud puupüsti täis. Järgmine kord laud kinni!

Teine populaarne määre on guacamole (see küpsetest avokaadodest, sibulast, tomatist, tšillist ja koriandrist valmistatud vaese mehe või). Avokaadod on siin kodumaised ja väga-väga head. Sööme neid ikka hommikuks röstitud (täistera)leiva peal – tambime kahvliga veidi puruks ja raputame veidi soola peale… mmm.

Ja kolmas määre-dipp, mida siin palju müüakse-süüakse, on salsa (sõna pärineb algselt hispaania keelest ja tähendab kastet), üks populaarsemaid on salsa mangost. Ja üht mangosalsa retsepti tahtsingi täna jagada, kuna tegu on väga lihtsa ja väga hea kraamiga! Leidsin selle retsepti kohalikust toidupoest ja kohandasin seda veidi, kuigi salsaretsepte on lõputult ja salsaks võiks nimetada põhimõtteliselt kõiki salati moodi segusid, kus on peenelt hakitud (punane) sibul, ürt (nt koriander, petersell või basiilik), midagi teravat (nt hakitud jalapeno või tšillipulber), sidruni- või laimimahl ja siis peeneks hakitud põhikomponent (mango, tomat, kurk, maasikad…).

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Vanasti oli meil kodus jõulude ajal nn eurojõulupuu, sest kui me vennaga suuremaks saime ja jõuluvana enam kohale ei viitsinud tulla, kadus ka kuidagi kuuse tuppa toomise traditsioon. Selle asemel mõtles ema siis igal aastal välja uue eurojõulupuu (nii me neid kutsusime) idee, millega elutuba jõulusemaks teha ja et millegi alt oleks ka kinke lunastada. Näiteks ühel aastal oli see tehtud vitstest ja kaunistatud kuldsete niitide otsas rippuvate samblapallidega, teisel aastal kasutasime palmi moodi toataime jne…  Iseenesest ilusad olid ja säästlikud puude mõttes ka, aga sellest ajast peale on mul jõuluti igatsus korraliku kuuse ja kõige selle juurde käiva järele.

Sel aastal lahendasin kõik võimalikult lihtsalt ja koduselt – kuusejala ümber ja okste vahele läks kotiriie, eheteks said kaunistatud piparkoogid ja enda tehtud kangapallid. Ja loomulikult tuled, mis pimedal ajal mõjuvad kodus eriti hubaselt.

Eile õhtul pakkisime E-ga koos veel kinke ja täna hommikul said tehtud viimased ettevalmistused – kaardid. Maailmalõpp õnnelikult üle elatud, võib pühasid ootama hakata :)

Et pühad mõnusalt mööduksid, soovitan:

• tee pühade ajal midagi, ükskõik mida ja ükskõik kui lihtsat, elus esimest korda ja tunne ennast pärast eriti uhkelt – nt ma tahaks hüpata otse saunalavalt lumme!
• tee sporti, mida sa pole aastaid teinud – suusata, kelguta, uisuta…
• pane soojalt riidesse ja jaluta (mere äärde) ja hinga värsket õhku!
• naudi aega oma lähedaste ja sõpradega ja tunne huvi, kuidas neil päriselt läheb!
• söö hästi, aga mõtle, et homme on ka päev (kehtib ka vedelike kohta)!
• ära muretse, ära võta kõike nii tõsiselt, elu on ilus! :)

Jõulude puhul on mul kingid ka. 2 raamatut – “Magus kiusatus” (millest olen juba kirjutanud siin ja siin) ja “Nii meil jõulud tuppa toodi” (millest ei ole veel jõudnud kirjutada, aga mis ilmus ka 2012. a novembris ja jutustab vana aja jõuludest, autor Piret Õunapuu, ning jagab Eesti traditsiooniliste jõulutoitude retsepte vähe modernsemal kujul – raamatu toidufotod minu tehtud, toidud lõi Sadama turu perenaine ja blogipidaja Liina Karron). Kui soovid üht neist endale saada, jäta kommentaar, mis on see asi, mida sa oled kogu aeg mõelnud, et võiks teha, aga ei ole teinud ja plaanid loodetavasti nüüd lähipäevil ära teha? :)

***

Kingi jagamine 29.12.2012: Palju õnne, Martina, sinule sai loosi tahtel raamat “Magus kiusatus” ja palju õnne sulle, Aet, sinule “Nii meil jõulud tuppa toodi”. Võtan teiega meili teel ühendust! Aitäh kõigile ideede jagajatele, sai jälle palju häid mõtteid ja tundub, et nüüd hakkan ise ka makroonidega katsetama :)

***

Söögid on aga meie peres jõulude ajal olnud alati traditsioonilised ja sellepärast ei taha ma ka verivorsti ja hapukapsastega seapraadi ära peletada, vaid pakun pidulaua täienduseks lihtsalt mõned ebatraditsioonilisemad, kuid samas lihtsad, maitsvad ja kerged ideed (retseptid ja fotod ilmuvad ka homses, 22. detsembri Pärnu Postimehes, kus on mu blogi saamisest ja toidufotograafiast väike lugu!).

Soovin mõnusaid, rahulikke ja maitsvaid jõule! :)

Pärast lumekühveldamist või lihtsalt pikka päeva, mil enam autoga kuskile minema ei pea, on mõnus jalad seinale lüüa ja juua seda soojendavat õunapunši.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Sõidan praegu Tallinnast Saaremaale – pagasnik on igasuguseid taimi täis – suuremaid-väiksemaid, mõni lõhnab juba väga tomatiselt, mõni (veel) mitte. Nädalavahetusel ootavad ees talgud ja üldse on vist viimane aeg suuremad aiatööd ära teha… Alustan aga seda postitust vast sellega, et likvideerin võlad ehk nagu eelmises postituses lubatud sai, teen teatavaks selle rohenäpu, kes saab endale ürdiraamatu “Tamme talu ürdiaias” ja 3 tööriistast koosneva Fiskarsi abimeestekomplekti! Leidsin ligi 50 kommentaari seast nii palju huvitavaid mõtteid, et pean nende juurde pärast veel tagasi minema ja olulisemad asjad enda jaoks üles tähendama. Mitu pead on ikka mitu pead :)

Kuna jõudsime just Virtsu-Kuivastu praamile, siis vaatasin ringi, et kuidas see loosimine siis võiks käia. Lõpuks sai süsteem järgnev:

(9+1+3+7+7+3+6+0+1+2+2+8)x9:21 ehk liites 5 meie auto ees seisva auto numbrimärgi numbrid, korrutades nende kogusumma praamil olevate kaubaautode/busside arvuga ning lõpuks jagades saadud summa praamil olevate sõiduautode arvuga. Kõige selle tulemusel selgus, et õnnelik rohenäpp on kommenteerija nr 21 (minu ja korduvad kommentaarid ei lähe arvesse) ehk Inx! Inxu kommentaarist võis lugeda, et tal on just ka oma aialapikese rajamine käsil, nii et rohkem täppi vist ei saagi need vahendid ja abimehed minna, palju õnne (võtan suga ühendust)! :)

Aga nüüd hoopis teisest asjast. Kui vahepeal oli mu blogi pealnäha unarusse jäänud, siis tegelikult ei olnud ma laisk ega vedelenud diivanil, vaid olid päris kiired ajad. Ühest asjast olen juba jõudnud rääkida (see sama Tamme talu raamat), aga nüüd siis järgmise töö vili - ajakiri “Toit ja Trend”!

Selle aasta mai-juuni ajakirjanumbrist alates on “Toit ja Trend” läbinud väikese värksenduskuuri ja minul on jällegi ütlemata hea meel selles osaline olla. Ja mitte ainult – lisaks minule kokkavad ja toimetavad seal veel 2 blogijat – Silja (Jagatud rõõm) ja Tuuli (Ise tehtud. Hästi tehtud). Minu üllitisi – nii retsepte kui fotosid – saab näha rubriigis, mille märksõnad on lihtne ja geniaalne, Silja keskendub magusale (ja mina saan kõik need headused üles pildistada ja kui hästi läheb, siis ka moka magusaks ;) ) ja Tuuli argiõhtutele. Lisaks blogijatele teeb toidu osas väga mahukalt kaasa ka Hanne Paljak.

Jagan sealt ajakirjast ühe retsepti ja foto (nagu näha, sai see jälle poolkogemata ka ajakirja kaanefotoks, nii et see mul juba 3. kaas!) – vana hea tuttav ja tehtud salat, veidi uuemal moel. Lihtne, tervislik ja väga maitsev. Ühesõnaga, olen praetud fetast täiesti sõltuvuses ja loodan, et salatitehooaja alguseks meeldib see teistelegi :)

Kreekapärane praetud feta salat*

2-le

200 g kõvemat fetat
4 suurt peotäit meelepäraseid salatilehti
1 peotäis kollaseid kirsstomateid
1 peotäis punaseid kirsstomateid
1 väike punane sibul
suur peotäis Kalamata oliive
2 sl oliiviõli
2 tl punase veini äädikat
musta pipart

Pese ja kuivata salatilehed, viiluta või poolita tomatid, koori sibul ja lõika õhukesteks ratasteks. Vala oliiviõli ja äädikas väikesesse purki, loksuta segamini ja kalla salatilehtedele. Tõsta kergelt läbi. Serveerimiseks pane taldrikule ports salatit, tomativiile, sibularattaid ja oliive. Maitsesta musta pipraga.

Kuumuta pann ja lõika juustutükk pooleks. Prae juustutükke mõlemalt poolt kõrgel kuumusel u 1 minut või kuni juust on kuldpruun. Tõsta salatile ja söö soojalt.

* Retsept on pärit 2012. a ajakirja “Toit & Trend” mai-juuni numbrist, mis on nüüd kõikide Rimide lettidel saadaval. Lisaks sellele salatile leiab ajakirjast minu poolt veel 5 retsepti (eriti lihtne sparglipirukas, mahedikumaiused…) ja kümmekond fotot. Igatahes loodan, et huvilised ammutavad ideid ja ei pea uuenduskuuri läbi teinud ajakirjas pettuma! Andke aga teada, kuidas meeldis :)

Sarnaseid postitusi...

Vahel kohe on selline periood, kus mõni teema, ese või inimene just kui magnetiga tõmmatakse sinu ellu korduvalt tagasi, eks. Ikka ja jälle, uuesti ja uuesti. Alguses ei saa aru miks. Ja võib-olla ei pane seda alati ka tähele, sest tundub, et seos puudub. Aga samas, vahel on tunne, et kui neid pealtnäha juhuslikke pusletükke on kogunenud piisavalt palju, hakkad neid kõiki korraga “omades” suuremat pilti nägema. Tõenäoliselt on seda tulnud ette kõigiga ja igal teemal – alates mõnest vanast sõbrast, keda pole sada aastat näinud ja keda siis juhuslikult tänaval, poes vms kohas kohtad. Või siis hoopis mõnest ammu igatsetud, aga siiski millegipärast ostmata jäetud vidinast, mille su sõber sulle siis ühel päeval ikkagi kingib. Ja nii edasi, ja nii edasi. Selle postituse teemaga oli sama lugu. Liiga palju hapukapsajuttu sattus liiga lühiksesse perioodi. Ja seda ei saanud tähelepanuta jätta.

Pusletükid, millest see postitus sündis, olid järgmised:

1. tükk - äsja taasavatud Sadama turult ootamatult sülle potsatanud ämber hapukapsaga
2. tükk - sõit Pärnumaale – selgus, et isa oli samuti ostnud hapukapsast
3. tükk - eelmistest punktidest johtuvalt tuli jutuks, mida head hapukapsast teha saab, ja mulle tuletati kohe meelde vanaema hapukapsasalati retsept (sõin seda viimati u 10-15 a tagasi).
4. tükk - osalemine Pärnus Mahe Margis ühel toitumisalasel loengul, kus mainiti hapukapsast kui head piimhappebakterite allikat.
5. tükk - nädalavahetusega pikaks sirgunud sibulakesed Tallinna kodus

Nendest juppidest piisas, et suur pilt kokku panna ja see vanaema retsept ka üles pildistada ja blogisse kirja panna. Ma ei tea, kas selle näol on tegemist mõne klassikalise salatiga või on see vanaema enda looming, igatahes on see väga mõnus, lihtne, maitsev ja tervislik kodune salat, mida just praegusel talvisel ajal teha. Mul oli kasutada köömnetega hapukapsas, aga loomulikult võib selle asendada missugusega tahes.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Eelmisel talvel tegin enda jaoks ühe kulinaarse avastuse – Brüsseli ehk rooskapsad! Varem ei olnud need mulle igapäevaselt (turul või poes) just liiga pealetükkivalt vastu vaadanud… Vanaema ei kasvatanud neid ka kunagi. Minust siis rääkimata.

Kui möödunud talvel olin nende headuses veendunud, püüdsin neid eelmise aasta suvel kohe ka ise Pärnus kasvatada. Vastab 100% tõele, et neid kapsaid tasub juba puhtalt ilu pärast kasvatada, sest need hurmurid püsivad ikka väga kaua kenas vormis, külmadeni. Sel aastal venitasid näiteks täiesti lõdva randmega jõuludeni välja. See foto on tehtud  Pärnu aias 13.11.2011 (!). Kusjuures ema sai kapsaid veel detsembriski noppida!

Aga mulle meeldib ka nende mõnus kergelt mõrkjas maitse ja krõmps tekstuur - sellepärast ongi need sel talvel jälle aina tihemini mu toidukotti potsatanud.

Kusjuures välismaiste piltide pealt olen näinud, et turumutid säilitavad ja müüvad neid varrega. See kõlab loogiliselt, sest kui need varre küljest ära võtta, närtsivad nad üsna ruttu (ise hoian neid kilekotiga külmkapis ja nii säilivad lühikest aega väga hästi). Eesti turgudel olengi aga ainult nii, mõtlen lahtilõigatuna, neid müügil näinud (ei tea, eks nad säilitavad neid ikka varrega koos, aga müüvad lihtsalt väikeste nupukestena?). Sellised väiksed mured mul siis :)

Suurtes toidupoodides olen neid ka sel aastal juba tihemini näinud, tavaliselt väikestesse karpidesse pakituna. Selliselt ei ole ma neid kunagi aga ostnud, sest selleks ajaks, kui ma poodi jõuan, on need tavaliselt seal karbis juba närtsinud ja krimpsu tõmmanud. Mulle meeldib ikka oma käega ilusad nupsud välja valida ja siis u 1,5 kg peal avastada, et ainuüksi enda lõunasöögiks on vist (päris kindlasti!) rohkem kui küll! Ja siis need rahuloleva näoga koju tassida. Nagu õnnelik jahimees. Või siis pigem ikka korilane.

Olen neid kapsaid teinud liha juurde lisandiks või ka niisama kergeks õhtunäksiks (sobivad hästi ka nt õlle kõrvaseks!). Eelmisel talvel röstisin neid tihti ahjus (nt palsamiäädikaga on väga head), aga tegin neist ka sooje salateid. Brüsseli kapsad sobivad väga hästi hapuka ja mahlase õunaga, krõmpsuvate pähklitega, juustuga, peekoniga… Võimalusi on lõputult.

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Kui mul on igav, on mul saanud kombeks vaadata TEDi jutte. Nendes on alati midagi: motiveerivat, inspireerivat, liigutavat, naerma panevat… Viimastesse nädalatesse ei ole selliseid, mõtlen igavaid, hetki eriti palju sattunud, küll aga on mind kummitanud üks varem vaadatud video. Seal kõneleb psühholoog Barry Schwartz ja see video on tehtud tegelikult juba 2005. aastal, aga kõnetab praegugi ja üha enam.

See räägib valikute paradoksist. Ehk lühidalt öeldes sellest, et tänapäeva läänelikes ühiskondades ei ole inimesed tänu valikuvabadusele ja valikuvõimaluste rohkusele tegelikult vabamad ega õnnelikumad, nagu võiks eeldada, vaid halvatud ja vähem rahulolevad. Aga et seda 20-minutilist videot mitte pikalt-laialt ümber jutustada, soovitan see video ära vaadata (lisasin igaks juhuks eestikeelsed subtiitrid ka). Mind pani igatahes mõtlema.

Me teame ja räägime palju sellest, mille poolest on valikuvabadus ja valikuvõimaluste rohkus hea. See on midagi, mille poole maailmas paljud riigid pürgivad. Vabadus valida ja omada võimalikult palju valikuvõimalusi võrdub inimeste jaoks tihti heaoluga. Aga palju harvem mõtleme, mis võib selles olla halba või mis need laiad valikuvõimalused endaga kaasa toovad?

Ma ei olnud selle peale kunagi nii mõelnud, aga kui ma seda videot vaatasin, sain aru, et tegelikult olen hakanud alateadlikult oma valikute tegemist mõnel juhul kärpima ja mõnel ka täielikult välitma.

Näiteks olin ma varem harjunud sellega, et mul oli igal pool ligipääs telefonile, arvutile ja internetile (mobiilside levib nüüd vist küll juba igas Eesti soos ja rabas, sülearvuti ei ole enam mingi haruldus ja võib vist öelda, et sama kehtib ka nutitelefonide kohta – mul seda veel ei ole, aga tundub, et kõigil teistel juba on). Ole kus tahad, ikka saad samu asju teha. Kui mõnus tundub praegu mõelda, et veel üsna hiljuti oli täiesti reaalne võimalus viibida nt puhkuse ajal (Eestis) kohas, kus sul ei olnud telefonist mingit kasu, sest sul lihtsalt ei olnudki levi! Või kui veel ei olnudki mobiiltelefone!

Ühel hetkel sain aru, et kui ma tahan midagi täiel rinnal nautida, millestki selle õige elamuse ja tunde kätte saada, pean need “kõik on võimalik” võimalused välistama – puhates telefoni ära panema, minema ilma internetipulga ja arvutita maale ning käima looduses ja tegema süüa vahel ka ilma fotokata! Ehk suruma ennast samasugusesse “akvaariumisse” nagu oli seal videoski. Ise endal käed piltlikult öeldes kinni siduma ja seadma enda psüühikale piirangud, et see tajuks, et selles konkreetses hetkes ei ole kõik võimalik. On ainult see, mis akvaariumisse jääb. Ja kui kõik ei ole enam võimalik, oskan ma olemasolevat palju paremini nautida, sest muid võimalusi, ahvatlusi ja alternatiive lihtsalt ei ole enam “menüüs”. On 1 fookus.

Minu jaoks oli see huvitav vaatenurk, mis tõi päris palju äratundmist. Kui palju tuleb meil tegelikult iga päev tegeleda valikute tegemisega? See on isegi veidi hirmutav. Kui tihti kõhkleme või kahtleme, kas tegime ikka õige valiku? Kahetseme? Süüdistame ennast? Jälle üks teema, millele tasuks igaühel ehk korra pikemalt peatuda.

Eelmisel nädalal ma lubasin, et teen midagi head nii blogi sünnipäeva, aastavahetuse kui ka Tassikese FB lehel 1111 fänni täitumise puhul! Nüüd siis tulebki see osa. Ja isegi, kui ma veel enne arvasin, et see tuleb täiesti teisest teemast asi, siis tegelikult ei peagi nüüd üldse kaugele hüppama.

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Umbes nagu maasikatorti pole ilma maasikateta, pole ka suve värske salatita. Ei ole lihtsalt paremat hommikuvõimlemist kui unise näo ja soenguga salatipeenras kõigepealt natuke kükitada, kummardada ja küürutada, siis väheke sirutada ja upitada ennast nende tagumiste ja lihavamate lehtede poole (nähtavasti oli eelmine võimleja lihtsalt viilinud).

Hommikuse võileiva peale sobib paar krudisevaid lehi nagu täpid ä-le, kuigi veel tihemini leiab neid praegusel ajal salatitaldrikult. See, missugust liha või kastet krõmpsuva kuhila vahelt veel leida võib, sõltub juba ilmast, tujust ja kuuseisust. Sel korral oli päike Lõhe tähtkujus.

Salati tarvis kahmasin aiast mõnuga koheva puhma värsket kraami (kasutasin erinevaid salateid: jääsalatit, lehtpeeti, rukolat, basiilikut ja Rosela lehtsalatit). Siis tuhnisin kasvuhoones, nina mõnusat tomatipuulõhna (nagu mu ema neid taimi sel aastal iseloomustab) täis, ja leidsin esimesed värviliste põskedega iludused. Peenralt mõned maasikmammud kah (praegusel ajal igal söögikorral kohustluslik kraam).

Lükkisin lõhefilee kuubikud vardasse, määrisin oliiviõliga, maitsestasin soola-pipraga ja grillisime (ei, ei võta kogu au endale) vardaid ploomipuu okstest saadud kuumadel sütel mõlemalt poolt u 3 min (aeg sõltub siiski grillist ja kuumusest). Lõikasin tomatid ja maasikad, salati lihtsalt rebisin meeldivalt suurteks tükkideks ning laotasin taldrikule. Kastmeks segasin kokku 1 osa oliiviõli, 2 osa laimimahla, jahvatasin sisse soola ja pipart. Kui lõhe taldrikul, niristasin salati kastmetörtsuga üle ja asusin… mekkima. :)

Veendusin, et magus maasikaamps oli lõhe ja armsa kollase pirntomati vahepeal mõnus maius, mida juba tead oodata, aga mis teeb siiski iga kord rõõmu. Nagu mandel Raffaelloski.

Aga nüüd… postituse pealkirja lõpuni lugemisel lubasin veel midagi edastada. Teen ümbriku nüüd krabisedes lahti ja loen sisu ette:

“Homme, imeilusa 9. juuli keskpäeval kogunevad toidublogardid soojade merebriiside kätte Sadama turu kaile, pakivad oma kaasa tassitud kodinad lahti, teevad eelnevalt magamata ööst hoolimata rõõmsad näod pähe ning pakuvad oma tehtud head, ja kui veab, ka paremat. Kõik on oodatud!”

Kell 13 olen ka mina esimest korda teiste blogijatega koos ühe leti taga ja kui kõik hästi läheb, pakun üht suvist soolast ampsu. Natuke pabistan ikka ka, aga loodetavasti juhtub keegi seda blogi millegipärast lugema ja tuleb kas või juttu rääkima. Homme, Sadama turul, eks! :) Turul toimumas ka muud põnevat, täpsem päevakava: www.sadamaturg.ee

P.S. Postitus valmis Tokyo Nu School of Jazzi saatel ja ausalt, ma ei taha teada, mitu kuulamist nendest 116 275-st minu omad on.

Sarnaseid postitusi...

Esiteks on mul nii hea meel, et mu ürdipliit on viimaste päevade jooksul nii palju head tagasisidet saanud! Teiseks suur tänu kõikidele pöidlahoidjatele, sest juba täna õhtul lendan ma taevasse õhtustama (juhuu!) ja kolmandaks – on see Eesti suvi ikka mõnus küll, eks? Pool aastat on kottpime, hirmkülm, aga ühest päevast alates näitab kraadiklaas püsivalt 25+ ja ööd on nii valged, et kohe valged. Pole siis mingi ime, et eestlased kasutavad neid pimedaid talveõhtuid ei millegi muu kui suviste nädalavahetuste planeerimiseks, et ikka viimnegi päikeseenergia doos saaks ammutatud. Ja kes hiljaks jääb, see tavaliselt ka ilma jääb. Meil aga läks vähe õnnelikumalt – murdsime küll tavasid ja otsustasime üsna suvalisel hetkel korraldada ühe grilliõhtu, aga nagu näha, tuli välja küll.

Tõsi, päris plaanipäraselt see ei läinud, kuna seltskond on aktiivne (kes töötab nädala sees väljamaal, kes elab ja hingab bändi töögraafikuga ühes rütmis ja kes on niisama ettevõtlik) mistõttu mõningane kadu oli kahjuks paratamatu. Aga grilliõhtu siiski toimus ja teemaks kujunes sujuvalt palsamiäädikas (kuigi tagantjärele hinnates ei jäänud ka sääsed üldse palju maha), kuna üks osa aktiivsetest perekonnatuttavatest otsustas neid hakata maale tooma (kui huvi pakuvad Itaalia väiketootjate veinid või palsamiäädikad, siis soovitan korraks Frizza lehele sisse astuda, kui aga sääskedest lahtisaamine, siis lugeda seda artiklit).

Sissejuhatuseks sai otsitud igasuguseid ideid grilliõhtule, kus oleks kasutatud palsamiäädikat. Nende seas nii igipõlised lemmikud (nagu ahjus kuivatatud tomatid, tomati-mozzarella või rukola-mangosalat), aga ka uued üllatajad: grillitud banaanid peekoniga (mmmm!), grillitud rabarberisalat (mmm-hmmm-hmm!) ja ülejäänud asjade üle võib nüüd vaielda, aga mulle meeldis väga ka mustas marinaadis sea kaelakarbonaad ja ürdikanafilee (mis sai muide üllatavalt mahlane ja üldse mitte kuiv!).

Õhtu oli tore. Oli päikest, palavust, veini, sääski ja head seltskonda. Õhtu tipnes kohvi ja jäätisega ja mis siin salata – ka superstaari hääletusele elavalt kaasaelamisega (ja sama suure pettumisega). Aga see selleks. Nüüd rida retsepte, mida me grillõhtul mekkisime, ja ka üks uudis!

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Lõpuks ometi jõudsin jälle üle tüki aja Pärnusse. Esiteks tulitas juba Tallinnas akna all kasvavate taimede pärast (mu uus rabarber Red Champagne ootas juba ammu-ammu mahapanekut), teiseks oli tahtmine suur, et valdused aias üle vaadata ja loomulikult ka grill sel aastal esimest korda kuumaks kütta.

Need olid hästi pragmaatilised põhjused. Tegelikult oli asi selles, et ma nägin oma selle kevade esimesi märtsi- ja lumikellukesi Kosmose trammipeatuses, ja purgis! Ja mul hakkas selle peale lihtsalt imelik olla. Mitte et see tädi sel varahommikul oleks mind seal kuidagi halvasti silmanud, ei! Lihtsalt väga veider oli tajuda, kui asfaldiseks mu elu vahepeal muutunud oli.
Loe edasi »

Populaarsed postitused

Oh, pühapäev oli nii mõnus päev. Hommikul ärgates oli keha kohe aktiivsust ja tahmist täis – õue, õue, õue! Päike ju paistis ja oli oi-kui-soe kevadpäev. Rullikad autosse ja spordiraja poole teele. Selle hooaja esimesel korral Sakku. Täpset kilometraaži ei tea öelda, aga umbkaudu 10 km kanti see jäi. Igatahes oli paras esimene rulliring: päikese suunas rühkimine garanteeris esimesed tedretähnid ja läbitud teekond järgmiseks päevaks ka tiba kanged jalad. Mõnus!

Aga pühapäev oli mõnus veel ühel põhjusel. Nagu tänapäeval hommikurutiini juurde – umbes sinna duši all käimise ja hambapesu vahele – kuulub, logisin Facebooki vaatama, mis maailmas uut on. Ohoo, mingi kiri. Palju õnne! Ma võitsin Misu FB kampaanias kõrvarõngad. Uskumatu, ma ei võida ju mitte kunagi mitte midagi. Vägev! Ja mis veel – need ei ole tavalised kõrvarõngad, vaid tassikestega kõrvarõngad, tas-si-kes-te-ga, ideaalsed! :)
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...