Nädalavahetusel ootab ees õhtusöök sõpradega. Teemaks on Itaalia. Igaüks mõtleb midagi välja ja kokkame koos. Niisiis olen mõtteis menüüd kokku pannud ja ka kohe 5 korda uuesti lahti lammutanud, sest huvitavaid retsepte on ju mustmiljon. Kuna internet on põhjatu ja võingi sinna, pea laiali otsas, ekslema jääda, otsustasin lõpuks vähemalt ühes osas asja lihtustada. Nagu selleski valikute paradoksist rääkivas postituses kirjutasin, kärpisin teadlikult oma valikuvõimalusi. Panin piiri ette ja suundusin raamaturiiuli juurde. Kohe komistasingi otsa biscotti‘dele. Ja otsus oli tehtud!

Ajasin pikas koostisosade loetelus näpuga järge. Kell näitas juba 21 paiku õhtul, mõtlesin: “Poodi ei viitsi enam küll sõita.” Koostisosade nimekirja esmalt visuaalselt haarates tundus see lootusetult pikk: “Nii pikast nimekirjast pole raudselt kõiki asju kodus olemas!”. Aga siis koputas optimismihääl õlale ja vaatasin köögis ringi: täpselt 2 viimast muna, suhkur, mandliekstrakt, või.. “Ahah, väga hea, pooled asjad juba olemas!”. Mandleid oli ka eelmisest küpsetamisest alles, fenkoliseemneid ka maitseainesahtlis terve purgitäis ja täiesti juhuslikult olin sattunud hommikul külla sõbrannale, kes oli salaja mu kotti 1 apelsini peitnud (kiivi oli ka, aga see ei ole praegu retsepti koha pealt oluline).

Mandliekstrakt koostisainete nimekirjas pani mind muidugi kohe kõrvu kikitama, sest just paar päeva tagasi olin saanud ühele poole ühe tõsiselt hea retseptiga, mis ilmub detsembri Oma Maitses ja mis sisaldab seda sama ekstrakti. Niisiis oli teema minu jaoks vägagi aktuaalne ja ahvatlev. Nii nagu ühes vahes rooskapsad, põldoad või hurmaad… nüüd siis mandliekstrakti kord.

Guugeldamine andis sõna biscotti kohta päris huvitava taustaloo. Sõna ise tuleb Itaalia keelde ladinakeelsest sõnast biscoctus, mis tähendab kaks korda küpsetatud. Seda sõna olla vanasti kasutatud selliste toitude puhul, mida oli 2 korda küpsetatud, et tulemus saaks hästi kuiv. Viimast oli vaja selleks, et toit paremini säiliks. See oli oluline just pikkade rännakute ja sõdade ajal. Itaaliakeelne sõna rändas Euroopas edasi ja nii saigi inglise keelde sõna biscuit, millel, nagu me teame, ei ole enam midagi pistmist 2kordse küpsetamisega.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Nii nagu on mul lood väga suure osaga küpsistest, on sama ka piparkookidega – kohe mitte ei aja need mind isutama. Poes võin rahulikult käia, kartmata et küpsiseriiuli ees pea kaotan (mis aga alati näiteks turul juhtub)…  Aga. Alati on mingi aga, eks. Taustaks ütlen, et meil tehti vanasti ikka traditsioonilisi piparkooke, s.t. neid pruuni värvi jõuluhõngulisi küpsiseid. Kõik on muidu tore – nende tegemine, kaunistamine, ainult et nende söömisega on raskusi.

Aga, see aga. Paar aastat tagasi kohtusin ma esimest korda valgete piparkookidega. Saaremaa jõulutraditsioon (öelge palun, et te kuulete ka sellest esimest korda?). Tuli välja, et neil on jõulude ajal alati tehtud neid pärispiparkooke ja ka valgeid “piparkooke” (mis on põhimõtteliselt tavalisest liivatainast küpsiseid). Aga mitte ainult, sest kui on valged ja pruunid piparkoogid, peavad ilmselgelt olema ka siiruviirulised, pruuni ja valgega piparkoogid.

Pidasin targemate ja kogenenumate Saaremaa naistega nõu ja nii siis sündisid need valged piparkoogid, mida ka detsembrikuu Oma Maitses näidati. Ja miks ma sellest ka siin kirjutan – põhjus on lihtne – need nn valged piparkoogid, mis said mõnusalt muredad, meeldivad mulle, mittekõigesuuremaleküpsisesõbrale nii väga, et plaanin sel aastal neid kindlasti rohkem teha kui pruune. Äkki juhtub, et on veel sarnase murega inimesi? Siis soovitan ka ära proovida! :)
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Minult on aeg-ajalt ikka küsitud, missugust fototehnikat ma oma blogi piltide tegemiseks kasutan. Ja kui ma vastan, et Canon EOS 350D-d ja kit’i objektiivi (18-55 mm), järgneb sellele tavaliselt hämming ja siis küsimus: “Kas sellega saab ka pilti teha?” Tuleb välja, et saab tõesti! :)

Et aga 4 aastat (nii vana on see Canon) ei ole tehnikamaailmas sama tähendusega, mis veini omas, tekkis isu millegi värskema järele. Niisiis saigi juba paar kuud tagasi välja valitud Nikon D7000 (välja tulnud septembris 2010). Ja 3 päeva tagasi sain ma selle lõpuks kätte! See oli tõeliselt Suur Päev – reede nagu sünnipäev, sest saabumas oli fotokas ja õnnitlusega SMS-ist selgus, et ka minu nimepäev. Sobis hästi! Nüüd on siiani tunne nagu vaataks üht head unenägu. Ainult et see on päriselt! Uhh :) Uus aparaat näeb välja selline:

Vahe kahe aparaadi vahel on ikka meeletu. Esiteks juba väljast – Nikon on suurem ja raskem. Aga ka sisult – põhifunktsioonid on mul paari päeva klõpsimise tulemusena enam-vähem selgeks saanud, aga üldiselt on seal neid nurgataguseid küll, mida mul alles avastama tuleb hakata. Canonilt Nikonile üleminek on umbes sama, mis Nokialt Samsungile üle minna – menüü ja igasugused funktsioonid on une pealt käe sees, ümberharjumisel tuleb aga ühe igapäevase liigutuse tegemiseks lausa mõtlema hakata! Ei, tegelikult on see ikka väga põnev! :) Väga sügavuti ma praegu siin kaamerate erinevusi lahkama ei hakkaks, aga keda huvitab, saab nende kahe aparaatide näitajaid võrrelda näiteks Snapsortis.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...