Minu töö on süüdi selles, et minu pidupäevaroogade kalender on tavalisest nii umbes paari kuu võrra ettepoole nihkes. Näiteks just täna lõpetasin munadepühateemaliste roogade pildistamise – aknast välja vaadates ei ole kevadest veel aga halli haisugi (kuigi linnud  laulavad hommikuti akna taga juba päris usinasti!). Kui me Liinaga eelmisel aastal jõuluraamatut tegime (nii umbes ainsal kuumal suvenädalal), katsime jõululaua süldi, lihaleiva, küülikurulaadi, seaprae ja jõulukeeksiga juba augustis…

Hetkel on mul käsil päris mitu põnevat projekti, ikka toiduteemalisi. See tähendab seda, et tulen pildistamistelt tihtipeale väikese toidupaunaga koju ja suureks koduseks kokkamiseks otseselt vajadust (ja ausalt öeldes ka energiat) ei ole. Ja see, mõistagi, teeb omakorda blogimise raskeks. Sellistel hetkedel on aga hea toetuda juba varem valmis tehtud, kuid tegemise ajal veel mitte aktuaalsetele töödele, just nagu need vastlakuklidki! Neid õnnestus mul süüa juba eelmise aasta detsembris, kui Siljaga neid  ajakirja Toit&Trend jaanuari-veebruari numbri tarbeks pildistasime (tema küpsetas, mina jäädvustasin). Teisipäevase liulaskmiseni on veel vaid paar päeva, nii et võib mõtted valmis seada ja siis neid õigustatult mugima asuda. Kui need ainult ka mõttejõul valmiksid! :)

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Maasikad – nüüd on need maapealse paradiisi viljad lõpuks ometi valmis ja mina kirjutamas tõenäoliselt üht läbi aegade lemmikpostitust kahest lapsepõlve maasikamaiusest, ise ohates, et küll see suvi on ikka mõnus… Olgu maasikad siis tordina, rullbiskviidina, salati sees, grill-liha kastmena, külmas jäävees või lihtsalt otse peenralt – mistahes asendis on need alati maitsvad ja mitte kunagi “ah-ma-olen-neid-juba-nii-palju-söönud” lauset esilekutsuvad marjad.

Maasikad on mu suured lemmikud (samas, kellel poleks, eks?) ja selle kohta annab tõestust fakt, et kui punasesõstrapõõsas mind kohe üldse mitte korjama ei kutsu, siis juuni- ja juulikuu hommikutel on täitsa tavaline, et veel enne hambapesu võib mind sassis juustega maasikapeenra vahel kükitamas leida. Ja nii ei  olegi veel kunagi tekkinud vaidlust, kes viitsiks maasikaid korjama minna…

Ma ei tea, kuidas teistel on kasvuhoonega lood, aga meil on nii, et igal kevadel on üks esimestest vohajatest seal lehtsalat. Ja seda nii kaua, kui mina üleüldse mäletada suudan. Ilmselt tänu sellele teemegi juba 3 põlvkonda järjest seda lihtsat, aga ülimaitsvat salatit. Retsepti pole isegi vaja, tuleb lihtsalt salatilehed suurde kaussi tükkideks rebida, maasikad hulka poolitada, lisada paar supilusikatäit hapukoort, suhkrut ja tiba soola. Siis kõik ära segada ning mõnus, krõmpsuv ja oma aia salat ongi valmis. Sobib värskete kartulite või mistahes grill-liha kõrvale.

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Kui tihti tuleb elus ette sellist olukorda, kus keegi küsib sinult: “Kas sa tead Tallinnas selle nimega (nimi salastatud – toim.) maja?” (ja veel sellise tooni-pilguga, et oeh-jälle-tuleb-suure-kaarega-seletama-hakata). Aga veidi enne seda saad sina vastata: “Tean küll, ma elan seal!” Sellise lühidialoogiga tõdesime paar nädalat tagasi, et Ragne ja minu Tallinna pesapaik asuvad ühes ja samas majas. Eesti on küll väike, aga kes oleks oodanud, et nii väike?

Ei tulnud mitu korda mõelda – õhk oli mõttest ühiselt kokata-pildistada juba iseenesest paks. Mõne päeva pärast, ühel nädalavahetusel Tallinnas, pärast õnneliku lõpuga pastinaagijahti (aitäh Lavkale, jälle!), maja ümbruses parkimisnippide jagamist, uue fotoka edukat näppimist ja kokkamis-pildistamistavaariga ühisesse pessa kolimist (kusjuures päris lahe oli taldrikud, maitseroheline, soolaveski jms näpuotsas maja peal ringi tatsata) – igatahes pärast kõike seda alustasime 2 käigu ettevalmistuste ja fotosalvestusega. Ragne määris käsi ja tegeles kokkamisega, mina kostitan nüüd fotodega.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Brändiaurudest tulvil tuba, on laupäeva keskpäev, lund sajab (jälle!) ja ema küpsetab köögis moonirulle. Brändiaurud ei tule mitte küpsetamise kõrvaseks võetud napsust, vaid ikka potis podisevast mooniseemnete-brändi segust (sellest esimesest, napsuklaasist, ei saaks mu ema ka väga hea tahtmise juures jagu). Ja mina mõtlen suures toas, et mis lõhnad, jammmm… lähen vaatan.

Kohe saab selgeks, et nüüd tuleb fotokas lagedale tuua, sest vastu vaatav materjal on väga, lausa ohtlikult fotogeeniline. Brändiga potis podisevatest mõnusatest mooniseemnetest ja nendest pakatavatest rullidest pildid tehtud, teen (oma peas mõtlen, et kindlalt viimase!) talvise jalutuskäigu jõe ääres ja kohaliku küla vahel, kaaslaseks jällegi fotokas. Aga poseerida ei taha millegipärast miskit. Tuleb asi ise kätte võtta. Kuna mind tabas sügav kahtlus, et see talv ei taha lahkuda seepärast, et mul on sellel aastal veel lumememm tegemata, siis mõeldud-tehtud. Teerada tahtiski juba lumest puhtaks rookimist – nii et 2in1!

Loodetavasti muigasid ka naabrid, kes õhtuhämaruses nii ustavalt tervitavast memmest möödusid ja kodudesse naasid. :) Nüüd tuppa tagasi, kindad kuivama, just nagu vanasti. Vahepeal on moonirullid valmis saanud ja saunaahi ka köeb. Mõnus idüll.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...