Möödunud pühapäevahommikul helises mu telefon. Kõne oli Oregoni suunakoodiga ja kui vastu võtsin, kõlas teiselt poolt tuttav hääl – mu sõbra ema A, keda olin paar nädalat tagasi enda juures majutanud, kui ta San Franciscot külastas. 45 minuti jooksul jõudsime rääkida paljudest maailma asjadest, aga tegelikult oli tema kõne mõte lihtne – jagada nii armsalt oma siirast suurt rõõmu ja vaimustust siit SFi Chinatownist kaasa ostetud… bambusaurutist!

Eks see on ikka nii, et kui keegi meil külas on, läheb jutt varem või hiljem toidule ja toitumisele. Siis on tõenäoliselt kaks võimalust – kas kellelgi on pärast 5 minutit surmigav või just vastupidi. Õnneks oli A toiduteemadest huvitatud ja juttu jätkus. Kes seda enam teab, millest see konkreetne jutt pihta hakkas, igal juhul jõudsime välja köögiviljade aurutamiseni. Näitasin enda bambusaurutit (mis oli üks esimesi asju, mis ma enda tühja kööki Californiasse kolides ostsin) ja lisasin, et oma vanematele hiljuti kingitud auruti on samuti tihedalt kasutuses. Nüüd, mil ta paar nädalat hiljem mulle helistas, sain aru, et aurutijutt oli läinud väga õigele inimesele – ta kasutab seda nüüd igapäevaselt ja naudib naturaalseid maitseid (ja tõenäoliselt sööb ka rohkem köögivilju kui varem). Ja mis tegelikult peamine – ta oli selle üle nii õnnelik! Loomulikult ei ole asi paljas bambusaurutis, vaid palju laiemas mõttes toitumises ja oma harjumustes (ja nende muutmises). Selle kõne emotsioone on aga raske sõnadesse panna – see on see ütlemata hea tunne, kui saad aru, et sinu tegemised ja jutt on tegelikult ka kellelgi korda läinud, oled kedagi inspireerinud ja sõna otseses mõttes kellegi elu muutnud.

See kõne tekitas mus kuhjaga häid emotsioone ja ma kohe tundsin, et pean selle endast välja paiskama. Kõigepealt külvasin muidugi Elari üle, kes seepeale käis välja, et äkki ma peaksin sellest ka blogis kirjutama. Ja siin ma nüüd olengi.

Köögiviljade aurutamine on tegelikult väga lihtne ja kindlasti väga paljud juba teevad seda. Ja kindlasti on paljudel ka kodudes bambusaurutid (või muud aurutid). Nii et ma ei jaga siin tegelikult mitte midagi uudset, iga uus on ju hästi unustatud vana. Kui juhtub, et keegi saab sellest postitusest natukenegi innustust, siis on see igati asja ette läinud!

Miks aurutada?

Aurutamine on kõige tervislikum viis toidu valmistamiseks. Seda mitte ainult põhjusel, et aurutamisel ei kasutata õli või muud rasvainet (nagu nt praadimisel või röstimisel, kuigi olgu selguse huvides mainitud, et siinjuures ei pea ma silmas seda, et rasvainete kasutamine toiduvalmistamisel oleks totaalselt ebatervislik või mitte vajalik – vastupidi, paljude toitainete omastamiseks värskest kraamist on just vaja rasvaineid, lihtsalt on vahe, kuidas ja milliseid rasvained toiduvalmistamisel kasutada), aga ka selle poolest, et nii säilitavad toorained ka nendes sisalduvad kasulikud ained. Ilmestamiseks võib tuua näite keetmisest, mille puhul läheb enamus kasulikest ainetest värsketest viljadest keeduvette – tulemuseks see, et kasulikum oleks tihti tarbida hoopis keeduvett, mitte aga enam keedetud vilju endid (supi tegemisel seda muret ei ole, kuna sööd nagunii kogu kraami ära).

Aurutamine säästab aega ehk on väga kiire viis toidu valmistamiseks. Kuuma auru käes valmivad köögiviljad minutitega – kõvemad juurviljad (nt porgand, kaalikas, naeris, kartul) valmivad u 8-10 minutiga, rohelised oad, spargel, rooskapsad, brokoli vaid mõne minutiga. Mõtle porgandi või kartuli keetmise peale, palju selleks tavaliselt kulub?

Ja vähetähtis ei ole toidu puhul ka selle maitse! :) Aurutatud köögiviljadel on n-ö “mitte lahjendamisest” ja “mitte maitsestamisest” tulenevalt ka puhtam ja tugevam naturaalne maitse.

Kuidas bambusaurutiga aurutada?

Klassikaliselt käib bambusauruti vokkpanni sisse, aga võib kasutada ka sobivas suuruses potti (jälgi, et auruti ja pott oleksid sarnases suuruses ja auruti istuks hästi ja kindlalt poti peale).

Auruti resti võib enne köögiviljade laotamist ka vooderdada (kuigi see ei ole kohustuslik ja mina seda ei tee), et hiljem pesemist vähem oleks (aga seda ei ole tavaliselt niigi palju). Selleks kasutatakse Aasias nt banaanilehti või Hiina kapsa lehti. Müüakse ka spetsiaalseid ümmargusi augustatud küpsetuspaberilehti, mida võib lihtsa vaevaga muidugi ka ise kodus teha. Erinevalt taimsetest vooderajatest ei anna küpsetuspaber ülejäänud toidule lisamaitset.

a) Pane panni või poti põhja u 5 cm vett – jälgi et vesi ei ulatuks aurutini, kui auruti vokkpanni sisse toetad.
b) Lase vesi suurel kuumusel keema.
c) Laota köögiviljad ühe korrusena ja suhteliselt hõredalt (kindlasti mitte nii tihedalt üksteise kõrvale surutult nagu siin illustreerivatel fotodel! :)) aurutirestile, pane kaas peale (jälgi, et köögivilju ei oleks liiga palju ja et kaas saaks vabalt sulguda).
d) Kui vesi on täies hoos keema läinud, tõsta auruti pannile.
e) Aurutamise ajal lase veel täiel kuumusel keeda (jälgi, et vesi panni põhjast otsa ei saaks – vajadusel lisa vett) ja püüa iga natukese aja tagant kaane alla mitte piiluda (alguses peab kogemuste saamiseks seda muidugi tegema). Aurutamise aeg sõltub sellest, kui kõva ja kui suur köögivili on.
f) Kui köögiviljad on valmis, eemalda auruti ettevaatlikult panni pealt, eemalda kaas (et vältida edasiküpsemist) ja asu võimalikult kiiresti sööma.
g) Kui soovid, võid värskelt aurutatud köögivilju maitsestada veidikese extra virgin oliiviõli, soola-pipra ja/või peenelt riivitud Parmesaniga.

Milliseid vilju aurutada?

Bambusauruti on pärit Aasiast, kus peale värske taimse kraami aurutatakse selles ka mereande, liha ja erinevaid tainasse mässitud pelmeenilaadseid roogasid (dim sum jt). Toon siin ära nimekirja köögi- ja juurviljadest, mis on aurutades eriti head, kuigi aurutada võib põhimõtteliselt kõike, mis hamba all ei karju!

Juurikad: porgand, pastinaak, juurseller, peet, kaalikas, naeris, kartul, bataat (maguskartul), maapirn

Kapsalised: brokoli (ehk spargelkapsas), lillkapsas, rooskapsas, nuikapsas

Muud: igasugused sibulad, spargel, rohelised oad, herned

Nipid-nõuanded-tähelepanekud:

– kui kasutad mitme korrusega aurutit, arvesta, et alumine korrus saab suuremat kuuma kui ülemine ehk alumisele asetada need viljad, mis nõuavad pikemat kuumutamist ja ülemisele need, mis vähem; samuti võid teisi korruseid koos kiiremini valmivate viljadega jooksvalt aurutamise ajal “vahele” lisada;

– mida vähem on aurutis asju, seda kiiremini nad valmis saavad;

– “maitsesta” restile pandud köögivilju teiste saadustega – nt küüslauguga, sibulaga (viimane on aurutatult isegi väga maitsev), ürtide vms;

– kui oled esteet, auruta peeti tervelt (nii kulub küll rohkem aega, aga peet ei määri aurutajat ära);

– aurutamisel võid vee asemel vastavalt soovile ja katsetamisisule kasutada muid vedelikke, nt puljongit, teed, õlut, veini, mõnd mahla või maitsestada vett nt ingveriviilude, apelsinirataste või muuga, mis pähe tuleb ja tundub, et võiks maitsva nüansi anda;

– aja kokkuhoiuks pese, koori ja tükelda köögivilju samal ajal, kui kuumutad vett;

– kui soovid, võid värskelt aurutatud köögivilju maitsestada veidikese extra virgin oliiviõli, soola-pipra ja/või peenelt riivitud Parmesaniga, aga võid aurutatud köögivilju kasutada ka salatiteks, püreedeks jne;

– pärast kasutamist pese auruti sooja vee ja harjaga puhtaks ja enne kappi panemist lase täielikult kuivada;

– bambusaurutil on ka teisi lõbusaid otstarbeid – köögis saad seda kasutada nt sõela või puuviljakausina, aga see on ka põnev “kingipakend” – ülejäänud kingi osised võid pista aurutisse, kaane peale panna ja soovi korral auruti paelaga lihtsalt kinni siduda.

Kas sul on bambusauruti (või mõni muu auruti)? Kas kasutad seda tihti? Mis on sinu lemmiktoidud-toorained, mida aurutades valmistada?

Õigupoolest ei ole ma vist kordagi mõelnud, et paneks vahest selle röstitud peetide retsepti blogisse. Kuigi see on kindlasti üks mu lemmikviise, kuidas peete süüa, tundub see lihtsalt liiga lihtne ja seda retseptikski nimetada on ilmselge liialdus. Aga… kuna mitu inimest on minult küsinud, kuidas ma neid peete ja “seda lõhna kööki” teen, siis siin ta nüüd on.

Röstitud peete teha on imelihtne ja tulemus saab väga maitsev. Samas lubab retsept endasse suhtuda väga vabalt. Kui mul ei ole tüümianit, röstin peete punega või ka üldse ilma igasuguste ürtideta. Kasutan seda, mida käepärast – nii värskeid kui kuivatatud ürte. Oluline on nautida tegemist selle algusest peale – alates sellest, et komponendid saab mõnusa lohakusega ahjuplaadile visata, maitsestada, kätega siuh-sauh läbi segada ning seejärel köögis lauda kattes mõnuleda, sest õige pea hakkab seda täitma tüümiani ja küüslaugu apetiitne lõhnasegu!

Peedid, nii nagu ka nt porgandid (mille puhul toimib see sama retsept ideaalselt), küpsevad röstides magusaks ja jäävad mõnusalt mahlased. Serveerin neid tavaliselt prae kõrvale kartuli asemel, aga ka salatina, lisades mõnd juustulist ja kui tuju on, ka veidi rohelist.

Küüslaugu ja tüümianiga röstitud peedid
1 ahjuplaaditäis

peeti, kooritud (sekka võib vabalt visata ka paar porgandit)
törts õli
soola
värskelt jahvatatud musta pipart
peotäis tüümianioksi
4-5 küüslauguküünt

1) Pane ahi 200 kraadi peale sooja.
2) Võta ahjuplaat, vooderda see soovi korral küpsetuspaberiga ja aseta sellele nii palju sektoriteks lõigatud peete, kui mahub – jälgi, et peedisektorid mahuksid plaadile kindlasti ühe korrusena.
3) Nirista sektoritele ühtlase peene nirena õli ja maitsesta soola-pipraga. Lisa tüümianioksad ja kooritud küüslauguküüned, suuremad neist võid ka poolitada.
4) Sega plaaditäis kätega läbi, nii et sektorid saaksid ühtlaselt õliseks.
5) Rösti ahjus, korra poole pealt sektoreid plaadil segades, u 45-60 min või kuni peedid on pehmed.
6) Serveeri soojalt prae kõrvale või naudi mõne juustulise ja rohelise kaaslasega salatina.

Pole lemmikumat juurvilja kui peet. Kui ma väike olin, haukasin keedetud peeti nagu õuna ja praegugi on enda tehtud suitsulihaga rosolje, see tuunitud peedi-küüslaugusalat ning lihtsad tüümiani ja küüslauguga ahjus röstitud peedisektorid sageli menüüs. Puudu oli mu peedirepertuaarist veel hea borš. Supp, mida ma väiksena nii väga armastasin, aga mis on viimasel ajal mu menüüst märkamatult haihtunud.

Aiamaal ja kasvuhoones kogu vajalik kraam olemas – see viga tuli kohe parandada. Otsisime emaga üles ühe paberilipiku, mille peale oli ema sõbranna kirjutanud käest-kätte levinud talveks purki tehtava boršipõhja retsepti. Vana hea klassika (aitäh sulle, Ilme!). Puhtalt mõte ilusast sügavpunasest boršist värske tilli ja külma hapukooretutsakaga ei jätnud süljenäärmeid laisklema. Viljad kasvuhoonest ja -kastidest korjatud (ainult kapsa pidime poest tooma), pestud-puhastatud ja borš võiski tasapisi potis valmima hakata. Olen seda usku, et kõik algab toorainest. Nii mõtlen sügiseti tihti, milline luksus see ikka on, kui toorainet saab oma aiamaalt võtta – paremat ega värskemat enam ju ei ole. Võib-olla on asi minu elavas fantaasias, aga minu meelest on seda nähtud hoolt ja armastust ka maitses tunda. Ja see ongi see “miski”, mida ei saa asendada ega ühestki maitseainepurgist “lünkade täitmiseks” peale raputada.

Nonii, ongi valmis. Esimene lusikatäis prooviks, veidi maitsete kohendamist ja kõik eeldused maailma parimaks supiks ongi täidetud. Lihtsuses peitub võlu, täitsa kindlalt kohe. No tõesti hea kraam!

Selle retsepti järgi valmistatud boršipõhja võid kasutada supi valmistamiseks, aga süüa ka salatina.

Borš (talveks purki)
20 x 0,5 l purki

Selle koguse valmistamiseks läheb vaja vähemalt 10 liitrist potti, aga kui nii suurt potti ei ole, võib teha poole koguse, siis piisab 5 liitrisest potist.

1 kg peeti*
1 kg porgandit
3 kg peakapsast
1 kg kurki (kuna mul oli hiigelkurgid, eemaldasin ka seemned)
1 kg tomatit
1 kg sibulat
1/2 l rapsiõli
200 g suhkrut
7 sl soola
5-6 loorberilehte
30 musta pipra tera
4 sl äädikat (30%)
tilli/peterselli
serveerimiseks hapukoort

1) Riivida (jämedalt) – porgand, peet, kapsas (viimase võid ka kapsariivi või köögikombaini puudumisel viilutada lihtsalt õhukesteks ribadeks)

2) Tükeldada – tomatid, kurgid, sibul (viimane peenemalt, esimesed jäta suuremad suupärased tükid)

3) Kuumuta suure poti põhjas õli.

4) Passeeri ehk kuumuta õlis porgand ja peet – 5 minutit. Passeerimine on oluline, et köögiviljad säilitaksid oma värvi.

5) Lisa kapsas ja maitseained: suhkur, sool, loorber, pipar. Kuumuta kaane all 20 minutit, vahepeal aeg-ajalt segades (kapsas läheb veidi kokku).

6) Lisa tomat, kurk, sibul, kuumuta kaane all 20 minutit, vahepeal aeg-ajalt segades.

7) Lisa äädikas, hakitud till/petersell ja keeda 2-3 minutit.

8) Pane valminud boršipõhi kohe pestud ja steriliseeritud purkidesse, sulge läbikeedetud kaantega. Säilita jahedas.

Maire Suitsu nõuanded Toidutarest, kuidas purke steriliseerida: “Lihtne viis purkide steriliseerimiseks on asetada purgid kohe pärast pesemist põhi ülespidi ahjurestile ja kuumutada 100 °C juures ahjus 20 minutit; vees keetmisel aitab purkidele 10 minutist, kaantele aga 1 – 2 minutist (selle võib asendada ka kaante korraliku pesemise ja sellele järgneva piiritusega ülehõõrumisega).”

Mina olen harjunud nii, nagu minu ema teeb, et pärast pesemist lasen veekeedukannus vee keema, kallan suure kausi põhja paar sentimeetrit vett ja keerutan siis purke küliti vees, kuni kogu purk on steriliseeritud. Samal ajal lasen kaantel väikeses potis paar minutit keeda. NB! Steriliseeri keevas vees ka kulp/lusikas, millega borši potist purki tõstad!

9) Supi valmistamiseks lisa 0,5 l purgisisule 500-750 ml vett, vajadusel maitsesta veel soola-pipraga ja lase korraks keema. Soovi korral võid lisada ka eelmisest söögikorrast ülejäänud liha või keeta lihast puljongi, lisada supipõhja ja tükeldatud liha. Serveeri borši hakitud tilli või peterselli ja hapukoorega.

* kogused on juba kooritud ja puhastatud köögiviljade kohta.

** boršifoto on n-ö illustreeriv, tegu on küll boršiga, kuid see on tehtud San Franciscos, Missioni linnaosas asuvas söögikohas Bar Tartine (väga mõnus koht, muide).

Alles paar päeva tagasi korjasin kasvuhoonest kilo jagu hästi küpseid, mmmagusaid kirsstomateid ja mõtlesin, mida nendega teha? India(pärased) road on mulle alati meeldinud ja juba lihtsalt nende peale mõtlemine paneb mul süljenäärmed tööle. Vürtsikad, soojendavad, milliste mõnusate maitsekooslustega! Chicken tikka masala (kana tikka vürtsikas kastmes), mis pidavat olema muide brittide lemmikroog, on minu meelest just tomatihooajaks loodud retsept! Eriti kui sügis akna taga juba vaikselt ulub ja/või ladistab, on mõnus seda trianglit turvaliselt köögiaknast vaadata, head muusikat kuulata ja klaasikest veini ja kõiki neid oh-kui-häid aroome nautida…

Selle roa valmistamiseks kulub u 1,5 h, aga need minutid on seda igati väärt – tomatid saavad ühe maitsvaima kuju, elamine täitub imeliste aroomidega, seest läheb soojaks ja kõht lööb pärast mõnuga nurru.

Koorene tomatikarri kanaga ehk kana tikka masala (ingl k chicken tikka masala) (vt pilte roast siit)
Aarti Sequeira mugandatud retsept.
6-le

Marinaad kanalihale:
200 ml maitsestamata (koore)jogurtit
3 sl ingveri-küüslaugupastat (vt valmistamist altpoolt)
1 tl soola
1/2 tl värskelt jahvatatud musta pipart
500 g kondita ja nahata kanakintsuliha, suupärasteks tükkideks lõigatuna

Kaste:
2 tl oliiviõli
3 sl võid
ülejäänud, u 80 g ingveri-küüslaugupastat (vt valmistamist altpoolt)
1-2 tšillit, hakituna (kui soovid vürtsikamat tulemust, ära seemneid eemalda)
2 sl tomatipüreed
1 tl garam masala‘t (India maitseainesegu)
2 tl paprikapulbrit
8 keskmist hästi küpset tomatit (või väikseid magusaid kirsstomateid vms, arvesta lihtsalt, et kokku oleks u 1 kg tomateid), hakituna
1,5 tl soola
200 ml vett (sõltuvalt tomatite mahlasusest võib kuluda ka rohkem)
õli grillimiseks
125 ml koort (35%)
serveerimiseks hakitud koriandrit ja keedetud riisi

Ingveri-küüslaugupasta:
100 g küüslauku (u 2 küüslaugu pead), puhastatud ja väiksemaks lõigatuna
100 g ingverit (1 keskmine ingverijuurikas), kooritud ja väiksemateks tükkideks lõigatuna
3 sl õli

1. Ingveri-küüslaugupasta valmistamiseks purusta küüslauk ja ingver õliga ühtlaseks pastalaadseks massiks. Selleks võid kasutada mini-kombaini (tavaliselt saumikseriga kaasas), blendrit või saumikserit. Seda pastat võid valmistada suuremas koguses ja säilitada seda 2-3 nädalat suletuna külmkapis ning kasutada seda erinevate kastmete, pastade vms maitsestamisel.

2. Marinaadiks sega kokku jogurt, ingveri-küüslaugupasta, sool ja pipar. Sega sisse kintsulihatükid, jälgi, et liha oleks marinaadiga kaetud ja jäta vähemalt 30 minutiks toatemperatuurile marineeruma (kuigi mida kauem liha marinaadis on, seda parem – kui lased lihal pikemalt marineeruda, hoia kaussi marinaadi ja lihaga lihtsalt külmkapis).

3. Kastme jaoks kuumuta suur pann, lisa oliiviõli ja või. Kui või on sulanud, lisa ingveri-küüslaugupasta ja hakitud tšilli ning kuumuta paar minutit segades. Lisa tomatipasta ja kuumuta, kuni pasta muutub värvilt veidi tumedamaks, u 3 minutit. Lisa garam masala ja paprikapulber ning kuumuta veel u 1 minut, et nende maitsed avalduksid.

Lisa hakitud tomatid, sool ja vesi. Lase mass keema ja lase seejärel madalamal kuumusel podiseda, kuni kaste on muutunud paksemaks, 20-30 minutit. Sõltuvalt tomatite mahlasusest võib juhtuda, et pead vahepeal veidi vett juurde lisama. Nüüd on vahepeal hea koht, et riis keema panna!

Kui riis keema pandud, kuumuta grill või grillpann (kui kumbagi ei ole, toimi samamoodi tavalise suure panniga). Pintselda grill kergelt õliga, raputa kanalihatükkidelt liigne marinaad maha ja grilli kanalihatükke kõrgel kuumusel, kuni liha on väljastpoolt saanud tumedad triibud, u 2 minutit mõlemalt poolt. Kana ei peagi seestpoolt kohe grillil küpseks saama, kuna see küpseb kastmed veel edasi.

Kui kaste on paksenenud, vala see blendrisse, köögikombaini või kasuta püreestamiseks saumiksrit, töötle mass ühtlaseks. Vala kaste pannile tagasi ja lase korraks keema. Lisa kana ja alanda kuumust, lastes kanal kastmes u 10 minutit tasasel tulel podiseda. Võta pann tulelt, lisa koor ja sega läbi. Serveeri koriandri ja riisiga.

Tomatitelembusest, nende ajaloost ja kasvatamisest kirjutasin pikalt ka juba 2 a tagasi postituses Pühendatud tomatitele.

Kui möödunud talvel olin nende headuses veendunud, püüdsin neid eelmise aasta suvel kohe ka ise Pärnus kasvatada. Vastab 100% tõele, et neid kapsaid tasub juba puhtalt ilu pärast kasvatada, sest need hurmurid püsivad ikka väga kaua kenas vormis, külmadeni. Sel aastal venitasid näiteks täiesti lõdva randmega jõuludeni välja. See foto on tehtud  Pärnu aias 13.11.2011 (!). Kusjuures ema sai kapsaid veel detsembriski noppida!

Aga mulle meeldib ka nende mõnus kergelt mõrkjas maitse ja krõmps tekstuur – sellepärast ongi need sel talvel jälle aina tihemini mu toidukotti potsatanud.

Kusjuures välismaiste piltide pealt olen näinud, et turumutid säilitavad ja müüvad neid varrega. See kõlab loogiliselt, sest kui need varre küljest ära võtta, närtsivad nad üsna ruttu (ise hoian neid kilekotiga külmkapis ja nii säilivad lühikest aega väga hästi). Eesti turgudel olengi aga ainult nii, mõtlen lahtilõigatuna, neid müügil näinud (ei tea, eks nad säilitavad neid ikka varrega koos, aga müüvad lihtsalt väikeste nupukestena?). Sellised väiksed mured mul siis :)

Suurtes toidupoodides olen neid ka sel aastal juba tihemini näinud, tavaliselt väikestesse karpidesse pakituna. Selliselt ei ole ma neid kunagi aga ostnud, sest selleks ajaks, kui ma poodi jõuan, on need tavaliselt seal karbis juba närtsinud ja krimpsu tõmmanud. Mulle meeldib ikka oma käega ilusad nupsud välja valida ja siis u 1,5 kg peal avastada, et ainuüksi enda lõunasöögiks on vist (päris kindlasti!) rohkem kui küll! Ja siis need rahuloleva näoga koju tassida. Nagu õnnelik jahimees. Või siis pigem ikka korilane.

Olen neid kapsaid teinud liha juurde lisandiks või ka niisama kergeks õhtunäksiks (sobivad hästi ka nt õlle kõrvaseks!). Eelmisel talvel röstisin neid tihti ahjus (nt palsamiäädikaga on väga head), aga tegin neist ka sooje salateid. Brüsseli kapsad sobivad väga hästi hapuka ja mahlase õunaga, krõmpsuvate pähklitega, juustuga, peekoniga… Võimalusi on lõputult.

Sel aastal olen rohkem praadimise peale pidama jäänud. Mulle meeldib, et nii saab kapsaste lõikepinnale mõnusa krõbeda kooriku (tänasel portsul on seda suhteliselt vähe, aga vahel lasen neil lõikepinna peal ikka tükk aega istuda, siis tekib mõnus kuldpruun pind).

Nagu ma kirjutasin, on nende valmistamiseks palju viise. Aga kindel on, et ega sibul, küüslauk, peekon, Parmesan neid kehvemaks tee ;)

Nonii, kujutan taustaks trummipõrina ja lotomasina kolina asemel näiteks… nugade-kahvlite klõbinat ja… üks, kaks, kolm…raamat läheb sulle, Kristel, palju õnne ja aitäh artikliviite eest ka! Luban, et su postkasti potsatab üsna pea ka sama sisuga kiri. :) Aga nüüd tänase väga maitsva postituse juurde… taustaks üks loosoovitus ka.

Ma üldse ei salga, et viimasel ajal olen hakanud kalduma Aasia suunas. Nii köögis kui ka peas toimetades. See on nii põnev maailm, mida ikka ja jälle midagi uut avastades tasahilju tundma õppida.

Täna tegin laksat. Laksat peetakse tavaliselt supiks, kuigi see võib tähendada ka kausi- või taldrikutäit (riisi)nuudleid supitaolises kastmes. Laksa ajaloo ja päritoluga on üsna segane lugu, aga see on väga levinud just Kagu-Aasias – Malaisias, Singapuris, Tais jne.

Laksasid on laias laastus 2 eri sorti: 1) curry laksa ehk paksemapoolne karrisupp, mille põhjaks on kookospiim, ja 2) asam laksa ehk magushapu maitsega supp, mille põhi on curry laksa‘ga võrreldes vedelam ning selgem ning mis saab oma hapuka maitse tamarindi viljalt. Aga et asi liiga lihtsalt ei kõlaks, on mõlemal laksatüübil veel väga-väga palju eri variatsioone. Siinne laksa on esimest tüüpi.

Kui ma seda laksat esimest korda tegin, sai kohe selgeks, et see on midagi täpselt minu maitsele! Kreemikas kaste magusast kookospiimast, hapust laimimahlast, veidi vürtikust… midagi lihtsalt nii head, et ma pidin täna selle laksa tegemise spetsiaalselt ette võtma, et see ka blogi jaoks üles pildistada ja et seda headust ka teistele edasi jagada. Ja et saaks seda jälle lõunaks nosida muidugi ka. Ja nagu minusugusele laisale inimesele kohane, on see roog väga mõnus ka sellepärast, et selle tegemine on väga lihtne, see valmib kiiresti ning on pealekauba ka väga tervislik ja kerge seedida! Nii et mul on igatahes pöidlad püsti ja soovitan :)

Kana-laksa riisinuudlitega (25-30 min)

(kohandatud Anjum Anandi retsept)

4-le

1 sl rapsiõli
1 keskmine sibul
1 pöidlasuurune jupp ingverit
3 küüslauguküünt
1/4 tl jahvatatud kurkimit
1 tl jahvatatud koriandrit
soola
1/2 tl värskelt jahvatatud musta pipart
250 ml kvaliteetset kanapuljongit
3 keskmist kanafileed või 4 kondita kintsu (soovi korral võib asendada tahke tofuga)
300 ml kookospiima
1/2 tl garam masala‘t
1 laimi mahl
150 g riisinuudleid
1 väiksem brokoli (võib asendada nt roheliste ubade, suhkruherneste või paksoi ehk Hiina lehtnaerisega)
serveerimiseks värkseid mündi- või koriandrilehti
(soovi korral võib serveerida veel porgandi ja värske ingveri ribasid)

Ettevalmistused (u 5 min)

1) Haki sibul väikesteks kuubikuteks.
2) Küüslauguküüned ja ingver haki nii peeneks, kui vähegi saad (pastataoliseks massiks) ja pane ühte kaussi.
3) Kanaliha lõika suurteks tükkideks (kui kasutad kintse, eemalda enne ka nahk).
4) Pese ja puhasta brokoli, lõika õisikud üksteise küljest lahti.
5) Tee/mõõda valmis 250 ml puljongit.

Valmistamine (u 20 min)

1) Kuumuta pannil õli. Prae sibul servadest pruuniks.
2) Lisa ingveri-küüslaugupasta ja kuumuta u 30 sekundit, kuni tunned küüslaugulõhna.
3) Lisa kurkum, koriander, sool, must pipar ja u 4 sl vett. Kuumuta, kuni vedelik on aurustunud.
4) Lisa puljong, lase keema ja keeda kaane all keskmisel tulel 10 minutit. Vedelik peaks selle ajaga tunduvalt kahanema.
5) Samal ajal keeda riisinuudlid pakil oleva juhendi järgi.
6) Lisa pannile kana, kookospiim ja garam masala, lase keema ja keeda kaane all madalal tulel, kuni kana on valmis (filee puhul u 5 min, sõltuvalt tükkide suurusest).
7) Sega sisse laimimahl, maitse ja vajadusel maitsesta.
8) Blanšeeri brokoliõisikud (ehk aja vesi potis keema, lisa brokoliõisikud ja lase u 1 min keeda, seejärel kurna ja jahuta õisikud kohe külma vee all maha – see peatab keemisprotsessi ja brokoli jääb mõnusalt krõmps).
9) Serveeri kaussidest või sügavatest taldrikutest. Aseta igaühele veidi riisinuudleid, kana, brokkolit ning kalla kastmega üle. Kaunista värkse mündi- või koriandrilehtedega (soovi korral ka porgandi- või ingveriribadega).

See räägib valikute paradoksist. Ehk lühidalt öeldes sellest, et tänapäeva läänelikes ühiskondades ei ole inimesed tänu valikuvabadusele ja valikuvõimaluste rohkusele tegelikult vabamad ega õnnelikumad, nagu võiks eeldada, vaid halvatud ja vähem rahulolevad. Aga et seda 20-minutilist videot mitte pikalt-laialt ümber jutustada, soovitan see video ära vaadata (lisasin igaks juhuks eestikeelsed subtiitrid ka). Mind pani igatahes mõtlema.

Me teame ja räägime palju sellest, mille poolest on valikuvabadus ja valikuvõimaluste rohkus hea. See on midagi, mille poole maailmas paljud riigid pürgivad. Vabadus valida ja omada võimalikult palju valikuvõimalusi võrdub inimeste jaoks tihti heaoluga. Aga palju harvem mõtleme, mis võib selles olla halba või mis need laiad valikuvõimalused endaga kaasa toovad?

Ma ei olnud selle peale kunagi nii mõelnud, aga kui ma seda videot vaatasin, sain aru, et tegelikult olen hakanud alateadlikult oma valikute tegemist mõnel juhul kärpima ja mõnel ka täielikult välitma.

Näiteks olin ma varem harjunud sellega, et mul oli igal pool ligipääs telefonile, arvutile ja internetile (mobiilside levib nüüd vist küll juba igas Eesti soos ja rabas, sülearvuti ei ole enam mingi haruldus ja võib vist öelda, et sama kehtib ka nutitelefonide kohta – mul seda veel ei ole, aga tundub, et kõigil teistel juba on). Ole kus tahad, ikka saad samu asju teha. Kui mõnus tundub praegu mõelda, et veel üsna hiljuti oli täiesti reaalne võimalus viibida nt puhkuse ajal (Eestis) kohas, kus sul ei olnud telefonist mingit kasu, sest sul lihtsalt ei olnudki levi! Või kui veel ei olnudki mobiiltelefone!

Ühel hetkel sain aru, et kui ma tahan midagi täiel rinnal nautida, millestki selle õige elamuse ja tunde kätte saada, pean need “kõik on võimalik” võimalused välistama – puhates telefoni ära panema, minema ilma internetipulga ja arvutita maale ning käima looduses ja tegema süüa vahel ka ilma fotokata! Ehk suruma ennast samasugusesse “akvaariumisse” nagu oli seal videoski. Ise endal käed piltlikult öeldes kinni siduma ja seadma enda psüühikale piirangud, et see tajuks, et selles konkreetses hetkes ei ole kõik võimalik. On ainult see, mis akvaariumisse jääb. Ja kui kõik ei ole enam võimalik, oskan ma olemasolevat palju paremini nautida, sest muid võimalusi, ahvatlusi ja alternatiive lihtsalt ei ole enam “menüüs”. On 1 fookus.

Minu jaoks oli see huvitav vaatenurk, mis tõi päris palju äratundmist. Kui palju tuleb meil tegelikult iga päev tegeleda valikute tegemisega? See on isegi veidi hirmutav. Kui tihti kõhkleme või kahtleme, kas tegime ikka õige valiku? Kahetseme? Süüdistame ennast? Jälle üks teema, millele tasuks igaühel ehk korra pikemalt peatuda.

Eelmisel nädalal ma lubasin, et teen midagi head nii blogi sünnipäeva, aastavahetuse kui ka Tassikese FB lehel 1111 fänni täitumise puhul! Nüüd siis tulebki see osa. Ja isegi, kui ma veel enne arvasin, et see tuleb täiesti teisest teemast asi, siis tegelikult ei peagi nüüd üldse kaugele hüppama.

Esiteks pean ütlema aitäh M-L’le, kes mulle kunagi Merit Raju blogi ja raamatut “Hingele pai” soovitas. Naljakas, et tegelikult olen ma isegi seda raamatut teistele kinkinud, aga mitte kunagi ise lugenud. Nüüd pean omakorda saatma tänusõnad veel ka M-le, kes mulle selle raamatu jõuludeks kinkis ja tänu kellele ma 3 õhtut järjest toitusin raamatust sisse ahmitud inspiratsioonist. Aga kuna see esimene raamat ilmus juba 2 aastat tagasi ja on tõenäoliselt ka väga paljudel juba riiulis olemas, siis ei kingi ma ühele blogi lugejale mitte seda raamatut, vaid hoopis Merit Raju uue, kuu aega tagasi ilmunud raamatu “Leia oma tee”!

Nagu öeldud, ahmisin esimese raamatu endale 3 õhtuga sisse – nii palju äratundmist ja nii palju häid ja õigeid mõtteid! Tihti oli tunne, nagu rebitaks sõnad suust või õigemini mõtted peast. See seletab ka mu agarust, et veel enne esimesega ühele poole saamist jõudsin käia raamatupoes ja ka Merit Raju värskema raamatu seotada. Nüüd loen huvi, rõõmu, suure äratundmise ja inspiratsiooni tähe all seda teist, kus jutustavad oma tee otsimisest ja leidmisest lisaks Meritile ka paljud teised Eesti inimesi.

Kuna tavaliselt loen ma seda voodis enne magama minekut (öeldakse ju, et 2h enne magamaminekut tuleb teha endale meeldivaid ja rahulikke asju), siis on sellel küll hea mõju, aga seda hoopis teises mõttes. Tavaliselt loen ma voodis raamatut ja juba 2. leheküljel vajub silm kinni. Selle raamatu puhul on aga pärast tule kustu panemist pea paksult mõtteid täis. Magada ei saa ja üsna pea leian ennast jälle pimedas toas voodi kõrvalt pastakat ja paberit haaramas, et oma – tol hetkel väga lahedatena tunduvad – ideed ja mõttekäigud kuskile kindlasse kohta kirja panna. Sest elu on korduvalt näidanud, et ka kõige suurema veendumuse ja tahtmise korral neid hommikuti lihtsalt enam ei mäleta!

Niisiis, armas lugeja! Kui sa soovid seda raamatut endale saada, siis anna endast lihtsalt märku! Jäta oma mõte selle postituse, Merit Raju ja tema raamatute, blogi, tegemiste või kas või selle retsepti või siin olevate fotode kohta. Ühesõnaga, anna endast mistahes viisil märku, sest raamatu saab kingiks üks sooviavaldaja :)

Aga nüüd ka toidust. See siin on üks mu viimasel ajal lemmikumaid lihtsaid lõuna- või õhtusööke. Üliihtne, kiire ja tervislik. Talvisel ajal teeb seest mõnusalt soojaks ja täidab kõhtu, seda tänu vürtsidele ja tofule (sojapiimast valmistatud juustutoode), mis sisaldab suhteliselt palju taimseid valke ja süsivesikuid, samas vähe rasva ja kaloreid.

Vürtsine tofusegu (kohandatud Anjum Anandi järgi)
Aeg: 15 minutit
1-le

0,5 väikest sibulat
1 roheline tšilli
1 küüslauguküüs
6-8 kirsstomatit (või 1-2 tavalist)
0,25 tl kurkumit
0,5 tl jahvatatud vürtsköömneid ehk juustuköömneid (ingl k cumin)
0,5 tl garam masala‘t (tee ise või osta poest valmis maitseainesegu)
soola
värkselt purustatud musta pipart
100 g tofut (mul oli tilli ja peterselliga)
vett
peotäis värsket koriandrit

Koori sibul ja küüslauk. Haki sibul peeneks ja viiluta küüslauk. Eemalda tšillist seemned ja haki peeneks. Pese ja poolita kirsstomatid (kui kasutad tavalisi tomateid, siis haki lihtsalt suupärasteks väikesteks tükkideks).

Kuumuta pannil õli. Lisa sibul ja tšilli ning kuumuta pannil paar minutit, kuni sibul hakkab muutuma pruunikaks. Lisa küüslauk ja kuumuta seni, kuni tunned küüslaugulõhna (u 30 sekundit). Lisa tomatipoolikud, kurkum, vürtsköömned, garam masala, sool ja pipar. Sega läbi ja kuumuta aeg-ajalt segades, kuni tomatid hakkavad pehmeks minema (u 2 minutit). Lisa kuubikuteks lõigatud tofu ja väike sorts vett. Sega läbi, kuumuta ja suru tofu tükke pannilabida või puulusikaga kuumutamise ajal väiksemaks, kuni need on ühtlaselt väiksed. Enne söömist puista peale värsket hakitud koriandrit.

Ja lõpetuseks tsiteerin üht lihtsat nõuannet, mille ma Merit Raju esimesest raamatust leidsin ja mille peale diivanil omaette itsitama kukkusin: “Mälu korralikult. Maos ei ole hambaid!” Ma ei tea, kas ma itsitasin, sest see oli tabavalt öeldud või ma kujutasin väga elavalt ette hammastega magu… igaljuhul oli see mulle sellel hetkel ja tolles kontekstis väga naljakas! :)

Sain ta täiesti ootamatult sünnipäevaks Ü-lt ja K-lt (küll on ikka hea, kui inimestel nii täpne silm, et panevad kohe 10sse). Möödunud nädalavahetusel, pärast pidulikku osa ehk siis, kui Eesti taasiseseisvumise pannkoogid olid vaarikatoormoosiga söödud, tegime muidu patriootidena südamed kõvaks ja asusime esimese iseseisva pastakatsetuse kallale. Jamie järgi otsustades käib kõik imelihtsalt, aga mõtlesime kohe kõhklevalt, et eks oma silm (või peaks ütlema hammas?) on ikka kuningas.

Tegime taina käsitsi (alustuseks 2 inimese ports – 2 muna ja 200 g jahu). Jahu lauale kuhja ja siis toasoojad munad sinna keskele kraatrisse.

Kloppisin munad lahti ja segasin tasapisi jahuga, kuni mass oli piisavalt paks et seda kätega mudida. Muljusin taina ühtalseks palliks, nii et see käte külge enam ei kleepunud ja oli ühtlane. Tundus, et kõik läheb plaani järgi ja nüüd võib asuda huvitama osa, rullimise juurde.

Millegipärast olen ma alati arvanud, et see taina rullimine on umbes nagu sokikudumine, et kõigepealt tee vanaema juures 2 aastat kuiva trenni ja siis võib-olla on lootust. Ma ei tea, kas see oli nüüd algaja õnn (eks järgmine kord paistab), aga sel korral oli see küll imelihtne, leiutama ei pidanud hakkama. Kõigepealt alustasime umbes 3 mm vahega (nr 1) ja lasime taina sealt 6 korda läbi, iga kord enne rullimist murdsin taina pooleks ja lisasin väheke jahu. Seejärel läksime samm-sammult väiksematele vahedele üle (nr 2, 3, 4 ja 5, igas vahes rullisime ühe korra). 6-ga tundus, et on vist juba õhuke küll.

Viimased nädalad olen teadaolevalt hõljunud tomatilainel. Küll bruschetta‘d, siis kuivatatud tomati pesto (sellest pean vist kohe eraldi loo kirjutama) ja nüüd siis üllatus-üllatus – tomati-ricotta ravioolid. Täidise tegin enne pastaga möllamist valmis – selleks võtsin u 150 g kuivatatud tomateid, 5 basiilikulehte, 1 värske küüslauguküüne ja sutsu soola. Suristasin minikomabainis kõik ühtalseks ja segasin hommikustest pannkookidest üle jäänud 100 g ricotta‘t lihtsalt juurde.

Edasi jagasin pastalindi mõtteliselt pooleks (nii pikku- kui laiupidi) ja jaotasin täidise poolele lindile ära (sain sellest kogusest 24 raviooli). Katsin hunnikud teise poolega tainast ja surusin vahed näppudega kinni. Edasi oli vaja veel vaid nuga ja paari enam-vähem sirget lõiget ja ravioolipätsid olidki valmis.

P.S. Väike nipp: kui tahta ravioolid normaalselt (loe: mitte jõudu kasutades) laualt kätte ka saada, pane enne kindlasti jahu ka alla! :)

Siis panin vee ohtra soolaga keema, lisasin väikse tilga oliiviõli ja keetsin ravioole u 1,5 minutit. Samal ajal sulatasin pannil killukese võid koos seedermänniseemnetega.

Ravioolid taldrikusse, sulavõi ja seedermänniseemned kastmeks peale, natukene riivitud Parmesani ja valmis ta oligi. Oli ikka hää küll, eriti kui mõelda, et algusest lõpuni enda tehtud…

… amps! Ja siis läksime Vabaduse Laulule. Nüüd ei jää enam muud üle – esimene vasikas aia taha aetud, tuleb Ü ja K vist külla pastale kutsuda.

P.S. Jahuga võib tegelikult keegi kogu aeg vehkida. Nii alla kui peale ja vahele ka. Siis on kindel, et mitte miski mitte kuskile kinni ei jää.

Ja pssssst… kui kellelgi jäi nägemata minu liikuvate piltide kokkuvõte ülivõrdes kulgenud Augustiunetusest, siis siin see on. Minu ehk siis toidulisest vaatevinklist.

Kes ilma jäi, siis järgmisel aasta uus ja kuuldavasti veel vägevam võimalus :)
 

Tõsi, päris plaanipäraselt see ei läinud, kuna seltskond on aktiivne (kes töötab nädala sees väljamaal, kes elab ja hingab bändi töögraafikuga ühes rütmis ja kes on niisama ettevõtlik) mistõttu mõningane kadu oli kahjuks paratamatu. Aga grilliõhtu siiski toimus ja teemaks kujunes sujuvalt palsamiäädikas (kuigi tagantjärele hinnates ei jäänud ka sääsed üldse palju maha), kuna üks osa aktiivsetest perekonnatuttavatest otsustas neid hakata maale tooma (kui huvi pakuvad Itaalia väiketootjate veinid või palsamiäädikad, siis soovitan korraks Frizza lehele sisse astuda, kui aga sääskedest lahtisaamine, siis lugeda seda artiklit).

Sissejuhatuseks sai otsitud igasuguseid ideid grilliõhtule, kus oleks kasutatud palsamiäädikat. Nende seas nii igipõlised lemmikud (nagu ahjus kuivatatud tomatid, tomati-mozzarella või rukola-mangosalat), aga ka uued üllatajad: grillitud banaanid peekoniga (mmmm!), grillitud rabarberisalat (mmm-hmmm-hmm!) ja ülejäänud asjade üle võib nüüd vaielda, aga mulle meeldis väga ka mustas marinaadis sea kaelakarbonaad ja ürdikanafilee (mis sai muide üllatavalt mahlane ja üldse mitte kuiv!).

Õhtu oli tore. Oli päikest, palavust, veini, sääski ja head seltskonda. Õhtu tipnes kohvi ja jäätisega ja mis siin salata – ka superstaari hääletusele elavalt kaasaelamisega (ja sama suure pettumisega). Aga see selleks. Nüüd rida retsepte, mida me grillõhtul mekkisime, ja ka üks uudis!

EELROOG

Peekonisse keeratud banaanid

3 banaani
u 15 peekoniriba
hambatikke

Koori banaanid ja lõika 3-4 cm pikkusteks juppideks. Mässi peekon ümber banaanitükkide, kinnita hambatikuga ja grilli u 5 min või kuni peekon on krõbe. Idee pärit Pärnumaa Meistrivõistlustelt Grillimises.

***

Ahjus kuivatatud tomatid

500 g kirsstomateid
2 sl oliiviõli
1 sl palsamikreemi
3 väikest pune oksa
soola-suhkrut

Sega kausis oliiviõli, palsamikreem, peeneks hakitud pune, sool ja suhkur. Poolita kirsstomatid ja keeruta neid (osade kaupa) kastmekausis. Seejärel laota lõikepool ülespool ahjuplaadile ning kuivata ahjus 50 kraadi juures pöördõhuga programmiga vastavalt soovile 4-14 h. Minul oli esialgne plaan hoida neid 4 tundi, aga see ei toonud soovitud tulemust, hoidsin üle öö ahjus, kokku 14 h.

PEAROOG

Sea kaelakarbonaad mustas marinaadis

0,5 tl köömneid
2 nelki
1 kuhjaga tl jahvatatud punast paprikat
1 apelsini koor ja mahl
väike punt värsket tüümiani
4 küüslauguküünt
150 ml ketšupit
6 sl palsamiäädikat (mina kasutasin 3 sl tšillimaitselist palsamikreemi, 3 sl traditsioonilist)
soola-pipart

600 g tükk sea kaelakarbonaadi (5 viilu)

Purusta köömned ja nelk kombainis või uhmris. Lisa paprika, apelsinikoor ja -mahl, tüümian, küüslauk, ketšup ja palsamiäädikas, sega ühtlaseks. Lõika liha 5 viiluks ja maitsesta mõlemalt poolelt soola ja pipraga, seejärel keeruta neid marinaadikausis, kuni lihatükid on sellega täielikult koos. Jätsin liha marinaadi 6 tunniks (aga minimaalne aeg oleks 1 h). Grilli liha ühelt küljelt 2 min, seejärel teiselt 2 min (et mahlad kinni kõrvetada), seejärel grilli kaane all, keera u 4 min järel ja pintselda alles jäänud marinaadiga kuni liha valmis (sõltuvalt grillist, kuumusest, ilmast jne 15-20 min). Retsept raamatust Cook with Jamie (lk 181).

***

Palsamiäädikaga “praetud” toorvorstid

toorvortse (peeneid või pakse)
palsamiäädikat või -kreemi (me proovisime ühed Barbeque omaga, teised kirsiga)

Keeda toorvorstid eelnevalt (seda võib varem juba teha) vastavalt vorsti paksusele 7-12 min. Grillimisel tee fooliumist vann ja pane grillrestile. Vala vanni palsamiäädikat või mõne maitsega palsamikreemi ja lisa vorstid. Keeruta vorste grillimise ajal, kuni need on ühtlaselt siirupitaolise kastmega kaetud (u 10 min). Idee Nami-namist.

***

Ürdimarinaadis kanafilee

1 sidruni koor ja mahl
3 oksa piparmünti
3 oksa basiilikut
2 oksa punet
8 küüslauguküünt
6 sl oliiviõli
3 sl valget palsamiäädikat
1 tl musta pipart, purustatud
3 tl meresoola

4 kanafileetükki

Tee marinaad juba päev varem valmis ja jäta üleöö külmkappi seisma, seda iga paari tunni tagant loksutades. Soovitan võtta mõne kindlalt suletava purgi, kuhu marinaadi tegema hakata. Riivi sidrunilt koor, pressi mahl purki, lisa peeneks hakitud ürdid, küüslauk (ka peeneks hakitud), oliiviõli, palsamiäädikas, must pipar ja sool. Enne grillimist määri terved kanafileetükid marinaadiga kokku ja grilli ühelt poolt 1,5 min, teiselt poolt 1,5 min, seejärel kaane all jälle esimeselt poolelt 3 ja teiselt 3 minutit (see aeg eeldab korralikult kuuma grilli – saad hoida kätt grillresti kõrgusel 3-4 sekundit, aga mitte kauem). Marinaadi retsept raamatust Meistrite Grilliraamat (lk 67).

LISANDID

Tomati-mozzarella salat

5-6 tomatit
2 pk (250 g) mozzarella‘t
peotäis basiilikulehti
palsamiäädikat või -kreemi

Viiluta tomatid ja mozzarella ühejämedusteks ratasteks ning laota vaheldumisi kaussi. Puitsa peale basiilikulehti. Meie lasime igalühel salati seejärel taldrikusse tõsta ja siis ise erinevate kastmetega, kas palsamiäädika või palsamikreemidega proovida.

***

Rukola-mangosalat

3 suurt peotäit rukolat (ehk põldvõõrkapsast)
2 küpset mangot
1 tl fariinisuhkrut
palsamikreemi

Tükelda mango kas viiludeks või kuubikuteks ja pane koos rukolaga kaussi. Lisa fariinisuhkur ja sega kergelt läbi. Meie katsetasime igaüks oma taldrikus erinevaid palsamikreeme ja nii tuleb minu meelest ka parem tulemus, kui palsamikreem lisada alles igaühe portsjoni juurde (mitte suures kausis).

***

Grillitud rabarberisalat

u 10 vart rabarberit
2 punast sibulat
4-5 sl fariinisuhkurt
5 cm pikkune ingveritükk
4-5 sl palsamiäädikat või -kreemi
fooliumit

Pese rabarberid (ära koori) ja lõika u 10 cm juppideks. Koori sibul, lõika veeranditeks ja viiluta suhteliselt jämedateks viiludeks. Riivi või lõika ingver väikesteks tükkideks. Jaota rabarber, sibul, fariinisuhkur, ingver 6-8 fooliumitüki peale, lisa palsamiäädikas ja voldi pakid kokku. Grilli u 10 min, serveerimiseks pane pakkide sisu ühte kaussi kokku. Idee autor  Tiina Lebane.

DESSERT

Palsamikreemine jäätis

1 pk (või soovi korral 2 :P ) koorejäätist
erinevaid palsamikreeme

Serveeri jäätis kaussi ja maitse erinevate palsamikreemidega (minu lemmikuks sai jäätise peal sidruni kreem, lihaga aga mustikaga ja noh.. traditsioonilise ja siirupise palsamiäädika vastu mozzarella-tomati salatis ei saa ikka miski!).

Kui kellelgi on veel huvitavaid ja häid järele proovitud suvehooaja retsepte, kus kasutatud palsamiäädikat, on need väga teretulnud! :) Täna õhtul ei jõua kohe järele proovida, sest ootama teie kõikide toel võidetud õhtusöök Taevarestoranis (!), aga homme on ka päev! Üüratud tänud teile kaasaelamast! :)

P.S. Tassikesel on suure küsimise peale (et miks veel ei ole) nüüd ka Facebooki leht. Sinna pistan lisaks uutele postitustele ja fotoampsudele ka sellised väiksemad palad, mis blogisse ei jõua, aga elu teevad heaks ikka! Huvilised on oodatud ja palutud sisse astuma ;)

Viimased 4 nädalat olen osalenud ühel koolitusel, mis on suure osa minu ajast ja energiast endale röövinud. Seda õnneks ikka ja ainult heas mõttes, sest koolitus läks väga asja ette ja üldse oli kõik väga viimase peal ja super. Ja kui  nüüd möödunud nädalavahetuse emadepäev välja arvata, läks ka see suhteliselt suure töötegemise tähe all. V.a. reede – sest selle teine nimi on ju teadaolevalt pitsaõhtu. Nüüd ongi mõnus siin päikese käes vedeledes ja mõnuledes see õhtu kokku võtta ja pitsataigna retsept sooviavaldajate jaoks üles riputada. Teiega oli tore! :)

Meite pool toimuvale ja välja hõigatud pitsaõhtule kogunes vist oma 13 sõpra ja kuna nii suurele kambale 3käigulise õhtusöögi pakkumine mu 4toolilise söögilaua taga pole minu (ega tõenäoliselt ka külaliste) helesinine unistus, siis tuli midagi muud välja mõelda. Mõeldud-tehtud: pizza night it is!

Tegelikult sain selle mõtte ja ka taignaretsepti ühelt healt sõbralt ja kokalt Laurilt juba mitu aega tagasi (näed nüüd, aega läks, aga asja sai!). Viimaste kuude jooksul oleme selliseid pitsaõhtuid juba mitu tükki maha pidanud. Nüüd siis leiavad lõpuks ka jahukogused ja õhtu klõpsud blogisse.

Mida tähendab pitsaõhtu? 1) Minu jaoks enne külaliste tulekut tomatikastme valmis keetmist, taigna sõtkumist ja kergitamist ning suuremal hulgal kõikmõeldavate pitsa peale sobivate toiduasjade sobivasse suurusesse tükeldamist. 2) Külalistele aga jahuseid käsi, suurt rõõmu isetegemisest ja otsustusvõime kahanemist, sest erinevaid katteid on palju ja tavaliselt lõppeb see sellega, et pitsa peal on peaaegu et kõike (nagu juuresoleval pildi ka näha on – muide, kui kellelgi peaks olema vajadus ühe hea müügijuhtimistarkvara järele, siis soovitan nende samade Pipedrive‘i poiste poole pöörduda, kes oma “müügitoru” väga eeskujulikult ka pitsa vormi suutsid “progeda”). Ühesõnaga on selline pitsaõhtu üsna mõnus viis, kuidas peol väheke tegevust pakkuda (tühjade kõhtudega pole eriti kartust, et keegi pirtsutama hakkaks) ja lisaks saab ka pererahvas vähe vabamalt võtta. ;)

Alustuseks valmistan ma tavaliselt tomatikastme (saab edukalt juba nt eelmisel õhtul valmis teha):

1/2 salatisibulat
5 küüslauguküünt
8 sl oliiviõli
2 x 400 g kooritud tomateid (omas mahlas)
korralik punt basiilikut
soola-pipart

Haki küüslauk ja sibul, kuumuta suuremas potis oliiviõli, lisa sibulad ja küüslauk, kuumuta paar minutit. Lisa tomatid, basiilikulehed ja keeda kokku. Lisa sool ja pipar ning püreesta kogu poti sisu ühtlaseks. Keeda tasasel tulel kaste alla ja pane purki hoiule.

Umbes 8 suure pitsa superlihtsa ja -hea taigna jaoks läheb vaja:

1 kg nisujahu (või 800 g nisujahu ja 200 g durumjahu (kas keegi teab, kust seda viimast Tallinnas saab?))
4 spl oliiviõli
14 g kuivpärmi
550 ml käesooja vett
soola (viisakalt, nagu Lauri õpetas)

Pane kõik ained suurde kaussi (või laua peale) kokku ja sõtku taignaks. Sõtku, kuni taigen ei jää enam kuskile kinni ja on mõnusalt siidine (võtab u 10-15 min). Kuumuta ahi 50 kraadini ja lülita siis välja. Pane tainas niiske rätikuga kaetud kausiga u 1 tunniks ahju kerkima.

Pitsakatte jaoks võib kasutada mis tahes lemmikuid, aga mõned näited meie valikust: salaami, toorsink, tuunikala, suitsukana, pärlsibul, oliivid, kapparid, šampinjonid, basiilik, tüümian, rukola, mozzarella, sinihallitusjuust, lepasuitsujuust, tšilli ja päikesekuivatatud tomat.

Pitsasid võib teha väikseid (igaühele oma) või suuri, õhemaid või veidi paksemaid. Maitse asi, mulle meeldivad õhukesed. Taigna peale määrida tomatikastet ja laotada soovitud aineid. Küpsetada ahjus 200 kraadi juures u 10 min.

Lõpuks ometi jõudsin jälle üle tüki aja Pärnusse. Esiteks tulitas juba Tallinnas akna all kasvavate taimede pärast (mu uus rabarber Red Champagne ootas juba ammu-ammu mahapanekut), teiseks oli tahtmine suur, et valdused aias üle vaadata ja loomulikult ka grill sel aastal esimest korda kuumaks kütta.

Need olid hästi pragmaatilised põhjused. Tegelikult oli asi selles, et ma nägin oma selle kevade esimesi märtsi- ja lumikellukesi Kosmose trammipeatuses, ja purgis! Ja mul hakkas selle peale lihtsalt imelik olla. Mitte et see tädi sel varahommikul oleks mind seal kuidagi halvasti silmanud, ei! Lihtsalt väga veider oli tajuda, kui asfaldiseks mu elu vahepeal muutunud oli.

Vastukaaluks kulges tänane päev üleni aias ja väga töiselt, ladusalt. Juba hommikul oli paljulubav ilm, s.t päeva esimeses pooles oli palju päikest, teises pooles ainult lubas. Õnneks õhtuks tuli uuesti välja. Aga mis sest, praegu tundub, et piisab ainult sellest, et aias pole lund ja õhk on naabruskonnas tehtud lõkkelõhnast paks.

Kusjuures see tigu ei olnud üksi. Lisaks talle märkasin kuldnokka ja ürdipeenart korrastades ka esimest sääske (linnas meie teed ei ristu) ja sain loomulikult kohe ka märgistatud. Samas oli kuidagi kahju kohe selle aasta esimest sääske maha lüüa, nii et jätsin ta ellu. Olgu tal ka hea päev (ja minul lootust edasisele paremale koostööle). ;)

Nagu öeldud, päeva esimene pool oli päikest täis, teine üllatas pärast grillil küpsenud lõunasööki ja täpselt hekilõikamise stardi ajal hoovihmaga, mistõttu sai hekilõikamisest sujuvalt hoopis autopesu.  Ja kui valmis, ootas katuse all terrassil aurav kohv ja pähkline šokolaadiamps.

Oli mõnusalt asine päev, nii et õhtune saun ja kohupiima-virsikukook väsitasid korralikult ära ja ajasid magusa une peale. Nüüd magama. Huvitavaid unenägusid ja homseks-ülehomseks mõnusat munade värvimist-koksimist! ;)

Aga pühapäev oli mõnus veel ühel põhjusel. Nagu tänapäeval hommikurutiini juurde – umbes sinna duši all käimise ja hambapesu vahele – kuulub, logisin Facebooki vaatama, mis maailmas uut on. Ohoo, mingi kiri. Palju õnne! Ma võitsin Misu FB kampaanias kõrvarõngad. Uskumatu, ma ei võida ju mitte kunagi mitte midagi. Vägev! Ja mis veel – need ei ole tavalised kõrvarõngad, vaid tassikestega kõrvarõngad, tas-si-kes-te-ga, ideaalsed! :)

Kokkuvõttes üks paksult meelehead täis pühapäev. Ja veel, veidi silmailu rohelis-valgetest tulpidest. Maasikaid sain laupäeval kah, aga need said pühapäevaks juba kahjuks otsa.

Ja nagu  ma mõni postitus tagasi manisin, avasin suure hurraaga kevad-suvise salatihooaja. Nüüd siis sellest sahtlist järgmine kokanduslik mõttevälgatus – väikese kaldega tomati-mozzarella salat. Ei ole nüüd oma mõttega üldse originaalne, aga ei saa ka päris eirata – tegemise ajal kerkis silme ette vägisi suvine aeg – umbne kasvuhoone, vohav basiilik, erinevat sorti tomatitaimed… ja see lõhn! Mu lemmik sort on juba väikesest peale olnud Härja Süda. Kahjuks on selle taime leidmine turult viimastel aastatel väga keerukaks osutunud. Vähemalt Pärnu omal. Igatahes tegi igatsus oma töö ja võib vist öelda küll, et mis meelel, see keelel!

Kahe taldrikutäie salati tarvis läheb vaja:

10 kirsstomatit (või nagu mina tegin, osaliselt suuremaid-väiksemaid, kollaseid-punaseid vms)
150 g mozzarella‘t
peotäis basiilikulehti
oliiviõli
soola

Pesto jaoks:

1 küüslauguküüs
näpuotsatäis jämedat soola
1 sl seedermänniseemneid
2 peotäit basiilikulehti
u 2 sl oliiviõli
1 sl parmesani, peenelt riivitud

Kuumuta ahi 100 kraadini. Pese ja poolita tomatid, laota lõikekülg ülespool ahjuplaadile. Puista üle soolaga, nirista peale veidi oliiviõli. Hoia ahjus u 1,5 h (kui on segamini suuremad-väiksemad, siis väiksemad tomatid võib u 1 h pealt ära võtta). Vahepeal valmista pesto. Esimesena purusta kombainis küüslauk soolaga (vaid paar sutsu), seejärel lisa seemned (ka vaid paar sutsu), seejärel basiilikulehed 2 satsis (ka 1-2 väikest sutsu). Seejärel lisa juust ja õli, sega pesto läbi.

Kui tomatid valmis, võta ahjust ja lase veidi jahtuda. Rebi mozzarella tükkideks ja laota taldrikule, tee sama basiilikulehtedega ning ahjutomatitega. Kõige peale nirista värkset pestot. Nämm! :)

Mind on juba pikemat aega vaevanud see küsimus, miks meil siin Eestis nii vähe brokolit süüakse? Jah, brokoli on küll kallim kui kartul, aga sa ei lähe ju ka raamatupoodi ega osta sealt kõige odavamat raamatut! Miks ei võiks siis ka toidupoes asju nende sisu järgi valida? Eriti kui sul sul on sisuliselt valida ju “Banaanil on nohu” ja Tammsaare vahel (või tuleks tänapäevases mõistes tuua paralleel “101 maailma parimat dieeti” ja “Minu Eesti” vahel?). Mõte on igal juhul sama.

Minu toidulaul on brokoli kartulit juba pikka aega asendanud. Ja ma olen täiesti kindel, et kui Eestis vahetaksid inimesed kas või 2 korda nädalas oma toidulaualt kartuli brokoli vastu, oleks sellel meie tervisele juba positiivne mõju. Sellepärast ka postitus ühest väga lihtsast viisist, kuidas brokoli oma toidulaual tihedamaks külaliseks teha. Viimase aja täielik lemmik ;)

Seda rooga võib süüa nii lisandina liha kõrvale kui ka niisama salatina, asendada pähklid mõne teise sordiga, jätta õunad üldse ära, teha jogurtikastmega jne jne. Võimalusi on palju, tuleb lihtsalt leida selline kooslus, mis endale kõige maitsvam tundub :)

Retsept kahele:

1 keskmise suurusega brokoli
2 väikest šalottsibulat (või 1 punane sibul)
1 sl oliiviõli
1 sl värskelt pressitud sidrunimahla
1/2 tl soola
1/2 tl pipart
1 tl suhkrut
peotäis seedermänniseemneid
2 väikest õuna

Kõigepealt poolita šalottsibulad ja lõika hästi õhukesteks viiludeks. Pane väiksemasse kaussi oliiviõli, sidrunimahl, sool, pipar ja suhkur ning sega kõik ühtlaseks. Lisa sibulaviilud ja lase neil marineeruda. Võta suurem pott ja pane veega tulele. Tükelda brokolipea väikesteks õisikuteks. Kui vesi on keema hakanud, lisa veele u 2 tl soola ja pane brokoliõisikud vette. Keeda ainult 20-30 sekundit, seejärel kurna brokoli sõelale ja jahuta ohtra külma veega. Jäta brokoli nõrguma. Lõika õun 4 sektoriks, eemalda seemnekojad ja lõika suupärasteks tükkideks (kui kohe salatit sööma ei hakka, siis tuleks õunaviilud sidrunimahlada kokku teha). Võta suurem kauss, pane sinna nõrgunud brokoli, õunad, sibulad ja seedermänniseemned. Sega läbi ja võibki sööma asuda.

Missuguses rüüs brokoli on veel maitsev? Kõiksugused soovitused brokoli serveerimiseks on väga teretulnud! :)

Avokaadod ja igasugused tsitruselised on praegu poes väga hea küpsusastmega, nii et lausa lust on sellist värvilist taldrikut kokku panna. Rääkimata avokaado ja greibi omavahelistest headest suhetest. ;) Hernevõrsed noppisin salati tarbeks jälle oma akna alt, mungoa idud urgitsesin purgist. Ahjaa, ja kõrvale kuulasin üht (minu jaoks uut, tegelikult juba vana) Norra ansamblit Kings of Convenience. Üks hea kevadine lugu neil, Mrs Cold. Mõnus! :)

Selleks laksu-nimeliseks pealkirjaks sain inspiratsiooni kohvikust Kompott, kus pakutakse ingverilaksu (värskelt pressitud ingverimahl pitsist), ka ikka profülaktika eesmärgil. Käisin seal alles nüüd I korda (mis siis, et varem jäi ju kooliteele, ilmselgelt Murphy…). Kes on käinud, teab, et kohvik on igatahes mõnusalt kodune ja lihtne, aga samas lausa pritsib inspiratsiooni (tagurpidi keeratud taburettidest lilleriiulid, rippuvatest patjadest seljatoed, vihmavarjudest valgustid, voodivedrustusest nagi jpm). Ja nagu lihtsate asjadega tavaliselt juhtub – nendega pakitakse kaasa ka tükike võlu. Sama võiks öelda selle lihtsa salati kohta. Aga eks enne otsustamist peab ise järele proovima. Kohvikus oli võlu küll! :)

Salat (2-le):

1 küps avokaado
1 punane greip
2 suurt peotäit rukola ja Radicchio Rossa salatisegu (võib kasutada ka mõnd muud)
1 peotäis hernevõrseid
väike peotäis mungoa idusid

Kaste:
1/2 sl oliiviõli
1/2 sl valge veini äädikat
1/2 sl värkselt pressitud sidrunimahla
1/4 sl sinepit (kasutasin Kreeka oma, oliivi-tomati-basiilikuga varianti)
soola-pipart

Koori ja fileeri greip (kuidas seda teha? Vt videot Youtube’ist). Fileeri kausi kohal, lase mahlal kaussi voolata ja pane greibitükid sinna samasse. Poolita avokaado, eemalda seeme ja koori ettevaatlikult ära. Lõika mõlemad pooled 4 sektoriks ja pane greibimahlaga kaussi (keeruta neid korraks mahlas, et avokaado pruuniks ei tõmbaks). Sega kõik kastme komponendid kokku ja ühtlaseks. Pese salat, kuivata ja pista koos hernevõrsetega kaussi. Nirista salatikaste peale ning tõsta kätega salat õrnalt läbi. Jaota salat kahele taldrikule, laota peale avokaado- ja greibitükid, kõige lõpuks idud.

Hummus on pärit Lähis-Idast ja Vahemere-äärsetest maadest ning seda olevat tehtud juba tuhandeid aastaid tagasi. Üks hummuse võtmekomponent on tahini – seesamipasta (mida on hea kasutada ka muljal, nt salatikastmete paksendamisel). Traditsiooniliselt süüakse hummust röstitud pitaga, aga ka praadide kõrvaseks. Mulle meeldib hummust kasutada dipikastmena erinevate köögiviljade juurde või tavalise röstitud saia peal.

Hummuse tegemiseks kasutan:

300 ml kikerherneid, kuivatatud
2 küüslaugu küünt
100 ml sidrunimahla (värkselt pressitud)
100 ml vett
100 ml tahinit (seesami pasta, Tallinnas saadaval nt Sadama turul, Kaubamaja toidupoes)
1/3 tl Cayenne’i pipart
1/2 tl meresoola
peterselli peale raputamiseks

Pane kikerherned eelmisel õhtul vette likku.  Järgmisel päeval vala vesi hernestelt ja loputa mitu korda puhta veega läbi. Keeda herned potis pehmeks (keskmisel tulel, kaaneta), see võtab u 1,5-2 h. Kogunev vaht ja kestad korja aeg-ajalt pealt ära. Kui herned on pehmed (saab sõrme vahel kergesti katki pressida), laota need taldrikule jahtuma. Koori küüslauk ja tükelda veidi väiksemaks, pista köögikombaini (või kaussi, kui purustad saumiksriga) ja purusta koos tahini, vee ja sidrunimahlaga ühtlaseks massiks. Lisa jahtunud kikerherned ja Cayanne’i pipar. Lase soovitud konsistentsini kombainil käia. Viimaks maitsesta meresoolaga. Kui hummus jääb liiga paks, võib lisada veel vett. Tõsta hummus kaussi ja kaunista peterselliga, serveeri koos köögiviljadega (porgand, kurk, tomat, varsseller, paprika vms) nagu dipikastet või ka röstitud saia ja peterselliga.

Paar nädalat tagasi avastasin ma ühe soomlanna blogi, Scandi Foodie, kes elab nüüd juba mitu aastat Austraalias. Ja kohe, esimesest külastusest tema retseptide ja piltide vahele hakkas mulle ta stiil meeldima. Ma ei tea, kas alateadlikult on asi selles, et ta on samal ajal nii kaugel, aga samas ju nii lähedalt? Igatahes mulle ta meeldib. Olin ta retseptikogust juba tegelikult paar päeva tagasi ühe teise hernesupi välja valinud. Ja kui eile jõudis aeg kätte, et suppi teha, riputas ta just selle supi retsepti üles. Ajasin komponentide nimekirjas näpuga järge – jess, poodi ei ole vaja tõtata – sobib, change of plans! ;)

Mõningate mugandustega leidsin kodust kõik vajamineva – hernevõrsed nõudsidki juba “niitmist” ja salatkress hakkas ka potis juba metsistuma, pune, avokaado, puljong ka olemas. Võisin juba ette ära öelda, et see on üks hea supp. Nii ilus roheline ju! Mu vaimustust sellest rohelisest võib ka mu piltidest järeldada – klõpsisin arvutis fotokast laetud pilte edasi-tagasi, võrdlesin, proovisin nii ja naa, aga lõpuks ei suutnud ma ikkagi ühtegi nendest viiest pildist välja praakida. Niisiis, mida rohkem, seda uhkem, eks? :)

Nüüd siis retsepti juurde. Nagu öeldud, vähe mugandatud kujul Scandi Foodie blogist. Kahe koguka portsu jaoks läheb vaja:

300 g külmutatud herneid
2 peotäit hernevõrseid
2 peotäit salatkressi
1 väike peotäis punet (meenub kohe naljakas rööpvorm “puneme” emakeelepäeva postituse diskussioonist :))
450 ml kanapuljongit (või ka köögivilja oma)
1/2 avokaadot
1/4 laimi
maitsestamata jogurtit
musta pipart

Tegemine on ka võluvalt lihtne. Pista külmutatud herned potti, kalla peale puljong. Maitsesta musta pipraga ja lase keema. Seejärel viska sisse hernevõrsed, salatkress ja pune (tükeldada pole neid vaja). Kuumuta (ära keeda!) veidi, kuni herned on pehmed. Lisa viilutatud avokaado ja püreesta saumiksriga (või blendris) ühtlaseks. Maitsesta laimimahlaga. Serveerimisel lisa maitsestamata jogurtit, mis vähese laimimahlaga maitsestatud. Head isu! :)

Pasta meeldib mulle eriti sellepärast, et sellega on nii palju mängimisruumi ja samas ei ole ta üldse nõudlik. Oletame, et tuled õhtul koju, poest pole läbi käinud ja külmkapist haigutab vastu tühjus, võipakk, killuke parmesani ja 1 nukker porru (vms, tuleb enam-vähem tuttav ette?). Siis ongi sellised lihtsad, nagu ka need Jamie’st inspireeritud spagetid porruga väga maitsev, lihtne ja kiire õhtusöögi variant.

Mis puudutab porrut, siis selle pikemal kuumutamisel muutub porru tõeliselt mõnusaks, pehmeks, magusaks ja kuldseks. Sibulataolisest maitsest ei ole jälgegi. Lihtsalt imeline, loodan, et ka siit pildi pealt on see ilus värv ja pehme tekstuur näha (mulle meenutab see tekstuurilt millegipärast tegelikult veidi raberberitükke kisselli sees, kas see on imelik?). Ja kuna muidu on porru üsna ühekülgse maitsega, siis on ta igasugustele maitsetele äärmiselt vastuvõtlik. Parimad sõbrad: või, ürdid (tüümian, salvei jne), juustud ja veel kord või! Olen enda jaoks porru täielikult avastanud ja kasutan seda ka tihti sibula asemel salatites ja muudes roogades. Lihtsalt väga suur lemmik!

4 portsjoni jaoks läheb vaja:

1 suur porru (või 2 väikest)
3 küüslauguküünt
võid
oliivõli
tüümiani
~ 10 cl valget veini
~10 cl kana- või koogiviljapuljongit
paremsani juustu
sinihallitusjuustu
täistera spagette
soola-pipart

Alustuseks tuleb porru pesta (üks nipp selle kohta sai kirja lõhesupi tegemise juurde), pikkupidi poolitada ja viilutada u 1 cm jämedusteks viiludeks. Viiluta ka küüslauk peeneks. Kuumuta pann, lisa oliivõli ja korralik tükk võid, küüslauk ja tükeldatud tüümian. Kui või on sulanud, viska viilutatud porru pannile. Sega läbi, et porru saaks üleni rasvainega kokku, seejärel lisa porrule valge vein, maitsesta soola ja pipraga. Lisa puljong, sega läbi ja jäta kaane alla u 15 minutiks hauduma.

Samal ajal pane spagettide jaoks vesi keema. Kui vesi juba keeb, lisa törts oliivõli, peotäis soola ja ka spagetid. Keeda nii kaua, kui pakil märgitud. Vahepeal riivi parmesan ja sinihallitusjuust peene riiviga. Kui porru on pannil valmis saanud, siis lisa pannile killuke võid (u 25g), puista peale korralik peotäis parmesani ja sinihallitusjuustu ning koos vähese keemisveega ka spagetid. Sega roog läbi ja serveeri kohe ekstra parmesani ja tüümianioksakestega :)

Võimas sissejuhatus tehtud, võib vist asja enda kallale asuda. Selle supiga on kohe pikem lugu, sest teatavasti ei ole ma suurem kalasõber. Õigemini veel umbes 4 aastat tagasi ei võtnud ma kala üldse suu sisse (või kui, siis ainult ema paneeritud koha, sest see ei olnud kala maitsega :P). Kui ma aga 2007. aastal sattusin tööle ühte Tallinna restorani, pidid senised söögiharjumused ja pirtsutamised minuga hüvasti jätma. Seda seepärast, et tänu sealsele peakokale hakkasin ma sööma asju, mida ma polnud elu sees tahtnud nuusutadagi – seened, kala, mereannid, sushi jne.

Üsna kiiresti sai selgeks, et iga toiduaine võib olla just maailma parim, kui seda osata õigesti maitsestada ja valmistada (praegugi tuleb meelde seal söödud seesamiseemnetega praetud makrell ja suu hakkab kohe vett jooksma..mmm). Tõenäoliselt teab igaüks, kes on kuskil restoranis-kohvikus töötanud, et ilma “nakkuseta” sealt ei pääse. Midagi jääb ikka külge ja paratamatult hakkad ka ise koduköögis katsetama ja poeletil varem tundmatuid tooraineid muheda äratundmisega vaatama. Ei, lõhe mulle selles mõttes tundmatu ei olnud, aga selle supi valmistamismeetod jäi kuskile ajurakkude vahele pidama küll (ja mitte ainult lõhe imeilusa roosa värvi pärast ;) ).

Aastatega on mul välja kujunenud enda arusaam, missugune see koorene lõhesupp olema peaks (kuigi tollel peakokal oleks siinkohal kindlasti palju näpunäited jagada :P). Mulle meeldib selle supi juures selle valmistamise kiirus ja ka hea hind, sest kui lugeda toorainete nimekirja, siis peaks silma torkama, et peaaegu ainuke asi, mis sealt veidi rohkem maksma läheb on lõhe ise. Ülejäärnud on mul peaaegu alati kas külmkapis või sügavkülmikus olemas. Ahjaa, ja suured lõhetükid on seal sees ka jube mõnusad. Nii maitse kui ka väljanägemise poolest.

Nüüd siis nimekiri, mida vaja läheb:

~80 g võid
törts oliivõli
2 väiksemat porrut (või 1 suur) *
2 väiksemat porgandit (või 1 suur)
4 keskmist kartulit
peotäis tilli (koos vartega)
soola-pipart
2 l vett
kanapuljongit (2 l vee kohta)
100 ml kohvikoort (või rammusama supi jaoks vahukoort)
~400 g lõhefileed

Alusta sellest, et puhasta porru* ja lõika ribadeks, riivi suurema riiviga porgand ja tükelda kartulid suupärasteks tükkideks. Seejärel pista potti või ja törts oliivõli ning lase ära sulada. Esimesena kalla potti porru ja tillivarred, kuumuta neid paar minutit väiksel tulel ning seejärel lisa porgandid ja peotäis hakitud tillipealseid (tillivarred olen ma sidunud porru lehe ribaga kokku, et pärast neid ükshaaval välja nokkima ei peaks). Maitsesta musta pipra ja soolaga (viimast vähem, sest puljong on ise juba üsna soolane). Sega ja kuumuta veel veidikene.

Lisa kartulikuubikud ja vesi (olen selle enne potti pistmist veekeedukannus keema ajanud). Supi keemise ajal puhasta filee üksikutest luudest ja lõika u 1,5cm x 1,5cm kuubikuteks. Keeda suppi seni, kuni kartulid on peaaegu pehmed (u 10 min), siis lisa puljongikuubikud. Keeda veel paar minutit, kuni kartulid on täiesti valmis.

Võta pott tulelt. Vala juurde kohvikoor, sega ning seejärel lisa lõhe kuubikud. Juba mõne sekundiga muutuvad kalatükid su silme all heleroosaks ja supp ongi valmis! :) Võta punti seotud tillivarred supist välja ning maitse ka – võib olla on vaja soola-pipart juurde lisada. Serveerimisel soovitan kõrvale ampsata mõnd ahjusooja saia (mulle meeldivad need poes müüdavad poolvalmis külmutatud saiad (küüslaugu või ürdivõiga). Ja eriti hea oleks, kui peale saaks lonksata ka pokaali külma valget veini… :)

* porru puhastamiseks on meelde jäänud hea nipp Jamie’lt (võib tekkida küsimus, et mis seal puhastada, eks, aga kui piiluda lehtede vahele, vaatab sealt vastu tavaliselt päris mitu mullatükki :S). Niisis, eemalda koledad pealmised lehed ning lõika porru pikkupidi pooleks nii, et porru juurte ots jääks terveks (vt vasakpoolset pilti). Nii avanevad kõik porru kihid, aga porru ei lagune laiali, sest läbilõikamata juureosa hoiab lehti kinni. Seejärel loputa porru kraani all puhtaks (juureosa hoia ülevalpool, siis voolab muld ja mustus kraanikaussi, mitte porrusse ;)). Jamie näitab seda oma saates “Jamie at home” (kohe video alguses).

]]> https://www.tassike.ee/2011/02/koorene-lohesupp/feed/ 32 https://www.tassike.ee/2011/01/metsik-riis-tulise-aasiaparase-vokiroaga/ https://www.tassike.ee/2011/01/metsik-riis-tulise-aasiaparase-vokiroaga/#comments Sun, 30 Jan 2011 16:54:48 +0000 http://www.tassike.ee/?p=574 Igasugused idamaised vokid on mu suured lemmikud juba aastaid. Need sobivad minu arust Eesti kliimasse eriti hästi, sest need sisaldavad palju küüslauku ja ingverit, mis aitab meie talvedel kimbutavate haiguste vastu. Ja lisaks teeb vürtikas toit külmal ajal seest tunde nii mõnusalt soojaks (või on see sinna kõrvale võetud pokaal punast veini?).

Igatahes, teine vokiroogade suurepärane omadus on see, et nende tegemiseks saab külmkapist igasugused jäänukid ära kasutada. Ja nii saab roog alati ka veidi isemööodi. Mina olen juba harjunud sellega, et külmkapis on peaaegu alati vokiroa põhikomponendid olemas. Poest on tavaliselt vaja tuua vaid liha-paprikat ja mõnd lisa köögivilja. Nagu siin on lisatud suhkruherneid.

Roa valmistamine käib ise kiirelt. See ongi voki mõte. Sauhti pannile, kiirelt läbi vokkida ja valmis. Ei mingit kaane all hautamist ega pikaajalist küpsetamist. Porgand, paprika ja herned, kõik peavadki hamba all krõmpuvaks jääma. Selline valmistame aga sujub vaid siis, kui ettevalmistused on eeskujulikult tehtud. Mina panen kõigepealt liha sojakastme, küüslaugu ja ingveriga seisma, seejärel teen kõik ülejäänud ettevalmistused ära, nii et kui läheb vokkimiseks, siis läheb vokkimiseks. :)

Kui vokkpanni kodus ei ole, siis saab hakkama ka täiesti tavalise panniga. Küpsetamine võtab siis veidi kauem, kuid nõuded on pannile samad – kogu pann peab praadimiseks korralikult kuum olema.

Tegemiseks:

2 tl ingverit, peeneks hakitult
1 sp küüslauku, peeneks hakitult
sojakastet
1 tk kanafileed
Cayenne’i pipart
musta pipart
peotäis india pühkleid, pooleks lõigatuna
1 porgand
1 punane paprika
6 šampinjoni
4 sl aasiapärast kastet (magus-hapu, magus-terav)
peotäis suhkruherneid
riisi

Haki ingver ja küüslauk. Tükelda kanafilee õhukesteks suupärasteks tükkideks ja pane koos ingveri ja küüslauguga kaussi seisma. Lisa sojakaste (nii palju, et lihatükid saaksid kõik sellega kokku), sega läbi ning jäta 15-20 minutiks “tõmbama”. Samal ajal haki porgand ja paprika õhukesteks piklikeks ribadeks ning viiluta šampinjonid.

Pane riis soolaga maitsestatud vette keema. Seejärel lase vokkpann pliidil kuumaks ja lisa õli. Oluline on pann tõesti kuumaks lasta ning seejärel kõik asjad kiiresti läbi vokkida. Esimesena voki kanaliha koos küüslaugu-ingveri-sojakastmega, lisa kohe ka pähklid. Maitsesta musta ja Cayenne’i pipraga. Voki nii kaua, kuni kanaliha tükid on kooriku peale saanud. Seejärel lisa porgandid ja paprika. Voki kergelt läbi. Lisa šampinjoni viilud ja aasiapärane kaste. Voki veel kord läbi. Kõige viimasena lisa suhkruherned, seejärel võta pann tulelt.

Samal ajal peaks riis olema keenud. Nõruta ja tõsta kaussi. Teise kaussi tõsta vokiroog. Ongi valmis. Lisaks soovitan serveerida kuiva punast veini (nt mõnd Tšiili Syrah’d) ja süüa kindlasti pulkadega, siis on elamus palju ehedam :) Kes ei tea, kuidas pulki nii käes hoida, et nendega ka süüa saaks, siis üks lihtne videoõpetus aitab:

Pole kahtlustki, et nii palju, kui on maailmas pitsafänne, on ka erinevaid pitsakatteid. Ja see ongi hea, sest pitsakatte saab kokku keerata igasugustest jupikestest ja tilgakestest, mis külmkappi seisma jäänud. Sel korral poeskäigu ajal olid mul juba kurjad pitsaplaanid küll peas, aga kui lähtuda algupärasest Itaalia pitsast, ei nõua see enda peale ju üldse mitte palju. Nii et salaamijupp-juustukild käiku ja voilà!

Õhukese pitsa saamiseks kasutan ma taigna kokku segamise asemel lavašši. Mnjaa, tõenäoliselt saaks ise ja värskelt tehtud pitsataignast veelgi maitsvama põhjaga pitsa, kuid vahel on mulle oluline kiirus ja pole mitte midagi paremat, kui päevatoimetustelt tulles, olles väsinud ja näljane, leida kapist mõned sobivad komponendid ja killuke lavašši. Tuju läheb kohe paremaks ja küüslaugu-tomati-basiiliku segused lõhnad täidavad juba tegemise ajal kõhtu (ja meelt). Mmmm..

Mida samasuguse pitsa tegemiseks vaja läheb:

1/2 lavašši (nt Leiburi Etnia lavašš, pakk 190g)
5-6 spl tomatipastat
4 küüslauguküünt, tükeldatult (võib ka vähendada, olen ise lihtsalt täielik küüslaugufanatt :) )
1/2 punast sibulat, õhukesteks ratasteks lõigatuna
1 pk Parma sinki (6 viilu)
4-5 kirsstomatit, ratasteks lõigatuna
soola-pipart
1 mozzarella pall, riivitult (ehk 125g)
peotäis basiilikut (rohelist ja punast)
2 peotäit rukkolat

Alustuseks võta lavašš pakist, paki lahti, lõika pooleks ja aseta lauale (või kui tahad hilisemat jändamist vältida, pane lavašš koha küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ;) ). Määri lavašš (ilma koonerdamiseta) tomatipastaga kokku, nii et vaid äärtest jääks lavašš tomatipastast puutumata.

Järgmiseks kihiks pudista näppude vahelt tomatipasta peale tükeldatud küüslauk ja õhukesed sibularattad.

Nüüd laota pitsale õhukesed parma singi viilud ja tomatirattad (traditsiooniliselt ei pruugi tomatit isegi enam lisada, aga nagu ma juba varem kirjutanud olen, ma lausa jumaldan ahjutomatit ja see on ju minu pitsa, nii et ma kasutan iga kord selleks võimalust). Lisa soola ja pipart. Püüa jälgida, et jaotad kõiki asju ühtlaselt, et igale ampsule satuks veidi kõike.

Kõige peale puista riivitud mozzarella. Lohista pitsa küpsetuspaberil ahjuplaadile (kui sa seda juba varem ei teinud) ja pista 15 minutiks 180℃-ni eelkuumutatud ahju (kuumus ülevalt ja alt).

Kohe kui 15 minutit möödas, võta pitsa ahjust ja puista sinna peale paar peotäit rohelist, mina kasutasin veidi rohelist ja punast basiilikut ja rohkem rukkolat.

Ja pitsa ongi valmis, lihtsalt ja kiiresti. Nüüd on puudu veel vaid isukad nosijad! :) P.S. Sellisel moel on võimalik teha just endale sobiv pitsa (singi-juustu; feta-oliivi, miks mitte ka midagi eksootilisemat?) ja igasugused katsetused ja kogemused on jagamiseks teretulnud ;)

Nii kaua kui ma mäletan, olen jõululauale valmis pandud traditsioonilist kõrvitsasalatit (see kuubikutega) alati juba enne peo algust laualt nokkimas käinud. Need kuubikud on mõnusalt suured ja krõmpsud ja ma ei mõista, miks seda jõuludega seostatakse. Mõnus värske külm amps ka suvel. Aga nüüd kõrvitsasupist. Kreemjas, muskaadine ja pehme püreesupp – väga lihtne tegemine (lihtne on mu lemmik!), tuleb vaid köögiviljade pehmenemiseks veidi aega ja kannatust varuda. Aga tulemus on seda väärt: potist vaatab vastu isuäratav kollane püree ja kui sinna lisada veel sulatatud juust ja koor, hüppavad ka lõhnaretseptorid rõõmust lakke. ;)

2 korraliku portsu supi jaoks läheb vaja:

väike törts oliivõli
25g võid
500g kõrvitsat
1 kartul
1 küüslaugu küüs
1 porgand
1 hapu õun
1 šalottsibul (tavalise sibula puhul võiks panna 1/2 sibulat)
1/4 kanapuljongikuubikut (pulbrina u 3g)
1/2 dl vett
soola
pipart
muskaatpähklit
1/4 pk naturaalset merevaiku
1 dl vahukoort (võib asendada kohvikoorega, aga mulle meeldib vahukoorega :) )

Leibade jaoks:

4 viilu tumedat ciabattat
oliivõli
1 küüslauguküüs

Koori ja tükelda kõrvits, kartul, porgand ja õun kuubikuteks (u 3×3 cm), sibul ja küüslauk haki peeneks. Võta pott ja pane kuumenema koos võitükikesega ja lisa törts oliivõli. Kui või on sulanud, lisa kõrvitsa-, kartuli-, porgandikuubikud ja tükeldatud sibul ja küüslauk. Sega kõik võiga kokku ja lase paar minutit või sees pruunistuda. Seejärel lisa 1/2 dl vett ja puljong. Sega ja jäta tasasele tulele kuubikud pehmenema umbes 20-30 minutiks. Pidevalt tuleks kuubikuid liigutada ning kontrollida, ega kogu vesi pole ära aurustunud. Kui kartulid, kõrvits ja porgand on juba peaaegu pehmed, lisa ka õunakuubikud (need pehmenevad hästi kiiresti).

Kui kõik köögiviljad on pehmed, võta pott tulelt ning püreesta saumiksriga (või blendriga, mis kellelgi kodus on). Seejärel maitsesta soola-pipraga, riivi sisse muskaatpähklit (võib julgelt u 1/4 pähklit sisse riivida). Lisa merevaik ja vahukoor. Seejärel pane pott tagasi tulele ning lase pidevalt segades kuumeneda kuni keemiseni.

Leibade tegemiseks võtsin 4 viilu ciabattat, tilgutasin iga viilu peale veidi oliivõli ja pistsin 180C juures ahju, umbes 3-4 minutiks. Kui leivad on ahjust tulnud, soojad ja veidi krõbedad, hõõrusin neid paar korda kooritud küüslauguküünega. Ja siis võiski sööma hakata! :)

PS! Retsepti kohandasin enda maitsete ja portsjonite järgi, eeskuju võtsin Liina blogist.

Ühe lausega igaks juhuks, mis see on? Hot pot, nimetatakse ka Hiina fondüüks, on einestamisviis, kus laua keskel on kuum pott (näiteks puljongiga), milles küpsetatakse varraste abil laual olevaid erinevaid komponente (tavaliselt liha, köögiviljad, seened).

Kui ees ootab seltskondlik koosviibimine, aga pea on õhtusöögiideedest tühi ja kere pärast päevatööd rampväsinud, on fondüü hea lahendus mitmel põhjusel:

1) ettevalmistused ei võta kaua aega, st komponendid tuleb vaid suupärasteks tükkideks lõigata,

2) enamik või vähemalt mõni külaline ei ole fondüüd varem (suure tõenäosusega) proovinud,

3) jätkub kauaks ja süüakse aegamööda, sest vardas küpsetad iga ampsu eraldi,

4) igaüks saab valida talle sobivad ampsud.

Ka komponentide osas on võõrustajal vabad käed. See teebki tegelikult iga fondüü-õhtusöögi ainulaadseks elamuseks ka neile, kes on juba ka varem varrastega toitu puljongis küpsetada proovinud.

Meie tegime sel korral näiteks veiseliha, kanaliha, šampinjonide, varsselleri, suvikõrvita ja lillkapsaga, aga võib kasutada mis tahes liha, köögivilju ja sama hästi sobivad fondüüpuljongis küpsetamiseks ka igausugsed mereannid. Ampsude dippimiseks segasime erinevaid kastmeid (küüslaugu, juustu, paprika ja tilliga). Ka neid võib valida vastavalt maitsele, teha ise peenra pealt toodud või talvel sügavkülmas säilitatud petersellist, tillist või ka mädarõikast, küüslaugust vms ning segada need vastavalt igaühe maitsele kas hapukoorega või maitsestamata jogurtiga.

Tehes veidi internetis taustauuringut selgus, et Hiina hot pot‘i valmistamise traditsioon on juba üle 1000 aasta vana. Ainuüksi see räägib juba iseenda eest ning seltskondliku õhtusöögi õnnestumises ei tuleks kahelda. ;)

Kuulsin hiljuti tuttavalt, et ta sõi hakklihakastet, kus ei olnudki hakkliha. Just. Suitsukatteks oli kastmes soja hakkmass. Ja seda ikka selleks, et seedimisele vähe tervislikuma ja kergemaga veidi asu anda. Niisiis otsustasin selle imeasja ka ise järgi proovida – seda enam, et hakkliha pole just mu lemmiktooraine.

Selverist leidsin paki soja hakk(liha)massi suurema vaevata. Hind oli ka täiesti normaalne. Sojamass potti keema, samal ajal õlisele pannile sibula-küüslaugu duo. Kui mass keenud, lisasin selle koos purustatud tomatite ja maitseainetega pannile. Samal ajal keetsin soola ja õliga vees spagetid. Taldrikusse väikse kuhila otsa veel veidi parmesani ja peterselli.

Sojamassi tekstuur sai kastmes hakklihale  väga sarnane, nii et maitsesse ülitäpselt mitte süübiva näljase võib sojamassiga täiesti vabalt ära petta. Ja poes kuulsingi juhustlikult, et kellelgi oli see oma isa puhul just õnnestunud!

Kuidas mina lasagnet teen? Vaja läheb:

u 10cm pikkune rosmariini oks (võib kasutada ka kuivatatud kujul)
3 küünt küüslauku
2-3 šalottsibulat
tšillit (vastavalt maitsele)
400g hakkliha
törts valget veini
2 pakki purustatud tomateid
150g riivitud Eesti juustu
1 pk Brie juustu, viilutatult
50g sinihallitusjuustu, tükeldatult
basiilikut

Eelkuumuta ahi 200 kraadini. Kuumuta pann ja pane koos õliga pannile rosmariinioks, hakitud küüslauk, sibul ja tšilli. Lase veidi õlil maitsed endasse tõmmata ning lisa seejärel hakkliha, maitsesta soola ja pipraga. Prae hakkliha korralikult pruuniks. Kui kogu vedelik on juba peaaegu aurustunud, kalla pannile törts valget veini (see annab lasanjele uskumatult palju maitset juurde). Lase veidi veel haududa ning lisa siis purustatud tomatid. Maitse ja lisa vajadusel soola-pipart.

Sea valmis lasagnevorm. Kõige põhja torts oliivõli, et lasanjeplaadid püsima jääksid. Lao esimene korrus lasanjeplaate, seejärel hakklihamass ja igast juustusordist 1/3. Seejärel lao uus korrus lasagneplaate ja korda sama ka järgmise korrusega, kuni hakkliha jätkub. Kõige peale jäta hakkliha. Kata see juustuga. Mulle meeldib kõige peale panna veel tomatirattaid, sest mulle väga meeldib ahjus küpsenud tomat ja kui see ei sobi lasanjesse, siis kuhu veel? :) Seekord mul ei juhtunud kodus käepärast olema, aga tavaliselt laon korruste vahele ja ka kõige peale basiilikulehti.

Küpseta ahjus 30 minutit.