On pühapäeva varahommik, kell näitab 6.30 ja veidi peale. Olen sokiväel terrassil, söön karges hommikuõhus müslit ja tervitan ärkavat päikest. Aega jokutamiseks pole, pärast hommikusööki pakime asjad kokku ja jätame oma Airbnb peatuspaigaga hüvasti. Start on kell 7. Ees ootab matk Yosemite National Park’i ühel raskeimal rajal – Nelja miili rajal (Four Mile Trail) Glacier Pointi (see selgub alles koha peal, et tegelikult on see rada pea 5 miili pikk – üks ots). Muretsen veidi oma põlve pärast, mis eelmise päeva palju lühemal ja kergemal matkal Vernal Fallsi juurde juba õrnalt tunda hakkas andma. Eilne matk oli edasi-tagasi 3 miili (ligi 5 km) ja 300 m üsna järsku tõusu. Nüüd ootas ees edasi-tagasi 10 miili (pea 16 km) ja 1000 m tõusu mööda mäe külge tippu, kust peaks avanema imeline vaade Yosemite orule ja ühele sealsele kõige kuulsamale graniidimürakale – Half Dome‘ile.
Teel Yosemite orgu põikame kiirelt sisse ka Mariposa Grove’i, kus saab lühikese jalutuskäigu jooksul näha hiidsekvoiasid. Autost välja astudes on õhk ootamatult külm. Auto termomeeter näitab 40°F ehk vaevalt plussis, 4 kraadi Celsiuse järgi. Tõmbame kindad kätte ja kapuutsid pähe, paratamatult meenub Eesti, kus olla just eelmisel päeval esimene lumi maha sadanud. Üks siinne suurim puu, Grizzly Giant, arvatakse olevat 1800 a vanune. Siin on veel palju suuri ja jämedaid puid. Nii suuri, et ühe tüvesse tehti näiteks 1895. aastal veel tunnelgi, et sealt pääseks hobuse ja kaarikuga läbi sõitma.
Kiirustame matkarajale. Selle tutvustuses on öeldud, et raja ühe otsa läbimiseks kulub 3-4 tundi. Ja kui päike loojub viiest, peaks hiljemalt ühest tipus olema. Jõuame 10ks rajale, niisiis oleme enam-vähem graafikus. Alustame Yosemite orust, kus õhk on veel jahedam kui sekvoiade juures. Päike paistab, aga kuna oleme orus suurte mägede vahel, teda eriti ei näe. Tõotab tulla ilus ilm. Parkimistaskus on vaid paar autot lisaks meie omale. Võrdluseks eilse päeva matka start, mille parkimisplats meenutas pigem Pärnu Endla esist parklat. Ajal, mil etendus käib. Täna tõotas tulla palju rahulikum matk. Pakime banaanid, vee ja paar energiabatooni kaasa ja hakkame sammuma.
Alustuseks tuleb tihe siksakkide jada. Mõtlen põlvele kergendusega – tõus polegi nii järsk kui eile, vaid kulgeb pigem ühtlasemalt. Usun, et üles saan ikka, küsimus on ainult – millise ajaga. Peatume iga natukese aja tagant, et ilusate vaadete ettekäändel hinge tõmmata. Möödub tund. Alla vaadates tundub, et oleme juba üsna kõrgel. Jõuame 2/3 peal asuvasse punkti ja see maitseb juba peaaegu nagu lõpusirge. Vastu tulevad mees ja naine, kes julgustavad aga edasi tõttama, sest üleval olla nii ilus! Sööme banaani ja joome vett ja sammume aga edasi. Lõpp läheb kiirelt. Varjuliste külgede peal tatsame paaris kohas isegi mööda lumist rada. Siiani mäe serval ja tihti siksakina kulgev rada viib lõpuks metsa sisse, kus on erkrohelise samblaga kaetud puud. See on nagu soojendusauhind…
… millele järgneb trofee. Päike paistab siin üleval nii mõnusalt ja soojalt. Teeme tunniajase pausi, enne kui tagasi suundume. Sööme viinamarju ja šokolaadi, teeme pilte, lihtsalt oleme ja naudime võimast vaadet. Mõtlen, et ei olnudki nii raske, olin valmistunud hullemaks (ikkagi mu esimene selline mäkke ronimine, ei tea, mida oodata). Allaminnes panen telefonis Endomondo tööle, et huvi pärast teekond üle mõõta. Hiljem all näen, et puhtalt allaminekuga kulus üle 750 kcal ja see oli tõusmise kõrval ikka lapsemäng.
Kui alates stardist 6 h möödudes tagasi auto juurde jõuame, lähebki parasjagu pimedaks. Mõtleme kerge hirmuga neile, kes meile alla tulles alles vastu tulid ja ülesse teel olid. Ja kõikidele karudele, kes siin elavad.
Säärelihased on allatulemisest nõrgad ja puusaliigesed tahaksid õlitamist. Aga käidud! Tehtud! Istumine pole juba ammu nii mõnus olnud. Rahulolevatena võtame suuna orust välja, koduteele jäävasse linnakesse nimega Mariposa. Valime seal suvaliselt ühe söögikoha – Savoury’s -, mis osutub väga heaks kohaks ja tähistame oma väikest võidukat nädalavahetust maitsva õhtusöögiga. Edasi algab uus teekond – 3-tunnine sõit tagasi koju, Redwood Citysse. Väsinud, aga õnnelik!
Nii äge! Milline loodus ning milline enese võimete piiril mängimine! See on nii midagi sellest stiilist, mida mina reisidel otsin. Olen sellist tunnet kogenud ning tean, mida sa tunned. Ja meil on sellistel matkadel alati 1 või 2 last kaasas olnud :) Olen Yosemite muljeid ka varem kuulanud. R. käib ju seal samas teie kandis tööasjus sageli ning ta ka Yosemite’s seigelnud.
Ühest oma lemmikuimast matkast kirjutan siin: http://trisberg.blogspot.com/2013/04/matk-2400-aasta-vanusesesse-termessose.html
Oeh, Aet, aitäh! :) Väga võimsad vaated olid sulgi seal blogis! Lugesin kohe huviga, nii äge! Ja proovilepanekud on alati põnevad! Sel nädalavahetusl käisime jälle matkamas, sel korral Big Suris mis on väga looduskaunis koht. Veendusime vaid ühes asjas – et neid radu, mida matkata, on veel ikka niiiiii palju! Õnneks :)
Mäletan seda Yosemite’i külma õhku. Käisin muidugi suht suve alguses seal ning Yosemite’ile oli eelnenud vist Surmaorg, seega kontrast oli päris korralik. Väga värske, väga mõnus. Karge, lausa – ja seda suvel. Matk tundub mõnus. Ahhetan väikese kadedusega hinges :)
Mm, ma ahhetan kadedusega su Surmaoru jutu peale, sest sinna ei ole veel sattunud. Aga ühel päeval kindlasti, siis kui me oma liikumisraadiust siin veidi laiendame ja nt LA ette võtame! Aga enne on siingi veel nii palju vaadata juu :)