Ma olen alati uskunud, et kui inimesed tegelevad sellega, mis neile endile meeldib ja õige tundub, ei jää see ka teistele märkamata. Sellised asjad müüvad iseenesest, ilma veenmise ja hiiglasliku reklaamieelarveta. Ja ühe sellise koha ma enda jaoks paar päeva tagasi avastasingi – Tamme talu. Ja selles talus peetav ürdiaed. Asub see Pärnumaal, Pärnu linnast 15 km Haapsalu poole sõita. Ürdimaailma “välisukselt” avanes selline vaade. Tuli vaid jalad puhtaks pühkida ja meeled ühe korraliku lõhnadoosi jaoks valmis panna.
Kohe päris alguses tegi meid ürdiaias kadedaks juba kaugelt silma torganud puhvis “lavendlirida”, mis lähemal vaatlusel osutus siiski iisopiriviks. Silmailu see tõsiasi aga ei vähendanud ja idee kasvuhoone üks külg järgmisel aastal iisopihekiga kaunistada, oli meile veel enne seda, kui arugi saime, maha müüdud. Kusjuures, kui kellelgi peaks tekkima mõte, kuidas puhmad nii ilusad, jõulised ja ümmargused on, siis peitub saladus (nii iisopi kui ka teiste ürtide puhul) tagasilõikamises.
Ürdiaia perenaine, kes meie saabumisel parajasti aias osjaga võitles, tutvustas meile lahkesti ka taimi ning poetas ka mõne kasvatamisnipi. Nimelt tuleb maitsetaimed igal kevadel varakult (ja julmalt) tagasi lõigata, jättes taimest alles vaid 15 cm köndi. Lõigata tuleks võrdselt kauguselt, siis kasvabki põõsas ilus tihe ja ümmargune. Meie ürdiaias on see selle kevadega igal juhul juba tõestust leidnud – nii pune kui salvei on tänu tagasilõikamisele väga kenaks puhmaks kasvanud.
Aias oli söödavaid ja lõhnavaid taimi meeletult, suure osaga nendest oli mul seal esmakohtumine. Eri sorti punet, pujusid, spinatit, oblikalaadseid, söödavaid lilli… ja näiteks ka eri piparmünte, mis praegu mõnusalt õitsesid:
Eesti käredat talve kartvad taimed on perenaisel istutatud pottidesse, et sügisel talvituma viimiseks nende üleskaevamine liialt stressi ei tekitaks. Selline lugu on ka meil aias näiteks rosmariiniga. Meil on neid muide 2 tk, üks elab mullas, teine potiga mullas. Esimene kasvab paremini, aga talve tõenäoliselt üle ei ela – rosmariin on pirtsakas ja ei taha, et tema juuri rapsitakse. Nii soovitas ka Tamme talu Heli neid kasvatada – potis, siis vähemalt elab talve keldris üle, kuigi nii jõuliselt ei pruugi ta tõesti kasvada kui otse mullas olev taim.
Ürdiaeda olid eri taimede jaoks tehtud väikesed peenrakesed, sellegipoolest pidas mõni laisalt tee peal pikutades siestat, nagu see lavendel siin…
… ja vohav tüümianivaip. See kogemata kujunenud lohakus mõjus värskendavalt, sest jalutustee hõivamist kompenseeris sidruntüümian oma lendleva aroomiga. Kusjuures, siinkohal ürdiaia pidajatele veel paar tädi Heli tähelepanekut – harilik tüümian (aed-liivatee) Eesti talve üle ei ela, aga sidruntüümian peab vastu küll. Ja kevadel kasvuhoo sisse saamiseks soovitas Heli siiski taimi millegi jõuduandvaga turgutada – meie kasutame aias kanagraanuleid, aga Heli ei pidanud liiaks ka mõistlikus koguses maitsetaimede vedelväetist kasutada. Ainult kevadel, et taimedele hea kasvuhoog sisse anda. Tamme talu taimi turgutab ka igal kevadel peenrasse pandav uus kiht turvast.
Basiilikuid oli aias vähemalt 5 sorti – järgmine on neist mu lemmik – pühabasiilik (Holy Basil) ehk tulsi. See on selline basiilikusort, mida kasutatakse vaid jookide – nii soojade kui külmade – tegemiseks. Tamme talus tehakse sellest Hää tuju teed. Maitse ja lõhn oli basiilikune, aga tunduvalt hapukama, mahlasema, värskema nüansiga. Ei oskagi täpselt sõnadesse panna, igal juhul pani see lõhn keelt limpsama ja ajas värskendava joogi isu peale küll. Järelikult töötas.
Vahepeal lihtsalt üks pilt roosast raudrohust, mis mulle seal kuidagi maaliliselt ja hästi mõjus.
Tegelikult ei olnud maitsetaimed ürdiaias üksi – sinna oli kasvama pandud ka erilisi köögivilju, mida ehk igas kodus ei leidu. Minul kui porru esmaskasvatajal oli meel hea, sest minu peenras näevad väiksed porrud samasugused välja kui seal. Järelikult liigub asi õiges suunas :)
Siis oli veel selliseid armsaid õuetomateid.
Traditsiooniline artišokk näeb välja selline…
… ja Hispaania artišokk nii.
Mõni kapsaline oli ka. Täpset nime kahjuks ei tea öelda, aga väga dekoratiivne, jõuline ja lopsakas taim oli.
Väike stiilipidu oli ikka ka – ühed maasikad ehtisid ennast vaarika sulgedega. Õigemini okastega – tegemist on küpsevate maasikvaarikate põõsaga. Neid marju tahaks küll maitsta. Marjad lähevad üsna suureks ja punaseks. Hispaanias või kuskil lõunas pidid need taimed kasvama looduslikult, nii et tegu ei olevatki mingi aretatud sordiga.
Esialgu tundus ürdiaed üsna pisike, igal juhul mitte nii suur, et seal ülehelikiirusel 2 h veeta. Aga nii see aeg ometi lendas. Ja kui käed olid lõhnadest kirjud, seadsime sammud poodi. Pood oli ise küll pisuke, aga endasse ahmida oli sealgi palju – seintele olid maalitud looklevad kressitaimed, puust riiulitel ilutses valge pits, aknalaudadel ja lae all olid ämbrites ja muudes õhkama panevalt stiilsetes nõudes kuivatatud maitsetaimed.
Ja loomulikult pisikeste armsate purkidega armsad vanaema stiilis moosiriiulid. Vaarikamoos piparmündiga, mustsõstramoos piparmündiga, maasikamoos basiilikuga…
Soolasearmastajatele oli erinevaid soolasegusid – suppidele, teravamaid, vähem teravamaid. Lisaks soolane marmelaad, marineeritud murulauguõied… kuivatatud ürdid, teed, maitseainesegud jne.
Suvepäeva lõuna sai Tamme talus väga meeldejäävalt veedetud. Enne lahkumist nuusutasin talupoes ka supisoola – kõht hakkas selle peale korisema. Päriselt. See andis kinnitust ka perenaise ideele ühel heal päeval seal veel oma talukohvikki avada. Jään põnevusega ootama ja loodan, et taimed sirguvad hästi. Järgmisel kevadel on igal juhul teada, kust ma põnevaid ürditaimi hankima lähen! :)
Kas keegi on veel Tamme talu külastanud ja tahaks oma kogemusi jagada? Kui ma õigesti mäletan, on see aed rajatud 2005. aastal ning perenaine Heli kinnitas rahulolevalt, et talupidamisega äraelamise üle kurta ei saa. Tööd on palju, pidevalt laienetakse, võetakse uusi töölisi ja mõeldakse välja uusi tooteid. Kindlasti on see suure töö ja vaeva tulemus, aga ei saa salata, et see on ikka üks päris põnev ja inspireeriv viis, kuidas elada…
Vaata Tamme talu ürdiaeda minemiseks kaarti ja kontakte.
Oi, see Tamme talu ürdiaed nõidus mind oma särtsusoolaga ära juba paar aastat tagasi. Avastasin nende leti ühelt laadalt ja sealt alates olen nende toodete ja aiakujunduse lummuses. Ise pole sinna aeda veel jõudnud, kuid küllap see ükskord see juhtub.
Iisop on tõesti hästi lavendli sarnane ja ma pidasin kunagi meil aias kasvavat iisopit ekslikult lavendliks:). Nüüd on muidugi ka päris lavendel kasvamas ja talvitus isegi kenasti. Tagasilõikamine on justkui võluvits peenras talvituvate ürtide ilusana hoidmisel.
Ja ei saa ütlemata jätta, et väga toredad ja meeleolukad fotod!
Ülle, kusjuures mina avastasin nad ka sel aastal Pärnu Hansapäevadelt. Perenaine ütles, et ega nad reklaami ise ei teegi, aga kuna nende tooted on päris paljudes poodides üle Eesti müügil, siis on nad vast oma klientuuri leidnud – näiteks nagu sinugi näol vist! :)
Ja kui ürtide hingeelu vähegi korda läheb (milles ma võin 100% kindel olla), soovitan kindlasti võimalusel talust ja ürdiaiast läbi astuda – elamus on garanteeritud! ;)
Aitäh jagamast, mina tahan ka nüüd sinna minna!Väga kaunis reportaaž. Kusjuures tüümianid (kõik ei ole sidruni, raudselt)on mul täitsa viisakad talvitujad, salveid seevastu täiesti ebaviisakad.:)
Kusjuures jaa, minu aed-liivatee ehk siis harilik tüümian elas ka talve nii ja naa üle. Päris välja ei läinud, aga kiduraks jäi küll. Sidruni oma oli mul tubastest tingimustes küll väga kena puhmas nii et kindlasti panen katsetuseks ka õue :)
Loodan, et leiad tiheda suvegraafiku juures mahti veel sealt läbi astuda. Aga kui sel aastal mitte, siis loodetavasti juba järgmisel, ehk saab siis ürditeed ja -pirukat ka juba osta! ;)
Imeilus. Ausalt öeldes ei usukski, et selline Vahemerelik koht Eestis võimalik on. Kujutan ette, et tööd on metsikult, aga ürdid on jälle mõnusad tegelased, kellega töötada :). Aitäh jagamast!