Retsep on pärit ühest 80ndate klassikalisest India taimetoidu raamatust, mille kõik 800 lk paar aastat tagasi NYCst ühest kasutatud raamatute poest endaga kaasa haarasin. Kuna olen sellest üle 500 retseptiga kogust ka teisi roogi katsetanud ja täielikke ahhaa-elamusi saanud, soovitan soojalt ning hoiatan ette, et sealt leitud inspiratsioonist võib tulla tulevikus veel nii mõnigi postitus. Mõnusat suve jätku ja imelise aiamaahooaja nautimist!

LIHTNE TOMATITŠATNI*

Ideaalne kaaslane grillipeole ning (senini minu jaoks) parim asendus suhkrust pungil poeketšupile. Vürtsid toetavad lisaks hästi ka seedimist. Allikas: “The Art of Indian Vegetarian Cooking” Yamuna Devi.

Kogus: u 240 ml
Valmistamise aeg: 30 min
Säilib külmas: u 1 nädal

2 sl selitatud võid ehk ghee’d
1–2 tervet kuivatatud punast tšillit
1 tl vürtsköömneid
1 kaneelipulk
u 600 g küpseid tomateid, suurteks tükkideks lõigatud
3 sl jaggery toorsuhkrut**, alternatiivina sobivad hästi nt kookospalmisuhkur või hele pruun suhkur
0,5 tl soola

Kuumuta potis keskmisel kuumusel selitatud või, seejärel lisa tšillid, vürtsköömned ja kaneelipulk ning kuumuta, kuni vürtsköömned muutuvad pruuniks. Lisa ettevaatlikult tomatid, magustaja ja sool ning sega särisevat segu 10–15 minutit, kuni tšatni on suhteliselt kuiv ja/või sinu maitsele piisavalt paksu konsistentsiga. Eemalda kaneelipulk ja tšillikaunad. Serveerida võid kastet soojalt, toatemperatuuril või jahutatult. Suletud anumas säilib külmas u 1 nädala.

Nipp! Kui teed seda tšatnit suuremas koguses, arvesta, et kuumutamisaeg pikeneb märgatavalt tomatites sisalduva veekoguse tõttu.

* Tšatni võib olla nii värske kui ka kuumutatud teravamaitseline lisand, mida pakutakse teiste roogade juurde toidukorra elavdamiseks ja rikastamiseks. Kui roogade kõrvalt puudub tšatni, peetakse Indias sellist toidukorda tihti poolikuks. Lisaks maitseomadustele hinnatakse neid paksu moosi sarnaseid lisandeid aga kõrgelt just seedesüsteemi korrashoidja ja toetajana – enamasti sisaldavadki tšatnid erinevaid seedetuld toetavaid tooraineid nagu ingverit, tšillisid, sidrunimahla, hapusid puuvilju ja/või erinevaid vürtse.

** Ajurveedas välditakse teadlikult keemistemperatuurini jõudvate roogade valmistamisel mee kasutamist magustajana, kuna see mõjutab oluliselt maitset ning muutub keedes toksiliseks. Niisiis on sajandeid kasutatud magustajana kindlaid rafineerimata suhkruid – nt jaggery toorsuhkrut –, kuigi seda mitte ainult traditsioonide hoidmiseks, vaid ka kuna see toimib roogades väga hästi ning maitseb paremini kui alternatiivid. Jaggery’t valmistatakse suhkruroo- või datlipalmimahla kuumutades, kuni see on kokku keenud ning saanud fudge’i või lehmakommisarnase konsistentsi. Kuna tegu on loodusliku suhkruga, mida ei ole puhastatud ega pleegitatud (nagu valge suhkru puhul), sisaldab see enam vitamiine, mineraalaineid ja aminohappeid. Enamasti müüakse jaggery’t loodustoodete- või rahvusköögipoodides ümara tüki kujul (viitelt leiad pildi). Sobiva koguse saad sellest sel juhul kätte nt riivides või õhukesi viile lõigates. Head alternatiivid jaggery’le on vahtrasuhkur, datlipalmisuhkur, kookospalmisuhkur, aga võid kasutada ka heledat pruuni suhkrut.

Alles paar tundi tagasi seisin isegi turul kõiksugu kollakas-punastes toonides ja rohkem või vähem pehmekarvaliste luuviljaliste all lookas lettide taga. Virsikud, nektariinid, aprikoosid, ploomid, kirsid… kuumad suveilmad on täies hoos ja jahutav jäätis, mis tehtud just praeguse aja parimatest viljadest kõlab igal juhul üsna vastupandamatult. Siis aga saabub jälle teadaanne Eestist: “Täna tuli peenrast jälle 9 kg maasikaid…” ja mõte liigub kodusemate suvekuulutajate peale.

Juba tükk aega tagasi potsatas mu postkasti Bon Appétit ja ahvatles mind esimesel sirvimisel katsetama üht väga lihtsat jäätist, mida saab edukalt ilma jäätisemasinata valmistada. Itaallased nimetaksid selle retsepti järgi valmistatud maiust semifreddo‘ks, mis tähendab tõlkes poolkülma ning millega võiks tähistada laial skaalal eri magustoite, mida osaliselt jahutatakse või külmutatakse, kookidest jäätiseni. Aga nimetagem seda lihtsalt ja koduselt marjajäätiseks või külmutatud marjamaiuseks. Katsetasin ühel hommikul käepärast olnud vaarikatega ja tulemus tundus olevat jagamist väärt, eriti kui manasin silme ette need Saaremaa kuhjaga täidetud maasikakausid ja teised Eestimaa suvises rütmis kulgevad kodud, aiamaal valitsev maasikauputus.

Isetehtud marjajäätis (ilma jäätisemasinata)
Allikas: Bon Appétit, mai 2015

6-8 maiustajale
Valmistamine: 30 min
Külmas: 5 h

380 g vaarikaid (või nt maasikaid), puhastatud (kui kasutad maasikad, lõigatud ka pooleks või veeranditeks)
65 ml suhkrut (kasutasin turbinado toorsuhkrut)
1 sl valge veini äädikat
400 ml vahukoort
näpuotsaga soola
135 ml magusat kondenspiima
100 ml Kreeka jogurtit (või maitsestamata jogurtit)

soovi korral serveerimiseks: röstitud musti seesamiseemneid

Keeda väikeses potis keskmisel kuumusel marju suhkruga, aeg-ajalt segades, kuni marjad on lagunenud ja suhkur sulanud, u 5-10 min. Lisa äädikas. Jäta jahtuma.

Vahusta koor soolaga keskmiselt kõvaks vahuks. Tõsta õrnalt sisse kondenspiim ja jogurt ning sega, kuni mass on täielikult segunenud. Nirista õrnalt sisse pool moosist, sega lusika või vispliga vaid veidi, nii et näeksid veel moositriipe. Lisa ülejäänud moos ja sega samamoodi vaid veidi, et moos jääks klompidena maiuse sisse.

Kalla kõik u 1 liitri suurusesse vormi ja külmuta, vähemalt 5h.
Soovitav tarbida 3 päeva jooksul. 

Seemned ja pähklid on teatavasti head energiaallikad, sisaldavad kasulikke õlisid, vitamiine, mineraale, kiudaineid jt toitaineid. Sel samal põhjusel on need nn energiabatoonikesed saanud nüüd meie suurteks sõpradeks veidi teistsugustel teekondadel – nädalavahetuse matkadel, kus energiat kulub küll palju, kuid seljakoti tahaks siiski võimalikud kergena hoida. Kaubanduses on müsli- ja energiabatoonikesi saadaval küll väga laias valikus, aga värskelt postkasti potsatanud ajakirja Bon Appétit uue aasta esimene number innustas mind sellest hoolimata kohe ka kodus olemasolevast materjalist retsepti ja tehnoloogiat järgi proovima.

Kahjuks oli mul kinoa just eelmisel päeval otsa saanud (just sellega katsetamine oleks olnud põnev), kuid selle asemel otsustasin ära kasutada kapis leiduvaid eri seemnekotikeste lõppe. Parasjagu oli mul lõppenud ka üks magus sõbrapäevateemaline pildistamine, millelt oli üle jäänud ports sulatatud tumedat šokolaadi, niisiis läks ka see käiku. Just reeglipäratus ja mängulisus ongi vast taoliste retseptide juures võluv faktor, mis näpud sügelema ja fantaasia lendama paneb. Vähemalt minul.

Retsept õnnestus super hästi ning tekkis üsna kiiresti vaimustus – nüüd neid ainult ise teengi! Kui pressitud ja ahjus kuivanud mass maha jahtus, sain batoonid lahti lõigata ja kilesse mässida ning mõnus näks oligi eesootavale matka- ja kalastusnädalavahetusele olemas!

Kirjutan siia üles mõlemad retseptid, nii originaali kui enda mugandatud variandi, et järgmisel korral kinoagagi proovida.

1) Rohkete seemnetega kirsi-kinoabatoonike – Bon Appétit 2015. aasta jaanuarinumbri originaalretsept,
2) Seemne-kirsibatoonikesed tumeda šokolaadiga (pildil) – minul olemasolevatest toorainetest valminud sama retsepti mugandatud variant 

1) Rohkete seemnetega kirsi-kinoabatoonike

Allikas: Bon Appétit, jaanuar 2015

12 tk

a) Vooderda 20 x 20 cm suurune küpsetusvorm küpsetuspaberiga nii, et küpsetuspaber jääks mõlemast äärest u 10 cm üle.

b) Kuumuta ahi 180 kraadini ja rösti 240 ml hakitud mandleid, 120 ml loputatud (toorest) kinoad, 60 ml kõrvitsaseemneid ja 60 ml päevalilleseemneid ahjuplaadil, aeg-ajalt segades, u 10-12 minutit või kuni need on kuldpruunid. Lase jahtuda.

c) Alanda ahju kuumust 95 kraadini.

d) Purusta (miniköögikombainis, kannmikseris või saumikseri abil) 240 ml kuivatatud hapusid kirsse, 2 sl pruuni riisi siirupit, ¾ tl soola ja 2 sl vett ühtlaseks massiks.

e) Sega saadud mass röstitud pähkli-seemneseguga, kalla see ettevalmistatud küpsetusvormi ja vajuta supilusika seljaga enam-vähem ühtlaseks kihiks. Et batoonikesed hiljem hästi vormi hoiaks, tuleb mass korralikult kokku pressida. Selleks keera üle äärte ulatuvad küpsetuspaberi otsad massi peale ja kasuta pressimiseks mõnd lamedapõhjalist topsi või kaussi. Eemalda küpsetuspaberi ribad, kontrolli, et pind oleks ühtlane, vajadusel pressi veel.

f) Küpseta 20-25 minutit või kuni mass ei ole enam kleepuv.

g) Lase jahtuda, seejärel lõika kangideks.

 * * *

Seemne-kirsibatoonikesed tumeda šokolaadiga (pildil)
Mugandatud ajakirjast Bon Appétit, jaanuar 2015 

12 tk

a) Vooderda 20 x 20 cm suurune küpsetusvorm küpsetuspaberiga nii, et küpsetuspaber jääks mõlemast äärest u 10 cm üle.

b) Kuumuta ahi 180 kraadini ja rösti 240 ml hakitud mandleid, 120 ml päevalilleseemneid, 120 ml kõrvitsaseemneid ja 2 sl seesamiseemneid ahjuplaadil, aeg-ajalt segades, u 10-12 minutit või kuni need on kuldpruunid. Lase jahtuda.

c) Alanda ahju kuumust 95 kraadini.

d) Purusta saumikseri abil 240 ml kuivatatud hapusid kirsse, 2 sl mett, ¾ tl soola ja 4 sl vett ühtlaseks massiks.  

e) Sega saadud mass röstitud pähkli-seemneseguga, lisa ka 2 sl chia-seemneid.

f) Sulata veevannil või paksupõhjalise poti põhjas, pidevalt puulusikaga segades 200 g tumedat šokolaadi ja määri see ühtlase kihina ettevalmistatud vormi põhja (soovi korral võid selle sammu ka vahele jätta).

g) Kalla pähkli-seemnesegu enam-vähem ühtlase kihina šokolaadikihile ja vajuta supilusika seljaga ühtlasemaks. Et batoonikesed hiljem hästi vormi hoiaks, pressi mass võimalikult tihkelt kokku. Selleks keera üle äärte ulatuvad küpsetuspaberi otsad massi peale ja kasuta pressimisel abilisena mõnd siledapõhjalist topsi või kaussi. Eemalda küpsetuspaberi ribad, kontrolli, et pind oleks ühtlane, vajadusel pressi veel.

 h) Küpseta 20-25 minutit või kuni mass ei ole enam kleepuv.

i) Lase jahtuda, seejärel lõika kangideks.

Avokaado-kurgimahedik
(retsept kohandatud lehelt Taste of Two Plates)

1 klaas (~350 ml)

½ küpset avokaadot
½ banaani (külmutatud)
1 lühike kurk, soovi korral kooritud
100 ml vett
1 tl mett
1 tl laimimahla
3-4 piparmündilehte (soovi korral)
1/2-1 tl matcha (rohelise tee) pulbrit (soovi korral)*
näpuotsaga soola

Surista kõik komponendid kannmikseris või saumikseri abil ühtlaseks paksus ja kreemiseks mahedikuks. Serveeri kohe.

* Matcha on peen roheline pulber – jahvatatud rohelise tee lehted. Traditsiooniliselt on matcha‘st tehtud Jaapanis teed, aga antioksüdandirikast erkrohelist pulbrit võib kasutada ka muudes toitudes-jookides, näiteks laialt on see levinud küpsetistes. Matcha sisaldab kofeiini. Kui oled sellele tundik, jäta see retseptist lihtsalt  välja. Kui oled aga harjunud hommikul või lõunal kofeiinisisaldavat teed või kohvi jooma, võib sulle see lisand mahedikes just meeldima hakata.

Sellele algusele tagasi vaadates mõistan täna, et kuigi sel hetkel tundus tulevik üsna lahtine ja siduvate lubaduste jagamine vast mitte kõige mõistlikum, oli kuskil ometi see miski, mis ei lubanud ka niisama lihtsalt sellest ideest lahti lasta. See tunne ei ole mulle veel kunagi valetanud ja selgi korral pean olema tänulik, et tema vastu ei talitanud. Järgneva 6 kuu jooksul loksus kõik täpselt nii paika, nagu loodetud, ja raamatutegu sai Eestimaal veedetud kolme suvekuu jooksul omasoodu mõnusas tempos väldata.

Nüüd tundub isegi veidi müstiline mõelda tagasi sellele veidrale suvele. Juunikuu, mis oli külmem kui eelmise aasta detsember – külm, hall, vihm, ühel päeval isegi lumesadu. Kuigi rannailmaks ei sobinud, mõjusid ilmaolud küpsetamismeeleolule kindlasti toniseerivalt. Seejärel kuumarekorditega juuli- ja augustipäevad, mil temperatuur Angeelika päiksepoolses köögis oli ilma kuuma ahjutagi üle 30… Need põnevad katsetused haputainaleiva juuretise ja erinevate küptsetamismeetoditega, ja see peaaegu nähtamatu jahuloor, mis päeva lõpuks köögi horisontaalseid pindu ühtlaselt kattis…

Seda tunnet, kui ma lõpuks esimesel advendil(!) raamatut esimest korda käes sain hoida, on raske kirjeldada. See on segu ärevusest, rõõmust, tänutundest… See on alati eriline. Hetk, mil üks ring saabki lõplikult täis.

Siis algab raamatul aga teine ning palju magusam eluring – sinna kogutud tarkuste kasutamine. Esimeseks katsetuseks valisin kohe ühed lemmikmaiuseid sellest raamatust – mustika-vaarika friand‘id (lk 98). Nagu Angeelika raamatus kirjutab, on need väikesed mandikeeksikesed, millele annab eriliselt hõrgu maitse nn pähklivõi – väikeses kastrulis sulatatud ja pruuniks keedetud või. Ja tal on tuline õigus!

Mustika-vaarika friand‘id

12 tk

75 g jahu 
240 g tuhksuhkrut
125 g jahvatatud mandleid (mandlijahu)
240 g munavalgeid, kergelt lahtiklopitult
150 g võid – pruunistatud, kurnatud ja jahutatud
100 g vaarikaid ja mustikaid vm hapusid marju (värskeid või külmutatud)

Sõelu kaussi jahu ja tuhksuhkur. Lisa mandlid, kergelt vispeldatud munavalged ja pruunistatud, jahutatud ning kurnatud või.

Tõsta tainas silikoonist vormidesse (mina kasutasin muffinipanni), täites vormid vaid poolest saadik, ja kata 2 vaarika ja 4 mustikaga.

Küpseta 180kraadises ahjus 25 minutit.

Võin küll heldimusega mõelda ka kõikide nende imeliste küpsetiste peale, mis Angeelika mulle iga pildistamispäeva lõpus kaasa pakkis… Nagu ka nendele 30+ kraadistele päevadele, millest kangetena läbi tulime… Aga kõige eredamana jääb sellest raamatust mulle meelde just see, kui oluline on elus oskus ja julgus teha ja pühenduda jäägitult sellele, mida armastad. Ja anda endast seda tehes alati parim. Nii võib tõesti imesid juhtuda…

Minu südamlik tänu ja kummardus ühe tõelise unistusteprojekti meeskonnale:

Retseptid: Angeelika Kang
Projektijuht: Lia Virkus
Kujundaja: Einike Soosaar
Lood: Tiina Kruus
Fotograaf: Virge Viertek (fotod autorist)
Stilist: Merit Boeijkens (fotod autorist)

***

Kohad, kus saab Angeelika Kangi hõrgutisi maitsta käsi jahuseks tegemata ja koduahju sisse lülitamata:

Katharinethal
Katharinenthal II – makroonikohvik Kadrioru Kunstimuuseumis
More
Cakery Levier

Turul värske kraami riiulilt torkasid tuttavad rohelised lehed silma. Hõõrusin kohe kiiresti silmi ja lugesin igaks juhuks ka juurde pandud silti. See ütles wild ramps ja selle juures ülivõrdes tutvustus, millega tegu. Jah, kõlab üsna õigesti. Kilohinnaks arvutasin kiirelt hirmuäratava 40 dollarit, aga õnneks see ju väga palju ei kaalu (huvitav, mis Eestis turul hind on?). Nägu läks mul igatahes naerule nagu kommipoodi sattunud lapsel ja turukotti rändas väike punt seda metsikut küüslauku, jäädes ootama nädalavahetusel tekkivat vaba momenti, mil see pestoks suristada.

Tegelikult võib mu blogist juba 3 aasta tagant ühe karulaugupesto leida, aga heast lapsest võib ju ikka mitu postitust kirjutada. Pealegi olen vahepealse ajaga erinevaid pestoretsepte proovides-lugedes leidnud, et mulle meeldib pesto, mis on purustatud sellises järekorras, nagu Nami-Nami Pille seda teeb – purustades esmalt pähklid ja juustu. Nii saan valida pähklite ja juustu jämeduse (mulle meeldib need jätta üsna jämedaks), ning seejärel lisada nii palju rohelist, kui tahan. Samas ei ole pesto tegemisel mingit reeglit ja ka kogused lubavad väga loominguliselt läheneda, nii et õigupoolest ongi see üks suur maitse asi.

Meeldetuletuseks neile, kes plaanivad sellele ise metsa järgi minna – karulauk on Eestis looduskaitse all, kuuludes kolmandasse kaitsekategooriasse, mis tähendab, et seda võib korjata vaid oma tarbeks, võttes igalt taimelt vaid 1 lehe. Nii ei saa taim kahjustada.

Karulauk kasvab aga edukalt ka koduaias! Kes on suur karulaugu fänn ja kellel on isekasvatamise võimalus käepärast, tasub seda kindlasti teha, sest nii ei ohusta sa metsikult kasvavaid taimi. Kõige lihtsam on taim oma aeda tuua kellegi tuttava koduaiast või aiandist, kuigi ka seemnetest külvamine on võimalik. Külva seemned (müüakse aianduspoodides) hästi õhukese mullakihi alla augustis. Karulaugule meeldib kasvada poolvarjulises ja niiskes kohas (nt mõne põõsa all). Pärast külvamist tärkavad esimesel kevadel aprillis ehk üksikud lehed, kuid kui olla kannatlik, on karulauguvaip paari aasta pärast isekülvi ja sibulatega paljunemise tulemusena kenasti edasi arenenud. Karulaugu lehti korjates jäta igale taimele kindlasti paar lehte alles ning ära kunagi niida lehti või õisi maha – nii võimaldad taimel edasi elada ja paljuneda.

Lihtne karulaugupesto (oi kui hea)
u 250 ml pestot

1 väike peotäis metsapähkleid (võid asendada nt seedermänniseemnete, mandlite või Kreeka pähklitega või ka kõrvitsa- või päevalilleseemnetega)
1 väike peotäis jämedalt riivitud parmesani
1 suur peotäis karulauku (võib panna ka basiilikulehtedega pooleks)
extra virgin oliiviõli
näpuotsatäis soola-pipart

Pese ja kuivata karulauk. Pane minikombaini (väiksesse purustajasse, mis saumikseriga enamasti kaasa tuleb) pähklid ja jämedalt riivitud juust. Surista ühtlaseks teraliseks massiks (ise saad valida, kas meeldib jämedam või peeneteralisem). Lisa peenemaks hakitud või rebitud karulauk (kasuta ka varsi ja kui soovid ka basiilikulehti). Nirista peale veidi oliiviõli ja surista ühtlaseks teraliseks massiks, valides jälle endale meeldiva teralisuse (mulle meeldib robustsem ja jämedate teradega pesto, nii et suristan üsna vähe). Lisa sool ja värskelt jahvatatud must pipar ning vähehaaval veel oliiviõli, kuni saavutad endale meeldiva konsistentsi.

Säilitamiseks pane pesto õhukindlalt suletavasse väikesesse purki, vala peale õhuke kiht oliiviõli ja hoia külmkapis. Säilib paar nädalat.

Millega ja kuidas pestot süüa?
Pesto sobib ideaalselt lihtsalt niisama ciabatta või mõne muu saialisega söömiseks, tomativõileivale või -salatisse, sellest saab hea ja kiire pasta (keeda pasta, kurna ja sega pesto lihtsalt pasta hulka) ning see sobib hästi ka omleti või muu munaroaga söömiseks… Võimalusi on õigupoolest lõputult, aga üks on kindel – külmkapis ootav pestopurk on igati kuldaväärt! 

Sellest eksitava nimega toorainest on läbi aegade tehtud väga palju tooteid – enamasti küll söödavaid, aga nende seas ka nt värvi, millega maju üle võõbata. Üks toode, mis selle toorainega tänapäeval aga kindlasti esmalt seostub, on maapähklivõi. Ja pole ka ime, sest kui ühest konkreetsest tootest on välja arenenud suisa haigus – arahhibutürofoobia ehk hirm pähklivõi suulakke kleepumise ees -, peab ju olema tegu üsna laialt levinud kraamiga!

Neid komme on äärmiselt lihtne teha ja kui valida kvaliteetsed toorained, saab kõrvale põigata ka nendest E-ainetest (nt TBHQ ehk E319), mis tavaliselt selle kommiga poest ostes kaasas tulevad.

Isetehtud Reese’s ehk maapähklivõi kommid
u 20 kommi

150 g tumedat šokolaadi
u 10 kuhjaga tl maapähklivõid (võib kasutada nii peenema kui koredama tekstuuriga variante, soolast kui mahedat)

paberist või fooliumist kommivorme

Sulata vesivannil šokolaad (selleks pane väike pott  veega keema ja aseta potile sellest veidi suurem kuumakindel kauss, jälgi, et kauss ei oleks põhjapidi vees). Samal ajal laota kommivormid mõnele alusele, vaagnale või suuremale taldrikule valmis.

Kui šokolaad on sulanud, nirista iga vormi põhja u 1/2 teelusikat sulašokolaadi, vajadusel aja see lusikaotsaga vormi põhja peal veidi laiali, et vormi põhi oleks üleni õhukese kihiga kaetud. Pista vormid koos alusega u 3-4 minutiks sügavkülma. 

Kui kommide põhjad on tahenenud, tõsta igasse vormi u 1/2 tl maapähklivõid. Silu lusikaseljaga ühtlaseks, aga jälgi, et pähklivõi ei puutuks vormi äärtega kokku. 

Nüüd nirista igasse vormi veel u 1 tl sulašokolaadi, jälgi et komm saaks üleni šokolaadiga kaetud. Pista kommid külma tahenema. Kui kommid on tahenenud võid need kergesti eemaldada paberitest või serveeridagi neid koos paberiga.

Kindlasti ei jää märkamata, et olen blogi väljanägemist uuendanud! Loodan, et sellisel kujul on blogi lugemine-vaatamine mõnusam ja esimene pilk annab ka ülevaatlikuma mulje. Nokitsemist ja nuputamist veel jagub (nt kuidas kuvada postituste rubriigid nii, et ka teistele teemadele lisaks retseptidele ligi saaks ja et retsepte leiaks ka kategooriate järgi), aga suurem osa on siiski valmis. Ja mul on selle üle eriti hea meel, sest tunnen, et nüüd on see paik jälle rohkem minu nägu. Esmamuljeid on loomulikult teretulnud ja kui kuskil esineb mõni viga, siis olen selle teavitamise eest väga tänulik! :)

Üks enam-vähem sinna samasse kategooriasse kuuluv magustoit on meie menüüsse viimasel ajal eriti tihti sattuma hakanud – klassikaline itaalia magustoit panna cotta ehk lihtsustatult öeldult kuumutatud ja seejärel tarretatud kooremagustoit. Tavaliselt tehakse panna cotta‘t koorest ja piimast, aga lisaks klassikale olen katsetanud ka nt mandlipiimaga ja keefiriga. Ja just viimase retspeti ma siin jagangi.

Tuleb tunnistada, et tarretatud magustoitudega on mul maast madalast olnud eriline suhe – tarretisepulbrist mandariiniviilude ja külmutatud sõstardega kaunistatud tarretisekausid olid siis meie peres täielikult minu spetsialiteet. Panna cotta valmistamine nõuab küll veidi ka želatiiniga mängimist, aga tegelikult ei ole see pooltki nii hirmus, kui näiteks mulle endale alguses tundus. Lemmik on see magustoit kolmel lihtsal põhjusel: valmistamine on lihtne ja võtab väga vähe aega (kuigi magustoidu tahenemiseks külmas tuleb varuda siiski mõned tunnid, on oma kätega tegemist maksimaalselt 15-20 minuti jagu); magustoidu saab külalistele eelneval õhtul valmis teha ja see maitseb lihtsalt väga hästi!

Keefir annab sellele vanale heale maiusele juurde veidi robustsema tekstuuri ja kerge hapuka maitse.

Keefiri panna cotta
4-le

400 ml rõõska koort (35%)
200 ml keefiri
4 sl suhkrut
näpuotsatäis soola
1 tl vanillikaunapastat (või vanilliekstrakti)
7 g ehk u 2 tl želatiinipulbrit (kui kasutad lehtželatiini, võta u 4 lehte ja toimi lähtuvalt pakendil olevast õpetusest)

Võta väike kuumakindel kauss ja pane sinna 3 sl vett. Puista žaletiinipulber ühtlase kihina vee pinnale. Kui näed, et kuskilt jääb pulber kuivaks, tilguta kuivale laigule paar tilka vett. Jäta 5-10 minutiks paisuma. Pane potti koor, suhkur, sool ja kuumuta segades, kuni suhkur on sulanud (umbes 75 kraadini), aga ära keema lase! Tõsta kõrvale ja jäta jahtuma.

Serveeri hapukate granaatõunaseemnetega vm hapuka marja või moosiga.

See keefiri panna cotta retsept ilmus koos teiste minu fotode ja varakevadiste retseptidega ajakirjas Minu Aed, mille kallal olen siin Californias olles nokitsenud. Mul endal ei ole veel õnnestunud küll ajakirja näha, aga see peaks olema sellest nädalast müügil ja loodetavasti pakub rohenäppudele ka põnevat lugemist-vaatamist!

Panen siia paar fotot veel, mida selle ajakirja toiduplokist leida võib. Teemadeks on kerged tervislikud kodused toidud (salatid, supp, mahedik…), kaudselt lihavõtted (ei saa üle ega ümber munadest ja sellest, mida kõikide nende koksitud munadega pärast teha) ja väike pala ka nn köögiaiandusest – idudest ja idandamisest. Head maiustamist, ajakirja lugemist ja mõnusat kevadist nokitsemist nii kööki kui aeda!

Möödunud pühapäevahommikul helises mu telefon. Kõne oli Oregoni suunakoodiga ja kui vastu võtsin, kõlas teiselt poolt tuttav hääl – mu sõbra ema A, keda olin paar nädalat tagasi enda juures majutanud, kui ta San Franciscot külastas. 45 minuti jooksul jõudsime rääkida paljudest maailma asjadest, aga tegelikult oli tema kõne mõte lihtne – jagada nii armsalt oma siirast suurt rõõmu ja vaimustust siit SFi Chinatownist kaasa ostetud… bambusaurutist!

Eks see on ikka nii, et kui keegi meil külas on, läheb jutt varem või hiljem toidule ja toitumisele. Siis on tõenäoliselt kaks võimalust – kas kellelgi on pärast 5 minutit surmigav või just vastupidi. Õnneks oli A toiduteemadest huvitatud ja juttu jätkus. Kes seda enam teab, millest see konkreetne jutt pihta hakkas, igal juhul jõudsime välja köögiviljade aurutamiseni. Näitasin enda bambusaurutit (mis oli üks esimesi asju, mis ma enda tühja kööki Californiasse kolides ostsin) ja lisasin, et oma vanematele hiljuti kingitud auruti on samuti tihedalt kasutuses. Nüüd, mil ta paar nädalat hiljem mulle helistas, sain aru, et aurutijutt oli läinud väga õigele inimesele – ta kasutab seda nüüd igapäevaselt ja naudib naturaalseid maitseid (ja tõenäoliselt sööb ka rohkem köögivilju kui varem). Ja mis tegelikult peamine – ta oli selle üle nii õnnelik! Loomulikult ei ole asi paljas bambusaurutis, vaid palju laiemas mõttes toitumises ja oma harjumustes (ja nende muutmises). Selle kõne emotsioone on aga raske sõnadesse panna – see on see ütlemata hea tunne, kui saad aru, et sinu tegemised ja jutt on tegelikult ka kellelgi korda läinud, oled kedagi inspireerinud ja sõna otseses mõttes kellegi elu muutnud.

See kõne tekitas mus kuhjaga häid emotsioone ja ma kohe tundsin, et pean selle endast välja paiskama. Kõigepealt külvasin muidugi Elari üle, kes seepeale käis välja, et äkki ma peaksin sellest ka blogis kirjutama. Ja siin ma nüüd olengi.

Köögiviljade aurutamine on tegelikult väga lihtne ja kindlasti väga paljud juba teevad seda. Ja kindlasti on paljudel ka kodudes bambusaurutid (või muud aurutid). Nii et ma ei jaga siin tegelikult mitte midagi uudset, iga uus on ju hästi unustatud vana. Kui juhtub, et keegi saab sellest postitusest natukenegi innustust, siis on see igati asja ette läinud!

Miks aurutada?

Aurutamine on kõige tervislikum viis toidu valmistamiseks. Seda mitte ainult põhjusel, et aurutamisel ei kasutata õli või muud rasvainet (nagu nt praadimisel või röstimisel, kuigi olgu selguse huvides mainitud, et siinjuures ei pea ma silmas seda, et rasvainete kasutamine toiduvalmistamisel oleks totaalselt ebatervislik või mitte vajalik – vastupidi, paljude toitainete omastamiseks värskest kraamist on just vaja rasvaineid, lihtsalt on vahe, kuidas ja milliseid rasvained toiduvalmistamisel kasutada), aga ka selle poolest, et nii säilitavad toorained ka nendes sisalduvad kasulikud ained. Ilmestamiseks võib tuua näite keetmisest, mille puhul läheb enamus kasulikest ainetest värsketest viljadest keeduvette – tulemuseks see, et kasulikum oleks tihti tarbida hoopis keeduvett, mitte aga enam keedetud vilju endid (supi tegemisel seda muret ei ole, kuna sööd nagunii kogu kraami ära).

Aurutamine säästab aega ehk on väga kiire viis toidu valmistamiseks. Kuuma auru käes valmivad köögiviljad minutitega – kõvemad juurviljad (nt porgand, kaalikas, naeris, kartul) valmivad u 8-10 minutiga, rohelised oad, spargel, rooskapsad, brokoli vaid mõne minutiga. Mõtle porgandi või kartuli keetmise peale, palju selleks tavaliselt kulub?

Ja vähetähtis ei ole toidu puhul ka selle maitse! :) Aurutatud köögiviljadel on n-ö “mitte lahjendamisest” ja “mitte maitsestamisest” tulenevalt ka puhtam ja tugevam naturaalne maitse.

Kuidas bambusaurutiga aurutada?

Klassikaliselt käib bambusauruti vokkpanni sisse, aga võib kasutada ka sobivas suuruses potti (jälgi, et auruti ja pott oleksid sarnases suuruses ja auruti istuks hästi ja kindlalt poti peale).

Auruti resti võib enne köögiviljade laotamist ka vooderdada (kuigi see ei ole kohustuslik ja mina seda ei tee), et hiljem pesemist vähem oleks (aga seda ei ole tavaliselt niigi palju). Selleks kasutatakse Aasias nt banaanilehti või Hiina kapsa lehti. Müüakse ka spetsiaalseid ümmargusi augustatud küpsetuspaberilehti, mida võib lihtsa vaevaga muidugi ka ise kodus teha. Erinevalt taimsetest vooderajatest ei anna küpsetuspaber ülejäänud toidule lisamaitset.

a) Pane panni või poti põhja u 5 cm vett – jälgi et vesi ei ulatuks aurutini, kui auruti vokkpanni sisse toetad.
b) Lase vesi suurel kuumusel keema.
c) Laota köögiviljad ühe korrusena ja suhteliselt hõredalt (kindlasti mitte nii tihedalt üksteise kõrvale surutult nagu siin illustreerivatel fotodel! :)) aurutirestile, pane kaas peale (jälgi, et köögivilju ei oleks liiga palju ja et kaas saaks vabalt sulguda).
d) Kui vesi on täies hoos keema läinud, tõsta auruti pannile.
e) Aurutamise ajal lase veel täiel kuumusel keeda (jälgi, et vesi panni põhjast otsa ei saaks – vajadusel lisa vett) ja püüa iga natukese aja tagant kaane alla mitte piiluda (alguses peab kogemuste saamiseks seda muidugi tegema). Aurutamise aeg sõltub sellest, kui kõva ja kui suur köögivili on.
f) Kui köögiviljad on valmis, eemalda auruti ettevaatlikult panni pealt, eemalda kaas (et vältida edasiküpsemist) ja asu võimalikult kiiresti sööma.
g) Kui soovid, võid värskelt aurutatud köögivilju maitsestada veidikese extra virgin oliiviõli, soola-pipra ja/või peenelt riivitud Parmesaniga.

Milliseid vilju aurutada?

Bambusauruti on pärit Aasiast, kus peale värske taimse kraami aurutatakse selles ka mereande, liha ja erinevaid tainasse mässitud pelmeenilaadseid roogasid (dim sum jt). Toon siin ära nimekirja köögi- ja juurviljadest, mis on aurutades eriti head, kuigi aurutada võib põhimõtteliselt kõike, mis hamba all ei karju!

Juurikad: porgand, pastinaak, juurseller, peet, kaalikas, naeris, kartul, bataat (maguskartul), maapirn

Kapsalised: brokoli (ehk spargelkapsas), lillkapsas, rooskapsas, nuikapsas

Muud: igasugused sibulad, spargel, rohelised oad, herned

Nipid-nõuanded-tähelepanekud:

– kui kasutad mitme korrusega aurutit, arvesta, et alumine korrus saab suuremat kuuma kui ülemine ehk alumisele asetada need viljad, mis nõuavad pikemat kuumutamist ja ülemisele need, mis vähem; samuti võid teisi korruseid koos kiiremini valmivate viljadega jooksvalt aurutamise ajal “vahele” lisada;

– mida vähem on aurutis asju, seda kiiremini nad valmis saavad;

– “maitsesta” restile pandud köögivilju teiste saadustega – nt küüslauguga, sibulaga (viimane on aurutatult isegi väga maitsev), ürtide vms;

– kui oled esteet, auruta peeti tervelt (nii kulub küll rohkem aega, aga peet ei määri aurutajat ära);

– aurutamisel võid vee asemel vastavalt soovile ja katsetamisisule kasutada muid vedelikke, nt puljongit, teed, õlut, veini, mõnd mahla või maitsestada vett nt ingveriviilude, apelsinirataste või muuga, mis pähe tuleb ja tundub, et võiks maitsva nüansi anda;

– aja kokkuhoiuks pese, koori ja tükelda köögivilju samal ajal, kui kuumutad vett;

– kui soovid, võid värskelt aurutatud köögivilju maitsestada veidikese extra virgin oliiviõli, soola-pipra ja/või peenelt riivitud Parmesaniga, aga võid aurutatud köögivilju kasutada ka salatiteks, püreedeks jne;

– pärast kasutamist pese auruti sooja vee ja harjaga puhtaks ja enne kappi panemist lase täielikult kuivada;

– bambusaurutil on ka teisi lõbusaid otstarbeid – köögis saad seda kasutada nt sõela või puuviljakausina, aga see on ka põnev “kingipakend” – ülejäänud kingi osised võid pista aurutisse, kaane peale panna ja soovi korral auruti paelaga lihtsalt kinni siduda.

Kas sul on bambusauruti (või mõni muu auruti)? Kas kasutad seda tihti? Mis on sinu lemmiktoidud-toorained, mida aurutades valmistada?

Niisiis olen sel korral siin rohkem keskendunud kohalikele turgudele. Olen juba harjunud meie enda kodu lähedal asuva pisikese turuga, kus kõik pakutav kaup on organic. Viiendat nädalat jutti seda külastades on juba selgelt välja kujunenud, millise farmeri käest saab imeilusat spinatit, kellelt magusaid ja mahlaseid Cara Cara apelsine, kellelt värkseid rooskapsakesi ja kui piisavalt vara lähed, ka häid koduseid mune!

Siin olles, igal pühapäeval turgu külastades ja suuresti sealt koju tassitud kraamist ka järgmise turupäevani toitudes olen tõeliselt aru saanud ja omal nahal kogenud, mida tähendab hea ja kvaliteetne tooraine. See on natukene nagu isegi paradiis – liiga hea, et olla tõsi! Praegu müüakse palju tsitruselisi (alustades sidrunitest ja eri sorti apelsinidest kuni erinevate pomelite, mandariinisortide ja väga eriliste laimideni), avokaadosid, hurmaasid, granaatõunu, rooskapsaid ja teisi kapsalisi, rediseid, sellerit…

Neil on siin sellised taimed, mille kohta nad ise ütlevad cooking greens ehk toitudes kasutatavad (enamasti) rohelised taimed, mis on tavaliselt suurelehelised, tugevamad ja nahkjamad ehk mis vajavad söömiseks suuremat (kuum)töötlust – nt lehtpeet ja loomulikult lehtkapsas ehk kale (ka collard greens)! Lehtkapsast on neil siin alati saada vähemalt 5-6 eri sordis – roheline, punane, nahkjam dinosauruse sort, tammelehe sarnane sort, kapsalehele sarnane sort, kähar sort jne.  See on asi, mille nimel tullakse varakult turule. Olen sellest aru saanud nõnda, et selleks ajaks, kui mina turule jõuan, on sellest enamasti alles vaid viimased räbalad. Kui ma sel pühapäeval erakordselt varakult oma salatimüüja järjekorras seisin, tuli sinna üks vanem härrasmees ja küsis müüjalt: “Kas teil kale‘i ka on?” Naine vastas, et on. Mees seepeale rõõmsalt kilekotti müüja poole sirutades: “Ma võtan suure kotitäie, ainult näidake, milline see on!”

Lehtkapsas on siin vaieldamatult kõige populaarsem superfood – sellest tehakse smuutisid ja toidupoodides müüakse vähemalt 5 erinevat lehtkapsasalatit, lehtkapsakrõpsudest ma üldse ei räägigi. Minu teada peaks lehtkapsa kasvatamine Eestis oleme väga lihtne, aga mäletan, et lehtkapsa seemnete hankimine seda polnud. Nii jäigi endal eelmisel hooajal proovimata. Nüüd aga saatsin juba varakult emale ja ämmale seemned sahvrisse valmis ja loodan suvel oma silmaga näha, mis neist selleks ajaks saanud on.

Aga aiamaalt turule tagasi… Ja siis on neil praegu muidugi erinevaid salatilisi. Ühed müüvad juba varrerootsu või pea küljest lahtirebituna, aga mina eelistan neid, mida müüakse veel pea või põõsana. Sel korral tahtsingi jagada üht lihtsat salatiretsepti, mis kasutab siinseid lihtsalt imelisi salatilisi ja praegu igati võidutsevaid apelsine!

Seda salatit olen viimase kuu aja jooksul korduvalt ja korduvalt teinud – nii iseseisva roana kui salatina hommikuste munade või õhtuse prae kõrvale. See sündis lihtsalt, pannes kokku praegused hooajalised headused – turult saadud imelise kvaliteediga salatid ja mõrkjad endiiviad (nende eri sortide kohta joonis-pilti näed selles postituses, selles salatis kasutan alati radicchio‘t ja friseesalatit ehk käharat enviiviasigurit). Apelsinihooaeg on just praegu täies hoos, mis tähendab, et just nüüd on nad kõige mahlasemad ja magusamad! Kreeka pähklid annavad salatile mõnusa tummise maitse ja närimist ning kitsejuust sulab veidi kastmega ühte ja annab juurde kreemisust. Vahel kui tuju on ja tahan salatist suurema roa teha, panen salatisse ka ühe küpse avokaado viilud, mis lisavad veelgi kreemisust. Aga salat on ilma avokaadotagi väga hea!

Nagu öeldud, teeb sellest salatist selle salati parim värske tooraine. Niisiis peaks sellesse retsepti ka loominguliselt lähenema – valides poest-turult tooraineid, mis tõeliselt head ja värsked välja näevad. Üks põhimõte on aga kindel – salatilisi valin alati vähemalt 2 või 3 eri tüüpi – ühed krõmpsud ja mahedamaitselisemad (nt little gem või Rooma salat), teised mõrkjamad (nt friseesalat ja/või radicchio, mis on tavaliselt ka krõmsumate killast) ja kui tuju, lisan ka midagi vürtsikamat nagu rukola.

Lihtne apelsinisalat Kreeka pähklite ja kitsejuustuga
2-le

2 apelsini* (soovitan kasutada veriapelsine ja/või Cara Cara apelsine, aga sobivad loomulikult ka Navel** apelsinid)
suur peotäis värsket krõmpsu mahedamaitselist salatit (nt Little Gem)
peotäis erinevaid endiiviaid (mina kasutan friseesalatit ja radicchio’t – need on mõlemad mõrkja maitsega)
peotäis spinatit
1 küps avokaado (soovi korral)
väike peotäis pehmet kitsejuustu
peotäis Kreeka pähkleid
hästi väike suts extra virgin oliiviõli
soola
värskelt jahvatatud musta pipart

1) Rebi pestud ja kuivatatud salatid suupärasteks tükkideks ja pane kaussi.
2) Koori apelsinid, väiksemad viiluta ratasteks, suuremate apelsinide rattad võid poolitada.
3) Nirista peale hästi väike suts oliiviõli, maitsesta kergelt soola ja pipraga ja sega kätega kergelt läbi (nii saab salat apelsinimahla, õli ja maitseainetega kokku).
4) Puista peale Kreeka pähklid, murenda näppude vahel kitsejuust. Kui kasutad avokaadot, poolita see ja lõika avokaado koore sees viiludeks, nii et koor jääb terveks. Seejärel võta viilud lusika või noa abil koorest välja. Sega salat kergelt läbi ja asu kohe sööma!

* Kui ostad poest rohkem apelsine (või teisi tsitruselisi), kui paari päevaga ära jõuad süüa, säilita neid lahtiselt külmkapiriiulil (kilekotis lähevad need kiiresti hallitama). Kuna tsitruselised ei järelvalmi köögiriiulil, siis säilvad nad külmkapis lihtsalt kauem.

** Isegi kui poes ei ole apelsinisorti kirjas, tunneb Navel apelsini ära selle järgi, et tal on varre vastasküljel naba moodi auk, nagu ka tema nimi viitab (ingl k navel – naba).  Cara Cara apelsinid on samuti Navel apelsinid, aga nende viljaliha on roosakam (neid kutsutakse ka punasteks Navel apelsinideks). Apelsine ostes pea meeles, et mida värvilisem ja sügavama tooniga on selle sisu, seda rohkem kasulikke toitaineid see sisaldab! Veriapelsinid, mille hooaeg on u jaanuarist aprillini, on seega väga hea valik! Vaata kõiki sorte kõrvuti siit.

Õigupoolest ei ole ma vist kordagi mõelnud, et paneks vahest selle röstitud peetide retsepti blogisse. Kuigi see on kindlasti üks mu lemmikviise, kuidas peete süüa, tundub see lihtsalt liiga lihtne ja seda retseptikski nimetada on ilmselge liialdus. Aga… kuna mitu inimest on minult küsinud, kuidas ma neid peete ja “seda lõhna kööki” teen, siis siin ta nüüd on.

Röstitud peete teha on imelihtne ja tulemus saab väga maitsev. Samas lubab retsept endasse suhtuda väga vabalt. Kui mul ei ole tüümianit, röstin peete punega või ka üldse ilma igasuguste ürtideta. Kasutan seda, mida käepärast – nii värskeid kui kuivatatud ürte. Oluline on nautida tegemist selle algusest peale – alates sellest, et komponendid saab mõnusa lohakusega ahjuplaadile visata, maitsestada, kätega siuh-sauh läbi segada ning seejärel köögis lauda kattes mõnuleda, sest õige pea hakkab seda täitma tüümiani ja küüslaugu apetiitne lõhnasegu!

Peedid, nii nagu ka nt porgandid (mille puhul toimib see sama retsept ideaalselt), küpsevad röstides magusaks ja jäävad mõnusalt mahlased. Serveerin neid tavaliselt prae kõrvale kartuli asemel, aga ka salatina, lisades mõnd juustulist ja kui tuju on, ka veidi rohelist.

Küüslaugu ja tüümianiga röstitud peedid
1 ahjuplaaditäis

peeti, kooritud (sekka võib vabalt visata ka paar porgandit)
törts õli
soola
värskelt jahvatatud musta pipart
peotäis tüümianioksi
4-5 küüslauguküünt

1) Pane ahi 200 kraadi peale sooja.
2) Võta ahjuplaat, vooderda see soovi korral küpsetuspaberiga ja aseta sellele nii palju sektoriteks lõigatud peete, kui mahub – jälgi, et peedisektorid mahuksid plaadile kindlasti ühe korrusena.
3) Nirista sektoritele ühtlase peene nirena õli ja maitsesta soola-pipraga. Lisa tüümianioksad ja kooritud küüslauguküüned, suuremad neist võid ka poolitada.
4) Sega plaaditäis kätega läbi, nii et sektorid saaksid ühtlaselt õliseks.
5) Rösti ahjus, korra poole pealt sektoreid plaadil segades, u 45-60 min või kuni peedid on pehmed.
6) Serveeri soojalt prae kõrvale või naudi mõne juustulise ja rohelise kaaslasega salatina.

Kõik sai alguse sellest, et paar päeva tagasi tormasin mööda Tallinna linna, külastasin kõikvõimalikke toidupoekette ja turgusid, et leida üht kirssi. Jah, see kõlab väga ülepaisutatult, aga see kirss oli ühel pildistamisel võtmetähtsusega. Kahjuks seda (ega ka murelit) ma poest enam sel sügisesel hooajal ei leidnud (samas, maasikaid oli küll), aga… igas halvas on ka midagi head!

Mida ma leidsin, olid hooajalised, küpsed, mõnusad magusad viigimarjad! Neid ei olnud siiski päris igal pool, aga muidu hingehinda maksavat kraami (kui seda üldse muul aastaajal saadaval on, muidugi) leidus nii keskturul (3.90€/kg) kui ka Stockmannis (2.95€/kg). Viimasest toon neid sellise hinnaga iga aasta septembrikuus ja söön siis oma isu täis. Olen varem viigimarju naturaalsel kujul nautinud, blogis olen nendest teinud ka hommikusöögikaaslase, aga sel korral suurendasin tavaliselt ostetavat kogust. Võtsin kohe 3 kg ja otsustasin moosi teha.

Viigimarjamoosi võiks kasutada umbes nii, nagu tavalist moosigi (röstsaia peal, kookides jne), aga mina jagasin saadud 2 liitrit meelega väikestesse purkidesse ja kavatsen seda kasutada peamiselt juustumoosina, mida on ka hea pimedust trotsides veiniklaasi ja juustuvaliku kõrvale mekkida. Aga ka sõpradele külla minnes kaasa haarata.

Viigimarjamoos Thomas Kelleri moodi

2 kg värskeid küpseid viigimarju, millel vars ja põhi (ja vajadusel plekiline koor) eemaldatud
400-600 g suhkrut
250 ml palsamiäädikat
2 tl musta pipra teri
värskelt pressitud sidruni mahla

1) Puhasta ja tükelda viigimarjad, alles peaks jääma u 2 kg.
2) Pane potti viigimarjad, suhkur, palsamiäädikas ja terapipar, mis on seotud marlisse või muul kujul kotikesse, mille saab pärast lihtsasti eemaldada.
3) Lase moos keema, keera tuli väiksemaks, nii et moos vaid tasakesi mullitaks.
4) Sega mass ühtlasemaks ja vajuta puulusikaga viigimarja tükke veidi väiksemaks.
5) Jäta madalale tulele u 15 minutiks keema, koori vajadusel vaht.
6) Maitse, võta tulelt, lisa veidike värskelt pressitud sidrunimahla ja pane steriliseeritud purkidesse*.

*Algse retsepti info järgi soovitatakse saadud moos tarvitada ära 1 kuu jooksul, aga arvan, et jahedas hoides säilid kauem. Üle talve hoidmine seega omal riisikol. Katsetan ka. Kes soovib, võiks kasutada ka moosisuhkrut, sellisel juhul peaks säilimine garanteeritud olema ja teeb ka moosi veidi paksemaks, kuigi vedeluse üle ei kurda ka tavalist suhkrut kasutades.

Pole lemmikumat juurvilja kui peet. Kui ma väike olin, haukasin keedetud peeti nagu õuna ja praegugi on enda tehtud suitsulihaga rosolje, see tuunitud peedi-küüslaugusalat ning lihtsad tüümiani ja küüslauguga ahjus röstitud peedisektorid sageli menüüs. Puudu oli mu peedirepertuaarist veel hea borš. Supp, mida ma väiksena nii väga armastasin, aga mis on viimasel ajal mu menüüst märkamatult haihtunud.

Aiamaal ja kasvuhoones kogu vajalik kraam olemas – see viga tuli kohe parandada. Otsisime emaga üles ühe paberilipiku, mille peale oli ema sõbranna kirjutanud käest-kätte levinud talveks purki tehtava boršipõhja retsepti. Vana hea klassika (aitäh sulle, Ilme!). Puhtalt mõte ilusast sügavpunasest boršist värske tilli ja külma hapukooretutsakaga ei jätnud süljenäärmeid laisklema. Viljad kasvuhoonest ja -kastidest korjatud (ainult kapsa pidime poest tooma), pestud-puhastatud ja borš võiski tasapisi potis valmima hakata. Olen seda usku, et kõik algab toorainest. Nii mõtlen sügiseti tihti, milline luksus see ikka on, kui toorainet saab oma aiamaalt võtta – paremat ega värskemat enam ju ei ole. Võib-olla on asi minu elavas fantaasias, aga minu meelest on seda nähtud hoolt ja armastust ka maitses tunda. Ja see ongi see “miski”, mida ei saa asendada ega ühestki maitseainepurgist “lünkade täitmiseks” peale raputada.

Nonii, ongi valmis. Esimene lusikatäis prooviks, veidi maitsete kohendamist ja kõik eeldused maailma parimaks supiks ongi täidetud. Lihtsuses peitub võlu, täitsa kindlalt kohe. No tõesti hea kraam!

Selle retsepti järgi valmistatud boršipõhja võid kasutada supi valmistamiseks, aga süüa ka salatina.

Borš (talveks purki)
20 x 0,5 l purki

Selle koguse valmistamiseks läheb vaja vähemalt 10 liitrist potti, aga kui nii suurt potti ei ole, võib teha poole koguse, siis piisab 5 liitrisest potist.

1 kg peeti*
1 kg porgandit
3 kg peakapsast
1 kg kurki (kuna mul oli hiigelkurgid, eemaldasin ka seemned)
1 kg tomatit
1 kg sibulat
1/2 l rapsiõli
200 g suhkrut
7 sl soola
5-6 loorberilehte
30 musta pipra tera
4 sl äädikat (30%)
tilli/peterselli
serveerimiseks hapukoort

1) Riivida (jämedalt) – porgand, peet, kapsas (viimase võid ka kapsariivi või köögikombaini puudumisel viilutada lihtsalt õhukesteks ribadeks)

2) Tükeldada – tomatid, kurgid, sibul (viimane peenemalt, esimesed jäta suuremad suupärased tükid)

3) Kuumuta suure poti põhjas õli.

4) Passeeri ehk kuumuta õlis porgand ja peet – 5 minutit. Passeerimine on oluline, et köögiviljad säilitaksid oma värvi.

5) Lisa kapsas ja maitseained: suhkur, sool, loorber, pipar. Kuumuta kaane all 20 minutit, vahepeal aeg-ajalt segades (kapsas läheb veidi kokku).

6) Lisa tomat, kurk, sibul, kuumuta kaane all 20 minutit, vahepeal aeg-ajalt segades.

7) Lisa äädikas, hakitud till/petersell ja keeda 2-3 minutit.

8) Pane valminud boršipõhi kohe pestud ja steriliseeritud purkidesse, sulge läbikeedetud kaantega. Säilita jahedas.

Maire Suitsu nõuanded Toidutarest, kuidas purke steriliseerida: “Lihtne viis purkide steriliseerimiseks on asetada purgid kohe pärast pesemist põhi ülespidi ahjurestile ja kuumutada 100 °C juures ahjus 20 minutit; vees keetmisel aitab purkidele 10 minutist, kaantele aga 1 – 2 minutist (selle võib asendada ka kaante korraliku pesemise ja sellele järgneva piiritusega ülehõõrumisega).”

Mina olen harjunud nii, nagu minu ema teeb, et pärast pesemist lasen veekeedukannus vee keema, kallan suure kausi põhja paar sentimeetrit vett ja keerutan siis purke küliti vees, kuni kogu purk on steriliseeritud. Samal ajal lasen kaantel väikeses potis paar minutit keeda. NB! Steriliseeri keevas vees ka kulp/lusikas, millega borši potist purki tõstad!

9) Supi valmistamiseks lisa 0,5 l purgisisule 500-750 ml vett, vajadusel maitsesta veel soola-pipraga ja lase korraks keema. Soovi korral võid lisada ka eelmisest söögikorrast ülejäänud liha või keeta lihast puljongi, lisada supipõhja ja tükeldatud liha. Serveeri borši hakitud tilli või peterselli ja hapukoorega.

* kogused on juba kooritud ja puhastatud köögiviljade kohta.

** boršifoto on n-ö illustreeriv, tegu on küll boršiga, kuid see on tehtud San Franciscos, Missioni linnaosas asuvas söögikohas Bar Tartine (väga mõnus koht, muide).

“Pay attention to what you envy. Jealousy is an ugly emotion, but it tells the truth. You mostly envy those who have what you desire.”

Ja siin on mõttekoht. Ma ei taha öelda, et ma uusi tuttavaid kohe kangesti kadestama hakkaksin, aga oma iva selles mõttes ju on. Samas võiks sõna kadedus asendada seal sõnaga imetlus ja mõte jääks ikka samaks, kuigi jah, lihtsalt ilusamas võtmes. Üks asi, mille poolest ma teisi vahel siis n-ö kadestan/imetlen, on stabiilsus ja kindlustunne ja see teadmine, et “need asjad lihtsalt on/käivad nii ega kao kuskile ära”. See kõik on sel suvel väljendunud minus igatsusena traditsioonide järele. Nii imelik, kui see mulle endalegi ei tunduks, olen alles nüüd taipama hakanud, et nende roll on palju tähtsam, kui ma siiani seda hinnata osanud olen.

Minu järgnev mõte ei kvalifitseeru küll suurte traditsioonide nimistusse, küll aga nende väikeste isiklike mõnusate hetkede, harjumuste-kommete sekka, nagu on mõne jaoks hommikukohv ja ajaleht, teisele hommikujooks või mõnel kolmandal, miks ka mitte, suitsupaus. Ehk see miski, mis on sinu ja võid kindel olla, et see on ja jääb ega kao kuskile. Minu jaoks on nüüd väike traditsioon õhtul kella 20.00 ajal (või tunnike pärast õhtusööki) teed juua ja selle kõrvale midagi mõnusat nosida. See kõlab väga lihtsalt, ma tean, aga tihti ongi lihtsad asjad ja nendest tulnud võlu pöördvõrdelises seoses. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis tegelikult on see traditsiooni taaselustamine, sest vanasti oli suvilas selle õhtuse kombe nimi piparmünditee ja juustusai, aga nüüd, 20 a hiljem, nimetasin selle ümber lihtsalt tee joomise ja õhtuse nosimise traditsiooniks.

Seda sama mõnusat datleid ja pähkleid täis kohvikeeksi olengi sel nädalal tänu uuele avastatud retseptile teistelegi tee kõrvale pakkunud. Pehme ja mahlane. Mitte liiga magus, pigem kergelt mõrkja maitsega. Kohe pärast esimest katsetust, mis oli igati edukas, oli selge, et see retsept läheb juba lähipäevil kordamisele. Ja nii juhtuski. Ja juhtub juba homme uuesti, sest plaanin seda nädalavahetusel Saaremaal kuuriehituse ja puude riita ladumise talgutel samuti pakkuda.

Retsept jäi mulle silma, sest see oli lihtne ja tervislik sisaldas üllatavalt normaalsetes vahekordades tooraineid  – kõigest 2 sl võid, 2 sl suhkrut (seal kasutasin ka muscovado‘t), 1 muna ja suures osas koosneb keeks tegelikult hoopiski datlitest ja pähklitest. Loomulikult ka jahust, aga sellena kasutasin samuti täistera speltajahu, mis teeb kogu krempli tiba tervislikumaks, kui tavalist nisujahu kasutades, ja tekstuuri robustsemaks, just nagu mulle meeldibki. Nii et loodan, et teisedki keeksisõbrad saavad nüüd ühe lemmiku juurde!

Datli-kohvikeeks
Retsepti autor on Debbie Loftus (kuulsa toidufotograafi David Loftuse, kes on pildistanud minu teada kõik Jamie Oliveri raamatud, abikaasa) ja retsept pärineb raamatust “80 toiduga ümber maailma”.

1 leivavormitäis (u 20 x 10 cm) – kuigi soovitan kogused kahekordistada ja teha kohe 2 keeksi – uskuge mind, te ei kahetse! Pealegi leivavormid mahuvad ju korraga vabalt ahju!

250 g datleid, kivideta
1 tl soodat
250 ml kanget (araabika) kohvi
150 g pähkleid (nt India, sarapuu-, pekaani- vm pähkleid)
1 muna
2 sl võid, toasooja
2 sl suhkrut (olen teinud tavalise valge ja tumeda muscovado‘ga)
1 tl vanilliekstrakti
150 g jahu (mina kasutan täistera speltajahu, aga võib ka tavalise nisujahuga loomulikult teha)
1 tl soola

1) Määri leivavorm võiga ja aseta selle põhja küpsetuspabeririba, mis ulatuks mõlemast vormi otsast veidi üle ääre (siis on mugav keeksi pärast vormist välja tõsta).

2) Kõigepealt puhasta datlid vajadusel kividest ja haki peenemaks. Pane hakitud datlite juurde kaussi sooda ja kohv. Sega läbi ja jäta seisma.

3) Haki pähklid veidi peenemaks.

4) Sega suures kausis lahtiklopitud muna, toasoe või ja suhkur vispli või mikseri abil ühtlaseks massiks. Lisa vanilliektrakt ja sega veel kord läbi.

5) Lisa või-munasegu hulka jahu ja sool ning sega tainaks.

6) Lisa datli-kohvisegu ja pähklid. Sega ühltaseks (tainas jääb üsna vedel) ja vala leivavormi. Küpseta 180 kraadi juures 30-40 minutit, kuni keeks on kerkinud, pealt tumepruun ja hambatikk jääb torgates kuivaks.

Kui jah, on kõik hästi ja tõenäoliselt on see mõte vahepeal mööda läinud ajaga minus palju küpsemaks saanud ja teostus ei tundugi enam nii hirmuäratav, kauge ega keeruline. Aga kui vastus on ei, ei olegi see idee ajaproovile vastu pidanud ja võin ta südamerahuga tegemata jätta. Ausalt öeldes, ega ma neid viimaseid ei teagi nii ridamisi nimetada, sest enamasti neid mu peas enam ju ei ole, küll aga on selliseid, mis minuga juba pikemat aega kaasas käivad ja kuskil seal taga kuklas tuksuvad. Üks neist on video tegemine.

Eelmisel nädalavahetusel, kui Saaremaal õunamahla tegemas käisime, tuli äkitsi see täna-ongi-see-päev tunne ja võtsin ennast kokku. Tõele au andes, tegelikult olid filmimiseks ideaalsed tingimused, sest a) jäädvustatavat ei pidanud välja mõtlema ega lavastama – õunad ootasid puu küljest alla raputamist ja mahlaks pressimist nii või naa ja b) kätepaaride (loe: modellide) puuduse üle ei saanud samuti kurta (versus moment, kui olen üksi, aga tahan sellist videot teha).

Ja siin siis see minu päris esimene videolugu ongi! Eestlastele kohaselt võiks öelda loomulikult, et alati saab paremini, aga tegutsemine ravib hirmu ja esimest sammu ja selle tegemist ei tohiks kunagi alahinnata.

Lugu sellest, kuidas meite pere Saaremaal õunamahla teeb!

Ja loomulikult suured tänud kõikidele mandrilt kokku tulnud õunamahlalistele ja saarlastele, kes mahlapressimise masinad olid selleks päevaks valmis monteerinud ja muidugi Elarile, kes video taustamuusika välja valis ning monteerimisel kaasa elas ja igati nokitseda aitas! :)

Oli neljapäeva hommik ja olin just kuulnud raadios Savisaart ette lugemas uhket nimekirja, mis kõik 20. augustil Tallinnas pidustuste raames toimumas on. Olin vaevalt jõudnud mõelda, et minulgi on see päev ju sisustamata, kui helises telefon ja toru teiselt poolt kõlas kutse väikestviisi kohvikut pidama tulla. No ja kuna olen terve suve ja kevade sellistest blogijate ühisettevõtmistest eemal olnud, siis võtsin kutse heal meelel vastu ja lõpetasingi selle nädala teisipäeval Tahkurannas, Pärnumaal, kus peeti 4. aastat Hapukurgifestivali.

Mind kaasati D-kokaraamatu väiksesse kohvikusse suupisteid pakkuma. Minuga koos pidasid kohvikut Piret Hanson (heeringamarja amps), Ülle Jukk (soolakalavõileib) ja Liisi Laanemäe (kihiline peedi-juustusalat) – kusjuures kõikide ampsude retseptid leiab lähipäevil ka D-kokaraamatust.

Hapukurgifestival on pühendatud KKK-le ehk Kurgile, Kalale ja Käsitööle ja seda kõike seal ka pakuti. Lisaks aga veel koduveini ja -õlut, suitsuliha, käsitsi valmistatud jäätist, igat sorti hoidiseid jne. Koduveinivalikust jäi silma huvitav kooslus – kõrvitsa-sidruni koduvein. Selle toorainega ei tohiks küll probleeme tulla! :)

Kohal oli ka Rootsi toidusaate meeskond, kes tegi seal pilootsaadet Eestis tehtavatest kõiksugu hapendatud toitudest. Kas ja millal see ka Rootsi teleekraanile jõuab, seda näitab aeg.

Mina pakkusin suupistet kukeseenepasteedi ja värske soolakurgiga. Pasteet sisaldas tsipake ka puravikke, mis andsid kukeseenele täiendavat tummist seenemekki. Kusjuures kuivatatud puravikud sain ma Lõuna-Eestis pildistamas käies kohalikult perelt, kurtes, et Pärnu toidupoes ei olnud müüjad nendest kuulnudki. Minu õnn, sest neil oli roheline padjapüür neid pooleldi täis!

Kukeseente järele ei pidanud samuti turule minema, need õnnestus korjata sealt samast metsast, paar sammu peatuspaigast eemalt. Kui oleks rohkem aega olnud, oleks olnud võimalik ka ohtralt pohli ja viimaseid, neid näpuotsasuuruseks paisunud mustikaid kaasa noppida. Aga sel korral haukasin neid niisama väikeste peotäitega koriluse vahepeale.

Seenepasteedi retsept, mis mulle ühes kokaraamatus silma jäi, ahvatles esmalt oma lihtsusega (seened tuleb paari lisandiga praadida, jahutada ja veel mõne lisandiga lihtsalt ühtlaseks massiks suristada). Lisaks on see hea võimalus kukeseeni hoopis teisel kujul serveerida ja mekkida. Jäin katsetusega väga rahule ja loodan, et praegu veel kestval seenehooajal saab see teistelegi inspiratsiooniks.

Postituse fotode eest tänud Lauri Laanele!

Kukeseenepasteet väikese puravikuga
Retsept mugandatud raamatust “A Country Cook’s Kitchen”, autor Alison Walker, fotod Tara Fisher

u 50 suupistet
Ettevalmistamine: 15 min (+ seente leotamine 30 min)
Valmistamine: 15 min

10 g kuivatatud puravikke
30 g võid (soolata)
50 g sibulat (u 4 šalottsibulat või 1 tavaline), peeneks hakitud
400 g värskeid kukeseeni, tükeldatud
1/2 tl soola
1 tl värskeid tüümianilehti
2 sl mascarpone‘t
paar tilka Tabasco kastet
2 tl värskelt pressitud sidrunimahla
Serveerimiseks küpsiseid, mascarpone’t ja värkset soolakurki.

1. Lase väikses potis 100 ml vett keema, võta tulelt, lisa kuivatatud puravikud ja leota seeni vähemalt 30 minutit.

2. Kuumuta suur pann, sulata või ja kuumuta sibulat, kuni see on pehme (u 5 min). Tõsta kuumust ja lisa väiksemaks tükeldatud kukeseened. Sega seeni pidevalt, kuni need hakkavad vedelikku välja andma. Lisa puravikud ja leotusvesi, sool ja tüümian ning kuumuta, aeg-ajalt segades, kuni kogu vedelik on täielikult aurustunud ja mass üleni kuiv.

3. Jahuta seenemass täielikult maha. Seejärel töötle köögikombainis mascarpone, Tabasco ja sidrunimahlaga ühtlaseks teraliseks massiks. Maitse, vajadusel lisa soola, Tabascot või sidrunimahla.

4. Serveeri väikese (soolata) küpsise pealt, määri küpsisele väheke mascarpone‘t, veidi rohkem pasteeti ja kõige peale pane soolakurgi või soolase juustu (nt Forte) õhukesed viilud.

Alles paar päeva tagasi korjasin kasvuhoonest kilo jagu hästi küpseid, mmmagusaid kirsstomateid ja mõtlesin, mida nendega teha? India(pärased) road on mulle alati meeldinud ja juba lihtsalt nende peale mõtlemine paneb mul süljenäärmed tööle. Vürtsikad, soojendavad, milliste mõnusate maitsekooslustega! Chicken tikka masala (kana tikka vürtsikas kastmes), mis pidavat olema muide brittide lemmikroog, on minu meelest just tomatihooajaks loodud retsept! Eriti kui sügis akna taga juba vaikselt ulub ja/või ladistab, on mõnus seda trianglit turvaliselt köögiaknast vaadata, head muusikat kuulata ja klaasikest veini ja kõiki neid oh-kui-häid aroome nautida…

Selle roa valmistamiseks kulub u 1,5 h, aga need minutid on seda igati väärt – tomatid saavad ühe maitsvaima kuju, elamine täitub imeliste aroomidega, seest läheb soojaks ja kõht lööb pärast mõnuga nurru.

Koorene tomatikarri kanaga ehk kana tikka masala (ingl k chicken tikka masala) (vt pilte roast siit)
Aarti Sequeira mugandatud retsept.
6-le

Marinaad kanalihale:
200 ml maitsestamata (koore)jogurtit
3 sl ingveri-küüslaugupastat (vt valmistamist altpoolt)
1 tl soola
1/2 tl värskelt jahvatatud musta pipart
500 g kondita ja nahata kanakintsuliha, suupärasteks tükkideks lõigatuna

Kaste:
2 tl oliiviõli
3 sl võid
ülejäänud, u 80 g ingveri-küüslaugupastat (vt valmistamist altpoolt)
1-2 tšillit, hakituna (kui soovid vürtsikamat tulemust, ära seemneid eemalda)
2 sl tomatipüreed
1 tl garam masala‘t (India maitseainesegu)
2 tl paprikapulbrit
8 keskmist hästi küpset tomatit (või väikseid magusaid kirsstomateid vms, arvesta lihtsalt, et kokku oleks u 1 kg tomateid), hakituna
1,5 tl soola
200 ml vett (sõltuvalt tomatite mahlasusest võib kuluda ka rohkem)
õli grillimiseks
125 ml koort (35%)
serveerimiseks hakitud koriandrit ja keedetud riisi

Ingveri-küüslaugupasta:
100 g küüslauku (u 2 küüslaugu pead), puhastatud ja väiksemaks lõigatuna
100 g ingverit (1 keskmine ingverijuurikas), kooritud ja väiksemateks tükkideks lõigatuna
3 sl õli

1. Ingveri-küüslaugupasta valmistamiseks purusta küüslauk ja ingver õliga ühtlaseks pastalaadseks massiks. Selleks võid kasutada mini-kombaini (tavaliselt saumikseriga kaasas), blendrit või saumikserit. Seda pastat võid valmistada suuremas koguses ja säilitada seda 2-3 nädalat suletuna külmkapis ning kasutada seda erinevate kastmete, pastade vms maitsestamisel.

2. Marinaadiks sega kokku jogurt, ingveri-küüslaugupasta, sool ja pipar. Sega sisse kintsulihatükid, jälgi, et liha oleks marinaadiga kaetud ja jäta vähemalt 30 minutiks toatemperatuurile marineeruma (kuigi mida kauem liha marinaadis on, seda parem – kui lased lihal pikemalt marineeruda, hoia kaussi marinaadi ja lihaga lihtsalt külmkapis).

3. Kastme jaoks kuumuta suur pann, lisa oliiviõli ja või. Kui või on sulanud, lisa ingveri-küüslaugupasta ja hakitud tšilli ning kuumuta paar minutit segades. Lisa tomatipasta ja kuumuta, kuni pasta muutub värvilt veidi tumedamaks, u 3 minutit. Lisa garam masala ja paprikapulber ning kuumuta veel u 1 minut, et nende maitsed avalduksid.

Lisa hakitud tomatid, sool ja vesi. Lase mass keema ja lase seejärel madalamal kuumusel podiseda, kuni kaste on muutunud paksemaks, 20-30 minutit. Sõltuvalt tomatite mahlasusest võib juhtuda, et pead vahepeal veidi vett juurde lisama. Nüüd on vahepeal hea koht, et riis keema panna!

Kui riis keema pandud, kuumuta grill või grillpann (kui kumbagi ei ole, toimi samamoodi tavalise suure panniga). Pintselda grill kergelt õliga, raputa kanalihatükkidelt liigne marinaad maha ja grilli kanalihatükke kõrgel kuumusel, kuni liha on väljastpoolt saanud tumedad triibud, u 2 minutit mõlemalt poolt. Kana ei peagi seestpoolt kohe grillil küpseks saama, kuna see küpseb kastmed veel edasi.

Kui kaste on paksenenud, vala see blendrisse, köögikombaini või kasuta püreestamiseks saumiksrit, töötle mass ühtlaseks. Vala kaste pannile tagasi ja lase korraks keema. Lisa kana ja alanda kuumust, lastes kanal kastmes u 10 minutit tasasel tulel podiseda. Võta pann tulelt, lisa koor ja sega läbi. Serveeri koriandri ja riisiga.

Tomatitelembusest, nende ajaloost ja kasvatamisest kirjutasin pikalt ka juba 2 a tagasi postituses Pühendatud tomatitele.

See värskelt marineeritud kurkide retsept ja valmistamise moodus jõudis meie perre juba siis, kui ma väike olin. Eeliseks on kiiresti valmimine (kuna peale valatakse kuum marinaad), nii et sõltuvalt maitse-eelistustest hakkab nende krõmpsutamine juba 12 h pärast valmistamist pihta. Teeme neid suve jooksul iga natukese aja tagant (sest nende tegemine on pealegi imelihtne ka ju veel!) – need ongi mõeldud söömiseks poollollina (nii me neid nimetame) ehk mitte veel päris marineerununa, vaid nii 1-2 päeva jooksul, mil kurgil on veel värske kurgi mekk ja värv pooleldi alles. Nii et kurgifännid, on aeg kapist välja ronida ja jaanipäevaks suur purgi- või ämbritäis kurki marineeruma panna!

Poollollid kurgid* (värsked marineeritud kurgid, mida saab süüa juba 12-24 h pärast)

Vaja läheb:

värskeid väikseid kurke

5 l vett
7 sl soola
9 sl suhkrut
8 sl söögiäädikat
tillivarsi ja õisikuid
küüslauguküüsi

Keeda veest, soolast-suhkrust ja äädikast marinaad (vajadusel vähenda marinaadi kogust nt poole võrra). Lao pestud kurgid koos tillivarte, -õisikute ja poolitatud küüslauguküüntega suurde purki või nõusse. Kalla kuum marinaad peale. Jäta toasooja marineeruma. Poollollid kurgid on mõeldud söömiseks järgmisel-ülejärgmisel päeval, kuigi loomulikult võib neid ka kauem marinaadis hoida. Kui kurgid on meelepärases marineerumisstaadiumis, hoia neid koos anumaga külmkapis.

*Retsept ilmus ka ajakirjas “Kevad koduaias”.

Mõnusat jaani!

_________________________________________________________________________________

On kaks perioodi naise elus, kus ta on tegelikult Päris Naine. See, milleks naiseks sünnitakse. Naise n-ö loomulik olek on beebiootus ja imetamine. Need mõlemad perioodid on küll rõõmurohked ja ette võib tulla isegi liigutusepisaraid, kuid kehale on need sarnase koormusega aeg. Samuti on need perioodid pungil igasugustest nõuannetest – sõbrannadelt, arstidelt ja vanaemadelt, raamatutest, internetist ja kursustelt. Püüad ennast usaldada ja otsid oma rada. Ja leiadki.

Kuid ometi võid ühel päeval avastada, et just sinu lapsel lõi välja allergia ning arst soovitab süüa ainult tatart, riisi, hirssi, banaani, mustikaid, astelpajumarju ning kartulit, kõrvitsat ja peeti. Rohelist. Ning liha. Kui aga liha on niikuinii toidusedelist väljas ja nüüd jääb ära ka kõik gluteeni- ja laktoosisisaldusega, pähklid, tomat, vürtsid, siis mida süüa, kui ema toit peaks olema võimalikult kvaliteetne ja toitaineterikas. Kvaliteetne toit on teada päritoluga ja temast pole kõike välja keedetud või praetud. Need aga pole ainsad kriteeriumid. Täpsem olles on kriteeriume peaaegu sama palju kui lubatud toiduaineid:

• Esiteks siis kvaliteet ja toitaineterikkus
• Kuid seni armsaks saanud slow food’i asemel on imetamise ajal vaja kiirtoitu. Toitev ja kvaliteetne kiirtoit on toortoit.
• Muidugi peab sellega olema ettevaatlik, et ükski koostisosa ei tekitaks beebile gaase.
• Imetamise ajal on hea, kui ema joob palju, kuna imetamine kulutab kaloreid (vähemalt +500, teine samapalju sageli jalutamisele ja kolmas samapalju lapse tassimisele). Vedelikku on vaja liitrites ja mitte ainult vett, vaid ka nn seotud vedelikku st ka toit võiks olla vedel. Näiteks smuuti või supp, kurk, suvikõrvits või mahlased puuviljad. Kui “tohib”.
• St toit ei tohi tekitada gaase ega kõrvetisi, allergiat ega toidutalumatust.
• Sisaldab häid rasvhappeid (st külmpressitud õlisid ja rasvu, nt esimestena maitsesin oliiviõli ja kookosõli).
• Toit peab olema lihtne valmistada ning ühe koostisosa puudumisest või asendamisest ei tohiks olla midagi, sest poodi pole enam nii lihtne pääseda.
• Ja viimaseks – see toit peaks soovitavalt sobima ka teistele pereliikmetele  ja külalistele.

Hommikusöögiks – toortatrast smuuti

Koostisosade järjekorras, mida võiks kasutada, kui ei ole allergiat, alates nendest, mis peaksid kindlasti olema (nt 1-5). Samasugust toorputru võib teha oma lastele, olen kuulnud , et sobib juba üheaastastele: idandatud tatar, banaan, mustikad (+vesi).

Põhiained:

1. toortatar (nn valge tatar – ökopoest või maakaup.ee vms, vaata et ei oleks purustatud) 1-3 ööd leotatud, iga päev pestud ja enne kasutamist ka põhjalikult pestud (sooja ilmaga idanda ja hoia külmkapis) – 5 kuhjaga spl
2. 2-3 banaani sõltuvalt sinu magusa-armastusest
3. külmutatud astelpajumarjad või jõhvikad 5-6 tk (C-vitamiini rikas, et mineraalid paremini imenduksid
4. suur peotäis metsamustikaid (tooreid või külmutatud
5.vett (kraanist või aprikooside ja datlite leotamisest)

Lisada võib veel:

• 5 kuivatatud aprikoosi või datlit (magususe, aga ka ainete pärast, nt aprikoosides on palju rauda). Mõtet on kasutada muidugi vaid kuivatatud ökopuuvilju!
• tapioki jahu (teeb piima rammusaks, kui seda on sul vaja, saab Piprapoest)
• jahvatatud seesami-, kõrvitsa-, päevalille- ja linaseemne segu (kokku ca 2 spl, sh kõige rohkem linaseemneid)
• kookosrasva (terapeutiliseks koguseks peetakse muidu 2-4 spl päevas) – et see hästi seguneks, peaks smuuti olema natuke soe
• chia seemned (kui linaseemneid juba ei pannud) – 1 spl
• vee asemel mandlipiim, kaerapiim, riisipiim, (kookospiim – kuid see vajab üldiselt hapumaid koostisosi nt ananassimahla, muidu tuleb smuuti liiga lääge). Joogas naistele soovitatakse 10-20 leotatud, kooritud mandlit päevas. Pildil on leotatud India pähklid, sest need on kõige ebatõenäolisemad allergeenid.

• Nõges on teada-tuntud imetamisaegne ravimtaim, tavaliselt tee vormis. Aga värskes nõgeses on kõiki kasulikke aineid kordades rohkem! Kellel madal hemoglobiinitase raseduse ajal, neid aitab samuti nõges. Kõrvetamise vastu aitab kuuma veega “ehmatamine”
• Naat – väiksed lehed
• Vaher – noored lehed või õied
• Meelespea – õied
• Nurmenukk – lehed ja õied
• Malts – …kuigi tegelikult malts on hea hoopis lõunasöögiks – kasuta nagu spinatit!
• Noored kuusevõrsed (saab ka külmutada)
• Raudrohulehed – igal ajal
• Võilillelehed (kibeda maitse vastu on soolvees leotamine)

Ja siis kõik saumikseriga smuutiks ja …mmmm!

Lõunasöögiks – kinoa-peedisalat

Sobib nii soojalt kui külmalt, nii külalistele kui ka pereliikmetele – pearoaks, salatiks või lisandiks. Lisandid ja kohandused on võimalikud vastavalt sööjate eelistustele.

Põhiained:

1. riivitud keedupeet
2. kinoa või tatar (sobib nii nö poetatar kui ka kuumutamata, nö valge tatar ehk Eesti talu tatar)
3. basiilik
4. oliiviõli
5. sool-pipar

Sobivad veel:

• küüslauk
• avokaado, kurk või toored suvikõrvitsatükid
• naat, kodus kasvatatud hernevõrsed vm võrsed või idandid (nt lutsern)
• päevalilleseemned – 1 öö idandatud vees ja enne kasutamist korralikult pestud (maitsevad ka lastele, sest need on magusad)
• Parmesan või erineva vanusega kitsejuust
• pestoga rukkileib

Sellel toidul on vähemalt üks eelis veel – säilib homseni.

Magustoiduks – gluteenivabad pannkoogid

Põhiained:

• Tatrajahu
• Vesi
• Sool

Sega kamapaksuseks, oota 20 min enne praadimist, et jahu paisuks.

• Praadimiseks ghee või kookosrasv
• Mustikamoosi või vahtrasiirupiga – mmmmm! või tellisin ka Maakaubast pohla toormoosi – sellega ka nii hea.

Lisaks võib tainasse panna: riisijahu ja maisimannat ehk polentat. Tõsi, mida rohkem polentat, seda rohkem rasvainet oli praadimiseks vaja, sest kui on liiga palju polentat, siis taigen ei seo hästi.

Kokk: Merit Raju
Fotod: Marju Randmer

Näiteks siin San Mateo lähedal, Stanfordi ülikooli linnas (või kes sarnaselt minuga oma teismeeas vaatas sarja Felicity, siis nende jaoks ka Felicity kodulinnas) Palo Altos asub isegi üks spetsiaalne hummusekoht, Oren’s hummus shop. Selle omanik on start-up ettevõtja Oren Dobronsky, kes on oma muudele start-up‘idele Räniorus lisanud vürtsi just hummuseäriga. Ei oska öelda, kas sellest on alguse saanud siinne hummusehullus või oskas ta lihtsalt õigel ajal oma niši ära tabada… Igaljuhul saadab hummusekohvikut silmanähtavalt edu, sest jutt liigub ja mõlemal korral, kui olen sellest mööda jalutama sattunud, on see olnud puupüsti täis. Järgmine kord laud kinni!

Teine populaarne määre on guacamole (see küpsetest avokaadodest, sibulast, tomatist, tšillist ja koriandrist valmistatud vaese mehe või). Avokaadod on siin kodumaised ja väga-väga head. Sööme neid ikka hommikuks röstitud (täistera)leiva peal – tambime kahvliga veidi puruks ja raputame veidi soola peale… mmm.

Ja kolmas määre-dipp, mida siin palju müüakse-süüakse, on salsa (sõna pärineb algselt hispaania keelest ja tähendab kastet), üks populaarsemaid on salsa mangost. Ja üht mangosalsa retsepti tahtsingi täna jagada, kuna tegu on väga lihtsa ja väga hea kraamiga! Leidsin selle retsepti kohalikust toidupoest ja kohandasin seda veidi, kuigi salsaretsepte on lõputult ja salsaks võiks nimetada põhimõtteliselt kõiki salati moodi segusid, kus on peenelt hakitud (punane) sibul, ürt (nt koriander, petersell või basiilik), midagi teravat (nt hakitud jalapeno või tšillipulber), sidruni- või laimimahl ja siis peeneks hakitud põhikomponent (mango, tomat, kurk, maasikad…).

Salsat süüakse nt tortiljakrõpsudega või lihtsalt nn maitsekastmena liha-kala kõrvale (eriti Mehhiko köögis), aga mulle meeldib konkreetselt seda mangosalsat süüa värske kohaliku leivaga – nn sourdough ehk levain-tüüpi juuretisega valmistatud leivaga. Soovi korral see röstida, katta õhukese kihi toorjuustuga ja seejärel rohke salsaga.

Mango-avokaadosalsa

1 küps mango
1 küps avokaado
1/4-1/2 punast sibulat
1-2 jalapenot
peotäis hakitud koriandrit
1/2-1 laimi mahl
soola

Poolita avokaado ja eemalda ettevaatlikult seeme. Lõika mango ühelt küljelt mööda seemneserva üks pool ära, seejärel teine pool, nii et alles jääb seemnega keskmine osa. Seejärel lõika ka seemne ümbert viljaliha lahti. Edasi lõika nii mango kui avokaado poolikud koore sees kuubikuteks (vaata videot, kuidas seda väga lihtsalt teha!). Kui mango on nii küps, et kuubikud kalduvad vormi mitte hoidma, siis sellest ei ole mitte midagi. Haki peeneks ka sibul ja seemnetest puhastatud jalapeno.

Sega kõik ained kaanega suletavas karbis kokku, kata kaanega ja jäta vähemalt 10 minutiks kuni 1 päevaks külmkappi maitseid koguma. Enne serveerimist maitse, vajadusel lisa laimimahla ja/või soola.

***

Recipe in English:

Mango and avocado salsa

1 ripe mango
1 ripe avocado
1/4-1/2 red onion
1-2 jalapeños
1 handful of chopped cilantro
juice of 1/2-1 lime
salt

Split the avocado and carefully remove the seed. Cut the mango in 3 – one cheek on one side of the seed and the other on the other side of the seed. Remove the flesh from the seed. Dice the avocado and mango in their skins (take a look at this video on how to do that very easily!). Don’t freak out when the mango doesn’t want to hold its shape – that’s OK (salsa means ‘ sauce’ in Spanish after all!). Dice the onion and jalapeño. In a bowl, mix all the ingredients, cover and let set in a refrigerator for 10 minutes up to 1 day.

Before serving have a taste and if necessary, add some salt and/or lime juice. You can serve it as a dip with tortilla chips, a condiment to Mexican food or as I like it – on top of a toasted slice of sourdough bread and thin layer of cream cheese.

Nimelt ühes kokaraamatus, mille tegemisega ma hetkel seotud olen, on päris palju piima ja piimatoodetega mängimist, sh ka jogurti nõrutamist. Ja just sealt ma innustust saingi. Kõigepealt sain maitsta Tuuli nõrutatud jogurtist ehk jogurtijuustust (ehk labneh) tehtud toorjuustupalle, mis marineeritud ürtide ja tšilliga. Juba välimus oli väga ahvatlevalt värske ja värviline, maitses ei pidanud pettuma ja idee iseenesest oli kohe väga sütitav, sest raame marinaadi kokku segamisel ahistamas ei ole. Oi, kuidas mulle sellised lihtsad ja geniaalsed ideed meeldivad!

Niisis mõtlesin, et kui Tuuli lahendus oli soolase poole kaldu, tasuks vastukaaluks proovida oma vana head ja magusa poole kaldu lemmikhommikusööki, jogurt-puuvili-mesi, hästi väikese liigutuse võrra tuunida (lastes jogurtil lihtsalt öö läbi marliga vooderdatud sõelal nõrguda).

Ja järgmisel hommikul võisingi juba tõdeda, et seos minu “öö läbi nähtud vaeva” ja tulemuse vahel oli meeldivalt pöördvõrdeline! Loodan, et minu või Tuuli retsept innustab katsetustele! :)

Nõrutatud jogurt mee ja virsikutega hommikusöögiks
Retsept ilmus ajakirja Toit&Trend 2013. a kevadnumbris

1 portsjon

200 g Kreeka või Türgi jogurtit
1 virsik (või nektariin)
1 sl suhkrut
1 sl võid
0,5-1 tl fenkoli- ehk apteegitilliseemneid (soovi korral asenda nt hakitud pähklite ja/või rosinatega)
vedelat mett (serveerimiseks)

Vooderda suur sõel kahekordse marliga. Tõsta jogurt marlile ja lase öö läbi nõrguda (jälgi, et sõela ja kausipõhja vahele jääks vedeliku nõrgumiseks piisavalt ruumi). Paki marli otsad üles kokku, nii et tekib paun, ja keera kergelt vint peale, et veel viimane vedelik välja tuleks.

Rösti puhtal kuival pannil fenkoliseemneid (või hakitud pähkleid), kuni need hakkavad lõhnama. Sulata puhtal kuival pannil suhkur, lisa tükike võid ja karamellista virsiku- või nektariinipoolikuid (kivi eemaldatud) paar minutit.

Serveeri nõrutatud jogurtipall fenkoliseemnete (või pähklite-rosinatega) ja virsikutega, nirista peale vedelat mett.

***

Värskes ajakirja Toit&Trend numbris on muideks päris palju põnevat lugemist. Lisaks retseptidele kirjutan sellest, kuidas teha head rohelist salatit, sh ka salatikastmeid ja lähenevate lihavõtete auks mõned variandid marineeritud munade tegemiseks. Hanne Paljak võtab luubi alla pasta, Tuuli Mathisen kirjutab põneva loo Vietnamist ja sealsest köögist. Lisaks on pundiga liitunud toituajakirjanik Heidi Vihma, kes kirjutab selles numbris läätsedest, tomatitest ja Eesti köögist, tuues välja 4 söögikohta, kuhu tema välismaalasi Eesti kööki mekkima saadaks.

Erinevate kokaraamatute tegemise jooksul olen alati endale uusi lemmikui leidnud. Ja see on üks põhjuseid miks see töö nii põnev on! Sel korral tabas mind armastus esimest ampsust ja minu uuteks lemmikmaiusteks said hoobilt need kihilised kuubikukesed, millest kohe lähemalt kirjutan – Nanaimo ruudud (ingl k Nanaimo bars). Kes on proovinud, see teab, et ma ei liialda mitte üks teps.

Need on populaarsed Kanada päritoluga maiused, millel on 3 kihti: kõige all purustatud küpsiste, mandlite ja kookose põhi, keskel vanilline kreem ja peal sulatatud (tume) šokolaad. Ja kui hammustad otse külmkapist tulnud ruudukest, puruneb tahenenud šokolaadikiht ja kõik kokku maitseb lihtsalt nii hästi, et armastuse kõhu kaudu käimises ei teki kahtluski! Retseptist näeb, et tegu on ka üsna rammusa (loe: võise) ampsuga. Aga patt oleks nendega aeg-ajalt mitte patustada! Küsimus on ju tegelikult ainult sageduses ja seda dikteerigu juba igaühe südametunnistus…

Kuigi maiuse algne päritolu ei ole 100% kindel ja teooriaid on mitmeid, seostatakse neid magusaid ampse siiski kõige enam Kanada linna Nanaimoga. Kanadas olla see maius kuulsaks saanud juba 1950ndatel, mil anti välja kohalike majapidamiste seas populaarseks saanud kokaraamat, mida hakkasid muuseas müüma ka paljud Nanaimo kohvikud. Selles raamatus oligi ühe tavalise perenaise Mabel Jenkinsi retsept sellise maiuse valmistamiseks, kandes raamatus aga nime selle autori järgi – Mabel bar. Nanaoimo bar‘iks hakkasid seda kutsuma aga väidetavalt USAst pärit turistid. Seda, kui populaarsed need ruudud Kanadas on, pidi muuseas tõestama ka sealne vanillikastmepulbri müük. Viimast läheb keskmise kihi valmistel tarvis ja õnneks ei ole tegu mingi imeasjaga – seda leidub ka meie tavalistes toidupoodides mitmes versioonis.

Olgu selle lõpliku pärinemislooga, kuidas on, maiuse võlu see ei vähenda. Tänaseks on see maius ülimalt populaarne kogu Põhja-Ameerikas ja ka Euroopas. Eestis ei ole kohanud, aga kui kohtaks, ostaks aeg-ajalt kindlasti. Kes aga reisimas, võiks magusates kohtades Nanaimo bar‘i otsida küll!

Enne alustamist soovitan vaadata kindlasti ka seda videot, mille on teinud portaali Joy of baking perenaine (tal on üldse väga hea pagas videosid küpsetamishuvilistele). Küll on mõnus, kui selline puust ja punaseks tehtud materjal on videopildis kohe naksti võtta! :) Mõnusat kokkamist ja maiustamist!

Minul on tehtud klassikaline versioon Nanaimo ruutudest, aga palju tehakse variatsioone ka piparmündi, maapähklivõi või näiteks Piña coladaga. See maius ei vaja küpsetamist, küll aga veidi aega. Jälgisin esmakordsel valmistamisel meelega kella, et ma (jälle) ei kirjutaks, et nii kiire ja lihtne ja 5 minutiga valmis, kuigi ideelt see asi ju enam-vähem nii ongi. Kokku kulus valmistamiseks veidi alla 1 h, pärast tuleb arvestada veel vähemalt 4 tundi, mil maius külmas taheneb.

Nanaimo ruudud

Retsept tuleb ühte kevadel ilmuvase magustoitude raamatuse, millest ma kindlasti tulevikus ka kirjutan. Praegu täheldan retsepti üles nii, nagu mina seda teist korda tehes teeksin, sest mõni asi nõuab veidi rohkem tähelepanu, kui ma esialgu arvasin.

I kiht:
100 g digestiivküpsiseid
75 g mandleid
120 g võid
0,5 dl suhkrut
5 sl kakaopulbrit
1 muna
2 dl kookoshelbeid

II kiht:
100 g toasooja võid
1,5 dl vahukoort
2 sl vanillikastme pulbrit (müüakse tavalises toidupoes kas maitseainete juures või seal, kus tarretise jms pulbreid)
2 dl tuhksuhkrut

III kiht:
100 g tumedat šokolaadi
2 sl võid

Purusta küpsised ja mandlid köögikombainis peeneks (kui köögikombaini ei ole, tambi küpsised pudrunuiaga suures kausis ühtlaseks puruks ja haki mandlid peeneks). Sulata potis või, lisa suhkur ja kakao ning sega ütlaseks. Klopi muna väikses kausis kergelt lahti ja lisa ettevaatlikult, pidevalt segades võimassi hulka, seejärel kuumuta pidevalt segades u 3 minutit (tulemuseks peaks olema ühtlane paksenenud mass). Sega võimass kokku küpsise-mandlipuru ja kookoshelvestega ja suru tugevasti u 20×20 cm suuruse küpsetusvormi põhja. Võid panna järgmise kihi valmistamise ajaks külmkappi tahenema.

Vahusta kõigepealt veidi aega toasooja võid, kuni see on ühtlane kreemjas mass, liha vahukoor, vanillikastmepulber ja tuhksuhkur. Alustades aeglasest kiirusest, vahusta mass ühtlaseks kreemiks. Määri ühtlase kihina alumisel kihile. Võid panna järgmise kihi valmistamise ajaks külmkappi tahenema.

Sulata väikeses paksupõhjalises potis tasasel tulel (või pliidil kuuma veega poolenisti täidetud poti kohal kuumakindlas kausis) šokolaad ja või. Lase veidi jahtuda ja kalla kreemikihile, määri ühtlaselt laiali. Pane külma tahenema. Väikesteks, u 3×3 cm suurusteks ruutudeks soovitan lõigata niipea, kui šokolaad on tahenenud (u 0,5-1 h pärast). Selleks on hea kasutada teravat nuga, kastes seda lõigete vahepeal kuuma vette. Kui šokolaad hakkab lõigates pragunema, lase sel veidi aega toatemperatuuril jälle pehmemaks minna ja proovi uuesti lõigata. Säilita külmkapis.

Avokaadost ehk alligaatorpirnist kui ühest oma lemmikviljast olen blogis juba korduvalt kirjutanud – küll salati, võileivakatte ja isegi hernestega supi vormis. Just vaatasin, et millegipärast on need kõik korrad olnud kevadeti. Millegipärast, sest avokaado on meil tegelikult ju aastaringselt saada, aga ju on sellel viljal minu jaoks siis kevade, vitamiinide ja värskusega oma seos, et just sellisel ajal isu peale ajab.

Sel korral kirjutan avokadoost aga esimest korda kui magustoidust! Avokaadost tehtud magustoitu sain esimest korda, kui ülikooli kõrvalt restorani tööle läksin. See oli nii omapärane magustoidukogemus – mitte just ülemäära magus, aga väga teistmoodi maitsega, olemuselt siidine ja pehme ning värvilt mõnus pastelne heleroheline avokaadokreem. Isutas juba välimuselt. Kuigi nii klientide kui restoranitöötajate endi suur lemmik oli menüüst hoopiski riisijäätis, jäi avokaadokreem teenimatult tagaplaanile. Minu jaoks oli see vist aga piisavalt kiiksuga asi ja sellest ajast alates ajavad avokaadomagustoidud mind, pigem soolase inimest, ikkagi isutama.

Praegu on avokaadod meil poes väga head (nii maitselt kui hinnalt). Kuigi mitte 100% alati küpsed, aga selle mure lahendavad paar päeva, mil avokaadot köögikapil banaani või õuna kõrval hoida (avokaadost, selle valimisest poest, (ette)valmistamisest ja kasulikkusest kirjutasin pikemalt avokaadovõileiva postituses). Kuna ühe hetkel käsil oleva raamatu tegemise käigus tuli meil eelmisel nädalal mitu korda avokaadomagustoitudest juttu, ei saanud isu enam ära ajada. Seadsin pühapäeva õhtul sammud poodi, kust õnnestus saada täiesti küpseid avokaadosid (kilohinnaks muide vaid 1€ kopikatega). Ostsin avokaadosid kohe 6 tk ja varem välja vaadatud avokaadojäätise retsepti jaoks ka kondenspiima, vahukoort ja laimi ja kööki naastes oligi 10 minutiga jäätis sügavkülmas.

Muidugi mekkisin kreemi ka vedelast peast ja juba tunduski, et ka sellisena sobiks väga hästi seda kausist limpsida. Järgmisel hommikul, kui aga külmutatud kraami kallale sain, tuli tõdeda, et hea, et kreemiga ülemeelikuks ei läinud – külmutatult lõi avokaado maitse kuidagi eriti hästi välja. Maiste oli hea, sulas mõnusalt siidiseks ja värvist ei hakka ma üldse rääkimagi. :) Väga lihtsalt ja kiirelt valmiv magustoit pealegi.

Avokaadojäätis (kohandatud Rachel Ray retsept)
(u 8 pulka)

Valmistamine: 5-10 minutit
Külmutamine: min 4 h

2 (küpset) avokaadot
2 laimi mahl
300 g (u 2 dl) kondenspiima (suhkruga)
200 ml vahukoort
näpuotsatäis soola
8 jääkuubikut

Poolita avokaado, eemalda seeme ja kraabi viljaliha lusikaga blendrisse. Lisa kõik ülejäänud koostisained ja blenderda ühtlaseks. Vala vormi(desse)* – soovi korral pista iga vormi keskele ka jäätisepulk – ja külmuta.

* Vormina võib kasutada mistahes anumat. Kui on soov jäätistest teha kindlasti pulki, soovitan mõnd sobiliku kujuga silikoonist küpstusvormi, sest sealt on jäätist väga lihtne välja võtta (tuleb silikoonist vorm lihtsalt n-ö tagurpidi vajutada), aga põhimõtteliselt võiks kasutada mistahes anumat – ühekordset joogitopsi, klaasi vms. Sellisel puhul saab jäätise kätte, kui vormi mõni aeg sooja veega soojendada.

***

Recipe in English

Avocado ice cream pops (adapted from Rachel Ray)
(ca 8 pops)

2 (ripe) avocados
juice of 2 limes
300 g (ca 2 dl) condensed milk (sweetened)
200 ml double cream
pinch of salt
8 ice cubes

Split the avocados, remove the seeds and scrape the flesh with a spoon into a blender. Add all remaining ingredients and blender until smooth. Pour into mold(s)* – if desired, put a ice cream stick in the center of each pop – and freeze.

* If you have the desire to make the ice pops, I recommend some type of a container made of silicon (because it’s easy to get the pops out). But you could use any type of container you have at home – drinking glasses, disposable drinking cups etc.. In that case just hold the containers under hot tap water after freezing and the pops will come out after a few seconds. 

Kunagi keegi kuskil soovitas, et iga kord kui poest midagi uut koju tood, pead kodust 2 asja ära viima (nt uuskasutusse) või ära viskama (mis eeldaks, et see asi on ribadeks kantud-kasutatud). Kui kumbagi ei taha teha, siis justkui ei oleks seda uut asja vaja. Säärane 1:2 valem peaks aitama korda majas hoida. Ja enamasti see mul õnnestunub ka, kuigi suuresti tõenäoliselt tänu sellele, et olen viimase 6 aastaga 6 korda kolinud – see tähendab, et enne uue julla soetamist mõtlen juba eos palehigis kolmiskastide tassimisele. Toimib ka!

Aga ometi on üks valdkond, kus need reeglid ei kehti ja mõistus on kui peast pühitud. Ja need on kodu- ja sisustuspoed! Seal kaotan täielikult pea ja tahaks otsekohe poodi sisse kolida! Ja siis on kastide tassimiseks rammu küll ja veel, eks. :) Patjadest ja linikutest, vaaside, klaaside, taldrikute ja kapinuppudeni välja. Kõike tahaks! Igasuguseid nõusid olen ma kogu oma iseseisva elu varunud, lihtsalt varem, mil ma veel pildistamisega ei tegelenud, ei olnud mul selleks päris 100% töötavat õigustust. Nüüd on see õnneks olemas. Ja kuidas veel! :)

Üks mu lemmikuid nn kodu asjade poode on Homeart. Kui ma selle aasta alguses juhtusin kuulma, et nad on jälle avatud (vanasti asus nende pood Rotermanni kvartalis), tormasin kohe kohale, sest teadsin juba ette, et kui mitte ostmiseks, siis inspiratsiooni saamiseks läheb seal nagunii! Ja tihti sellest tegelikult ju piisabki :)

Nii ma siis käisingi seal jälle iga natukese aja tagant luurel. Tunne oli justkui oleksin kuhugile Rootsi minipuhkusele sattunud. Puhas ja helge Skandinaavia stiil. Siis saingi poe perenaise Kairitiga jutule ja luba üheks päevaks sisse kolida oligi märkamatult sülle sadanud! Ja seda ei saanud rasiku lasta! :) Sandra küpsetas taas ühe imelise, kõrge ja kihilise sõbrapäevateemalise tordi (märksõnadeks vaarikad, šokolaad, toorjuust ja biskviit) ja meisterdas trühvleid (nende retseptid leiate Sandra blogist). Nagu oleks paradiisi sattunud. Mõnus atmosfäär – soe ja kodune, südamlik vastuvõtt. Aitäh selle eest sulle, Kairit! Ja aitäh magusa eest, Sandra! :)

Loodan, et minu kaaskannatajatest kodunänni armastajad saavad siit inspiratsiooni ja kosutust. Mõnusat sõbrapäeva! :)

Hetkel on mul käsil päris mitu põnevat projekti, ikka toiduteemalisi. See tähendab seda, et tulen pildistamistelt tihtipeale väikese toidupaunaga koju ja suureks koduseks kokkamiseks otseselt vajadust (ja ausalt öeldes ka energiat) ei ole. Ja see, mõistagi, teeb omakorda blogimise raskeks. Sellistel hetkedel on aga hea toetuda juba varem valmis tehtud, kuid tegemise ajal veel mitte aktuaalsetele töödele, just nagu need vastlakuklidki! Neid õnnestus mul süüa juba eelmise aasta detsembris, kui Siljaga neid  ajakirja Toit&Trend jaanuari-veebruari numbri tarbeks pildistasime (tema küpsetas, mina jäädvustasin). Teisipäevase liulaskmiseni on veel vaid paar päeva, nii et võib mõtted valmis seada ja siis neid õigustatult mugima asuda. Kui need ainult ka mõttejõul valmiksid! :)

Jagan siin ka ülejäänud lehekülgi Silja pärmitaina küpsetiste teemalisest magusarubriigist. Mulle endale väga meeldis, kuidas need leheküljed ajakirjas minu fotodega kujundatud olid ja oleks kahju, kui need vaid ajakirja külgedele jääksid! Loodan, et inspireerib küpsetama :)

Kardemonised vastlakuklid
Retsepti autor Silja Luide
Ilmunud ajakirja “Toit&Trend” 2013. a jaanuari-veebruari numbris

Tainas: 
2½ dl käesooja piima 
25 g pärmi 
500 g nisujahu 
½ tl soola 
5 sl suhkrut 
1 muna 
80 g võid 
1 tl jahvatatud kardemoni 
1 muna (määrimiseks)

Lahusta pärm käesoojas piimas. Lisa 250 g sõelutud jahu, sega läbi, kata rätiga ja jäta soojemasse kohta umbes pooleks tunniks kerkima. Sulata või ja jäta jahtuma. Kui tainas hakkab pisut mullitama, siis sõtku eelkergitatud tainasse kergelt vahustatud muna, sulatatud või, ülejäänud 250 g sõelutud jahu, suhkur, sool ja kardemon. Sõtku tainast seni, kuni see on ühtlane, elastne ja kerge läikega ning hakkab kausi ja käte küljest lahti lööma. Samas ära üle sõtku, sest muidu muutub tainas kleepuvaks ja venivaks ning kaotab kohevuse. Sõelu tainale natuke jahu, kata kauss köögirätiga ja jäta veel umbes tunniks kerkima.

Vajuta tainast üleliigne õhk välja, aseta jahusele pinnale, vormi piklikuks ja lõika noaga 20–22 tükiks. Veereta käte vahel või jahuga kaetud pinnal ilusad ühtlased siledad pallid. Laota tainapallid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, kata köögirätiga ja lase veel umbes pool tundi kerkida, kuni need muutuvad õhulisemaks. Seejärel pintseldada lahtiklopitud ja natukese veega segatud munaga ning küpseta ahjus 220 kraadi juures umbes 10 minutit, kuni kuklid on kuldpruunid.

Lase jahtuda ja lõika kuklilt „kaas” pealt ära. Vahusta vahukoor (tuhk)suhkru ja vanillisuhkruga. Tõsta kukli peale 1–2 teelusikatäit haput moosi ja seejärel meelepärane kogus vahukoort. Kõige peale aseta tainast „kaas” ning raputa läbi sõela soovi korral peale tuhksuhkrut.

Salatsigur on omapärase maitsega – mõrkjas, magus, krõmps ja mõnusalt mahlane. Seda saab kasutada nii värskelt salatites, suppides või ka ahjus röstitult, vormiroogades jne. Lisaks paljudele kasutusvõimalustele säilib see külmkapis ka väga hästi (1 nädal kindlasti, võimalik, et ka kauem, mul on alati varem otsa saanud).

Ja sellel on ka huvitav lugu! Salatsigur on eriti populaarne Belgias, kus väidetavalt tarvitab iga inimene seda aastas 7 kg ja kus on olemas ka endiiviamuuseum! Miks see nii on? Nimelt kuulub selle köögivilja (kogemata) avastamise au 19. sajandil just belglastele – salatsiguri puhul on tegelikult tegu kohvi aseaine, siguri juurele pimedas, niiskes ja soojas ajatatud “salatipeaga” (mis juba iseenesest kõlab kõikidele rohenäppudele puhta väljakutsena, on ju?!). Ja nagu paljud avastused, selgus ka see tänu juhusele, kui üks talunik sigurijuurtele liiva peale raputas ja paar nädala pärast sealt valged pungad leidis. Belglased ise kutsuvad salatsigurit muuseas ka Brüsseli valgeks kullaks, sest 20. sajandil hakkasid ümberkaudsed talunikud seda kasvatama ja tõid nii rikkuse majja (kui läks põnevaks, loe veel salatsiguri avastamismüütidest ja ajaloost põhjalikumalt sellest Britt Roseni artiklist)!

Endiiviat müüakse poes värske kraami osakonnas, kus salatipea on tavaliselt tihedalt kilesse pakitud. Lehed on otstest kergelt kollakas-rohelised, kuid sellest ei tasu ennast heidutada lasta, sest endiiviat kasvatataksegi pimedas (sellega hoitakse ära nende roheliseks muutumine, millega kaasneks muidu ka liiga mõru maitse). Ehk mida heledam on endiivia värvus, seda mahedam see on. Keskmiselt kaalub üks endiivia 250 g. Viimati tuli sellise endiivia eest mul välja käia ligi 0,80€ (ehk kilohind on endiivial u 3,5€).

Möödunud nädalavahetusel tegime endiiviast külalistele suupisteid. Nii lihtne, samas nii hea! Sinihallitusjuust, Kreeka pähklid ja endiivia on üsna klassikaline kooslus, mida leiab tihti ka meie söögikohtade eelroogademenüüst. Sel korral tõukas mind aga tegudele Tuulilt laenuks saadud raamat “Plenty“, mis selle maitsva koosluse mulle meelde tuletas ja kust veidi mugandatuna see retsept pärit ongi.

Kui see mitme nimega hea laps ärgitas huvi, siis on siin veel terve rida retsepte, mida endiiviast valmistada! Lisaks sellele, et endiivial on palju nimesid, on sellel ka palju variatsioone. Siin veel ülevaade endiivia sortidest (mina pean selles postituses ja retseptis silmas seda, millele on viidatud nimega White Californian Endive, kuigi paljudes kohtades nimetatakse seda lihtsalt Belgia endiiviks).

Lihtne ja kiirelt valmiv maitsev suupiste, mida pakkuda külalistele tervitusampsuks!

Endiivia-sinihallitusjuustu ampsud
u 20-25 ampsu

2 endiiviat (sõltuvalt suurusest saab ühest u 10-15 nn korvikest)
50 g sinihallitusjuustu (nt Roquefort vms tugevamamaitselist sinihallitusjuustu)
150 g Kreeka jogurtit (vm paksemat jogurtit)
valget jahvatatud pipart
2 peotäit (hakitud) pähkleid (nt Kreeka pähklite ja seedermänniseemnete segu)
1 sl võid

Haki Kreeka pähklid veidi väiksemaks. Sulata pannil või ja rösti pähkleid ja seedermänniseemneid pannil kõrgel kuumusel, neid pidevalt liigutades (minul nähtavasti jäid nad ühele küljele veidi liiga kauaks). Kui pähklid on ühtlaselt kuldsed, eemalda pannilt ja jäta jahtuma.

Eemalda endiivialt paar välimist koledat lehte. Lõika juurepoolsest otsast väike jupp ära, nii et suuremad lehed tuleksid peast lahti. Lõika veel veidi, kuni eemalduvad järgmised lehed, jätka, kuni kõik suuremad lehed on käes. Pese lehed ja kuivata korralikult köögipaberiga. Riivi jämeda riiviga sinihallitusjuust, sega jogurti ja valge pipraga hästi läbi, maitse, vajadusel lisa veel pipart.

Serveerimiseks määri igale endiiviakorvikesele 1 tl jogurti-sinihallitusjuustumääret ja puista üle pähkliseguga.

Lihtsamaid, sest suures osas valmivad pirnid ise – tuleb need vaid ära koorida ja ülejäänud koostisosadega potis pehmeks hautada. Vabamaid, sest kasutada võiks tegelikult mistahes maitsetega maitsestatud mistahes vedelikku – fantaasia lennaku, peaasi, et vedelik saaks hää! Kui vedelik ise, millesse pirnid küpsema lähevad, just keelt alla ei vii, tuleks seda veel timmida, sest täpselt nii head, kui on vedelik, saavad ka pirnid!

Miks on nad nii geniaalsed nii mitmeski mõttes?

1) maitsevad hästi (ilmselgelt)
2) kasutusvõimalusi mustmiljon – serveerida võib soojalt või külmalt, iseseisvalt, kokku keedetud kastmega, jäätisega, vahukoorega, endale meeldivalt maitsestatud jogurtiga või nt koos mõne tummisema (šokolaadi)koogiga (nt meie sõime punases veinis ja granaatõunamahlas valminud jõulupirne vanillijäätisega rootslaste šokolaadikoogi kõrvale). Tavaliselt teen pirne kohe suurema portsu ja säilitan neid koos vedelikuga suletavas karbis külmkapis. Nii on neid hea ka pühapäeva hommikul pannkoogi peale napsata või miks mitte ka hommikuti kaussi müsli ja jogurti sekka lisada, nagu soovitab ka härra David Lebovitz, kes on kirjutanud ka üsna näitliku blogipostituse sellest, kuidas pirne pošeerida (tema soovitatud küpsetuspaber ei ole minu kogemuse põhjal absoluutselt kohustuslik, kui pirne aeg-ajalt keerata).
3) küpseid pirne (ja ka nt õunu) on palju kergem seedida
4) ei nõua kohest serveerimist ehk nt külaliste jaoks saab juba varem valmis teha (vt punkti 2)

Valges veinis vanilli ja tähtaniisiga pošeeritud pirnid*

2-4 kõvemat keskmise suurusega pirni
3 dl vett ja 3 dl kuiva valget veini (või 6 dl veini ja pokaal nautimiseks, samuti võid asenda veini mahu hoopiski kuiva siidri, vahuveini või mõne mahlaga)
1 dl suhkrut
4 tähtaniisi
1 vanillikaun

Pane väiksesse potti vesi, vein (või siider/vahuvein/mahl, kui asendad), suhkur, aniisid, poolitatud vanillikaun ja sellest kraabitud seemned. Lase segu keema. Samal ajal koori pirnid (vars jäta külge) ja lõika põhi sirgeks, et pirnid hiljem taldrikul püsti seisaksid (võid kasutada ka kooritud ja poolitatud pirne). Kui vedelik keeb, keera kuumus keskmise peale ja lisa pirnid. Vedelikku peaks olema nii palju, et pirnid on sellega kaetud (kui ei ole, lisa vett või veini või mõlemaid võrdselt). Keeda pirne hästi tasasel tulel, aeg ajalt neid keerates, u 20-25 minutit või kuni need on pehmed (sõltuvalt pirni suurusest – katsu noaga).

Eemalda pirnid vedelikust või keera tuli kinni ja jäta pirnid serveerimiseni vedelikku seisma (nii maitsed aina tugevnevad). Soovi korral keeda pärast pirnide eemaldamist vedelikku kõrgel kuumusel ligi poole koguse ulatuses kokku (u 15 min) ja kasuta hiljem serveerimisel kastmena. Serveerimisvõimalusi vaata ülalt punkti 2. alt! Serveerimisel piisab lusikast, sest pirnid on küpselt väga pehmed.

* Retsept ilmus ka 2013. a jaanuari Cosmopolitanis.

Meie pimedatel talvehommikutel on mul tihti raske ennast voodist üles saada. Siis aga aitab teadmine, et ootamas on mõni eriti hea hommikusöök – see on üks parimatest motivaatoritest, et ennast üles vinnata, külma veega karastada ja köögis askeldama asuda (kõige parem on muidugi taevalaotuses särav päike, aga seda juhtub praegusel ajal kahjuks nii harva, et sellele ei tasu just liialt suuri panuseid panna).

Nagu tõenäoliselt paljudel, käivad ka mul asjad periooditi. Ja hetkel on mul periood “kinoa” (ing k quinoa ehk Tšiili hanemalts, eesti keeles rõhk o-tähe peal, ainsuse osastav kinoad, mitmuse omastav kinoade). Kes ei ole varem kinoaga kokku puutunud, siis see on üks vanimaid nn teraviljasarnaseid toiduaineid maailmas (tegelikult on tegu seemnetega). Inkade jaoks oli kinoa püha taim, kandes nime seemnete ema. Oma jõudu ja vastupidavust andvate omaduste tõttu kutsuti teda ka asteekide kullaks. Kinoa ei sisalda gluteeni ja seda peetakse kergesti seeditavaks toiduks, see sisaldab rohkesti valke ja kuna tema nn glükeemiline koormus on madal, annab kinoatoit täiskõhutunde pikaks ajaks. Mistõttu sobib see just hommikusöögiks väga hästi! Sorte on samuti erinevaid – alates valgetest, punastest kuni mustade seemneteni välja. Guugelda huvi korral kinoa kohta lähemalt või loe lühiteavet nt siit.

Kinoad on ka imelihtne valmistada. Kuna seemneid katab mõru vaigusarnane saponiinikiht, tuleb kinoad enne kasutamist hoolega voolava vee all sõelal loputada, kuni vesi enam ei vahuta. Keetmiseks tuleb võtta 1 osa kinoad ja 2 osa vedelikku (ehk nt 1 dl kinoad ja 2 dl vett), lasta keema ja seejärel kinoad pooleldi kaetult madalal tulel kuumutada, kuni see on valmis. Sellest annab märku see, kui seemned muutuvad poolläbipaistvaks ja valge idu eraldub tera kehaosast, nähes välja justkui valge spiraalne saba.

Kinoad kasutatakse väga palju salatites, suppides, see sobib asendamaks mistahes teisi lisandeid – riisi, kartulit… Aga täna ei taha ma jagada salatiretsepti (neid leiab netist päris palju), vaid hoopis kinoapudru oma.

Kui ma väike olin, mäletan selgelt, kui kõikidel teistel sai hommikusöök söödud ja nad kadusid oma toimetusi tegema. Mina istusin oma mannaputru täis kausi ees ja solberdasin selles lusikaga. Lõpuks tuli ema, võttis mind sülle ja pidi iga pudrulusikatäie peale panema maasika, et ma selle ära sööks. Nii et pudruga, mistahes sorti, ei ole mul kunagi olnud head suhted. Aga miski pole igavene! See kinoapuder on minu elus tõenäoliselt esimene puder, mis mulle ka tõsiselt maitseb ja mida ma lihtsalt niisama kiiruga kõhutäiteks ära ei söö. Järelikult on see piisavalt hea avastus, mida ka teistega jagada!

Seoses hommikusöögiga tuli aga meelde veel üks lugu. Üleeile hommikul olin sunnitud kodust varakult lahkuma, juba veidi peale 7, mis tähendas, et süüa ei jõudnud. Eks tegelikult oleks jõudnud küll, aga ma teadsin, et mul on linnas 1 h vaba aega, mille sees jõuab kuskile hommikust sööma minna. Kuna olin autoga ja sihtmärk ei olnud kesklinnas, vaid Tartu mnt pidi Tallinnast veidi väljas, siis seisin silmitsi küsimusega – kuhu Tallinnas hommikul kell 8 hommikusööki sööma minna?

Kõigepealt käisin silme eest läbi kõiksugu kohvikuketid: Reval Café, Kehrwieder ja ka Gourmet Coffee… Kuna aga plaan ei olnud ennast tipptunni ajaks kesklinna lõksu jätta, siis kadusid need variandid üsna kiirelt valikust, sest vanalinna ei tahtnud minna ja parkimine oleks võinud ka tasuta olla. Gourmet Coffeesse oleksin heal meelel läinud, sest seal käime nädalavahetuse hommikuid üsna tihti nautimas, aga selgus, et see avatakse alles kell 9. Jäi ära. Niisiis ainuke variant, mis meelde tuli, oli Liivalaias asuv Mamo. Sai käidud, oldud ja söödud, aga kuklasse jäi terendama ikkagi üks küsimärk. Mis on need mõnusad, hubased, kodused kohad, kust saaks Tallinnas hommikul kell 8 head hommikust süüa?

—————————————————————————————————————————————————————————–

Apelsinihõnguline kinoapuder rosinatega
2  väiksematsorti portsu

1 dl kinoad (mul oli must kinoa, kinoad müüakse praegu juba üsna laialdaselt, aga kindlasti leidub neid igasugustes tervise- ja mahekaupade poodides)
1 dl vett
1 dl piima
1 suur peotäis rosinaid (või kuivatatud mustikaid, jõhvikaid või kirsse)
1/2 tl jahvatatud kaneeli
1 tl vanilliekstrakti
1/2-1 (väiksema) apelsini riivitud koor
vedelat mett (või vahtrasiirupit, toorroosuhkrut või agaavinektarit)
peotäis kõrvitsaseemneid

Loputa kinoa peenel sõelal korralikult jooksva vee all. Pane väiksesse potti kinoa, piim ja vesi. Lase keema ja keera seejärel kuumus madalaks. Kata pott pooleldi kaanega ja lase 15 minutit haududa. Lisa pestud rosinad, kaneel, vanilliekstrakt ja apelsinikoor. Kuumuta veel u 10 minutit, kuni kinoa on pehme. Lõpus timmi konsistents oma maitsele vastavaks – soovi korral lisa veidi sooja vett.

Jaga puder kaussidesse, nirista peale mett ja puista üle kõrvitsaseemnetega.

Retsept on mugandatud Anjum Anandi raamatust “Toitu õigesti vastavalt oma kehatüübile”.

Tänaseks olen bloginud juba 2 aastat! Aeg on lennanud uskumatult kiiresti ja samal ajal on käes jällegi ühe aasta lõpp. Kuna mul on kalduvus asju analüüsida, meeldib mulle aasta lõpus ka igasuguseid kokkuvõtteid teha ja uusi eesmärke seada. Õnneks alates sellest ajast, mil olen blogi pidanud ja toidu pildistamisega tegelenud, tunnen, et mul on ka midagi, mida aasta lõpus tähistada! Ja kahtlemata ongi see iseenesest kõige parem kingitus üldse. Aga lisaks premeerisingi ennast veel enne aastavahetust, keset pühi ühe inspireeriva pildistamisega, kus tähelepanu keskmes uhke tort, mille autor koogimeister Sandra Veeremaa.

Sandraga sain ma tuttavaks detsembri alguses Loomeinkubaatoris toimunud Bazaaril (millest veidi aega tagasi ka kirjutasin). Samamoodi nagu mina ja teised staažikamad blogijad, oli oma küpsetistega Bazaari külastajaid rõõmustama tulnud keegi Sandra, kelle kohta teadsin vaid seda, et ta töötab Kukekeses kokana. Juba esimesest hetkest sai selgeks, et Sandral on kookide, või õigemini uhkete, kihiliste, kõrgete, omapäraste maitsenüanssidega tortide valmistamiseks tõeliselt annet ja maitset. Näiteks pakkus ta seal torti maguskartulist (ehk bataadist), mis oli kaunistatud karamellistatud plaksumaisiga (ingl k popcorn, kellele see eestikeelne variant tuttav ei ole), 7-8 kihilist kuulsat kooki Red Velvet, mis oli kaunistatud jõululike kummikommidega (vt Instagrami pilti) ja veel teisigi (vt teisi Sandra tehtud kooke blogist või Facebooki lehelt). Aga just need kihilised tordid püüdsid mu tähelepanu ja ei andnud rahu.

Esiteks sellepärast, et olen juba pikemat aega soovinud ise ka midagi taolist küpsetada ja katsetada. Samas ei ole aega olnud ja eks teiselt poolt on ka hirm ebaõnnestumise ees. Teiseks mõned asjad lihtsalt jäävad su pähe kinni ega lase enam lahti. Nii ma siis olin Sandra kookidest nagu “kurjast vaimust vaevatud”, kuni ühel päeval võtsin Sandraga ühendust, et nüüd pole enam midagi teha – “Mina ei saa sinu kookide pärast öösiti magada, peame midagi ette võtma.” :)

Õnneks ei pidanud ma Sandra veenmiseks ta käsi väänama hakkama ja nii meie tordivalmistamisepäevak saigi teoks! Veel enne seda rääkisime ideed-mõtted läbi – nii tore, kui oled teisega ühel lainel, mõtled samamoodi ja mõistad juba poole lause pealt! Kui tegemiseks läks, sai jälle selgeks, et tegelikult ei ole sellise tordi tegemine üldse nii imekeeruline. Vaja on küpsetada biskviit, see immutada, kreemiga katta ja kaunistada. Lihtne, eks? :)

Kuna teemaks võtsime aastavahetuse ja blogi sünnipäeva, siis valis Sandra pidulikumat sorti tordi, mille immutamisel kasutas vanillist vahuveini ning mille täitis kreemiga valgest šokolaadist, Päikese juustust (!) ja vahukoorest. Kaunistuseks said aga Sandra enda tehtud piparmündi-, pistaatsiapähkli- ja mustikamaitselised makroonid!

Just sellised väiksed projektikesed ongi need, mis panevad silmad põlema ja varastavad õhtul voodist une. Aitäh sulle, Sandra, selle unetuse, loomulikult koogi, aga ka käemodelliks olemise eest! :)

Mul on ütlemata hea meel, et 2012. aastal olen ma (jälle) kohanud nii palju uusi toredaid inimesi, kes on mind inspireerinud, julgustanud uutele tegudele, toetanud-tunnustanud ja minu tegemistele kaasa elanud. Mul on heameel, et olen selle aastanumbri sees olnud 5 raamatu juures fotograafiks. Raamatute tegemisel on mingi oma võlu, mida ma ei oska seletada, aga see protsess meeldib mulle väga. Ja seepärast olen eriti rõõmus, et paar raamatuprojekti on ka juba 2013. aastaks paigas! ;)

Aasta lõpus on eriti äge vaadata, millised eelmise aasta lõpus 2012. aastaks kirja pandud eesmärgid on täitunud – näiteks toidufotokoolitustega alustamine, Lõuna-Eesti reisil käimine, Saaremaale kolimine (mis sest, et ainult suveks), iseenda proovilepanemine üldisemalt…  Õnneks kõik asjad ei ole ka täide läinud, nii et nt read vibrafoni mängimine ja kangastelgedel vaiba kudumine kopeerin 2013. aasta faili edasi. ;)

Retseptid tordi ja makroonide (ingl k macarons, loe põhjalikumalt Kärtini blogist) valmistamiseks leiate Sandra üsna värskest blogist “I never met a chocolate I didn’t like”. Mõnusat kokkuvõtmist ja suur-suur aitäh teile, kes te endiselt minuga olete ja mind inspiratsiooniga jätkuvalt varustate! Ilusat aasta lõppu ja julget unistamist! :)

Vanasti oli meil kodus jõulude ajal nn eurojõulupuu, sest kui me vennaga suuremaks saime ja jõuluvana enam kohale ei viitsinud tulla, kadus ka kuidagi kuuse tuppa toomise traditsioon. Selle asemel mõtles ema siis igal aastal välja uue eurojõulupuu (nii me neid kutsusime) idee, millega elutuba jõulusemaks teha ja et millegi alt oleks ka kinke lunastada. Näiteks ühel aastal oli see tehtud vitstest ja kaunistatud kuldsete niitide otsas rippuvate samblapallidega, teisel aastal kasutasime palmi moodi toataime jne…  Iseenesest ilusad olid ja säästlikud puude mõttes ka, aga sellest ajast peale on mul jõuluti igatsus korraliku kuuse ja kõige selle juurde käiva järele.

Sel aastal lahendasin kõik võimalikult lihtsalt ja koduselt – kuusejala ümber ja okste vahele läks kotiriie, eheteks said kaunistatud piparkoogid ja enda tehtud kangapallid. Ja loomulikult tuled, mis pimedal ajal mõjuvad kodus eriti hubaselt.

Eile õhtul pakkisime E-ga koos veel kinke ja täna hommikul said tehtud viimased ettevalmistused – kaardid. Maailmalõpp õnnelikult üle elatud, võib pühasid ootama hakata :)

Et pühad mõnusalt mööduksid, soovitan:

• tee pühade ajal midagi, ükskõik mida ja ükskõik kui lihtsat, elus esimest korda ja tunne ennast pärast eriti uhkelt – nt ma tahaks hüpata otse saunalavalt lumme!
• tee sporti, mida sa pole aastaid teinud – suusata, kelguta, uisuta…
• pane soojalt riidesse ja jaluta (mere äärde) ja hinga värsket õhku!
• naudi aega oma lähedaste ja sõpradega ja tunne huvi, kuidas neil päriselt läheb!
• söö hästi, aga mõtle, et homme on ka päev (kehtib ka vedelike kohta)!
• ära muretse, ära võta kõike nii tõsiselt, elu on ilus! :)

Jõulude puhul on mul kingid ka. 2 raamatut – “Magus kiusatus” (millest olen juba kirjutanud siin ja siin) ja “Nii meil jõulud tuppa toodi” (millest ei ole veel jõudnud kirjutada, aga mis ilmus ka 2012. a novembris ja jutustab vana aja jõuludest, autor Piret Õunapuu, ning jagab Eesti traditsiooniliste jõulutoitude retsepte vähe modernsemal kujul – raamatu toidufotod minu tehtud, toidud lõi Sadama turu perenaine ja blogipidaja Liina Karron). Kui soovid üht neist endale saada, jäta kommentaar, mis on see asi, mida sa oled kogu aeg mõelnud, et võiks teha, aga ei ole teinud ja plaanid loodetavasti nüüd lähipäevil ära teha? :)

***

Kingi jagamine 29.12.2012: Palju õnne, Martina, sinule sai loosi tahtel raamat “Magus kiusatus” ja palju õnne sulle, Aet, sinule “Nii meil jõulud tuppa toodi”. Võtan teiega meili teel ühendust! Aitäh kõigile ideede jagajatele, sai jälle palju häid mõtteid ja tundub, et nüüd hakkan ise ka makroonidega katsetama :)

***

Söögid on aga meie peres jõulude ajal olnud alati traditsioonilised ja sellepärast ei taha ma ka verivorsti ja hapukapsastega seapraadi ära peletada, vaid pakun pidulaua täienduseks lihtsalt mõned ebatraditsioonilisemad, kuid samas lihtsad, maitsvad ja kerged ideed (retseptid ja fotod ilmuvad ka homses, 22. detsembri Pärnu Postimehes, kus on mu blogi saamisest ja toidufotograafiast väike lugu!).

Soovin mõnusaid, rahulikke ja maitsvaid jõule! :)

Pärast lumekühveldamist või lihtsalt pikka päeva, mil enam autoga kuskile minema ei pea, on mõnus jalad seinale lüüa ja juua seda soojendavat õunapunši.

Magusad peedid soojendava mädarõikaga

Dessert, mille valmistamine on imelihtne, kuid tulemus igati pidulik ja maitsev.

Punased pirnid
8-le

8 väiksemat sorti pirni
500 ml punast veini (nt Syrah)
300 ml granaatõunamahla
1 apelsini peenelt riivitud koor ja mahl
1 vanillikaun
2 kaneelipulka
10 rohelise kardemoni kupart või 1 tl kardemoniseemneid (kui kasutad kupraid, mulju need noa abil katki, et seemned pääseksid välja, kasuta kesta koos seemnetega)
100 g muscovado’t või muud suhkrut 
serveerimiseks granaatõunaseemneid (soovi korral)

Pane kõik ained peale pirnide potti, sega ja lase korraks keema. Seejärel keera kuumus maha ja lisa pirnid, mis on kooritud (aga vars külge jäetud) ja mille põhi on sirgeks lõigatus, et see taldrikus püsti seisaks. Kuumuta pirne aeg-ajalt keerates, et need ühtlaselt värvuks, u 20-30 minutit, kuni pirnid on pehmed ja nuga läheb ilma vastupanu osutamata pirni sisse.

Tõsta pirnid taldrikutele ja serveeri granaatõunaseemnetega. Kui soovid, võid lisada veel vanillijäätist või sooja šokolaadikooki. Aga võid pirnide vedelikku veel u 15 minutit keeta ja seejärel pirne selle kastmega serveerida. Kui kohe kõiki pirne ära ei söö, säilita neid koos vedelikuga suletud nõus külmkapis.