Tassike elu topelt koorega »

Tomatidžunglist, oaonnist ja mojito-kastist

Nii mõnus on tatsata aias, vaadata ringi ja mõelda, et kõigest 2 kuud tagasi ei olnud siin veel mitte kui midagi (kuigi välja väänatud hüppeliigesega kõlab tatsamine üksi ka juba päris ahvatlevalt…). Nüüd on siin ju uus kasvuhoone (koos tomatidžungliga), aiamaa 6 lopsaka kasvukastiga, kapsapeenar ning elust rohetavad ja vohavad põlluvaod… Sellise arengu ja muutuste tajumine on ikka väga hea tunne… Nii et mul tekkis kohe vastupandamatu soov oma tublisid kasvandikke jäädvustada!

Tomatitega on meil sel aastal väga hästi – nii metsikult suureks ja lihavaks ei ole nende taimed veel varem siin kasvanud. Eks uus kasvuhoone ja sisse toodud viljakas muld teevad oma töö, aga ise naljatame ikka rohkem selles suunas, et nüüd, kui mina ka siin pesitsen, saavad nad 2 korda rohkem armastust! :) Siin on tomat “Visa”. Õige nimi tal.

Visad tomatid

Tomati-basiilikusegusest lõhnast kasvuhoones ei hakka ma pikemalt üldse kirjutama. Kõht läheb tühjaks. Ühed väiksed kollased tomatid, mida oleme ka juba mitu-mitu aastat muidu Pärnus kasvatanud, on sort “Yellow Pear Shaped” (all vasakul). Väga head ja ilusad tomatid. Nendelt peaks saama muide ise ka seemneid võtta, kuigi ise pole proovinud.

tomatid ja basiilik

Ja kui tahta kobartomatit, millel 20 viljaga kobarad, siis tasub hankida sort “Miljoniline“, vähemalt nii seda siin kutsutakse. Näeb väga lahe välja ja tundub, et nimi vastab ka saagikusele.

Tomat "Miljoniline"

Esimene suur tomat, mis hakkab punaseks minema on “Tigerella“. Väikeselt kollaselt tomatilt “Venus” oleme juba magusaid vilju suhu pistnud, aga see pole veel päris see. Ma tean, et praegu on see vaikus enne tormi…

Kasvuhoones

Viimased redised said ka üles võetud. See heleroosa sort – “Viola” – on väga magus ja mahlane, lisakas kasvas väga hästi, nii et selle jätan kindlasti oma püsikasvandike nimekirja. Mitte et teistel oleks midagi häda olnud… roosa lihtsalt oli eriti hea :)

Redised

Enamus kasvandikest mahjub mul 6 peenrakasti ära, aga üksikud asjad on ka põllu peal – näiteks oad. Põldoad (all vasakul) ja aedoad. Soolaga keedetud põldoad on väiksest peale olnud mu ühes suured-suured lemmikud, nii et sel korral panin neid kohe u 20 m pikkuse vao ja peab ütlema, et on väga kenasti kasvama läinud – suured ilusate õitega puhmad on. Tundub, et saab isu täis süüa :) Ja fenkol ehk apteegitill (all paremal) sai ka kastis valmis.

Põldoad ja fenkol ehk apteegitill

Tegime eile porgandite seas ka väikest harvendustööd. Ümaramad nupud (all vasakul) on pärit minu kastist, piklikud (järgmisel pildil paremal) põllu pealt. Erinevad sordid siiski. Mais (all paremal) on ka väga hästi kasvama läinud – lihavad, terved ja rohelised tugevad varred on. Külvasin ligi 70 seemet, üles pole päris 100% tulnud, aga ma pakun, et kuskil 60 tk ikkagi on. Eks paistab, kui suureks kasvavad ja kas saaki ka saab…

Porgandid ja mais

Lehtpeet on ka väga lopsakaks ennast visanud. Kasvatan seda lihtsalt ilu pärast, kuigi seda võib spinatile sarnaselt tarbida ka – kas omleti sees või näiteks supis, aga suurem lemmik on ta ikkagi oma lihavate lehtede ja värviliste varte poolest, mis püsivad aias kirkad kuni talveni ja kui olla laisk, siis isegi järgmisel aastal :)

Lehtpeet ja porgandid

Ja ube kasvatan ma selliste onnidena ka (vt all). Kui oataimed on lõpuks suured, on onni seinad tihedalt täis kasvanud ja sees lastel (loodetavasti) põnev hämar paik, kuhu pugeda. Igatahes tegin E ja M mõlema jaoks ühe onni, et kakluseks ei läheks. Siiani on neile meeldinud. Minu jaoks on see jälle nostalgia, sest mu vanaema tegi mulle selliseid onne, kui ma pisike olin. Või siis lihtsalt kasvataski nii ube, lihtsalt mina nägin selles onni. Ma pole kindel, kumba pidi see tegelikult oli…

Valisin onni jaoks spetsiaalselt hästi pikaks kasvavad oad, et saaks onni ikka vähemalt 2-meetrise teha. Kõigepealt tuli pikaks kasvavaid ube tikutulega taga ajada, aga lõpus ikkagi sain 2 sorti – spargeluba “Sperling’s Liane ehk Vigna unguiculata (mis kasvab kuni 3 m kõrguseks ja mille viljad on 30-90 cm pikkused rohelised peenikesed kaunad) ja kollane lattuba “Neckargold”. Kui aga tuli keppide paneku aeg, siis tekkis järgmine probleem – vaja pikki keppe. Kuna olemasolevad hernekepid ei sobinud, siis läksin ühel õhtul, oksakäärid õlal, kummikud usside vastu jalas ja 2 väikest assistenti kaasas, metsa sarapuuvõsast sobiva pikkusega keppe tooma. See oli kuidagi väga ehe ja ürgne tunne. Kujutasin ette, kui hea pildi sellest oleks kaugusest saanud – mööda kruusateed aegluubis naasvad naised, lohisevad pikad kepid käevangus, oksakäärid väsinult rippus käes ja näljane sääseparv ümber – pealkiri “Väsinud naised naasevad saagiga”…

Oaonnid

Ürdikast on ka kenasti täitunud 2 sorti tüümiani, pune, salvei, estrogoni, melissi, majoraani ja lavendlitega. Lavendlid tasapisi juba õitsevad ja lõhnavad mõnusalt, kuigi kahjuks on mõlemad sordid mul söögiks mittesobivad.

Müntide jaoks sai tehtud kohe eraldi kast ja kui ma sinna u 1,5 kuud tagasi 6 eri sorti münti istutasin, oli seal hingamisruumi veel küll, aga nüüd on sellest saanud juba ehe tihnik. Mis paneb mõtlema, et igaõhtusest piparmünditee joomisest vist ei piisa, peab ikka mojito-peo korraldama… kas tunned lõhna?

Piparmünt

Tundmatu münt I on pärit Pärnu aiast, mida minu vanaema kasvatas – hästi pehmete ja karvaste lehtedega ja hõbedast värvi. Lõhn ei ole teistega võrreldes nii tugev, aga see on just see piparmünt, millest ma lapsena suvilas pärast töö tegemist teed koos juustusaiaga sõin. Mmm :)

Tundmatu münt II on pärit siit samast Saaremaa aiast, mis on siin samuti juba põlvkõndade viisi kasvanud. See on hoopis teistsugune münt – siledate ja õhukeste lehtedega ja rohelise varrega, aga muidu igati münt – kasvab nii mis mühiseb ja lõhnab ja maitseb ka igati mündiselt.

Mündid

Eelmisel nädalal tegin oma väikeste ja väga tublide abilistega E (9 a) ja L (12 a) kastide ümbruse ka korda – rohisime kogu maa viimse libleni ära, katsime siis tekstiilmultšiga ära, ääristasime põllult korjatud kividega ja täitsime siis männikooremultšiga. Nüüd peaks selle rohimisega ka muretu olema. Ja silmal ka ilus vaadata. Ja kuna suuremad tööd on sellega aias selleks aastaks tehtud, siis hakkan nüüd ka koos basiilikutega tomatite küpsemist ootama… :)

Aed

  • Anõn

    Oaonnid on küll geniaalsed.VastaTühista

  • Imeline, Marju! Väga nutikad lahendused ja töökas tüdruk. Mõnusat nautimist imede aias!VastaTühista

  • Oaonni idee panen kohe tallele.VastaTühista

  • Oeh, aina rohkem tekib kiusatus tellida sind kunagi endale maitsetaimede ja juurviljade aeda ettevalmistama:)VastaTühista

  • Martin

    Võin pildi põhjal väita, et ühes minu hallatavas peenras kasvab veel seitsmes erilist sorti mündiline, mida me ise nimetame “kõige aromaatsemaks piparmündiks” ja mis on suurte, tumedate ja karvaste lehtedega ja millest teed tehes jääb see täiesti roheline ja täidab terve suure toa piparmündilõhnaga :PVastaTühista

  • Ma pole kunagi selliseid oaonne näinud, nii ägedad! Väga ilusaks on aed kasvanud ja näha on, et nii tomatid kui teised taimed kümblevad Su armastuses :)VastaTühista

  • jummal küll, kui lahe! Ma üldse ei imesta, et Sinu hoolitsuse ja hea energia paistel kõik niimoodi vohab! Ehe Eestimaine ilu, ma ütleks!VastaTühista

  • Vapustav, inspireeriv, hariv, mõnus, maitsev….mis kõik veel :)
    Imelise aia imeline perenaine oled!VastaTühista

  • Aliise

    Väga mõnus postitus. :) kust võiks šokolaadipiparmünti leida, pole selline taim varem silma hakanudki?VastaTühista

  • Anneli

    Meil kutsuti seda veidi hallikat, aga mahedamaitselist piparmünti jõemündiks. Ei teagi, mis ta tegelik nimi on.VastaTühista

  • Maris

    Mõnusalt lõhnav postitus. Lavendlite sobimatus söögiks tuli uudisena.VastaTühista

Sinu e-posti aadressi ei avaldata. Nõutud väljad on tähistatud tärniga *

*

*