Turul värske kraami riiulilt torkasid tuttavad rohelised lehed silma. Hõõrusin kohe kiiresti silmi ja lugesin igaks juhuks ka juurde pandud silti. See ütles wild ramps ja selle juures ülivõrdes tutvustus, millega tegu. Jah, kõlab üsna õigesti. Kilohinnaks arvutasin kiirelt hirmuäratava 40 dollarit, aga õnneks see ju väga palju ei kaalu (huvitav, mis Eestis turul hind on?). Nägu läks mul igatahes naerule nagu kommipoodi sattunud lapsel ja turukotti rändas väike punt seda metsikut küüslauku, jäädes ootama nädalavahetusel tekkivat vaba momenti, mil see pestoks suristada.

Tegelikult võib mu blogist juba 3 aasta tagant ühe karulaugupesto leida, aga heast lapsest võib ju ikka mitu postitust kirjutada. Pealegi olen vahepealse ajaga erinevaid pestoretsepte proovides-lugedes leidnud, et mulle meeldib pesto, mis on purustatud sellises järekorras, nagu Nami-Nami Pille seda teeb – purustades esmalt pähklid ja juustu. Nii saan valida pähklite ja juustu jämeduse (mulle meeldib need jätta üsna jämedaks), ning seejärel lisada nii palju rohelist, kui tahan. Samas ei ole pesto tegemisel mingit reeglit ja ka kogused lubavad väga loominguliselt läheneda, nii et õigupoolest ongi see üks suur maitse asi.

Meeldetuletuseks neile, kes plaanivad sellele ise metsa järgi minna – karulauk on Eestis looduskaitse all, kuuludes kolmandasse kaitsekategooriasse, mis tähendab, et seda võib korjata vaid oma tarbeks, võttes igalt taimelt vaid 1 lehe. Nii ei saa taim kahjustada.

Karulauk kasvab aga edukalt ka koduaias! Kes on suur karulaugu fänn ja kellel on isekasvatamise võimalus käepärast, tasub seda kindlasti teha, sest nii ei ohusta sa metsikult kasvavaid taimi. Kõige lihtsam on taim oma aeda tuua kellegi tuttava koduaiast või aiandist, kuigi ka seemnetest külvamine on võimalik. Külva seemned (müüakse aianduspoodides) hästi õhukese mullakihi alla augustis. Karulaugule meeldib kasvada poolvarjulises ja niiskes kohas (nt mõne põõsa all). Pärast külvamist tärkavad esimesel kevadel aprillis ehk üksikud lehed, kuid kui olla kannatlik, on karulauguvaip paari aasta pärast isekülvi ja sibulatega paljunemise tulemusena kenasti edasi arenenud. Karulaugu lehti korjates jäta igale taimele kindlasti paar lehte alles ning ära kunagi niida lehti või õisi maha – nii võimaldad taimel edasi elada ja paljuneda.

Lihtne karulaugupesto (oi kui hea)
u 250 ml pestot

1 väike peotäis metsapähkleid (võid asendada nt seedermänniseemnete, mandlite või Kreeka pähklitega või ka kõrvitsa- või päevalilleseemnetega)
1 väike peotäis jämedalt riivitud parmesani
1 suur peotäis karulauku (võib panna ka basiilikulehtedega pooleks)
extra virgin oliiviõli
näpuotsatäis soola-pipart

Pese ja kuivata karulauk. Pane minikombaini (väiksesse purustajasse, mis saumikseriga enamasti kaasa tuleb) pähklid ja jämedalt riivitud juust. Surista ühtlaseks teraliseks massiks (ise saad valida, kas meeldib jämedam või peeneteralisem). Lisa peenemaks hakitud või rebitud karulauk (kasuta ka varsi ja kui soovid ka basiilikulehti). Nirista peale veidi oliiviõli ja surista ühtlaseks teraliseks massiks, valides jälle endale meeldiva teralisuse (mulle meeldib robustsem ja jämedate teradega pesto, nii et suristan üsna vähe). Lisa sool ja värskelt jahvatatud must pipar ning vähehaaval veel oliiviõli, kuni saavutad endale meeldiva konsistentsi.

Säilitamiseks pane pesto õhukindlalt suletavasse väikesesse purki, vala peale õhuke kiht oliiviõli ja hoia külmkapis. Säilib paar nädalat.

Millega ja kuidas pestot süüa?
Pesto sobib ideaalselt lihtsalt niisama ciabatta või mõne muu saialisega söömiseks, tomativõileivale või -salatisse, sellest saab hea ja kiire pasta (keeda pasta, kurna ja sega pesto lihtsalt pasta hulka) ning see sobib hästi ka omleti või muu munaroaga söömiseks… Võimalusi on õigupoolest lõputult, aga üks on kindel – külmkapis ootav pestopurk on igati kuldaväärt! 

Tuur algas juba hommikul kell 10. Kergelt karges hommikus anti esmalt kiire ülevaade rantšo saamisloost. Rantšo rajanud naine Nan McEvoy oli ise kasvanud üles maal ning saanud nüüd isegi vanaemaks, hakkas ta otsima ilusat maakohta, kus ka tema lastelastel oleks võimalik vabalt ringi joosta ja loodusega käsikäes üles kasvada. Tema nooruspõlvest ja ka hilisemast elust jutustatud lood lõid naisest väga sümpaatse, sihikindla ja pioneerliku kuvandi (juba vanaisa rajas muide omal ajal San Francisco Chronicle’i, nii et tõenäoliselt jookseb viimane omadus neil veres). Nan McEvoy leidiski suurte küngaste vahelt orust 550 aakril laiutava imeilusa maatüki, kuid sellel maatükil oli nõutud ka mingis vormis põllumajandusega tegelemine. Enne teda, oli seal piimafarm. Naine otsustas sinna rajada aga hoopis oliivipuuistanduse ja hakata tootma oliiviõli. Nagu ta ise on selgitanud, ei soovinud ta loomadega eriti tegemist teha ning viinamarjad ja vein olid Californias juba eilne päev. Tehtud. Ta tahtis sisse tallata raja, kus keegi teine ei olnud varem käinud.

Ta on ka kirglik toidu inimene ja osalenud Itaalias kokkamistundides, tassides sealt alati galloniteviisi Toskaana oliiviõli koju kaasa. Nüüd tahtis ta kodu lähedal seda ise tootma hakata, kuid siin oli üks aga. Kõik kohalikud teadjad väitsid, et oliivipuid ei ole nendes tingimustes lihtsalt võimalik kasvatada. Kangust täis naine seda aga uskuma ei jäänud ja alustas koostööd itaalia oliiviõli spetsialistiga, kes tuli kohale, võttis mullaproove ja leidis, et tingimused on – üllatus-üllatus – igati sobivad. Kogu istanduse ja oliiviõli tootmise aitaski itaallane Maurizio Castelli püsti panna, regulaarne koostöö käib temaga siiani.

Nii istutatigi 1991. aastal rantšosse esimene oliivipuu. Aga ka see ei läinud viperusteta. 3000 esimest oliivipuu istikut saabusid Itaaliast Californiasse, kõik liikide kaupa eraldi kastides. Kui ametnikud teostasid kontrolli kinnitamaks, et taimed ei too endaga haigusi või putukaid kaasa, õnnestus neil kõik taimed kastides segi ajada (liiginimi oli ainult kastil, mitte igal taimel eraldi). Nii saidki esimesed 3000 pisikest oliivipuud maha teadmata, millise liigiga täpselt tegu (rantšos kasvatavatest erinevatest oliivipuu liikidest on kodulehel ka ülevaade). 1999. aastaks oli rantšo läbi teinud ka 3-aastase protsessi, et saada endale mahetootmise tunnustust ja 90ndate lõpus hakkaski Toskaana stiilis extra virgin oliiviõli tootmine vaikselt pihta.

Edasi viis jalutuskäik meid juba puude vahele. Euroopa päritolu farmer (pildil), kes on selles rantšos juba üle 10 a töötanud, jutustas oliivipuudest juba lähemalt. Tänaseks on  rantšo kogu 80 aakri (32 ha) suurune ala, kus oliivipuid võimalik kasvatada on, neid ka täis. Sellise maa-ala paraja tihedusega oliivipuudega katmiseks kulub umbes 18 000 puud. Kasvatatakse liike Frantoio, Leccino, Pendolino, Maurino, Coratina, Leccio del Corno ning õli valmistataksegi nende kõigi segust.

Toskaana tüüpi oliiviõli valmistamine Californias tähendab seda, et oliivid korjatakse puudelt enne, kui viljad päris küpseks saavad. Just nagu seda tehakse Toskaanas, kus öökülmad on varajased külalised. Seda poolküpset staadiumit nimetatakse oliividel ka blushing (ehk punastav). Mine tea, kas peaksin seda nüüd isegi tegema, sest seal kuulsin küll alles esimest korda, et ei olegi olemas värvi mõttes erinevaid (rohelisi ja musti) oliive, vaid et kõik oliivid küpsevad mustaks. Küpsed oliivid sisaldavad küll oluliselt rohkem õli kui pooltoored (vaid 12%), kuid siin ongi asja konks. Just pooltoorena korjatud oliivid, millel kergelt lillakas pune palgeil, annavad Toskaana oliiviõlile iseloomulikud maitseomadused (pooltooretest oliividest tuleb mõrkjama, küpsetest võisema maitsega õli) ja ka tervisele oluliselt rohkem kasulikku.

Oliivipuud õitsevad mais – meie nägime seega vaid pisikesi õienuppe, mis asuvad vaid iga oksa otsas! Seepärast ongi oliiviistandused enamasti kitsede eest aiaga piiratud, sest ka nemad teavad, mis on hea. Kui hävitataks okste otsad, jääks saak olemata. Oliivipuud ei ole nagu mandlipuud, mis vajavad tolmlemiseks mesilasi, oliivipuud tolmnevad tuule abil. Meie seltskonda kuulusid ka kaks meest Liibanonist, samuti oliiviistanduse pidajad ja õlitootjad. Nemad juba oskasid küsimusi küsida ja see oli omamoodi lõbus vaatepilt, mis tegi kogu vestluse vaid huvitavamaks. Nad olid hämmeldunud, et alates maist hakatakse siin oliivipuid regulaarselt kastma. Liibanonis oliivipuid ei kasteta, kuid siinsed puud pidid nii jällegi paremini vilja kandma. Iga puu saab nädalas u 15 gallonit (57 liitrit) vett, kuid viljeledes jätkusuutlikku elamist ja tootmist igal sammul, saadakse ka see vesi oma kogutud vihmaveehoidlast. Nagu poole kogu rantšo tööks vajalikust elektrist toodab muuseas nende enda tuulegeneraatorgi.

Oliivide korjamine toimub rantšos enamasti novembrikuus, mil palgatakse korraga 60-80 lisatöötajat, kellega kulub kogu saagi koristamiseks 2-3 nädalat (eelmise aasta oliivisaak oli 174 tonni). Korduvalt rõhutati meile, et päeva esimeses pooles, ajavahemikus 6.00-14.00 korjatakse oliive ja neid vaid nii palju, kui samal päeval õliks töödelda jõuatakse. Sest juba korjatud oliivide ja oliiviõli kolm vaenlast on valgus, soojus ja hapnik.

Eelmisel aastal valmis McEvoy rantšos muide ka esimene vein. Viinamarjad on neil aga üsna noored ja nad alles avastavad seda maailma. Vanematel põldudel istutatud oliivipuude vahele, seda pigem ruumi ärakasutamise mõttes, mitte viljakuse tõstmiseks. Lisaks viinamarjadele on neil ka köögiviljaaed (mida meile küll ei näidatud), kust saadakse toit oma töötajate toitlustamiseks. Saagist, mis  sellest vajadusest üle jääb, toodetakse müügiks ka moose ja teisi hoidiseid.

Pärast jalutuskäiku põldude vahel suundusime tagasi majade vahele – tootmishoonesse.

Oliividest oliiviõli saamise põhimõte on lihtne:

a) kui juhtub olema vihmane periood ja oliivid on saanud mudaseks, siis neid pestakse, aga üldjuhul siiski mitte,
b) terved oliivid purustatakse pastaks,
c) pastast eraldatakse õli,
d) jäägid töödeldakse kompostiks.

Pasta tegemiseks kasutavad nad 2 meetodit:

a) kiviveski (ingl k stone mill, pildil) – vana meetod, mille kasutamisel võtab ühe portsu oliivide pastaks purustamine u 20 minutit aega ja kuna see protsess toimub lahtiselt, puutub õli ka valguse, soojuse ja hapnikuga kokku. Seda veskit kasutatakse 5% toodangu valmistamiseks – peamiselt iga-aastaste special blend‘ide tegemiseks.

b) teraveski (ingl k blade mill) – kaasaegne kinnine süsteem, kus pasta saadake loetud sekunditega. Seda kasutatakse 95% toodangu puhul.

PS! Kui mõelda, et ka eesti keeles kasutatakse tavaliselt oliiviõli puhul ikka sõna külmpressiõli, viidatakse vanemale pressimismeetodile, mida moodsamas tootmises tihti ei kasutata.

Seejärel eraldatakse purustatud pastast spetsiaalsetes masinates kiiresti õli, õlist eraldatakse tsentrifugaaljõu põhimõttel töötava masinaga ka jäägid-setted. Seejärel pannakse õli suurtesse roostevabadesse tsisternidesse, kuhu see jääb  õhukindlalt jahedasse ja pimedasse paariks kuuks seisma.

Oliiviõli pudelitesse panemine, siltide kleepimine, korkimine, korgi sidumine ja vahatamine toimub kõik käsitsi ning värske oliiviõli tulebki  müüki tavaliselt veebruaris. Kuna oliiviõli  on vastupidiselt veinile parem-kasulikum just võimalikult värskena, siis on see ka parim aeg aastas selle soetamiseks.

Tootmishoonest paistiski läbi klaasseina juba maitsmisruum. Extra virgin oliiviõli kvaliteeti hinnatakse kahel moel – keemilise ja maitsetestiga. Keemilise testiga veendutakse, kas õli kvaliteet lubab seda ikka  extra virgin oliiviõliks nimetada ning maitsetestiga tehakse kindlaks, et sellel ei ole defekte.

Oliiviõli testimiseks valatakse väike tilk õli topsi, mis tuleks võtta peopesasse ja katta teise peopesaga, topsi samal ajal peos liigutades ja õli soojendades. N-ö vaatleva osa ehk õli värvuse põhjal ei tohiks kvaliteedi osas järeldusi teha (sellepärast testitakse extra virgin oliiviõli tihti just sinisest klaasist topsidest). Seejärel võtta käsi topsilt ära ja nuusutada õli kiirelt ja sügavalt paar korda. Seejärel kallata õlitilk topsist suhu, teha suu seest õliga üleni kokku ja hingata 3 korda tugevalt läbi hammaste õhku peale. Soojuse ja hapniku mõjul avalduvad hästi oliiviõli head kui halvad maitsed ja omadused.

McEvoy extra virgin oliiviõli maitse oli üsna robustne, mõrkjas ja piprane, selgelt võis eristada noote sellerist, rohelisest õunast, kaneelist ja laimist, osavamad tundsid selles ära ka artišoki. Hiljem pakuti degusteerimiseks veel värsket saia ja kokk oli valmistnud oma aia salatilehtedele ka mõnusa vinegreti. Kõik oli kokku lihtsalt ütlemata põnev ja maitsev. Kaks tundi oli möödunud nagu silmapilk. Edasi tuli vaba aeg, kus saime tutvuda väikese poekesega ja meelepärast kaasa osta – müüdi loomulikult oliiviõli, aga ka veini, hoidiseid, nende enda aiamaalt pärit seemneid (veel üks nõrkus), oliiviteemalisi raamatuid ja erinevaid oliiviõli kehahooldustooteid jms nipet-näpet. Tore on veel aga see, et nad ei nokitse kuskil kaugel omaette, vaid nende õli müüakse Californias üsna paljudes suurtes kaubanduskettides (Whole Foods, Willimas-Sonoma jt) ning neil on ka oma väike poeke San Francisco kesklinnas Ferry Buildingus.

Ja kordamine on tarkuse ema. Extra virgin oliiviõli tuleks säilitada pimedas ja jahedas kohas (parim oleks selleks jahe sahver, mitte külmkapp) ning lahtine pudel tarvitada ära vähemalt 6 kuu jooksul. Seda ei tohiks kuumutada (vajadusel lisada  toitudele pärast kuumutamist). Minu nõrkus hea oliiviõli kõrvaseks on kahtlemata värske rosmariinine focaccia või ka ciabatta, kuigi nagu ameeriklastele kohane, soovitasid nii rantšo inimesed kui grupis olnud külastajad seda valada või asemel ka plaksumaisile ja vanillijäätisele!

Kui jah, on kõik hästi ja tõenäoliselt on see mõte vahepeal mööda läinud ajaga minus palju küpsemaks saanud ja teostus ei tundugi enam nii hirmuäratav, kauge ega keeruline. Aga kui vastus on ei, ei olegi see idee ajaproovile vastu pidanud ja võin ta südamerahuga tegemata jätta. Ausalt öeldes, ega ma neid viimaseid ei teagi nii ridamisi nimetada, sest enamasti neid mu peas enam ju ei ole, küll aga on selliseid, mis minuga juba pikemat aega kaasas käivad ja kuskil seal taga kuklas tuksuvad. Üks neist on video tegemine.

Eelmisel nädalavahetusel, kui Saaremaal õunamahla tegemas käisime, tuli äkitsi see täna-ongi-see-päev tunne ja võtsin ennast kokku. Tõele au andes, tegelikult olid filmimiseks ideaalsed tingimused, sest a) jäädvustatavat ei pidanud välja mõtlema ega lavastama – õunad ootasid puu küljest alla raputamist ja mahlaks pressimist nii või naa ja b) kätepaaride (loe: modellide) puuduse üle ei saanud samuti kurta (versus moment, kui olen üksi, aga tahan sellist videot teha).

Ja siin siis see minu päris esimene videolugu ongi! Eestlastele kohaselt võiks öelda loomulikult, et alati saab paremini, aga tegutsemine ravib hirmu ja esimest sammu ja selle tegemist ei tohiks kunagi alahinnata.

Lugu sellest, kuidas meite pere Saaremaal õunamahla teeb!

Ja loomulikult suured tänud kõikidele mandrilt kokku tulnud õunamahlalistele ja saarlastele, kes mahlapressimise masinad olid selleks päevaks valmis monteerinud ja muidugi Elarile, kes video taustamuusika välja valis ning monteerimisel kaasa elas ja igati nokitseda aitas! :)

Kunagi, umbes 15 a tagasi kirjutasin ma oma “Minu sõpradesse” (oli selline ankeedi vormis märkmik, kuhu lasid sõpradel kirjutada nende vanuse, loetleda üles nende lemmikloomad, ja avaldada nende parima sõbra nime jms), et tahan saada sekretäriks (ja et mu lemmikjook on Kelluke viinaga, aga niipalju siis nendest vana-aastaõhtutest vanatädi juures). Mul oli oma portfell (emalt saadud suur tühi söögiriistade karp) ja selle sees pliiatsid-pastakad, käärid, auguraud ja siis need vanad pruunid, aukudega ääristatud kartoteegipaberid. Ja neid võisin ma tundide kaupa organiseerida ja süstematiseerida, unistades ja mõeldes lootusrikkalt päris sekretäritööle, mis mind tulevikus ees ootab…

Ajani, mil me nüüd USAs käies Palo Alto kirbuturule jõudsime, olid need süstematiseerimis- ja sildistamisgeenid vaka all vaikselt hõõgunud. Ja nende taasavaldumiseks piisas vähesest – oli vaja komistada ühe huvitava leiu otsa. Aga sellest õige pea. Esmalt oli vaja kirbukal kogu see hoopis teistsugune kohalik vana kraam järgi vaadata. Ja katsu siis pead mitte kaotada! Ahvatlusi oli igast eluvaldkonnast – alates vanast fototehnikast, mööblist, köögitarvikute ja müntideni välja. Üsna lõpu poole, kui olime juba enamus laudu läbi käinud ja mõne kaalult kergema meene kaasa soetanud, sattusin laua juurde, kus üks rõõmus hallipäine tädike müüs oma lillevaase ja muud kraami. Silma hakkas üks valge karp, mis oli täitsa laua serva peal. Seal oli midagi huvitavat. Võtsin kätte ja näppisin paar sekundit seda imeasja, kuni minus tõusis tuhast see sama vana sildistaja. Selle karbi sees oli ju sildistamismasin, kuhu sai tähthaaval trükkida mistahes teksti! Koos kleepuvate sildilindi rullidega! Mis olid veel ka eri värvi! Täielik lotovõit!

Mõni aeg ja tuhanded lennumiilid hiljem näitasin kirbukasaaki vanematelegi. Olles ise uhke nagu kass, kes hommikul, lind hambus, trepi peale vastu tuleb. E oli USAs mu sildistaja vaimustuse üle mitmel korral naernud, aga vanemate puhul teadsin, et nad mõistavad. Sest nemad olidki need, kes süstematiseerisid oma keldririiuleid ja dokumendisahtleid! Nii et –  see on mul päriselt geenides! Emal läksid silmad särama ja ma võisin näha, kuidas ta peas genereerusid mõtted, kus kõikjal seda sildistajat ju kasutada saaks (silme eest vuhisesid kindlasti läbi süstematiseeritud aiatööriistadega kuur, köögis ilusti reas kuiv- ja maitseainetopsid…). Või, hea küll, võib-olla olin see genereerija rohkem siiski mina… aga vähemalt oli mul mõttekaaslasi, kellega koos ühest lihtsast asjast rõõmu tunda! Ja aeg-ajalt ei ole midagi paremat, kui avastada jälle mõni uus/vana lihtne ja väike asi, mis sind inspireerib ning uusi ideid ja mõtteid sünnitab!

See ürtide foto on mind selle sildistaja saamise hetkest vaimusilmas kummitanud. Nüüd ma siis püüdsin ta lõpuks ometi kinni!

Arvake, kes kurvastavad selle juures, et mind sel aastal aprillis ja mais Eestis ei ole, kõige rohkem? Mu rohelised näpud. Enne kui Eestist lendu tõusin, lootsin salamisi, et kevad tuleb sel aastal varem ja jõuan veel oma kõrgpeenrakaste Saaremaale tervitama minna. Aga ei. Suurema ahastamise möödudes jõudsin lohutuseni, et hea küll, eks neid aastaid ole ju ühel 25aastasel veel päris mitu ees. Üks siis ees või taga.

Aga et sügelevaid näppe mõistusega täielikult välja ei ravi (eriti siit-sealt jälle kuuldes, kes millega seal Eestis oma aias toimetab), püüan endiselt mõelda, et nii must-valged need lood siiski ei ole. Kui ma mai lõpus Saaremaale jõuan, pole salatiliste jms külvamiseks veel lootusetult hilja. Vähemalt eelmisel aastal õnnestus hiline külv edukalt, miks siis sel aastal ei peaks?

Seni rahuldan oma aiandusisusid siin Calofornias community garden‘eid ehk ühiskondliku kasutusega aedu pidi ringi luusides. Ja ega see pole ka vähem huvitav viis selle haiguse raviks! See aed, mis siin piltidel on, asub Palo Altos ja on selle linna kolmest ühisaiast kõige suurem.

Mäletan väga hästi, kui ma juba 2 a tagasi gerilja-aiandusest vaimustunult blogisin. Siis ei teadnud ma taolistest linnaaiandusaktsioonidest veel suurt midagi. Nüüd olen ma aga siin, jalutan linnas, aga samas ka maisi-, artišoki- ja viinamarjapeenarde keskel. Peaaegu nagu tellitult.

Neid aedu on siin tegelikult igasuguseid – osa neist väiksed ja taraga piiratud ning väravad tabaga lukustatud. See sama aed Palo Altos on aga kõikidele avatud ja see on siiani suurim, mis ma siit leidnud olen. Rajatud on see aed tegelikult juba ammu – 1970. aastal. Siis sai see näidisaiaks, kus saaks kohalikele demonstreerida, mida tähendab ja kuidas käib mahepõllundus.

View Larger Map

Nüüdseks on kogukonnaaiandus juba tavaline. Tegelikult mitte tavaline, vaid väga populaarne! Üldiselt on ühisaedades nii (aga ma võin ka praegu liialt üldistada, see kehtib vähemalt Palo Alto aedade kohta), et maa on jaotatud väikesteks eri mõõdus peenardeks. Kui linnaelanik tahab seal endale midagi kasvatada, peab ta ennast peenra(oote)nimekirja panema (jah, enamasti just ootenimekirja, sest vabu peenraid enamasti ei ole), maksma linnale mõningast tasu ja seejärel on tal voli oma aiamaakest harimas käia ja kasvatada seal mida iganes (legaalset). Nii nägingi seal puhevil roosipõõsaid kõrvuti põldoapeenraga, punaseid maasikaid porgandipeenras, lillherneid, salatipäid, (põõsastunud) sparglit, sõstrapõõsaid, valmivaid põldmarju, kummelit, piparmünti ja teisi ürte, herneid, paprikaid, tomateid… ja ohtralt artišokki – see on siin põllumajanduses ikka tõeline hitt. Ühel päeval lõuna pool maanteel vurades leidsime ennast ühtäkki suurte põldude vahel sõitmas, umbes nagu meil rapsi- või kartulipõllud, ainult et siin oli artišokk.

San Franciscos ja ka väiksemates linnades, nagu Palo Altogi, on linnaplaneerija olnud enamasti väga reeglipärased (tänu millelel on siin üsna lihtne liigelda), linnaaednik on teinud samuti head tööd – peaaegu kõik näeb viks ja viisakas välja. Kui vaadata taimi, kumab läbi, et need on just sinna hoolikalt planeeritud. Aga ühisaedadel on just vastupidine võlu – need on mõnusalt lohakad ja kaootilised kohad. Ei ole konkreetset blokisüsteemi, vaid iga peenar on just täpselt nii pikk ja lai kui tarvis, eri sorti ääristustega. Igaüks kasvatab just seda, mida ise tahab, ja kaunistab oma peenraümbrust oma tunde järgi.

Selline mõnus flower power, nii et peenravahedes kastmisvoolikute vahel kekseldes tuleb meelde vana suvilarajoon Pärnu külje all, kuhu me vanaisa-vanaemaga nende žigulliga sõitsime. Ka seal tuli voolikust vesi, täpsemini Pärnu jõe vesi, nii et kui oli palavam ilm, kastsime ka seal ennast… Aga nostalgiast ärkamine käib kähku – loojunud päiksega saabub jahedus ja sääsed! Liigume edasi ja viskame veel ühe peenra kohal lehvivale Soome lipule sooja pilgu :)

PS! Raamatuloosi tulemusi vaata eelmisest postitusest!

Salatsigur on omapärase maitsega – mõrkjas, magus, krõmps ja mõnusalt mahlane. Seda saab kasutada nii värskelt salatites, suppides või ka ahjus röstitult, vormiroogades jne. Lisaks paljudele kasutusvõimalustele säilib see külmkapis ka väga hästi (1 nädal kindlasti, võimalik, et ka kauem, mul on alati varem otsa saanud).

Ja sellel on ka huvitav lugu! Salatsigur on eriti populaarne Belgias, kus väidetavalt tarvitab iga inimene seda aastas 7 kg ja kus on olemas ka endiiviamuuseum! Miks see nii on? Nimelt kuulub selle köögivilja (kogemata) avastamise au 19. sajandil just belglastele – salatsiguri puhul on tegelikult tegu kohvi aseaine, siguri juurele pimedas, niiskes ja soojas ajatatud “salatipeaga” (mis juba iseenesest kõlab kõikidele rohenäppudele puhta väljakutsena, on ju?!). Ja nagu paljud avastused, selgus ka see tänu juhusele, kui üks talunik sigurijuurtele liiva peale raputas ja paar nädala pärast sealt valged pungad leidis. Belglased ise kutsuvad salatsigurit muuseas ka Brüsseli valgeks kullaks, sest 20. sajandil hakkasid ümberkaudsed talunikud seda kasvatama ja tõid nii rikkuse majja (kui läks põnevaks, loe veel salatsiguri avastamismüütidest ja ajaloost põhjalikumalt sellest Britt Roseni artiklist)!

Endiiviat müüakse poes värske kraami osakonnas, kus salatipea on tavaliselt tihedalt kilesse pakitud. Lehed on otstest kergelt kollakas-rohelised, kuid sellest ei tasu ennast heidutada lasta, sest endiiviat kasvatataksegi pimedas (sellega hoitakse ära nende roheliseks muutumine, millega kaasneks muidu ka liiga mõru maitse). Ehk mida heledam on endiivia värvus, seda mahedam see on. Keskmiselt kaalub üks endiivia 250 g. Viimati tuli sellise endiivia eest mul välja käia ligi 0,80€ (ehk kilohind on endiivial u 3,5€).

Möödunud nädalavahetusel tegime endiiviast külalistele suupisteid. Nii lihtne, samas nii hea! Sinihallitusjuust, Kreeka pähklid ja endiivia on üsna klassikaline kooslus, mida leiab tihti ka meie söögikohtade eelroogademenüüst. Sel korral tõukas mind aga tegudele Tuulilt laenuks saadud raamat “Plenty“, mis selle maitsva koosluse mulle meelde tuletas ja kust veidi mugandatuna see retsept pärit ongi.

Kui see mitme nimega hea laps ärgitas huvi, siis on siin veel terve rida retsepte, mida endiiviast valmistada! Lisaks sellele, et endiivial on palju nimesid, on sellel ka palju variatsioone. Siin veel ülevaade endiivia sortidest (mina pean selles postituses ja retseptis silmas seda, millele on viidatud nimega White Californian Endive, kuigi paljudes kohtades nimetatakse seda lihtsalt Belgia endiiviks).

Lihtne ja kiirelt valmiv maitsev suupiste, mida pakkuda külalistele tervitusampsuks!

Endiivia-sinihallitusjuustu ampsud
u 20-25 ampsu

2 endiiviat (sõltuvalt suurusest saab ühest u 10-15 nn korvikest)
50 g sinihallitusjuustu (nt Roquefort vms tugevamamaitselist sinihallitusjuustu)
150 g Kreeka jogurtit (vm paksemat jogurtit)
valget jahvatatud pipart
2 peotäit (hakitud) pähkleid (nt Kreeka pähklite ja seedermänniseemnete segu)
1 sl võid

Haki Kreeka pähklid veidi väiksemaks. Sulata pannil või ja rösti pähkleid ja seedermänniseemneid pannil kõrgel kuumusel, neid pidevalt liigutades (minul nähtavasti jäid nad ühele küljele veidi liiga kauaks). Kui pähklid on ühtlaselt kuldsed, eemalda pannilt ja jäta jahtuma.

Eemalda endiivialt paar välimist koledat lehte. Lõika juurepoolsest otsast väike jupp ära, nii et suuremad lehed tuleksid peast lahti. Lõika veel veidi, kuni eemalduvad järgmised lehed, jätka, kuni kõik suuremad lehed on käes. Pese lehed ja kuivata korralikult köögipaberiga. Riivi jämeda riiviga sinihallitusjuust, sega jogurti ja valge pipraga hästi läbi, maitse, vajadusel lisa veel pipart.

Serveerimiseks määri igale endiiviakorvikesele 1 tl jogurti-sinihallitusjuustumääret ja puista üle pähkliseguga.

Kui mõelda Saaremaalt Tallinnasse (tagasi) kolimise peale (mis oli ühtlasi meie reisu 3. eesmärk), kujutaks paljud tõenäoliselt ette, et autos on kastid riiete, jalanõude, mööbli, kodumasinate, nõude ja kõige muu sellisega. Meil olid küll nõud (sest neid läheb mul pildistamistamiseks vaja ja kui mul on valida kas riide- või nõudekast, pole kahtlustki, et valin viimase) ja mõni väiksem kott ka riietega, kuskile sinna istmete vahele surutud, aga peamiselt kõrgusid autos kastid köögiviljadega. Pastinaagid, kurgid, viimased kasvuhoonest korjatud tomatid (nii punased kui rohelised), peedid, patissonid, porgandid, kartulid, põldoad, porrud, sibulad, maisitõlvikud… Ja muidugi veel kilekottidesse korjatud ürdid: tüümian, salvei, petersell, till, pune, münt, meliss, tulsi… ja suur-suur kilekotitäis basiilikut. Kõik need 42 taime, mis ma kevadel kasuhoonesse istutasin, tõmbasin nüüd üles. Võib ette kujutada, kuidas mu silmad selle kotitäie peale põlesid. Nina lõi kõik kilomeetrid teel mandrikoju nurru!

Jõudsime koju üsna hilja. Väljas oli juba pime, kui hakkasime kaste tuppa tassima. Kõigepealt tassisime kogu tavaari trepikotta ja sealt siis edasi. Vahepeal jõudsid nii mõnedki (meie jaoks uued) naabrid koju tulla ja meie varandust trepikojas imetleda. Tegelikult ma ei tea, kas nad imetlesid, aga poole silmaga uurisid küll, ma nägin! :) E ütles: “Las vaatavad, et neile kolivad siia nüüd korilased!”. Naersime ja tassisime järgmise kastitäie värskelt tehtud õunamahla ülejäänud kraami sekka.

Tassisime kastid üles ja panime rõdule, kus plusskraadidega on selliseid asju väga mugav hoida. Pealegi ma tõsiselt armastan rõdusid! Kui lõpuks teleka ette diivanile maandusin, siis mitte lösutamiseks, vaid asusin silmade kilades veel basiilikulehti puitunud varte küljest puhastama, sest südametunnistus ei raatsinud seda kotti lihtsalt homset ootama jätta. Veel samal õhtul tegin pea pooltest basiilikutest veel korraliku potskutäie klassikalist pestot ja pistsin seda siis järgnevatel päevadel igale poole – leiva peale, salatisse ja omelti sisse (või õigemini peamiselt nii see vist ära kuluski). Jube hea oli. Aeg oli justkui nihkes – väljas oli juba jahe, tuuline ja hall, aga rääkides basiilikust ei tea ma veel ühtegi asja, mis selle lõhnast ja maitsest päikselisemaks ei muutuks. Osav ajupete (ja oma kasvuhoonest korjates ka odav).

Õnneks on kastisisud kiirelt vähenenud. E võtab hommikul omleti sisse porrut, mina toitusin ühel hetkel hommikul, lõunal ja õhtul tomati-basiilikusalatist Kalamatsi kitsepiima toorjuustuga. Igasugused juurikalised on läinud korduvalt ahju röstimisele ja järgmise etapina hiljem püreesupi sisse, õunu kasutan pea igal hommikul õunapudru tegemiseks…

Hoidistamisega püüan samuti, nagu asjade kasvatamisegagi, piiri pidada, sest mul on endiselt veel mõned eelmise aasta moosid alles. Sel aastal ei ole hoidistamise jaoks väga palju aega jäänud, nii et tegelikult ongi hea, et mõni purk veel alles on! Küll aga tegin sügisel esimest korda ise ketšupit (Jamie retsepti järgi) – kahetsema ei pidanud. Kuna ma lasin sellel kõvasti kokku keeda, intensiivistusid maitsed kõvasti ja poe ketšupiga ei saa tulemust nüüd enam üldse võrrelda. Tõenäoliselt järgmisel aastal kordan, sest igasugused tomatibaasil kastmed on mu suured lemmikud! Nagu ka see üsna klassikaline, aga väikse kiiksuga tšatni, mille retsepti ma nüüd ka siin tahan jagan, sest seda internetist ei leia.

Leidsin selle tšatniretsepti ühest kokaraamatust, kohendasin seda veidikene, sest ma teadsin, et tšilli, küüslauk ja ingver lähevad mulle alati väga peale, nii et lisasin neid juba eos rohkem (originaalretseptis oli 1 tšilli, 1 küüslauguküüs ja 2 cm pikkune jupp ingverit). Ka äädikat läks mul veidi vähem, kui ette nähtud, sest rohkem lihtsalt ei olnud kodus. Ja kui nüüd järgi mõelda, siis just see vabadus teebki tšatni tegemise nii mõnusaks, et ma ütleks selle kohta lausa meelelahutus! Vähem õunu, rohkem tomateid, rohkem sibulat, vähem tomateid, sort üht sorti äädikat, sort teist – igal juhul tuleb hea välja, ei pea grammi pealt tegema ega näpuga järge ajama (öeldakse isegi, et kui ühe ja sama retsepti järgi tšatnit valmistada, tuleb see iga kord ikkagi erinev). Tükeldad viljad (sellise koguse juures annab see juba teraapilise tegevuse mõõdu muide välja), pistad potti ja ootad, kuni kõik hea veel paremaks kokku keeb. Ülilihtne.

Meie armastame juustu ja Juustukuningaid, nii et seda tšatnit naudime peamiselt just juustude kõrvale. Aga sobib ka prae või omleti kõrvale, leiva või värske ciabatta juurde. Mina panin tšatni 200 ml purkidesse (10 tk). Nüüd on külla minnes mugav purgike külmkapist kaasa haarata, Juustukuningatest kaasa ostetud juustukotti pista ja külakostiks viia. Olen juba praeguseks vist pooled purgid ära kinkinud, nii et lootus, et jagub jõulupakkidesse ka, on juba kustunud. Aga siiani on vähemalt kõik, kes mekkinud, väga kiitnud! Nii et hea kraami kadumisest ei saa ju kahju olla. Tuleb lihtsalt uus ports teha! ;) Nii et mul on tunne, et leidsin omale uue hoidiseretsepti, millest saab meie igasügisene traditsioon.

Ja kui on soov purgikesed ka siltidega kaunistada, siis on eelmisest aastast saadaval ühed mummulised ja teised vähe minimalistlikuma stiiliga allalaetavad ja välja prinditavad sildid!

Tomati ja sibulaseemne tšatni
2 liitrit tšatnit

1,25 kg küpseid punaseid tomateid
500 g õunu
750 g punast sibulat
1-2 tšillit
3 küüslauguküünt, kooritud
pöidla suurune tükk ingverit, kooritud ja peenemaks hakitud
750 ml valge veini äädikat
1 kg pruuni suhkrut
1 sl soola
2 sl musti sibulaseemneid

1. Haki tomatid keskmise suurusega tükkideks, eemaldades kõvad varre kohad. Koori ja puhasta õunad, haki tomatiga sama suurteks tükkideks. Koori sibulad ja tükelda samamoodi. Pane kõik koostisosad suurde potti.

2. Poolita tšilli(d), eemalda vars ja seemned. Pane koos küüslaugu, ingveri ja tilga äädikaga kannmikserisse või minikombaini. Purusta ühtlaseks massiks ja vala teiste asjade hulka potti.

3. Lisa potti ülejäänud äädikas, suhkur ja sool. Kuumuta massi keskmisele tulel, aeg-ajalt segades, kuni suhkur on täielikult sulanud. Lisa sibulaseemned, seejärel lase segul madalal tulel vaikselt podisedes 2-3 h kokku keeda. Sega aeg-ajalt (ja maitse ikka ka*). Kui tšatni on soovitud paksusega, pese ja steriliseeri purgid, jaota tšatni purkidesse (moosilehtri abi kasutades on vähem mäkerdamist, eriti kui tegu väikeste purkidega) ja keera kaaned peale. Kui tšatni on jahtunud, säilita jahedas (mina hoian külmkapis). Peaks säilima 3 kuud rahulikult, aga usun, et tegelikult pikemaltki.

* Kusjuures kohe maitstes tundub tšatni liiga äkiline (ehk äädikast liiga happeline). Sellepärast ei tasu muretseda, kuna tšatni saab alles purgis seistes nii umbes 1 kuuga tõeliselt küpseks ja happeline äädikas muutub seistes mahedamaks.

Tere tulemast Põhjakale! Kes veel ei ole kuulnud, siis terve suvi on olnud Põhjaka mõisas tegutseva restorani ja toidublogijate vahel käimas üks põnev ühisprojekt – igal esmaspäeval kokkab nende köögis üks uus blogija. Ta valmistab ühe soolase ja ühe magusa roa, chef’id maitsevad ja pakuvad mõlemaid roogasid ülejäänud nädala oma menüüs. Päris lahe idee, eks? :) Eile oli minu ja ühtlasi ka viimase blogija kord.

Esiteks on Põhjakal eelmise suvega võrreldes palju muutunud – mõisa kõrval olevad müürid on saanud endale katuse, kus all on mõnus ka vihmasel suvepäeval istuda ja olemist nautida. Teiseks on eelmise suvega kõvasti edasi arenenud ka nende aiamaa. Kasvuhoone eri sorti basiilikute, tšillide ja füüsalitega… pikad peenravaod koriandrit, aedruutu, fenkolit, tilli, peterselli, ülipalju rabarberit, kõrvitsalisi… ja loomulikult kanala! Aga nendest ägedustest veidi lõpu poole veel :)

Mina läksin sinna tegema 2 asja – õunakrõbedikku ja kõrvitsasuppi (mhm, palju sinna sügiseni ikka siis jäänud on, eks?!). “Kondiitriosakond” oli selline mõnus rahulik nurgake (vähemalt sel ajal, kui mina seal olin), kus toimetas põhiliselt üksi Triin. Nagu allolevalt pildilt näha, on kuulsa Napoleoni koogi ühed komponendid ilusti valmis ja ootavad serveerimist. Vasemal istub aukohal, nagu kord ja kohus, foto meie esileedist.

Tegime Triinuga minu magustoidu valmis ja pistsime ahju küpsema. Samal ajal puhastasime pihlakaid ja ajasime niisama juttu. Nii huvitav on kuulda erinevate inimeste lugusid, kuidas nad just sinna on sattunud, kus nad just parasjagu oma elus on. Ja need lood seal köögis ei olnud üldse mitte nii sirgjoonelised, et üldhariduskool-kokakool-köök. Kaugel sellest. Päeva lõpuks oli raskem leida neid, kellel üldse kokakool seljataga. Kes õpib arstiks, kes õppis filosoofiat, kes tegeleb oma kommunikatsiooniäriga… kirju! Aga seda põnevam! Aeg-ajalt tulid kondiitrisse jälle saalist tellimused Napoleoni, eelmise nädala blogija Marju tehtud õunakoogi (mis oli superhea karamelline õunakook pähklitega!) ja rukkijahuvahu järele. Tegevust ja silmailu jagus :)

Üleüldse on Põhjakal praegu kibe hoidistamise aeg – nii nagu meie puhastasime Triinuga kondiitris pihlakaid, marineeris eile Ann seeni (mis tulid ka väga head, võin öelda!). Üleüldse võis Põhjakal siit-sealt leida hoidisepurke, aukartustäratavast keldrist rääkimata – purgid suvikõrvitsaviilude, kurkide, ubade ja mille kõigega veel…

Soolase köögis oli elu vilkam. Igaühel oli oma rada – kes oli määratud sooja toidu, kes külma peale. Kurikuulus Põhjaka puupliit nõudis pidevalt uut halgu, nagu teenindajad kokkadelt tellitud roogasid. Kuigi siiski positiivses võtmes :) Ma ei tea täpselt kraadi pealt, kui soe seal köögis oli, aga ikkagi väga soe, kuigi mitmed kokad kinnitasid mulle, et eile oli ikka köki-möki selle kõrval, mis seal “parematel” päevadel on. Püüan ette kujutada, aga igatahes sain pliidi ääres kõrvitsasuppi (all kollaažil üleval kõige parempoolne pilt) keetes otsaesise ja selja märjaks, nii et mulle piisas maitseks ka sellest. :)

Minu magustoidu (üleval kollaažil keskemine pilt) ja supi kiitis chef Ott heaks, nii et tänasest alates on need ka menüüs! Olete oodatud mekkima :) Õunakrõbedik on inspireeritud minu vanaema retseptist. See oli sügiseti meil kogu pere lemmikmagustoit. Tegelikult vist on siiani! Kollaaži kõige alumisel vasakpoolsel pildil on keedetud kartulid, mida hoidsid kokad vee-või segus soojas ja ma lihtsalt pean ütlema, et need olid vist küll mu elu siiani kõige paremad keedetud kartulid. Ja no kukeseenekaste oli nende kõrvale veel täpp i-le (justnimelt, ja mitte vastupidi)!

Seltskond oli köögis tore ja ma arvan, et see ongi köögis töötamise üks põhilisi eeldusi – mõnus õhkkond. Nagu ülalt näha, kui kellelgi hakkas igav, oli Annil kohe oma muppet show varnast võtta – peaosas vutt! :)

Kui lõunapaus oli ära olnud ja terve karjaga õues katuse all einestatud, “tegi Ann mulle aias lahkelt tuuri”. :)) Uus avastus oli spinat, mida nad seal kasvatasid  – Uus-Meremaa oma (all paremal), kui ma õigesti mäletan. Hästi mahlakate ja paksude lehtedega, hoopis teistsugune, kui need sordid, mis mul siiani on olnud.

Kanad on neil noored ja seepärast väga palju mune (veel) ei anna, kuigi need 5 tükki, mis päevas tulevad, pidid ikka hirmus kvaliteetsed ja kollased olema :) Pole ime, sest kanad saavad vabalt ringi joosta ja ka söögiülejäägid saavad nad endale, nii et kehv elu neil seal ei ole. Meilgi siin Saaremaal on käidud külas ja imestatud: “Miks see omlett nii kollane on?”, nii et sain aru küll, mida nad selle all mõtlesid. Kiideti ka kanala peal asuvat magalat – kahjuks endal järele proovida ei õnnestunud, aga idee on hea – värske õhk ja äratust ei ole ka vaja panna (kukk oli ka).

Veel kiitis Ann aias tuuritades, et neil kõigil on seal köögis nüüd uus lemmik – kevadeti fännavad nad linavõrseid (lina praeguses kasvufaasis all pildid). Minu jaoks oli see uudis, nii et kikitasin kohe kõrvu, sest iga kevad tahaks ju isegi midagi uut ja põnevat jälle avastada. Eks paistab, eksperimenteerida ju võib :)

Igal juhul suured-suured tänud kogu Põhjaka perele, et te mind vastu võtsite ja iga küsimuse peale (kust ma tšillit, blendrit, kaussi või konserviavajat saan) vastamast ja nii lahkelt aitamast! Ja ka Siljale, kes oli selle idee sündimise juures kindlasti oluliseks lüliks. Minul oli väga tore, kodune ja igas mõttes soe tunne seal igatahes olla. Loodan, et seda kodusoojust saate ka teie tunda, kui sinna külla lähete! :) PS. Ja kui lähete (või olete juba käinud), oleks väga tore teada, kuidas meeldis! :)

Tomatitega on meil sel aastal väga hästi – nii metsikult suureks ja lihavaks ei ole nende taimed veel varem siin kasvanud. Eks uus kasvuhoone ja sisse toodud viljakas muld teevad oma töö, aga ise naljatame ikka rohkem selles suunas, et nüüd, kui mina ka siin pesitsen, saavad nad 2 korda rohkem armastust! :) Siin on tomat “Visa”. Õige nimi tal.

Tomati-basiilikusegusest lõhnast kasvuhoones ei hakka ma pikemalt üldse kirjutama. Kõht läheb tühjaks. Ühed väiksed kollased tomatid, mida oleme ka juba mitu-mitu aastat muidu Pärnus kasvatanud, on sort “Yellow Pear Shaped” (all vasakul). Väga head ja ilusad tomatid. Nendelt peaks saama muide ise ka seemneid võtta, kuigi ise pole proovinud.

Ja kui tahta kobartomatit, millel 20 viljaga kobarad, siis tasub hankida sort “Miljoniline“, vähemalt nii seda siin kutsutakse. Näeb väga lahe välja ja tundub, et nimi vastab ka saagikusele.

Esimene suur tomat, mis hakkab punaseks minema on “Tigerella“. Väikeselt kollaselt tomatilt “Venus” oleme juba magusaid vilju suhu pistnud, aga see pole veel päris see. Ma tean, et praegu on see vaikus enne tormi…

Viimased redised said ka üles võetud. See heleroosa sort – “Viola” – on väga magus ja mahlane, lisakas kasvas väga hästi, nii et selle jätan kindlasti oma püsikasvandike nimekirja. Mitte et teistel oleks midagi häda olnud… roosa lihtsalt oli eriti hea :)

Enamus kasvandikest mahjub mul 6 peenrakasti ära, aga üksikud asjad on ka põllu peal – näiteks oad. Põldoad (all vasakul) ja aedoad. Soolaga keedetud põldoad on väiksest peale olnud mu ühes suured-suured lemmikud, nii et sel korral panin neid kohe u 20 m pikkuse vao ja peab ütlema, et on väga kenasti kasvama läinud – suured ilusate õitega puhmad on. Tundub, et saab isu täis süüa :) Ja fenkol ehk apteegitill (all paremal) sai ka kastis valmis.

Tegime eile porgandite seas ka väikest harvendustööd. Ümaramad nupud (all vasakul) on pärit minu kastist, piklikud (järgmisel pildil paremal) põllu pealt. Erinevad sordid siiski. Mais (all paremal) on ka väga hästi kasvama läinud – lihavad, terved ja rohelised tugevad varred on. Külvasin ligi 70 seemet, üles pole päris 100% tulnud, aga ma pakun, et kuskil 60 tk ikkagi on. Eks paistab, kui suureks kasvavad ja kas saaki ka saab…

Lehtpeet on ka väga lopsakaks ennast visanud. Kasvatan seda lihtsalt ilu pärast, kuigi seda võib spinatile sarnaselt tarbida ka – kas omleti sees või näiteks supis, aga suurem lemmik on ta ikkagi oma lihavate lehtede ja värviliste varte poolest, mis püsivad aias kirkad kuni talveni ja kui olla laisk, siis isegi järgmisel aastal :)

Ja ube kasvatan ma selliste onnidena ka (vt all). Kui oataimed on lõpuks suured, on onni seinad tihedalt täis kasvanud ja sees lastel (loodetavasti) põnev hämar paik, kuhu pugeda. Igatahes tegin E ja M mõlema jaoks ühe onni, et kakluseks ei läheks. Siiani on neile meeldinud. Minu jaoks on see jälle nostalgia, sest mu vanaema tegi mulle selliseid onne, kui ma pisike olin. Või siis lihtsalt kasvataski nii ube, lihtsalt mina nägin selles onni. Ma pole kindel, kumba pidi see tegelikult oli…

Valisin onni jaoks spetsiaalselt hästi pikaks kasvavad oad, et saaks onni ikka vähemalt 2-meetrise teha. Kõigepealt tuli pikaks kasvavaid ube tikutulega taga ajada, aga lõpus ikkagi sain 2 sorti – spargeluba “Sperling’s Liane“ ehk Vigna unguiculata (mis kasvab kuni 3 m kõrguseks ja mille viljad on 30-90 cm pikkused rohelised peenikesed kaunad) ja kollane lattuba “Neckargold”. Kui aga tuli keppide paneku aeg, siis tekkis järgmine probleem – vaja pikki keppe. Kuna olemasolevad hernekepid ei sobinud, siis läksin ühel õhtul, oksakäärid õlal, kummikud usside vastu jalas ja 2 väikest assistenti kaasas, metsa sarapuuvõsast sobiva pikkusega keppe tooma. See oli kuidagi väga ehe ja ürgne tunne. Kujutasin ette, kui hea pildi sellest oleks kaugusest saanud – mööda kruusateed aegluubis naasvad naised, lohisevad pikad kepid käevangus, oksakäärid väsinult rippus käes ja näljane sääseparv ümber – pealkiri “Väsinud naised naasevad saagiga”…

Ürdikast on ka kenasti täitunud 2 sorti tüümiani, pune, salvei, estrogoni, melissi, majoraani ja lavendlitega. Lavendlid tasapisi juba õitsevad ja lõhnavad mõnusalt, kuigi kahjuks on mõlemad sordid mul söögiks mittesobivad.

Müntide jaoks sai tehtud kohe eraldi kast ja kui ma sinna u 1,5 kuud tagasi 6 eri sorti münti istutasin, oli seal hingamisruumi veel küll, aga nüüd on sellest saanud juba ehe tihnik. Mis paneb mõtlema, et igaõhtusest piparmünditee joomisest vist ei piisa, peab ikka mojito-peo korraldama… kas tunned lõhna?

Tundmatu münt I on pärit Pärnu aiast, mida minu vanaema kasvatas – hästi pehmete ja karvaste lehtedega ja hõbedast värvi. Lõhn ei ole teistega võrreldes nii tugev, aga see on just see piparmünt, millest ma lapsena suvilas pärast töö tegemist teed koos juustusaiaga sõin. Mmm :)

Tundmatu münt II on pärit siit samast Saaremaa aiast, mis on siin samuti juba põlvkõndade viisi kasvanud. See on hoopis teistsugune münt – siledate ja õhukeste lehtedega ja rohelise varrega, aga muidu igati münt – kasvab nii mis mühiseb ja lõhnab ja maitseb ka igati mündiselt.

Eelmisel nädalal tegin oma väikeste ja väga tublide abilistega E (9 a) ja L (12 a) kastide ümbruse ka korda – rohisime kogu maa viimse libleni ära, katsime siis tekstiilmultšiga ära, ääristasime põllult korjatud kividega ja täitsime siis männikooremultšiga. Nüüd peaks selle rohimisega ka muretu olema. Ja silmal ka ilus vaadata. Ja kuna suuremad tööd on sellega aias selleks aastaks tehtud, siis hakkan nüüd ka koos basiilikutega tomatite küpsemist ootama… :)

Ahjaa, hoiatus! Kõik selle postituse pildid on tehtud telefoniga! Sest akende hööveldamise, kõrgpeenrakastide kokkukruvimise, aknaaukude tegemise, pööningu korrastamise… jms kõrval ei jää tavaliselt väga palju aega, et “tagataskust” see va peegelkaamera ka veel välja võtta. Aga kui kiired ajad möödas, hakkan seda kindlasti tihedamini ka seal peenarde ja maja ümbruses tegema. Aga nüüd siis lähemalt.

AIT

Mõnes mõttes sai kõik alguse sellest hetkest, mil see höövlifoto tehtud sai. Ehk sellest, kui olime ühel aprillikuu nädalavahetusel sõitnud isa töökotta ja asunud tegema reaalseid samme uue kodu suunas. 2 päevaga said (peaaegu) valmis 2 akent ja 1 uks. Mõtteid aita kolimisest olime selleks ajaks muidugi juba kuid mõlgutanud, aga nüüd said need – aknad ja uks – ka valmis. Mis omakorda tähendas seda, et nüüd pidid need ju ka päriselt kuskile ette minema! :)

Täpsustuseks ütlen kohe alguses ausalt ära, et see ait ei asu Saaremaal kuskil pärapõrgus, vaid vana talukoha hoovil, kus muidu niisamagi suviti väga tihti käime. Lihtsalt mõtlesime sinna kolida, sest aidas veel ei elanud keegi (või vähemalt nii me arvasime)! Kui me aprillikuu lõpus aida pööningut koristasime (mis tuletab meelde, et kunagi pean tegema ka mida-kõike-ühest-mitme-põlvkonna-talust-ja-selle-panipaikadest-ei-leia postituse), leidsime sealt sellise eluka:

Jep. Nõrganärvilistele ei soovita, vabandust. Aga see pilt siin ei ole tegelikult pooltki nii hirmus, kui selle leidmine hämaras valguses, pööningul! Olles äsja vedanud tema pealt ära hunniku puulaudu ja muud sodi, hakkasid silmad hämaras järjest rohkem seletama – mis (või õigemini kes!) asi see nüüd siis oligi… Esimese hooga hakkasin muidugi kohe kätega hirmsasti vehkima ja üsna kiiresti olin väiksest pööninguaugust väljas värske õhu käes. Ei läinudki kaua, kui uudishimu sai võitu, ja uurisime teda siis veidi lähemalt. Pildi pealt võib jääda mulje, nagu tegu oleks rotiga, aga see “röntgenpilt” kuulus kindlalt kellelegi tunduvalt kogukamale (tikutoosi ei olnud tagataskus, et võrrelda) – pakuti välja kärpi? Tegelikult on ta siiani tuvastamata (kiipi ei olnud ka kuskil näha :P), aga võite ette kujutada, kui uhke avapaugu meie esimesed talgud sellega said! :)

Maikuus on meil olnud kõik nädalavahetused tihedalt tööd täis. Pärast maikuu suuri talguid, kuhu tuli abivägi ka Pärnust kohale, nägi pööning juba üsna tantsupõranda moodi välja. Kahjuks ei ole fotot olukorrast “enne”, aga võite ettekujutada olukorda, kus vaevalt saab üks inimene pööninguuksest sisse ronida ja siis lihtsalt sinna samasse ette maha kükitada, sest ülejäänud pööning on igasugu kraami täis.

Pööninguga on see hea lugu, et alguses me isegi ei mõelnud selle peale, aga tööde käigus selgus, et pööningule on võimalik edasi ehitada. Ehk järgmisel suvel, kui meile Saaremaal endiselt meeldib, on mõte magamiskohad sinna kolida. Enne tuleks see ära soojustada, lauad peale lüüa nii põrandale kui ka katuseviilule, sest sealt pudiseb praegu rookatus vähehaaval alla.

Ait ise on tegelikult pikk hoone, millest 2/3 on ehitatud maakividest, 1/3 palkmaja stiilis. Esimeses kolmandikus hoitakse tänapäeval jalgrattaid jms, teine kolmandik on nn liha-kala ait, mille muldpõrand ja maakiviseinad hoiavad selle mõnusalt jahedana. Ja kolmas osa ongi siis nagu väike palkmaja, ligikaudu 20 ruutmeetrine vana viljasalv. See tähendab, et ruum oli algselt täiesti pime (1 uks), hiirtevaba ja samas hästi ventileeritud (ma arvan). Kahjuks ei ole ka aida ukse avamisest ja sealt vastu vaatavast olukorrast seda “enne” pilti, sest eelmisel suvel tegime aida täiesti pahaaimamatult tühjaks ja sorteerisime sealt tulnud kraami ära. Siiski-siiski – paar tundi enne ukse- ja aknaaukude tegemist nägi vaade ukselt välja umbes nii:

Edasi tuli isal 2 päeva tööd teha ning aknad ja uks saidki ette.

Nüüd möödunud nädalavahetusel olid prioriteedid aias vähe olulisemad, nii et aidas jõudsime teha veidi vähem, aga siiski 4 asja:

1) E lammutas aida tagaosast varikatuse ära
2) immutasime aknad ja ukse värnitsaga (linaõli)
3) E tihendas aknad ja ukse linatakuga
4) vedasime toa (peaaegu) tühjaks

Järgmisel nädalal ootab pööningut ees lõplik tolmust ja väiksemast sodist puhastamine (mõne tõsisema tolmuimejaga), kerge soojustamine ja põranda katmine, et sodi alla ei kukuks. Praegu pudiseb rookatusest sodi pööningule ja kuna pööningupõrandal on lihtsalt palk palgi kõrval ja praost võib otse alla tuppa näha, pudiseb see sinna edasi. Sellel aastal veel pööningule magama ei koli. Tark ei torma. Vaatame esimese suve all ära.

AED

Ma ei teagi, kumb oli enne, kas mõte aianurga rajamisest või Saaremaale kolimisest. Mõlemad on vaheldumisi eksisteerinud. Aga kui Saaremaale kolimise mõte oli juba üsna klaar, hakkasin aia jaoks täpsemat plaani hauduma. Tegelikult inspireeris mind üks Saaremaa elamine Valjalas, kus me eelmisel suvel sünnipäeval käisime. Eramaja asulas, kus maja taga oli aiamaalapp, kus ridade viisi paksult kapsast, ube, tomateid… Mäletan, et ohkasin seal unistades omaette: “Tahaks kaaaa!”. Ja nüüd, rutem kui ma seda arvatagi oskasin, on mul tegelikult samasugune võimalus käes.

Kuigi alguses tundusid mulle pikad peenrad just sümpaatsed, siis viimasel hetkel otsustasin kevadel ikkagi kõrgpeenarde ehk peenrakastide kasuks. Tegime panipaikadest leitud lauamaterjalist esimesel päeval kohe 4 kasti valmis. Järgmised 2 tegin juba ilma meeste abita! ;)

Miks kastid?

1) taluplats on nii suur, et on hooviplats ja siis on põhimõtteliselt põld – tahtsin midagi hubasemat ja aiamaalaadsemat ka
2) ruutmeetri kohta keskmiselt rohkem saaki (väidetavalt)
3) vähem rohimist
4) vähem kummardamist
5) järgmistel aastatel varasem saak (või lihtsalt võimalus varem asju maha panna ja kasutada neid minikasvuhoonetena taimede ettekasvatamisel)

Kastid said täidetud nii, et kõige alla kiht oksi või poolkõdunenud puitu, peale eelmise aasta kompostihunnikust komposti, sellele veel loomade pidamise (ehk ammusest) ajast pärinevat sõnnikut, kasvuturvast ja musta mulda. Usun, et sai küll piisavalt hea ja viljakas muld, mis ongi väidetavalt tavalise peenraga võrreldes keskmisest suurema saagikuse põhjuseks. Ja kuna muld on korralik ja puhas, siis ei tohiks seal ka eriti palju umbrohtu olla.

Olin selleks kevadeks varunud kõvasti seemneid, sest teadsin, et nüüd on suured võimalused (esimest korda suur maalapp) käes :) Paar nädalat tagasi hakkas juba mureloor mulle pähe vajuma, sest oli tunne, et ma ei saagi kaste valmis, ei jõua mulda sisse viidud ja kui jõuangi, on külvamiseks juba lootusetult hilja. Õnneks läks asi üle ootuste hästi ja sain kastid emadepäevaga valmis, nii et siis sain juba kastidesse esimesed taimed pista.

Ühte väiksemasse kasti läksid esimesed ürdid (eelmisest aastast ellu jäänud tüümian, salvei ja pune), teine väike kast on pühendatud meie pere suurtele piparmündifännidele. Keskmised kastid on salatite päralt ja tagumistesse, kõige suurematesse külvasin eile õhtul viimased seemned – peedid, porgandid jt juurikalised, kapsad, kõrvitsalised ja ka ühe pisikese rabarberitaime, mille muru seest leidsin. Nüüd pöidlad pihku, et oleks ikka suvel ka midagi pildistada! :)

Teine suurem aiandusprojekt oli uus kasvuhoone. Õigemini vana, aga uus. Kunagi 80ndatel tehases tehtud kasvuhoone, mis oli juba eelmisel kevadel valmis ostetud, aga üles ei jõutud panna. Kusjuures kunagi varem ei olegi see püsti veel olnud. Ja 30 a pärast tehasest tulekut on mu meelest veel täitsa normaalne aeg ju! :) Mehed maadlesid juba mitu nädalat kasvuhoonega ja kui see lõpuks valmis sai, hakkas naispere maadlema pikkade tomatitaimedega. Istutasime need oma 20-30 cm võrra horisontaalselt mulla alla (tomatid juurduvad siis paremini ja taim saab vägevam). Õhtul lugesin kokku – 54 tomatitaime (9 eri sorti), 42 basiilikut (3 eri sorti), 9 tšillit (2 sorti), 2 kurki ja tiba rukolat, spinatit ja üht salatisegu.

Nüüd valutab mul süda veel vaid põldoa ja sidrunheina pärast. Need tahan panna pika vao sisse, mis me kastide kõrvale ikkagi ka tõmbasime. Kohe kartulipõllu jätkuks. Veidi hilja juba on, aga proovin ikkagi. Ja aedubades tahan teha kastide taha, kastide ja ka esimest korda maha pandud kollase vaarika vahele onnid, nagu vanaema vanasti tegi. Ahjaa, nüüd tuli meelde, et viimane töö oli veel kartulipõllu ja aiamaa vahele pika vao peale 70 maisi külvamine. Vaatame, mis välja tuleb, olen igatahes põnevil. Kunagi olla seal isegi maisi kasvatatud, nii et lootust on! :)

Ja muidugi lilled ka. Nendega pean ka nädalavahetusel tegelema!

P.S. See sai nüüd vist küll maailma pikim blogipostitus.

Mida pikemaks ja soojemaks päevad lähevad, seda rahutumalt hakkavad näpud sügelema ja ei jõua seda aias toimetamise aega ära oodata. Tubase aiaga olen saanud tegelda juba veebruari lõpust alates. Mulda on sellest ajast alates saanud tomatid (väiksed kirss- ja potitomatitüüpi taimed ja üks esimest korda katsetamisel olev ripptomat), tšillid, basiilikud (väikseleheline vürtsbasiilik, tavaline vürtsbasiilik ja sidrunbasiilik) ja koriander, mis on toas üllatavalt kergesti ja kiiresti kasvama läinud. Sel aastal väga suur see tubane aed ei olegi, sest ürdiaed on viimase 2 aastaga saanud juba päris kopsakaks ja enam ei oskagi väga millestki puudust tunda. Pealegi on mõnda taime lihtsam osta kui kasvatada ja ma juba tean, et ma ei suuda turul taimede ostmisele nagunii vastu panna, nii et jätan midagi turumuttide hooleks ka :)

Sel aastal otsustasin ka tubase aia taimi väetada – ma tean, et paljud ütlevad, et ilma ei saagi, aga mu varasem kogemus on päriselt ka näidanud, et saab küll. :) Otsustasin sel kevadel siiski katsetada ja leidsin selleks loodusliku mereadruekstrakti. Meeldib, et see on suhteliselt lollikindel (muidu tundub see väetamine ka hirmus teadus) – üks korgitäis liitri kastmisvee kohta ja nii kui taimed on oma pead välja pistnud võib kohe sellega väetama ehk kastma hakata. Kuskilt ajakirjast või aiandussaatest jäi kõrvu kõlama mõte, et aianduses ei saagi ebaõnnestuda, sest see on pidev eksperimenteerimine. Mulle meeldib selline lähenemine. Julge pealehakkamine on pool võitu.

Osa selle postituse piltidest tegin juba üle-eelmisel nädalavahetusel Pärnus. Tegime emaga seal peenrad kevadeks korda, kuivatasime õues pesu, grillisime, lõikasin ürditaimede puhmastel kenasti varred tugevasti tagasi, nii et alles jäid ainult 10-15 cm kõrgused köndid (see on Tamme talu Heli õpetussõna muide – siis kasvavad põõsad ilusasti ümmarguseks ja hakkavad kevadel paremini vohama). Ja siis genereerisime just neid samu uusi aiaeksperimente. Naabrid olla juba küsinud, et mis siis nüüd toimuma hakkab, aga eks ma kirjutan ja näitan, kui on, mida näidata! ;) Pärnu naabritest rääkides on tore uudis see, et 2 naabrit ehitasid endale sel kevadel usinalt kasvuhooned. Ja mis eriti lahe –  üks tegi selle vanadest akendest (kahjuks pilti pole näidata), väga nupukas igatahes!

Meie kasvuhoones (mis jäi tänavu tänu kavalale lume-eemaldusprotsessile sel aastal tervete klaasidega) olid juba üle-eelmisel nädalal erinevad redised ja lehtsalat tärganud ja vohamas. Viimase nädalaga olla ka rabarber varred siuhti pikaks kasvatanud, nii et sain just eile emalt kadedaks tegeva kõne rabarberikisselli kohta. :S

Ootan nüüd paari eesolevat nädalat, mis tulevad tihedalt aiatööd täis, sest igasuguseid seemnepakikesi on sel kevadel (jälle!) päris parajalt kogunenud. Tänavune köögiviljaaiaplaan on Saaremaa jaoks enamvähem valmis mõeldud, aga eks natukene tuleb ruumi improviseerimise jaoks ka jätta. Ja ettevalmistustööd tahavad ka tegemist, nii et igav ei tohiks hakata :)

Varustus on ka olemas – nagu näha, sain Fiskarsilt uued lillad aiatööriistad. See piklik kühvli moodi ese on osutunud väga tõhusaks vahendiks võilillede välja juurimiseks ebasobivatelt kohtadelt. Kuigi juba eelmisel aastal võtsin vastu otsuse, et sel aastal teen mina pestot ainult võilillelehtedest (kuigi see on nüüd küll ilmselge liialdus, sest eelmisel nädalal tegin seda juba ka karulaugust), aga lihtsalt, infoks.

Ja suure heameelega saan innustada ühte blogikülastajat ja -lugejat ka ühe kevadise aianduskomplektiga, kuhu kuuluvad 3 Fiskarsi Inspiration sarjast valget tööriista – istutuskühvel, hark ja käpa taoline tööriist. Kõik 3 on mul endal järgi katsetatud ja on nüüd täiendamas kenasti juba olemasolevate aiatööriistade ridu. Aga et asi liiga töine ei oleks, lisan tööriistadele ka inspiratsiooniks raamatutarkust – ja loomulikult on see raamat “Tamme talu ürdiaias”!

Kui nüüd loete mu postitust ja tunnete, et see komplekt oleks just teile vajalik, siis jätke siia kommentaaridesse endast märk maha ja kirjutage midagi huvitavat – missuguste taimedega olete varem või kavatsete sel aastal katsetada, missuguseid aiasaadusi ei jõua juba ära oodata või missuguseid kavalaid nippe olete oma kogemustest seni kõrva taha pannud? Kõike seda oleks väga huvitav lugeda, nii et loodan, et sulg on sorav! Õnneliku rohenäpu teen teatavaks järgmise nädala postituses! :)

Tuli välja, et see lugu Tamme talust mu blogis jäi kirjastusele Pegasus silma. Esiteks tundub üldse natukene ebareaalne, et üks kirjastus kellegi isiklikust blogist (minu blogist!) mingi idee üles nopib ja sellest raamatu teha tahab! Samas on see ju väga tore, sest head asjad on levimist väärt. Nähes ja teades, missugune imeline lugu ja kirg selle aia taga on, ei ole siin tegelikult midagi imestada. Teiseks oli see nii kena, et kirjastus ka minuga sel teemal suhtles ja selle raamatu fotograafiks kutsus! Eelmisel nädalal sai tänaseks vist juba 8 kuud väldanud projekt lõpuks kaante vahele ja lettidele – “Tamme talu ürdiaias”!

Selle ürdiraamatu tegemisest kirjutades ei teagi, kust otsast alata. Omapärane ideesünnilugu sai räägitud. Hakkasime seda tegema juba eelmise aasta augustis. Kokku käisin seal talus vist oma 5-6 korda pilte tegemas. Nii suve lõpus, sügisel kui talvel. Tegin pilte küll aiast, taimedest, aiatöödest, perenaise Heli valmistatud toitudest, väiksest talupoest kui ka Helist endast. Ilmadega üldiselt väga vedas, ainult ühel korral tuli kõva vihmasadu ja pidime varju alla kolima. Aga pildistamine pildistamiseks. Loomulikult oli see minu jaoks väga oluline ja jälle täiesti teisest valdkonnast kogemus. Ja kirglike ja oma unistuste elu elavate inimestega on alati suur rõõm tuttavaks saada ja siis ikka ja jälle kohtuda. Heli on väga armas inimene! Peangi talle varsti külla sõitma ja mõne huvitava taime temalt ka oma aeda hankima :)

Aga tegelikult tahtsin kirjutada hoopis sellest, millest see raamat kirjutab. Reaalne probleem, minu jaoks. Kuna ma ise olen ka paras aianduse fänn ja mullas tuhnija (jah, alustan jälle veidi kaugemalt), siis tunnistan üles, et minu teadmised pärinevad vanaemalt, emalt, ajakirjadest ja internetist. Mul ei ole endal kodus ühtegi aiandusest rääkivat raamatut-teatmikku. Kui tekib küsimus, helistan emale või guugeldan. Samas olen ma endale mõnda asjalikku ja kaasaegset raamatut juba ammu väga igatsenud – käinud raamatupoodides riiulitel ootavaid raamatuid lappamas, aga ükski pole tundunud päris see.

Avastasin ema raamaturiiulist sel talvel endale ühe raamatu, mis on 2 a  vanem kui mina, pärit on see aastast 1985 – “Aiandus väikeaedades”, autor Artur Viks (tõenäoliselt on see üks nendest raamatutest, mis on igas teises Eesti kodus olemas). Sisult on see väga hea, sest aianduse põhitõed on ju ajas suuresti siiski muutumatud, samas on see ikkagi aastast 1985 ja sealne illustratiivne pool jääb tänapäevaga võrreldes kõvasti alla. Ja sellepärast ongi mul nüüd nii hea meel, et poelettidel on ka üks meie oma Eesti kliimas ja oma inimese kogemustel põhinev aiandusraamat. Ja et see räägib just sellest teemast, mis mind väga huvitab – ürtidest!

Raamatu 3 suurt plussi isiklikult minu jaoks:

1) Rõhk on ürtidel ja muudel söödavatel taimedel. Toiduhuvilisena olen juba praegu leidnud sealt palju huvitavat – nt et kressi noori õiepungi ja seemneid võib tarvitada sarnaselt kapparitele, et läikiva peiulillega tasub marineerida liha või et aedmonarda vürtsikus sobib hästi puuviljasalatitesse. Need on aga ehk näited erilisematest taimedest, loomulikult kirjutab aia perenaine ka populaarsetest ürtidest, nagu tüümian, basiilikud, rosmariin, pune, salvei, münt, meliss, lavendel… Kuidas kõiki neid kasvatada, kuidas neid köögis kasutada, missugune mõju on neil tervisele ja kuidas ühe või teisega aeda dekoreerida. Ühesõnaga kogu info, mida ma teada olen tahtnud, on ühes kohas koos.

2) Visuaalne külg. Lisaks igat käsitletud ürti illustreerivale värvilisle fotole on seal ka jooniseid (alates pikeerimisest ja ümberistutamisest kuni pottidesse mõeldud taimekompositsioonideni välja), külvitabel ja nupukestena eraldi välja toodud nipikesi või levinud apsakaid. See teeb asjast mu jaoks asjaliku käsiraamatu-teatmiku, sest umbes nagu kokaraamatutegagi, kui retsepti kõrval ei ole fotot, on väga väike tõenäosus, et ma seda üldse kunagi proovin. Minu meelest on taimedega sama lugu.

3) Lugu. See raamat pole lihtsalt teatmik või retseptiraamat. Selle taga on ühe inimese lugu. Kuidas ühest põlisest linnalapsest sai aegamööda ürditalu perenaine. Ja see taust ei ole tegelikult mitte vähetähtis. Minu jaoks muudab see kogu raamatu väärtust ja sisu. Ja tõestab jällegi seda, et kui teed seda, mida armastad, hakkavad asjad iseenesest arenema ja juhtuma! :)

Ürdid on üldse viimastel aastatel väga populaarne teema. Tundub, et juba igal inimesel on oma ürdipeenar kas aianurgas või aknalaua peal. Ja see on ju ainult tore. Üritasin isegi ju eelmisel aastal teha kokkuvõtet, kuidas mõningaid populaarsemaid ürte (ette)kasvatada. Näen, et huvi on selle postituse vastu siiani suur, aga olgem ausad – ma ei ole aiandust õppinud, ma ei suuda 1 blogipostitusse panna kogu olulist infot, mida ürtide kasvatamisel teadma peaks. Pealegi need teadmised tulevad ikkagi kogemusega. Ja tegelikult ei peagi ju kõike ise teadma-tegema – nii tore, kui nüüd on teadja aiapidaja kõik oma teadmised ja kogemused ürtide kohta kaante vahele pistnud.

Mul on nii palju tuttavaid, kes on viimastel aastatel saanud lapsed ja kolinud põliste linnaelanikena eramajadesse elama, kus paratamatult tuleb tegeleda ka aiaga. Nii et mõned kevadkingid on juba soolas! ;)

Raamatu kaante vahele saab piiluda ka:

Retseptid http://pegasus.ee/sites/default/files/files/yrdid_retsept.pdf

Nippe kasvatamiseks: http://pegasus.ee/sites/default/files/files/yrdid_nipp.pdf

Kel tekkis huvi, siis osta saab raamatut ikka suurematest raamatukauplustest ja ka kirjastuse Pegasus kodulehelt.

Igatahes loodan väga, et teile pakub see raamat sama palju kui mulle. Inspiratsiooni, innustust ja julgust mõni ammu soovitud asi sel kevadel aias ette võtta ja ära teha! ;)

Viimased nädalad on olnud hullumeelselt tihedad, mistõttu on blogi veidi unarusse jäänud, aga ma luban, et nende nädalate vilju hakkab siin riburadapidi vaikselt varsti jälle nägema! Sissejuhatus on nüüd igatahes tehtud :)

Aiandushuvi on minus aastatega ainult süvenenud. Ja minu jaoks pole midagi paremat kui põletav huvi millegi uue ja põneva vastu. Hasartne uurimine, lugemine, tuhnimine raamatutes, nii et ajataju kaob… Kui ma siis ühel päeval olin just seda sama tegemas Horteses, sattusin raamaturiiulist sirvima üht raamatut (nime ega autorit enam kahjuks ei mäleta). Aga see kirjeldas igakuiseid toimetusi aiapidajale. Veebruar algas nii:

Hõõrusin silmi ja lugesin veel u 3 korda, et veenduda, et ma loen ikka õigesti! Kas see keegi kasutas seal tõesti sõna värdjas? :D Tõesti professionaalne lähenemine ühes aiaraamatus ja… vaene veebruar. Mina nii karm tema suhtes ei oleks. Eriti viimaste päevade kauneid ja isegi soojendavaid päikesekiiri arvesse võttes. Tõeliselt mõnus!

Aga päikesega kaasas käivate külmakraadide kiuste on mul juba 1. seemnering tehtud, esimesed hüatsindid elutuba juba kevadiselt lõhnastamas, hernevõrsed hoogsalt päid sirutamas ja mugulsibuladki peaksid peagi oma rohelised tundlad välja ajama (muide, nendega on üks nõks – sibulatel tuleb pealt u 1 cm ulatuses maha lõigata, nii et värkse osa on kohe näha, siis kasvavad pealsed kiiremini ja tihedamalt). Ja käsi sügeleb, et selle suve jaoks köögiviljaaia plaani joonistama hakata.

Mulle meeldib ikka mõelda, et 1 asi korraga. Ja see kehtib igal pool. Aianduses aga eriti. Kõike ei peagi korraga saama, oskama, suutma… Ehk et siis kunagi lapsepõlves oli see 1 asi oma 1m x 1m suurune porgandipeenar, mida mul vanaema ja ema lubasid algusest lõpuni ise hooldada. Siis vahepeal kaldus kokanduse poole ära, kui üritasin suvila sügavkülmas (mis ei olnud muide vooluvõrku ühendatud) tõsimeeli jäätada mullast tehtud kooki. Ma ei saanud üldse aru, miks see siis välja ei tulnud. Turtsusin ja viskasin kokanduse mõneks ajaks nurka.

Aga siis juba tükk maad hiljem tuli see, kui üritasin oma Tallinna ühetoalise üürikorteri romantilise köögi aknalaual ja rõdul tomateid, basiilikut, rukolat ja kartulit kasvatada. Nüüd, viimase 2 aastaga on Pärnu aeda tekkinud päris korralik ürdipeenar (ürdipliidiga koos on neid õigemini juba 2 tk). Eelmisel suvel sigines Saaremaale ka väike ürdipeenra alge, aga rohkemaks ma seda ei julgegi praegu nimetada. Sest kasvuhoone tagusel alal läksid lihtsalt kasvama kevadel Tallinnas potti külvatud tüümian, salvei ja poest ostetud punepott. Ei teagi, mis neist praegu alles, jõuluajal olid veel täitsa kobedad. Aga lootust on, et sel suvel jõuan asja korralikumalt kätte võtta, sest Pärnus nüüd taimed juba kenad puhmad ja lubavad vabalt paljundada.

Eelmisel suvel sai selleks üheks asjaks köögiviljaaed. Mis tähendas, et tekitasime emaga Pärnu aeda mullamaad juurde, et saaks rohkem köögivilja kasvatada. Sellest maast jäi aga kokkuvõttes ikka väheks ja juba on plaanid uueks kevadeks ja laienemiseks olemas. Kasvatasime siis peamiselt rooskapsast, brokolit (ei õnnestunud eriti), herneid, põldube, erinevaid aedube, rediseid (minu suuuured lemmikud), porrut, sibulat, küüslauku, peete, porgandeid, spinatit, maapirni, lehtpeeti. Kasvuhoones tomateid, kurki, melonit, tšillit… salatilisi ja ürte oli terve posu veel.

Aga see Pärnu aed on ikkagi väikeaed. Võrreldes Saaremaa talu laiutavate põldudega… Oh, mis seal kõik saaks teha! :)  Kui veab ja talu pererahvas vaatab roheliste silmadega otsa, kavatsen oma köögiviljakasvatuse veidi tõsisemalt kätte võtta ja siis kuuleb selle planeerimisest siin loodetavasti juba tihemini (vähemalt ma ise olen sellest puhtast mõttest ja seemnete soetamisest juba tõsiselt elevil!). Ei jõua kevadet ära oodata…

Viimase kohta on muide üks hea nõks! Meil on klaaskasvuhoone ja 2 viimast talve (enne praegust) ei ole kerged olnud. Lund oli palju ja selle maha lükkamisel/tõmbamisel purunesid mõlemal aastal pea pooled kasvuhooneklaasidest, nii et tööd oli kevadel oi kui palju. Ja klaasikilde veel rohkem. Et aga 3 on kohtuseadus, siis 3. talv nii õnnetult ei ole läinud. Sügisel toodi grillimisrenn kasvuhoonesse ja kui lumekiht oli kasvuhoone katusel juba 10 cm kanti, piisas sellest, et 6 pilpaga kerge tuli kasvuhoonesse teha ja voilà! :)

Sügiseks on veel üks nõks laiskadele (nagu meie pere, kes ei viitsi lehti riisuda) – need võib vabalt ka muruniidukiga muru sisse niita (see on murule ainult kasulik). Meil on seda juba aastaid tehtud ja töötab väga hästi. Samas võib neid siiski riisuda ja teha lehekomposti, mis on ju ka tegelikult igati kasulik!

 
Tuli meelde, et kunagi osalesin ühel karjääriplaneerimise seminaril ja tegime siis paarides tööd ja üks noormees küsis minult, mida ma tahaksin teha, kui raha ei oleks oluline. Vastasin, et oleksin põllumees. Päris huvitav. Eks paistab, mis sellest välja tuleb. Seeme on igatahes külvatud! :)

Kohe päris alguses tegi meid ürdiaias kadedaks juba kaugelt silma torganud puhvis “lavendlirida”, mis lähemal vaatlusel osutus siiski iisopiriviks. Silmailu see tõsiasi aga ei vähendanud ja idee kasvuhoone üks külg järgmisel aastal iisopihekiga kaunistada, oli meile veel enne seda, kui arugi saime, maha müüdud. Kusjuures, kui kellelgi peaks tekkima mõte, kuidas puhmad nii ilusad, jõulised ja ümmargused on, siis peitub saladus (nii iisopi kui ka teiste ürtide puhul) tagasilõikamises.

Ürdiaia perenaine, kes meie saabumisel parajasti aias osjaga võitles, tutvustas meile lahkesti ka taimi ning poetas ka mõne kasvatamisnipi. Nimelt tuleb maitsetaimed igal kevadel varakult (ja julmalt) tagasi lõigata, jättes taimest alles vaid 15 cm köndi. Lõigata tuleks võrdselt kauguselt, siis kasvabki põõsas ilus tihe ja ümmargune. Meie ürdiaias on see selle kevadega igal juhul juba tõestust leidnud – nii pune kui salvei on tänu tagasilõikamisele väga kenaks puhmaks kasvanud.

Aias oli söödavaid ja lõhnavaid taimi meeletult, suure osaga nendest oli mul seal esmakohtumine. Eri sorti punet, pujusid, spinatit, oblikalaadseid, söödavaid lilli… ja näiteks ka eri piparmünte, mis praegu mõnusalt õitsesid:

Eesti käredat talve kartvad taimed on perenaisel istutatud pottidesse, et sügisel talvituma viimiseks nende üleskaevamine liialt stressi ei tekitaks. Selline lugu on ka meil aias näiteks rosmariiniga. Meil on neid muide 2 tk, üks elab mullas, teine potiga mullas. Esimene kasvab paremini, aga talve tõenäoliselt üle ei ela – rosmariin on pirtsakas ja ei taha, et tema juuri rapsitakse. Nii soovitas ka Tamme talu Heli neid kasvatada – potis, siis vähemalt elab talve keldris üle, kuigi nii jõuliselt ei pruugi ta tõesti kasvada kui otse mullas olev taim.

Ürdiaeda olid eri taimede jaoks tehtud väikesed peenrakesed, sellegipoolest pidas mõni laisalt tee peal pikutades siestat, nagu see lavendel siin…

… ja vohav tüümianivaip. See kogemata kujunenud lohakus mõjus värskendavalt, sest jalutustee hõivamist kompenseeris sidruntüümian oma lendleva aroomiga. Kusjuures, siinkohal ürdiaia pidajatele veel paar tädi Heli tähelepanekut – harilik tüümian (aed-liivatee) Eesti talve üle ei ela, aga sidruntüümian peab vastu küll. Ja kevadel kasvuhoo sisse saamiseks soovitas Heli siiski taimi millegi jõuduandvaga turgutada – meie kasutame aias kanagraanuleid, aga Heli ei pidanud liiaks ka mõistlikus koguses maitsetaimede vedelväetist kasutada. Ainult kevadel, et taimedele hea kasvuhoog sisse anda. Tamme talu taimi turgutab ka igal kevadel peenrasse pandav uus kiht turvast.

Basiilikuid oli aias vähemalt 5 sorti – järgmine on neist mu lemmik – pühabasiilik (Holy Basil) ehk tulsi. See on selline basiilikusort, mida kasutatakse vaid jookide – nii soojade kui külmade – tegemiseks. Tamme talus tehakse sellest Hää tuju teed. Maitse ja lõhn oli basiilikune, aga tunduvalt hapukama, mahlasema, värskema nüansiga. Ei oskagi täpselt sõnadesse panna, igal juhul pani see lõhn keelt limpsama ja ajas värskendava joogi isu peale küll. Järelikult töötas.

Vahepeal lihtsalt üks pilt roosast raudrohust, mis mulle seal kuidagi maaliliselt ja hästi mõjus.

Tegelikult ei olnud maitsetaimed ürdiaias üksi – sinna oli kasvama pandud ka erilisi köögivilju, mida ehk igas kodus ei leidu. Minul kui porru esmaskasvatajal oli meel hea, sest minu peenras näevad väiksed porrud samasugused välja kui seal. Järelikult liigub asi õiges suunas :)

Siis oli veel selliseid armsaid õuetomateid.

Traditsiooniline artišokk näeb välja selline…

… ja Hispaania artišokk nii.

Mõni kapsaline oli ka. Täpset nime kahjuks ei tea öelda, aga väga dekoratiivne, jõuline ja lopsakas taim oli.

Väike stiilipidu oli ikka ka – ühed maasikad ehtisid ennast vaarika sulgedega. Õigemini okastega – tegemist on küpsevate maasikvaarikate põõsaga. Neid marju tahaks küll maitsta. Marjad lähevad üsna suureks ja punaseks. Hispaanias või kuskil lõunas pidid need taimed kasvama looduslikult, nii et tegu ei olevatki mingi aretatud sordiga.

Esialgu tundus ürdiaed üsna pisike, igal juhul mitte nii suur, et seal ülehelikiirusel 2 h veeta. Aga nii see aeg ometi lendas. Ja kui käed olid lõhnadest kirjud, seadsime sammud poodi. Pood oli ise küll pisuke, aga endasse ahmida oli sealgi palju – seintele olid maalitud looklevad kressitaimed, puust riiulitel ilutses valge pits, aknalaudadel ja lae all olid ämbrites ja muudes õhkama panevalt stiilsetes nõudes kuivatatud maitsetaimed.

Ja loomulikult pisikeste armsate purkidega armsad vanaema stiilis moosiriiulid. Vaarikamoos piparmündiga, mustsõstramoos piparmündiga, maasikamoos basiilikuga…

Soolasearmastajatele oli erinevaid soolasegusid – suppidele, teravamaid, vähem teravamaid. Lisaks soolane marmelaad, marineeritud murulauguõied… kuivatatud ürdid, teed, maitseainesegud jne.

Suvepäeva lõuna sai Tamme talus väga meeldejäävalt veedetud. Enne lahkumist nuusutasin talupoes ka  supisoola – kõht hakkas selle peale korisema. Päriselt. See andis kinnitust ka perenaise ideele ühel heal päeval seal veel oma talukohvikki avada. Jään põnevusega ootama ja loodan, et taimed sirguvad hästi. Järgmisel kevadel on igal juhul teada, kust ma põnevaid ürditaimi hankima lähen! :)

Kas keegi on veel Tamme talu külastanud ja tahaks oma kogemusi jagada? Kui ma õigesti mäletan, on see aed rajatud 2005. aastal ning perenaine Heli kinnitas rahulolevalt, et talupidamisega äraelamise üle kurta ei saa. Tööd on palju, pidevalt laienetakse, võetakse uusi töölisi ja mõeldakse välja uusi tooteid. Kindlasti on see suure töö ja vaeva tulemus, aga ei saa salata, et see on ikka üks päris põnev ja inspireeriv viis, kuidas elada…

Vaata Tamme talu ürdiaeda minemiseks kaarti ja kontakte.

Tegelikult sai lugu alguse sellest, et paar päeva tagasi otsustasime korrastada meie aiaäärset, ühtlasi kasvuhoonetagust maad, kus elavate kirjas oli veel vaid piparmünt ja iirised. Vähem elav (aga see-eest palju võimsam) oli hunnik, kus olid vanast suvilamajast alles jäetud tellised, kõikvõimalikud torud, traadid, eterniitplaadid jms pahn. Et mul õnnestus saada kevadel uus piparmünditaim, oligi eesmärk see aiaäär korda teha ja jätta piparüntide pärusmaaks.

Selle tegevuse käigus tõstis aga taaskord pead fakt, et asjade alleshoidmisest võib teinekord ootamatult palju kasu olla. Niisiis leidsime sealt hunniku tagant vanas suvilamajas (ehitatud u 1983) olnud puupliidi rauad. Esimene mõte oli muidugi, et oh juudas, kes selliseid asju on alles hoidnud… ja miks, ometi, miks?

Enne veel aga pean ma tegema väikese hüppe ja selgitama meie põlvest-põlve kantavat geeni nimega midagi-ei-tohi-ära-visata-sest-kunagi-ei-tea-millal-midagi-võib-vaja-minna. Jah, nii ta juba kord on seatud, et kui vanaema hoiab alles igat lõngajuppi, saab sellest hobi ka tema lastele… ja võib olla ka lastelastele. Ainuke vahe, et igaüks kogub omamoodi asju (ja mul on tunne, et see oleks ühtlasi nagu ka süveneva loomuga…). Näiteks kuna mu isa on olnud kogu elu tisler, siis ei puudu meie majapidamisest tõenäoliselt mitte ühegi mõõduga puujuppi, mille järgi kellelgi üldse kunagi vajadus võiks tekkida. Rääkimata sellest, et vana suvilamaja lammutamisest on alles jäetud enamus telliskive ja üldse on väga palju asju (aga väga targasti!) ärakasutatud ka uue maja ehitamisel.

Nagu maailma asjadel ikka – tavaliselt on 2 tahku (tegelikult tõenäoliselt veel rohkem). Nii ka sellel “hobil”. Ühest küljest tahaks selle maa alla kiruda, aga teisest küljest… saab teha sellise ürdiaia. No saad sa siis enam kiruda!?

Niisiis, leidnud hunniku asju, süttis peakolus lambike – peenar pliidi sisse! Miks ka mitte? Väljas oli vaheldumisi 28 ja 31 kraadi, kuid kangus ei andnud järele – 44 vana pliidi kivi tuli hunnikust välja urgitseda, kohale tassida ja siis nendest ka vundamet laduda (vahepeal ei saanud unustada ka muidugi loodimist!).  Ahjaa, ja kui jääb tunne, nagu see aianurk oleks varem niisama tühjana seisnus, siis see on väga ekslik. Selle korrastamine oli puhtalt eelmise õhtu töö.

Vundament laotud, pliidiraam peale kangutatud ja kompostmuld sisse tassitud – no mulle tundus juba alguses see mõte hea, aga et see nii hea ka välja tuli, oli üllatus ka endale. Olin rahul. Järgmisel päeval tõime turult taimi, mõni, mis oli juba aias olemas ja kannatas paljundamist, sai ka niipidi peenrasse pistetud. Loeteluna võiks see siis välja näha umbes nii: estragon, lavendel, salvei, majoraan, tüümian, pune, meliss, till, lehtsalat, sibulad.

Mul oli varem küll eraldi ürdipeenar olemas, aga nüüd on tunne, nagu väiksel lapsel pärast jõule – ka uni läheb hommikul silmist – saaks ainult uute asjadega mängima! Olen kohe südamest rahul, sai tõesti nii tore ja ainulaadne peenar! 100% uuskasutus – vanad telliskivid, vana pliidiraud, kompostmuld, materjali ülejääkidest kogutud väikesed aga kõdunematud puupulgad siltideks (tiigipuust) ja ka ehtsad aksessuaarid: pann, lõikelaud, nuga, tinavalamiskulp. Kõrvale tegin vanadest kändudest lihtsalt mõnusa istumisnurgakese.

Võttis, mis ta võttis, nüüd on vähemalt tunne: “Väsinud, aga oi kui õnnelik!” :)

P.S. Hetkel on Facebookis käimas ka toidufoto- ja retseptivõistlus, kus minu foto ja retsept pääsesid 3 finalisti sekka (jess) ja täna kella 15.00-ni käib hääletus. Kui tahate mind selles ülitihedas rebimises toetada, siis püstiseid pöidlaid tuleks lehvitada minu redistega suupistete foto all (et Meeldib-nuppu näha ja klikkida peab ühtlasi olema ka Estraveli FB lehe fänn). Aitäh ja eriti suur tänu igale hääletajale praegusest 179-st häälest! :)

Lõpuks ometi jõudsin jälle üle tüki aja Pärnusse. Esiteks tulitas juba Tallinnas akna all kasvavate taimede pärast (mu uus rabarber Red Champagne ootas juba ammu-ammu mahapanekut), teiseks oli tahtmine suur, et valdused aias üle vaadata ja loomulikult ka grill sel aastal esimest korda kuumaks kütta.

Need olid hästi pragmaatilised põhjused. Tegelikult oli asi selles, et ma nägin oma selle kevade esimesi märtsi- ja lumikellukesi Kosmose trammipeatuses, ja purgis! Ja mul hakkas selle peale lihtsalt imelik olla. Mitte et see tädi sel varahommikul oleks mind seal kuidagi halvasti silmanud, ei! Lihtsalt väga veider oli tajuda, kui asfaldiseks mu elu vahepeal muutunud oli.

Vastukaaluks kulges tänane päev üleni aias ja väga töiselt, ladusalt. Juba hommikul oli paljulubav ilm, s.t päeva esimeses pooles oli palju päikest, teises pooles ainult lubas. Õnneks õhtuks tuli uuesti välja. Aga mis sest, praegu tundub, et piisab ainult sellest, et aias pole lund ja õhk on naabruskonnas tehtud lõkkelõhnast paks.

Kusjuures see tigu ei olnud üksi. Lisaks talle märkasin kuldnokka ja ürdipeenart korrastades ka esimest sääske (linnas meie teed ei ristu) ja sain loomulikult kohe ka märgistatud. Samas oli kuidagi kahju kohe selle aasta esimest sääske maha lüüa, nii et jätsin ta ellu. Olgu tal ka hea päev (ja minul lootust edasisele paremale koostööle). ;)

Nagu öeldud, päeva esimene pool oli päikest täis, teine üllatas pärast grillil küpsenud lõunasööki ja täpselt hekilõikamise stardi ajal hoovihmaga, mistõttu sai hekilõikamisest sujuvalt hoopis autopesu.  Ja kui valmis, ootas katuse all terrassil aurav kohv ja pähkline šokolaadiamps.

Oli mõnusalt asine päev, nii et õhtune saun ja kohupiima-virsikukook väsitasid korralikult ära ja ajasid magusa une peale. Nüüd magama. Huvitavaid unenägusid ja homseks-ülehomseks mõnusat munade värvimist-koksimist! ;)

Nonii, esimesed katsetused uue fotokaga! :) Mõni nädal pärast Rohenäppude eri esimest osa külvasin pottidesse ja minikasvuhoonesse igasuguseid seemneid: rukolat, salatkressi, salatisegu, murulauku, tüümianit, salveid, spinatit, basiilikut, tomateid, hernest ja füüsalit. Mõni nendest on juba kas üleni või suures mahus ära tarbitud (nt salatkress ja herned). Aga see, mis siin ülal, kajastab praegust aianurga olukorda.

Füüsalid on esimest korda katsetamisel – väidetavalt peaks neid kasvatama sarnaselt tomatiga. Väiksed taimed on väljas, eks paistab, kas need kasvuhoonesse ka jõuavad (on kellelgi kogemusi?). Tomatitega võrreldes tärkasid need küll oma hea nädal hiljem. Lisaks proovin esimest korda ka rediseid tubastes tingimustes kasvatada (ei, ei ole hulluks läinud, katsetan!). Need said umbes nädal tagasi mulda, nii et veel pole midagi näha. Panin nad oma topelt akende vahele (kutsutakse vist Soome aknad?), seal on praegu veidi soojem kui õues, aga tunduvalt jahedam kui toas (u 5-10 C), nii nagu redise kasvuks peaks vajalik olema. Aeg annab arutust.

Ülejäänud taimed külvasin enda mäletamist mööda 27. veebruaril, nii et ümmarguselt on need taimed siin piltidel 1 kuu vanused. Pikeerisin u 1,5 nädalat tagasi.

Igal varakevadel on mul tuhin peal ja ei suuda ära oodata, et saaks juba näpud mullaseks teha. Ja kui see tehtud, on igal aastal see tubane aianurk kujunenud väga oma näoga (millal rõdul, millal erinevates pottides jne). Sel aastal võtsin vaevaks lisaks külvamisele meisterada taimedele värvilised sildikesed.

Nagu arvata võib, siis alguses, kui taimed on veel tibatillukesed, ei ole nendest nii suurt ilu kui vohavast tüümianipuhmast või viljadest punetavast tomatitaimest.

Tuli midagi välja mõelda ja sündisidki sellised sildid. Minu kiiks – mulle meeldivad igasugused sellised väiksed vidinad ja kui neid annab ka ise teha, seda ägedam. Rääkimata tundest “ikkagi enda tehtud”.

Nüüd aga “retsepti” juurde. Ehk kuidas selliseid sildikesi teha, kui selleks peaks tahtmine tulema. Mida vaja läheb:

Kuna ma tegin sildikesi enda tarbeks nagunii, siis mõtlesin, et miks ei võiks ka teised soovi korral neid kasutada? Nii et kui kellelgi on soovi samasugused sildid teha, siis kade ma ei ole  ;) (kliki järgneval pidlil ja saad PDF-faili endale arvutisse laadida):

Tegemiseks on vaja veidi aega ja kannatust. Aga iseenesest on asi lihtsamast lihtsam:

Mina kasutasin puupulkadena kunagi Kaubamajast ostetud grillimistikke. Nende puhul murdsin vaid jämedama otsa ära ja juba sobisidki hästi. Kiletamise mõte on selles, et kui taimi kasta ja pritsida, ei pea sildikesi iga kord ära võtma. Kui aga pole viitsimist kilega jännata, võib ka niisama kasutada. Ahjaa, ja puupulkade liimimiseks sildi külge tuleks soovitavalt kasutada mingit tugevamat liimi kui liimipulk (sellega tõenäoliselt ei jää nad püsima).

Nonii. Valma. Kuidas tunduvad? Mulle igatahes meeldivad ja teevad tubase aianurgakese palju rõõmsamaks! :)

Millest ma nii õhinal kirjutan? Sellist taimset sõda nimetatakse gerilja-aianduseks, mis on saanud alguse juba 1970ndatel New Yorgis. Kas pole mitte põnev? Selle aiandusvormi eesmärk on muuta linnades asuvad tühermaad rohelisemaks ja “söödavamaks” – propageerimaks kogukonnaaedade loomist. New Yorgis on see projekt olnud edukas, sest tänaseks on seal loodud üle 600 kogukonnaaia, kus kasvavad köögiviljad, õunapuud, vaarikapõõsad, lilled jne. Jah, New Yorkis! Hea küll, see selleks, aga kes oleks võinud arvata, et ka Eestis on samasugune pommitamisaktsioon juba ära tehtud! Minu arust väga huvitav ettevõtmine – peaksin isegi väga heal meelel sellist rohelisesõda. Miks ma sellest varem ei kuulnud?!

Aga et nüüd korra hinge tõmmata ja kõik otsast peale ära rääkida, sai kogu lugu alguse sellest:

Katuseaed New Yorkis

Või õigemini üsna sarnasest vaatepildist, mida juhtusin – pakun, et juba 15 aastat tagasi – ühes filmis nägema. Ainult et punastest tellistest kortermaja katusel oli selles stseenis lisaks ilutsevatele lillepottidele  ka vanakooli vann, kus filmi naispeategelane linna taustal ja roheluse keskel end mõnusalt vannitas.

Igatahes mulle sellest filmikatkest piisas ja nüüd tiirleb mu peas siiani mälupilt sellest katusest, mis hõljub suurlinna kohal ja samas on nii mõnusalt kodune ja roheline. Sealt on mul juba mitmeid kordi tekkinud idee, et miks ei võiks majade katustel olla kasvuhooned? Et ka linnatingimustes saaksid inimesed rohelist kasvatada. Isegi nt Pärnus Karja tänaval on vanad ridaelamutaolised majad, veel vene ajast, millel on garaaži peale ehitatud kasvuhooned. Miks neid enam ei kasutata? OK, Eestis ei ole veel sellist ruumipuudust nagu New Yorkis või Hollandis, kus peaks ilmatingimata maja katused kasutusele võtma. Aga siiski… kogukonnaaedu annaks ka Tallinnas vabalt rajada! :)

Kogukonnaaed Prantsusmaal

Aianurgake katusel

On ju nii, et sõnad linn ja aiandus esimese hooga justkui ei sobi ühte mõttesse. Vähemalt sellises suurlinna kortermajade kontekstis. Ometi on igasugune potipõllundus saanud viimastel aastatel järjest populaarsemaks. Nii aknalaual kui ka rõdukastides. Järjest rohkem soovitakse kinnisvara ostmisel saada kaasa ka aiamaalapikest jne. Alles hiljuti tutvustati ka Kapitali saates minu meelest väga huvitavat projekti Virtual Garden (videos umbes 2.45 enne lõppu), mille eesmärk on just linnainimesele pakkuda taime- ja toidukasvatamise elamust. Ja ka saaki. Päris põnev.

Nüüd aga komistasin sellise aktsiooni otsa nagu Linnas toidu kasvatajate ühistu ja sattusin kohe vaimustusse, sest tekkis äratundmisrõõm, et selliseid linnas rohelise kasvatamise friike on veel! Nende juurest viis tee Linnalabori välja antud raport-ajakirja “Söödav linn I” juurde (see on veebis tasuta loetav). Üllatus oli suur, sest ma ei oleks uskunudki, et Eestis linnaaianduse uurimisega nii põhjalikult tegeletakse. Ometi on Linnalabor just linnaaianduse (nimetatakse ka linnamaaharimine, linnatarbeaiandus, ingl k urban gardening) oma südameasjaks võtnud.

Katuseaed San Franciscos

Jah, nüüd tekkis mul sama küsimus. Mis tervis nendest linnasaaste käes kasvanud taimedest ikka tulla saab? See on loomulikult eraldi teema, aga kui uskuda uuringuid, siis siin on mõned tulemused:

Linnalabor korraldas selle välja selgitamiseks projekti “Söödav linn”, milleks EKA vana peahoone ja Polymeri kultuuritehase katustel kasvasid kastides söögitaimed. 2009. a sügisel saabusid laborist linnataimede ja Märjamaal samadel tingimustel kasvanud taimede keemilise analüüsi tulemused: linnas kasvanud taimed olid lopsakamad, kuna keskmine temperatuur on siin kõrgem. Porgand ja redis polnud erinevalt Märjamaa juurviljadest ussitanud.

Aga. Pliisisaldus petersellis ületas lubatud normi kolm korda. Analüüse teinud Marju Robal arvab, et see võis tuleneda linnatolmust ja heitgaasidest. Polymeri peterselli puhul võimalik, et lähedalolevast värvimistehasest.

Pliireostuse vältimiseks soovitab ta söögitaimi tänavatolmu eest kaitsta hekiga või ehitada neile kasvuhoone, aga igal juhul ei tasu end lasta sellest hirmutada. Katsed olid tehtud just ülitiheda liikluse vahetus läheduses.

Katuseaed Chicagos

Katuseaed New Yorkis

Siin on veel ka videokokkuvõte Polymeri Katuseaia rajamisest:

Kas pole mitte lahe ettevõtmine? Kui majaelanikud koos midagi sellist teevad, võib arvata, et see paneb neid oma ümbrusest hoopis teistmoodi mõtlema ja ka rohkem hoolima. Seda oleks meil küll vaja! :)

Maitsetaimi olen aknalaua peal kasvatanud juba viimased… mmm… mitu aastat. Näiteks rukolat (esimesed seemned sain kusjuures Soomest, siis ei olnud see Eestis veel nii IN), tilli, murulauku, tüümiani, salveid, iisopit, melissi, piparmünti ja loomulikult basiilikut (NB! käänatakse basiilik, basiiliku, basiilikut – päris palju nalja sai, kui lugesin artklist, et “Algaja maitsetaimede kasvataja võiks esmalt istutada endale aeda, verandale või rõdule basiilika…” Olgem ausad, see oleks ka professionaalidele üsna võimatu ülesanne!) :))

Lisaks on mul aknal kasvanud punased tomatid ja kui mul veel läänepoolne rõdu oli, kasvatasin seal neile lisaks isegi kartulit! Olid head ajad. Nüüd on mul vaid idapoolsed ilma aknalaudadeta aknad ja Prantsuse rõdu (kas keegi selgitaks muide, miks seda üldse rõduks nimetatakse?), nii et super tingimusi kasvatamiseks ei ole, aga ma ei anna alla – isu näpud mullaseks teha ja iga päev väikeste taimekeste sirgumist jälgida on lihtsalt mitu korda suurem kui reaalsustaju. Oma kodust on toidu maitsestamiseks paar lõhnavat oksa napsata ju nii mõnus!

Veel enne kevadkülvi tegemist tuli mul mõte, et peaksin selle toaaianduse endale ikka põhjalikumalt selgeks tegema. Varem olen ikka teinud nii, nagu endale õige on tundunud, aga tegelikult suurt tausta ma ei tea. Rääkimata peensustest. Niisiis otsustasin endale teha ühe (hoiatus: üsna pika!) kokkuvõtte maitsetaimede külvamisest, turult-poest-aiast tuppa toomisest, et oleks hea kuskilt aeg-ajalt asju meelde tuletada. Ehk on abi ka kellelegi teisele? Või on kellelgi veel paremaid õpetussõnu? Ootan! Niisis, läks…

Külvamine

Maitsetaimede külvamisel tuleks kasutada kindlasti seemnete külvamiseks mõeldud külviturvast, kuna see on haigustevaba ja sisaldab vajalikke väetisi. Seemnete külvamisel tuleb alati jälgida juhiseid pakendil – mõned vajavad mullaga katmist, teised aga mitte, mõned külvatakse juba veebruaris, mõned aprillis jne (ühe külvikalendri leiad ka Eesti Aiaklubist). Taimed tuleks külvata kasti ning katta see näiteks toidukilega või pista kilekotti (või kasutada minikasvuhoonet). Oluline on jälgida, et “kasvuhoone” lakke ei tekiks niiskust. Kui see on tekkinud, eemalda kate ja lase niiskusel normaliseeruda ning kata siis uuesti.

Enamus maitsetaimi vajavad idanemiseks pimedust (kuid mitte kõik, vaata pakendil juhist!), niiskust ja eelistavad sellel ajal altsoojust (põrandaküte!). Kui alt ei ole võimalik seemnekasti soojendada, siis võib selle katta ajalehega, mis tekitab ka soojema kliima. Kuigi ajaleht võib veidi valgust läbi lasta tuleks kohe, kui seemned on idanenud see eemaldada ning äsja tärganud taimedega kast asetada võimalikult valgesse kota, et taim saaks kohe varakult palju valgust ja kasvaks jämedaks ega veniks pikaks (mis on märk vähesest valgusest). Kui taimed on äsja tärganud, tuleks neid esimese 2 nädala jooksul kasta ettevaatlikult iga päev, edasi juba harvem.

Kui taimedele on kasvanud idulehed ja ka kaks oma lehte, tuleks taimed pikeerida. Ümberistutamisel võib taime kõige alumised 2 lehte ära näpistada ning taim nii sügavale mulda istutada, et äranäpistatud lehed jääksid mulla alla – siis kasvatab taim nendest kohtades juured. Enamus maitsetaimi juurduvad 2-4 nädalaga.

Valgus

Maitsetaimed on valguse suhtes väga tundlikud. Tegelikult võiksi öelda, et kui rohenäpul õnnestub tagada taimedele vajalik valgus, on tee tubase aia poole juba poolenisti käidud. Kõige parem on maitsetaimedele tuba, kuhu paistab idapäike, sest seal paistab puhas ja hele päike, mis ei muutu samal ajal liiga kuumaks. Lõuna– ja läänepoolsed aknad on samuti väga head, aga suvekuudel peaks jälgima, et päike liiga ereda ja kuumana neile liiga ei teeks. Põhja suunas avanevad aknad ei ole eriti head maitsetaimede kasvatamiseks, sest lihtsalt puudub vajalik valgus taime normaalseks ja terveks kasvamiseks. Üldiselt võib öelda, et iga aken, kuhu paistab päevas vähemalt 4-6 tundi otsest päikest, peaks maitsetaimede kasvuks sobima.

Taimed peaks asetama võimalikult akna lähedale, sest mida kaugemal aknast, seda ebatõhusamaks valgus taimede jaoks muutub. Erandiks on lõuna- ja läänepoolsed aknad, kus suvekuudel võiks taimed just aknast veidi eemale tõsta, et need ka suve üle elaksid.

Kui majapidamises ei ole ühtegi soodsat akent ega piisavalt valget ruumi maitsetaimede pidamiseks, võib kasutada ka spetsiaalseid taimekasvulampe (olen ostnud ise Hortesest) või päevavalguslampe, aga tegelikult on ka igasugune muu valgus taimedele alati hea. Tuleks jälgida, et valgusti asuks taimedest vähemalt 16-25 cm kõrgemal ja et taimedele antaks valgusest ka puhkust.

Poest-turult ostetud ürtide kasvatamine kodus

Plastpottides ostetud taimede puhul tuleks kohe vaadata, kas need nõuavad ümberistutamist – kui juured on plastpoti põhjast välja kasvanud, tuleb taim ümber istutada. Poetaimed pidavat juurduma hästi, kui taime võrsed kõvasti kärpida, jättes igale taimele vaid mõne päris lehe idulehtede kohale. Taimed vajavad pottides kasvamisel kindlasti drenaaži – selleks aseta enne poti mullaga täitmist selle põhja vähemalt 2,5 cm paksune kiht kergkruusa (kive vms) mis laseks õhul ja veel läbi mulla liikuda ning poti august välja tulla.

Maitsetaimede muld ei tohi olla liiga raske ja tihke, seepärast on juba poes müüdavatele muldadele lisatud liiva ja mulla pehmemaks tegemiseks tavaliselt ka lupja (pikeerimismuld). Maitsetaimede potid peaksid toalilledest erinevalt olema just pigem suured kui väiksed (vähemalt 1,5 l), sest taime juured täidavad kiiresti poti ning siis hakkab taime kasv aeglustuma ja uued võrsed saavad nõrgad ja väetid.

Ühesuguste kasvutingimustega taimi võib istutada ka ühte potti, kuid tuleks arvestada, et pott liiga täis ei saaks (20 cm läbimõõduga potti mahub 3-4 taime). Ovaalsesse potti või taimekastidesse istutades peaks taimede vahe olema vähemalt 8-10 cm. Kui taimed istutatud, tuleb neid paar nädalat otsese päikesevalguse eest kaitsta, et need saaksid juurduda. Juurdumist kiirendab igapäevane võra piserdamine pulverisaatori abil toasooja keedetud või filtreeritud veega; otse kraanist võetud vesi kipub suurtele lehtedele jätma inetu valge sademe. Istutatud taimede mulda tohib uuesti kasta alles siis, kui istutamise juures täielikult läbiligunenud potimuld on jõudnud paari sentimeetri sügavuselt läbi kuivada ja heledaks muutuda. Eduka juurdumise kindlaks tunnuseks on esimeste uute võrsete ilmumine. Nüüd võib hakata taimi juba kastma, kallates toaleiget vett potialusele või otse mullale. Ka päikese eest pole taimi enam vaja varjata.

Temperatuur ja kastmine

Enamus maitsetaimi eelistab sooja, kuid mitte liiga palavat kasvukohta (u 16-21 C). Lisaks temperatuurile on oluline ka jälgida õhu liikumist ning maitsetaimede kõrvale soovitatakse isegi asetada ventilaator, et neid tuulutada. Kastmisel tuleb jälgida, et ei kastetaks taimi üle, mistõttu võivad taime juured kergesti mädanema minna. Selle vältimiseks on hea kasta alati hommikuti, siis jõuab üleliigne niiskus päeva jooksul ära aurata. Vana hea näputest aitab kontrollida, millal tuleks taime kasta. Pista näpp u 1,5 cm sügavusele mulda. Kui näpp on välja võttes kuiv, tuleks taime kasta, kui ei, tee sama test järgmisel päeval uuesti. Samuti soovitatakse maitsetaimi kasta pigem harvem ja korralikult kui tihti ja vähe. Selleks kasta taime nii kaua, kuni poti põhjas olevast august hakkab vesi välja tulema. Kui vesi ei tule välja, uuri, mis drenaaži takistab ja kui pott tundubki umbes olevat, tuleks taim parema drenaažiga potti istutada. Näiteks tüümian, salvei, oregano, majoraan ja loorber tuleks enne kastmist lasta peaaegu läbi kuivada, aga näiteks rosmariini puhul ei tohiks seda kunagi teha.

Õhuniiskus

Maitsetaimede jaoks on oluline ka õhuniiskis. Tubastes tingimustes on see tihti liiga kuiv. Selle vastu aitab taimede ümbruses õhku vee pihustamine või pottide alla asetatud lai anum, mis on täidetud väikeste kivikeste ja veega. See tekitab taimede ümbruses niiskust ja üsna kindlasti üllatab see, kui ruttu tegelikult sinna vett juurde lisama peab.

Kahjuritõrje

Kui tundub, et taimi on kimbutama tulnud mõni kahjur, siis tasub taime “uputada“. Selleks tuleb taime roheline (maapealne osa) üleni leigesse ja kergelt seebisesse vette pista (tagurpidi, samal ajal käega potti toestada, et mullakadu vähendada) ning lasta nii paar minutit seista. Seejärel võtta taim veest välja ning asetada tagasi oma kohale. Protseduuri võib vajadusel korrata iga nädal 1-2 korda, nii peaksid 2-3 nädalaga kahjurid kaduma. Kui taime ei saa tagurpidi keerata, võib samasugust vedelikku pihustada ka otse taimele, kuid seejuures tuleks jälgida, et pihustatakse ka lehtede alla, kuna tavaliselt pesitsevad kahjurite munad just seal. Sellise kahjuritõrje puhul tuleks maitsetaimed ka alati enne toidutegemisel kasutamist ära pesta.