Kui ma poleks enne California reisi kogu oma elu Eestis elanud, võiks tagasioldud nädalate põhjal vabalt oletada, et siin on kogu aeg selline kuum suvi. Kuigi ma eksiksin rängalt, on see ütlemata mõnus! Isegi Californias ei olnud nii stabiilselt nii kuuma ilma. Õigemini, seal sõltub temperatuur väga palju asukohast – nt San Franciscos on enamasti palju jahedam (ja pea alati väga tuuline!) kui sealt paarkümmend kilomeetrit põhja või lõuna pool. Näiteks kui meie kodulinnas San Mateos oli 30°C , siis San Franciscosse minekuks tuli ikka ennast sisse pakkida ja jakk kaasa võtta, sest seal võis samal ajal olla kraade 20 kanti. Õhtul langes kraad veel madalamaks, näiteks nii 8 kraadini. Nii et soojasid ja ka valgeid (sest seal loojub päike kella 20.00 paiku ja poole tunni pärast on kottpime) suveöid, nagu Eestis on, SFis ei eksisteeri. Punkt Eestile!
San Franciscost autoga tunnike aga põhja poole jääb Napa org, mis on kuulus veinipiirkond ja nagu nimigi ütleb, asub see orus, mägede vahel ja tänu sellele on ka seal palju soojem kliima kui SFis. Seal oli tõenäoliselt ka meie reisi üks kuumemaid ilmasid, autotermomeeter ronis siis 90°F ligi, kuigi kõige kuumema osa päevast veetsime tõenäoliselt mõnusalt jahedas veinikeldris.
Napa org on tegelikult üsna väike piirkond, 30 miili pikk ja vaid mõned miilid lai, meenutades kõrgemalt vaadates pastelsetes toonides triibulist-ruudulist lapitekki. Meie külastasime sealsete paljude mõisate seast Artesa veinimõisa, mis kuulub hispaania perele, kes juhatab Codorníu Group’i, kellel on 9 veinimõisa Hispaanias, 1 Argentiinas ja nüüd ka 1 Californias. Nad on tegelenud veiniga juba 16. sajandist ja nende kuulsaim toode oli/on cava. Kui nad aga Ameerikasse laieneda plaanisid, selgus, et vahuvein ei ole siinsete veinisõprade seas nii populaarne kui Hispaanias ja Euroopas üldisemalt ning nii panid nad rõhku rohkem Pinot Noir’ile ja Chardonnay’le, mis pidavat nende maalappide jaoks kõige paremad viinamarjasordid olema.
Tegime veinikeldrituuri ja pärast ka loomulikult degusteerimise. Algselt nägi kava ette 3 veini, aga meie giid-sommeljee Diego sattus miskipärast väga hoogu ja juba (jälle) ta kadus kuskile lausega: “We have another very good one… you should try it!”. Proovisime kõiki Diego lemmikuid, kuni i sai täpi nende kuulsa vahuveiniga. Punkt Diegole! Pärast kõiki neid veine (siiski üsna tühjale kõhule) suundusime Napasse sööma. Istusime terrassil, nautisime sooja ilma ja kohalikke häädusi (mm, need kammkarbid!). Oli mõnus õhtu, mis just praeguse Eesti kuumusega väga ehedalt meenub. Kel võimalust, soovitan seda kanti igal juhul külastada!
Ahjaa, Napast tagasi sõites juhtus nii, et jäime autoga tee äärde seisma (selleks ettenähtud kohta) ja läksime üle tee neid samu viinamarjaistandusi pildistama. Me polnud veel jõudnud õieti alustadagi, kui järsku läbi kaamerasilma märkasin, et meie auto taha on seisma jäänud politseiauto. Kerge ärevus tuli sisse: “Kas siin ei tohi peatuda? Kas nüüd pannakse joont mööda kõndima? Ikkagi veinipiirkond ju…” Politseinik väljus autost, ületas tee ja jalutas meie suunas. Naeratas ja küsis, mis me teeme, kust me tuleme ja selgus, et kuna see tee on üsna tiheda liiklusega, siis ta tuli turvama, et me ikka saame ilusti üle tee auto juurde tagasi. :) Väga muhe politseinik oli! Ja nii ta siis ootas, kuni me pildistasime ja kõik koos üle tee tagasi auto juurde läksime ja teekonda jätkasime. Punkt politseinikule!
PS! Matemaatikaülesanne veinisõpradele: Mitmeks peoks jätkuks Artesa veinikeldris veini, kui seal on 5000 vaati ja igas vaadis 300 pudeli jagu veini?
Huuhhh, 1500000 pudelit veini…no oleneb peost ja osalejate arvust ja palju on lapsi ja rasedaid ja autojuhte :) Aga kui teha sõbrannadega iga kuu mõnus oleng, kus vabalt 5 pudelit ära libistatakse, siis 25 000 aastat saaks hakkama :)