Ütlen ausalt, et kui ma nädalavahetusel naadimuffineid tehes noori naadilehti sõin, vihises sekundi pealt silme ette flashback lasteaiast. Meenus, et kevadeti me seal hoovis ainult võilillepärgasid ja naadisalatit tegimegi. Ei tea, kas sellel oli mingi hea/halb tagajärg ka? Igal juhul võin nüüd öelda, et need muffinid pole üldsegi mu päris esimene naadisööming.
Tammistes on meil maja vanas suvilarajoonis ja ise ma mõtlen, et seal ei tohiks ju naadiga probleeme olla, eksistentsi mõttes. Sõltub, kust otsast vaadata. Vähemalt mina olen meie aia taganurgas neid väiksest peale mäletanud – vanaema ja ema, kõik on nende üle nurisenud nii mis hirmus. Aga nagu Murphy juba kord ette näeb, kui mina neid aianurgast otsima läksin – ei ühtki. Selgus, et naaditõrje on lihtsalt nii eeskujulikult läbi viidud. Õnneks naabrid nii tublid ei olnud. Ja vaid tänu sellele said naadimuffinid juustude ja Kreeka pähklitega üldse sündida. Aitäh, naabrid! :)
12 naadimuffini tegemiseks läheb vaja:
2 suurt peotäit noori naate, hakituna
4 dl jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
1 tl suhrut
näpu otsaga soola
100 g mozzarella‘t, riivitult*
50 g sinihallitusjuustu, riivitult
100 g Kreeka pähkleid, väiksemaks tükeldatult
100 g hapukoort
2 muna
4 sl piima
*Juustud võib asendada 150g tavalisega, mul oli lihtsalt mõlemast juustust jupid üle.
Sega kuivained ühe kausis, lisa juustud ja pähklid. Teises kausis sega sulatatud või, munad, hapukoor ja piim. Sega mõlema kausi sisud kokku ja lisa lõpuks hakitud naat. Kuumuta ahi 180 kraadini, jaga tainas 12 muffinivormi vahel (soovitavalt ilma paberita ja silikonvormi) ning küpseta ahjus u 20 minutit või kuni pealt kuldsed. Retsept pärineb veidi mugandatud kujul Ragne blogist.
Pean lisama juurde, et nende valmistamine on ülilihtne ja kiire – u 20 min ettevalmistust ja 20 min ahjus. Maitsesid mahlaselt ja pähkliselt. Naat ei domineerinud, nii et oleks võinud ehk veidi isegi rohkem panna.
Ja veel üks asi, eile osalesin Türil toimunud Eesti esimesel toidufotokoolitusel, mille korraldasid koostöös Grillfest ja Nikon School. Sellest põnevast ja motiveerivast päevast piltide ja pikema jutuga juba lähipäevil! ;)
Naat on jah huvitav “roheline”, et hoolimata suurest kogusest ei jäta ta mingit “imelikku” maitset, küll teeb aga küpsetise mahlaseks.
Nägin FB-s juba pilte Türi koolitusest, see tundus väga vahva üritusena. Nii et ootan muljetamist:).
Esimese foto alla tuleks panna märge “don’t try this at home”. St taldrikule sinilille panna, see on mürgine!!! Kasutan suvel lilli toidu kaunistamiseks päris palju, aga ainult söödavaid (saialill, rukkilill, kress, kibuvits jne)! Kunagi ei tea, mis kellegi suhu, kasvõi kogemata, võib rännata:)
Mul on ka naadimuffinid sel nädalal täitsa plaanis, leidsin ainaurgast terve pisikeste armsate veel krousis lehekestega naatide koloonia! Just nõgeste ja naatide näol on tore oma väikest laiskust õigustada, st kõiki aianurki umbrohust mitte puhtaks kitkuda, onju:P
Milline lahe üritus, toidufotokoolitus! Jään postitust ootama, väga põnev!:)
Hea tähelepanek, Mari-Liis! :D Mina sellele nii ei mõelnudki, kuigi jah, kui tordi vms kaunistamisel kasutan ka suvel palju lilli (ka saialilled, kressid jne), siis jälgiks küll seda “söödavuse” kõlblikkust. Ju ma siis olin sinililledest nii vaimustusest, sest see metsanukk, kust ma neid korjasin, oli paksul sinetav ja oleksi võinud sinna kükitama jääda. Päriseks või vähemalt paariks nädalaks. Aga ärge siis kodus ise järgi proovige, eks! :)
Mis puudutab aiandust, siis ongi ühelt poolt tore, et aed “umbrohu-naadist” puhas, aga “söögi-naadist” jällegi lage. Nokk kinni, saba lahti. Kui meil neid ka kasvaks, siis vabandaksin raudselt sellega, et pean neid söögitegemisel kasutama!
Ja Ülle, mahlased said nad tõesti! Koolitus oli ka tõesti vahva, pikemalt siis varsti…
Ma Mari-Liisiga nõus – taldrikul olev peab (peaks?) kõik söödav olema. Sinililleõis tõesti lausa mürgine ja mitte lihtsalt mittesöödav.
Aga ilus on ju küll ;)
Aitäh sullegi, Pille, nii kiituse kui ka tähelepaneku eest, see on tõesti üsna elementaarne asi :)
Vaatamata ohtudele on see “kukkunud” õis nii kaunis, et ma ka ei raatsiks seda pildilt minema pühkida. Tundeküllased pildid!
Aitäh, Piret. Kevad on ikka nii mõnus: päike, lillelõhn… selle pika talvega oli see juba täitsa ära ununenud :)