Pärast seda, kui ma oma esimese väntamise värske Itaalia sõbraga augustis ära tegin, ei ole ta õnneks pidanud nukralt nurgas konutama ja tolmu koguma. Vastupidi. Ta on korda saatnud lausa imetegusid! Aga sellest natukene hiljem. Kõigepealt on vaja ära klaarida üks teine asi – jah, ma tean, et kui tahta olla 100% korrektne, siis peaks eesti keeles sõna ‘pasta’ asemel kasutama sõna ‘makaronid’. Mu keel, käsi ega mõte aga lihtsalt ei väändu nii ütlema, kirjutama ega mõtlema. Aga teadke siis, et peaks (ja pealkirjas olev tagliatelle peaks samuti olema kursiivis, kuid kahjuks ei ole see tehnilistel põhjustel võimalik).

Mitu sõpra on mulle vihjamisi öelnud: “Häid pastaretsepte ei ole kunagi liiga palju…”. Ja tõsi – pole põhjust vastu vaielda. Aga oh õudust, kui avastasin, et siin blogis on neid ainult 2 tk (selge, sellest siis ka vihjed)! Teen kohe vigade paranduse.

Siin on siis üks meie viimase aja lemmikuid, mida on korduvalt erinevate muganduste ja ära jätmistega tehtud – tagliatelle suitsulõhe ja kapparitega. Ma olen alati uskunud, et laiskus on elus edasiviiv jõud ja eks sellepärast meeldivadki mulle lihtsad, aga geniaalsed retseptid. Nagu see siin.

Esimest korda tegin seda pastat siis, kui demonstreerisime oma uut masinavärki Pärnus vanematele. Üldiselt on selles mõttes vaheldusrikas, et kui Tallinnas teeme pastat vähemalt korra nädalas, siis Pärnus pastat, makarone ega muud sellist kunagi ei saa. Meelita sõnadega kuidas tahad, aga mu ema lihtsalt ei söö ei pastat, tagliatelle‘t ega makarone. Ja loomulikult ei saanud mina kui suur sooja- ja pastalembeline seda asja nii jätta – challenge accepted!

Ühel nädalavahetusel demonstreerisime siis vanematele meie uue “kodulooma” oskust suurtest tainapallidest imeõhukesed ja siidised laiad lindid voolida. Ja OK, natukene mängisime 2 meetriste tagliatelle’dega ka. Aga edasi läks juba tempokalt, sest selle pasta tegemine on väga lihtne ja määrib ainult 1 potti.

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Ta on itaallane. Ta ei löö ennast läikima ainult hommikuti, vaid ka pärast väsitavat tööpäeva. Tööd teeb siis, kui selleks parajasti isu tuleb ja ainult selleks, et juba paari tunni pärast midagi head hamba alla pista. Hommikuti käivitab end kange doppio’ga ja mõmiseb peegli ees endale sisendades üht viit “Niente Paura“ (it k ei karda midagi). Selline loom on siis see meie uus koduloom.

Sain ta täiesti ootamatult sünnipäevaks Ü-lt ja K-lt (küll on ikka hea, kui inimestel nii täpne silm, et panevad kohe 10sse). Möödunud nädalavahetusel, pärast pidulikku osa ehk siis, kui Eesti taasiseseisvumise pannkoogid olid vaarikatoormoosiga söödud, tegime muidu patriootidena südamed kõvaks ja asusime esimese iseseisva pastakatsetuse kallale. Jamie järgi otsustades käib kõik imelihtsalt, aga mõtlesime kohe kõhklevalt, et eks oma silm (või peaks ütlema hammas?) on ikka kuningas.

Tegime taina käsitsi (alustuseks 2 inimese ports – 2 muna ja 200 g jahu). Jahu lauale kuhja ja siis toasoojad munad sinna keskele kraatrisse.

Kloppisin munad lahti ja segasin tasapisi jahuga, kuni mass oli piisavalt paks et seda kätega mudida. Muljusin taina ühtalseks palliks, nii et see käte külge enam ei kleepunud ja oli ühtlane. Tundus, et kõik läheb plaani järgi ja nüüd võib asuda huvitama osa, rullimise juurde.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Olen üsna suur pastasöödik (tegelikult liigagi suur!), aga alles hiljuti avastasin, et siin blogis ei olegi ma veel selles osas patustanud. Niisis, tuleb kiiresti korrektuure teha ja esimene pastapostitus kirja panna! Pasta on üks mu lemmiktoite ja seda tõenäoliselt suuresti tänu Jamie’le, kellelt olen selle tegemise tarvis päris palju nippe õppinud. Eriti seda, et pasta valmistamine ei ole üldse raske (nagu ma alguses arvasin). Tavaliselt teeme pastat iga nädal vähemalt paar korda, igas võimalikus asendis – koorekastmes, tomatikastmes, seentega, kanaga, mereandidega, juustudega, ravioolidena, värskest pastast, kuivpastast jne.

Pasta meeldib mulle eriti sellepärast, et sellega on nii palju mängimisruumi ja samas ei ole ta üldse nõudlik. Oletame, et tuled õhtul koju, poest pole läbi käinud ja külmkapist haigutab vastu tühjus, võipakk, killuke parmesani ja 1 nukker porru (vms, tuleb enam-vähem tuttav ette?). Siis ongi sellised lihtsad, nagu ka need Jamie’st inspireeritud spagetid porruga väga maitsev, lihtne ja kiire õhtusöögi variant.

Mis puudutab porrut, siis selle pikemal kuumutamisel muutub porru tõeliselt mõnusaks, pehmeks, magusaks ja kuldseks. Sibulataolisest maitsest ei ole jälgegi. Lihtsalt imeline, loodan, et ka siit pildi pealt on see ilus värv ja pehme tekstuur näha (mulle meenutab see tekstuurilt millegipärast tegelikult veidi raberberitükke kisselli sees, kas see on imelik?). Ja kuna muidu on porru üsna ühekülgse maitsega, siis on ta igasugustele maitsetele äärmiselt vastuvõtlik. Parimad sõbrad: või, ürdid (tüümian, salvei jne), juustud ja veel kord või! Olen enda jaoks porru täielikult avastanud ja kasutan seda ka tihti sibula asemel salatites ja muudes roogades. Lihtsalt väga suur lemmik!
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...