Alles paar tundi tagasi seisin isegi turul kõiksugu kollakas-punastes toonides ja rohkem või vähem pehmekarvaliste luuviljaliste all lookas lettide taga. Virsikud, nektariinid, aprikoosid, ploomid, kirsid… kuumad suveilmad on täies hoos ja jahutav jäätis, mis tehtud just praeguse aja parimatest viljadest kõlab igal juhul üsna vastupandamatult. Siis aga saabub jälle teadaanne Eestist: “Täna tuli peenrast jälle 9 kg maasikaid…” ja mõte liigub kodusemate suvekuulutajate peale.

Juba tükk aega tagasi potsatas mu postkasti Bon Appétit ja ahvatles mind esimesel sirvimisel katsetama üht väga lihtsat jäätist, mida saab edukalt ilma jäätisemasinata valmistada. Itaallased nimetaksid selle retsepti järgi valmistatud maiust semifreddo‘ks, mis tähendab tõlkes poolkülma ning millega võiks tähistada laial skaalal eri magustoite, mida osaliselt jahutatakse või külmutatakse, kookidest jäätiseni. Aga nimetagem seda lihtsalt ja koduselt marjajäätiseks või külmutatud marjamaiuseks. Katsetasin ühel hommikul käepärast olnud vaarikatega ja tulemus tundus olevat jagamist väärt, eriti kui manasin silme ette need Saaremaa kuhjaga täidetud maasikakausid ja teised Eestimaa suvises rütmis kulgevad kodud, aiamaal valitsev maasikauputus.

Isetehtud marjajäätis (ilma jäätisemasinata)
Allikas: Bon Appétit, mai 2015

6-8 maiustajale
Valmistamine: 30 min
Külmas: 5 h

380 g vaarikaid (või nt maasikaid), puhastatud (kui kasutad maasikad, lõigatud ka pooleks või veeranditeks)
65 ml suhkrut (kasutasin turbinado toorsuhkrut)
1 sl valge veini äädikat
400 ml vahukoort
näpuotsaga soola
135 ml magusat kondenspiima
100 ml Kreeka jogurtit (või maitsestamata jogurtit)

soovi korral serveerimiseks: röstitud musti seesamiseemneid

Keeda väikeses potis keskmisel kuumusel marju suhkruga, aeg-ajalt segades, kuni marjad on lagunenud ja suhkur sulanud, u 5-10 min. Lisa äädikas. Jäta jahtuma.

Vahusta koor soolaga keskmiselt kõvaks vahuks. Tõsta õrnalt sisse kondenspiim ja jogurt ning sega, kuni mass on täielikult segunenud. Nirista õrnalt sisse pool moosist, sega lusika või vispliga vaid veidi, nii et näeksid veel moositriipe. Lisa ülejäänud moos ja sega samamoodi vaid veidi, et moos jääks klompidena maiuse sisse.

Kalla kõik u 1 liitri suurusesse vormi ja külmuta, vähemalt 5h.
Soovitav tarbida 3 päeva jooksul. 

Seemned ja pähklid on teatavasti head energiaallikad, sisaldavad kasulikke õlisid, vitamiine, mineraale, kiudaineid jt toitaineid. Sel samal põhjusel on need nn energiabatoonikesed saanud nüüd meie suurteks sõpradeks veidi teistsugustel teekondadel – nädalavahetuse matkadel, kus energiat kulub küll palju, kuid seljakoti tahaks siiski võimalikud kergena hoida. Kaubanduses on müsli- ja energiabatoonikesi saadaval küll väga laias valikus, aga värskelt postkasti potsatanud ajakirja Bon Appétit uue aasta esimene number innustas mind sellest hoolimata kohe ka kodus olemasolevast materjalist retsepti ja tehnoloogiat järgi proovima.

Kahjuks oli mul kinoa just eelmisel päeval otsa saanud (just sellega katsetamine oleks olnud põnev), kuid selle asemel otsustasin ära kasutada kapis leiduvaid eri seemnekotikeste lõppe. Parasjagu oli mul lõppenud ka üks magus sõbrapäevateemaline pildistamine, millelt oli üle jäänud ports sulatatud tumedat šokolaadi, niisiis läks ka see käiku. Just reeglipäratus ja mängulisus ongi vast taoliste retseptide juures võluv faktor, mis näpud sügelema ja fantaasia lendama paneb. Vähemalt minul.

Retsept õnnestus super hästi ning tekkis üsna kiiresti vaimustus – nüüd neid ainult ise teengi! Kui pressitud ja ahjus kuivanud mass maha jahtus, sain batoonid lahti lõigata ja kilesse mässida ning mõnus näks oligi eesootavale matka- ja kalastusnädalavahetusele olemas!

Kirjutan siia üles mõlemad retseptid, nii originaali kui enda mugandatud variandi, et järgmisel korral kinoagagi proovida.

1) Rohkete seemnetega kirsi-kinoabatoonike – Bon Appétit 2015. aasta jaanuarinumbri originaalretsept,
2) Seemne-kirsibatoonikesed tumeda šokolaadiga (pildil) – minul olemasolevatest toorainetest valminud sama retsepti mugandatud variant 

1) Rohkete seemnetega kirsi-kinoabatoonike

Allikas: Bon Appétit, jaanuar 2015

12 tk

a) Vooderda 20 x 20 cm suurune küpsetusvorm küpsetuspaberiga nii, et küpsetuspaber jääks mõlemast äärest u 10 cm üle.

b) Kuumuta ahi 180 kraadini ja rösti 240 ml hakitud mandleid, 120 ml loputatud (toorest) kinoad, 60 ml kõrvitsaseemneid ja 60 ml päevalilleseemneid ahjuplaadil, aeg-ajalt segades, u 10-12 minutit või kuni need on kuldpruunid. Lase jahtuda.

c) Alanda ahju kuumust 95 kraadini.

d) Purusta (miniköögikombainis, kannmikseris või saumikseri abil) 240 ml kuivatatud hapusid kirsse, 2 sl pruuni riisi siirupit, ¾ tl soola ja 2 sl vett ühtlaseks massiks.

e) Sega saadud mass röstitud pähkli-seemneseguga, kalla see ettevalmistatud küpsetusvormi ja vajuta supilusika seljaga enam-vähem ühtlaseks kihiks. Et batoonikesed hiljem hästi vormi hoiaks, tuleb mass korralikult kokku pressida. Selleks keera üle äärte ulatuvad küpsetuspaberi otsad massi peale ja kasuta pressimiseks mõnd lamedapõhjalist topsi või kaussi. Eemalda küpsetuspaberi ribad, kontrolli, et pind oleks ühtlane, vajadusel pressi veel.

f) Küpseta 20-25 minutit või kuni mass ei ole enam kleepuv.

g) Lase jahtuda, seejärel lõika kangideks.

 * * *

Seemne-kirsibatoonikesed tumeda šokolaadiga (pildil)
Mugandatud ajakirjast Bon Appétit, jaanuar 2015 

12 tk

a) Vooderda 20 x 20 cm suurune küpsetusvorm küpsetuspaberiga nii, et küpsetuspaber jääks mõlemast äärest u 10 cm üle.

b) Kuumuta ahi 180 kraadini ja rösti 240 ml hakitud mandleid, 120 ml päevalilleseemneid, 120 ml kõrvitsaseemneid ja 2 sl seesamiseemneid ahjuplaadil, aeg-ajalt segades, u 10-12 minutit või kuni need on kuldpruunid. Lase jahtuda.

c) Alanda ahju kuumust 95 kraadini.

d) Purusta saumikseri abil 240 ml kuivatatud hapusid kirsse, 2 sl mett, ¾ tl soola ja 4 sl vett ühtlaseks massiks.  

e) Sega saadud mass röstitud pähkli-seemneseguga, lisa ka 2 sl chia-seemneid.

f) Sulata veevannil või paksupõhjalise poti põhjas, pidevalt puulusikaga segades 200 g tumedat šokolaadi ja määri see ühtlase kihina ettevalmistatud vormi põhja (soovi korral võid selle sammu ka vahele jätta).

g) Kalla pähkli-seemnesegu enam-vähem ühtlase kihina šokolaadikihile ja vajuta supilusika seljaga ühtlasemaks. Et batoonikesed hiljem hästi vormi hoiaks, pressi mass võimalikult tihkelt kokku. Selleks keera üle äärte ulatuvad küpsetuspaberi otsad massi peale ja kasuta pressimisel abilisena mõnd siledapõhjalist topsi või kaussi. Eemalda küpsetuspaberi ribad, kontrolli, et pind oleks ühtlane, vajadusel pressi veel.

 h) Küpseta 20-25 minutit või kuni mass ei ole enam kleepuv.

i) Lase jahtuda, seejärel lõika kangideks.

Sellele algusele tagasi vaadates mõistan täna, et kuigi sel hetkel tundus tulevik üsna lahtine ja siduvate lubaduste jagamine vast mitte kõige mõistlikum, oli kuskil ometi see miski, mis ei lubanud ka niisama lihtsalt sellest ideest lahti lasta. See tunne ei ole mulle veel kunagi valetanud ja selgi korral pean olema tänulik, et tema vastu ei talitanud. Järgneva 6 kuu jooksul loksus kõik täpselt nii paika, nagu loodetud, ja raamatutegu sai Eestimaal veedetud kolme suvekuu jooksul omasoodu mõnusas tempos väldata.

Nüüd tundub isegi veidi müstiline mõelda tagasi sellele veidrale suvele. Juunikuu, mis oli külmem kui eelmise aasta detsember – külm, hall, vihm, ühel päeval isegi lumesadu. Kuigi rannailmaks ei sobinud, mõjusid ilmaolud küpsetamismeeleolule kindlasti toniseerivalt. Seejärel kuumarekorditega juuli- ja augustipäevad, mil temperatuur Angeelika päiksepoolses köögis oli ilma kuuma ahjutagi üle 30… Need põnevad katsetused haputainaleiva juuretise ja erinevate küptsetamismeetoditega, ja see peaaegu nähtamatu jahuloor, mis päeva lõpuks köögi horisontaalseid pindu ühtlaselt kattis…

Seda tunnet, kui ma lõpuks esimesel advendil(!) raamatut esimest korda käes sain hoida, on raske kirjeldada. See on segu ärevusest, rõõmust, tänutundest… See on alati eriline. Hetk, mil üks ring saabki lõplikult täis.

Siis algab raamatul aga teine ning palju magusam eluring – sinna kogutud tarkuste kasutamine. Esimeseks katsetuseks valisin kohe ühed lemmikmaiuseid sellest raamatust – mustika-vaarika friand‘id (lk 98). Nagu Angeelika raamatus kirjutab, on need väikesed mandikeeksikesed, millele annab eriliselt hõrgu maitse nn pähklivõi – väikeses kastrulis sulatatud ja pruuniks keedetud või. Ja tal on tuline õigus!

Mustika-vaarika friand‘id

12 tk

75 g jahu 
240 g tuhksuhkrut
125 g jahvatatud mandleid (mandlijahu)
240 g munavalgeid, kergelt lahtiklopitult
150 g võid – pruunistatud, kurnatud ja jahutatud
100 g vaarikaid ja mustikaid vm hapusid marju (värskeid või külmutatud)

Sõelu kaussi jahu ja tuhksuhkur. Lisa mandlid, kergelt vispeldatud munavalged ja pruunistatud, jahutatud ning kurnatud või.

Tõsta tainas silikoonist vormidesse (mina kasutasin muffinipanni), täites vormid vaid poolest saadik, ja kata 2 vaarika ja 4 mustikaga.

Küpseta 180kraadises ahjus 25 minutit.

Võin küll heldimusega mõelda ka kõikide nende imeliste küpsetiste peale, mis Angeelika mulle iga pildistamispäeva lõpus kaasa pakkis… Nagu ka nendele 30+ kraadistele päevadele, millest kangetena läbi tulime… Aga kõige eredamana jääb sellest raamatust mulle meelde just see, kui oluline on elus oskus ja julgus teha ja pühenduda jäägitult sellele, mida armastad. Ja anda endast seda tehes alati parim. Nii võib tõesti imesid juhtuda…

Minu südamlik tänu ja kummardus ühe tõelise unistusteprojekti meeskonnale:

Retseptid: Angeelika Kang
Projektijuht: Lia Virkus
Kujundaja: Einike Soosaar
Lood: Tiina Kruus
Fotograaf: Virge Viertek (fotod autorist)
Stilist: Merit Boeijkens (fotod autorist)

***

Kohad, kus saab Angeelika Kangi hõrgutisi maitsta käsi jahuseks tegemata ja koduahju sisse lülitamata:

Katharinethal
Katharinenthal II – makroonikohvik Kadrioru Kunstimuuseumis
More
Cakery Levier

Sellest eksitava nimega toorainest on läbi aegade tehtud väga palju tooteid – enamasti küll söödavaid, aga nende seas ka nt värvi, millega maju üle võõbata. Üks toode, mis selle toorainega tänapäeval aga kindlasti esmalt seostub, on maapähklivõi. Ja pole ka ime, sest kui ühest konkreetsest tootest on välja arenenud suisa haigus – arahhibutürofoobia ehk hirm pähklivõi suulakke kleepumise ees -, peab ju olema tegu üsna laialt levinud kraamiga!

Neid komme on äärmiselt lihtne teha ja kui valida kvaliteetsed toorained, saab kõrvale põigata ka nendest E-ainetest (nt TBHQ ehk E319), mis tavaliselt selle kommiga poest ostes kaasas tulevad.

Isetehtud Reese’s ehk maapähklivõi kommid
u 20 kommi

150 g tumedat šokolaadi
u 10 kuhjaga tl maapähklivõid (võib kasutada nii peenema kui koredama tekstuuriga variante, soolast kui mahedat)

paberist või fooliumist kommivorme

Sulata vesivannil šokolaad (selleks pane väike pott  veega keema ja aseta potile sellest veidi suurem kuumakindel kauss, jälgi, et kauss ei oleks põhjapidi vees). Samal ajal laota kommivormid mõnele alusele, vaagnale või suuremale taldrikule valmis.

Kui šokolaad on sulanud, nirista iga vormi põhja u 1/2 teelusikat sulašokolaadi, vajadusel aja see lusikaotsaga vormi põhja peal veidi laiali, et vormi põhi oleks üleni õhukese kihiga kaetud. Pista vormid koos alusega u 3-4 minutiks sügavkülma. 

Kui kommide põhjad on tahenenud, tõsta igasse vormi u 1/2 tl maapähklivõid. Silu lusikaseljaga ühtlaseks, aga jälgi, et pähklivõi ei puutuks vormi äärtega kokku. 

Nüüd nirista igasse vormi veel u 1 tl sulašokolaadi, jälgi et komm saaks üleni šokolaadiga kaetud. Pista kommid külma tahenema. Kui kommid on tahenenud võid need kergesti eemaldada paberitest või serveeridagi neid koos paberiga.

Kindlasti ei jää märkamata, et olen blogi väljanägemist uuendanud! Loodan, et sellisel kujul on blogi lugemine-vaatamine mõnusam ja esimene pilk annab ka ülevaatlikuma mulje. Nokitsemist ja nuputamist veel jagub (nt kuidas kuvada postituste rubriigid nii, et ka teistele teemadele lisaks retseptidele ligi saaks ja et retsepte leiaks ka kategooriate järgi), aga suurem osa on siiski valmis. Ja mul on selle üle eriti hea meel, sest tunnen, et nüüd on see paik jälle rohkem minu nägu. Esmamuljeid on loomulikult teretulnud ja kui kuskil esineb mõni viga, siis olen selle teavitamise eest väga tänulik! :)

Üks enam-vähem sinna samasse kategooriasse kuuluv magustoit on meie menüüsse viimasel ajal eriti tihti sattuma hakanud – klassikaline itaalia magustoit panna cotta ehk lihtsustatult öeldult kuumutatud ja seejärel tarretatud kooremagustoit. Tavaliselt tehakse panna cotta‘t koorest ja piimast, aga lisaks klassikale olen katsetanud ka nt mandlipiimaga ja keefiriga. Ja just viimase retspeti ma siin jagangi.

Tuleb tunnistada, et tarretatud magustoitudega on mul maast madalast olnud eriline suhe – tarretisepulbrist mandariiniviilude ja külmutatud sõstardega kaunistatud tarretisekausid olid siis meie peres täielikult minu spetsialiteet. Panna cotta valmistamine nõuab küll veidi ka želatiiniga mängimist, aga tegelikult ei ole see pooltki nii hirmus, kui näiteks mulle endale alguses tundus. Lemmik on see magustoit kolmel lihtsal põhjusel: valmistamine on lihtne ja võtab väga vähe aega (kuigi magustoidu tahenemiseks külmas tuleb varuda siiski mõned tunnid, on oma kätega tegemist maksimaalselt 15-20 minuti jagu); magustoidu saab külalistele eelneval õhtul valmis teha ja see maitseb lihtsalt väga hästi!

Keefir annab sellele vanale heale maiusele juurde veidi robustsema tekstuuri ja kerge hapuka maitse.

Keefiri panna cotta
4-le

400 ml rõõska koort (35%)
200 ml keefiri
4 sl suhkrut
näpuotsatäis soola
1 tl vanillikaunapastat (või vanilliekstrakti)
7 g ehk u 2 tl želatiinipulbrit (kui kasutad lehtželatiini, võta u 4 lehte ja toimi lähtuvalt pakendil olevast õpetusest)

Võta väike kuumakindel kauss ja pane sinna 3 sl vett. Puista žaletiinipulber ühtlase kihina vee pinnale. Kui näed, et kuskilt jääb pulber kuivaks, tilguta kuivale laigule paar tilka vett. Jäta 5-10 minutiks paisuma. Pane potti koor, suhkur, sool ja kuumuta segades, kuni suhkur on sulanud (umbes 75 kraadini), aga ära keema lase! Tõsta kõrvale ja jäta jahtuma.

Serveeri hapukate granaatõunaseemnetega vm hapuka marja või moosiga.

See keefiri panna cotta retsept ilmus koos teiste minu fotode ja varakevadiste retseptidega ajakirjas Minu Aed, mille kallal olen siin Californias olles nokitsenud. Mul endal ei ole veel õnnestunud küll ajakirja näha, aga see peaks olema sellest nädalast müügil ja loodetavasti pakub rohenäppudele ka põnevat lugemist-vaatamist!

Panen siia paar fotot veel, mida selle ajakirja toiduplokist leida võib. Teemadeks on kerged tervislikud kodused toidud (salatid, supp, mahedik…), kaudselt lihavõtted (ei saa üle ega ümber munadest ja sellest, mida kõikide nende koksitud munadega pärast teha) ja väike pala ka nn köögiaiandusest – idudest ja idandamisest. Head maiustamist, ajakirja lugemist ja mõnusat kevadist nokitsemist nii kööki kui aeda!

Kõik sai alguse sellest, et paar päeva tagasi tormasin mööda Tallinna linna, külastasin kõikvõimalikke toidupoekette ja turgusid, et leida üht kirssi. Jah, see kõlab väga ülepaisutatult, aga see kirss oli ühel pildistamisel võtmetähtsusega. Kahjuks seda (ega ka murelit) ma poest enam sel sügisesel hooajal ei leidnud (samas, maasikaid oli küll), aga… igas halvas on ka midagi head!

Mida ma leidsin, olid hooajalised, küpsed, mõnusad magusad viigimarjad! Neid ei olnud siiski päris igal pool, aga muidu hingehinda maksavat kraami (kui seda üldse muul aastaajal saadaval on, muidugi) leidus nii keskturul (3.90€/kg) kui ka Stockmannis (2.95€/kg). Viimasest toon neid sellise hinnaga iga aasta septembrikuus ja söön siis oma isu täis. Olen varem viigimarju naturaalsel kujul nautinud, blogis olen nendest teinud ka hommikusöögikaaslase, aga sel korral suurendasin tavaliselt ostetavat kogust. Võtsin kohe 3 kg ja otsustasin moosi teha.

Viigimarjamoosi võiks kasutada umbes nii, nagu tavalist moosigi (röstsaia peal, kookides jne), aga mina jagasin saadud 2 liitrit meelega väikestesse purkidesse ja kavatsen seda kasutada peamiselt juustumoosina, mida on ka hea pimedust trotsides veiniklaasi ja juustuvaliku kõrvale mekkida. Aga ka sõpradele külla minnes kaasa haarata.

Viigimarjamoos Thomas Kelleri moodi

2 kg värskeid küpseid viigimarju, millel vars ja põhi (ja vajadusel plekiline koor) eemaldatud
400-600 g suhkrut
250 ml palsamiäädikat
2 tl musta pipra teri
värskelt pressitud sidruni mahla

1) Puhasta ja tükelda viigimarjad, alles peaks jääma u 2 kg.
2) Pane potti viigimarjad, suhkur, palsamiäädikas ja terapipar, mis on seotud marlisse või muul kujul kotikesse, mille saab pärast lihtsasti eemaldada.
3) Lase moos keema, keera tuli väiksemaks, nii et moos vaid tasakesi mullitaks.
4) Sega mass ühtlasemaks ja vajuta puulusikaga viigimarja tükke veidi väiksemaks.
5) Jäta madalale tulele u 15 minutiks keema, koori vajadusel vaht.
6) Maitse, võta tulelt, lisa veidike värskelt pressitud sidrunimahla ja pane steriliseeritud purkidesse*.

*Algse retsepti info järgi soovitatakse saadud moos tarvitada ära 1 kuu jooksul, aga arvan, et jahedas hoides säilid kauem. Üle talve hoidmine seega omal riisikol. Katsetan ka. Kes soovib, võiks kasutada ka moosisuhkrut, sellisel juhul peaks säilimine garanteeritud olema ja teeb ka moosi veidi paksemaks, kuigi vedeluse üle ei kurda ka tavalist suhkrut kasutades.

“Pay attention to what you envy. Jealousy is an ugly emotion, but it tells the truth. You mostly envy those who have what you desire.”

Ja siin on mõttekoht. Ma ei taha öelda, et ma uusi tuttavaid kohe kangesti kadestama hakkaksin, aga oma iva selles mõttes ju on. Samas võiks sõna kadedus asendada seal sõnaga imetlus ja mõte jääks ikka samaks, kuigi jah, lihtsalt ilusamas võtmes. Üks asi, mille poolest ma teisi vahel siis n-ö kadestan/imetlen, on stabiilsus ja kindlustunne ja see teadmine, et “need asjad lihtsalt on/käivad nii ega kao kuskile ära”. See kõik on sel suvel väljendunud minus igatsusena traditsioonide järele. Nii imelik, kui see mulle endalegi ei tunduks, olen alles nüüd taipama hakanud, et nende roll on palju tähtsam, kui ma siiani seda hinnata osanud olen.

Minu järgnev mõte ei kvalifitseeru küll suurte traditsioonide nimistusse, küll aga nende väikeste isiklike mõnusate hetkede, harjumuste-kommete sekka, nagu on mõne jaoks hommikukohv ja ajaleht, teisele hommikujooks või mõnel kolmandal, miks ka mitte, suitsupaus. Ehk see miski, mis on sinu ja võid kindel olla, et see on ja jääb ega kao kuskile. Minu jaoks on nüüd väike traditsioon õhtul kella 20.00 ajal (või tunnike pärast õhtusööki) teed juua ja selle kõrvale midagi mõnusat nosida. See kõlab väga lihtsalt, ma tean, aga tihti ongi lihtsad asjad ja nendest tulnud võlu pöördvõrdelises seoses. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis tegelikult on see traditsiooni taaselustamine, sest vanasti oli suvilas selle õhtuse kombe nimi piparmünditee ja juustusai, aga nüüd, 20 a hiljem, nimetasin selle ümber lihtsalt tee joomise ja õhtuse nosimise traditsiooniks.

Seda sama mõnusat datleid ja pähkleid täis kohvikeeksi olengi sel nädalal tänu uuele avastatud retseptile teistelegi tee kõrvale pakkunud. Pehme ja mahlane. Mitte liiga magus, pigem kergelt mõrkja maitsega. Kohe pärast esimest katsetust, mis oli igati edukas, oli selge, et see retsept läheb juba lähipäevil kordamisele. Ja nii juhtuski. Ja juhtub juba homme uuesti, sest plaanin seda nädalavahetusel Saaremaal kuuriehituse ja puude riita ladumise talgutel samuti pakkuda.

Retsept jäi mulle silma, sest see oli lihtne ja tervislik sisaldas üllatavalt normaalsetes vahekordades tooraineid  – kõigest 2 sl võid, 2 sl suhkrut (seal kasutasin ka muscovado‘t), 1 muna ja suures osas koosneb keeks tegelikult hoopiski datlitest ja pähklitest. Loomulikult ka jahust, aga sellena kasutasin samuti täistera speltajahu, mis teeb kogu krempli tiba tervislikumaks, kui tavalist nisujahu kasutades, ja tekstuuri robustsemaks, just nagu mulle meeldibki. Nii et loodan, et teisedki keeksisõbrad saavad nüüd ühe lemmiku juurde!

Datli-kohvikeeks
Retsepti autor on Debbie Loftus (kuulsa toidufotograafi David Loftuse, kes on pildistanud minu teada kõik Jamie Oliveri raamatud, abikaasa) ja retsept pärineb raamatust “80 toiduga ümber maailma”.

1 leivavormitäis (u 20 x 10 cm) – kuigi soovitan kogused kahekordistada ja teha kohe 2 keeksi – uskuge mind, te ei kahetse! Pealegi leivavormid mahuvad ju korraga vabalt ahju!

250 g datleid, kivideta
1 tl soodat
250 ml kanget (araabika) kohvi
150 g pähkleid (nt India, sarapuu-, pekaani- vm pähkleid)
1 muna
2 sl võid, toasooja
2 sl suhkrut (olen teinud tavalise valge ja tumeda muscovado‘ga)
1 tl vanilliekstrakti
150 g jahu (mina kasutan täistera speltajahu, aga võib ka tavalise nisujahuga loomulikult teha)
1 tl soola

1) Määri leivavorm võiga ja aseta selle põhja küpsetuspabeririba, mis ulatuks mõlemast vormi otsast veidi üle ääre (siis on mugav keeksi pärast vormist välja tõsta).

2) Kõigepealt puhasta datlid vajadusel kividest ja haki peenemaks. Pane hakitud datlite juurde kaussi sooda ja kohv. Sega läbi ja jäta seisma.

3) Haki pähklid veidi peenemaks.

4) Sega suures kausis lahtiklopitud muna, toasoe või ja suhkur vispli või mikseri abil ühtlaseks massiks. Lisa vanilliektrakt ja sega veel kord läbi.

5) Lisa või-munasegu hulka jahu ja sool ning sega tainaks.

6) Lisa datli-kohvisegu ja pähklid. Sega ühltaseks (tainas jääb üsna vedel) ja vala leivavormi. Küpseta 180 kraadi juures 30-40 minutit, kuni keeks on kerkinud, pealt tumepruun ja hambatikk jääb torgates kuivaks.

_________________________________________________________________________________

On kaks perioodi naise elus, kus ta on tegelikult Päris Naine. See, milleks naiseks sünnitakse. Naise n-ö loomulik olek on beebiootus ja imetamine. Need mõlemad perioodid on küll rõõmurohked ja ette võib tulla isegi liigutusepisaraid, kuid kehale on need sarnase koormusega aeg. Samuti on need perioodid pungil igasugustest nõuannetest – sõbrannadelt, arstidelt ja vanaemadelt, raamatutest, internetist ja kursustelt. Püüad ennast usaldada ja otsid oma rada. Ja leiadki.

Kuid ometi võid ühel päeval avastada, et just sinu lapsel lõi välja allergia ning arst soovitab süüa ainult tatart, riisi, hirssi, banaani, mustikaid, astelpajumarju ning kartulit, kõrvitsat ja peeti. Rohelist. Ning liha. Kui aga liha on niikuinii toidusedelist väljas ja nüüd jääb ära ka kõik gluteeni- ja laktoosisisaldusega, pähklid, tomat, vürtsid, siis mida süüa, kui ema toit peaks olema võimalikult kvaliteetne ja toitaineterikas. Kvaliteetne toit on teada päritoluga ja temast pole kõike välja keedetud või praetud. Need aga pole ainsad kriteeriumid. Täpsem olles on kriteeriume peaaegu sama palju kui lubatud toiduaineid:

• Esiteks siis kvaliteet ja toitaineterikkus
• Kuid seni armsaks saanud slow food’i asemel on imetamise ajal vaja kiirtoitu. Toitev ja kvaliteetne kiirtoit on toortoit.
• Muidugi peab sellega olema ettevaatlik, et ükski koostisosa ei tekitaks beebile gaase.
• Imetamise ajal on hea, kui ema joob palju, kuna imetamine kulutab kaloreid (vähemalt +500, teine samapalju sageli jalutamisele ja kolmas samapalju lapse tassimisele). Vedelikku on vaja liitrites ja mitte ainult vett, vaid ka nn seotud vedelikku st ka toit võiks olla vedel. Näiteks smuuti või supp, kurk, suvikõrvits või mahlased puuviljad. Kui “tohib”.
• St toit ei tohi tekitada gaase ega kõrvetisi, allergiat ega toidutalumatust.
• Sisaldab häid rasvhappeid (st külmpressitud õlisid ja rasvu, nt esimestena maitsesin oliiviõli ja kookosõli).
• Toit peab olema lihtne valmistada ning ühe koostisosa puudumisest või asendamisest ei tohiks olla midagi, sest poodi pole enam nii lihtne pääseda.
• Ja viimaseks – see toit peaks soovitavalt sobima ka teistele pereliikmetele  ja külalistele.

Hommikusöögiks – toortatrast smuuti

Koostisosade järjekorras, mida võiks kasutada, kui ei ole allergiat, alates nendest, mis peaksid kindlasti olema (nt 1-5). Samasugust toorputru võib teha oma lastele, olen kuulnud , et sobib juba üheaastastele: idandatud tatar, banaan, mustikad (+vesi).

Põhiained:

1. toortatar (nn valge tatar – ökopoest või maakaup.ee vms, vaata et ei oleks purustatud) 1-3 ööd leotatud, iga päev pestud ja enne kasutamist ka põhjalikult pestud (sooja ilmaga idanda ja hoia külmkapis) – 5 kuhjaga spl
2. 2-3 banaani sõltuvalt sinu magusa-armastusest
3. külmutatud astelpajumarjad või jõhvikad 5-6 tk (C-vitamiini rikas, et mineraalid paremini imenduksid
4. suur peotäis metsamustikaid (tooreid või külmutatud
5.vett (kraanist või aprikooside ja datlite leotamisest)

Lisada võib veel:

• 5 kuivatatud aprikoosi või datlit (magususe, aga ka ainete pärast, nt aprikoosides on palju rauda). Mõtet on kasutada muidugi vaid kuivatatud ökopuuvilju!
• tapioki jahu (teeb piima rammusaks, kui seda on sul vaja, saab Piprapoest)
• jahvatatud seesami-, kõrvitsa-, päevalille- ja linaseemne segu (kokku ca 2 spl, sh kõige rohkem linaseemneid)
• kookosrasva (terapeutiliseks koguseks peetakse muidu 2-4 spl päevas) – et see hästi seguneks, peaks smuuti olema natuke soe
• chia seemned (kui linaseemneid juba ei pannud) – 1 spl
• vee asemel mandlipiim, kaerapiim, riisipiim, (kookospiim – kuid see vajab üldiselt hapumaid koostisosi nt ananassimahla, muidu tuleb smuuti liiga lääge). Joogas naistele soovitatakse 10-20 leotatud, kooritud mandlit päevas. Pildil on leotatud India pähklid, sest need on kõige ebatõenäolisemad allergeenid.

• Nõges on teada-tuntud imetamisaegne ravimtaim, tavaliselt tee vormis. Aga värskes nõgeses on kõiki kasulikke aineid kordades rohkem! Kellel madal hemoglobiinitase raseduse ajal, neid aitab samuti nõges. Kõrvetamise vastu aitab kuuma veega “ehmatamine”
• Naat – väiksed lehed
• Vaher – noored lehed või õied
• Meelespea – õied
• Nurmenukk – lehed ja õied
• Malts – …kuigi tegelikult malts on hea hoopis lõunasöögiks – kasuta nagu spinatit!
• Noored kuusevõrsed (saab ka külmutada)
• Raudrohulehed – igal ajal
• Võilillelehed (kibeda maitse vastu on soolvees leotamine)

Ja siis kõik saumikseriga smuutiks ja …mmmm!

Lõunasöögiks – kinoa-peedisalat

Sobib nii soojalt kui külmalt, nii külalistele kui ka pereliikmetele – pearoaks, salatiks või lisandiks. Lisandid ja kohandused on võimalikud vastavalt sööjate eelistustele.

Põhiained:

1. riivitud keedupeet
2. kinoa või tatar (sobib nii nö poetatar kui ka kuumutamata, nö valge tatar ehk Eesti talu tatar)
3. basiilik
4. oliiviõli
5. sool-pipar

Sobivad veel:

• küüslauk
• avokaado, kurk või toored suvikõrvitsatükid
• naat, kodus kasvatatud hernevõrsed vm võrsed või idandid (nt lutsern)
• päevalilleseemned – 1 öö idandatud vees ja enne kasutamist korralikult pestud (maitsevad ka lastele, sest need on magusad)
• Parmesan või erineva vanusega kitsejuust
• pestoga rukkileib

Sellel toidul on vähemalt üks eelis veel – säilib homseni.

Magustoiduks – gluteenivabad pannkoogid

Põhiained:

• Tatrajahu
• Vesi
• Sool

Sega kamapaksuseks, oota 20 min enne praadimist, et jahu paisuks.

• Praadimiseks ghee või kookosrasv
• Mustikamoosi või vahtrasiirupiga – mmmmm! või tellisin ka Maakaubast pohla toormoosi – sellega ka nii hea.

Lisaks võib tainasse panna: riisijahu ja maisimannat ehk polentat. Tõsi, mida rohkem polentat, seda rohkem rasvainet oli praadimiseks vaja, sest kui on liiga palju polentat, siis taigen ei seo hästi.

Kokk: Merit Raju
Fotod: Marju Randmer

Nimelt ühes kokaraamatus, mille tegemisega ma hetkel seotud olen, on päris palju piima ja piimatoodetega mängimist, sh ka jogurti nõrutamist. Ja just sealt ma innustust saingi. Kõigepealt sain maitsta Tuuli nõrutatud jogurtist ehk jogurtijuustust (ehk labneh) tehtud toorjuustupalle, mis marineeritud ürtide ja tšilliga. Juba välimus oli väga ahvatlevalt värske ja värviline, maitses ei pidanud pettuma ja idee iseenesest oli kohe väga sütitav, sest raame marinaadi kokku segamisel ahistamas ei ole. Oi, kuidas mulle sellised lihtsad ja geniaalsed ideed meeldivad!

Niisis mõtlesin, et kui Tuuli lahendus oli soolase poole kaldu, tasuks vastukaaluks proovida oma vana head ja magusa poole kaldu lemmikhommikusööki, jogurt-puuvili-mesi, hästi väikese liigutuse võrra tuunida (lastes jogurtil lihtsalt öö läbi marliga vooderdatud sõelal nõrguda).

Ja järgmisel hommikul võisingi juba tõdeda, et seos minu “öö läbi nähtud vaeva” ja tulemuse vahel oli meeldivalt pöördvõrdeline! Loodan, et minu või Tuuli retsept innustab katsetustele! :)

Nõrutatud jogurt mee ja virsikutega hommikusöögiks
Retsept ilmus ajakirja Toit&Trend 2013. a kevadnumbris

1 portsjon

200 g Kreeka või Türgi jogurtit
1 virsik (või nektariin)
1 sl suhkrut
1 sl võid
0,5-1 tl fenkoli- ehk apteegitilliseemneid (soovi korral asenda nt hakitud pähklite ja/või rosinatega)
vedelat mett (serveerimiseks)

Vooderda suur sõel kahekordse marliga. Tõsta jogurt marlile ja lase öö läbi nõrguda (jälgi, et sõela ja kausipõhja vahele jääks vedeliku nõrgumiseks piisavalt ruumi). Paki marli otsad üles kokku, nii et tekib paun, ja keera kergelt vint peale, et veel viimane vedelik välja tuleks.

Rösti puhtal kuival pannil fenkoliseemneid (või hakitud pähkleid), kuni need hakkavad lõhnama. Sulata puhtal kuival pannil suhkur, lisa tükike võid ja karamellista virsiku- või nektariinipoolikuid (kivi eemaldatud) paar minutit.

Serveeri nõrutatud jogurtipall fenkoliseemnete (või pähklite-rosinatega) ja virsikutega, nirista peale vedelat mett.

***

Värskes ajakirja Toit&Trend numbris on muideks päris palju põnevat lugemist. Lisaks retseptidele kirjutan sellest, kuidas teha head rohelist salatit, sh ka salatikastmeid ja lähenevate lihavõtete auks mõned variandid marineeritud munade tegemiseks. Hanne Paljak võtab luubi alla pasta, Tuuli Mathisen kirjutab põneva loo Vietnamist ja sealsest köögist. Lisaks on pundiga liitunud toituajakirjanik Heidi Vihma, kes kirjutab selles numbris läätsedest, tomatitest ja Eesti köögist, tuues välja 4 söögikohta, kuhu tema välismaalasi Eesti kööki mekkima saadaks.

Erinevate kokaraamatute tegemise jooksul olen alati endale uusi lemmikui leidnud. Ja see on üks põhjuseid miks see töö nii põnev on! Sel korral tabas mind armastus esimest ampsust ja minu uuteks lemmikmaiusteks said hoobilt need kihilised kuubikukesed, millest kohe lähemalt kirjutan – Nanaimo ruudud (ingl k Nanaimo bars). Kes on proovinud, see teab, et ma ei liialda mitte üks teps.

Need on populaarsed Kanada päritoluga maiused, millel on 3 kihti: kõige all purustatud küpsiste, mandlite ja kookose põhi, keskel vanilline kreem ja peal sulatatud (tume) šokolaad. Ja kui hammustad otse külmkapist tulnud ruudukest, puruneb tahenenud šokolaadikiht ja kõik kokku maitseb lihtsalt nii hästi, et armastuse kõhu kaudu käimises ei teki kahtluski! Retseptist näeb, et tegu on ka üsna rammusa (loe: võise) ampsuga. Aga patt oleks nendega aeg-ajalt mitte patustada! Küsimus on ju tegelikult ainult sageduses ja seda dikteerigu juba igaühe südametunnistus…

Kuigi maiuse algne päritolu ei ole 100% kindel ja teooriaid on mitmeid, seostatakse neid magusaid ampse siiski kõige enam Kanada linna Nanaimoga. Kanadas olla see maius kuulsaks saanud juba 1950ndatel, mil anti välja kohalike majapidamiste seas populaarseks saanud kokaraamat, mida hakkasid muuseas müüma ka paljud Nanaimo kohvikud. Selles raamatus oligi ühe tavalise perenaise Mabel Jenkinsi retsept sellise maiuse valmistamiseks, kandes raamatus aga nime selle autori järgi – Mabel bar. Nanaoimo bar‘iks hakkasid seda kutsuma aga väidetavalt USAst pärit turistid. Seda, kui populaarsed need ruudud Kanadas on, pidi muuseas tõestama ka sealne vanillikastmepulbri müük. Viimast läheb keskmise kihi valmistel tarvis ja õnneks ei ole tegu mingi imeasjaga – seda leidub ka meie tavalistes toidupoodides mitmes versioonis.

Olgu selle lõpliku pärinemislooga, kuidas on, maiuse võlu see ei vähenda. Tänaseks on see maius ülimalt populaarne kogu Põhja-Ameerikas ja ka Euroopas. Eestis ei ole kohanud, aga kui kohtaks, ostaks aeg-ajalt kindlasti. Kes aga reisimas, võiks magusates kohtades Nanaimo bar‘i otsida küll!

Enne alustamist soovitan vaadata kindlasti ka seda videot, mille on teinud portaali Joy of baking perenaine (tal on üldse väga hea pagas videosid küpsetamishuvilistele). Küll on mõnus, kui selline puust ja punaseks tehtud materjal on videopildis kohe naksti võtta! :) Mõnusat kokkamist ja maiustamist!

Minul on tehtud klassikaline versioon Nanaimo ruutudest, aga palju tehakse variatsioone ka piparmündi, maapähklivõi või näiteks Piña coladaga. See maius ei vaja küpsetamist, küll aga veidi aega. Jälgisin esmakordsel valmistamisel meelega kella, et ma (jälle) ei kirjutaks, et nii kiire ja lihtne ja 5 minutiga valmis, kuigi ideelt see asi ju enam-vähem nii ongi. Kokku kulus valmistamiseks veidi alla 1 h, pärast tuleb arvestada veel vähemalt 4 tundi, mil maius külmas taheneb.

Nanaimo ruudud

Retsept tuleb ühte kevadel ilmuvase magustoitude raamatuse, millest ma kindlasti tulevikus ka kirjutan. Praegu täheldan retsepti üles nii, nagu mina seda teist korda tehes teeksin, sest mõni asi nõuab veidi rohkem tähelepanu, kui ma esialgu arvasin.

I kiht:
100 g digestiivküpsiseid
75 g mandleid
120 g võid
0,5 dl suhkrut
5 sl kakaopulbrit
1 muna
2 dl kookoshelbeid

II kiht:
100 g toasooja võid
1,5 dl vahukoort
2 sl vanillikastme pulbrit (müüakse tavalises toidupoes kas maitseainete juures või seal, kus tarretise jms pulbreid)
2 dl tuhksuhkrut

III kiht:
100 g tumedat šokolaadi
2 sl võid

Purusta küpsised ja mandlid köögikombainis peeneks (kui köögikombaini ei ole, tambi küpsised pudrunuiaga suures kausis ühtlaseks puruks ja haki mandlid peeneks). Sulata potis või, lisa suhkur ja kakao ning sega ütlaseks. Klopi muna väikses kausis kergelt lahti ja lisa ettevaatlikult, pidevalt segades võimassi hulka, seejärel kuumuta pidevalt segades u 3 minutit (tulemuseks peaks olema ühtlane paksenenud mass). Sega võimass kokku küpsise-mandlipuru ja kookoshelvestega ja suru tugevasti u 20×20 cm suuruse küpsetusvormi põhja. Võid panna järgmise kihi valmistamise ajaks külmkappi tahenema.

Vahusta kõigepealt veidi aega toasooja võid, kuni see on ühtlane kreemjas mass, liha vahukoor, vanillikastmepulber ja tuhksuhkur. Alustades aeglasest kiirusest, vahusta mass ühtlaseks kreemiks. Määri ühtlase kihina alumisel kihile. Võid panna järgmise kihi valmistamise ajaks külmkappi tahenema.

Sulata väikeses paksupõhjalises potis tasasel tulel (või pliidil kuuma veega poolenisti täidetud poti kohal kuumakindlas kausis) šokolaad ja või. Lase veidi jahtuda ja kalla kreemikihile, määri ühtlaselt laiali. Pane külma tahenema. Väikesteks, u 3×3 cm suurusteks ruutudeks soovitan lõigata niipea, kui šokolaad on tahenenud (u 0,5-1 h pärast). Selleks on hea kasutada teravat nuga, kastes seda lõigete vahepeal kuuma vette. Kui šokolaad hakkab lõigates pragunema, lase sel veidi aega toatemperatuuril jälle pehmemaks minna ja proovi uuesti lõigata. Säilita külmkapis.

Avokaadost ehk alligaatorpirnist kui ühest oma lemmikviljast olen blogis juba korduvalt kirjutanud – küll salati, võileivakatte ja isegi hernestega supi vormis. Just vaatasin, et millegipärast on need kõik korrad olnud kevadeti. Millegipärast, sest avokaado on meil tegelikult ju aastaringselt saada, aga ju on sellel viljal minu jaoks siis kevade, vitamiinide ja värskusega oma seos, et just sellisel ajal isu peale ajab.

Sel korral kirjutan avokadoost aga esimest korda kui magustoidust! Avokaadost tehtud magustoitu sain esimest korda, kui ülikooli kõrvalt restorani tööle läksin. See oli nii omapärane magustoidukogemus – mitte just ülemäära magus, aga väga teistmoodi maitsega, olemuselt siidine ja pehme ning värvilt mõnus pastelne heleroheline avokaadokreem. Isutas juba välimuselt. Kuigi nii klientide kui restoranitöötajate endi suur lemmik oli menüüst hoopiski riisijäätis, jäi avokaadokreem teenimatult tagaplaanile. Minu jaoks oli see vist aga piisavalt kiiksuga asi ja sellest ajast alates ajavad avokaadomagustoidud mind, pigem soolase inimest, ikkagi isutama.

Praegu on avokaadod meil poes väga head (nii maitselt kui hinnalt). Kuigi mitte 100% alati küpsed, aga selle mure lahendavad paar päeva, mil avokaadot köögikapil banaani või õuna kõrval hoida (avokaadost, selle valimisest poest, (ette)valmistamisest ja kasulikkusest kirjutasin pikemalt avokaadovõileiva postituses). Kuna ühe hetkel käsil oleva raamatu tegemise käigus tuli meil eelmisel nädalal mitu korda avokaadomagustoitudest juttu, ei saanud isu enam ära ajada. Seadsin pühapäeva õhtul sammud poodi, kust õnnestus saada täiesti küpseid avokaadosid (kilohinnaks muide vaid 1€ kopikatega). Ostsin avokaadosid kohe 6 tk ja varem välja vaadatud avokaadojäätise retsepti jaoks ka kondenspiima, vahukoort ja laimi ja kööki naastes oligi 10 minutiga jäätis sügavkülmas.

Muidugi mekkisin kreemi ka vedelast peast ja juba tunduski, et ka sellisena sobiks väga hästi seda kausist limpsida. Järgmisel hommikul, kui aga külmutatud kraami kallale sain, tuli tõdeda, et hea, et kreemiga ülemeelikuks ei läinud – külmutatult lõi avokaado maitse kuidagi eriti hästi välja. Maiste oli hea, sulas mõnusalt siidiseks ja värvist ei hakka ma üldse rääkimagi. :) Väga lihtsalt ja kiirelt valmiv magustoit pealegi.

Avokaadojäätis (kohandatud Rachel Ray retsept)
(u 8 pulka)

Valmistamine: 5-10 minutit
Külmutamine: min 4 h

2 (küpset) avokaadot
2 laimi mahl
300 g (u 2 dl) kondenspiima (suhkruga)
200 ml vahukoort
näpuotsatäis soola
8 jääkuubikut

Poolita avokaado, eemalda seeme ja kraabi viljaliha lusikaga blendrisse. Lisa kõik ülejäänud koostisained ja blenderda ühtlaseks. Vala vormi(desse)* – soovi korral pista iga vormi keskele ka jäätisepulk – ja külmuta.

* Vormina võib kasutada mistahes anumat. Kui on soov jäätistest teha kindlasti pulki, soovitan mõnd sobiliku kujuga silikoonist küpstusvormi, sest sealt on jäätist väga lihtne välja võtta (tuleb silikoonist vorm lihtsalt n-ö tagurpidi vajutada), aga põhimõtteliselt võiks kasutada mistahes anumat – ühekordset joogitopsi, klaasi vms. Sellisel puhul saab jäätise kätte, kui vormi mõni aeg sooja veega soojendada.

***

Recipe in English

Avocado ice cream pops (adapted from Rachel Ray)
(ca 8 pops)

2 (ripe) avocados
juice of 2 limes
300 g (ca 2 dl) condensed milk (sweetened)
200 ml double cream
pinch of salt
8 ice cubes

Split the avocados, remove the seeds and scrape the flesh with a spoon into a blender. Add all remaining ingredients and blender until smooth. Pour into mold(s)* – if desired, put a ice cream stick in the center of each pop – and freeze.

* If you have the desire to make the ice pops, I recommend some type of a container made of silicon (because it’s easy to get the pops out). But you could use any type of container you have at home – drinking glasses, disposable drinking cups etc.. In that case just hold the containers under hot tap water after freezing and the pops will come out after a few seconds. 

Kunagi keegi kuskil soovitas, et iga kord kui poest midagi uut koju tood, pead kodust 2 asja ära viima (nt uuskasutusse) või ära viskama (mis eeldaks, et see asi on ribadeks kantud-kasutatud). Kui kumbagi ei taha teha, siis justkui ei oleks seda uut asja vaja. Säärane 1:2 valem peaks aitama korda majas hoida. Ja enamasti see mul õnnestunub ka, kuigi suuresti tõenäoliselt tänu sellele, et olen viimase 6 aastaga 6 korda kolinud – see tähendab, et enne uue julla soetamist mõtlen juba eos palehigis kolmiskastide tassimisele. Toimib ka!

Aga ometi on üks valdkond, kus need reeglid ei kehti ja mõistus on kui peast pühitud. Ja need on kodu- ja sisustuspoed! Seal kaotan täielikult pea ja tahaks otsekohe poodi sisse kolida! Ja siis on kastide tassimiseks rammu küll ja veel, eks. :) Patjadest ja linikutest, vaaside, klaaside, taldrikute ja kapinuppudeni välja. Kõike tahaks! Igasuguseid nõusid olen ma kogu oma iseseisva elu varunud, lihtsalt varem, mil ma veel pildistamisega ei tegelenud, ei olnud mul selleks päris 100% töötavat õigustust. Nüüd on see õnneks olemas. Ja kuidas veel! :)

Üks mu lemmikuid nn kodu asjade poode on Homeart. Kui ma selle aasta alguses juhtusin kuulma, et nad on jälle avatud (vanasti asus nende pood Rotermanni kvartalis), tormasin kohe kohale, sest teadsin juba ette, et kui mitte ostmiseks, siis inspiratsiooni saamiseks läheb seal nagunii! Ja tihti sellest tegelikult ju piisabki :)

Nii ma siis käisingi seal jälle iga natukese aja tagant luurel. Tunne oli justkui oleksin kuhugile Rootsi minipuhkusele sattunud. Puhas ja helge Skandinaavia stiil. Siis saingi poe perenaise Kairitiga jutule ja luba üheks päevaks sisse kolida oligi märkamatult sülle sadanud! Ja seda ei saanud rasiku lasta! :) Sandra küpsetas taas ühe imelise, kõrge ja kihilise sõbrapäevateemalise tordi (märksõnadeks vaarikad, šokolaad, toorjuust ja biskviit) ja meisterdas trühvleid (nende retseptid leiate Sandra blogist). Nagu oleks paradiisi sattunud. Mõnus atmosfäär – soe ja kodune, südamlik vastuvõtt. Aitäh selle eest sulle, Kairit! Ja aitäh magusa eest, Sandra! :)

Loodan, et minu kaaskannatajatest kodunänni armastajad saavad siit inspiratsiooni ja kosutust. Mõnusat sõbrapäeva! :)

Hetkel on mul käsil päris mitu põnevat projekti, ikka toiduteemalisi. See tähendab seda, et tulen pildistamistelt tihtipeale väikese toidupaunaga koju ja suureks koduseks kokkamiseks otseselt vajadust (ja ausalt öeldes ka energiat) ei ole. Ja see, mõistagi, teeb omakorda blogimise raskeks. Sellistel hetkedel on aga hea toetuda juba varem valmis tehtud, kuid tegemise ajal veel mitte aktuaalsetele töödele, just nagu need vastlakuklidki! Neid õnnestus mul süüa juba eelmise aasta detsembris, kui Siljaga neid  ajakirja Toit&Trend jaanuari-veebruari numbri tarbeks pildistasime (tema küpsetas, mina jäädvustasin). Teisipäevase liulaskmiseni on veel vaid paar päeva, nii et võib mõtted valmis seada ja siis neid õigustatult mugima asuda. Kui need ainult ka mõttejõul valmiksid! :)

Jagan siin ka ülejäänud lehekülgi Silja pärmitaina küpsetiste teemalisest magusarubriigist. Mulle endale väga meeldis, kuidas need leheküljed ajakirjas minu fotodega kujundatud olid ja oleks kahju, kui need vaid ajakirja külgedele jääksid! Loodan, et inspireerib küpsetama :)

Kardemonised vastlakuklid
Retsepti autor Silja Luide
Ilmunud ajakirja “Toit&Trend” 2013. a jaanuari-veebruari numbris

Tainas: 
2½ dl käesooja piima 
25 g pärmi 
500 g nisujahu 
½ tl soola 
5 sl suhkrut 
1 muna 
80 g võid 
1 tl jahvatatud kardemoni 
1 muna (määrimiseks)

Lahusta pärm käesoojas piimas. Lisa 250 g sõelutud jahu, sega läbi, kata rätiga ja jäta soojemasse kohta umbes pooleks tunniks kerkima. Sulata või ja jäta jahtuma. Kui tainas hakkab pisut mullitama, siis sõtku eelkergitatud tainasse kergelt vahustatud muna, sulatatud või, ülejäänud 250 g sõelutud jahu, suhkur, sool ja kardemon. Sõtku tainast seni, kuni see on ühtlane, elastne ja kerge läikega ning hakkab kausi ja käte küljest lahti lööma. Samas ära üle sõtku, sest muidu muutub tainas kleepuvaks ja venivaks ning kaotab kohevuse. Sõelu tainale natuke jahu, kata kauss köögirätiga ja jäta veel umbes tunniks kerkima.

Vajuta tainast üleliigne õhk välja, aseta jahusele pinnale, vormi piklikuks ja lõika noaga 20–22 tükiks. Veereta käte vahel või jahuga kaetud pinnal ilusad ühtlased siledad pallid. Laota tainapallid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, kata köögirätiga ja lase veel umbes pool tundi kerkida, kuni need muutuvad õhulisemaks. Seejärel pintseldada lahtiklopitud ja natukese veega segatud munaga ning küpseta ahjus 220 kraadi juures umbes 10 minutit, kuni kuklid on kuldpruunid.

Lase jahtuda ja lõika kuklilt „kaas” pealt ära. Vahusta vahukoor (tuhk)suhkru ja vanillisuhkruga. Tõsta kukli peale 1–2 teelusikatäit haput moosi ja seejärel meelepärane kogus vahukoort. Kõige peale aseta tainast „kaas” ning raputa läbi sõela soovi korral peale tuhksuhkrut.

Lihtsamaid, sest suures osas valmivad pirnid ise – tuleb need vaid ära koorida ja ülejäänud koostisosadega potis pehmeks hautada. Vabamaid, sest kasutada võiks tegelikult mistahes maitsetega maitsestatud mistahes vedelikku – fantaasia lennaku, peaasi, et vedelik saaks hää! Kui vedelik ise, millesse pirnid küpsema lähevad, just keelt alla ei vii, tuleks seda veel timmida, sest täpselt nii head, kui on vedelik, saavad ka pirnid!

Miks on nad nii geniaalsed nii mitmeski mõttes?

1) maitsevad hästi (ilmselgelt)
2) kasutusvõimalusi mustmiljon – serveerida võib soojalt või külmalt, iseseisvalt, kokku keedetud kastmega, jäätisega, vahukoorega, endale meeldivalt maitsestatud jogurtiga või nt koos mõne tummisema (šokolaadi)koogiga (nt meie sõime punases veinis ja granaatõunamahlas valminud jõulupirne vanillijäätisega rootslaste šokolaadikoogi kõrvale). Tavaliselt teen pirne kohe suurema portsu ja säilitan neid koos vedelikuga suletavas karbis külmkapis. Nii on neid hea ka pühapäeva hommikul pannkoogi peale napsata või miks mitte ka hommikuti kaussi müsli ja jogurti sekka lisada, nagu soovitab ka härra David Lebovitz, kes on kirjutanud ka üsna näitliku blogipostituse sellest, kuidas pirne pošeerida (tema soovitatud küpsetuspaber ei ole minu kogemuse põhjal absoluutselt kohustuslik, kui pirne aeg-ajalt keerata).
3) küpseid pirne (ja ka nt õunu) on palju kergem seedida
4) ei nõua kohest serveerimist ehk nt külaliste jaoks saab juba varem valmis teha (vt punkti 2)

Valges veinis vanilli ja tähtaniisiga pošeeritud pirnid*

2-4 kõvemat keskmise suurusega pirni
3 dl vett ja 3 dl kuiva valget veini (või 6 dl veini ja pokaal nautimiseks, samuti võid asenda veini mahu hoopiski kuiva siidri, vahuveini või mõne mahlaga)
1 dl suhkrut
4 tähtaniisi
1 vanillikaun

Pane väiksesse potti vesi, vein (või siider/vahuvein/mahl, kui asendad), suhkur, aniisid, poolitatud vanillikaun ja sellest kraabitud seemned. Lase segu keema. Samal ajal koori pirnid (vars jäta külge) ja lõika põhi sirgeks, et pirnid hiljem taldrikul püsti seisaksid (võid kasutada ka kooritud ja poolitatud pirne). Kui vedelik keeb, keera kuumus keskmise peale ja lisa pirnid. Vedelikku peaks olema nii palju, et pirnid on sellega kaetud (kui ei ole, lisa vett või veini või mõlemaid võrdselt). Keeda pirne hästi tasasel tulel, aeg ajalt neid keerates, u 20-25 minutit või kuni need on pehmed (sõltuvalt pirni suurusest – katsu noaga).

Eemalda pirnid vedelikust või keera tuli kinni ja jäta pirnid serveerimiseni vedelikku seisma (nii maitsed aina tugevnevad). Soovi korral keeda pärast pirnide eemaldamist vedelikku kõrgel kuumusel ligi poole koguse ulatuses kokku (u 15 min) ja kasuta hiljem serveerimisel kastmena. Serveerimisvõimalusi vaata ülalt punkti 2. alt! Serveerimisel piisab lusikast, sest pirnid on küpselt väga pehmed.

* Retsept ilmus ka 2013. a jaanuari Cosmopolitanis.

Tänaseks olen bloginud juba 2 aastat! Aeg on lennanud uskumatult kiiresti ja samal ajal on käes jällegi ühe aasta lõpp. Kuna mul on kalduvus asju analüüsida, meeldib mulle aasta lõpus ka igasuguseid kokkuvõtteid teha ja uusi eesmärke seada. Õnneks alates sellest ajast, mil olen blogi pidanud ja toidu pildistamisega tegelenud, tunnen, et mul on ka midagi, mida aasta lõpus tähistada! Ja kahtlemata ongi see iseenesest kõige parem kingitus üldse. Aga lisaks premeerisingi ennast veel enne aastavahetust, keset pühi ühe inspireeriva pildistamisega, kus tähelepanu keskmes uhke tort, mille autor koogimeister Sandra Veeremaa.

Sandraga sain ma tuttavaks detsembri alguses Loomeinkubaatoris toimunud Bazaaril (millest veidi aega tagasi ka kirjutasin). Samamoodi nagu mina ja teised staažikamad blogijad, oli oma küpsetistega Bazaari külastajaid rõõmustama tulnud keegi Sandra, kelle kohta teadsin vaid seda, et ta töötab Kukekeses kokana. Juba esimesest hetkest sai selgeks, et Sandral on kookide, või õigemini uhkete, kihiliste, kõrgete, omapäraste maitsenüanssidega tortide valmistamiseks tõeliselt annet ja maitset. Näiteks pakkus ta seal torti maguskartulist (ehk bataadist), mis oli kaunistatud karamellistatud plaksumaisiga (ingl k popcorn, kellele see eestikeelne variant tuttav ei ole), 7-8 kihilist kuulsat kooki Red Velvet, mis oli kaunistatud jõululike kummikommidega (vt Instagrami pilti) ja veel teisigi (vt teisi Sandra tehtud kooke blogist või Facebooki lehelt). Aga just need kihilised tordid püüdsid mu tähelepanu ja ei andnud rahu.

Esiteks sellepärast, et olen juba pikemat aega soovinud ise ka midagi taolist küpsetada ja katsetada. Samas ei ole aega olnud ja eks teiselt poolt on ka hirm ebaõnnestumise ees. Teiseks mõned asjad lihtsalt jäävad su pähe kinni ega lase enam lahti. Nii ma siis olin Sandra kookidest nagu “kurjast vaimust vaevatud”, kuni ühel päeval võtsin Sandraga ühendust, et nüüd pole enam midagi teha – “Mina ei saa sinu kookide pärast öösiti magada, peame midagi ette võtma.” :)

Õnneks ei pidanud ma Sandra veenmiseks ta käsi väänama hakkama ja nii meie tordivalmistamisepäevak saigi teoks! Veel enne seda rääkisime ideed-mõtted läbi – nii tore, kui oled teisega ühel lainel, mõtled samamoodi ja mõistad juba poole lause pealt! Kui tegemiseks läks, sai jälle selgeks, et tegelikult ei ole sellise tordi tegemine üldse nii imekeeruline. Vaja on küpsetada biskviit, see immutada, kreemiga katta ja kaunistada. Lihtne, eks? :)

Kuna teemaks võtsime aastavahetuse ja blogi sünnipäeva, siis valis Sandra pidulikumat sorti tordi, mille immutamisel kasutas vanillist vahuveini ning mille täitis kreemiga valgest šokolaadist, Päikese juustust (!) ja vahukoorest. Kaunistuseks said aga Sandra enda tehtud piparmündi-, pistaatsiapähkli- ja mustikamaitselised makroonid!

Just sellised väiksed projektikesed ongi need, mis panevad silmad põlema ja varastavad õhtul voodist une. Aitäh sulle, Sandra, selle unetuse, loomulikult koogi, aga ka käemodelliks olemise eest! :)

Mul on ütlemata hea meel, et 2012. aastal olen ma (jälle) kohanud nii palju uusi toredaid inimesi, kes on mind inspireerinud, julgustanud uutele tegudele, toetanud-tunnustanud ja minu tegemistele kaasa elanud. Mul on heameel, et olen selle aastanumbri sees olnud 5 raamatu juures fotograafiks. Raamatute tegemisel on mingi oma võlu, mida ma ei oska seletada, aga see protsess meeldib mulle väga. Ja seepärast olen eriti rõõmus, et paar raamatuprojekti on ka juba 2013. aastaks paigas! ;)

Aasta lõpus on eriti äge vaadata, millised eelmise aasta lõpus 2012. aastaks kirja pandud eesmärgid on täitunud – näiteks toidufotokoolitustega alustamine, Lõuna-Eesti reisil käimine, Saaremaale kolimine (mis sest, et ainult suveks), iseenda proovilepanemine üldisemalt…  Õnneks kõik asjad ei ole ka täide läinud, nii et nt read vibrafoni mängimine ja kangastelgedel vaiba kudumine kopeerin 2013. aasta faili edasi. ;)

Retseptid tordi ja makroonide (ingl k macarons, loe põhjalikumalt Kärtini blogist) valmistamiseks leiate Sandra üsna värskest blogist “I never met a chocolate I didn’t like”. Mõnusat kokkuvõtmist ja suur-suur aitäh teile, kes te endiselt minuga olete ja mind inspiratsiooniga jätkuvalt varustate! Ilusat aasta lõppu ja julget unistamist! :)

Vanasti oli meil kodus jõulude ajal nn eurojõulupuu, sest kui me vennaga suuremaks saime ja jõuluvana enam kohale ei viitsinud tulla, kadus ka kuidagi kuuse tuppa toomise traditsioon. Selle asemel mõtles ema siis igal aastal välja uue eurojõulupuu (nii me neid kutsusime) idee, millega elutuba jõulusemaks teha ja et millegi alt oleks ka kinke lunastada. Näiteks ühel aastal oli see tehtud vitstest ja kaunistatud kuldsete niitide otsas rippuvate samblapallidega, teisel aastal kasutasime palmi moodi toataime jne…  Iseenesest ilusad olid ja säästlikud puude mõttes ka, aga sellest ajast peale on mul jõuluti igatsus korraliku kuuse ja kõige selle juurde käiva järele.

Sel aastal lahendasin kõik võimalikult lihtsalt ja koduselt – kuusejala ümber ja okste vahele läks kotiriie, eheteks said kaunistatud piparkoogid ja enda tehtud kangapallid. Ja loomulikult tuled, mis pimedal ajal mõjuvad kodus eriti hubaselt.

Eile õhtul pakkisime E-ga koos veel kinke ja täna hommikul said tehtud viimased ettevalmistused – kaardid. Maailmalõpp õnnelikult üle elatud, võib pühasid ootama hakata :)

Et pühad mõnusalt mööduksid, soovitan:

• tee pühade ajal midagi, ükskõik mida ja ükskõik kui lihtsat, elus esimest korda ja tunne ennast pärast eriti uhkelt – nt ma tahaks hüpata otse saunalavalt lumme!
• tee sporti, mida sa pole aastaid teinud – suusata, kelguta, uisuta…
• pane soojalt riidesse ja jaluta (mere äärde) ja hinga värsket õhku!
• naudi aega oma lähedaste ja sõpradega ja tunne huvi, kuidas neil päriselt läheb!
• söö hästi, aga mõtle, et homme on ka päev (kehtib ka vedelike kohta)!
• ära muretse, ära võta kõike nii tõsiselt, elu on ilus! :)

Jõulude puhul on mul kingid ka. 2 raamatut – “Magus kiusatus” (millest olen juba kirjutanud siin ja siin) ja “Nii meil jõulud tuppa toodi” (millest ei ole veel jõudnud kirjutada, aga mis ilmus ka 2012. a novembris ja jutustab vana aja jõuludest, autor Piret Õunapuu, ning jagab Eesti traditsiooniliste jõulutoitude retsepte vähe modernsemal kujul – raamatu toidufotod minu tehtud, toidud lõi Sadama turu perenaine ja blogipidaja Liina Karron). Kui soovid üht neist endale saada, jäta kommentaar, mis on see asi, mida sa oled kogu aeg mõelnud, et võiks teha, aga ei ole teinud ja plaanid loodetavasti nüüd lähipäevil ära teha? :)

***

Kingi jagamine 29.12.2012: Palju õnne, Martina, sinule sai loosi tahtel raamat “Magus kiusatus” ja palju õnne sulle, Aet, sinule “Nii meil jõulud tuppa toodi”. Võtan teiega meili teel ühendust! Aitäh kõigile ideede jagajatele, sai jälle palju häid mõtteid ja tundub, et nüüd hakkan ise ka makroonidega katsetama :)

***

Söögid on aga meie peres jõulude ajal olnud alati traditsioonilised ja sellepärast ei taha ma ka verivorsti ja hapukapsastega seapraadi ära peletada, vaid pakun pidulaua täienduseks lihtsalt mõned ebatraditsioonilisemad, kuid samas lihtsad, maitsvad ja kerged ideed (retseptid ja fotod ilmuvad ka homses, 22. detsembri Pärnu Postimehes, kus on mu blogi saamisest ja toidufotograafiast väike lugu!).

Soovin mõnusaid, rahulikke ja maitsvaid jõule! :)

Pärast lumekühveldamist või lihtsalt pikka päeva, mil enam autoga kuskile minema ei pea, on mõnus jalad seinale lüüa ja juua seda soojendavat õunapunši.

Magusad peedid soojendava mädarõikaga

Dessert, mille valmistamine on imelihtne, kuid tulemus igati pidulik ja maitsev.

Punased pirnid
8-le

8 väiksemat sorti pirni
500 ml punast veini (nt Syrah)
300 ml granaatõunamahla
1 apelsini peenelt riivitud koor ja mahl
1 vanillikaun
2 kaneelipulka
10 rohelise kardemoni kupart või 1 tl kardemoniseemneid (kui kasutad kupraid, mulju need noa abil katki, et seemned pääseksid välja, kasuta kesta koos seemnetega)
100 g muscovado’t või muud suhkrut 
serveerimiseks granaatõunaseemneid (soovi korral)

Pane kõik ained peale pirnide potti, sega ja lase korraks keema. Seejärel keera kuumus maha ja lisa pirnid, mis on kooritud (aga vars külge jäetud) ja mille põhi on sirgeks lõigatus, et see taldrikus püsti seisaks. Kuumuta pirne aeg-ajalt keerates, et need ühtlaselt värvuks, u 20-30 minutit, kuni pirnid on pehmed ja nuga läheb ilma vastupanu osutamata pirni sisse.

Tõsta pirnid taldrikutele ja serveeri granaatõunaseemnetega. Kui soovid, võid lisada veel vanillijäätist või sooja šokolaadikooki. Aga võid pirnide vedelikku veel u 15 minutit keeta ja seejärel pirne selle kastmega serveerida. Kui kohe kõiki pirne ära ei söö, säilita neid koos vedelikuga suletud nõus külmkapis.

Mõtlesin tükk aega, et mis see raamat ja selle tegemine mulle andnud on, sest iga asi annab ja õpetab midagi. Ühest küljest on jube tore teha üksi tööd – ainus otsustaja oled sina ise. Teed, millal tahad ja kuidas tahad. Teisest küljest ei saa keegi kunagi kõike ideaalselt osata, seega on vaja meeskonda. Ja ühe raamatu puhul on see möödapääsmatu. Ja just see, mida inimesed selles protsessis sulle õpetada võivad, on täiesti omaette väärtus ja selle kogemuse eest olengi ma väga tänulik!

Blogi ja minu kokkamisharjumuste mõttes on see raamat kusjuures tõesti keeranud mind magusausku – võib-olla mitte selles osas, et ma seda nüüd suurtes kogustes tarbiksin, aga nüüd võtan küpsetamise heameelega ette. Ei tundugi enam nii keeruline. Segad kokku, vormi, ahju ja ongi valmis :) Üks sellistest kookidest, mida ma olen viimastel kuudel-nädalatel korduvalt Silja raamatust küpsetanud, on see sama Kreeka pähklitega brownie (all pildil). Väga lihtne teha, aega kulub vähe ja siiani on ka igal korral välja tulnud. Ja olekski imelik, kui ei tuleks, sest Silja on seda teinud juba üle 10 aasta (retsept on postituse lõpus).

Lisaks mulle, Siljale ja kirjastus Pegasuse inimestele oli meeskonnas tegelikult veel asjaosalisi. Suureks abiks oli sisustussalong “Muster”, kes oli lahkelt nõus meile oma kaunist kraami laenutama – suured tänud veel kord! Agarad varustajad olid ka oma sõbrad-tuttavad-sugulased, kes ilusaid koogivaagnaid, taldrikuid, tasse ja lusikaid laenutasid. Nii et ka teile suur-suur aitäh! Nendest kordadest, mis raamatu tegemisperioodil sai erinevaid second-hand‘e üle Eesti läbi kammitud, ei hakka ma parem üldse rääkimagi. Mõnda nendest soetatud eset võib näha järgnevatel fotodel, mis me Siljaga raamatu tegemise kõrvalt telefonidega klõpsisime.

Suured tänud veel kord kõigile, kes raamatu valmimisele kaasa aitasid või lihtsalt kaasa elasid! Tean, et päris mitmed sõbrad-tuttavad on seda raamatut juba tükk aega oodanud – loodan, et leiate selle raamatupoodidest nüüd üles ega pea selles pettuma!

Nüüd aga kutsete juurde:

1) Palume kõiki huvilisi koogiraamatu “Magus kiusatus” raamatuesitlusele 11. detsembril kell 17.00 Solarise Apollos!

Silja räägib, mis tunne on teha päris esimest kokaraamatut, kui tiheda sõela pidid koogid raamatusse pääsemiseks läbima ja loomulikult paljastame ka selle, kes need kõik pärast pildistamist ära sõi! Mina ei ole ka kade ja jagan kiitust oma lemmikmodellidele… Ühesõnaga lubame, et suu saab magusaks ja tuju heaks! :)

Kes saab tulla, palun lisage ennast ka koogisööjate nimekirja Facebooki ürituse lehel (siis teame, palju küpsetada tuleb)! ;)

2) Vaadake kindlasti laupäeva hommikul kell 10.00 Kanal 2 pealt kokasaadet Lusikas, sest 2 nädalat tagasi käisime Siljaga selle saate salvestusel!

Ahjaa, selle saate kohta tahtsin seda öelda, et algse plaani järgi pidi raamat selleks saatesalvestuseks juba trükist väljas olema. Aga… trükiga ei või kunagi kindel olla ning juhtuski nii, et trükikojas läks üks oluline masin katki, mistõttu kõikide raamatute valmimistähtajad nihkusid paar päeva siia-sinna. Kahjuks mitte meile kasulikus suunas.

Kui te nüüd aga laupäeval saadet vaatate ja mõtlete: “Aga on ju raamat!”, siis on jah, Imre Kose kokaraamatu peale kleebitud “Magusa kiusatuse” kaanepaber, mida ma eelmisel ööl kell 1.30  härra Kose raamatu peale kleepisin :)) Nii et siit ka väike põhjendus, miks Mari-Liis saates raamatut just liiga suure agarusega ei lehitse :) Suured tänud aga kogu saatemeeskonnale ja ilusa punase köögi eest ka, mis kasutada anti! :)

3) Kõige kiirem kutse on juba homseks, s.o 6. detsebriks, mil toimub Loomeinkubaatoris Bazaar, ajavahemikus 12-19. Bazaar on just see koht, kus saab Eesti moedisaineritelt ja teistelt loomeinimestelt endilt soetada igasuguseid toredusi ning jõulukinke. Blogijad ja kokkajad panevad kehakinnituseks püsti pop-up kohviku. Leti taha tulevad lisaks minule veel:

Eneli Kaarna: http://e4retseptiraamat.blogspot.com/
Pille Petersoo: http://nami-nami.ee/, http://nami-nami.blogspot.com/
Heidi Park: http://www.kondiiter.ee/
Silja Luide: http://siljafoodparis.blogspot.com/
Sandra Veeremaa

Siin ka väike soojendusmenüü: Red Velvet kook, šokolaadikook apelsini ja aniisiga, kõrvitsakook valge šokolaadiga, toorjuustu-safranikook, maguskartulikook vahukommikreemiga, trühvlid ja küpsised, jõulune mascarpone-beseemagustoit, kohupiima-toscakook, Banoffee korvike, Napoleon, brownie-ruudud, kohupiima-kirsi purukook, quiche, cake-pops (ehk pulgakoogid), Congo bars, banaani cupcakes valge šokolaadi glasuuriga, lehttainarullid verivorsti ja pohlamoosiga, pehme piparkook toorjuustuglasuuriga, jõulutähed ploomidega, jõulune õunakeeks.

Haarame Siljaga kaasa ka mõned koogiraamatud, nii et kel huvi, saate juba homme meilt endilt selle soetada! :)

Kohtumiseni!

Kreeka pähklitega brownie

125 g tumedat šokolaadi
125 g võid
200 g suhkrut
1 sl piima
4 muna
2 sl nisu- või rukkijahu või kumbagi 1 sl
100 g Kreeka pähkleid

Haki või ja šokolaad tükkideks ning sulata madalal kuumusel paksupõhjalises potis või vesivannil. Sega piim ja suhkur sulanud šokolaadi-võisegu hulka. Lisa ükshaaval munad, st sega muna enne tainaga ühtlaseks, kui järgmise lisad. Seejärel puista hulka jahu ja hakitud Kreeka pähklid.

Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud kandilise (23 x 34 cm) ahjuvormi ja küpseta ahjus 180 kraadi juures 20 minutit.

Nipid:
Ahjuplaaditäie tegemiseks korruta kogused kahega!
Kui soovid gluteenivaba kooki, kasuta nisu- või rukkijahu asemel riisijahu.

Täna ei lobise pikalt. Oli hall päev. Hall tuju. Aga õnneks on olemas šokolaad, mis sellistel juhtudel aitab.

Mul oli kodus juba ühest ammusest katsetamisest alles Marianne kommipuru (see piimjas-klaasjas piparmündimaitseline komm). Ja eile mul siis tuli mõte, kus seda kasutada. Kui muidu öeldakse, et elu on liiga lühike, et seda tühiste asjade peale kulutada, siis nende kommide peale kulutasin seda kohe heal meelel (kõik need 15 minutit). Mis on hea asi, sest väikseid rõõme ja lihtsaid asju on vahel vaja. Nüüd käin iga natukese aja tagant külmkapiust paotamas. See enam pole muidugi nii hea asi… samas, mõtlen: “Ju siis on hetkel vaja.”

Piparmündi ja šokolaadi kooslus toimib nii nagu alati ehk suurepäraselt, aga hamba all kergelt prõksuvad kommitükid on mõnus vaheldus. Umbes nagu suhkruterad köögipõrandal sussitalla all. Ainult et heas mõttes.

Marianne kommi puruga šokolaadikommid

Valmistamine: 15 min
Külmas: u 2 h

350 g piimašokolaadi (nt Annekest)
200 g suhkruga kondenspiima
1 dl Marianne kommi puru (+ veidi peale raputamiseks)
1 tl vanilliekstrakti

Sulata vaiksel tulel pidevalt segades paksupõhjalises potis tükeldatud šokolaad ja kondenspiim (või tee seda veevannil). Kui mass on ühtlane, sega sisse kommipuru ja ekstrakt. Vala mass fooliumiga vooderdatud u 15×20 cm suurusesse vormi. Soovi korral puista näiteks poolele kogusele ka kommipuru, suru see sõrmedega õrnalt massi sisse ja aseta nõu vähemalt 2 h külma. Kui mass on tahenud, võta see vormist välja, eemalda foolium ja lõika u 2×2 cm ruutudeks. Säilita jahedas.

Ajasin pikas koostisosade loetelus näpuga järge. Kell näitas juba 21 paiku õhtul, mõtlesin: “Poodi ei viitsi enam küll sõita.” Koostisosade nimekirja esmalt visuaalselt haarates tundus see lootusetult pikk: “Nii pikast nimekirjast pole raudselt kõiki asju kodus olemas!”. Aga siis koputas optimismihääl õlale ja vaatasin köögis ringi: täpselt 2 viimast muna, suhkur, mandliekstrakt, või.. “Ahah, väga hea, pooled asjad juba olemas!”. Mandleid oli ka eelmisest küpsetamisest alles, fenkoliseemneid ka maitseainesahtlis terve purgitäis ja täiesti juhuslikult olin sattunud hommikul külla sõbrannale, kes oli salaja mu kotti 1 apelsini peitnud (kiivi oli ka, aga see ei ole praegu retsepti koha pealt oluline).

Mandliekstrakt koostisainete nimekirjas pani mind muidugi kohe kõrvu kikitama, sest just paar päeva tagasi olin saanud ühele poole ühe tõsiselt hea retseptiga, mis ilmub detsembri Oma Maitses ja mis sisaldab seda sama ekstrakti. Niisiis oli teema minu jaoks vägagi aktuaalne ja ahvatlev. Nii nagu ühes vahes rooskapsad, põldoad või hurmaad… nüüd siis mandliekstrakti kord.

Guugeldamine andis sõna biscotti kohta päris huvitava taustaloo. Sõna ise tuleb Itaalia keelde ladinakeelsest sõnast biscoctus, mis tähendab kaks korda küpsetatud. Seda sõna olla vanasti kasutatud selliste toitude puhul, mida oli 2 korda küpsetatud, et tulemus saaks hästi kuiv. Viimast oli vaja selleks, et toit paremini säiliks. See oli oluline just pikkade rännakute ja sõdade ajal. Itaaliakeelne sõna rändas Euroopas edasi ja nii saigi inglise keelde sõna biscuit, millel, nagu me teame, ei ole enam midagi pistmist 2kordse küpsetamisega.

Aga tulles nende ehtsate küpsiste juurde tagasi – heal lapsel ikka mitu nime. Sain teada, et itaalia keeles oleks korrektne nimetada neid biscotti di Prato, kuna just Prato oli koht, kus ajalooliselt pärineb kõige esimene ja kõige vanem dokumenteeritud biscotti-retsept. Samas tuntakse neid Itaalias laiemalt ka cantuccini (ingl k Coffee bread ehk nn kohvileib või –sai) nime all.

Viimase sõna ingliskeelne tõlge ütleb päris tabavalt selle küpsise sisu ära. Kuna need 2 korda küpsetatud küpsised on hästi kuivad (ja kõvad), pakutakse neid alati mõne joogi kõrvale. Tavaliselt on selleks kohv või tee, aga selleks võib olla ka näiteks dessertvein. Ja nii neid külalistele väikese kommina pakkuda tundus juba täitsa hea ideena.

Mis puudutab ühiste õhtusöökide korraldamist, on mulle alati meeldinud, et kokku tulemine ja õhtusöök-oleng oleks kõigi ühine asi. Et enne lauda istumist tehakse veel koos ettevalmistusi või et külalised haaravad isegi kodus ettevalmistatud kausitäie salatit või kooki kaasa. Tegelikult ei olegi ju oluline see asi, mis kaasa haaratakse, vaid see tunne, et tehakse koos ja ühise toreda eesmärgi nimel. Ja eriti meelierutav on mulle teadmine, et saan ka lauda katta – tõenäoliselt võiksin juba puhtalt sellepärast endale külalisi kutsuda. :) Nii et see haigus on mul vist juba veres, sest miks muidu olen ma lapsest peale kodus ja vanatädi juures ja isegi külas olles olnud alati see, kes heal meelel laua valmis sätib (võõraste asjadega ja uues kohas on veel ju eriti põnev!). Ja täpselt sellisest ühisest olengust, söökidest, lauakatmises juhtusin eile nägema üht väga mõnusat videot. Vaadake ja ehk saate ka indu ja inspiratsiooni nädalavahetuseks kedagi külla kutsuda. Ilu peitub lihtsates asjades!

Oehh.. mõnus emotsioon, eks? Videos kasutatud lauakatmisnippe ja ka kogu menüü leab siit lehelt. Loodan, et meil saab nädalavahetusel sama soe olema :)

Igatahes, see biscotti-retsept on jälle üks sellistest, mida rakendan edaspidi heal meelel, sest see on lihtne ja kiire (ainult mandlite hakkimine võtab veidi aega), küpsised saab varem valmis teha ja edukalt säilitada (nii ei pea ennast nt õhtusöögi päeval pooleks rebima ja ka näiteks ootamatutele külalistele on alati midagi kohvi-tee kõrvale pakkuda) ja pähklite osas võib alati improviseerida (kasutada kodus olevaid pähkleid või kuivatatud puuvilju).

Biscotti-küpsised apelsini ja fenkoliseemnetega

1 muna
1 munavalge
110 g Demerara suhkrut
1 tl vanillikaunapastat (või vanilliekstrakti)
1/2 tl mandliekstrakti
1 sl sulatatud võid

100 g mandleid, jämedalt hakitud
40 g päevalilleseemneid
1,5 tl fenkoliseemneid (ära karda, ei pea kasutama, kui ei ole)
1 tl jahvatatud kaneeli
1 apelsini peenelt riivitud koor
250 g jahu
3/4 tl küpsetuspulbrit

Pane ahi 180 kraadi peale sooja.

Löö kaussi lahti muna, lisa munavalge, suhkur, vanillikaunapasta, mandliekstrakt ja sulatatud või. Sega hästi läbi. Teises suures kausis sega kokku ülejäänud ained (mandlid, seemned, kaneel, apelsinikoor, jahu, küpsetuspulber) ja sega läbi. Lisa kuivainetele munasegu ja sega tainaks (vajadusel kasuta lõpupoole ka käsi, sest tainas tuleb üsna paks). Jaota tainapall kaheks, vooli käte vahel mõlemast u 5 cm laiune ja 2,5 cm kõrgune pätsike. Pane pätsid küpsetuspaberiga vooderdatud ahjuplaadile ja küpseta 25 minutit, kuni need on pealt tahked ja õrnalt kuldsed.

Võta pätsid ahjust välja ja lase 5-10 minutit jahtuda. Lõika pätsidest diagonaalselt u 1 cm paksud viilud ja laota need, lõikepind üleval, tagasi ahjuplaadile. Küpseta ahjus 8 minutit, seejärel keera küpsistel teine külg ja küpseta veel 8 minutit. Lase küpsistel jahtuda ja säilita õhukindlalt purgis või karbis.

Retsept on adapteeritud Anjum Anandi kokaraamatust “Toitu õigesti vastavalt oma kehatüübile”.

Põhjusena võin kirja panna selle, et viimase 2 kuu jooksul olen:

1. söönud ära vähemalt oma järgmise aasta magusanormi jagu kooke,
2. näinud, kuivõrd lihtne võib ühe maitsva koogi küpsetamine olla (ja seda edukalt ka oma käel järele proovinud),
3. kiindunud microplane‘i,
4. ja saanud teada, et šokolaadi ei peagi sulatama veevannil!

Lisaks sellele olen ostnud koju mitu uut imearmast koogialust ja neid oleks nüüd ju patt tolmu koguma jätta. Aga kõike seda sellel lihtsalt põhjusel, et viimase 2 kuuga olen pildistanud (mekkimine kuulub selle töö juurde) kooke, mis saavad juba 3 nädala pärast raamatuks ja mida hakkab kaunistama selline kaas:

Ehk mul on heameel teatada, et eile, 7. novembril läks trükki peagi ilmuv koogiraamat “Magus kiusatus. Lihtsad koogid, millele on raske vastu panna” – viimase 2 kuu tiheda töö tulemus! Ja seda just graafiku mõttes, sest tavaliselt kulub idee sündimisest raamatu trükki saatmiseni ikkagi rohkem aega. Nii et minu jaoks ka väike eneseületus! Eriliseks teeb selle raamatu minu jaoks veel see, et kui fotode osa tehtud, sain ideedetasandil tegeleda ka raamatu kujundusega. Selle osas oli mul juba alguses teatud visioon silme ees ja nüüd on eriti tore näha, et see saab vähemalt osaliselt ka reaalsuseks (nii et tänud sulle, Jan)! :)

Teie, kes te juba pikemat aega olete kortsus kulmuga mu kahtlaselt magusaks kiskuvat Instagrami jälginud, teadke, et neid ahvatlusi ei ole teinud mitte mina, vaid Silja Luide, kes on selle koogiraamatu nippide-nõuannete ja retseptide autor. Ja teile, kes te juba teate, kes see Silja on, ei hakka ma pikemalt teda tutvustama. Aga teistele võin öelda, et Silja on tõsine magusahoolik – neid päivi, mil ta oma koduköögis midagi ei küpseta, pidi ikka väga harva ette tulema. Ja ahjust tulnud värske koogi 5 minutiga hävitamine polevat ka mingi probleem (ma tean, ma ka alguses ei uskunud seda, aga 2 kuu jooksul tõdesin oma silmaga, et see on võimalik, no vähemalt poole koogi puhul). Koduköögiga tema kogemused siiski ei piirdu – Silja on õppinud kokakunsti Prantsusmaal maailma vanimas ja ühes tunnustatumas kokakoolis Le Cordon Bleu, küpsetanud Eesti tunnustatud söögikohtadele ja pidanud juba 2 aastat küpsetiste poole kaldu toidublogi (kes pole sinna veel jõudnud -> Jagatud rõõm). Oma blogis kirjutab Silja raamatust pikemalt:

1. raamatuidee sünnist (vihjena võin öelda, et selles on osalised nt sauna eesruum, rukola ja värske kartul),
2. raamatu sisust ehk missugused koogid ja miks ta sinna raamatusse valis,
3. ka sellest, kuidas see kokaraamat endale pealkirja sai.

Minu blogi on ohustatud nüüd selles mõttes, et tegelikult hakkas mulle magus palju rohkem meeldima, kui ma nägin, kui lihtsalt ja kiirelt võib ühe hea koogi valmis teha! Mitte et ma poleks varem üldse kooki küpsetanud, aga selle raamatu tegemine vist julgustas mind kõvasti. Minu lemmikud on just need koogid, mille saab kerge vaevaga lihtsalt kokku segada, vormi kallata ja ahju pista. Ja voilà (nagu nt see Silja versioon rootslaste šokolaadikoogist nimega kladdkaka, mida all kujundatud raamatu lehekülgedel näeb – retsept asub postituse lõpus). Iga kord, kui külalised tulevad, on mul kõige rohkem raskusi just selle magusa käiguga. Ja selles mõttes olen ma nende retseptide eest väga tänulik – hundid saavad söönuks ja lambad jäävad ka terveks. :)

Nüüd ei tule teha muud kui oodata. Loodan, et teete seda koos minu, Silja ja põnevusega. Kui raamat umbkaudu 3 nädala pärast ilmub, annan sellest kindlasti teada, sh ka esitlusest jms.

Seniks aga ootan huviga teie arvamusi raamatu kaane kohta! Kuidas meeldib?

Ahjaa, tahtsin veel mainida, et paljud selle raamatu retseptid on ka gluteenivabad või sisaldavad nõuandeid, kuidas mõnd retsepti gluteenivabaks muuta (nt nagu selle sama kladdkaka puhulgi)!

Kladdkaka ehk rootslaste šokolaadikook

100 g võid
170-200 g suhkrut (pool sellest hele või tume muscovado)
2 muna
90 g jahu*
50 g kakaopulbrit
1 sl vanillsuhkrut
2 sl külma kanget kohvi (soovi korral)

Soovi korral võid veel lisada 2 sl alkoholi (nt cointreau, frangelico, brändi vm), hakitud pähkleid, mandleid ja/või šokolaaditükke

* Gluteenivaba koogi jaoks kasuta nisujahu asemel riisijahu.

Sulata või ja lase sellel u 10 minutit jahtuda. Lisa suhkur ja munad ning sega ühtlaseks. Sega jahu kakaopulbri ja vanillsuhkruga ning lisa seejärel läbi sõela ülejäänud tainale. Sega ühtlaseks ja tõsta tainas võitatud ja jahuga (sobib ka mandlijahu) ülepuistatud või küpsetuspaberiga kaetud 24 cm läbimõõduga vormi ning küpseta 180 kraadi juures u 18-20 minutit.

Olude sunnil pidime siiski Tallinnasse naasma. Hoolimata mind vallanud väga õigest tundest ja suve alguses mõeldud mõttest, et siit ma sügisel küll kuskile ei lähe. Aga on nagu on ja tegelikult ei olegi see naasemine üldse mitte halb. Oleme pühapäeva õhtust alates tagasi Harjumaal, Tallinna külje all väikses külas, et mitte öelda Tallinnas. On kuidagi väga rahulik. Kui naabermaja lapsed välja arvata, on kant väga vaikne. Ja see mulle meeldib! Kuigi kui lahtisest rõduuksest kostab aeg-ajalt batuudil kargavate või British Shorthair’i taga ajavate laste kilkeid, on see kuidagi omamoodi kodune ja mõnus tunne. Ja ka vaatepilt. Samas on mul tekkinud kerge hirm, kas see üks poiss lisaks möirgamisele ikka muudmoodi ka suhelda oskab?!

Vesi tuleb köögis kraanist ja dušš on ka! Ja kui ma üleeile soolakurke tegin, tekkis probleem sealt pigem külma, mitte sooja, vee kätte saamisega (vastukaaluks Saaremaale, kus oli ainult külm kaevuvesi ja sooja vee saamiseks pidi kas sauna tule tegema või vett keetma). Tuba on ilma ühegi pingutuseta soe ja magamistuppa ei pea voodiservale “lihtsalt igaks juhuks” varuma 3 tekki. Mitte et Saaremaal ei oleks mõnus, lihtsalt need 2 elu on niivõrd erinevad. Ja kui oled ühes olustikus mõne aja elanud, hakkad nii tavalisi asju, nagu kraanist tulev vesi või dušš, hoopis teistmoodi hindama. Samamoodi nagu hakkad igatsema täielikku vaikust ja pimedust, mis Saaremaal õhtuti külale peale vajuvad. Või siis kolmapäeviti laekuvaid 4 karbitäit suuri ja kollaseid talumune.

Suvel käisin Muhus külas ühel muidu üsna kiire elutempoga sõbrannal, kes igal suvel seal pikemalt puhkamas käib. Ja tema sõnad olid nii tabavad, et jäid mind siiani kummitama. “Siin kulgeb elu ainult söögi järgi,” ütles ta, ise kastitäie värskete kartulite ja tomati-kurkide keskel askeldades, kapinurga peal veega täidetud kruusi seest tilli ja sibulat näpistades. Ise mõtlesin, et jumalast tõsi, nii see ju ongi.

Huvitav ongi see, et kui elada täiesti nii maal, kui meie seal Saaremaal olime, ei ole sul mitte kunagi mitte sekunditki aega mõelda: “Mul on igav, ei tea, mida teha võiks?” Sest kui üks asi saab tehtud, ootab järgmine. Kõik toimub kuidagi hästi orgaaniliselt, loomulikult. Ja ma ei ütle, et see on halb, see on lihtsalt hoopis teisiti kui Tallinnas. Kuidagi rohkem nagu päris elus – maalähedasem. Näiteks kõpitsemistöödega ei saa alustada siis, kui ise tahaks, vaid võib selguda, et tuleb veidi oodata, sest räästa alla pesa teinud pääsukesed ei ole oma pojakesi veel teele saatnud. Või et hakkadki mõtlema, et tegelikult ju ongi tore, et meie aidatoa üleval pööningul käib öösiti askeldamas nugis, sest siis on hiiri ja rotte palju vähem! :) Tõenäoliselt keegi tema sugulastest oli ka sellel “röntgenpildil”, mille kevadel aida pööningult avastasime.

Selles suhtes tundub linnaelu ikkagi tõsise luksusena (mitte, et ma seda alles nüüd oleksin avastanud, lihtsalt selle mõistmine on veel sügavam). Sul on küll to-do-list olemas, aga palju rohkem on vabadust valida, missuguses järjekorras neile linnukesi ette tegema hakata. Ja on ka rohkem vabu momente, näiteks lugemiseks (mida ma olen paari viimase päevaga saanud täiega nautida!), sest nn ellujäämisega korteris otseselt tegelema ju ei pea. :)

Samas ei ole poes või turul käimine sama, mis oma aiamaalt asjade lõunasöögiks noppimine. Mitte lihtsalt sellepärast, et see oleks enda kasvatatud või kuidagi parem, mulle lihtsalt ei meeldi poes käia. Ja see on jälle üks Saaremaa (suve) suur pluss, et saadki hakkama sellega, mis sul kasvamas on. Korra nädalas tood väiksest poest hädapärased asjad ära ja ülejäänud aja on mureta, sest küll aiamaalt või kapist midagi ikka leiab. Hommikuks on hea õunapuuaiast paar värskelt maha potsatanud “Valget klaari” tuua. Või kui tuleb mõte, et teeks täna magustoitu, siis lähedki aida taha ja raputad ploomipuud ja suur kausitäis ploome ongi käes. Kuigi sel aastal ei ole just kõige parem ploomi- ja õuna-aasta, on meil seal õnneks mõlema puid mitu, nii et päris ilma ikka ei jää.

See magustoit, mille retsepti ma nüüd siia kirja panen, on meie peres sügise traditsiooniline magustoit, mis on mulle tuttav juba vanast heast vanaema ajast. Tema tegi seda tavaliselt kaneeliste õuntega ja serveeris piimaga. Ja muide, samasugust õunakrõbedikku pakuti ka eelmisel nädalal Põhjakal (projektist “Blogijad Põhjakal” kirjutasin pikemalt eelmises postituses), nii et kes ise söömas ei käinud, saab nüüd kodus järgi proovida, nagu Hedi kommentaaris soovi avaldas :)

Viimase paari aastaga olen aga enda jaoks avastanud ploomid, mis mind varem on üldjoontes millegipärast suhteliselt külmaks jätnud (eelmisel sügisel tegin korduvalt seda lihtsat rummist ploomikooki). Ploomidega tuleb see magustoit mahlasem kui õuntega ja see teeb selle magustoidu veel paremaks kui see siiani on olnud. Ja mis sest, et nüüd jälle Tallinna lähedal. See magustoit on täpselt nii sügisene, lihtne ja laisk, robustne ja soojendav, kui Saaremaal sooja pliidi ääres juba hämarduval õhtul istudes süüa tahakski.

Aga tahtsingi pikemalt kirjutada tegelikult Augustiunetusest. Üldises plaanis oli see ikka sama tore, nagu eelnevatel kordadelgi – jällegi edasi arenenud ja laienenud. Väga lahe oli veel öötundidel näha Supeluse tänaval laia massi muusika saatel õõtsumas ja olemist nautimas. Nagu eelmiselgi suvel, oli ka sel aastal blogijatele mõeldud väike kiirmüügitelk Rannapargis ehk et müük kestab nii kaua, kuni asjad otsas. Kahjuks juhtus nii, et viimasel hetkel ei saanud mõned teised blogijad siiski üritusel osaleda ja lõpuks olime telgi all vaid kolmekesi – Augustiunetuse enda poolt organiseeritud joogi-koogipunkt, Andra ja mina. Mis pani kohe mõtlema, kuidas seda asja veel paremini teha saaks, aga eks seedime, arutame suurte korraldajatega ja kui hästi läheb, siis oleme järgmisel aastal veidi teise kontseptsiooniga esindatud. Eks paistab…

Hästi suured tänud kõigile, kes te saite mahti läbi astuda ja ampse proovida. Nii tore oli jälle blogilugejatega silmast-silma kohtuda ja veidi juttu ajada. Juba sellepärast tasub see üritus ennast ära! Aga ka Pärnu patrioodina ei saa ma seal osalemist lihtsalt ära jätta.

Kui mina väikse hilinemisega müügiplatsile jõudsin, oli Andra oma koogikeste ja võikudega juba usinasti kauplemas. Sättisin ka ennast paika – pakkusin üht teravamat tomatisalatit krõbeda ciabatta‘ga ja õllemuffineid! Jah, nagu arvata võib, läksid need viimased nii mõnelegi härrasmehele pärast esimese sõnapoole kuulmist väga hästi peale. Aga õnneks mitte ainult meestele! Ja kuna väga mitmed küsisid ka retsepti ja lubasin selle blogisse panna, siis siit ta tuleb! :)

Nende muffinitega seoses pean kohe ka nende taustaloo otsast peale ausalt ära rääkima. Juba tükk aega tagasi käisid meil sõbrad külas ja tõid meile muffineid, mis olid tehtud tumedast õllest. Ja need olid tõsiselt väga head! Selle kinnituseks pean jällegi taustaks ütlema, et ma ei ole väga suur magusafänn ja eriti vähe fännan ma kuivi kooke. Ja just seda (kahjuks) väga paljud muffinid tihti on. Seega olen ma alati nende suhtes juba väga skeptiliselt häälestatud. Ehk siis kui ma ütlen, et need oli superhead, siis…! :)

Loomulikult küsisin külalistelt retsepti ja selgus, et nad olid muffinid teinud  retsepti järgi, mille leidsid blogist “Zoozi tegemisted” (ja mis täpsemal uurimisel pärines The Hummingbird Bakery raamatust “Cakes Days”). Originaalis tehakse seda kooki Guinnessi õllega ja küpsetatakse suures lahtikäivas koogivormis suure koogina. See on ka kindlasti väga hea. Aga mina olen neid korduvalt ja korduvalt teinud just muffinitena. Ja kuna just selliste maitsvate leidude jaoks ma ju 1,5 a tagasi blogi tegingi, siis ongi juba pikemat aega olnud plaan see retsept ka siia kirja panna. Loodan, et muffinisõbrad katsetavad ja kiidavad heaks! :)

Nüüd on tal oma ettevõte – Culinary Craftwork -, millega ta tahab õpetada tavalistele ameeriklastele, et kodus hea toidu valmistamine ei pea olema üldse nii keeruline kui kardetakse. Eestis on ju ka igasugused kokanduskursused, -koolid, -akadeemiad jms ülimenukad, aga kas mõni tippkokk-õpetaja mulle ka kutse peale koju tuleb, seda praegu ei teagi…

Kahjuks ei käinud ma Alyssat siiski Calofornias pildistamas (kuigi võib arvata, kui väga ma oleks seda tahtnud :)). Alyssa tuli ikka ise Eestisse ja tegelikult üldse mitte pildistama, vaid hoopis sugulastele külla. Pildistamine tuli jutuks alles Alyssa siinoleku viimastel päevadel ja algselt pidigi Alyssat pildistama üldse Kaupo. Kahjuks/õnneks ei saanud Kaupo aga ise sel ajal pildistada. Niisiis, olles minu kokanduspalavikuga (lisaks fotograafiale) kursis, pakkus ta seda võimalust, väljakutset, proovikivi… mulle. Ja ilmselgelt oli sellest väga raske keelduda!

Kuna Alyssa töö on tavaliste inimeste õpetamine ja soov oli teha fotosid, mida saaks tema veebilehel illustreerivalt kasutada, siis keskendusime peamiselt “Alyssa in action” ja “Alyssa õpetamas” fotodele.

Pildistamise ajal viskas Alyssa justkui muuseas valmis ühe soolase ja ühe magusa käigu. Esimeseks kanafilee vahemerelise tomati-oliivikastme ja värske salatiga. Magusaks valmistas Alyssa tagurpidi õunapiruka (tarte tatin), öeldes, et see on üks tavalisemaid magutoite, mida ta oma koolitustel õpilasi tegema õpetab.

Rääkisime Alyssaga üldse päris palju veel kokandusest ja seda maailma puudutavast. Näiteks lemmikköökidest. Vahemere ja Itaalia köök on ühed tema lemmikud, aga mööda ei saa ta vaadata ka nn kohalikust California köögist, kus kombineeritakse Prantsuse köögi võtteid ja kohalikku toorainet. Kadedus tuli peale, kui ta oma kodukandi lokkavatest turgudest ja värskest kraamist rääkis. Heas mõttes :) Ja panin nii mõnegi nipi kõrva taha, nii et nüüd oma köögis kokates võtan need ligi ja eks neid hakkab ka siia blogisse tasapisi pudenema…

Kohe kui olin mekkinud Alyssa pirukat (mis maitses ilma liialdamata imeliselt), pidin kohe ka kodus käed jahuseks tegema ja järgi proovima! Aga kuna tegin taina tolleks hetkeks veel enam-vähem värske mälu järgi (ja USA mõõtühikud rohkem omadesse teisendades), ei tulnud tainas nii ideaalne ja lehttainasarnane kui Alyssal, aga nüüd siis tema täpne retsept, mis toimib kindlasti kenasti.

Mul on väga hea meel, et Alyssa lubas oma retsepti ja mõningaid fotosid mul ka oma blogis jagada. Ja loomulikult üldse selle üle, et see võimalus ja väljakutse mu teele sattus. Aitäh, Alyssa, aitäh, Kaupo! Ja aitäh abistamise ja külalislahkuse eest Natalile ja Reedile!

Kel veel koduseid õunu tallele pandud, proovige kindlasti pirukat! Või kasutage neid, mida Alyssa retseptis soovitab. Mina tegin Antonovkatega, sööjad kiitsid, suud matsusid ja üldse oli hea olla :)

Aga, see aga. Paar aastat tagasi kohtusin ma esimest korda valgete piparkookidega. Saaremaa jõulutraditsioon (öelge palun, et te kuulete ka sellest esimest korda?). Tuli välja, et neil on jõulude ajal alati tehtud neid pärispiparkooke ja ka valgeid “piparkooke” (mis on põhimõtteliselt tavalisest liivatainast küpsiseid). Aga mitte ainult, sest kui on valged ja pruunid piparkoogid, peavad ilmselgelt olema ka siiruviirulised, pruuni ja valgega piparkoogid.

Pidasin targemate ja kogenenumate Saaremaa naistega nõu ja nii siis sündisid need valged piparkoogid, mida ka detsembrikuu Oma Maitses näidati. Ja miks ma sellest ka siin kirjutan – põhjus on lihtne – need nn valged piparkoogid, mis said mõnusalt muredad, meeldivad mulle, mittekõigesuuremaleküpsisesõbrale nii väga, et plaanin sel aastal neid kindlasti rohkem teha kui pruune. Äkki juhtub, et on veel sarnase murega inimesi? Siis soovitan ka ära proovida! :)

Valged piparkoogid
u 40 tk

150 g toasooja võid
1 dl suhkrut
1 muna
375 ml nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillsuhkrut
1 tl jahvatatud kaneeli
1 tl jahvatatud kardemoni
1 tl jahvatatud ingverit
0,5 tl jahvatatud nelki

Vahusta toasoe või suhkruga heledaks. Lisa muna ja vahusta ühtlaseks. Sega eraldi kausis kõik kuivained ning sõelu osade kaupa võimassi hulka ning sega puulusikaga, kuni saad taina palliks mätsida. Jaga tainas kahte ossa ja pane 10-15 min külmkappi. Rulli üks tainapall jahuga kaetud laual või küpsetuspaberil umbes 3-4 mm paksuseks ning lõika tainast piparkoogivormidega meeldivad kujud. Aseta mõnda abivahendit kasutades (tordilabidas, juustunuga vms) küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 180 kraadi juures 7-8 minutit (või kuni koogiääred hakkavad õrnalt pruunistuma).

Siiruviiruliste piparkookide tegemiseks võta pall tumedat ja natukene väiksem pall valget piparkoogitainast. Vajuta tume piparkoogitainas käega jahusel pinnal lapikuks, tee sama valgega ja aseta valge tainas tumeda peale. Rulli kaks tainast koos enam-vähem ristkülikukujuliselt lahti ning rulli lühemast äärest tihedalt rulli (kui soovid väiksemaid piparkooke, siis alusta rullimist pikemast äärest). Lõika tainarullist u 1 cm paksused tükid ja rulli iga tükk veidi jahuse tainarulliga parajalt õhukeseks ovaaliks.

Nipp! Kui soovid piparkooke hiljem kuskile kaunistuseks riputada, siis tee neile enne ahju pistmist joogikõrre või söögipulgaga auk sisse.

Ja lisaks, suur tänu teile armsad lugejad, kes olid eile võtnud plaani tulla meie ühise kokaraamatu esitlusele! Väga tore oli teiega silmast-silma kohtuda! Kes ei käinud, siis siin üks fotokatkend. Rivistuses vasakult: mina, (esireas) Tiina kirjastusest Pegasus, (tagareas) Ülle, (esireas) Tuuli, (kahjuks Tuuli taga) Aet, Mari-Liis, Elis, Liina, Priit ja Piret. Ja elava fantaasiaga tuleb juurde mõelda meie Juta, kes ei saanud kahjuks kohal olla.

P.S. Ülejäänud fotosid “Kulinaarsete kroonikute kokaraamatu” eilselt esitluselt näeb Tassikese Facebooki lehelt. Kellel on õnne loosimistega ja kes soovib seda kokaraamatut endale saada, siis Piretil (blogis Puhas rõõm) on käimas loos, kus jõuavad kiiremad veel osaleda – loosi läheb 3 raamatut! :)

See, kuidas mõni maitse, tekstuur või lõhn end su mällu on söövitanud, võib olla oi-oi kui üllatav. Näiteks nagu siis, kui ma osalesin ühel cupping’ul – s.o. põhimõtteliselt eri kohvide degusteerimisel. Seda sorti üritustel (tegelikult ükskõik, kas veini, kohvi või ka tee degusteerimisel) öeldakse ikka, et “nuusutage, nuusutage ja öelge julgelt, mida see teile meenutab, ükskõik mis see ka ei oleks“. Ja kui enamasti on raskusi selle lõhna sõnadesse panemisega (“appi, ma tean küll seda lõhna ju, aga ma ei saa öelda, mis see on, see sõna on mul keele peal”), siis ühe kohvi lõhn lõi mul silme eest plaksti punaseks.

Punaseks selles mõttes, et nii pea kui see aroom jõudis kohvipaksu kooriku alt mu ninna aurata, kuvas mu aju mulle sekundi murdosa jooksul silme ette korteri, kus ma lapsepõleves elasin, sealse ema-isa toa ja ühe musta riiuli, kus ema hoidis oma kreeme, küünelakke jms. Nende seas oli üks vana veneaegne tulipunane huulepulk. Ja see kohv lõhnas täpselt samamoodi nagu see huulepulk, mida ma väiksena salaja näppimas käisin! Kusjuures see lõhn ei olnud meeldiv (ehk keegi mäletab seda ja ehk on just sinna maetud ka koer, miks ma eriti suur huulepulgafänn ei ole?), aga piisavalt eriline, et nii eredalt meelde jääda. Sellist assotsatsiooni ei olnud cupping‘ul varem vist ette tulnud (tegelikult ma arvan, et nad ei julgenud seda lihtsalt välja öelda), sest samahästi kui seda lõhna mäletan oma avaldusele järgnenud naerupurskeid (ja no oli ikka vedamine, et tegemist oli sel hetkel nuusutamise, mitte maitsmisega…).

No ja selle kõrvitsavormiga oli suhteliselt sama lugu. Ainult, et seose vallandumiseks piisas sõnadepaarist retseptikausitus.

Mu vanatädi oli väga hea kokk, aga nagu nende jaoks ikka, on kõik asjad elementaarsed. Üldiselt tegin kõik nii, nagu retseptis öeldud, kuigi retseptiks on seda ikka väga palju nimetada – umbes 4 lopsaka käekirjaga kirjutatud rida ja 2 lauset, mis ütlesid, et tuleb teha kõrvitsapuder ja siis see vahustatud munade ja mannaga kokku segada ja ahju pista. Põhimõtteliselt oli see kõik, kogustest ei hakatud üldse rääkima (elementaarne ju!), nii et oma versioonis panin ka silma järgi ja väheke täiendasin seda maitset apelsiniga. Ja juba hakkasid mõtted liikuma, et kui sama proovida kookoshelvestega… või hoopis maapirniga… igatahes võiks katsetada. :)

Kõrvitsavorm manna ja apelsiniga

kõrvitsat (umbes 6 suurt peotäit viilutatuna)
0,5 dl vett
(väheke võid)
2 muna
1 tl vanillsuhkrut
1/4 tl muskaatpähklit
3 tl suhkrut (või kui maitse soovib magusamat, siis rohkem)
0,5 apelsini riivitud koor ja mahl
1 dl mannat

Lõika kõrvits suhteliselt õhukesteks viiludeks ja keeda kaanega kaetud potis veega pehmeks (aeg-ajalt segades). Kui kõrvits on pehme, tambi mass enam-vähem ühtlaseks – võid lisada ka väikese võitüki (aga ei pea, mina näiteks seekord ei kasutanud). Vahusta munad vanillsuhkru, riivitud muskaatpähkli ja suhkruga ning sega kõrvitsamassi hulka. Lisa apelsinimahl, -koor ja manna. Sega ühtlaseks ning kalla õli ja mannaga vooderdatud ahjuvormi.

Küpseta ahjus 180 kraadi juures u 35-40 minutit. Lase jahtuda ja söö näiteks õunakisselliga.

Kui rääkida veel isetehtud kinkidest, siis esimesena meenuvad läbi aegade lahedate kinkidena kohe näiteks mu esimestest toidufotodest tehtud kollaaž (ehib siiani köögiseina, kuigi varsti oleks aeg seda uuendada), kunagi 18. sünnipäevaks saadud CD, kus 2 klassivenda tegid ise minust, mu pinginaabrist ja ühest sõbrast laulu (isetehtud sõnad, viis, räpp.. naerupurse tuleb juba paljast mõttest peale) ning üks kruus, mille meisterdas mulle üks torulukksepast sõber erinevatest torujuppidest. Mhmh, ja vett peab see ka (enam-vähem)! :) Et miks need kingid siis nii ägedad on? Eks vist ikka sellepärast, et on ju meelitav teada, et keegi on su peale mõelnud ja võtnud selle jupi oma nii hinnalisest ajast selleks, et just sulle midagi luua. Originaalsusest rääkimata!

Need 2 asja vanillikaunast on aga sellised, mille tegemiseks ei kulu rohkem kui 5 minutit, kuid see-eest nõuavad nad nn küpsemisaega. Ma ei taha üldse seda sõna veel oktoobrikuus suhu võtta (aga teate ju küll seda paari kuu pärast saabuvat aega, kus enamik inimestest ärkab 2 päeva enne ja satub siis kingirallipaanikasse), voh, selleks ajaks on need asjad praegu ideaalne juba riiulisse “käima” panna…

Enne aga veel väike teadmistekontroll vanilli kohta. Kõik võib-olla ei tea (aga kindlasti paljud teavad ka), et vanill on maailmas safrani järel kõige kallimate maitseainete nimekirjas kohal nr 2. Miks see nii on? Sest vanillitaimedest (mis kuuluvad orhideeliste hulka (Vanilla planifolia)) viljade kätte saamine ja töötlemine sellisele kujule, nagu meie neid teame, on väga aeganõudev töö. Ja ega neid taimi igal pool ka ei kasva. Algselt on vanill pärit Mehhikost, kus elavad ka erilised mesilased ja koolibrid, kes on vajalikud selle taime tolmeldamiseks (ja seega ka vilja moodustumiseks). Tänapäeval kasvatatakse seda suuremas mahus aga ka Indias ja Madagaskaril. Viljad korjatakse taimelt u 5kuusena, kui need on veel kollakas-rohelised. Seejärel võtab vanillikaunade töötlemine meile tuttavale kujule – must ja krimpsu tõmmanud kaun – veel u 6 kuud.

Vanillikaunas on 2 osa, mis head lõhna ja maitset annavad – esiteks kaun ise ja teiseks kauna sees leiduvad tuhanded pisikesed mustad seemnekesed (seepärast ei tohiks kasutatud vanillikauna kunagi pärast  kasutamist või seemnete välja kraapimist ära visata. Kui kauna on kasutatud piima vms vedelike sees, tuleb see pärast kasutamist korralikult puhtaks pesta ja kuivatada ning kaun ongi taas kasutamiskõlblik).

Keelelisest küljest on EKI järgi muide parem kasutada sõna vanill (vanillsuhkur, vanillijäätis jne), mitte aga vanilje. Tööstuslikult sünteesitud vanilliasendajat nimetatakse vanilliiniks. Viimase üledoseerimisel lisandub mõru kõrvalmaik, mis ei ole just kõige meeldivam.

Nüüd siis aga nende imelihtsate headuste juurde, alustuseks ekstrakt (pildil olev on seisnud alles 2 nädalat):

Isetehtud vanilliekstrakt

250 ml viina* (võib kasutada ka muud 40% alkoholisisaldusega jooki, kuid nt rummi kasutamisel tuleb arvestada siis ka sellele omase maitsega)
vähemalt 3 vanillikauna (rohkem võib alati olla)
õhukindlalt suletavat pudelit/purki

Vanillikaunad tuleb lõigata pikkupidi pooleks, jättes kaunad ühest otsast u 2 cm jagu lahtilõikamata. Seejärel need pudelisse/purki pista, viinaga üleni katta ja korralikult läbi loksutada. Edasi tuleb ainult oodata ja aeg-ajalt pudelit loksutada – kasutama võib ekstrakti hakata juba 1-2 kuu pärast, kuigi täiesti valmis on see alles 6 kuu pärast.

Hoida tuleb pudelit pimedas kohas ja seda aeg-ajalt loksutada. Aja möödudes võib vanillikaunu pudelisse juurde lisada (nt neid, kust seemned juba välja võetud ja mõnes roas ära kasutatud) ja kui pudel on pooltühi, võib lisada ka viina (nii ei saa ekstrakt kunagi otsa).

* Kinkimiseks võib valmistada ekstrakti suuremas koguses ja pärast 6 kuud seismist küpse ekstrakti väikestesse pudelitesse kurnata.

Vanillsuhkur

0,5 kg suhkrut
vähemalt 1 vanillikaun
õhukindlalt suletavat purki/suhkrutoosi

Töökäigu variant nr 1:

Pista õhukindlalt suletavasse suhkrutoosi suhkru sisse üks poolitatud vanillikaun (ideaalselt sobib ka see, millest on seemned juba välja kraabitud). Raputa toosi aeg-ajalt, et maitsed ühtlaselt leviksid ja juba paari nädala pärast ongi oma kodukootud vanillsuhkur valmis.

Variant nr 2 :

Haki vanillikaun väikesteks tükkideks ja pane koos paari supilusikatäie suhkruga kohviveskisse ning jahvata ühtlaseks. Seejärel sega hoolikalt ülejäänud suhkruga ja hoia tihedasti suletavas anumas. Nii saad kohe kasutamiskõlbliku vanillsuhkru.

Ja kohvisõbrad võivad valmistada endale ka vanillimaitselist kohvi – selleks tuleb kohviubedega koos jahvatada ka vanillikauna seest kraabitud seemneid ja seejärel saadud segust igaühele omasel moel kohv valmistada.

 Kuidas teile meeldiks selline isetehtud kingikomplekt? Mulle küll meeldiks. Ja üleüldse võib-olla on see liiga minakeskne lähenemine, aga..) kinke tehes mõtlen alati, kas ma ise seda asja ikka tahaksin saada või mitte. Kui selgub, et kaldub rohkem viimase poole, siis võiks ajurakke veel ragistada ja midagi lahedamat välja mõelda. Nagu ma enne mainisin, väänab see klassivendade tehtud lugu siiani naeratuse kõrvuni!

Aga tore oleks ka teie ägedamatest kinkidest kuulda.. niisiis, mida lahedat oled ise kingiks saanud või hoopis ise kingiks teinud? Sest häid ideid ei ole ju kunagi liiga palju :)

Elu on näidanud, et never say never, seega ei saa ma kindlalt öelda, et ma mõne aja pärast lehttainast kodus juba ise ei teeks (respekt teile, kes te seda teete!), aga hetkel on mul veel see oi-kui-tore-et-poes-müükse-valmis-tainast periood. Enamasti olen harjunud ostma seda rullikeeratud kujul, aga viimasel ajal ei ole selle otsa poes sattunud (ahaa, järelikult on see hullus tabanud ka teisi!), seega olen pidanud kasutama valmislõigatud lehti. Omamoodi on need jällegi ka head, sest kahele suule tehes piisabki tavaliselt paarist lehest, saab ühe teha soolase, teise magusa jne. Ja tegelikult näevad need pisikesed pirukalised väga armsad välja ka! :)

Ahjaa, ja kui ma mõtlesin, et mis mulle pirnidega seostub, siis tahtsin ühe mõtte ka siia kirja panna. Pirnid meeldivad mulle. Ja kõige rohkem sellises kõvemapoolsemas staadiumis, kus hammustades veel mahl mööda käsivart alla jooksma ei hakka. Aga Pärnumaa aias ei ole pirnipuud juba ammu-ammu. Aga miks see oluline on? Kohe räägin :)

Kunagi käisime perega Taanis perekonnatuttavatel külas ja neil kasvas aias pirnipuu, mis oli väiksest peale painutatud kasvama lamedana – s.t. et otse vaadates oli puu nagu puu ikka (harud jne), aga külje pealt oli ainult kriips. Oksad kasvasid mööda ettenähtud joont (näiteid leiab siit). Ja nüüd on see mul kinnisidee, et kui ma kunagi saan päris oma aia, siis proovin ka pirnipuid nii kasvatada. Esiteks nägi see väga lahe välja ja lisaks saab seda mõnusalt ka väikese vaheseina elemendina kasutada. Või ka maja kaunistamiseks, nagu siin? Otse akna tagant pirne korjata poleks üldse paha (jälle üks mõte linna- ja kogukonnaaianduse sahtlisse)! Voh, seda ma tahtsingi näidata. See oli juba palju aastaid tagasi, aga hästi jäi meelde, sest siis ei olnud Eestis veel selliseid asju näinud. Nüüd on kindlasti teised lood, aga meeles mõlgub see mul endiselt :)

Ja edasi tuleb ühe kiire pirnipiruka retsept (ajaliselt kulub 25-30 min, millest u 20 ahjus), mida me oleme sel sügisel juba korduvalt küpsetanud (algne idee galette‘i kujul pärit blogist Desserts for breakfast). Kogused on 1 tainalehe jaoks.

Pirnikook sinihallitusjuustu ja Kreeka pähklitega

1 leht külmutatud lehttainast (lahtirullituna u 15×30 cm tükk)
u 50 g Gorgonzola juustu (või muud sinihallitusjuustu)
1 pirn
1 sl kuldset rummi (soovi korral)
1 väike peotäis Kreeka pähkleid
1 muna

Kaste:
1 tl mett
2 tl palsamiäädikat

Lase tainalehel 20 min sulada, eelkuumuta ahi 200 kraadini ja rulli seejärel kergelt lahti (lõpuks peaks see tükk olema u 15×30 cm suurune). Kui tükk läks rullimisega siit-sealt laperguseks, siis esteetilistel eesmärkidel võib ääred sirgeks lõigata. Tee noa otsaga taina äärtest u 2 cm sissepoole igale küljele kerge lõige (aga mitte täiesti läbi, see aitab äärtel kerkida). Tekib ristkülik ja selle sisemine osa on täidise jaoks. Tee ristküliku sisemusse kahvliga augud.

Kõige esimesena pudista tainale näppude vahel murendatud sinihallitusjuust. Seejärel lõika pirn nii õhukesteks viiludeks kui võimalik ja laota viilud terve lehe ulatuses, üksteisega veidi kattuvalt, laiali (otsmised tükid võib vahepeal lihtsalt ära süüa :P). Kui tahad rummi kasutada, siis mina pistsin rummi kaussi ka väiksemaks murtud Kreeka pähklid. Pintseldasin pirnid rummiga üle ja puistasin Kreeka pähklid peale. Kloppisin muna kergelt väikses kausis lahti, määrisin piruka ääred munaga, ahi tegi till-till (temperatuur saavutatud!) ja pistsin koogi 17 minutiks ahju (aeg sõltub ahjust, aga ääred peaksid olema kerkinud ja ilusad kuldsed).

Edasi võib koogil lasta veidi jahtuda ja samal ajal teha kastme – kuna mul oli mesi juba paksuks läinud, pistsin selle väikese kuumakindla kausiga ahju (mis oli veel koogist soe) ja lasin seal paar minutit pehmemaks minna. Võtsin välja ja segasin palsamiäädikaga ning pintseldasin pirnidele peale. Saigi valmis ja võis – kes kahvli, kes hambad – sisse lüüa! Oh, kuidas need lihtsad asjad mulle ikka meeldivad :)

Imeline, eks. Ühelt poolt lihtsalt see, et su päev on alles alguses ja sa veel ei tea, mis sest saab. Aga sa võidki nii mõelda ja valida, mida sa tegelikult täna teha tahad. Ja teiselt poolt see, et iga laps mõtles paar sekundit ja teadis kohe, et just täna on õige päev ühe pissiva kassi või 3-jalgse sebra kleepimiseks. Lapsed on head eeskujud.

Täna lähevad need samad lapsed 1. klassi. Ja olles ise nüüdseks läbinud kõik need kohustulikud haridusasutused, mõne mittekohustusliku kauba pealegi ja tegeledes täna minimaalselt sellega, mida kõrgkoolis õppisin, olen mõlgutanud mõtteid, et miks see nii on.

Haridusteemast võiks pikemalt heietada, aga siin mõni mõttelõng minu ülemiselt korruselt…

Personaalsus

Esiteks tundub mulle nähtu ja kogetu põhjal, et lasteaias tegeletakse lastega palju individuaalsemalt – pannakse tähele, mida keegi paremini oskab, mida mitte nii hästi. Aga mitte ainult – seal arendatakse tugevaid külgi ka edasi. Koolis ununeb see osa ära. Või see on lihtsalt raskendatud, sest õpetajaid on palju, mis tähendab, et nad ei ole nii palju õpilastega enam seotud ja nende suurimaks eesmärgiks on üldiselt läbitud õppekava. Üks näide täiesti vastandlikust suhtumisest minu kogemusest:

Lasteaias suunati mind lisaks tavapärasele õppetööle veel ka kunstiringi, kus mulle väga meeldis käia (oletan, et järelikult oli seda annet minus tähele pandud). Samal ajal saatis mu inglise keele õpetaja mu koolitunnist minema, öeldes, et ma ei pea seal osalema, sest mu tase on juba niigi hea.

Sel hetkel oli see ühele gümnasistile muidugi meeldiv, aga…

Keskendu tugevustele, mitte nõrkustele

Miks on tugevate külgede edasi arendamine oluline? Sest ükskõik, kui väga sa ka ei pingutaks, kui sulle ei ole annet antud, et olla nt väga hea kokk, siis tubli õppimise tagajärjel saab ühest väga halvast kokast lihtsalt halb kokk. Igal inimesel on oma tugevused ja nõrkused. Ja inimestele meeldib ikka pigem õnnestuda kui pidevalt peaga vastu seina joosta (vähemalt mulle). Mis tähendab seda, et areng on palju kiirem selles vallas, milles sa juba oled loomu poolest hea. Rääkimata sellest, et selles vallas arenedes on see iseendale ka huvitav ja kaasahaarav. Kellele meeldib tants, kellele numbrid, kellele loodus, kellele kergejõustik… Igaühel on see asi olemas.

Kool lihvib nurki ja täidab auke, viimast nende esimeste, teravamate (ja tõenäoliselt ka eredamate) tippude arvelt. Ja nii on üsna kurb mõelda. Paratamatult tegeletakse sellega, et õpilane oleks võrdselt hea igas aines, nii matemaatikas, inglise keeles, muusikas kui kehalises kasvatuses.

On ju tavaline, et kui Maril on tunnistusel käsitöö 5+, aga matemaatika 3, öeldakse talle: “Mari, sa pead rohkem matemaatikat õppima!” Kuigi tegelikult võiks see olla otse vastupidi. Mis tähendab, et rohkem energiat kulub nende aukude (nõrgemate alade) täitmisele, potentsiaal jääb selle arvelt aga lihtsalt kasutamata ja arendamata. Ja kui mõelda üldiselt haridussüsteemi peale, siis on see isegi mõistetav. Aga kui mõelda indiviidi ja tema elus “selle” leidmisele, töötab see süsteem sellele ilmselgelt vastu.

Ent loomulikult ei saa kõiki kaarte koolile mängida. Sellepärast on oluline, et inimesed ka ise teadlikult keskenduksid oma tugevuste leidmisele (mis on ehk selle asja juures üldse kõige raskem osa) ja arendamisele. Et nad julgeksid oma alaga tegeleda (jah, isegi siis, kui see pole ehk ühiskonnas kõige prestiižsem või tasuvam). Ja et oleks julgust sellele kindlaks jääda.

Kindlasti on neid, kes on selle “oma asja” juba väga noorena leidnud, kuid neid ülejäänuid on kindlasti rohkem. Niisiis ongi minu soov kõikidele koolitee tallajatele, et te leiaksite õpingutest selle, mida sinna otsima läksite. Ja kui juhtub, et ei leia, et siis oleks teil julgust selle osas midagi ette võtta, sest:

a) ega enne ei tea, kui ei proovi ja
b) ükski asi/otsus pole maailmas igavene!

Ilusat kooliaasta algust! Tähistada sobib ühe väga lihtsalt valmiva ploomikoogiga :)

Videosoovitus samal teemal: Ken Robinsonist esinemas TedX-il ettekandega “School kills creativity” (eestikeelsed subtiitrid olemas)

Lehttaina-ploomikook Kreeka pähklite ja rummiga

250 g lehttainast
u 1 kg ploome
2 peotäit Kreeka pähkleid
2 sl rummi (pole kohustuslik, aga mul oli kuldne)
100 g pruuni suhkrut
1 kergelt lahtiklopitud muna
1 sl Demerara suhkrut
2 sl jagu külma võid, kuubikuteks lõigatud

serveerimiseks vaniljejäätist

Eelkuumuta ahi 200 kraanini. Poolita ploomid, eemalda kivi ja lõika veelkord pooleks. Pane ploomid pruuni suhkru, väiksemaks tükeldatud Kreeka pähklite ja rummiga kaussi seisma. Sega aeg-ajalt.

Rulli lehttainas küpsetuspaberi peal enam-vähem ümmarguseks, peaaegu ahjuplaadi suuruseks. Laota ploomid selle keskele ja voldi/keera tainaservad nii kokku, et täidis ja mahl välja ei jookseks.

Enne ahju panemist pintselda tainaääred munaga, puista tervele koogile peale Demerara suhkrut ja laota võitükid ploomidele. Küpseta 200-kraadises ahjus40-45 min või kuni koogi ääred on kuldpruunid ja täidis mullitab. Võta ahjust ja jäta umbes 15 minutiks jahtuma, serveeri koos jäätisepalliga.

Koogiks inspireeris raamat “Kuldne magustoiduraamat”.

Ma ei tea, vaielge vastu või kiitke takka, aga minu meelest on üks kõige ilusam asi siin maamuna peal üks õnnelik inimene, kes on rahul iseenda, oma arengusuuna ja tegemistega. Kui paljud meist võivad seda enda kohta öelda?

Mõlgutused ja arvamused ülemiste mõtete teemal on väga teretulnud, ilusat 1. septembrit! :)

Viimati tegin küpsisetorti nii ammu, et ei mäletagi. Pakun, et umbes 3-4 a tagasi. Mis mõttes nii ammu? Mhmh, mõtlesin täpselt sama. Ei tea, hakkas imelik. Imelik oli teha Eesti taasiseseisvumise aastapäeval ka ravioole, aga lõime käega. Hiljem selgus, et see maksis öösel kriipivate süümepiinadega kätte. Niisiis, kohe pühapäeva hommikul valmis lunastuseks see minu mõistes n-ö klassikaline küpsisetort, mille kohta üsna varsti selgus, et küpsisetordi klassika on ikka väääga lai mõiste.

Peaaegu igas Sõprade, Tuvikeste, Office’i vms sarja osas on üks selline koht, kus kõik tegelased eeldavad, et kõik mõtlevad üht asja. Kui aga kõik selle “ühe” asja välja ütlevad, siis kõlab korraga umbes 8 eri vastust. Tuleb tuttav ette, eks? Kui me pühapäevahommikul külmkapi sisu skänneerisime, et mis küpsisetordi tegemiseks puudu on, juhtus täpselt sama asi.

Minu vaatevinklist oli kõik vajalik olemas, puudusid ainult küpsised (ja oli tunne, et küpsisetordis küpsiste asendamine ei ole kõige parem mõte). Teisest vaatenurgast puudusid küpsised, kohupiimapasta ja veel teab mis imed. Mitte et need poleks sinna üldse sobinud või maitseksid jube halvasti, seda mitte, aga see ei olnud see mida mõtlesin, kui ütlesin küpsisetort. Sest kui mina ütlen karu, ütled sina püksid… eks!? See on umbes sama, kui oled väiksena õppinud, et kingapaelu seotakse kahe aasaga ja siis tuleb sõber, kes teeb samasuguse lipsu, aga ühega. Tulemus on sama efektiivne, aga meetod teine. Mis ei tee sellest ilmtingimata halba, aga see enda variant on lihtsalt see.

Igaljuhul… komponentide vaidlus mahapeetud, kook (minu moodi) valmis tehtud ja siis pühapäevasele jahisõidule kaasa võetud. Võtsime seal veel aurava teema kohe üles, et selgusele jõuda, kuidas kellegi meelest see klassikaline küpsisetort siis ikkagi käib. Selgus, et meetodeid oli veel mitmeid. Sealt ulpis taaskord pinnale mõte, et pean ka oma küpsisetordi klassika, mis nii iseenesestmõistetav tundus, siia blogisse pistma.

Niisiis… küpsisetordi klassika tähendab minu jaoks kohvis leotatud küpsiseid, hapukoort ja peale riivitud šokolaadi ja tibake küpsisejääke. Vahel võis kaunistuseks olla igal torditükil ka marmelaadilõik. Kõik muud lisandid on ka lubatud, kuid põhiline, et küpsisetort oleks tehtud hapukoorest ja küpsistest, mis on leotatud kohvis. Punkt.

Uurisin veel ema käestki üle, et kust ja kuidas selline kook meie perre on tulnud. Selgus, et see on minu vanatädi vana hea retsept, mille mu kohvifanaatikust ema ka oma repertuaari võttis.

Võtsin tegemise ajal aega ka, jube kähku käib, 25 minutit.

Tädi Irma küpsisetort

3 pk kandilisi Kalevi küpsiseid (mul olid šokolaadiküpsised)
u 250 g hapukoort
suur tassitäis musta kohvi
paar šokolaaditükki
2 suurt peotäit vaarikaid (pole kohustuslik)

Mina tegin tordi, kus ühele korrusele läks 9 küpsist (3×3). Kokku tuli 5 korrust. Alustuseks tegin suure tassitäie röövlikohvi. Surusin vaarikad katki ja kui kohvi oli tõmmanud, kurnasin ära. Nüüd uputasin ühe korruse küpsised ükshaaval kohvi sisse, lastes sõltuvalt kohvi kuumusest neil seal u 5-10 sekundit tõmmata. Seejärel urgitsesin küpsise kohvitassist kahvli peale ja laotasin alusele. Tegin nii, kuni terve korruse jagu küpsiseid oli nii leotatud (kusjuures pakis katki läinud küpsised saab ikka kasutada, tuleb nad lihtsalt legona kokku panna).

Seejärel pigistasin küpsisekorrusele hapukoort ja määrisin selle laiali (koonerdada ja ülikorralik olla pole vaja). Leotasin järgmise korruse küpsised samamoodi, katsin siis puruks tambitud vaarikate ja hapukoorega. Jälle uus kiht küpsiseid, hapukoort, küpsiseid, vaarikatoormoosi ja hapukoort. Vaarikatega tuli kokku 2 kihti. Viimaseks katteks jätsin hapukoore. Riivisin peale mõne katki läinud küpsisetüki ja veidike šokolaadi. Pistsin külma ja umbes 4 tundi hiljem asusin filmi “Shrink” kõrvale sööma.

Ja kuna see õige küpsisetordi teema on endiselt väga aktuaalne ega lase mul öösiti hästi magada, siis oleks väga huvitav, kui kuuleks, missugused on teie  jaoks need klassikalise küpsisetordi parameetrid!? :)

Ma olen juba ammu imetlenud igasuguseid sponge cake’e (eestikeeli olen kuulnud kasutatavat keeksitorti) – nii heledaid, tumedaid, kahekordseid ja kolmekordseid, mustikatega ja vaarikatega, uhkeid ja vähem uhkeid… Igaljuhul väga võimsad ja superisuäratavad näevad välja, samas on teised oma hingeelult jällegi üsna lihtsakoelised tegelased. Niisiis kasutasin juhust ja meisterdasin ka ühe sellise suuremat sorti tordi nädalavahetuseks külla tulnud sugulastele. Päris fotogeeniline tort, või mis? Mulle meeldivad sellised.

Põhjad olid mul juba eelmisel päeval valmis tehtud ja kuna pühapäeva hommikul olid maja kõik toad veel magavaid hingesid täis, kolisin mina kikivarvul, ühe näpu otsas mikser, teises pikendusjuhe, kogu ülejäänud tordimaterjalidega õue terrassile. Mikserdasin, immutasin, puhastasin maasikaid, mökerdasin täidisega ja tegin seda, mida kõik oma lapsepõlves ema torditegemise kõrval kõige paremaks osaks pidasid – limpsisin vahukooreseid vispleid. ;)

Ja nii saigi pühapäeva hommikukohvi kõrvale üks mõnus magus amps valmis. Tõesti, nom-nom-nom! Varsti pärast seda tuli päike ka välja ning võis rahuliku südame ja rõõmsa kõhuga päikest võtma asuda ja siis jälle jahutuseks jõkke ujuma hüpata. :) Kui ma selle peale mõtlen, soovin, et suvi kestaks igavesti… julgen kahelda, et sellest paremat asja ei oska küll keegi välja mõelda. Elu viib keele alla!

1 koogipõhja jaoks läheb vaja:

125 g toasooja võid
125 g suhkrut
2 muna
125 g jahu
1 tl soola, kuhjaga
1 tl küpsetuspulbrit, kuhjaga
1 tl vanillsuhkrut
(2 sl koort (10%))

Täidis:

u 1 tassitäis maasikatoormoosi (suhkruga puruks tambitud maasikaid)
400 ml rõõska koort (35%)
1 karp mascarpone‘t
2 tl suhkrut
helde käega maasikaid (u 1kg)

Mikserda või suhkruga heledaks. Sega osade kaupa juurde eelnevalt väikses kausis lahti klopitud munad. Sõelu samuti osade kaupa sisse segu jahust, soolast ja küpsetuspulbrist ning tõsta õrnalt läbi. Tainas peaks olema sellise konsistentsiga, et kui võtta lusikatäis tainast ja keerata lusikas tagurpidi, kukub tainas kaussi tagasi (kui tainas pole nii vedel, võib lisada paar supilusikatäit koort). Vooderda 24 cm läbimõõduga lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga, vala tainas vormi ja küpseta 180-kraadises ahjus pealt ja alt kuumusega (ilma pöördõhuta programmiga) u 20 minutit.

Lase koogil veidi jahtuda ja tõsta siis vormist välja ning korda sama protseduuri nii mitu korda, kui mitu kihti soovid koogile teha. Põhjad võib päev või kaks varem valmis teha.

Vahusta koor suhkruga ja tõsta õrnalt sekka ka mascarpone. Puhasta maasikad ning poolita suuremad marjad. Immuta alumine koogipõhi toormoosiga, tõsta peale vahukoorekiht ning puista üle maasikatega. Tõsta peale teine koogipõhi, kata vahukoorega ja kuhja peale maasikad. Kaunista piparmündilehtedega.