Retsep on pärit ühest 80ndate klassikalisest India taimetoidu raamatust, mille kõik 800 lk paar aastat tagasi NYCst ühest kasutatud raamatute poest endaga kaasa haarasin. Kuna olen sellest üle 500 retseptiga kogust ka teisi roogi katsetanud ja täielikke ahhaa-elamusi saanud, soovitan soojalt ning hoiatan ette, et sealt leitud inspiratsioonist võib tulla tulevikus veel nii mõnigi postitus. Mõnusat suve jätku ja imelise aiamaahooaja nautimist!

LIHTNE TOMATITŠATNI*

Ideaalne kaaslane grillipeole ning (senini minu jaoks) parim asendus suhkrust pungil poeketšupile. Vürtsid toetavad lisaks hästi ka seedimist. Allikas: “The Art of Indian Vegetarian Cooking” Yamuna Devi.

Kogus: u 240 ml
Valmistamise aeg: 30 min
Säilib külmas: u 1 nädal

2 sl selitatud võid ehk ghee’d
1–2 tervet kuivatatud punast tšillit
1 tl vürtsköömneid
1 kaneelipulk
u 600 g küpseid tomateid, suurteks tükkideks lõigatud
3 sl jaggery toorsuhkrut**, alternatiivina sobivad hästi nt kookospalmisuhkur või hele pruun suhkur
0,5 tl soola

Kuumuta potis keskmisel kuumusel selitatud või, seejärel lisa tšillid, vürtsköömned ja kaneelipulk ning kuumuta, kuni vürtsköömned muutuvad pruuniks. Lisa ettevaatlikult tomatid, magustaja ja sool ning sega särisevat segu 10–15 minutit, kuni tšatni on suhteliselt kuiv ja/või sinu maitsele piisavalt paksu konsistentsiga. Eemalda kaneelipulk ja tšillikaunad. Serveerida võid kastet soojalt, toatemperatuuril või jahutatult. Suletud anumas säilib külmas u 1 nädala.

Nipp! Kui teed seda tšatnit suuremas koguses, arvesta, et kuumutamisaeg pikeneb märgatavalt tomatites sisalduva veekoguse tõttu.

* Tšatni võib olla nii värske kui ka kuumutatud teravamaitseline lisand, mida pakutakse teiste roogade juurde toidukorra elavdamiseks ja rikastamiseks. Kui roogade kõrvalt puudub tšatni, peetakse Indias sellist toidukorda tihti poolikuks. Lisaks maitseomadustele hinnatakse neid paksu moosi sarnaseid lisandeid aga kõrgelt just seedesüsteemi korrashoidja ja toetajana – enamasti sisaldavadki tšatnid erinevaid seedetuld toetavaid tooraineid nagu ingverit, tšillisid, sidrunimahla, hapusid puuvilju ja/või erinevaid vürtse.

** Ajurveedas välditakse teadlikult keemistemperatuurini jõudvate roogade valmistamisel mee kasutamist magustajana, kuna see mõjutab oluliselt maitset ning muutub keedes toksiliseks. Niisiis on sajandeid kasutatud magustajana kindlaid rafineerimata suhkruid – nt jaggery toorsuhkrut –, kuigi seda mitte ainult traditsioonide hoidmiseks, vaid ka kuna see toimib roogades väga hästi ning maitseb paremini kui alternatiivid. Jaggery’t valmistatakse suhkruroo- või datlipalmimahla kuumutades, kuni see on kokku keenud ning saanud fudge’i või lehmakommisarnase konsistentsi. Kuna tegu on loodusliku suhkruga, mida ei ole puhastatud ega pleegitatud (nagu valge suhkru puhul), sisaldab see enam vitamiine, mineraalaineid ja aminohappeid. Enamasti müüakse jaggery’t loodustoodete- või rahvusköögipoodides ümara tüki kujul (viitelt leiad pildi). Sobiva koguse saad sellest sel juhul kätte nt riivides või õhukesi viile lõigates. Head alternatiivid jaggery’le on vahtrasuhkur, datlipalmisuhkur, kookospalmisuhkur, aga võid kasutada ka heledat pruuni suhkrut.

Seemned ja pähklid on teatavasti head energiaallikad, sisaldavad kasulikke õlisid, vitamiine, mineraale, kiudaineid jt toitaineid. Sel samal põhjusel on need nn energiabatoonikesed saanud nüüd meie suurteks sõpradeks veidi teistsugustel teekondadel – nädalavahetuse matkadel, kus energiat kulub küll palju, kuid seljakoti tahaks siiski võimalikud kergena hoida. Kaubanduses on müsli- ja energiabatoonikesi saadaval küll väga laias valikus, aga värskelt postkasti potsatanud ajakirja Bon Appétit uue aasta esimene number innustas mind sellest hoolimata kohe ka kodus olemasolevast materjalist retsepti ja tehnoloogiat järgi proovima.

Kahjuks oli mul kinoa just eelmisel päeval otsa saanud (just sellega katsetamine oleks olnud põnev), kuid selle asemel otsustasin ära kasutada kapis leiduvaid eri seemnekotikeste lõppe. Parasjagu oli mul lõppenud ka üks magus sõbrapäevateemaline pildistamine, millelt oli üle jäänud ports sulatatud tumedat šokolaadi, niisiis läks ka see käiku. Just reeglipäratus ja mängulisus ongi vast taoliste retseptide juures võluv faktor, mis näpud sügelema ja fantaasia lendama paneb. Vähemalt minul.

Retsept õnnestus super hästi ning tekkis üsna kiiresti vaimustus – nüüd neid ainult ise teengi! Kui pressitud ja ahjus kuivanud mass maha jahtus, sain batoonid lahti lõigata ja kilesse mässida ning mõnus näks oligi eesootavale matka- ja kalastusnädalavahetusele olemas!

Kirjutan siia üles mõlemad retseptid, nii originaali kui enda mugandatud variandi, et järgmisel korral kinoagagi proovida.

1) Rohkete seemnetega kirsi-kinoabatoonike – Bon Appétit 2015. aasta jaanuarinumbri originaalretsept,
2) Seemne-kirsibatoonikesed tumeda šokolaadiga (pildil) – minul olemasolevatest toorainetest valminud sama retsepti mugandatud variant 

1) Rohkete seemnetega kirsi-kinoabatoonike

Allikas: Bon Appétit, jaanuar 2015

12 tk

a) Vooderda 20 x 20 cm suurune küpsetusvorm küpsetuspaberiga nii, et küpsetuspaber jääks mõlemast äärest u 10 cm üle.

b) Kuumuta ahi 180 kraadini ja rösti 240 ml hakitud mandleid, 120 ml loputatud (toorest) kinoad, 60 ml kõrvitsaseemneid ja 60 ml päevalilleseemneid ahjuplaadil, aeg-ajalt segades, u 10-12 minutit või kuni need on kuldpruunid. Lase jahtuda.

c) Alanda ahju kuumust 95 kraadini.

d) Purusta (miniköögikombainis, kannmikseris või saumikseri abil) 240 ml kuivatatud hapusid kirsse, 2 sl pruuni riisi siirupit, ¾ tl soola ja 2 sl vett ühtlaseks massiks.

e) Sega saadud mass röstitud pähkli-seemneseguga, kalla see ettevalmistatud küpsetusvormi ja vajuta supilusika seljaga enam-vähem ühtlaseks kihiks. Et batoonikesed hiljem hästi vormi hoiaks, tuleb mass korralikult kokku pressida. Selleks keera üle äärte ulatuvad küpsetuspaberi otsad massi peale ja kasuta pressimiseks mõnd lamedapõhjalist topsi või kaussi. Eemalda küpsetuspaberi ribad, kontrolli, et pind oleks ühtlane, vajadusel pressi veel.

f) Küpseta 20-25 minutit või kuni mass ei ole enam kleepuv.

g) Lase jahtuda, seejärel lõika kangideks.

 * * *

Seemne-kirsibatoonikesed tumeda šokolaadiga (pildil)
Mugandatud ajakirjast Bon Appétit, jaanuar 2015 

12 tk

a) Vooderda 20 x 20 cm suurune küpsetusvorm küpsetuspaberiga nii, et küpsetuspaber jääks mõlemast äärest u 10 cm üle.

b) Kuumuta ahi 180 kraadini ja rösti 240 ml hakitud mandleid, 120 ml päevalilleseemneid, 120 ml kõrvitsaseemneid ja 2 sl seesamiseemneid ahjuplaadil, aeg-ajalt segades, u 10-12 minutit või kuni need on kuldpruunid. Lase jahtuda.

c) Alanda ahju kuumust 95 kraadini.

d) Purusta saumikseri abil 240 ml kuivatatud hapusid kirsse, 2 sl mett, ¾ tl soola ja 4 sl vett ühtlaseks massiks.  

e) Sega saadud mass röstitud pähkli-seemneseguga, lisa ka 2 sl chia-seemneid.

f) Sulata veevannil või paksupõhjalise poti põhjas, pidevalt puulusikaga segades 200 g tumedat šokolaadi ja määri see ühtlase kihina ettevalmistatud vormi põhja (soovi korral võid selle sammu ka vahele jätta).

g) Kalla pähkli-seemnesegu enam-vähem ühtlase kihina šokolaadikihile ja vajuta supilusika seljaga ühtlasemaks. Et batoonikesed hiljem hästi vormi hoiaks, pressi mass võimalikult tihkelt kokku. Selleks keera üle äärte ulatuvad küpsetuspaberi otsad massi peale ja kasuta pressimisel abilisena mõnd siledapõhjalist topsi või kaussi. Eemalda küpsetuspaberi ribad, kontrolli, et pind oleks ühtlane, vajadusel pressi veel.

 h) Küpseta 20-25 minutit või kuni mass ei ole enam kleepuv.

i) Lase jahtuda, seejärel lõika kangideks.

Avokaado-kurgimahedik
(retsept kohandatud lehelt Taste of Two Plates)

1 klaas (~350 ml)

½ küpset avokaadot
½ banaani (külmutatud)
1 lühike kurk, soovi korral kooritud
100 ml vett
1 tl mett
1 tl laimimahla
3-4 piparmündilehte (soovi korral)
1/2-1 tl matcha (rohelise tee) pulbrit (soovi korral)*
näpuotsaga soola

Surista kõik komponendid kannmikseris või saumikseri abil ühtlaseks paksus ja kreemiseks mahedikuks. Serveeri kohe.

* Matcha on peen roheline pulber – jahvatatud rohelise tee lehted. Traditsiooniliselt on matcha‘st tehtud Jaapanis teed, aga antioksüdandirikast erkrohelist pulbrit võib kasutada ka muudes toitudes-jookides, näiteks laialt on see levinud küpsetistes. Matcha sisaldab kofeiini. Kui oled sellele tundik, jäta see retseptist lihtsalt  välja. Kui oled aga harjunud hommikul või lõunal kofeiinisisaldavat teed või kohvi jooma, võib sulle see lisand mahedikes just meeldima hakata.

Turul värske kraami riiulilt torkasid tuttavad rohelised lehed silma. Hõõrusin kohe kiiresti silmi ja lugesin igaks juhuks ka juurde pandud silti. See ütles wild ramps ja selle juures ülivõrdes tutvustus, millega tegu. Jah, kõlab üsna õigesti. Kilohinnaks arvutasin kiirelt hirmuäratava 40 dollarit, aga õnneks see ju väga palju ei kaalu (huvitav, mis Eestis turul hind on?). Nägu läks mul igatahes naerule nagu kommipoodi sattunud lapsel ja turukotti rändas väike punt seda metsikut küüslauku, jäädes ootama nädalavahetusel tekkivat vaba momenti, mil see pestoks suristada.

Tegelikult võib mu blogist juba 3 aasta tagant ühe karulaugupesto leida, aga heast lapsest võib ju ikka mitu postitust kirjutada. Pealegi olen vahepealse ajaga erinevaid pestoretsepte proovides-lugedes leidnud, et mulle meeldib pesto, mis on purustatud sellises järekorras, nagu Nami-Nami Pille seda teeb – purustades esmalt pähklid ja juustu. Nii saan valida pähklite ja juustu jämeduse (mulle meeldib need jätta üsna jämedaks), ning seejärel lisada nii palju rohelist, kui tahan. Samas ei ole pesto tegemisel mingit reeglit ja ka kogused lubavad väga loominguliselt läheneda, nii et õigupoolest ongi see üks suur maitse asi.

Meeldetuletuseks neile, kes plaanivad sellele ise metsa järgi minna – karulauk on Eestis looduskaitse all, kuuludes kolmandasse kaitsekategooriasse, mis tähendab, et seda võib korjata vaid oma tarbeks, võttes igalt taimelt vaid 1 lehe. Nii ei saa taim kahjustada.

Karulauk kasvab aga edukalt ka koduaias! Kes on suur karulaugu fänn ja kellel on isekasvatamise võimalus käepärast, tasub seda kindlasti teha, sest nii ei ohusta sa metsikult kasvavaid taimi. Kõige lihtsam on taim oma aeda tuua kellegi tuttava koduaiast või aiandist, kuigi ka seemnetest külvamine on võimalik. Külva seemned (müüakse aianduspoodides) hästi õhukese mullakihi alla augustis. Karulaugule meeldib kasvada poolvarjulises ja niiskes kohas (nt mõne põõsa all). Pärast külvamist tärkavad esimesel kevadel aprillis ehk üksikud lehed, kuid kui olla kannatlik, on karulauguvaip paari aasta pärast isekülvi ja sibulatega paljunemise tulemusena kenasti edasi arenenud. Karulaugu lehti korjates jäta igale taimele kindlasti paar lehte alles ning ära kunagi niida lehti või õisi maha – nii võimaldad taimel edasi elada ja paljuneda.

Lihtne karulaugupesto (oi kui hea)
u 250 ml pestot

1 väike peotäis metsapähkleid (võid asendada nt seedermänniseemnete, mandlite või Kreeka pähklitega või ka kõrvitsa- või päevalilleseemnetega)
1 väike peotäis jämedalt riivitud parmesani
1 suur peotäis karulauku (võib panna ka basiilikulehtedega pooleks)
extra virgin oliiviõli
näpuotsatäis soola-pipart

Pese ja kuivata karulauk. Pane minikombaini (väiksesse purustajasse, mis saumikseriga enamasti kaasa tuleb) pähklid ja jämedalt riivitud juust. Surista ühtlaseks teraliseks massiks (ise saad valida, kas meeldib jämedam või peeneteralisem). Lisa peenemaks hakitud või rebitud karulauk (kasuta ka varsi ja kui soovid ka basiilikulehti). Nirista peale veidi oliiviõli ja surista ühtlaseks teraliseks massiks, valides jälle endale meeldiva teralisuse (mulle meeldib robustsem ja jämedate teradega pesto, nii et suristan üsna vähe). Lisa sool ja värskelt jahvatatud must pipar ning vähehaaval veel oliiviõli, kuni saavutad endale meeldiva konsistentsi.

Säilitamiseks pane pesto õhukindlalt suletavasse väikesesse purki, vala peale õhuke kiht oliiviõli ja hoia külmkapis. Säilib paar nädalat.

Millega ja kuidas pestot süüa?
Pesto sobib ideaalselt lihtsalt niisama ciabatta või mõne muu saialisega söömiseks, tomativõileivale või -salatisse, sellest saab hea ja kiire pasta (keeda pasta, kurna ja sega pesto lihtsalt pasta hulka) ning see sobib hästi ka omleti või muu munaroaga söömiseks… Võimalusi on õigupoolest lõputult, aga üks on kindel – külmkapis ootav pestopurk on igati kuldaväärt! 

Möödunud pühapäevahommikul helises mu telefon. Kõne oli Oregoni suunakoodiga ja kui vastu võtsin, kõlas teiselt poolt tuttav hääl – mu sõbra ema A, keda olin paar nädalat tagasi enda juures majutanud, kui ta San Franciscot külastas. 45 minuti jooksul jõudsime rääkida paljudest maailma asjadest, aga tegelikult oli tema kõne mõte lihtne – jagada nii armsalt oma siirast suurt rõõmu ja vaimustust siit SFi Chinatownist kaasa ostetud… bambusaurutist!

Eks see on ikka nii, et kui keegi meil külas on, läheb jutt varem või hiljem toidule ja toitumisele. Siis on tõenäoliselt kaks võimalust – kas kellelgi on pärast 5 minutit surmigav või just vastupidi. Õnneks oli A toiduteemadest huvitatud ja juttu jätkus. Kes seda enam teab, millest see konkreetne jutt pihta hakkas, igal juhul jõudsime välja köögiviljade aurutamiseni. Näitasin enda bambusaurutit (mis oli üks esimesi asju, mis ma enda tühja kööki Californiasse kolides ostsin) ja lisasin, et oma vanematele hiljuti kingitud auruti on samuti tihedalt kasutuses. Nüüd, mil ta paar nädalat hiljem mulle helistas, sain aru, et aurutijutt oli läinud väga õigele inimesele – ta kasutab seda nüüd igapäevaselt ja naudib naturaalseid maitseid (ja tõenäoliselt sööb ka rohkem köögivilju kui varem). Ja mis tegelikult peamine – ta oli selle üle nii õnnelik! Loomulikult ei ole asi paljas bambusaurutis, vaid palju laiemas mõttes toitumises ja oma harjumustes (ja nende muutmises). Selle kõne emotsioone on aga raske sõnadesse panna – see on see ütlemata hea tunne, kui saad aru, et sinu tegemised ja jutt on tegelikult ka kellelgi korda läinud, oled kedagi inspireerinud ja sõna otseses mõttes kellegi elu muutnud.

See kõne tekitas mus kuhjaga häid emotsioone ja ma kohe tundsin, et pean selle endast välja paiskama. Kõigepealt külvasin muidugi Elari üle, kes seepeale käis välja, et äkki ma peaksin sellest ka blogis kirjutama. Ja siin ma nüüd olengi.

Köögiviljade aurutamine on tegelikult väga lihtne ja kindlasti väga paljud juba teevad seda. Ja kindlasti on paljudel ka kodudes bambusaurutid (või muud aurutid). Nii et ma ei jaga siin tegelikult mitte midagi uudset, iga uus on ju hästi unustatud vana. Kui juhtub, et keegi saab sellest postitusest natukenegi innustust, siis on see igati asja ette läinud!

Miks aurutada?

Aurutamine on kõige tervislikum viis toidu valmistamiseks. Seda mitte ainult põhjusel, et aurutamisel ei kasutata õli või muud rasvainet (nagu nt praadimisel või röstimisel, kuigi olgu selguse huvides mainitud, et siinjuures ei pea ma silmas seda, et rasvainete kasutamine toiduvalmistamisel oleks totaalselt ebatervislik või mitte vajalik – vastupidi, paljude toitainete omastamiseks värskest kraamist on just vaja rasvaineid, lihtsalt on vahe, kuidas ja milliseid rasvained toiduvalmistamisel kasutada), aga ka selle poolest, et nii säilitavad toorained ka nendes sisalduvad kasulikud ained. Ilmestamiseks võib tuua näite keetmisest, mille puhul läheb enamus kasulikest ainetest värsketest viljadest keeduvette – tulemuseks see, et kasulikum oleks tihti tarbida hoopis keeduvett, mitte aga enam keedetud vilju endid (supi tegemisel seda muret ei ole, kuna sööd nagunii kogu kraami ära).

Aurutamine säästab aega ehk on väga kiire viis toidu valmistamiseks. Kuuma auru käes valmivad köögiviljad minutitega – kõvemad juurviljad (nt porgand, kaalikas, naeris, kartul) valmivad u 8-10 minutiga, rohelised oad, spargel, rooskapsad, brokoli vaid mõne minutiga. Mõtle porgandi või kartuli keetmise peale, palju selleks tavaliselt kulub?

Ja vähetähtis ei ole toidu puhul ka selle maitse! :) Aurutatud köögiviljadel on n-ö “mitte lahjendamisest” ja “mitte maitsestamisest” tulenevalt ka puhtam ja tugevam naturaalne maitse.

Kuidas bambusaurutiga aurutada?

Klassikaliselt käib bambusauruti vokkpanni sisse, aga võib kasutada ka sobivas suuruses potti (jälgi, et auruti ja pott oleksid sarnases suuruses ja auruti istuks hästi ja kindlalt poti peale).

Auruti resti võib enne köögiviljade laotamist ka vooderdada (kuigi see ei ole kohustuslik ja mina seda ei tee), et hiljem pesemist vähem oleks (aga seda ei ole tavaliselt niigi palju). Selleks kasutatakse Aasias nt banaanilehti või Hiina kapsa lehti. Müüakse ka spetsiaalseid ümmargusi augustatud küpsetuspaberilehti, mida võib lihtsa vaevaga muidugi ka ise kodus teha. Erinevalt taimsetest vooderajatest ei anna küpsetuspaber ülejäänud toidule lisamaitset.

a) Pane panni või poti põhja u 5 cm vett – jälgi et vesi ei ulatuks aurutini, kui auruti vokkpanni sisse toetad.
b) Lase vesi suurel kuumusel keema.
c) Laota köögiviljad ühe korrusena ja suhteliselt hõredalt (kindlasti mitte nii tihedalt üksteise kõrvale surutult nagu siin illustreerivatel fotodel! :)) aurutirestile, pane kaas peale (jälgi, et köögivilju ei oleks liiga palju ja et kaas saaks vabalt sulguda).
d) Kui vesi on täies hoos keema läinud, tõsta auruti pannile.
e) Aurutamise ajal lase veel täiel kuumusel keeda (jälgi, et vesi panni põhjast otsa ei saaks – vajadusel lisa vett) ja püüa iga natukese aja tagant kaane alla mitte piiluda (alguses peab kogemuste saamiseks seda muidugi tegema). Aurutamise aeg sõltub sellest, kui kõva ja kui suur köögivili on.
f) Kui köögiviljad on valmis, eemalda auruti ettevaatlikult panni pealt, eemalda kaas (et vältida edasiküpsemist) ja asu võimalikult kiiresti sööma.
g) Kui soovid, võid värskelt aurutatud köögivilju maitsestada veidikese extra virgin oliiviõli, soola-pipra ja/või peenelt riivitud Parmesaniga.

Milliseid vilju aurutada?

Bambusauruti on pärit Aasiast, kus peale värske taimse kraami aurutatakse selles ka mereande, liha ja erinevaid tainasse mässitud pelmeenilaadseid roogasid (dim sum jt). Toon siin ära nimekirja köögi- ja juurviljadest, mis on aurutades eriti head, kuigi aurutada võib põhimõtteliselt kõike, mis hamba all ei karju!

Juurikad: porgand, pastinaak, juurseller, peet, kaalikas, naeris, kartul, bataat (maguskartul), maapirn

Kapsalised: brokoli (ehk spargelkapsas), lillkapsas, rooskapsas, nuikapsas

Muud: igasugused sibulad, spargel, rohelised oad, herned

Nipid-nõuanded-tähelepanekud:

– kui kasutad mitme korrusega aurutit, arvesta, et alumine korrus saab suuremat kuuma kui ülemine ehk alumisele asetada need viljad, mis nõuavad pikemat kuumutamist ja ülemisele need, mis vähem; samuti võid teisi korruseid koos kiiremini valmivate viljadega jooksvalt aurutamise ajal “vahele” lisada;

– mida vähem on aurutis asju, seda kiiremini nad valmis saavad;

– “maitsesta” restile pandud köögivilju teiste saadustega – nt küüslauguga, sibulaga (viimane on aurutatult isegi väga maitsev), ürtide vms;

– kui oled esteet, auruta peeti tervelt (nii kulub küll rohkem aega, aga peet ei määri aurutajat ära);

– aurutamisel võid vee asemel vastavalt soovile ja katsetamisisule kasutada muid vedelikke, nt puljongit, teed, õlut, veini, mõnd mahla või maitsestada vett nt ingveriviilude, apelsinirataste või muuga, mis pähe tuleb ja tundub, et võiks maitsva nüansi anda;

– aja kokkuhoiuks pese, koori ja tükelda köögivilju samal ajal, kui kuumutad vett;

– kui soovid, võid värskelt aurutatud köögivilju maitsestada veidikese extra virgin oliiviõli, soola-pipra ja/või peenelt riivitud Parmesaniga, aga võid aurutatud köögivilju kasutada ka salatiteks, püreedeks jne;

– pärast kasutamist pese auruti sooja vee ja harjaga puhtaks ja enne kappi panemist lase täielikult kuivada;

– bambusaurutil on ka teisi lõbusaid otstarbeid – köögis saad seda kasutada nt sõela või puuviljakausina, aga see on ka põnev “kingipakend” – ülejäänud kingi osised võid pista aurutisse, kaane peale panna ja soovi korral auruti paelaga lihtsalt kinni siduda.

Kas sul on bambusauruti (või mõni muu auruti)? Kas kasutad seda tihti? Mis on sinu lemmiktoidud-toorained, mida aurutades valmistada?

Niisiis olen sel korral siin rohkem keskendunud kohalikele turgudele. Olen juba harjunud meie enda kodu lähedal asuva pisikese turuga, kus kõik pakutav kaup on organic. Viiendat nädalat jutti seda külastades on juba selgelt välja kujunenud, millise farmeri käest saab imeilusat spinatit, kellelt magusaid ja mahlaseid Cara Cara apelsine, kellelt värkseid rooskapsakesi ja kui piisavalt vara lähed, ka häid koduseid mune!

Siin olles, igal pühapäeval turgu külastades ja suuresti sealt koju tassitud kraamist ka järgmise turupäevani toitudes olen tõeliselt aru saanud ja omal nahal kogenud, mida tähendab hea ja kvaliteetne tooraine. See on natukene nagu isegi paradiis – liiga hea, et olla tõsi! Praegu müüakse palju tsitruselisi (alustades sidrunitest ja eri sorti apelsinidest kuni erinevate pomelite, mandariinisortide ja väga eriliste laimideni), avokaadosid, hurmaasid, granaatõunu, rooskapsaid ja teisi kapsalisi, rediseid, sellerit…

Neil on siin sellised taimed, mille kohta nad ise ütlevad cooking greens ehk toitudes kasutatavad (enamasti) rohelised taimed, mis on tavaliselt suurelehelised, tugevamad ja nahkjamad ehk mis vajavad söömiseks suuremat (kuum)töötlust – nt lehtpeet ja loomulikult lehtkapsas ehk kale (ka collard greens)! Lehtkapsast on neil siin alati saada vähemalt 5-6 eri sordis – roheline, punane, nahkjam dinosauruse sort, tammelehe sarnane sort, kapsalehele sarnane sort, kähar sort jne.  See on asi, mille nimel tullakse varakult turule. Olen sellest aru saanud nõnda, et selleks ajaks, kui mina turule jõuan, on sellest enamasti alles vaid viimased räbalad. Kui ma sel pühapäeval erakordselt varakult oma salatimüüja järjekorras seisin, tuli sinna üks vanem härrasmees ja küsis müüjalt: “Kas teil kale‘i ka on?” Naine vastas, et on. Mees seepeale rõõmsalt kilekotti müüja poole sirutades: “Ma võtan suure kotitäie, ainult näidake, milline see on!”

Lehtkapsas on siin vaieldamatult kõige populaarsem superfood – sellest tehakse smuutisid ja toidupoodides müüakse vähemalt 5 erinevat lehtkapsasalatit, lehtkapsakrõpsudest ma üldse ei räägigi. Minu teada peaks lehtkapsa kasvatamine Eestis oleme väga lihtne, aga mäletan, et lehtkapsa seemnete hankimine seda polnud. Nii jäigi endal eelmisel hooajal proovimata. Nüüd aga saatsin juba varakult emale ja ämmale seemned sahvrisse valmis ja loodan suvel oma silmaga näha, mis neist selleks ajaks saanud on.

Aga aiamaalt turule tagasi… Ja siis on neil praegu muidugi erinevaid salatilisi. Ühed müüvad juba varrerootsu või pea küljest lahtirebituna, aga mina eelistan neid, mida müüakse veel pea või põõsana. Sel korral tahtsingi jagada üht lihtsat salatiretsepti, mis kasutab siinseid lihtsalt imelisi salatilisi ja praegu igati võidutsevaid apelsine!

Seda salatit olen viimase kuu aja jooksul korduvalt ja korduvalt teinud – nii iseseisva roana kui salatina hommikuste munade või õhtuse prae kõrvale. See sündis lihtsalt, pannes kokku praegused hooajalised headused – turult saadud imelise kvaliteediga salatid ja mõrkjad endiiviad (nende eri sortide kohta joonis-pilti näed selles postituses, selles salatis kasutan alati radicchio‘t ja friseesalatit ehk käharat enviiviasigurit). Apelsinihooaeg on just praegu täies hoos, mis tähendab, et just nüüd on nad kõige mahlasemad ja magusamad! Kreeka pähklid annavad salatile mõnusa tummise maitse ja närimist ning kitsejuust sulab veidi kastmega ühte ja annab juurde kreemisust. Vahel kui tuju on ja tahan salatist suurema roa teha, panen salatisse ka ühe küpse avokaado viilud, mis lisavad veelgi kreemisust. Aga salat on ilma avokaadotagi väga hea!

Nagu öeldud, teeb sellest salatist selle salati parim värske tooraine. Niisiis peaks sellesse retsepti ka loominguliselt lähenema – valides poest-turult tooraineid, mis tõeliselt head ja värsked välja näevad. Üks põhimõte on aga kindel – salatilisi valin alati vähemalt 2 või 3 eri tüüpi – ühed krõmpsud ja mahedamaitselisemad (nt little gem või Rooma salat), teised mõrkjamad (nt friseesalat ja/või radicchio, mis on tavaliselt ka krõmsumate killast) ja kui tuju, lisan ka midagi vürtsikamat nagu rukola.

Lihtne apelsinisalat Kreeka pähklite ja kitsejuustuga
2-le

2 apelsini* (soovitan kasutada veriapelsine ja/või Cara Cara apelsine, aga sobivad loomulikult ka Navel** apelsinid)
suur peotäis värsket krõmpsu mahedamaitselist salatit (nt Little Gem)
peotäis erinevaid endiiviaid (mina kasutan friseesalatit ja radicchio’t – need on mõlemad mõrkja maitsega)
peotäis spinatit
1 küps avokaado (soovi korral)
väike peotäis pehmet kitsejuustu
peotäis Kreeka pähkleid
hästi väike suts extra virgin oliiviõli
soola
värskelt jahvatatud musta pipart

1) Rebi pestud ja kuivatatud salatid suupärasteks tükkideks ja pane kaussi.
2) Koori apelsinid, väiksemad viiluta ratasteks, suuremate apelsinide rattad võid poolitada.
3) Nirista peale hästi väike suts oliiviõli, maitsesta kergelt soola ja pipraga ja sega kätega kergelt läbi (nii saab salat apelsinimahla, õli ja maitseainetega kokku).
4) Puista peale Kreeka pähklid, murenda näppude vahel kitsejuust. Kui kasutad avokaadot, poolita see ja lõika avokaado koore sees viiludeks, nii et koor jääb terveks. Seejärel võta viilud lusika või noa abil koorest välja. Sega salat kergelt läbi ja asu kohe sööma!

* Kui ostad poest rohkem apelsine (või teisi tsitruselisi), kui paari päevaga ära jõuad süüa, säilita neid lahtiselt külmkapiriiulil (kilekotis lähevad need kiiresti hallitama). Kuna tsitruselised ei järelvalmi köögiriiulil, siis säilvad nad külmkapis lihtsalt kauem.

** Isegi kui poes ei ole apelsinisorti kirjas, tunneb Navel apelsini ära selle järgi, et tal on varre vastasküljel naba moodi auk, nagu ka tema nimi viitab (ingl k navel – naba).  Cara Cara apelsinid on samuti Navel apelsinid, aga nende viljaliha on roosakam (neid kutsutakse ka punasteks Navel apelsinideks). Apelsine ostes pea meeles, et mida värvilisem ja sügavama tooniga on selle sisu, seda rohkem kasulikke toitaineid see sisaldab! Veriapelsinid, mille hooaeg on u jaanuarist aprillini, on seega väga hea valik! Vaata kõiki sorte kõrvuti siit.

Õigupoolest ei ole ma vist kordagi mõelnud, et paneks vahest selle röstitud peetide retsepti blogisse. Kuigi see on kindlasti üks mu lemmikviise, kuidas peete süüa, tundub see lihtsalt liiga lihtne ja seda retseptikski nimetada on ilmselge liialdus. Aga… kuna mitu inimest on minult küsinud, kuidas ma neid peete ja “seda lõhna kööki” teen, siis siin ta nüüd on.

Röstitud peete teha on imelihtne ja tulemus saab väga maitsev. Samas lubab retsept endasse suhtuda väga vabalt. Kui mul ei ole tüümianit, röstin peete punega või ka üldse ilma igasuguste ürtideta. Kasutan seda, mida käepärast – nii värskeid kui kuivatatud ürte. Oluline on nautida tegemist selle algusest peale – alates sellest, et komponendid saab mõnusa lohakusega ahjuplaadile visata, maitsestada, kätega siuh-sauh läbi segada ning seejärel köögis lauda kattes mõnuleda, sest õige pea hakkab seda täitma tüümiani ja küüslaugu apetiitne lõhnasegu!

Peedid, nii nagu ka nt porgandid (mille puhul toimib see sama retsept ideaalselt), küpsevad röstides magusaks ja jäävad mõnusalt mahlased. Serveerin neid tavaliselt prae kõrvale kartuli asemel, aga ka salatina, lisades mõnd juustulist ja kui tuju on, ka veidi rohelist.

Küüslaugu ja tüümianiga röstitud peedid
1 ahjuplaaditäis

peeti, kooritud (sekka võib vabalt visata ka paar porgandit)
törts õli
soola
värskelt jahvatatud musta pipart
peotäis tüümianioksi
4-5 küüslauguküünt

1) Pane ahi 200 kraadi peale sooja.
2) Võta ahjuplaat, vooderda see soovi korral küpsetuspaberiga ja aseta sellele nii palju sektoriteks lõigatud peete, kui mahub – jälgi, et peedisektorid mahuksid plaadile kindlasti ühe korrusena.
3) Nirista sektoritele ühtlase peene nirena õli ja maitsesta soola-pipraga. Lisa tüümianioksad ja kooritud küüslauguküüned, suuremad neist võid ka poolitada.
4) Sega plaaditäis kätega läbi, nii et sektorid saaksid ühtlaselt õliseks.
5) Rösti ahjus, korra poole pealt sektoreid plaadil segades, u 45-60 min või kuni peedid on pehmed.
6) Serveeri soojalt prae kõrvale või naudi mõne juustulise ja rohelise kaaslasega salatina.

Pole lemmikumat juurvilja kui peet. Kui ma väike olin, haukasin keedetud peeti nagu õuna ja praegugi on enda tehtud suitsulihaga rosolje, see tuunitud peedi-küüslaugusalat ning lihtsad tüümiani ja küüslauguga ahjus röstitud peedisektorid sageli menüüs. Puudu oli mu peedirepertuaarist veel hea borš. Supp, mida ma väiksena nii väga armastasin, aga mis on viimasel ajal mu menüüst märkamatult haihtunud.

Aiamaal ja kasvuhoones kogu vajalik kraam olemas – see viga tuli kohe parandada. Otsisime emaga üles ühe paberilipiku, mille peale oli ema sõbranna kirjutanud käest-kätte levinud talveks purki tehtava boršipõhja retsepti. Vana hea klassika (aitäh sulle, Ilme!). Puhtalt mõte ilusast sügavpunasest boršist värske tilli ja külma hapukooretutsakaga ei jätnud süljenäärmeid laisklema. Viljad kasvuhoonest ja -kastidest korjatud (ainult kapsa pidime poest tooma), pestud-puhastatud ja borš võiski tasapisi potis valmima hakata. Olen seda usku, et kõik algab toorainest. Nii mõtlen sügiseti tihti, milline luksus see ikka on, kui toorainet saab oma aiamaalt võtta – paremat ega värskemat enam ju ei ole. Võib-olla on asi minu elavas fantaasias, aga minu meelest on seda nähtud hoolt ja armastust ka maitses tunda. Ja see ongi see “miski”, mida ei saa asendada ega ühestki maitseainepurgist “lünkade täitmiseks” peale raputada.

Nonii, ongi valmis. Esimene lusikatäis prooviks, veidi maitsete kohendamist ja kõik eeldused maailma parimaks supiks ongi täidetud. Lihtsuses peitub võlu, täitsa kindlalt kohe. No tõesti hea kraam!

Selle retsepti järgi valmistatud boršipõhja võid kasutada supi valmistamiseks, aga süüa ka salatina.

Borš (talveks purki)
20 x 0,5 l purki

Selle koguse valmistamiseks läheb vaja vähemalt 10 liitrist potti, aga kui nii suurt potti ei ole, võib teha poole koguse, siis piisab 5 liitrisest potist.

1 kg peeti*
1 kg porgandit
3 kg peakapsast
1 kg kurki (kuna mul oli hiigelkurgid, eemaldasin ka seemned)
1 kg tomatit
1 kg sibulat
1/2 l rapsiõli
200 g suhkrut
7 sl soola
5-6 loorberilehte
30 musta pipra tera
4 sl äädikat (30%)
tilli/peterselli
serveerimiseks hapukoort

1) Riivida (jämedalt) – porgand, peet, kapsas (viimase võid ka kapsariivi või köögikombaini puudumisel viilutada lihtsalt õhukesteks ribadeks)

2) Tükeldada – tomatid, kurgid, sibul (viimane peenemalt, esimesed jäta suuremad suupärased tükid)

3) Kuumuta suure poti põhjas õli.

4) Passeeri ehk kuumuta õlis porgand ja peet – 5 minutit. Passeerimine on oluline, et köögiviljad säilitaksid oma värvi.

5) Lisa kapsas ja maitseained: suhkur, sool, loorber, pipar. Kuumuta kaane all 20 minutit, vahepeal aeg-ajalt segades (kapsas läheb veidi kokku).

6) Lisa tomat, kurk, sibul, kuumuta kaane all 20 minutit, vahepeal aeg-ajalt segades.

7) Lisa äädikas, hakitud till/petersell ja keeda 2-3 minutit.

8) Pane valminud boršipõhi kohe pestud ja steriliseeritud purkidesse, sulge läbikeedetud kaantega. Säilita jahedas.

Maire Suitsu nõuanded Toidutarest, kuidas purke steriliseerida: “Lihtne viis purkide steriliseerimiseks on asetada purgid kohe pärast pesemist põhi ülespidi ahjurestile ja kuumutada 100 °C juures ahjus 20 minutit; vees keetmisel aitab purkidele 10 minutist, kaantele aga 1 – 2 minutist (selle võib asendada ka kaante korraliku pesemise ja sellele järgneva piiritusega ülehõõrumisega).”

Mina olen harjunud nii, nagu minu ema teeb, et pärast pesemist lasen veekeedukannus vee keema, kallan suure kausi põhja paar sentimeetrit vett ja keerutan siis purke küliti vees, kuni kogu purk on steriliseeritud. Samal ajal lasen kaantel väikeses potis paar minutit keeda. NB! Steriliseeri keevas vees ka kulp/lusikas, millega borši potist purki tõstad!

9) Supi valmistamiseks lisa 0,5 l purgisisule 500-750 ml vett, vajadusel maitsesta veel soola-pipraga ja lase korraks keema. Soovi korral võid lisada ka eelmisest söögikorrast ülejäänud liha või keeta lihast puljongi, lisada supipõhja ja tükeldatud liha. Serveeri borši hakitud tilli või peterselli ja hapukoorega.

* kogused on juba kooritud ja puhastatud köögiviljade kohta.

** boršifoto on n-ö illustreeriv, tegu on küll boršiga, kuid see on tehtud San Franciscos, Missioni linnaosas asuvas söögikohas Bar Tartine (väga mõnus koht, muide).

Oli neljapäeva hommik ja olin just kuulnud raadios Savisaart ette lugemas uhket nimekirja, mis kõik 20. augustil Tallinnas pidustuste raames toimumas on. Olin vaevalt jõudnud mõelda, et minulgi on see päev ju sisustamata, kui helises telefon ja toru teiselt poolt kõlas kutse väikestviisi kohvikut pidama tulla. No ja kuna olen terve suve ja kevade sellistest blogijate ühisettevõtmistest eemal olnud, siis võtsin kutse heal meelel vastu ja lõpetasingi selle nädala teisipäeval Tahkurannas, Pärnumaal, kus peeti 4. aastat Hapukurgifestivali.

Mind kaasati D-kokaraamatu väiksesse kohvikusse suupisteid pakkuma. Minuga koos pidasid kohvikut Piret Hanson (heeringamarja amps), Ülle Jukk (soolakalavõileib) ja Liisi Laanemäe (kihiline peedi-juustusalat) – kusjuures kõikide ampsude retseptid leiab lähipäevil ka D-kokaraamatust.

Hapukurgifestival on pühendatud KKK-le ehk Kurgile, Kalale ja Käsitööle ja seda kõike seal ka pakuti. Lisaks aga veel koduveini ja -õlut, suitsuliha, käsitsi valmistatud jäätist, igat sorti hoidiseid jne. Koduveinivalikust jäi silma huvitav kooslus – kõrvitsa-sidruni koduvein. Selle toorainega ei tohiks küll probleeme tulla! :)

Kohal oli ka Rootsi toidusaate meeskond, kes tegi seal pilootsaadet Eestis tehtavatest kõiksugu hapendatud toitudest. Kas ja millal see ka Rootsi teleekraanile jõuab, seda näitab aeg.

Mina pakkusin suupistet kukeseenepasteedi ja värske soolakurgiga. Pasteet sisaldas tsipake ka puravikke, mis andsid kukeseenele täiendavat tummist seenemekki. Kusjuures kuivatatud puravikud sain ma Lõuna-Eestis pildistamas käies kohalikult perelt, kurtes, et Pärnu toidupoes ei olnud müüjad nendest kuulnudki. Minu õnn, sest neil oli roheline padjapüür neid pooleldi täis!

Kukeseente järele ei pidanud samuti turule minema, need õnnestus korjata sealt samast metsast, paar sammu peatuspaigast eemalt. Kui oleks rohkem aega olnud, oleks olnud võimalik ka ohtralt pohli ja viimaseid, neid näpuotsasuuruseks paisunud mustikaid kaasa noppida. Aga sel korral haukasin neid niisama väikeste peotäitega koriluse vahepeale.

Seenepasteedi retsept, mis mulle ühes kokaraamatus silma jäi, ahvatles esmalt oma lihtsusega (seened tuleb paari lisandiga praadida, jahutada ja veel mõne lisandiga lihtsalt ühtlaseks massiks suristada). Lisaks on see hea võimalus kukeseeni hoopis teisel kujul serveerida ja mekkida. Jäin katsetusega väga rahule ja loodan, et praegu veel kestval seenehooajal saab see teistelegi inspiratsiooniks.

Postituse fotode eest tänud Lauri Laanele!

Kukeseenepasteet väikese puravikuga
Retsept mugandatud raamatust “A Country Cook’s Kitchen”, autor Alison Walker, fotod Tara Fisher

u 50 suupistet
Ettevalmistamine: 15 min (+ seente leotamine 30 min)
Valmistamine: 15 min

10 g kuivatatud puravikke
30 g võid (soolata)
50 g sibulat (u 4 šalottsibulat või 1 tavaline), peeneks hakitud
400 g värskeid kukeseeni, tükeldatud
1/2 tl soola
1 tl värskeid tüümianilehti
2 sl mascarpone‘t
paar tilka Tabasco kastet
2 tl värskelt pressitud sidrunimahla
Serveerimiseks küpsiseid, mascarpone’t ja värkset soolakurki.

1. Lase väikses potis 100 ml vett keema, võta tulelt, lisa kuivatatud puravikud ja leota seeni vähemalt 30 minutit.

2. Kuumuta suur pann, sulata või ja kuumuta sibulat, kuni see on pehme (u 5 min). Tõsta kuumust ja lisa väiksemaks tükeldatud kukeseened. Sega seeni pidevalt, kuni need hakkavad vedelikku välja andma. Lisa puravikud ja leotusvesi, sool ja tüümian ning kuumuta, aeg-ajalt segades, kuni kogu vedelik on täielikult aurustunud ja mass üleni kuiv.

3. Jahuta seenemass täielikult maha. Seejärel töötle köögikombainis mascarpone, Tabasco ja sidrunimahlaga ühtlaseks teraliseks massiks. Maitse, vajadusel lisa soola, Tabascot või sidrunimahla.

4. Serveeri väikese (soolata) küpsise pealt, määri küpsisele väheke mascarpone‘t, veidi rohkem pasteeti ja kõige peale pane soolakurgi või soolase juustu (nt Forte) õhukesed viilud.

Alles paar päeva tagasi korjasin kasvuhoonest kilo jagu hästi küpseid, mmmagusaid kirsstomateid ja mõtlesin, mida nendega teha? India(pärased) road on mulle alati meeldinud ja juba lihtsalt nende peale mõtlemine paneb mul süljenäärmed tööle. Vürtsikad, soojendavad, milliste mõnusate maitsekooslustega! Chicken tikka masala (kana tikka vürtsikas kastmes), mis pidavat olema muide brittide lemmikroog, on minu meelest just tomatihooajaks loodud retsept! Eriti kui sügis akna taga juba vaikselt ulub ja/või ladistab, on mõnus seda trianglit turvaliselt köögiaknast vaadata, head muusikat kuulata ja klaasikest veini ja kõiki neid oh-kui-häid aroome nautida…

Selle roa valmistamiseks kulub u 1,5 h, aga need minutid on seda igati väärt – tomatid saavad ühe maitsvaima kuju, elamine täitub imeliste aroomidega, seest läheb soojaks ja kõht lööb pärast mõnuga nurru.

Koorene tomatikarri kanaga ehk kana tikka masala (ingl k chicken tikka masala) (vt pilte roast siit)
Aarti Sequeira mugandatud retsept.
6-le

Marinaad kanalihale:
200 ml maitsestamata (koore)jogurtit
3 sl ingveri-küüslaugupastat (vt valmistamist altpoolt)
1 tl soola
1/2 tl värskelt jahvatatud musta pipart
500 g kondita ja nahata kanakintsuliha, suupärasteks tükkideks lõigatuna

Kaste:
2 tl oliiviõli
3 sl võid
ülejäänud, u 80 g ingveri-küüslaugupastat (vt valmistamist altpoolt)
1-2 tšillit, hakituna (kui soovid vürtsikamat tulemust, ära seemneid eemalda)
2 sl tomatipüreed
1 tl garam masala‘t (India maitseainesegu)
2 tl paprikapulbrit
8 keskmist hästi küpset tomatit (või väikseid magusaid kirsstomateid vms, arvesta lihtsalt, et kokku oleks u 1 kg tomateid), hakituna
1,5 tl soola
200 ml vett (sõltuvalt tomatite mahlasusest võib kuluda ka rohkem)
õli grillimiseks
125 ml koort (35%)
serveerimiseks hakitud koriandrit ja keedetud riisi

Ingveri-küüslaugupasta:
100 g küüslauku (u 2 küüslaugu pead), puhastatud ja väiksemaks lõigatuna
100 g ingverit (1 keskmine ingverijuurikas), kooritud ja väiksemateks tükkideks lõigatuna
3 sl õli

1. Ingveri-küüslaugupasta valmistamiseks purusta küüslauk ja ingver õliga ühtlaseks pastalaadseks massiks. Selleks võid kasutada mini-kombaini (tavaliselt saumikseriga kaasas), blendrit või saumikserit. Seda pastat võid valmistada suuremas koguses ja säilitada seda 2-3 nädalat suletuna külmkapis ning kasutada seda erinevate kastmete, pastade vms maitsestamisel.

2. Marinaadiks sega kokku jogurt, ingveri-küüslaugupasta, sool ja pipar. Sega sisse kintsulihatükid, jälgi, et liha oleks marinaadiga kaetud ja jäta vähemalt 30 minutiks toatemperatuurile marineeruma (kuigi mida kauem liha marinaadis on, seda parem – kui lased lihal pikemalt marineeruda, hoia kaussi marinaadi ja lihaga lihtsalt külmkapis).

3. Kastme jaoks kuumuta suur pann, lisa oliiviõli ja või. Kui või on sulanud, lisa ingveri-küüslaugupasta ja hakitud tšilli ning kuumuta paar minutit segades. Lisa tomatipasta ja kuumuta, kuni pasta muutub värvilt veidi tumedamaks, u 3 minutit. Lisa garam masala ja paprikapulber ning kuumuta veel u 1 minut, et nende maitsed avalduksid.

Lisa hakitud tomatid, sool ja vesi. Lase mass keema ja lase seejärel madalamal kuumusel podiseda, kuni kaste on muutunud paksemaks, 20-30 minutit. Sõltuvalt tomatite mahlasusest võib juhtuda, et pead vahepeal veidi vett juurde lisama. Nüüd on vahepeal hea koht, et riis keema panna!

Kui riis keema pandud, kuumuta grill või grillpann (kui kumbagi ei ole, toimi samamoodi tavalise suure panniga). Pintselda grill kergelt õliga, raputa kanalihatükkidelt liigne marinaad maha ja grilli kanalihatükke kõrgel kuumusel, kuni liha on väljastpoolt saanud tumedad triibud, u 2 minutit mõlemalt poolt. Kana ei peagi seestpoolt kohe grillil küpseks saama, kuna see küpseb kastmed veel edasi.

Kui kaste on paksenenud, vala see blendrisse, köögikombaini või kasuta püreestamiseks saumiksrit, töötle mass ühtlaseks. Vala kaste pannile tagasi ja lase korraks keema. Lisa kana ja alanda kuumust, lastes kanal kastmes u 10 minutit tasasel tulel podiseda. Võta pann tulelt, lisa koor ja sega läbi. Serveeri koriandri ja riisiga.

Tomatitelembusest, nende ajaloost ja kasvatamisest kirjutasin pikalt ka juba 2 a tagasi postituses Pühendatud tomatitele.

See värskelt marineeritud kurkide retsept ja valmistamise moodus jõudis meie perre juba siis, kui ma väike olin. Eeliseks on kiiresti valmimine (kuna peale valatakse kuum marinaad), nii et sõltuvalt maitse-eelistustest hakkab nende krõmpsutamine juba 12 h pärast valmistamist pihta. Teeme neid suve jooksul iga natukese aja tagant (sest nende tegemine on pealegi imelihtne ka ju veel!) – need ongi mõeldud söömiseks poollollina (nii me neid nimetame) ehk mitte veel päris marineerununa, vaid nii 1-2 päeva jooksul, mil kurgil on veel värske kurgi mekk ja värv pooleldi alles. Nii et kurgifännid, on aeg kapist välja ronida ja jaanipäevaks suur purgi- või ämbritäis kurki marineeruma panna!

Poollollid kurgid* (värsked marineeritud kurgid, mida saab süüa juba 12-24 h pärast)

Vaja läheb:

värskeid väikseid kurke

5 l vett
7 sl soola
9 sl suhkrut
8 sl söögiäädikat
tillivarsi ja õisikuid
küüslauguküüsi

Keeda veest, soolast-suhkrust ja äädikast marinaad (vajadusel vähenda marinaadi kogust nt poole võrra). Lao pestud kurgid koos tillivarte, -õisikute ja poolitatud küüslauguküüntega suurde purki või nõusse. Kalla kuum marinaad peale. Jäta toasooja marineeruma. Poollollid kurgid on mõeldud söömiseks järgmisel-ülejärgmisel päeval, kuigi loomulikult võib neid ka kauem marinaadis hoida. Kui kurgid on meelepärases marineerumisstaadiumis, hoia neid koos anumaga külmkapis.

*Retsept ilmus ka ajakirjas “Kevad koduaias”.

Mõnusat jaani!

_________________________________________________________________________________

On kaks perioodi naise elus, kus ta on tegelikult Päris Naine. See, milleks naiseks sünnitakse. Naise n-ö loomulik olek on beebiootus ja imetamine. Need mõlemad perioodid on küll rõõmurohked ja ette võib tulla isegi liigutusepisaraid, kuid kehale on need sarnase koormusega aeg. Samuti on need perioodid pungil igasugustest nõuannetest – sõbrannadelt, arstidelt ja vanaemadelt, raamatutest, internetist ja kursustelt. Püüad ennast usaldada ja otsid oma rada. Ja leiadki.

Kuid ometi võid ühel päeval avastada, et just sinu lapsel lõi välja allergia ning arst soovitab süüa ainult tatart, riisi, hirssi, banaani, mustikaid, astelpajumarju ning kartulit, kõrvitsat ja peeti. Rohelist. Ning liha. Kui aga liha on niikuinii toidusedelist väljas ja nüüd jääb ära ka kõik gluteeni- ja laktoosisisaldusega, pähklid, tomat, vürtsid, siis mida süüa, kui ema toit peaks olema võimalikult kvaliteetne ja toitaineterikas. Kvaliteetne toit on teada päritoluga ja temast pole kõike välja keedetud või praetud. Need aga pole ainsad kriteeriumid. Täpsem olles on kriteeriume peaaegu sama palju kui lubatud toiduaineid:

• Esiteks siis kvaliteet ja toitaineterikkus
• Kuid seni armsaks saanud slow food’i asemel on imetamise ajal vaja kiirtoitu. Toitev ja kvaliteetne kiirtoit on toortoit.
• Muidugi peab sellega olema ettevaatlik, et ükski koostisosa ei tekitaks beebile gaase.
• Imetamise ajal on hea, kui ema joob palju, kuna imetamine kulutab kaloreid (vähemalt +500, teine samapalju sageli jalutamisele ja kolmas samapalju lapse tassimisele). Vedelikku on vaja liitrites ja mitte ainult vett, vaid ka nn seotud vedelikku st ka toit võiks olla vedel. Näiteks smuuti või supp, kurk, suvikõrvits või mahlased puuviljad. Kui “tohib”.
• St toit ei tohi tekitada gaase ega kõrvetisi, allergiat ega toidutalumatust.
• Sisaldab häid rasvhappeid (st külmpressitud õlisid ja rasvu, nt esimestena maitsesin oliiviõli ja kookosõli).
• Toit peab olema lihtne valmistada ning ühe koostisosa puudumisest või asendamisest ei tohiks olla midagi, sest poodi pole enam nii lihtne pääseda.
• Ja viimaseks – see toit peaks soovitavalt sobima ka teistele pereliikmetele  ja külalistele.

Hommikusöögiks – toortatrast smuuti

Koostisosade järjekorras, mida võiks kasutada, kui ei ole allergiat, alates nendest, mis peaksid kindlasti olema (nt 1-5). Samasugust toorputru võib teha oma lastele, olen kuulnud , et sobib juba üheaastastele: idandatud tatar, banaan, mustikad (+vesi).

Põhiained:

1. toortatar (nn valge tatar – ökopoest või maakaup.ee vms, vaata et ei oleks purustatud) 1-3 ööd leotatud, iga päev pestud ja enne kasutamist ka põhjalikult pestud (sooja ilmaga idanda ja hoia külmkapis) – 5 kuhjaga spl
2. 2-3 banaani sõltuvalt sinu magusa-armastusest
3. külmutatud astelpajumarjad või jõhvikad 5-6 tk (C-vitamiini rikas, et mineraalid paremini imenduksid
4. suur peotäis metsamustikaid (tooreid või külmutatud
5.vett (kraanist või aprikooside ja datlite leotamisest)

Lisada võib veel:

• 5 kuivatatud aprikoosi või datlit (magususe, aga ka ainete pärast, nt aprikoosides on palju rauda). Mõtet on kasutada muidugi vaid kuivatatud ökopuuvilju!
• tapioki jahu (teeb piima rammusaks, kui seda on sul vaja, saab Piprapoest)
• jahvatatud seesami-, kõrvitsa-, päevalille- ja linaseemne segu (kokku ca 2 spl, sh kõige rohkem linaseemneid)
• kookosrasva (terapeutiliseks koguseks peetakse muidu 2-4 spl päevas) – et see hästi seguneks, peaks smuuti olema natuke soe
• chia seemned (kui linaseemneid juba ei pannud) – 1 spl
• vee asemel mandlipiim, kaerapiim, riisipiim, (kookospiim – kuid see vajab üldiselt hapumaid koostisosi nt ananassimahla, muidu tuleb smuuti liiga lääge). Joogas naistele soovitatakse 10-20 leotatud, kooritud mandlit päevas. Pildil on leotatud India pähklid, sest need on kõige ebatõenäolisemad allergeenid.

• Nõges on teada-tuntud imetamisaegne ravimtaim, tavaliselt tee vormis. Aga värskes nõgeses on kõiki kasulikke aineid kordades rohkem! Kellel madal hemoglobiinitase raseduse ajal, neid aitab samuti nõges. Kõrvetamise vastu aitab kuuma veega “ehmatamine”
• Naat – väiksed lehed
• Vaher – noored lehed või õied
• Meelespea – õied
• Nurmenukk – lehed ja õied
• Malts – …kuigi tegelikult malts on hea hoopis lõunasöögiks – kasuta nagu spinatit!
• Noored kuusevõrsed (saab ka külmutada)
• Raudrohulehed – igal ajal
• Võilillelehed (kibeda maitse vastu on soolvees leotamine)

Ja siis kõik saumikseriga smuutiks ja …mmmm!

Lõunasöögiks – kinoa-peedisalat

Sobib nii soojalt kui külmalt, nii külalistele kui ka pereliikmetele – pearoaks, salatiks või lisandiks. Lisandid ja kohandused on võimalikud vastavalt sööjate eelistustele.

Põhiained:

1. riivitud keedupeet
2. kinoa või tatar (sobib nii nö poetatar kui ka kuumutamata, nö valge tatar ehk Eesti talu tatar)
3. basiilik
4. oliiviõli
5. sool-pipar

Sobivad veel:

• küüslauk
• avokaado, kurk või toored suvikõrvitsatükid
• naat, kodus kasvatatud hernevõrsed vm võrsed või idandid (nt lutsern)
• päevalilleseemned – 1 öö idandatud vees ja enne kasutamist korralikult pestud (maitsevad ka lastele, sest need on magusad)
• Parmesan või erineva vanusega kitsejuust
• pestoga rukkileib

Sellel toidul on vähemalt üks eelis veel – säilib homseni.

Magustoiduks – gluteenivabad pannkoogid

Põhiained:

• Tatrajahu
• Vesi
• Sool

Sega kamapaksuseks, oota 20 min enne praadimist, et jahu paisuks.

• Praadimiseks ghee või kookosrasv
• Mustikamoosi või vahtrasiirupiga – mmmmm! või tellisin ka Maakaubast pohla toormoosi – sellega ka nii hea.

Lisaks võib tainasse panna: riisijahu ja maisimannat ehk polentat. Tõsi, mida rohkem polentat, seda rohkem rasvainet oli praadimiseks vaja, sest kui on liiga palju polentat, siis taigen ei seo hästi.

Kokk: Merit Raju
Fotod: Marju Randmer

Näiteks siin San Mateo lähedal, Stanfordi ülikooli linnas (või kes sarnaselt minuga oma teismeeas vaatas sarja Felicity, siis nende jaoks ka Felicity kodulinnas) Palo Altos asub isegi üks spetsiaalne hummusekoht, Oren’s hummus shop. Selle omanik on start-up ettevõtja Oren Dobronsky, kes on oma muudele start-up‘idele Räniorus lisanud vürtsi just hummuseäriga. Ei oska öelda, kas sellest on alguse saanud siinne hummusehullus või oskas ta lihtsalt õigel ajal oma niši ära tabada… Igaljuhul saadab hummusekohvikut silmanähtavalt edu, sest jutt liigub ja mõlemal korral, kui olen sellest mööda jalutama sattunud, on see olnud puupüsti täis. Järgmine kord laud kinni!

Teine populaarne määre on guacamole (see küpsetest avokaadodest, sibulast, tomatist, tšillist ja koriandrist valmistatud vaese mehe või). Avokaadod on siin kodumaised ja väga-väga head. Sööme neid ikka hommikuks röstitud (täistera)leiva peal – tambime kahvliga veidi puruks ja raputame veidi soola peale… mmm.

Ja kolmas määre-dipp, mida siin palju müüakse-süüakse, on salsa (sõna pärineb algselt hispaania keelest ja tähendab kastet), üks populaarsemaid on salsa mangost. Ja üht mangosalsa retsepti tahtsingi täna jagada, kuna tegu on väga lihtsa ja väga hea kraamiga! Leidsin selle retsepti kohalikust toidupoest ja kohandasin seda veidi, kuigi salsaretsepte on lõputult ja salsaks võiks nimetada põhimõtteliselt kõiki salati moodi segusid, kus on peenelt hakitud (punane) sibul, ürt (nt koriander, petersell või basiilik), midagi teravat (nt hakitud jalapeno või tšillipulber), sidruni- või laimimahl ja siis peeneks hakitud põhikomponent (mango, tomat, kurk, maasikad…).

Salsat süüakse nt tortiljakrõpsudega või lihtsalt nn maitsekastmena liha-kala kõrvale (eriti Mehhiko köögis), aga mulle meeldib konkreetselt seda mangosalsat süüa värske kohaliku leivaga – nn sourdough ehk levain-tüüpi juuretisega valmistatud leivaga. Soovi korral see röstida, katta õhukese kihi toorjuustuga ja seejärel rohke salsaga.

Mango-avokaadosalsa

1 küps mango
1 küps avokaado
1/4-1/2 punast sibulat
1-2 jalapenot
peotäis hakitud koriandrit
1/2-1 laimi mahl
soola

Poolita avokaado ja eemalda ettevaatlikult seeme. Lõika mango ühelt küljelt mööda seemneserva üks pool ära, seejärel teine pool, nii et alles jääb seemnega keskmine osa. Seejärel lõika ka seemne ümbert viljaliha lahti. Edasi lõika nii mango kui avokaado poolikud koore sees kuubikuteks (vaata videot, kuidas seda väga lihtsalt teha!). Kui mango on nii küps, et kuubikud kalduvad vormi mitte hoidma, siis sellest ei ole mitte midagi. Haki peeneks ka sibul ja seemnetest puhastatud jalapeno.

Sega kõik ained kaanega suletavas karbis kokku, kata kaanega ja jäta vähemalt 10 minutiks kuni 1 päevaks külmkappi maitseid koguma. Enne serveerimist maitse, vajadusel lisa laimimahla ja/või soola.

***

Recipe in English:

Mango and avocado salsa

1 ripe mango
1 ripe avocado
1/4-1/2 red onion
1-2 jalapeños
1 handful of chopped cilantro
juice of 1/2-1 lime
salt

Split the avocado and carefully remove the seed. Cut the mango in 3 – one cheek on one side of the seed and the other on the other side of the seed. Remove the flesh from the seed. Dice the avocado and mango in their skins (take a look at this video on how to do that very easily!). Don’t freak out when the mango doesn’t want to hold its shape – that’s OK (salsa means ‘ sauce’ in Spanish after all!). Dice the onion and jalapeño. In a bowl, mix all the ingredients, cover and let set in a refrigerator for 10 minutes up to 1 day.

Before serving have a taste and if necessary, add some salt and/or lime juice. You can serve it as a dip with tortilla chips, a condiment to Mexican food or as I like it – on top of a toasted slice of sourdough bread and thin layer of cream cheese.

Nimelt ühes kokaraamatus, mille tegemisega ma hetkel seotud olen, on päris palju piima ja piimatoodetega mängimist, sh ka jogurti nõrutamist. Ja just sealt ma innustust saingi. Kõigepealt sain maitsta Tuuli nõrutatud jogurtist ehk jogurtijuustust (ehk labneh) tehtud toorjuustupalle, mis marineeritud ürtide ja tšilliga. Juba välimus oli väga ahvatlevalt värske ja värviline, maitses ei pidanud pettuma ja idee iseenesest oli kohe väga sütitav, sest raame marinaadi kokku segamisel ahistamas ei ole. Oi, kuidas mulle sellised lihtsad ja geniaalsed ideed meeldivad!

Niisis mõtlesin, et kui Tuuli lahendus oli soolase poole kaldu, tasuks vastukaaluks proovida oma vana head ja magusa poole kaldu lemmikhommikusööki, jogurt-puuvili-mesi, hästi väikese liigutuse võrra tuunida (lastes jogurtil lihtsalt öö läbi marliga vooderdatud sõelal nõrguda).

Ja järgmisel hommikul võisingi juba tõdeda, et seos minu “öö läbi nähtud vaeva” ja tulemuse vahel oli meeldivalt pöördvõrdeline! Loodan, et minu või Tuuli retsept innustab katsetustele! :)

Nõrutatud jogurt mee ja virsikutega hommikusöögiks
Retsept ilmus ajakirja Toit&Trend 2013. a kevadnumbris

1 portsjon

200 g Kreeka või Türgi jogurtit
1 virsik (või nektariin)
1 sl suhkrut
1 sl võid
0,5-1 tl fenkoli- ehk apteegitilliseemneid (soovi korral asenda nt hakitud pähklite ja/või rosinatega)
vedelat mett (serveerimiseks)

Vooderda suur sõel kahekordse marliga. Tõsta jogurt marlile ja lase öö läbi nõrguda (jälgi, et sõela ja kausipõhja vahele jääks vedeliku nõrgumiseks piisavalt ruumi). Paki marli otsad üles kokku, nii et tekib paun, ja keera kergelt vint peale, et veel viimane vedelik välja tuleks.

Rösti puhtal kuival pannil fenkoliseemneid (või hakitud pähkleid), kuni need hakkavad lõhnama. Sulata puhtal kuival pannil suhkur, lisa tükike võid ja karamellista virsiku- või nektariinipoolikuid (kivi eemaldatud) paar minutit.

Serveeri nõrutatud jogurtipall fenkoliseemnete (või pähklite-rosinatega) ja virsikutega, nirista peale vedelat mett.

***

Värskes ajakirja Toit&Trend numbris on muideks päris palju põnevat lugemist. Lisaks retseptidele kirjutan sellest, kuidas teha head rohelist salatit, sh ka salatikastmeid ja lähenevate lihavõtete auks mõned variandid marineeritud munade tegemiseks. Hanne Paljak võtab luubi alla pasta, Tuuli Mathisen kirjutab põneva loo Vietnamist ja sealsest köögist. Lisaks on pundiga liitunud toituajakirjanik Heidi Vihma, kes kirjutab selles numbris läätsedest, tomatitest ja Eesti köögist, tuues välja 4 söögikohta, kuhu tema välismaalasi Eesti kööki mekkima saadaks.

Salatsigur on omapärase maitsega – mõrkjas, magus, krõmps ja mõnusalt mahlane. Seda saab kasutada nii värskelt salatites, suppides või ka ahjus röstitult, vormiroogades jne. Lisaks paljudele kasutusvõimalustele säilib see külmkapis ka väga hästi (1 nädal kindlasti, võimalik, et ka kauem, mul on alati varem otsa saanud).

Ja sellel on ka huvitav lugu! Salatsigur on eriti populaarne Belgias, kus väidetavalt tarvitab iga inimene seda aastas 7 kg ja kus on olemas ka endiiviamuuseum! Miks see nii on? Nimelt kuulub selle köögivilja (kogemata) avastamise au 19. sajandil just belglastele – salatsiguri puhul on tegelikult tegu kohvi aseaine, siguri juurele pimedas, niiskes ja soojas ajatatud “salatipeaga” (mis juba iseenesest kõlab kõikidele rohenäppudele puhta väljakutsena, on ju?!). Ja nagu paljud avastused, selgus ka see tänu juhusele, kui üks talunik sigurijuurtele liiva peale raputas ja paar nädala pärast sealt valged pungad leidis. Belglased ise kutsuvad salatsigurit muuseas ka Brüsseli valgeks kullaks, sest 20. sajandil hakkasid ümberkaudsed talunikud seda kasvatama ja tõid nii rikkuse majja (kui läks põnevaks, loe veel salatsiguri avastamismüütidest ja ajaloost põhjalikumalt sellest Britt Roseni artiklist)!

Endiiviat müüakse poes värske kraami osakonnas, kus salatipea on tavaliselt tihedalt kilesse pakitud. Lehed on otstest kergelt kollakas-rohelised, kuid sellest ei tasu ennast heidutada lasta, sest endiiviat kasvatataksegi pimedas (sellega hoitakse ära nende roheliseks muutumine, millega kaasneks muidu ka liiga mõru maitse). Ehk mida heledam on endiivia värvus, seda mahedam see on. Keskmiselt kaalub üks endiivia 250 g. Viimati tuli sellise endiivia eest mul välja käia ligi 0,80€ (ehk kilohind on endiivial u 3,5€).

Möödunud nädalavahetusel tegime endiiviast külalistele suupisteid. Nii lihtne, samas nii hea! Sinihallitusjuust, Kreeka pähklid ja endiivia on üsna klassikaline kooslus, mida leiab tihti ka meie söögikohtade eelroogademenüüst. Sel korral tõukas mind aga tegudele Tuulilt laenuks saadud raamat “Plenty“, mis selle maitsva koosluse mulle meelde tuletas ja kust veidi mugandatuna see retsept pärit ongi.

Kui see mitme nimega hea laps ärgitas huvi, siis on siin veel terve rida retsepte, mida endiiviast valmistada! Lisaks sellele, et endiivial on palju nimesid, on sellel ka palju variatsioone. Siin veel ülevaade endiivia sortidest (mina pean selles postituses ja retseptis silmas seda, millele on viidatud nimega White Californian Endive, kuigi paljudes kohtades nimetatakse seda lihtsalt Belgia endiiviks).

Lihtne ja kiirelt valmiv maitsev suupiste, mida pakkuda külalistele tervitusampsuks!

Endiivia-sinihallitusjuustu ampsud
u 20-25 ampsu

2 endiiviat (sõltuvalt suurusest saab ühest u 10-15 nn korvikest)
50 g sinihallitusjuustu (nt Roquefort vms tugevamamaitselist sinihallitusjuustu)
150 g Kreeka jogurtit (vm paksemat jogurtit)
valget jahvatatud pipart
2 peotäit (hakitud) pähkleid (nt Kreeka pähklite ja seedermänniseemnete segu)
1 sl võid

Haki Kreeka pähklid veidi väiksemaks. Sulata pannil või ja rösti pähkleid ja seedermänniseemneid pannil kõrgel kuumusel, neid pidevalt liigutades (minul nähtavasti jäid nad ühele küljele veidi liiga kauaks). Kui pähklid on ühtlaselt kuldsed, eemalda pannilt ja jäta jahtuma.

Eemalda endiivialt paar välimist koledat lehte. Lõika juurepoolsest otsast väike jupp ära, nii et suuremad lehed tuleksid peast lahti. Lõika veel veidi, kuni eemalduvad järgmised lehed, jätka, kuni kõik suuremad lehed on käes. Pese lehed ja kuivata korralikult köögipaberiga. Riivi jämeda riiviga sinihallitusjuust, sega jogurti ja valge pipraga hästi läbi, maitse, vajadusel lisa veel pipart.

Serveerimiseks määri igale endiiviakorvikesele 1 tl jogurti-sinihallitusjuustumääret ja puista üle pähkliseguga.

Meie pimedatel talvehommikutel on mul tihti raske ennast voodist üles saada. Siis aga aitab teadmine, et ootamas on mõni eriti hea hommikusöök – see on üks parimatest motivaatoritest, et ennast üles vinnata, külma veega karastada ja köögis askeldama asuda (kõige parem on muidugi taevalaotuses särav päike, aga seda juhtub praegusel ajal kahjuks nii harva, et sellele ei tasu just liialt suuri panuseid panna).

Nagu tõenäoliselt paljudel, käivad ka mul asjad periooditi. Ja hetkel on mul periood “kinoa” (ing k quinoa ehk Tšiili hanemalts, eesti keeles rõhk o-tähe peal, ainsuse osastav kinoad, mitmuse omastav kinoade). Kes ei ole varem kinoaga kokku puutunud, siis see on üks vanimaid nn teraviljasarnaseid toiduaineid maailmas (tegelikult on tegu seemnetega). Inkade jaoks oli kinoa püha taim, kandes nime seemnete ema. Oma jõudu ja vastupidavust andvate omaduste tõttu kutsuti teda ka asteekide kullaks. Kinoa ei sisalda gluteeni ja seda peetakse kergesti seeditavaks toiduks, see sisaldab rohkesti valke ja kuna tema nn glükeemiline koormus on madal, annab kinoatoit täiskõhutunde pikaks ajaks. Mistõttu sobib see just hommikusöögiks väga hästi! Sorte on samuti erinevaid – alates valgetest, punastest kuni mustade seemneteni välja. Guugelda huvi korral kinoa kohta lähemalt või loe lühiteavet nt siit.

Kinoad on ka imelihtne valmistada. Kuna seemneid katab mõru vaigusarnane saponiinikiht, tuleb kinoad enne kasutamist hoolega voolava vee all sõelal loputada, kuni vesi enam ei vahuta. Keetmiseks tuleb võtta 1 osa kinoad ja 2 osa vedelikku (ehk nt 1 dl kinoad ja 2 dl vett), lasta keema ja seejärel kinoad pooleldi kaetult madalal tulel kuumutada, kuni see on valmis. Sellest annab märku see, kui seemned muutuvad poolläbipaistvaks ja valge idu eraldub tera kehaosast, nähes välja justkui valge spiraalne saba.

Kinoad kasutatakse väga palju salatites, suppides, see sobib asendamaks mistahes teisi lisandeid – riisi, kartulit… Aga täna ei taha ma jagada salatiretsepti (neid leiab netist päris palju), vaid hoopis kinoapudru oma.

Kui ma väike olin, mäletan selgelt, kui kõikidel teistel sai hommikusöök söödud ja nad kadusid oma toimetusi tegema. Mina istusin oma mannaputru täis kausi ees ja solberdasin selles lusikaga. Lõpuks tuli ema, võttis mind sülle ja pidi iga pudrulusikatäie peale panema maasika, et ma selle ära sööks. Nii et pudruga, mistahes sorti, ei ole mul kunagi olnud head suhted. Aga miski pole igavene! See kinoapuder on minu elus tõenäoliselt esimene puder, mis mulle ka tõsiselt maitseb ja mida ma lihtsalt niisama kiiruga kõhutäiteks ära ei söö. Järelikult on see piisavalt hea avastus, mida ka teistega jagada!

Seoses hommikusöögiga tuli aga meelde veel üks lugu. Üleeile hommikul olin sunnitud kodust varakult lahkuma, juba veidi peale 7, mis tähendas, et süüa ei jõudnud. Eks tegelikult oleks jõudnud küll, aga ma teadsin, et mul on linnas 1 h vaba aega, mille sees jõuab kuskile hommikust sööma minna. Kuna olin autoga ja sihtmärk ei olnud kesklinnas, vaid Tartu mnt pidi Tallinnast veidi väljas, siis seisin silmitsi küsimusega – kuhu Tallinnas hommikul kell 8 hommikusööki sööma minna?

Kõigepealt käisin silme eest läbi kõiksugu kohvikuketid: Reval Café, Kehrwieder ja ka Gourmet Coffee… Kuna aga plaan ei olnud ennast tipptunni ajaks kesklinna lõksu jätta, siis kadusid need variandid üsna kiirelt valikust, sest vanalinna ei tahtnud minna ja parkimine oleks võinud ka tasuta olla. Gourmet Coffeesse oleksin heal meelel läinud, sest seal käime nädalavahetuse hommikuid üsna tihti nautimas, aga selgus, et see avatakse alles kell 9. Jäi ära. Niisiis ainuke variant, mis meelde tuli, oli Liivalaias asuv Mamo. Sai käidud, oldud ja söödud, aga kuklasse jäi terendama ikkagi üks küsimärk. Mis on need mõnusad, hubased, kodused kohad, kust saaks Tallinnas hommikul kell 8 head hommikust süüa?

—————————————————————————————————————————————————————————–

Apelsinihõnguline kinoapuder rosinatega
2  väiksematsorti portsu

1 dl kinoad (mul oli must kinoa, kinoad müüakse praegu juba üsna laialdaselt, aga kindlasti leidub neid igasugustes tervise- ja mahekaupade poodides)
1 dl vett
1 dl piima
1 suur peotäis rosinaid (või kuivatatud mustikaid, jõhvikaid või kirsse)
1/2 tl jahvatatud kaneeli
1 tl vanilliekstrakti
1/2-1 (väiksema) apelsini riivitud koor
vedelat mett (või vahtrasiirupit, toorroosuhkrut või agaavinektarit)
peotäis kõrvitsaseemneid

Loputa kinoa peenel sõelal korralikult jooksva vee all. Pane väiksesse potti kinoa, piim ja vesi. Lase keema ja keera seejärel kuumus madalaks. Kata pott pooleldi kaanega ja lase 15 minutit haududa. Lisa pestud rosinad, kaneel, vanilliekstrakt ja apelsinikoor. Kuumuta veel u 10 minutit, kuni kinoa on pehme. Lõpus timmi konsistents oma maitsele vastavaks – soovi korral lisa veidi sooja vett.

Jaga puder kaussidesse, nirista peale mett ja puista üle kõrvitsaseemnetega.

Retsept on mugandatud Anjum Anandi raamatust “Toitu õigesti vastavalt oma kehatüübile”.

Vanasti oli meil kodus jõulude ajal nn eurojõulupuu, sest kui me vennaga suuremaks saime ja jõuluvana enam kohale ei viitsinud tulla, kadus ka kuidagi kuuse tuppa toomise traditsioon. Selle asemel mõtles ema siis igal aastal välja uue eurojõulupuu (nii me neid kutsusime) idee, millega elutuba jõulusemaks teha ja et millegi alt oleks ka kinke lunastada. Näiteks ühel aastal oli see tehtud vitstest ja kaunistatud kuldsete niitide otsas rippuvate samblapallidega, teisel aastal kasutasime palmi moodi toataime jne…  Iseenesest ilusad olid ja säästlikud puude mõttes ka, aga sellest ajast peale on mul jõuluti igatsus korraliku kuuse ja kõige selle juurde käiva järele.

Sel aastal lahendasin kõik võimalikult lihtsalt ja koduselt – kuusejala ümber ja okste vahele läks kotiriie, eheteks said kaunistatud piparkoogid ja enda tehtud kangapallid. Ja loomulikult tuled, mis pimedal ajal mõjuvad kodus eriti hubaselt.

Eile õhtul pakkisime E-ga koos veel kinke ja täna hommikul said tehtud viimased ettevalmistused – kaardid. Maailmalõpp õnnelikult üle elatud, võib pühasid ootama hakata :)

Et pühad mõnusalt mööduksid, soovitan:

• tee pühade ajal midagi, ükskõik mida ja ükskõik kui lihtsat, elus esimest korda ja tunne ennast pärast eriti uhkelt – nt ma tahaks hüpata otse saunalavalt lumme!
• tee sporti, mida sa pole aastaid teinud – suusata, kelguta, uisuta…
• pane soojalt riidesse ja jaluta (mere äärde) ja hinga värsket õhku!
• naudi aega oma lähedaste ja sõpradega ja tunne huvi, kuidas neil päriselt läheb!
• söö hästi, aga mõtle, et homme on ka päev (kehtib ka vedelike kohta)!
• ära muretse, ära võta kõike nii tõsiselt, elu on ilus! :)

Jõulude puhul on mul kingid ka. 2 raamatut – “Magus kiusatus” (millest olen juba kirjutanud siin ja siin) ja “Nii meil jõulud tuppa toodi” (millest ei ole veel jõudnud kirjutada, aga mis ilmus ka 2012. a novembris ja jutustab vana aja jõuludest, autor Piret Õunapuu, ning jagab Eesti traditsiooniliste jõulutoitude retsepte vähe modernsemal kujul – raamatu toidufotod minu tehtud, toidud lõi Sadama turu perenaine ja blogipidaja Liina Karron). Kui soovid üht neist endale saada, jäta kommentaar, mis on see asi, mida sa oled kogu aeg mõelnud, et võiks teha, aga ei ole teinud ja plaanid loodetavasti nüüd lähipäevil ära teha? :)

***

Kingi jagamine 29.12.2012: Palju õnne, Martina, sinule sai loosi tahtel raamat “Magus kiusatus” ja palju õnne sulle, Aet, sinule “Nii meil jõulud tuppa toodi”. Võtan teiega meili teel ühendust! Aitäh kõigile ideede jagajatele, sai jälle palju häid mõtteid ja tundub, et nüüd hakkan ise ka makroonidega katsetama :)

***

Söögid on aga meie peres jõulude ajal olnud alati traditsioonilised ja sellepärast ei taha ma ka verivorsti ja hapukapsastega seapraadi ära peletada, vaid pakun pidulaua täienduseks lihtsalt mõned ebatraditsioonilisemad, kuid samas lihtsad, maitsvad ja kerged ideed (retseptid ja fotod ilmuvad ka homses, 22. detsembri Pärnu Postimehes, kus on mu blogi saamisest ja toidufotograafiast väike lugu!).

Soovin mõnusaid, rahulikke ja maitsvaid jõule! :)

Pärast lumekühveldamist või lihtsalt pikka päeva, mil enam autoga kuskile minema ei pea, on mõnus jalad seinale lüüa ja juua seda soojendavat õunapunši.

Magusad peedid soojendava mädarõikaga

Dessert, mille valmistamine on imelihtne, kuid tulemus igati pidulik ja maitsev.

Punased pirnid
8-le

8 väiksemat sorti pirni
500 ml punast veini (nt Syrah)
300 ml granaatõunamahla
1 apelsini peenelt riivitud koor ja mahl
1 vanillikaun
2 kaneelipulka
10 rohelise kardemoni kupart või 1 tl kardemoniseemneid (kui kasutad kupraid, mulju need noa abil katki, et seemned pääseksid välja, kasuta kesta koos seemnetega)
100 g muscovado’t või muud suhkrut 
serveerimiseks granaatõunaseemneid (soovi korral)

Pane kõik ained peale pirnide potti, sega ja lase korraks keema. Seejärel keera kuumus maha ja lisa pirnid, mis on kooritud (aga vars külge jäetud) ja mille põhi on sirgeks lõigatus, et see taldrikus püsti seisaks. Kuumuta pirne aeg-ajalt keerates, et need ühtlaselt värvuks, u 20-30 minutit, kuni pirnid on pehmed ja nuga läheb ilma vastupanu osutamata pirni sisse.

Tõsta pirnid taldrikutele ja serveeri granaatõunaseemnetega. Kui soovid, võid lisada veel vanillijäätist või sooja šokolaadikooki. Aga võid pirnide vedelikku veel u 15 minutit keeta ja seejärel pirne selle kastmega serveerida. Kui kohe kõiki pirne ära ei söö, säilita neid koos vedelikuga suletud nõus külmkapis.

Kui mõelda Saaremaalt Tallinnasse (tagasi) kolimise peale (mis oli ühtlasi meie reisu 3. eesmärk), kujutaks paljud tõenäoliselt ette, et autos on kastid riiete, jalanõude, mööbli, kodumasinate, nõude ja kõige muu sellisega. Meil olid küll nõud (sest neid läheb mul pildistamistamiseks vaja ja kui mul on valida kas riide- või nõudekast, pole kahtlustki, et valin viimase) ja mõni väiksem kott ka riietega, kuskile sinna istmete vahele surutud, aga peamiselt kõrgusid autos kastid köögiviljadega. Pastinaagid, kurgid, viimased kasvuhoonest korjatud tomatid (nii punased kui rohelised), peedid, patissonid, porgandid, kartulid, põldoad, porrud, sibulad, maisitõlvikud… Ja muidugi veel kilekottidesse korjatud ürdid: tüümian, salvei, petersell, till, pune, münt, meliss, tulsi… ja suur-suur kilekotitäis basiilikut. Kõik need 42 taime, mis ma kevadel kasuhoonesse istutasin, tõmbasin nüüd üles. Võib ette kujutada, kuidas mu silmad selle kotitäie peale põlesid. Nina lõi kõik kilomeetrid teel mandrikoju nurru!

Jõudsime koju üsna hilja. Väljas oli juba pime, kui hakkasime kaste tuppa tassima. Kõigepealt tassisime kogu tavaari trepikotta ja sealt siis edasi. Vahepeal jõudsid nii mõnedki (meie jaoks uued) naabrid koju tulla ja meie varandust trepikojas imetleda. Tegelikult ma ei tea, kas nad imetlesid, aga poole silmaga uurisid küll, ma nägin! :) E ütles: “Las vaatavad, et neile kolivad siia nüüd korilased!”. Naersime ja tassisime järgmise kastitäie värskelt tehtud õunamahla ülejäänud kraami sekka.

Tassisime kastid üles ja panime rõdule, kus plusskraadidega on selliseid asju väga mugav hoida. Pealegi ma tõsiselt armastan rõdusid! Kui lõpuks teleka ette diivanile maandusin, siis mitte lösutamiseks, vaid asusin silmade kilades veel basiilikulehti puitunud varte küljest puhastama, sest südametunnistus ei raatsinud seda kotti lihtsalt homset ootama jätta. Veel samal õhtul tegin pea pooltest basiilikutest veel korraliku potskutäie klassikalist pestot ja pistsin seda siis järgnevatel päevadel igale poole – leiva peale, salatisse ja omelti sisse (või õigemini peamiselt nii see vist ära kuluski). Jube hea oli. Aeg oli justkui nihkes – väljas oli juba jahe, tuuline ja hall, aga rääkides basiilikust ei tea ma veel ühtegi asja, mis selle lõhnast ja maitsest päikselisemaks ei muutuks. Osav ajupete (ja oma kasvuhoonest korjates ka odav).

Õnneks on kastisisud kiirelt vähenenud. E võtab hommikul omleti sisse porrut, mina toitusin ühel hetkel hommikul, lõunal ja õhtul tomati-basiilikusalatist Kalamatsi kitsepiima toorjuustuga. Igasugused juurikalised on läinud korduvalt ahju röstimisele ja järgmise etapina hiljem püreesupi sisse, õunu kasutan pea igal hommikul õunapudru tegemiseks…

Hoidistamisega püüan samuti, nagu asjade kasvatamisegagi, piiri pidada, sest mul on endiselt veel mõned eelmise aasta moosid alles. Sel aastal ei ole hoidistamise jaoks väga palju aega jäänud, nii et tegelikult ongi hea, et mõni purk veel alles on! Küll aga tegin sügisel esimest korda ise ketšupit (Jamie retsepti järgi) – kahetsema ei pidanud. Kuna ma lasin sellel kõvasti kokku keeda, intensiivistusid maitsed kõvasti ja poe ketšupiga ei saa tulemust nüüd enam üldse võrrelda. Tõenäoliselt järgmisel aastal kordan, sest igasugused tomatibaasil kastmed on mu suured lemmikud! Nagu ka see üsna klassikaline, aga väikse kiiksuga tšatni, mille retsepti ma nüüd ka siin tahan jagan, sest seda internetist ei leia.

Leidsin selle tšatniretsepti ühest kokaraamatust, kohendasin seda veidikene, sest ma teadsin, et tšilli, küüslauk ja ingver lähevad mulle alati väga peale, nii et lisasin neid juba eos rohkem (originaalretseptis oli 1 tšilli, 1 küüslauguküüs ja 2 cm pikkune jupp ingverit). Ka äädikat läks mul veidi vähem, kui ette nähtud, sest rohkem lihtsalt ei olnud kodus. Ja kui nüüd järgi mõelda, siis just see vabadus teebki tšatni tegemise nii mõnusaks, et ma ütleks selle kohta lausa meelelahutus! Vähem õunu, rohkem tomateid, rohkem sibulat, vähem tomateid, sort üht sorti äädikat, sort teist – igal juhul tuleb hea välja, ei pea grammi pealt tegema ega näpuga järge ajama (öeldakse isegi, et kui ühe ja sama retsepti järgi tšatnit valmistada, tuleb see iga kord ikkagi erinev). Tükeldad viljad (sellise koguse juures annab see juba teraapilise tegevuse mõõdu muide välja), pistad potti ja ootad, kuni kõik hea veel paremaks kokku keeb. Ülilihtne.

Meie armastame juustu ja Juustukuningaid, nii et seda tšatnit naudime peamiselt just juustude kõrvale. Aga sobib ka prae või omleti kõrvale, leiva või värske ciabatta juurde. Mina panin tšatni 200 ml purkidesse (10 tk). Nüüd on külla minnes mugav purgike külmkapist kaasa haarata, Juustukuningatest kaasa ostetud juustukotti pista ja külakostiks viia. Olen juba praeguseks vist pooled purgid ära kinkinud, nii et lootus, et jagub jõulupakkidesse ka, on juba kustunud. Aga siiani on vähemalt kõik, kes mekkinud, väga kiitnud! Nii et hea kraami kadumisest ei saa ju kahju olla. Tuleb lihtsalt uus ports teha! ;) Nii et mul on tunne, et leidsin omale uue hoidiseretsepti, millest saab meie igasügisene traditsioon.

Ja kui on soov purgikesed ka siltidega kaunistada, siis on eelmisest aastast saadaval ühed mummulised ja teised vähe minimalistlikuma stiiliga allalaetavad ja välja prinditavad sildid!

Tomati ja sibulaseemne tšatni
2 liitrit tšatnit

1,25 kg küpseid punaseid tomateid
500 g õunu
750 g punast sibulat
1-2 tšillit
3 küüslauguküünt, kooritud
pöidla suurune tükk ingverit, kooritud ja peenemaks hakitud
750 ml valge veini äädikat
1 kg pruuni suhkrut
1 sl soola
2 sl musti sibulaseemneid

1. Haki tomatid keskmise suurusega tükkideks, eemaldades kõvad varre kohad. Koori ja puhasta õunad, haki tomatiga sama suurteks tükkideks. Koori sibulad ja tükelda samamoodi. Pane kõik koostisosad suurde potti.

2. Poolita tšilli(d), eemalda vars ja seemned. Pane koos küüslaugu, ingveri ja tilga äädikaga kannmikserisse või minikombaini. Purusta ühtlaseks massiks ja vala teiste asjade hulka potti.

3. Lisa potti ülejäänud äädikas, suhkur ja sool. Kuumuta massi keskmisele tulel, aeg-ajalt segades, kuni suhkur on täielikult sulanud. Lisa sibulaseemned, seejärel lase segul madalal tulel vaikselt podisedes 2-3 h kokku keeda. Sega aeg-ajalt (ja maitse ikka ka*). Kui tšatni on soovitud paksusega, pese ja steriliseeri purgid, jaota tšatni purkidesse (moosilehtri abi kasutades on vähem mäkerdamist, eriti kui tegu väikeste purkidega) ja keera kaaned peale. Kui tšatni on jahtunud, säilita jahedas (mina hoian külmkapis). Peaks säilima 3 kuud rahulikult, aga usun, et tegelikult pikemaltki.

* Kusjuures kohe maitstes tundub tšatni liiga äkiline (ehk äädikast liiga happeline). Sellepärast ei tasu muretseda, kuna tšatni saab alles purgis seistes nii umbes 1 kuuga tõeliselt küpseks ja happeline äädikas muutub seistes mahedamaks.

Ei, ma veel ei teadnud, mis ma selle 1€ ja sentide eest saadud 500 g kaaluva suure kilekotitäie lehtkapsaga teen (õigupoolest ei olnud ma seda veel kunagi söönudki, sest varem ei ole ma neid turu peal näinud ja katsetus neid ise kasvatada läks ka suvel aia taha). Aga nüüd olid need imekaunid nahkjad kobrutavad ja mürkrohelised lehed auto tagaistmel ja suundusin õndsa naeratusega kodu poole. Ainuüksi nende lehtede krudisev hääl, kui need autost kaenlasse haarasin, et tuppa suunduda, tõstis suunurgad kõrvuni, ajas käed sügelema ja hakkasin mõtlema, mida saagiga peale hakata.

Alustasin guugeldamisega ja sellega, et uurida, mida kodusolevad kokaraamatud lehtkapsa kohta räägivad. Algne idee oli teha salatit, aga kahtlesin, kas need lehed ikka nii toorelt süüa kõlbavad, sest nagu ütlesin, olid lehed ikka üsna nahkjad. Leidsin paar viidet, mis ütlesid, et kui lehed rootsudest puhastada ja väikseks tükeldada, saab need söödavaks, kui neid masseerida (!) marinaadiga (tegin kastme sidrunimahlast, oliiviõlist, mahedast sinepist, soolast, piprast) ja neil selles seista lasta (soovitavalt 5 minutit kuni öö läbi). Öö läbi ei kannatanud hoida, nii et käiku läks esimese hooga kiirvariant. Lisandiks said ahjus röstitud peediveerandid, õhukesed apelsinirattad, röstitud päevalilleseemned ja fetakuubikud (lihtsalt need juhtusid kodus olemas olema). Maitses täitsa hästi, kuigi esialgu selle toores maitse just ülisuurt vaimustust ei tekitanud, pigem oli hea tunne teadmisest, kuivõrd kasulik see söödud kraam oli.

Rääkideski viimsest, sain teada, et lehtkapsas on “kõige suurema toiteväärtusega kapsateisend. Võrreldes valge peakapsaga, on ta kalorisus ligi kolm korda suurem”. Sisaldab see väga palju erinevaid mineraale ja vitamiine, eriti suures koguses karotiini… ehk lugedes siit või sealt, igal juhul jäi mulje, et tegemist on väga kasuliku kraamiga (samas ega ükski asi liiga suures koguses ei ole just liiga hea). Kuskilt jäi meelde ka lõik, et eriti hinnas oli see sõdade ajal, mil muud kraami ei pruukinud nii vabalt kuskilt kätte saada. Lehtkapsast oli aga lihtne kasvatada ja see täitis hästi kõhtu. Ja päris paljudel rahvustel on selle toiduainega oma traditsiooniline söök ka täitsa olemas. Eesti köögi kohta mul info puudub, kuigi siin tasub seda kasvatada küll, sest just pärast öökülmi pidavat selle maitse eriti mõnusaks muutuma. Nii et tegemist on tõelise sügise- ja talvesöögiga, isekasvatades ehib kapsataim aeda veel ka külmadega ja laseb pikalt saaki koristada. Nagu rooskapsaski. Ja sellised iludused mulle meeldivad.

Kui mul oli salat tehtud, siis ma juba teadsin, mis on järgmine asi, mida ma tahan lehtkapsaga proovida – lehtkapsakrõpsud (kale chips), millest ma juba aastaid väljamaistest toidublogidest lugenud olin (nt siit). Jah, ka mind pani sellistest krõpsudest kuulmine esimesel korral kulmu kortsutama ja pigem olin skeptiline. Samas sattusid need ikka ja jälle mu teele ja paratamatult hakkad mõtlema, et kui nii paljud neid soovitavad, siis ju peab nendest midagi olema. Äkki on isegi head?! :)

Kuna ma olen püüdnud erinevaid köögiviljakrõpse korduvalt teha (peedist ja pastinaagist ja porgandist…), ei ole mul see nii hästi õnnestunud, kui tahaks. Alati jäävad keskelt nätskeks. Veel üks põhjus, miks nendessegi skeptiliselt suhtuda. Kuigi idee oli imelihtne (lehtkapsatükid oliiviõli-soolaga kokku ja ahju), ei tahtnud ma ootusi kõrgeks ajada.

Esialgu keskendusin sellele, mis mulle kindlalt rahuldust pakkus – nende imeliste lehtkapsaste pildistamisele. Seejärel valmistasin ka krõpsud ja… ei pidanudki pettuma! Nahkjast lehest oli 7 minutit ahjus teinud paberõhukese, kerge ja krõbeda lehekese, mis hamba all mõnusasti krõbises. Maitselt oli lehtkapsas nüüd hoopis midagi muud kui toorena – magusam ja meenutas rohkem kapsast, õigupoolest mu lemmikkapsalist, milleks on rooskapsas. Nii et maitse oli tuttav, aga see tekstuur ja kuju hoopis ainulaadsem kogemus. Aga tõesti, üllatusin, kui lihtsalt igas mõttes efektne (välimuselt, tekstuurilt, maitselt) suupiste valmis, nii et tahakski juba sõpru külla kutsuda, neile kausitäie rohelisi krõbedaid kapsalehti pakkuda ja nende nägusid näha :)

Hea, et ma pildistamisasju veel kokku ei korjanud – sain ka valmis krõpsud pideva nokkimise kõrvalt pildi peale. Tõenäoliselt on see nüüd mu blogi kõige lühem, lihtsam ja labasem retsept, aga tõesti, piisavalt omanäoline, et omal nahal järele proovida! Kui keegi siinsetest lugejatest on eriline lehtkapsa fänn ja teab häid retsepte-nõuandeid jagada, siis võtaksin need meeleldi vastu! :)

Lehtkapsakrõpsud
2 ahjuplaaditäit

u 15 lehtkapsalehte (tasub otsida turgudelt või Kadriorus asuvast kohvik-poest NOP)
u 1 sl õli (mina kasutasin küüslaugu ja tšilliga maitsestatud õli, aga sobib mistahes käepärane õli)
paar näpuotsatäit soola (ja soovi korral mistahes meelepäraseid maitseaineid – Cayenne’i pipart, tšillipulbrit, paprikapulbrit…)

Pane ahi 180 kraadi peale soojenema. Eemalda kapsalehtedelt jämedad varrerootsud ja viska ära. Lõika lehed suupärasteks tükkideks, pese hoolikalt ja kuivata hästi ära (mina kasutasin siin minu köögis täiesti asendamatuks saanud abimeest salativurri, kui seda aga ei ole, pese sõelal ja kuivata lihtsalt köögipaberiga). Pane lehtkapsas suurde kaussi, nirista peale õli ja sool. Sega käega hästi läbi, et kõik lehed saaksid õliga kokku, ja laota pooled lehtedest küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Jälgi, et lehed ei kattuks ja asetseksid plaadil ühe kihina. Küpseta krõpse ahjus ühe portsu kaupa u 7 minutit (ilma pöördõhuta programmi puhul) või kuni lehtkapsatükid hakkavad muutuma kergelt pruunikaks ja on käega katsudes hästi kerged ja krõbedad. Serveeri kohe. Soovi korral lisa veel soola ja paku kõrvale mõnd meelepärast kastet.

Suur tänu veel kord ka kõikidele Briti pubiroogade raamatu loosis osalejatele. Häid tsitaate ei ole kunagi liiga palju. Ja õigel hetkel on nad nagu head sõbrad. Kes aga siinses loosis raamatust ilma jäi, siis sellel on veel võimalus see raamat endale võita Perenaine.ee blogist!

Aga eks see ole nii, et mõnes mõttes on see blogi ka nagu Tallinna linn – nokitsemist jagub ja ma ei kujutaks ette, et ühel päeval otsustan: “Voh, saigi valmis!” Aeg-ajalt on vaja keerata uus lehekülg. Vähemalt ma tunnen nii, et kui ma tahan oma mõtteid kuskile koguda, siis tahan, et tunneksin ennast selles kohas hästi. Ja kui ma saan selleks midagi ära teha, et ma ennast paremini tunneksin, siis miks mitte seda teha. Eks :) Ja kuigi ma sisimas tean, et selliste muudatustega harjumine võtab aega, loodan siiski, et teilegi mõjub see mingil määral sarnaselt kui mulle – uue hingamisena ehk?

Blogi enda osas on muudatused minimaalsed. Olin lihtsalt kannatlik ja püüdsin siia lisaks blogile kokku koguda nüüd ka päris palju sellist materjali, mida olen ammu blogisse tahtnud pista. Ikka selleks, et kõik asjad oleksid ühes kohas koos ja lihtsasti leitavad, nii enda kui ka teiste asjast huvitatute jaoks (nt veidi taustainfot blogi ja selle sünni kohta, nüüd on olemas ka eraldi koht minu fotodega raamatute ja trükis ilmunud ajalehe- ja ajakirjaartiklite, retseptide ja fotode jaoks). Kel huvi, võib neid kohti aeg-ajalt uurimas käia, sest ma kavatsen “uuel aastal” ju loomulikult oluliselt tublim olla kui eelmisel ja lehti trükisoojade raamatute, artiklite ja kõige muu taolisega täiendada. Eks :)

Ja kõige selle tehnilise jutu lõpuks tahan jagada üht retsepti äsja ilmunud ajakirja Toit&Trend sügisnumbrist. Ja selleks on kookose ja tšilliga kõrvitsasupp! Olen seda ammu tähele pannud, et minu blogisse jõutakse väga palju just kõrvitsasupi retsepti taga otsides – üks rohkem traditsiooniline variant kõrvitsasupist mul blogis juba on, aga nüüd siit hoopis teistsugune lisaks! Loodan, et teile meeldib, nii supp kui värskem hingamine :)

Vürtsikas kõrvitsasupp kookose ja tšilliga

1 kg kõrvitsat, puhastatud ja suurteks tükkideks lõigatud
1 suur porgand, kooritud ja suurteks tükkideks lõigatud
2 haput õuna, kooritud, puhastatud ja suurteks tükkideks lõigatud
1 sibul, kooritud ja hakitud
3 küüslauguküünt, kooritud ja hakitud
pöidlasuurune tükk ingverit, kooritud ja hakitud
1/2-1 tšillit (maitse järgi), sisu eemaldatud ja hakitud
200 ml kookoskoort (Coconut milk Extra creamy)
500 ml köögivilja- või kanapuljongit
1 suure laimi mahl
3 sl oliiviõli

Serveerimiseks:
kuival pannil röstitud kõrvitsaseemneid
paar tilka seesamiseemneõli
hakitud koriandrit
küüslauguseid ciabatta-kuubikuid*

Aja potis õli kuumaks, lisa hakitud sibul, küüslauk ingver ja tšilli. Kuumuta pidevalt segades paar minutit. Lisa kõrvitsa-, porgandi- ja õunakuubikud ning sega läbi. Kalla peale puljong ja jäta 20-30 minutiks kaane alla podisema (või kuni kõik koostisosad on pehmed). Võta tulelt ja püreesta saumikseriga ühtlaseks. Sega juurde kookoskoor ja laimimahl ning aja veel korraks keema. Maitse, vajadusel lisa laimimahla või soola.

* Viiluta ciabatta ja nirista viilud vähese oliiviõliga üle, aja kuiv pann kuumaks ja rösti ciabatta-viile mõlemalt poolt paar minutit. Tõsta jahtuma. Võta paar puhastatud küüslauguküünt ja hõõru krõbedatele viiludele. Lõika viilud kuubikuteks ja serveeri supiga.

Paari päeva pärast tuli samadest peenardest u 4 x niisama palju maasikaid veel (iga viimnegi majapidamises leidunud kauss või selle moodi esi lasti käiku) ja siis ei olnud mina enam see tubli korjaja… Sellistest kogustest rääkides võib arvata, et värskest kraamist on isu juba vähemalt 80% täis söödud, toormooski sügavkülma pandud ja nüüd võib natuke mängida ka ehk maasikaid mitte magustoiduks vaid hoopis soolaseks sissejuhatavaks ampsuks grillida!

Eelmisel suvel grillisime sarnaselt banaani – suitsupeekoni sisse keeratult ja grillitult. Banaan muutub küpsetades teadagi väga magusaks ja moodustab nii üsna huvitava koosluse soolasest peekonist ja mesimagusest banaanist. Aga lisaks banaanidele tasub seda sama trikki proovida ka maasikatega, sest tulemus on hoopis teistsugune. Maasikad muutuvad küpsedes hoopis hapukamaks ja mahlaseks. Kusjuures maasikad ja must pipar on ka head kaaslased, nii et huvitav kooslus mitut pidi! Ja lisaks valmivad need vardad grillil väga kiiresti, mis teeb neist hea ampsu grilliõhtute algusesse.

Kuna jõudsime just Virtsu-Kuivastu praamile, siis vaatasin ringi, et kuidas see loosimine siis võiks käia. Lõpuks sai süsteem järgnev:

(9+1+3+7+7+3+6+0+1+2+2+8)x9:21 ehk liites 5 meie auto ees seisva auto numbrimärgi numbrid, korrutades nende kogusumma praamil olevate kaubaautode/busside arvuga ning lõpuks jagades saadud summa praamil olevate sõiduautode arvuga. Kõige selle tulemusel selgus, et õnnelik rohenäpp on kommenteerija nr 21 (minu ja korduvad kommentaarid ei lähe arvesse) ehk Inx! Inxu kommentaarist võis lugeda, et tal on just ka oma aialapikese rajamine käsil, nii et rohkem täppi vist ei saagi need vahendid ja abimehed minna, palju õnne (võtan suga ühendust)! :)

Aga nüüd hoopis teisest asjast. Kui vahepeal oli mu blogi pealnäha unarusse jäänud, siis tegelikult ei olnud ma laisk ega vedelenud diivanil, vaid olid päris kiired ajad. Ühest asjast olen juba jõudnud rääkida (see sama Tamme talu raamat), aga nüüd siis järgmise töö vili – ajakiri “Toit ja Trend”!

Selle aasta mai-juuni ajakirjanumbrist alates on “Toit ja Trend” läbinud väikese värksenduskuuri ja minul on jällegi ütlemata hea meel selles osaline olla. Ja mitte ainult – lisaks minule kokkavad ja toimetavad seal veel 2 blogijat – Silja (Jagatud rõõm) ja Tuuli (Ise tehtud. Hästi tehtud). Minu üllitisi – nii retsepte kui fotosid – saab näha rubriigis, mille märksõnad on lihtne ja geniaalne, Silja keskendub magusale (ja mina saan kõik need headused üles pildistada ja kui hästi läheb, siis ka moka magusaks ;) ) ja Tuuli argiõhtutele. Lisaks blogijatele teeb toidu osas väga mahukalt kaasa ka Hanne Paljak.

Jagan sealt ajakirjast ühe retsepti ja foto (nagu näha, sai see jälle poolkogemata ka ajakirja kaanefotoks, nii et see mul juba 3. kaas!) – vana hea tuttav ja tehtud salat, veidi uuemal moel. Lihtne, tervislik ja väga maitsev. Ühesõnaga, olen praetud fetast täiesti sõltuvuses ja loodan, et salatitehooaja alguseks meeldib see teistelegi :)

Kreekapärane praetud feta salat*

2-le

200 g kõvemat fetat
4 suurt peotäit meelepäraseid salatilehti
1 peotäis kollaseid kirsstomateid
1 peotäis punaseid kirsstomateid
1 väike punane sibul
suur peotäis Kalamata oliive
2 sl oliiviõli
2 tl punase veini äädikat
musta pipart

Pese ja kuivata salatilehed, viiluta või poolita tomatid, koori sibul ja lõika õhukesteks ratasteks. Vala oliiviõli ja äädikas väikesesse purki, loksuta segamini ja kalla salatilehtedele. Tõsta kergelt läbi. Serveerimiseks pane taldrikule ports salatit, tomativiile, sibularattaid ja oliive. Maitsesta musta pipraga.

Kuumuta pann ja lõika juustutükk pooleks. Prae juustutükke mõlemalt poolt kõrgel kuumusel u 1 minut või kuni juust on kuldpruun. Tõsta salatile ja söö soojalt.

* Retsept on pärit 2012. a ajakirja “Toit & Trend” mai-juuni numbrist, mis on nüüd kõikide Rimide lettidel saadaval. Lisaks sellele salatile leiab ajakirjast minu poolt veel 5 retsepti (eriti lihtne sparglipirukas, mahedikumaiused…) ja kümmekond fotot. Igatahes loodan, et huvilised ammutavad ideid ja ei pea uuenduskuuri läbi teinud ajakirjas pettuma! Andke aga teada, kuidas meeldis :)

Järgmisel hetkel olid nad Londonis, ühel muusikafestivalil ja müüsid putkas isetehtud smuutisid. Putkal oli suur silt: “Should we give up our jobs to make these smoothies?” Ja ostjad said oma hääle anda, visates oma tühja topsi prügikasti kirjaga “Yes” või kirjaga “No”. Lihtne. Festivali lõpuks oli Yes-prügikast täis, mis tähendas üht – järgmisel päeval lõid poisid lahkumisavaldused lauale.

1999. aastast alates hakkasid nad oma firmaga Innocent smuutisid tegema ja müüma (smoothie kohta on eesti keeles muide olemas täiesti oma sõna – mahedik!). Tänaseks on nad töötanud lisaks smuutidele välja veel palju erinevaid tooteid – nt thickie‘d (nende enda leiutatud sõna, mille all mõeldakse smuutisid, mis on tehtud jogurti või muu taolise lisandiga), eraldi sarjad lastele… Kõik nendest ei ole olnud just suured hitid, nii et nendest on oma õppetunnid kõrva taha pandud, toodete disaini on kõvasti arendatud… Ühesõnaga. Ma ei taha siin mingit referaati teha, aga ma ei ole vist kunagi varem ühegi tootja kodulehte nii põhjalikult läbi käinud, kui nende oma. Ja see põhjus, miks ma seda tegin, oli väga lihtne. Sest nad on lihtsalt nii muhedad, 100% inspiratsioon!

Oli aasta 2006. See oli aasta, millal ma Tallinnasse kolisin (kuigi see ei puutu üldse asjasse), aga veel oli 2006. aasta see aasta, mil need poisid andsid välja oma 2. smuutiraamatu. Ja kuidagi juhtus nii, et minu hea sõbranna M käis umbes samal ajal Londonis ja tõi selle raamatu mulle sealt kingiks kaasa. Nii et tänaseks on see juba jupp aega mu riiulis seisnud. Ja eelmisel nädalal, kui ma sealt riiulist midagi otsisin, sattus see mu näpu alla – juba järgmisel hetkel leidsin ennast keset tuba vaiba peal õhinaga raamatut (taas)avastamas, isuäratavatele lehekülgedele paberilipikuid vahele suskamas ja poenimekirja kokku panemas. Oi kui palju asju oli vaja tuua! Banaani, jogurtit, avokaadot, pähkleid, kiivit, datleid, apelsini… ja siis veel üks väike asi – blender (eesti keeles on mu teada korrektne öelda selle kohta kannmikser)!

See raamat, “Innocent smoothie recipe book”, oli mu elus blendriostuks viimane tõuge. Nagu ütlesin, on see raamat 100% inspiratsiooni. Kogu raamat on lihtsalt nii muhe. Nii retseptidelt (lihtsad ja kodused), fotodelt, raamatu kujunduselt, paberilt ja muidugi mõtetelt, mis sinna trükitud. Täpselt selline nagu üks (koka)raamat olema peab – inspireeriv, tegudele tõukav ja enne-ei-saa-käest-ära-panna-kui-järgi-proovin! Aga lisaks retseptidele on seal ka muud muhedat. Näiteks üks lahe lehekülg, mis sealt leidsin. Kes saab naljast aru, see saab (lemmik on all vasakus nurgas).

Vahel on naljakas (ja kui ma ütlen naljakas, siis mu piisavalt head sõbrad teavad, et ma mõtlen selle all tegelikult imelikud), kuidas üks väike asi saab hoopis suurema tähenduse. Näiteks eelmisel nädalavahetusel sattusin juhuslikult ühte poodi, kust ma leidsin ühe väga ägeda kapinupu. 1.30€ ja silmad särasid nagu väiksel sünnipäevalapsel :) No ei ole ju kapinupp eriti suur asi iseenesest ja hädasti mul seda vaja ka ei olnud, aga nii kui ma seda nuppu seal poes nägin, see inspireeris mind. Jube tuhin tuli peale ja paugupealt genereerisin oma vanadele taburettidele (mis juba ammu ootavad lõppviimistlust) uue laheda visiooni. Päev oli kohe nagu korda läinud!

Sama asi blendriga. Olin seda endale juba aastaid igatsenud, mõelnud, et küll ma kunagi ostan ja teen. Kunagi. Tagantjärele on isegi natukene piinlik mõelda, sest ei olnud ju väga keeruline poodi minna ja see ära osta, eks, sest maailma kõige kallim see asi nüüd ka ei ole :) Aga ju siis ei ole see (smuuti)king mul siiani ikkagi piisavalt kõvasti pitsitanud… Igatahes, see on ka kõigest blender, aga kui palju uksi see mõtteis avada võib… “For the person for whom small things do not exist, the great is not great.”

Nii et mina olen hetkel täielik smuutisõltlane (ei julge mõeldagi, mis must suvel veel saab, kui marjad oma aiast võtta…). Aga kuna need retseptid seal raamatus on nii head, siis tahtsin kohe tuhinaga nendest 2 hommikusöögilemmikut blogisse pista – datlismuuti ja maasikasmuuti (originaalis oli see tegelikult mustikatega, aga maasikatega ka väga hea), mõlemad jogurti (või keefiri) ja kaerahelvestega. Mõnusaid hommikuid! :)

]]> https://www.tassike.ee/2012/03/kas-smuutilembus-on-piisav-pohjus-toolt-ara-tulemiseks/feed/ 25 https://www.tassike.ee/2012/03/porgandimaffia-rostitud-porgandid-ja-sepik/ https://www.tassike.ee/2012/03/porgandimaffia-rostitud-porgandid-ja-sepik/#comments Wed, 07 Mar 2012 20:02:48 +0000 http://www.tassike.ee/?p=3729 Proovisin teha nädalavahetusel röstitud sidruni tšatnit (selle põnevalt kõlava asja retsept oli sügisest saadik juba bookmark‘ide all ootel). Tõotas tulla väga huvitav maitseelamus. Ütlen kohe ruttu ära, et ei tulnud. Ja ei tulnud sellepärast, et suutsin jälle asja ise vussi keerata :) Põhjuseid mitu:

1) röstisin sidruneid puupliidi ahjus, kus ühtäkki läks kuumus liiga suureks ja tegi sidrunid alt ühe hetkega liiga küpseks (no vähemalt see pidi olema hetk, sest ega ma seal elutoas kauem raudselt ei jutustanud ju!) Sellepärst sai möks kahvatu ja pigem helepruun kui särav sidrunikollane – allika järgi oleks pidanud see viimane variant tulema.
2) ülehindasin oma lembust sidrunikoore suhtes (ehk et asi sai ikka üsna kibe, hoolimata mee lisamisest ja eks osaliselt ka tänu kergele kõrbemisele).

Päris nurka ma seda retsepti siiski ei ole visanud, kindlasti teen ma seda tavalises ahjus ilma riskimata ühel päeval uuesti. Vähemalt millegipärast on mul tunne, et see asi võib väga maitsev olla… Seni aga kasutasin oma fantaasiat hoopis röstitud porgandite peal!

Igasugused röstimised on oma robustse tulemusega mu nõrk koht. Muidugi kokanduslikus mõttes, aga ka pildistamise mõttes. Või peaks ütlema võib-olla vastupidi, sest minu jaoks pole palju ahvatlevamaid toiduaineid, kui köögiviljad, mis mulle ahjust tullest röstimispannil rõõmsalt justkui hüüatavad: “Väsinud, aga niiii õnnelikud!” Ja porgandid ei ole röstimise suhtes absoluutselt mingid erandid (kui siinkohal peaks tekkima paralleel ühtede inimeste suurima hirmu, keeduporgandiga, siis teadke, et selleks on täpselt 0 alust) – pealt on küll veidi krimpsus, aga sisemine ilu nõuabki väikest ohverdust välimuses!

Porgandid kerkisid teemaks aga tänu Porgandimaffiale, mille tegijatele ma selle postitusega tahaks toetust avaldada. Jah, kes ei ole kuulnud, siis see ei ole mingi naljanimi, selline ühendus on päriselt ka olemas (vt Carrotmob ja Porgandimaffia FB leht). Tegemist on rahvusvahelise ettevõtmisega, mille eesmärk on “tarbida selleks, et aidata äridel teha sotsiaalselt vastutustundlikumaid otsuseid” ehk “tarbida nii, et võidaksid ettevõtted, mis teevad sotsiaalselt kõige vastutustundlikumaid otsuseid.”

Idee on lihtne – piitsa asemel antakse präänikut. Kui see kõlab veel veidi segaselt, siis selle pooleteise minutiga teeb asja algataja kogu iva selgeks:

Lisaks mõned näited sellest, mida Porgandimaffia on välismaal teinud. Näiteks Bangkokis ei müü ega jaga Villa Market enam kunagi kilekotte ja Antwerpenis pani 565-liikmeline maffia püsti Turga Marketis keskkonnasäästliku valgustus- ja jahutussüsteemi… Eesti esimene Porgandimaffia toimub 16. märtsil Tornimäe Mamos! 

Keda hakkas see väikestviisi maailma muutmise teema huvitama, uurige lähemalt ja osalege – s.t lõunatage, õhtustage või ostke 16. märtsil lihtsalt järgmise päeva hommikuks maitsvaid muffineid Tornimäe Mamost. Mina hoian igatahes pöidlaid, et Porgandimaffia tõmbaks asja kenasti käima ja et peagi saaks juba ka järgmistest huvitavatest aktsioonidest kuulda :)

Pusletükid, millest see postitus sündis, olid järgmised:

1. tükk – äsja taasavatud Sadama turult ootamatult sülle potsatanud ämber hapukapsaga
2. tükk – sõit Pärnumaale – selgus, et isa oli samuti ostnud hapukapsast
3. tükk – eelmistest punktidest johtuvalt tuli jutuks, mida head hapukapsast teha saab, ja mulle tuletati kohe meelde vanaema hapukapsasalati retsept (sõin seda viimati u 10-15 a tagasi).
4. tükk – osalemine Pärnus Mahe Margis ühel toitumisalasel loengul, kus mainiti hapukapsast kui head piimhappebakterite allikat.
5. tükk – nädalavahetusega pikaks sirgunud sibulakesed Tallinna kodus

Nendest juppidest piisas, et suur pilt kokku panna ja see vanaema retsept ka üles pildistada ja blogisse kirja panna. Ma ei tea, kas selle näol on tegemist mõne klassikalise salatiga või on see vanaema enda looming, igatahes on see väga mõnus, lihtne, maitsev ja tervislik kodune salat, mida just praegusel talvisel ajal teha. Mul oli kasutada köömnetega hapukapsas, aga loomulikult võib selle asendada missugusega tahes.

Ahjaa, Sadama turult potsatas mulle enne nädalavahetust külmkappi ka üks päris pirakas lambakints (tänud sulle, Liina!), mille ma siis oliiviõliga kokku määrisin, rosmariini-küüslauguga pikkisin ja öö läbi külmkapis seista lasin.

Seejärel hõõrusin kintsu soola-pipraga kokku ja küpsetasin malmpotis tilga vee ja kadakamarjadega 130 kraadi juures 3 tundi. Kastmeks keetsin kokku osa lambast potti kogunenud mahlast, punaveini ja mustad ploomid, sekka ka veidi lume alt välja kougitud tüümiani. Lasin kastmel u 40 min madalal tulel keeda, siis lasin köögikombainis ühtlaseks massiks. Mõlemad, nii lammas kui kaste said tõesti väga maitsvad – lammas oli pehme, mahlane ja parajalt maitsestatud. Kaste mõnusalt paks ja (võib-olla veidi liiga) ploomine. Igaljuhul  tekkis kohe julgem tunne lambaga rohkem eksperimenteerima hakata!

Laupäeval oli ju ka imeilus tuulevaikne ja päikesepaisteline ilm. Siis õnnestus esimest korda üle jäätunud Pärnu jõe käia ära Paikusel, kuhu muidu peaks Tammistest päris suure ringiga sõitma. Avastasin sealt kohaliku Florinda kohviku, kust sai kohvi ja isuäratavaid küpsetisi kaasa haarata (aga kuna kodus oli lammas ja Pavlova ootamas, ei tahtnudki sel korral miskit kaasa haarata). Lihtne koht, mille kohta pärast “linna pealt” kuulsin, et kohalikud pidid kõik peoroad endale just sealt tellima. Eks näis, kui talvel sinna rohkem üle jää jalutama ei satu, tuleb suvel teekond paadi ja aerudega ette võtta! :)

Aga rääkides veel hapukapsast, siis oleks väga tore, kui keegi veel oma häid hapukapsaroogasid raatsiks jagada, sest mul näpud nende osas täitsa põhjas!

Ja pikka liugu ka! :)

Jooga ajal läks väljas märkamatult valgeks. Liikusin värske sammu ja enesetundega kodu poole. Kuulasin jälle seda Gotye lugu (nüüd juba u 354. korda, ilus, kurb, hea video – see on ka hea versioon samast loost), pea mõtteid täis. Jõudsin lifti, sõitsin juba 12. korrusele, kui meenus, et “Ahh, sa vana nuga, täna pidi ju see Naisteleht ilmuma!” Vajutasin nupu numbriga 1 uuesti roheliseks ja sõitsin alla tagasi. Lippasin bensukasse, värske ajakiri näppu ja koju tagasi.

Lehitsesin ajakirja ja leidsin oma foto ja retsepti teiste blogijate omade seast üles. Jee! Nii põnev oli vaadata, mis retsepte teised tegid. Aga no olgem ausad, ma teadsin, et koos nende retseptidega peaks ilmuma ajakirjas ka Perenaine.ee poolt juba 3. korda kokku pandud Eesti toidublogide TOP.

(See foto ja retsept ilmus ka tänases Naistelehes – minu väike soolane soovitus sõbrapäeva hommikuks)

Mäletan väga hästi, kui see toidublogide top eelmisel aastal välja kuulutati – siis olin teiste toidublogijate seas veel ju eriti noor, loll ja roheline ja ma vist isegi ei teadnud, et selline top olemas on. Aga see kõik tundus muidugi põnev. Elevusmeeter oli laes, kui minu nii noor blogi seal teiste, vanade tegijate seas, mis sest, et lihtsalt niisama ära mainiti! Sellest piisas, et naeratus terveks päevaks suule kleepida :)

2010. a parima toidublogi pidaja oli Mari-Liis Ilover (Siit nurgast ja sealt nurgast). Ja selles osas 2011. a tuuled suunda ei muutnud – ka 2011. a parim toidublogija on Mari-Liis oma üliasjaliku ja põhjaliku blogiga! Ma ikka mõtlen aeg-ajalt, kuidas see naine jõuab nii palju, nii asjalikult ja olla kõige selle juures veel 4 lapse ema ja vana rahu ise?! Kuigi tegelikult ma ju tean. Ta teeb lihtsalt õiget asja! :) Imetlusväärne ja igati tunnustust väärt!

Ja nüüd 2. koha juurde, kus platseerus minu blogikene! Olen veidi eestlaslikult sõnatu, kohmetu ja ei oska seda komplimenti nagu hästi vastu võtta. Kui TOPi koostamisest rääkima hakati, lootsin küll, et ehk sel aastal pääsen n-ö joone alt joone peale, aga nii kõrget kohta… ma isegi ei julgenud endale tahta! Aga loomulikult, olen väga-väga õnnelik ja rahul, et mind on märgatud ja et ka teised leiavad mu mõtete ja tegemistega paralleele! Südamest aitäh!

2011. a parimad toidublogid

1. Siit nurgast ja sealt nurgast – Mari-Liis
2. Tassike elu topelt koorega – mina :)
3.-4. Sööme silmadega (Dagris) ja Kokkama Ragnega
5. Hea toit, parem elu (Merit)
6. Puhas rõõm (Piret)
7. Liisi blogi
8.-9. What a wonderful world (Juta) ja Mitmekesi köögis korraga (Kärt)
10.-11. Ise tehtud. Hästi tehtud. (Tuuli) ja Tiramisust ja Fata Morganast (Ülle).

Kuigi nimekiri on küll 1.-11., siis tegelikult oli tegu üliväikeste punktivahedega (1. ja 11. koha punktid jäid 129 ja 141 vahele), nii et ses mõttes on kõik ikka suhteliselt võrdselt tublid mu meelest. Sellest, mida žürii täpsemalt hindas, kes žüriis olid ja mida veel blogide kohta kommentaariks öeldi (seda oli veel eriti põnev lugeda!), lugege Perenaine.ee 2011. a toidublogide TOPi lehelt!

Imeline päeva algus! Aitäh žüriile, Perenaine.ee tegijatele ja ka teile, armsad kaasblogijad ja lugejad! Süda on soe :)

See nimekiri on aga väikese pundi hinnang meie toidublogimaastikule. Mina oleksin soovinud näha esikümnes veel üht väga sisukat ja asjalikku blogi – Jagatud rõõm (seda peab Silja). Nii et ärge olge ka kadedad ja laske tulla, missugused oleksid olnud teie 2011. a (toidu)blogide TOPid? Või lihtsalt kõige-kõige lemmikumad blogid?

Kui möödunud talvel olin nende headuses veendunud, püüdsin neid eelmise aasta suvel kohe ka ise Pärnus kasvatada. Vastab 100% tõele, et neid kapsaid tasub juba puhtalt ilu pärast kasvatada, sest need hurmurid püsivad ikka väga kaua kenas vormis, külmadeni. Sel aastal venitasid näiteks täiesti lõdva randmega jõuludeni välja. See foto on tehtud  Pärnu aias 13.11.2011 (!). Kusjuures ema sai kapsaid veel detsembriski noppida!

Aga mulle meeldib ka nende mõnus kergelt mõrkjas maitse ja krõmps tekstuur – sellepärast ongi need sel talvel jälle aina tihemini mu toidukotti potsatanud.

Kusjuures välismaiste piltide pealt olen näinud, et turumutid säilitavad ja müüvad neid varrega. See kõlab loogiliselt, sest kui need varre küljest ära võtta, närtsivad nad üsna ruttu (ise hoian neid kilekotiga külmkapis ja nii säilivad lühikest aega väga hästi). Eesti turgudel olengi aga ainult nii, mõtlen lahtilõigatuna, neid müügil näinud (ei tea, eks nad säilitavad neid ikka varrega koos, aga müüvad lihtsalt väikeste nupukestena?). Sellised väiksed mured mul siis :)

Suurtes toidupoodides olen neid ka sel aastal juba tihemini näinud, tavaliselt väikestesse karpidesse pakituna. Selliselt ei ole ma neid kunagi aga ostnud, sest selleks ajaks, kui ma poodi jõuan, on need tavaliselt seal karbis juba närtsinud ja krimpsu tõmmanud. Mulle meeldib ikka oma käega ilusad nupsud välja valida ja siis u 1,5 kg peal avastada, et ainuüksi enda lõunasöögiks on vist (päris kindlasti!) rohkem kui küll! Ja siis need rahuloleva näoga koju tassida. Nagu õnnelik jahimees. Või siis pigem ikka korilane.

Olen neid kapsaid teinud liha juurde lisandiks või ka niisama kergeks õhtunäksiks (sobivad hästi ka nt õlle kõrvaseks!). Eelmisel talvel röstisin neid tihti ahjus (nt palsamiäädikaga on väga head), aga tegin neist ka sooje salateid. Brüsseli kapsad sobivad väga hästi hapuka ja mahlase õunaga, krõmpsuvate pähklitega, juustuga, peekoniga… Võimalusi on lõputult.

Sel aastal olen rohkem praadimise peale pidama jäänud. Mulle meeldib, et nii saab kapsaste lõikepinnale mõnusa krõbeda kooriku (tänasel portsul on seda suhteliselt vähe, aga vahel lasen neil lõikepinna peal ikka tükk aega istuda, siis tekib mõnus kuldpruun pind).

Nagu ma kirjutasin, on nende valmistamiseks palju viise. Aga kindel on, et ega sibul, küüslauk, peekon, Parmesan neid kehvemaks tee ;)

Nonii, kujutan taustaks trummipõrina ja lotomasina kolina asemel näiteks… nugade-kahvlite klõbinat ja… üks, kaks, kolm…raamat läheb sulle, Kristel, palju õnne ja aitäh artikliviite eest ka! Luban, et su postkasti potsatab üsna pea ka sama sisuga kiri. :) Aga nüüd tänase väga maitsva postituse juurde… taustaks üks loosoovitus ka.

Ma üldse ei salga, et viimasel ajal olen hakanud kalduma Aasia suunas. Nii köögis kui ka peas toimetades. See on nii põnev maailm, mida ikka ja jälle midagi uut avastades tasahilju tundma õppida.

Täna tegin laksat. Laksat peetakse tavaliselt supiks, kuigi see võib tähendada ka kausi- või taldrikutäit (riisi)nuudleid supitaolises kastmes. Laksa ajaloo ja päritoluga on üsna segane lugu, aga see on väga levinud just Kagu-Aasias – Malaisias, Singapuris, Tais jne.

Laksasid on laias laastus 2 eri sorti: 1) curry laksa ehk paksemapoolne karrisupp, mille põhjaks on kookospiim, ja 2) asam laksa ehk magushapu maitsega supp, mille põhi on curry laksa‘ga võrreldes vedelam ning selgem ning mis saab oma hapuka maitse tamarindi viljalt. Aga et asi liiga lihtsalt ei kõlaks, on mõlemal laksatüübil veel väga-väga palju eri variatsioone. Siinne laksa on esimest tüüpi.

Kui ma seda laksat esimest korda tegin, sai kohe selgeks, et see on midagi täpselt minu maitsele! Kreemikas kaste magusast kookospiimast, hapust laimimahlast, veidi vürtikust… midagi lihtsalt nii head, et ma pidin täna selle laksa tegemise spetsiaalselt ette võtma, et see ka blogi jaoks üles pildistada ja et seda headust ka teistele edasi jagada. Ja et saaks seda jälle lõunaks nosida muidugi ka. Ja nagu minusugusele laisale inimesele kohane, on see roog väga mõnus ka sellepärast, et selle tegemine on väga lihtne, see valmib kiiresti ning on pealekauba ka väga tervislik ja kerge seedida! Nii et mul on igatahes pöidlad püsti ja soovitan :)

Kana-laksa riisinuudlitega (25-30 min)

(kohandatud Anjum Anandi retsept)

4-le

1 sl rapsiõli
1 keskmine sibul
1 pöidlasuurune jupp ingverit
3 küüslauguküünt
1/4 tl jahvatatud kurkimit
1 tl jahvatatud koriandrit
soola
1/2 tl värskelt jahvatatud musta pipart
250 ml kvaliteetset kanapuljongit
3 keskmist kanafileed või 4 kondita kintsu (soovi korral võib asendada tahke tofuga)
300 ml kookospiima
1/2 tl garam masala‘t
1 laimi mahl
150 g riisinuudleid
1 väiksem brokoli (võib asendada nt roheliste ubade, suhkruherneste või paksoi ehk Hiina lehtnaerisega)
serveerimiseks värkseid mündi- või koriandrilehti
(soovi korral võib serveerida veel porgandi ja värske ingveri ribasid)

Ettevalmistused (u 5 min)

1) Haki sibul väikesteks kuubikuteks.
2) Küüslauguküüned ja ingver haki nii peeneks, kui vähegi saad (pastataoliseks massiks) ja pane ühte kaussi.
3) Kanaliha lõika suurteks tükkideks (kui kasutad kintse, eemalda enne ka nahk).
4) Pese ja puhasta brokoli, lõika õisikud üksteise küljest lahti.
5) Tee/mõõda valmis 250 ml puljongit.

Valmistamine (u 20 min)

1) Kuumuta pannil õli. Prae sibul servadest pruuniks.
2) Lisa ingveri-küüslaugupasta ja kuumuta u 30 sekundit, kuni tunned küüslaugulõhna.
3) Lisa kurkum, koriander, sool, must pipar ja u 4 sl vett. Kuumuta, kuni vedelik on aurustunud.
4) Lisa puljong, lase keema ja keeda kaane all keskmisel tulel 10 minutit. Vedelik peaks selle ajaga tunduvalt kahanema.
5) Samal ajal keeda riisinuudlid pakil oleva juhendi järgi.
6) Lisa pannile kana, kookospiim ja garam masala, lase keema ja keeda kaane all madalal tulel, kuni kana on valmis (filee puhul u 5 min, sõltuvalt tükkide suurusest).
7) Sega sisse laimimahl, maitse ja vajadusel maitsesta.
8) Blanšeeri brokoliõisikud (ehk aja vesi potis keema, lisa brokoliõisikud ja lase u 1 min keeda, seejärel kurna ja jahuta õisikud kohe külma vee all maha – see peatab keemisprotsessi ja brokoli jääb mõnusalt krõmps).
9) Serveeri kaussidest või sügavatest taldrikutest. Aseta igaühele veidi riisinuudleid, kana, brokkolit ning kalla kastmega üle. Kaunista värkse mündi- või koriandrilehtedega (soovi korral ka porgandi- või ingveriribadega).

See räägib valikute paradoksist. Ehk lühidalt öeldes sellest, et tänapäeva läänelikes ühiskondades ei ole inimesed tänu valikuvabadusele ja valikuvõimaluste rohkusele tegelikult vabamad ega õnnelikumad, nagu võiks eeldada, vaid halvatud ja vähem rahulolevad. Aga et seda 20-minutilist videot mitte pikalt-laialt ümber jutustada, soovitan see video ära vaadata (lisasin igaks juhuks eestikeelsed subtiitrid ka). Mind pani igatahes mõtlema.

Me teame ja räägime palju sellest, mille poolest on valikuvabadus ja valikuvõimaluste rohkus hea. See on midagi, mille poole maailmas paljud riigid pürgivad. Vabadus valida ja omada võimalikult palju valikuvõimalusi võrdub inimeste jaoks tihti heaoluga. Aga palju harvem mõtleme, mis võib selles olla halba või mis need laiad valikuvõimalused endaga kaasa toovad?

Ma ei olnud selle peale kunagi nii mõelnud, aga kui ma seda videot vaatasin, sain aru, et tegelikult olen hakanud alateadlikult oma valikute tegemist mõnel juhul kärpima ja mõnel ka täielikult välitma.

Näiteks olin ma varem harjunud sellega, et mul oli igal pool ligipääs telefonile, arvutile ja internetile (mobiilside levib nüüd vist küll juba igas Eesti soos ja rabas, sülearvuti ei ole enam mingi haruldus ja võib vist öelda, et sama kehtib ka nutitelefonide kohta – mul seda veel ei ole, aga tundub, et kõigil teistel juba on). Ole kus tahad, ikka saad samu asju teha. Kui mõnus tundub praegu mõelda, et veel üsna hiljuti oli täiesti reaalne võimalus viibida nt puhkuse ajal (Eestis) kohas, kus sul ei olnud telefonist mingit kasu, sest sul lihtsalt ei olnudki levi! Või kui veel ei olnudki mobiiltelefone!

Ühel hetkel sain aru, et kui ma tahan midagi täiel rinnal nautida, millestki selle õige elamuse ja tunde kätte saada, pean need “kõik on võimalik” võimalused välistama – puhates telefoni ära panema, minema ilma internetipulga ja arvutita maale ning käima looduses ja tegema süüa vahel ka ilma fotokata! Ehk suruma ennast samasugusesse “akvaariumisse” nagu oli seal videoski. Ise endal käed piltlikult öeldes kinni siduma ja seadma enda psüühikale piirangud, et see tajuks, et selles konkreetses hetkes ei ole kõik võimalik. On ainult see, mis akvaariumisse jääb. Ja kui kõik ei ole enam võimalik, oskan ma olemasolevat palju paremini nautida, sest muid võimalusi, ahvatlusi ja alternatiive lihtsalt ei ole enam “menüüs”. On 1 fookus.

Minu jaoks oli see huvitav vaatenurk, mis tõi päris palju äratundmist. Kui palju tuleb meil tegelikult iga päev tegeleda valikute tegemisega? See on isegi veidi hirmutav. Kui tihti kõhkleme või kahtleme, kas tegime ikka õige valiku? Kahetseme? Süüdistame ennast? Jälle üks teema, millele tasuks igaühel ehk korra pikemalt peatuda.

Eelmisel nädalal ma lubasin, et teen midagi head nii blogi sünnipäeva, aastavahetuse kui ka Tassikese FB lehel 1111 fänni täitumise puhul! Nüüd siis tulebki see osa. Ja isegi, kui ma veel enne arvasin, et see tuleb täiesti teisest teemast asi, siis tegelikult ei peagi nüüd üldse kaugele hüppama.

Esiteks pean ütlema aitäh M-L’le, kes mulle kunagi Merit Raju blogi ja raamatut “Hingele pai” soovitas. Naljakas, et tegelikult olen ma isegi seda raamatut teistele kinkinud, aga mitte kunagi ise lugenud. Nüüd pean omakorda saatma tänusõnad veel ka M-le, kes mulle selle raamatu jõuludeks kinkis ja tänu kellele ma 3 õhtut järjest toitusin raamatust sisse ahmitud inspiratsioonist. Aga kuna see esimene raamat ilmus juba 2 aastat tagasi ja on tõenäoliselt ka väga paljudel juba riiulis olemas, siis ei kingi ma ühele blogi lugejale mitte seda raamatut, vaid hoopis Merit Raju uue, kuu aega tagasi ilmunud raamatu “Leia oma tee”!

Nagu öeldud, ahmisin esimese raamatu endale 3 õhtuga sisse – nii palju äratundmist ja nii palju häid ja õigeid mõtteid! Tihti oli tunne, nagu rebitaks sõnad suust või õigemini mõtted peast. See seletab ka mu agarust, et veel enne esimesega ühele poole saamist jõudsin käia raamatupoes ja ka Merit Raju värskema raamatu seotada. Nüüd loen huvi, rõõmu, suure äratundmise ja inspiratsiooni tähe all seda teist, kus jutustavad oma tee otsimisest ja leidmisest lisaks Meritile ka paljud teised Eesti inimesi.

Kuna tavaliselt loen ma seda voodis enne magama minekut (öeldakse ju, et 2h enne magamaminekut tuleb teha endale meeldivaid ja rahulikke asju), siis on sellel küll hea mõju, aga seda hoopis teises mõttes. Tavaliselt loen ma voodis raamatut ja juba 2. leheküljel vajub silm kinni. Selle raamatu puhul on aga pärast tule kustu panemist pea paksult mõtteid täis. Magada ei saa ja üsna pea leian ennast jälle pimedas toas voodi kõrvalt pastakat ja paberit haaramas, et oma – tol hetkel väga lahedatena tunduvad – ideed ja mõttekäigud kuskile kindlasse kohta kirja panna. Sest elu on korduvalt näidanud, et ka kõige suurema veendumuse ja tahtmise korral neid hommikuti lihtsalt enam ei mäleta!

Niisiis, armas lugeja! Kui sa soovid seda raamatut endale saada, siis anna endast lihtsalt märku! Jäta oma mõte selle postituse, Merit Raju ja tema raamatute, blogi, tegemiste või kas või selle retsepti või siin olevate fotode kohta. Ühesõnaga, anna endast mistahes viisil märku, sest raamatu saab kingiks üks sooviavaldaja :)

Aga nüüd ka toidust. See siin on üks mu viimasel ajal lemmikumaid lihtsaid lõuna- või õhtusööke. Üliihtne, kiire ja tervislik. Talvisel ajal teeb seest mõnusalt soojaks ja täidab kõhtu, seda tänu vürtsidele ja tofule (sojapiimast valmistatud juustutoode), mis sisaldab suhteliselt palju taimseid valke ja süsivesikuid, samas vähe rasva ja kaloreid.

Vürtsine tofusegu (kohandatud Anjum Anandi järgi)
Aeg: 15 minutit
1-le

0,5 väikest sibulat
1 roheline tšilli
1 küüslauguküüs
6-8 kirsstomatit (või 1-2 tavalist)
0,25 tl kurkumit
0,5 tl jahvatatud vürtsköömneid ehk juustuköömneid (ingl k cumin)
0,5 tl garam masala‘t (tee ise või osta poest valmis maitseainesegu)
soola
värkselt purustatud musta pipart
100 g tofut (mul oli tilli ja peterselliga)
vett
peotäis värsket koriandrit

Koori sibul ja küüslauk. Haki sibul peeneks ja viiluta küüslauk. Eemalda tšillist seemned ja haki peeneks. Pese ja poolita kirsstomatid (kui kasutad tavalisi tomateid, siis haki lihtsalt suupärasteks väikesteks tükkideks).

Kuumuta pannil õli. Lisa sibul ja tšilli ning kuumuta pannil paar minutit, kuni sibul hakkab muutuma pruunikaks. Lisa küüslauk ja kuumuta seni, kuni tunned küüslaugulõhna (u 30 sekundit). Lisa tomatipoolikud, kurkum, vürtsköömned, garam masala, sool ja pipar. Sega läbi ja kuumuta aeg-ajalt segades, kuni tomatid hakkavad pehmeks minema (u 2 minutit). Lisa kuubikuteks lõigatud tofu ja väike sorts vett. Sega läbi, kuumuta ja suru tofu tükke pannilabida või puulusikaga kuumutamise ajal väiksemaks, kuni need on ühtlaselt väiksed. Enne söömist puista peale värsket hakitud koriandrit.

Ja lõpetuseks tsiteerin üht lihtsat nõuannet, mille ma Merit Raju esimesest raamatust leidsin ja mille peale diivanil omaette itsitama kukkusin: “Mälu korralikult. Maos ei ole hambaid!” Ma ei tea, kas ma itsitasin, sest see oli tabavalt öeldud või ma kujutasin väga elavalt ette hammastega magu… igaljuhul oli see mulle sellel hetkel ja tolles kontekstis väga naljakas! :)

Mitu sõpra on mulle vihjamisi öelnud: “Häid pastaretsepte ei ole kunagi liiga palju…”. Ja tõsi – pole põhjust vastu vaielda. Aga oh õudust, kui avastasin, et siin blogis on neid ainult 2 tk (selge, sellest siis ka vihjed)! Teen kohe vigade paranduse.

Siin on siis üks meie viimase aja lemmikuid, mida on korduvalt erinevate muganduste ja ära jätmistega tehtud – tagliatelle suitsulõhe ja kapparitega. Ma olen alati uskunud, et laiskus on elus edasiviiv jõud ja eks sellepärast meeldivadki mulle lihtsad, aga geniaalsed retseptid. Nagu see siin.

Esimest korda tegin seda pastat siis, kui demonstreerisime oma uut masinavärki Pärnus vanematele. Üldiselt on selles mõttes vaheldusrikas, et kui Tallinnas teeme pastat vähemalt korra nädalas, siis Pärnus pastat, makarone ega muud sellist kunagi ei saa. Meelita sõnadega kuidas tahad, aga mu ema lihtsalt ei söö ei pastat, tagliatelle‘t ega makarone. Ja loomulikult ei saanud mina kui suur sooja- ja pastalembeline seda asja nii jätta – challenge accepted!

Ühel nädalavahetusel demonstreerisime siis vanematele meie uue “kodulooma” oskust suurtest tainapallidest imeõhukesed ja siidised laiad lindid voolida. Ja OK, natukene mängisime 2 meetriste tagliatelle’dega ka. Aga edasi läks juba tempokalt, sest selle pasta tegemine on väga lihtne ja määrib ainult 1 potti.

Tagliatelle suitsulõhe ja kapparitega (Martha Stewarti järgi)

2-le

u 250-300 g värsket pastat või 200-250 g kuivatatud pastat
50 g toorjuustu
1 väike punane sibul
2 sl kappareid
u 150 g suitsulõhet
1 sl hakitud tilli
soovi korral riivitud Parmesani (või sellelaadset, nt Fortet)
soovi korral 2 sidrunisektorit

Ettevalmistusena koori sibul, lõika neljaks ja viiluta nii õhukesteks viiludeks, kui saad. Kurna kapparid sõelale ja lase nõrguda (kui nõrgunud, suru sõrmedega veel veidi vedelikku välja). Tükelda suitsulõhe näppude vahel meeldivateks tükkideks.

Keeda pasta õli ja soolaga vees (soola võid panna tavapärasest veidi vähem, sest kala ja kapparid on mõlemad päris soolased). Enne kurnamist võta potist tassitäis pasta keeduvett. Kurna pasta ja pane potti tagasi, sinna juurde ka sibulaviilud. Lisa väikeste tükkidena toorjuust, kapparid ja veidi keeduvett. Sega, kuni toorjuust on sulanud ja pastakaste on mõnusalt kreemjas (kui kaste on liiga kuiv, lisa nii kaua väikeste osade kaupa keeduvett, kuni kaste saavutab õige konsistentsi). Lisa suitsulõhetükid ja till, sega läbi ja maitse – kui vaja, lisa veel vedelikku, soola ja soovi korral musta pipart. Serveeri kohe. Soovi korral võid pakkuda juurde peene riiviga riivitud juustu ja pigistada peale ka paar tilka sidrunimahla.

Aga mis oli selle missiooni tulemus? Loomulikult accomplished! Tehtud, ema sõi. Selles söömises ei olnud tegelikult otseselt midagi eriskummalist – olen teda ka varem tavalise kuivatatud pastaga meelitada üritanud ja siis sõi ka, aga tegi ikka haput nägu. Nüüd aga sõi ja mitte ainult – kiitis ka veel! Eks see pasta nullist tegemise trall ja uhke tagliatelle’st sall ema kaela ümber mängisid oma rolli, aga igatahes olen rahul, et nüüd võib siis Pärnus südamerahuga teinekordki pastat teha!

P.S. Sall oli nali!