Maasikad – nüüd on need maapealse paradiisi viljad lõpuks ometi valmis ja mina kirjutamas tõenäoliselt üht läbi aegade lemmikpostitust kahest lapsepõlve maasikamaiusest, ise ohates, et küll see suvi on ikka mõnus… Olgu maasikad siis tordina, rullbiskviidina, salati sees, grill-liha kastmena, külmas jäävees või lihtsalt otse peenralt – mistahes asendis on need alati maitsvad ja mitte kunagi “ah-ma-olen-neid-juba-nii-palju-söönud” lauset esilekutsuvad marjad.
Maasikad on mu suured lemmikud (samas, kellel poleks, eks?) ja selle kohta annab tõestust fakt, et kui punasesõstrapõõsas mind kohe üldse mitte korjama ei kutsu, siis juuni- ja juulikuu hommikutel on täitsa tavaline, et veel enne hambapesu võib mind sassis juustega maasikapeenra vahel kükitamas leida. Ja nii ei olegi veel kunagi tekkinud vaidlust, kes viitsiks maasikaid korjama minna…
Ma ei tea, kuidas teistel on kasvuhoonega lood, aga meil on nii, et igal kevadel on üks esimestest vohajatest seal lehtsalat. Ja seda nii kaua, kui mina üleüldse mäletada suudan. Ilmselt tänu sellele teemegi juba 3 põlvkonda järjest seda lihtsat, aga ülimaitsvat salatit. Retsepti pole isegi vaja, tuleb lihtsalt salatilehed suurde kaussi tükkideks rebida, maasikad hulka poolitada, lisada paar supilusikatäit hapukoort, suhkrut ja tiba soola. Siis kõik ära segada ning mõnus, krõmpsuv ja oma aia salat ongi valmis. Sobib värskete kartulite või mistahes grill-liha kõrvale.
Selle aasta esimesed oma aia maasikad sain paar nädalat tagasi Saaremaal, kus nii varajase mammude valmimise saladus pidi olema kile, millega maasikapeenrad kaetud on. Võimalikku tõestust annab see, et Pärnu kodus said maasikad alles paar päeva tagasi valmis. Tekkis kohe mõte, et huvi pärast võiks ju proovida pooled peenrad kile alla panna, pooled ilma jätta, saaks saagi korjamist hajutada – on kellelgi sellega kogemusi?
Igatahes on tänu varajasele saagile iga-aastane kohustluslik osa maasikaajast juba edukalt sooritatud – s.t maasikapüree sügavkülma väikestesse karpidesse pistetud ja maasikatortki tehtud – nüüd võib jälle niisama maiustamist jätkata. Üks lihtne moodus selleks pärineb jällegi mu vanaemalt: võta sai, kuhja peale korralik kuhi kohupiima (eelnevalt hapukoore ja vähese suhkruga segatud), poolita maasikad ja laota kohupiima peale. Lase hea maitsta.
Need saiad ja see maasikasalat kuuluvad jälle ühte mu lemmikkategooriasse, s.o suvilatoidud, sest nende seltsis möödusid need suvised vabalt hingamise hetked, mis maasikapeenra ja vaarikate aluse rohimise vahele jäi. Kiire, lihtne ja kuumal suvepäeval väga nämma ja täiesti piisav kõhutäis. Vanaema retseptid on üle kõige!
P.S. Märkamatult ongi mu blogi saanud juba 6kuuseks :)
Minu suvila/lapsepõlve toit on sai,külm piim, suhkur ja maasikad. Kergelt rebituna-trambituna kausis.
Kujutan seda kausitäit liigagi hästi ette, Profa. Mu vanaisa armastas süüa ka väga lihtsalt – kauss külma piimaga, maasikatükid ja veidi rohkem kui natukene suhkrut. Nom nom nom :)
maasikaid küll hetkel autos ei ole, kuid proovin sama asja porgandite, näkileibade ning puljongikuubikutega teha. pildid on muidugi super. ning retsept ka kardetavasti :)
Jah, ma olen alati veendunud olnud, et mehed on köögis julgemad katsetajad! Anna teada, kuidas mekkis :P
See esimene pilt on lihtsalt kõige parem :)
Võtab hingetuks!
Ula metsatukk ikkagi ju :)
Pildi on super ilusad, kohe näha, et erilise armastusega tehtud:) Ja palju õnne muidugi ka pisisünnipäeva puhul!
Suured tänud, Andra! Lapsepõlv paneb vägisi nostalgitsema. Ja need 6 kuud on tõesti läinud nagu linnutiivul, eks kunagi saan blogi algusaegu samamoodi taga igatseda. :)