Kunagi keegi kuskil soovitas, et iga kord kui poest midagi uut koju tood, pead kodust 2 asja ära viima (nt uuskasutusse) või ära viskama (mis eeldaks, et see asi on ribadeks kantud-kasutatud). Kui kumbagi ei taha teha, siis justkui ei oleks seda uut asja vaja. Säärane 1:2 valem peaks aitama korda majas hoida. Ja enamasti see mul õnnestunub ka, kuigi suuresti tõenäoliselt tänu sellele, et olen viimase 6 aastaga 6 korda kolinud – see tähendab, et enne uue julla soetamist mõtlen juba eos palehigis kolmiskastide tassimisele. Toimib ka!

Aga ometi on üks valdkond, kus need reeglid ei kehti ja mõistus on kui peast pühitud. Ja need on kodu- ja sisustuspoed! Seal kaotan täielikult pea ja tahaks otsekohe poodi sisse kolida! Ja siis on kastide tassimiseks rammu küll ja veel, eks. :) Patjadest ja linikutest, vaaside, klaaside, taldrikute ja kapinuppudeni välja. Kõike tahaks! Igasuguseid nõusid olen ma kogu oma iseseisva elu varunud, lihtsalt varem, mil ma veel pildistamisega ei tegelenud, ei olnud mul selleks päris 100% töötavat õigustust. Nüüd on see õnneks olemas. Ja kuidas veel! :)

Üks mu lemmikuid nn kodu asjade poode on Homeart. Kui ma selle aasta alguses juhtusin kuulma, et nad on jälle avatud (vanasti asus nende pood Rotermanni kvartalis), tormasin kohe kohale, sest teadsin juba ette, et kui mitte ostmiseks, siis inspiratsiooni saamiseks läheb seal nagunii! Ja tihti sellest tegelikult ju piisabki :)

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Vanasti oli meil kodus jõulude ajal nn eurojõulupuu, sest kui me vennaga suuremaks saime ja jõuluvana enam kohale ei viitsinud tulla, kadus ka kuidagi kuuse tuppa toomise traditsioon. Selle asemel mõtles ema siis igal aastal välja uue eurojõulupuu (nii me neid kutsusime) idee, millega elutuba jõulusemaks teha ja et millegi alt oleks ka kinke lunastada. Näiteks ühel aastal oli see tehtud vitstest ja kaunistatud kuldsete niitide otsas rippuvate samblapallidega, teisel aastal kasutasime palmi moodi toataime jne…  Iseenesest ilusad olid ja säästlikud puude mõttes ka, aga sellest ajast peale on mul jõuluti igatsus korraliku kuuse ja kõige selle juurde käiva järele.

Sel aastal lahendasin kõik võimalikult lihtsalt ja koduselt – kuusejala ümber ja okste vahele läks kotiriie, eheteks said kaunistatud piparkoogid ja enda tehtud kangapallid. Ja loomulikult tuled, mis pimedal ajal mõjuvad kodus eriti hubaselt.

Eile õhtul pakkisime E-ga koos veel kinke ja täna hommikul said tehtud viimased ettevalmistused – kaardid. Maailmalõpp õnnelikult üle elatud, võib pühasid ootama hakata :)

Et pühad mõnusalt mööduksid, soovitan:

• tee pühade ajal midagi, ükskõik mida ja ükskõik kui lihtsat, elus esimest korda ja tunne ennast pärast eriti uhkelt – nt ma tahaks hüpata otse saunalavalt lumme!
• tee sporti, mida sa pole aastaid teinud – suusata, kelguta, uisuta…
• pane soojalt riidesse ja jaluta (mere äärde) ja hinga värsket õhku!
• naudi aega oma lähedaste ja sõpradega ja tunne huvi, kuidas neil päriselt läheb!
• söö hästi, aga mõtle, et homme on ka päev (kehtib ka vedelike kohta)!
• ära muretse, ära võta kõike nii tõsiselt, elu on ilus! :)

Jõulude puhul on mul kingid ka. 2 raamatut – “Magus kiusatus” (millest olen juba kirjutanud siin ja siin) ja “Nii meil jõulud tuppa toodi” (millest ei ole veel jõudnud kirjutada, aga mis ilmus ka 2012. a novembris ja jutustab vana aja jõuludest, autor Piret Õunapuu, ning jagab Eesti traditsiooniliste jõulutoitude retsepte vähe modernsemal kujul – raamatu toidufotod minu tehtud, toidud lõi Sadama turu perenaine ja blogipidaja Liina Karron). Kui soovid üht neist endale saada, jäta kommentaar, mis on see asi, mida sa oled kogu aeg mõelnud, et võiks teha, aga ei ole teinud ja plaanid loodetavasti nüüd lähipäevil ära teha? :)

***

Kingi jagamine 29.12.2012: Palju õnne, Martina, sinule sai loosi tahtel raamat “Magus kiusatus” ja palju õnne sulle, Aet, sinule “Nii meil jõulud tuppa toodi”. Võtan teiega meili teel ühendust! Aitäh kõigile ideede jagajatele, sai jälle palju häid mõtteid ja tundub, et nüüd hakkan ise ka makroonidega katsetama :)

***

Söögid on aga meie peres jõulude ajal olnud alati traditsioonilised ja sellepärast ei taha ma ka verivorsti ja hapukapsastega seapraadi ära peletada, vaid pakun pidulaua täienduseks lihtsalt mõned ebatraditsioonilisemad, kuid samas lihtsad, maitsvad ja kerged ideed (retseptid ja fotod ilmuvad ka homses, 22. detsembri Pärnu Postimehes, kus on mu blogi saamisest ja toidufotograafiast väike lugu!).

Soovin mõnusaid, rahulikke ja maitsvaid jõule! :)

Pärast lumekühveldamist või lihtsalt pikka päeva, mil enam autoga kuskile minema ei pea, on mõnus jalad seinale lüüa ja juua seda soojendavat õunapunši.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Üleeile hilisõhtul üksi autoga koju sõites avastasin ennast mõttelt, kui hea see ikka on, et mul on see blogi. Kui ma veel kontoris tööl käisin ja aeg-ajalt ajajuhtimisblogisid või -artikleid lugesin, siis üks läbiv joon nendes oli: “Planeeri igasse nädalasse koosolek iseendaga. Kirjuta see märkmikusse ja pea sellest kinni kui mistahes muust kohtumisest!”. Asja mõte on selles, et me ei kaotaks iseennast ega fookust oma igapäevastes tegemistes. Oma elus. Ja kui selja taha on jäänud jälle üks periood tihedaid tööpäevi ja sõidan õhtul koju, teades, et nüüd olen ühe väikese puhkuse ära teeninud ja saan mahti blogisse kirjutada, siis see justkui ongi see “koosolek”. Vähemalt pooltund sellest :)

Aga see selleks. Nagu ikka, alustan rääkimist aiaaugust. :) Tegelikult tahtsin kirjutada suvepuhkusest. Ja kuna eile algas sügis, siis olekski igati paslik see suvi kuidagi kokku võtta. Ehk lühidalt öeldes: juuli lõpp, 6 võõrsil veedetud ööd, 7 arvutita päeva, 2000 kilomeetrit ja 0 puuki - käisime ammu igatsetud Eesti ringreisil!

Saaremaa -> Haapsalu -> Pärnu -> Viljandi -> Võrtsjärv -> Otepää -> Lõuna-Eesti -> Värska -> Taevaskoda -> Peipsi äär -> Kuremäe -> Kohtla-Nõmme -> Habaja -> Pärnu -> Saaremaa.

Lõuna-Eesti reisi mõte oli mul peas idanemas juba ammu, aga idanemine võtabki ju veidi aega :) Ühesõnaga kunagi 90ndatel, kui ma veel väike olin, tegime perega reisi Lõuna-Eestisse. See oli jaanipäeva ajal, mis tähendas, et kõik väiksed künkad, mille vahel vurasime, olid paksult värvilisi õisi täis. Korjasime sealt suurte kimpude viisi lillasid, roosasid, valgeid lupiine ja karikaraid, rullisime ennast küngastelt niisama lõbu pärast alla, punusime lillepärgasid ja kiikusime meie helesinise Opel Recordi vaba käiguga küngaste vahel üles-alla… Sõnaga, toredad mälestused ja pole siis ime, et tahtsin suurena järgi teha. Ainult et Lõuna-Eesti sai täiendust Peipsiveere ja veidikese Ida-Virumaaga.

See suvi oli sooja mõttes, nagu ta oli, niiet pakkisime ikkagi talvejoped jms kaasa, sest plaanis oli enamik öödest telgis veeta. Sain telkimisega kenasti hakkama, kuigi ma ei ole just selle kõige suurem fänn. Aga kuna E just on, siis pakkisime madratsid, lisatekid, kirve, kuivad ajalehed ja kõik vajaliku matkavarustuse kaasa. Ja tagantjärele mõeldes oli väga mõnus. Vaheldus. Aga hakkan pihta.

Haapsalu

Alustasime sõiduga Haapsallu, sest maakad, nagu me Saaremaal olime, oli tore vahelduseks linna sattuda ja teisi inimesi ka näha :) Kuigi lubas tohutu vihmaga ilma, säras meie reisu ilusaks alguseks päike ja vähemalt hetkeks sai jope autosse jätta ja oli tõesti suvine tunne. Jalutasime promenaadil ja kulgesime niisama majade vahel, võtsime vabalt ja plaanideta, pildistasime (E võttis kaasa mu vanaisa Canon A1), sõime Müüriääres lõunat ja pärast Epp Maria galerii Anni kohvikus kohvi-kooki. Sissejuhatus reisile sai tuttav, umbes nagu ikka Haapsalus :)

Edasi võtsime suuna Pärnu peale, käisime külas minu armsal pinginaabril, kes muidu elab Norras, ja mekkisime tema ema valmistatud veine – rabarberist, võilillest ja punasest sõstrast. Kõik olid väga hästi õnnestunud, aga eriti meeldis mulle rabarberi oma. Päris uskumatu, kuidas see võis minu meelest olla nagu mistahes kuiv valge vein, mis poest ostetud (ainult natuke kangem)! Õnneks on mul veel üks pudel sünnipäevakingiks saadud veini alles ;)
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Sõidan praegu Tallinnast Saaremaale – pagasnik on igasuguseid taimi täis – suuremaid-väiksemaid, mõni lõhnab juba väga tomatiselt, mõni (veel) mitte. Nädalavahetusel ootavad ees talgud ja üldse on vist viimane aeg suuremad aiatööd ära teha… Alustan aga seda postitust vast sellega, et likvideerin võlad ehk nagu eelmises postituses lubatud sai, teen teatavaks selle rohenäpu, kes saab endale ürdiraamatu “Tamme talu ürdiaias” ja 3 tööriistast koosneva Fiskarsi abimeestekomplekti! Leidsin ligi 50 kommentaari seast nii palju huvitavaid mõtteid, et pean nende juurde pärast veel tagasi minema ja olulisemad asjad enda jaoks üles tähendama. Mitu pead on ikka mitu pead :)

Kuna jõudsime just Virtsu-Kuivastu praamile, siis vaatasin ringi, et kuidas see loosimine siis võiks käia. Lõpuks sai süsteem järgnev:

(9+1+3+7+7+3+6+0+1+2+2+8)x9:21 ehk liites 5 meie auto ees seisva auto numbrimärgi numbrid, korrutades nende kogusumma praamil olevate kaubaautode/busside arvuga ning lõpuks jagades saadud summa praamil olevate sõiduautode arvuga. Kõige selle tulemusel selgus, et õnnelik rohenäpp on kommenteerija nr 21 (minu ja korduvad kommentaarid ei lähe arvesse) ehk Inx! Inxu kommentaarist võis lugeda, et tal on just ka oma aialapikese rajamine käsil, nii et rohkem täppi vist ei saagi need vahendid ja abimehed minna, palju õnne (võtan suga ühendust)! :)

Aga nüüd hoopis teisest asjast. Kui vahepeal oli mu blogi pealnäha unarusse jäänud, siis tegelikult ei olnud ma laisk ega vedelenud diivanil, vaid olid päris kiired ajad. Ühest asjast olen juba jõudnud rääkida (see sama Tamme talu raamat), aga nüüd siis järgmise töö vili - ajakiri “Toit ja Trend”!

Selle aasta mai-juuni ajakirjanumbrist alates on “Toit ja Trend” läbinud väikese värksenduskuuri ja minul on jällegi ütlemata hea meel selles osaline olla. Ja mitte ainult – lisaks minule kokkavad ja toimetavad seal veel 2 blogijat – Silja (Jagatud rõõm) ja Tuuli (Ise tehtud. Hästi tehtud). Minu üllitisi – nii retsepte kui fotosid – saab näha rubriigis, mille märksõnad on lihtne ja geniaalne, Silja keskendub magusale (ja mina saan kõik need headused üles pildistada ja kui hästi läheb, siis ka moka magusaks ;) ) ja Tuuli argiõhtutele. Lisaks blogijatele teeb toidu osas väga mahukalt kaasa ka Hanne Paljak.

Jagan sealt ajakirjast ühe retsepti ja foto (nagu näha, sai see jälle poolkogemata ka ajakirja kaanefotoks, nii et see mul juba 3. kaas!) – vana hea tuttav ja tehtud salat, veidi uuemal moel. Lihtne, tervislik ja väga maitsev. Ühesõnaga, olen praetud fetast täiesti sõltuvuses ja loodan, et salatitehooaja alguseks meeldib see teistelegi :)

Kreekapärane praetud feta salat*

2-le

200 g kõvemat fetat
4 suurt peotäit meelepäraseid salatilehti
1 peotäis kollaseid kirsstomateid
1 peotäis punaseid kirsstomateid
1 väike punane sibul
suur peotäis Kalamata oliive
2 sl oliiviõli
2 tl punase veini äädikat
musta pipart

Pese ja kuivata salatilehed, viiluta või poolita tomatid, koori sibul ja lõika õhukesteks ratasteks. Vala oliiviõli ja äädikas väikesesse purki, loksuta segamini ja kalla salatilehtedele. Tõsta kergelt läbi. Serveerimiseks pane taldrikule ports salatit, tomativiile, sibularattaid ja oliive. Maitsesta musta pipraga.

Kuumuta pann ja lõika juustutükk pooleks. Prae juustutükke mõlemalt poolt kõrgel kuumusel u 1 minut või kuni juust on kuldpruun. Tõsta salatile ja söö soojalt.

* Retsept on pärit 2012. a ajakirja “Toit & Trend” mai-juuni numbrist, mis on nüüd kõikide Rimide lettidel saadaval. Lisaks sellele salatile leiab ajakirjast minu poolt veel 5 retsepti (eriti lihtne sparglipirukas, mahedikumaiused…) ja kümmekond fotot. Igatahes loodan, et huvilised ammutavad ideid ja ei pea uuenduskuuri läbi teinud ajakirjas pettuma! Andke aga teada, kuidas meeldis :)

Sarnaseid postitusi...

Mõtlesin, et panen blogisse toidule vahelduseks ka paar pilti liikuvatest ja eriti kiiresti liikuvatest objektidest – lastevanematest ja lastest! Ehk siis mõned pildid eelmise nädala alguse külaskäigust Pärnu sõbranna juurde tema peret pildistama.

Väiksed pudinad olid loomulikult jälle hooga pikkust juurde visanud. Noorem vend oli läinud kahtlaselt vanema nägu ja mõlemad välgutasid üksteise võidu oma imeilusaid siniseid silmi. Katsu sa siis nii pildistamisele keskenduda! Ja pärast pilte töödeldes ajas ka rahutuks. Nii ei ole lihtsalt aus. Vägisi tekkis mu sisse jonnakas küsimus, et kust nüüd siis ikka selliseid siniseid saab? Telliks-ostaks-vahetaks kohemaid endale ka ühe paari.

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Tema on Alyssa. Ta elab Californias ja on töötanud terve oma elu kokana. Ta on proff, kes on töötanud paljudes New Yorki tipprestoranides ja õppinud näiteks Thomas Kelleri käe all. See ütleb tema kohta juba päris palju. :)

Nüüd on tal oma ettevõte - Culinary Craftwork -, millega ta tahab õpetada tavalistele ameeriklastele, et kodus hea toidu valmistamine ei pea olema üldse nii keeruline kui kardetakse. Eestis on ju ka igasugused kokanduskursused, -koolid, -akadeemiad jms ülimenukad, aga kas mõni tippkokk-õpetaja mulle ka kutse peale koju tuleb, seda praegu ei teagi…

Kahjuks ei käinud ma Alyssat siiski Calofornias pildistamas (kuigi võib arvata, kui väga ma oleks seda tahtnud :)). Alyssa tuli ikka ise Eestisse ja tegelikult üldse mitte pildistama, vaid hoopis sugulastele külla. Pildistamine tuli jutuks alles Alyssa siinoleku viimastel päevadel ja algselt pidigi Alyssat pildistama üldse Kaupo. Kahjuks/õnneks ei saanud Kaupo aga ise sel ajal pildistada. Niisiis, olles minu kokanduspalavikuga (lisaks fotograafiale) kursis, pakkus ta seda võimalust, väljakutset, proovikivi… mulle. Ja ilmselgelt oli sellest väga raske keelduda!

Kuna Alyssa töö on tavaliste inimeste õpetamine ja soov oli teha fotosid, mida saaks tema veebilehel illustreerivalt kasutada, siis keskendusime peamiselt “Alyssa in action“ ja “Alyssa õpetamas” fotodele.

Pildistamise ajal viskas Alyssa justkui muuseas valmis ühe soolase ja ühe magusa käigu. Esimeseks kanafilee vahemerelise tomati-oliivikastme ja värske salatiga. Magusaks valmistas Alyssa tagurpidi õunapiruka (tarte tatin), öeldes, et see on üks tavalisemaid magutoite, mida ta oma koolitustel õpilasi tegema õpetab.

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Köögis ettesattuvatele paladele vahelduseks nüüd siia blogisse ka mõned “ampsud” loodusest. Täpsemalt pärinevad need nädalavahetusest Saaremaal. See esimene elukas ei ole just kõige isuäratavam, täitsa nõus. Aga vähemalt on hea bioloogiatunni materjal, sest ma küll õppisin, et ämblikutel on 8 silma, kuid ma ei kujutanud ette, et need just niimoodi ta pisikese peanupu peal paiknevad. Väga huvitav ja natukene isegi nagu armas?  Täitsa imelik, poleks arvanudki, et ma seda sõna üldse ämblikuga koos ühes lauses kasutan.

Nagu näha, on makroobjektiiv mind enda lummusesse haaranud. Paar päeva selle seltsis tõestas, et sellises “suures pisikeses maailmas” võikski lõputult seiklema jääda (aitäh, M-L lahkel loal laenamise eest!).

Aga Saaremaal oli lisaks fotografeerimisele veel palju: suviselt soe päike, kõva vihmasadu, loodusretk Kübassaare maastikukaitsealale (iga 200 m tagant uus vaatamisväärsus – luiged, sajad lagled jne), saun (vahepealse jahtumisega värskelt kerkinud kasvuhoones), sünnipäevapidu, suur seltskond, rohimine, rabarberikook ja hästi palju sääski. Nagu näha, oli viimastest üks isegi nõus sinisel lillel poseerima.

Ahjaa, ja Saaremaale sõites avanes muidugi ainulaadne vaatepilt. Äsja loojunud päike, pidurdame auto Väina tammil ruttu-ruttu seisma (alguses ei saanud arugi, et milles asi on) ja vaatame ahhetades Muhu poolt Saaremaa poole, u 200-300 m kaugusel vees kappavat põtra!  Vaatepilt oli võimas ja fotograafiahuviliste seltskond haaras kohe kaamerate järele. Kahjuks ei saa selle pildi tegemise au endale võtta, aga vaade oli väga lahe ja loodetavasti annab see foto ka osakese sellest edasi :)

Oli jälle üks tore pikk nädalavahetus Saaremaal. Suve lähenedes on õnneks üsna kindel, et need Saaremaa-doosid aina suurenevad, sest juba kuu aja pärast jälle, aga siis hoopis teistmoodi, sest siis ootab ees suur pulmatrall!  Juba ootan.. ;)

Sarnaseid postitusi...

Nagu ma esmaspäeval, suu naadimuffinist pooleldi täis, lubasin, teen Eesti esimesest toidukoolitusest ka blogis väikese kokkuvõtte. Läinud pühapäeval, mil see aset leidis, oli ilm erakordselt soe ja polnudki juba väga ammu marsruudil Pärnu-Türi sõitnud (hea võimalus üle tüki aja sugulasi külastada). Nii et oli natuke isegi selline eriline tunne. Täpsemalt oli sihtkohaks Türi-Alliku, koolitus toimus Veskisilla puhkekeskuses ja koostöös Eesti Grilliliidu ja Nikon Schooliga. Kohale tuli üle 60 inimese.

Fotograaf-juhendaja rolli täitis Kaupo Kikkas, kes tutvustas 3 tunni vältel olulisi vahendeid, võtteid ja ka kodusesse kasutusse mõeldud nippe, mida toidufotograafias kasutada. Teistmoodi oli see, et iga osaleja sai ka ise käe külge panna, kui fotokas vaid kaasas oli. Kaupo rääkis, klõpsis, sättis rooga, klõpsis, siis seletas, mis on antud situatsioonides probleemne, sättis veel ja siis tegi klõpsu, millega võis rahule jääda ning seejärel lasi ka osalejad täpselt samasuguste tingimuste juures ise pilti tegema. Tore oli näha, et muidu tagasihoidlik eestlane võttis sinna sappa ikka väga julgelt rivvi (kusjuures pärast ei saanud õieti enam pidamagi)!

Esimene ja pikem osa keskendus sellele, kuidas ise objekti (roa) pildistamisel häid valgustingimusi luua, koolituse lõpupoole tutvustati ka päevavalguse kasutamist, kõike seda 3 käigu kaudu: lõhevaagen, grillribi ja kanafilee.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Kui tihti tuleb elus ette sellist olukorda, kus keegi küsib sinult: “Kas sa tead Tallinnas selle nimega (nimi salastatud – toim.) maja?” (ja veel sellise tooni-pilguga, et oeh-jälle-tuleb-suure-kaarega-seletama-hakata). Aga veidi enne seda saad sina vastata: “Tean küll, ma elan seal!” Sellise lühidialoogiga tõdesime paar nädalat tagasi, et Ragne ja minu Tallinna pesapaik asuvad ühes ja samas majas. Eesti on küll väike, aga kes oleks oodanud, et nii väike?

Ei tulnud mitu korda mõelda – õhk oli mõttest ühiselt kokata-pildistada juba iseenesest paks. Mõne päeva pärast, ühel nädalavahetusel Tallinnas, pärast õnneliku lõpuga pastinaagijahti (aitäh Lavkale, jälle!), maja ümbruses parkimisnippide jagamist, uue fotoka edukat näppimist ja kokkamis-pildistamistavaariga ühisesse pessa kolimist (kusjuures päris lahe oli taldrikud, maitseroheline, soolaveski jms näpuotsas maja peal ringi tatsata) – igatahes pärast kõike seda alustasime 2 käigu ettevalmistuste ja fotosalvestusega. Ragne määris käsi ja tegeles kokkamisega, mina kostitan nüüd fotodega.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Minult on aeg-ajalt ikka küsitud, missugust fototehnikat ma oma blogi piltide tegemiseks kasutan. Ja kui ma vastan, et Canon EOS 350D-d ja kit’i objektiivi (18-55 mm), järgneb sellele tavaliselt hämming ja siis küsimus: “Kas sellega saab ka pilti teha?” Tuleb välja, et saab tõesti! :)

Et aga 4 aastat (nii vana on see Canon) ei ole tehnikamaailmas sama tähendusega, mis veini omas, tekkis isu millegi värskema järele. Niisiis saigi juba paar kuud tagasi välja valitud Nikon D7000 (välja tulnud septembris 2010). Ja 3 päeva tagasi sain ma selle lõpuks kätte! See oli tõeliselt Suur Päev – reede nagu sünnipäev, sest saabumas oli fotokas ja õnnitlusega SMS-ist selgus, et ka minu nimepäev. Sobis hästi! Nüüd on siiani tunne nagu vaataks üht head unenägu. Ainult et see on päriselt! Uhh :) Uus aparaat näeb välja selline:

Vahe kahe aparaadi vahel on ikka meeletu. Esiteks juba väljast – Nikon on suurem ja raskem. Aga ka sisult – põhifunktsioonid on mul paari päeva klõpsimise tulemusena enam-vähem selgeks saanud, aga üldiselt on seal neid nurgataguseid küll, mida mul alles avastama tuleb hakata. Canonilt Nikonile üleminek on umbes sama, mis Nokialt Samsungile üle minna – menüü ja igasugused funktsioonid on une pealt käe sees, ümberharjumisel tuleb aga ühe igapäevase liigutuse tegemiseks lausa mõtlema hakata! Ei, tegelikult on see ikka väga põnev! :) Väga sügavuti ma praegu siin kaamerate erinevusi lahkama ei hakkaks, aga keda huvitab, saab nende kahe aparaatide näitajaid võrrelda näiteks Snapsortis.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...