Eesti tuur, osa 1

Üleeile hilisõhtul üksi autoga koju sõites avastasin ennast mõttelt, kui hea see ikka on, et mul on see blogi. Kui ma veel kontoris tööl käisin ja aeg-ajalt ajajuhtimisblogisid või -artikleid lugesin, siis üks läbiv joon nendes oli: “Planeeri igasse nädalasse koosolek iseendaga. Kirjuta see märkmikusse ja pea sellest kinni kui mistahes muust kohtumisest!”. Asja mõte on selles, et me ei kaotaks iseennast ega fookust oma igapäevastes tegemistes. Oma elus. Ja kui selja taha on jäänud jälle üks periood tihedaid tööpäevi ja sõidan õhtul koju, teades, et nüüd olen ühe väikese puhkuse ära teeninud ja saan mahti blogisse kirjutada, siis see justkui ongi see “koosolek”. Vähemalt pooltund sellest :)

Aga see selleks. Nagu ikka, alustan rääkimist aiaaugust. :) Tegelikult tahtsin kirjutada suvepuhkusest. Ja kuna eile algas sügis, siis olekski igati paslik see suvi kuidagi kokku võtta. Ehk lühidalt öeldes: juuli lõpp, 6 võõrsil veedetud ööd, 7 arvutita päeva, 2000 kilomeetrit ja 0 puuki – käisime ammu igatsetud Eesti ringreisil!

Saaremaa -> Haapsalu -> Pärnu -> Viljandi -> Võrtsjärv -> Otepää -> Lõuna-Eesti -> Värska -> Taevaskoda -> Peipsi äär -> Kuremäe -> Kohtla-Nõmme -> Habaja -> Pärnu -> Saaremaa.

Lõuna-Eesti reisi mõte oli mul peas idanemas juba ammu, aga idanemine võtabki ju veidi aega :) Ühesõnaga kunagi 90ndatel, kui ma veel väike olin, tegime perega reisi Lõuna-Eestisse. See oli jaanipäeva ajal, mis tähendas, et kõik väiksed künkad, mille vahel vurasime, olid paksult värvilisi õisi täis. Korjasime sealt suurte kimpude viisi lillasid, roosasid, valgeid lupiine ja karikaraid, rullisime ennast küngastelt niisama lõbu pärast alla, punusime lillepärgasid ja kiikusime meie helesinise Opel Recordi vaba käiguga küngaste vahel üles-alla… Sõnaga, toredad mälestused ja pole siis ime, et tahtsin suurena järgi teha. Ainult et Lõuna-Eesti sai täiendust Peipsiveere ja veidikese Ida-Virumaaga.

See suvi oli sooja mõttes, nagu ta oli, niiet pakkisime ikkagi talvejoped jms kaasa, sest plaanis oli enamik öödest telgis veeta. Sain telkimisega kenasti hakkama, kuigi ma ei ole just selle kõige suurem fänn. Aga kuna E just on, siis pakkisime madratsid, lisatekid, kirve, kuivad ajalehed ja kõik vajaliku matkavarustuse kaasa. Ja tagantjärele mõeldes oli väga mõnus. Vaheldus. Aga hakkan pihta.

Haapsalu

Alustasime sõiduga Haapsallu, sest maakad, nagu me Saaremaal olime, oli tore vahelduseks linna sattuda ja teisi inimesi ka näha :) Kuigi lubas tohutu vihmaga ilma, säras meie reisu ilusaks alguseks päike ja vähemalt hetkeks sai jope autosse jätta ja oli tõesti suvine tunne. Jalutasime promenaadil ja kulgesime niisama majade vahel, võtsime vabalt ja plaanideta, pildistasime (E võttis kaasa mu vanaisa Canon A1), sõime Müüriääres lõunat ja pärast Epp Maria galerii Anni kohvikus kohvi-kooki. Sissejuhatus reisile sai tuttav, umbes nagu ikka Haapsalus :)

Edasi võtsime suuna Pärnu peale, käisime külas minu armsal pinginaabril, kes muidu elab Norras, ja mekkisime tema ema valmistatud veine – rabarberist, võilillest ja punasest sõstrast. Kõik olid väga hästi õnnestunud, aga eriti meeldis mulle rabarberi oma. Päris uskumatu, kuidas see võis minu meelest olla nagu mistahes kuiv valge vein, mis poest ostetud (ainult natuke kangem)! Õnneks on mul veel üks pudel sünnipäevakingiks saadud veini alles ;)

Viljandi

Viljandis ei olnud ma väga ammu käinud (häbi mõeldagi, aga viimati äkki keskkooli ajal sai seal teatris käidud?) ja kuigi ilm oli tõsiselt jube tuuline ja vihmane, jalutasime sellest hoolimata linna peal ringi. Ma ei tea, kas võiks öelda, et ma just armusin sellesse pisikesse linna, aga arusaam sellest linnast mu peas muutus 100%.

Jalutasime linnas, lossivaremete ümbruses, järve ääres, imetlesime järvevaadetega villasid ja mõtisklesime, kui mõni õnnetum neist oleks enda oma, mida kõike siis teha võiks. Aga vahel ongi hea, kui asjad jäävad unistuste tasandile, sest ükskõik kui ahvatlev visioon mul ühest skandinaavia stiilis villakohvikust peas ka ei oleks, sisimas tean, kui suurt tööd see kõik tähendab ja et see ei ole ikka päris minule. :)

Naljakas, et oli pühapäev ja mitte ühtegi inimest polnud järve ääres. Bangalo oli maha jäetud, tuul möllas ja kõik see kokku meenutas pigem septembrit-oktoobrit (et mitte öelda maailma lõppu) kui südasuve, aga siiski oli see kõik kuidagi omamoodi väga ilus. Nagu väljamaal, mõnes Rootsi või Soome väikelinnas.

Söömas käisime seal Aiakohikus Basiilik (mis nüüdseks on küll kolinud ja linki otsides, tekkis väike segadus, sest tundub, et koos asukohaga muutus vist ka kohviku nimi ja nüüd on tegemist kohvikuga Harmoonia?). Igasugused BBQ-road olid seal küll tõesti head – suitsused ja pehmed ja mõnusa mustasõstrakastmega – ja aed, kus istutakse, ka väga värviline, armas ja lilleline, nii et suvisel ajal seal olemist nautida ei oleks mingi probleem. Ja veel milliste hindadega – kogu menüü hinnad olid vahemikus 2-6.50€! :) Uues kohas pole ma käinud, aga loodetavasti on nende uued siseruumid paremad (just siseruumid ja kohv olid ainukesed asjad, mis ei olnud päris need, aga arusaadav, sest teenindajal oli 1. tööpäev, nii et kohvi osas ikka juhtub). Kahjuks ei teadnud ma sel ajal veel midagi Rohelisest Majast, millest me reisul hiljem soovitajatelt kuulsime, aga nüüd ongi põhjust jälle sügis-talve perioodil Viljandisse tagasi minna! :) Nüüd aga esimene telgiöö Võrtsjärve ääres.

Võrtsjärv

Terve puhkuse nädala jooksul oli ilm tegelikult üsna nii ja naa. Iga päev, kui sõitsime punktist A järgmistesse, kostitasid meid pidevalt kõvad hoovihmad. Kui aga telgi püsti paneku aeg käes, oli jälle suvi. Selles suhtes oli hästi planeeritud. Võrtsjärve ääres oli mõnus – panime telgi püsti, katsime kerge piknikulaua, järvelt (mis on ikkagi nii suur, et seda võiks vabalt pidada ka mereks) loksusid lained pidevalt randa ja aeg-ajalt potsatas meie peade kohalt mõni männikäbi siia-sinna. Lõkkeplatsil praksus tuli ja nõnda, ilma ühegi kohustuse või mõtteta üle tüki aja lihtsalt niisama loodusliku taustamuusikaga üht kaasa haaratud kriminulli lugeda oli ikka väga hea! Või lihtsalt öösel värskes ja karges õhus ärgata, külge keerata ja lainete loksumise saatel uuesti uinuda. Oi jah, oli mõnus! :)

Väike kõrvalepõige – loodushäältest kirjutades tuli mulle meelde üks tööriist, mida mulle vahel Tallinnas meeldis kuulata – Nature Sounds Mixer. Seal saab ka loksuvaid laineid, kajakaid, vihma ja mida kõike veel omavahel ise miksida. Aga nüüd edasi…

Võrtsjärve ööbimiskoha (Vehendi puhkeala) kõrval oli kohe hiiglama suur hernepõld. Mina polnud sellist veel varem näinud. Igatahes läksin kohe uudistama ja tõin pusa kõhutasku täie nosimist telki kaasa. Värske hernes – mis sa ütled – väga hea ikkagi! :) Võrtsjärve ääres käisime veel looduses veidi ringi vaatamas, edasi suundusime Otepääle.

Otepää

Käisime seikluspargis, sest E on jällegi nende suur fänn. Kuna mina olin vähem kui nädal tagasi oma hüppeliigese välja väänanud, julgesin oma osaluses kahelda, aga lõpuks tegin kõik rajad ikkagi ära. Nii mõnegi takistusega tuli ennast ületada ja sai põlved-käed värisema (nt kui pead nagu Tarzan ühe puu küljest rippuva köie külge hüppama ja siis umbes 5 m kõrgusel selle köiega ennast rippuva võrgu sisse lennutama, sellest õigel ajal kinni haarama ja seda mööda uuele platvormile ronima…). Lõpus oli aga eriti tore 300 m laskumine Lõuna-Eesti kuplite vahel, sinna ja tagasi. Puhtalt nende laskumist pärast tasuks seal ära käia :)

Söömas käisime L.U.M.I.-s, kus ma polnud ka varem käinud – toidud (koorene mereannipasta ja lõhepüreesupp) olid maitsvad ja jäime rahule, aga jällegi, naljakas, et oli ju iseenesest südasuvi, Otepää ja ikka tundus koht kuidagi nukker ja väljasurnud olevat…

Nüüd mu mälu juba veidi petab, mis järjekorras me Lõuna-Eestis neid kohti külastasime, aga see ei olegi oluline. Käisime Taagepera lossis, Suurel munamäel, Rõuges, Võrus, korraks Lätis, aga üks reisi ägedamaid külastusi oli Misso valda, Nopri talumeiereisse!

Nopri talumeierei

Ütlen kohe ära, et selle külastamiseks peaks kindlasti 3-4 päeva varem telefoni teel pererahvaga aja kokku leppima. Ja kui see tehtud, tasub varuda kannatust, sest päralejõudmine mööda Lõuna-Eesti küngaste vahel kulgevat kitsast kruusateed võtab ka veidi aega. Ja tähelepanelik tuleb seal olla küll, sest kui tagasi sõitsime, oli selle sama tee peal just üks rekka tee kõrvale ennast kummuli kraavi keeranud.

Meie helistasime päeva ette ja vedas, et järgmisel meid vastu võeti – peremees ja perenaine olid läinud puhkusele Saaremaale (!) ja meid kostitasid hoopis perelapsed. Tutvustati kogu tootmisprotsessi algusest lõpuni ehk laudast piimapudelile korgi peale keeramiseni välja.

Tootmises oli ikka väga põnev ringi vaadata, eriti kui mina kui tavatarbija olen siiski harjunud nägema pisitillukesi portse kogu massist, mis seal nähtaval – riiulitel laiutavad kümned juustukerad, meeter korda meeter suurused sõiratükid, basseinitäis kohupiima, mida ämbritega tõstetakse jne. Ja siis need toredad tädid, kes seal piimapudeleid täitsid ja käsitsi korke peale keerasid.

Muide see sama pastöriseerimata toorpiim (4,5%) ongi Nopri kõige populaarsem toode. Kaubalaadung saadetakse nädalas 2 korda Tallinnasse ja sealt veetakse kaup juba üle Eesti laiali (mis tähendab irooniliselt ka seda, et Tallinna poest saab igal juhul värskema kauba kui sealt samast Nopri külje alt Võrust, sest kõigepealt sõidab kaup Tallinnasse ja siis vaadatakse alles edasi, kuhu see tagasi viia :)). Aga õnneks on talumeiereis ka oma väike pood, kust saab kohe värsket kraami, nii et ka meie seal viibimise paari tunni jooksul käis seal poes mitu perekonda oma nädala varusid täiendamas.

Poes pakkus peretütar erinevaid tooteid maitsta, nii et ostime endalegi õhtuks portsu asju kaasa. Üks populaarne toode on neil ka koorekaramell (nagu vedel lehmakomm), millest mina varem ei olnud midagi kuulnud, sest suur magusasõber ma ei ole, aga seda mekkides tuli küll lapsepõlv meelde!

Ahjaa, ja kui keegi peaks tahtma seal näiteks tööd saada või perega Misso valda elama asuda, siis tasub kaaluda seda Misso valla pakkumist! ;)

Piusa kohvik

Juba teel Piusasse võis siin-seal männimetsa ääres märgata autosid ja metsast naasvaid inimesi, kes ämbritega kukeseeni ja mustikaid metsast sõna otseses mõttes välja tassisid. Käisime paaris kohas isegi metsa all vaatamas, aga töö oli korralik, nii et meile jäid vaid tühjad pihud. Aga ajas isu peale küll! Õnneks ei tulnud kaua kannatada, sest Piusa kohviku, kus sellest suvest alates  toimetavad suveperioodil Kolm Sõsarat, menüü oli igati hooajaline ja kohalikust toorainest inspireeritud. Nii et värske kartul, kukeseened, krõmpsuv oma aia salat, mustikakook enda tehtud jäätisega… kõik oli väga aus ja ehe ning viis keele alla! Pärast ühines meiega veel Kerti, üks sõsaratest, kellelt saingi kinnitust, et see salat oli neil jah oma peenralt pärit. Eriti krõmps ja värske ja segu sellistest salatilistest, mida poes ei näe, vaid ainult oma peenral. Väga hea söögielamus. Ajasime niisama mõnusalt päikese käes juttu ja pärast isetehtud jäätisega söödud mustikakooki ainult mõmisesin. Jalutasime veidi seal kandis ringi ja lasime liivaste luidede vahel istudes leiba luusse. Kohvik oli meile piisav atraktsioon, nii et pileti eest koobastesse ei läinudki :)

Sangaste loss

Tõsiselt huvitava ajalooga koht. Käisime ka Taagepera lossis, aga kuna seal olid just ühed pulmad lõppemas, siis sisse meid ei lastudki. Sangastes oli see-eest väga lahe lossis sees ringi tuiata. Ma ei olnud seal kunagi veel käinud, aga kuna lubati uhket lossi ja restorani, siis igal juhul tuli minna. Restoran oli muidugi kerge pettumus. Võtsime seal kaks viineripirukat, et õhtusöögini ikka välja veaks. Aga lossis ringi jalutades võis nautida loodusfotonäitust, tutvuda kunagiste omanike käekäiguga ja töödega, millega lossi üleval peeti ja kui uhke see kõik oli. Infotahvlitel oli kirjas pikk ajalugu, mis kõlas nagu muinasjutt.

Krahv Friedrich Georg Magnus von Berg, kes oli Sangaste viimane mõisahärra, mõtles pärast oma isa surma, et võiks ehitada lossi. Ta oli töötanud ja õppinud Inglismaal ja Prantsusmaal, naasnud Eestisse mõtleski, et ehitaks endale õige ühe lossi, mille eeskuju võtaks Inglise lossidelt. See kõik oli 1870ndatel. Lossis tohtis olla siis 99 tuba, sest 100 võis olla ainult tsaaril.

Sangastes tegeleti aktiivselt põllumajandusega, sest seda oli F.G.M. von Berg välismaal õppinud – aretati kartuleid ja vilja, eriti kuulus oli rukkiaretus. Sellest sai krahv endale ka hüüdnime Rukkikrahv Berg, sest Sangaste rukkiga käidi konkursitel üle maailma ja saadi sealt erinevaid tunnustusi. Kõik see kõlab natuke nagu muinasjutt, eriti kui arvestada aastanumbreid. Sangaste mõisas oli kasutusel näiteks oma aja uusim tehnika, näiteks esimene viljapeksumasin ja auto Eestis. Ühesõnaga väga uhke mulje ja missugune elu võis seal kunagi olla! Krahvist, tema populaarsusest ja tema sajast tegemisest võiks lugeda küll ja veel.

Ööbimistega oli meil põhimõte, et telk peaks jääma mõne veekogu äärde. Nii ööbisime ka Lõuna-Eestis Inni järve kõrgel kaldal ja Värskas järve ääres, kus sai ka esimest korda ujumas käia, sest siis enam nii külm ei olnud :) Värskast edasi hakkasime suunda vaikselt Peipsit pidi üles sättima – tee peale jäid veel Taevaskoda ja ööbimine Ahja jõe ääres, aga sellest juba järgmises osas, sest muidu hakkavad need maailma kõige pikemad blogipostitused mul siia juba liiga tihti siginema :)