Retsep on pärit ühest 80ndate klassikalisest India taimetoidu raamatust, mille kõik 800 lk paar aastat tagasi NYCst ühest kasutatud raamatute poest endaga kaasa haarasin. Kuna olen sellest üle 500 retseptiga kogust ka teisi roogi katsetanud ja täielikke ahhaa-elamusi saanud, soovitan soojalt ning hoiatan ette, et sealt leitud inspiratsioonist võib tulla tulevikus veel nii mõnigi postitus. Mõnusat suve jätku ja imelise aiamaahooaja nautimist!

LIHTNE TOMATITŠATNI*

Ideaalne kaaslane grillipeole ning (senini minu jaoks) parim asendus suhkrust pungil poeketšupile. Vürtsid toetavad lisaks hästi ka seedimist. Allikas: “The Art of Indian Vegetarian Cooking” Yamuna Devi.

Kogus: u 240 ml
Valmistamise aeg: 30 min
Säilib külmas: u 1 nädal

2 sl selitatud võid ehk ghee’d
1–2 tervet kuivatatud punast tšillit
1 tl vürtsköömneid
1 kaneelipulk
u 600 g küpseid tomateid, suurteks tükkideks lõigatud
3 sl jaggery toorsuhkrut**, alternatiivina sobivad hästi nt kookospalmisuhkur või hele pruun suhkur
0,5 tl soola

Kuumuta potis keskmisel kuumusel selitatud või, seejärel lisa tšillid, vürtsköömned ja kaneelipulk ning kuumuta, kuni vürtsköömned muutuvad pruuniks. Lisa ettevaatlikult tomatid, magustaja ja sool ning sega särisevat segu 10–15 minutit, kuni tšatni on suhteliselt kuiv ja/või sinu maitsele piisavalt paksu konsistentsiga. Eemalda kaneelipulk ja tšillikaunad. Serveerida võid kastet soojalt, toatemperatuuril või jahutatult. Suletud anumas säilib külmas u 1 nädala.

Nipp! Kui teed seda tšatnit suuremas koguses, arvesta, et kuumutamisaeg pikeneb märgatavalt tomatites sisalduva veekoguse tõttu.

* Tšatni võib olla nii värske kui ka kuumutatud teravamaitseline lisand, mida pakutakse teiste roogade juurde toidukorra elavdamiseks ja rikastamiseks. Kui roogade kõrvalt puudub tšatni, peetakse Indias sellist toidukorda tihti poolikuks. Lisaks maitseomadustele hinnatakse neid paksu moosi sarnaseid lisandeid aga kõrgelt just seedesüsteemi korrashoidja ja toetajana – enamasti sisaldavadki tšatnid erinevaid seedetuld toetavaid tooraineid nagu ingverit, tšillisid, sidrunimahla, hapusid puuvilju ja/või erinevaid vürtse.

** Ajurveedas välditakse teadlikult keemistemperatuurini jõudvate roogade valmistamisel mee kasutamist magustajana, kuna see mõjutab oluliselt maitset ning muutub keedes toksiliseks. Niisiis on sajandeid kasutatud magustajana kindlaid rafineerimata suhkruid – nt jaggery toorsuhkrut –, kuigi seda mitte ainult traditsioonide hoidmiseks, vaid ka kuna see toimib roogades väga hästi ning maitseb paremini kui alternatiivid. Jaggery’t valmistatakse suhkruroo- või datlipalmimahla kuumutades, kuni see on kokku keenud ning saanud fudge’i või lehmakommisarnase konsistentsi. Kuna tegu on loodusliku suhkruga, mida ei ole puhastatud ega pleegitatud (nagu valge suhkru puhul), sisaldab see enam vitamiine, mineraalaineid ja aminohappeid. Enamasti müüakse jaggery’t loodustoodete- või rahvusköögipoodides ümara tüki kujul (viitelt leiad pildi). Sobiva koguse saad sellest sel juhul kätte nt riivides või õhukesi viile lõigates. Head alternatiivid jaggery’le on vahtrasuhkur, datlipalmisuhkur, kookospalmisuhkur, aga võid kasutada ka heledat pruuni suhkrut.

Turul värske kraami riiulilt torkasid tuttavad rohelised lehed silma. Hõõrusin kohe kiiresti silmi ja lugesin igaks juhuks ka juurde pandud silti. See ütles wild ramps ja selle juures ülivõrdes tutvustus, millega tegu. Jah, kõlab üsna õigesti. Kilohinnaks arvutasin kiirelt hirmuäratava 40 dollarit, aga õnneks see ju väga palju ei kaalu (huvitav, mis Eestis turul hind on?). Nägu läks mul igatahes naerule nagu kommipoodi sattunud lapsel ja turukotti rändas väike punt seda metsikut küüslauku, jäädes ootama nädalavahetusel tekkivat vaba momenti, mil see pestoks suristada.

Tegelikult võib mu blogist juba 3 aasta tagant ühe karulaugupesto leida, aga heast lapsest võib ju ikka mitu postitust kirjutada. Pealegi olen vahepealse ajaga erinevaid pestoretsepte proovides-lugedes leidnud, et mulle meeldib pesto, mis on purustatud sellises järekorras, nagu Nami-Nami Pille seda teeb – purustades esmalt pähklid ja juustu. Nii saan valida pähklite ja juustu jämeduse (mulle meeldib need jätta üsna jämedaks), ning seejärel lisada nii palju rohelist, kui tahan. Samas ei ole pesto tegemisel mingit reeglit ja ka kogused lubavad väga loominguliselt läheneda, nii et õigupoolest ongi see üks suur maitse asi.

Meeldetuletuseks neile, kes plaanivad sellele ise metsa järgi minna – karulauk on Eestis looduskaitse all, kuuludes kolmandasse kaitsekategooriasse, mis tähendab, et seda võib korjata vaid oma tarbeks, võttes igalt taimelt vaid 1 lehe. Nii ei saa taim kahjustada.

Karulauk kasvab aga edukalt ka koduaias! Kes on suur karulaugu fänn ja kellel on isekasvatamise võimalus käepärast, tasub seda kindlasti teha, sest nii ei ohusta sa metsikult kasvavaid taimi. Kõige lihtsam on taim oma aeda tuua kellegi tuttava koduaiast või aiandist, kuigi ka seemnetest külvamine on võimalik. Külva seemned (müüakse aianduspoodides) hästi õhukese mullakihi alla augustis. Karulaugule meeldib kasvada poolvarjulises ja niiskes kohas (nt mõne põõsa all). Pärast külvamist tärkavad esimesel kevadel aprillis ehk üksikud lehed, kuid kui olla kannatlik, on karulauguvaip paari aasta pärast isekülvi ja sibulatega paljunemise tulemusena kenasti edasi arenenud. Karulaugu lehti korjates jäta igale taimele kindlasti paar lehte alles ning ära kunagi niida lehti või õisi maha – nii võimaldad taimel edasi elada ja paljuneda.

Lihtne karulaugupesto (oi kui hea)
u 250 ml pestot

1 väike peotäis metsapähkleid (võid asendada nt seedermänniseemnete, mandlite või Kreeka pähklitega või ka kõrvitsa- või päevalilleseemnetega)
1 väike peotäis jämedalt riivitud parmesani
1 suur peotäis karulauku (võib panna ka basiilikulehtedega pooleks)
extra virgin oliiviõli
näpuotsatäis soola-pipart

Pese ja kuivata karulauk. Pane minikombaini (väiksesse purustajasse, mis saumikseriga enamasti kaasa tuleb) pähklid ja jämedalt riivitud juust. Surista ühtlaseks teraliseks massiks (ise saad valida, kas meeldib jämedam või peeneteralisem). Lisa peenemaks hakitud või rebitud karulauk (kasuta ka varsi ja kui soovid ka basiilikulehti). Nirista peale veidi oliiviõli ja surista ühtlaseks teraliseks massiks, valides jälle endale meeldiva teralisuse (mulle meeldib robustsem ja jämedate teradega pesto, nii et suristan üsna vähe). Lisa sool ja värskelt jahvatatud must pipar ning vähehaaval veel oliiviõli, kuni saavutad endale meeldiva konsistentsi.

Säilitamiseks pane pesto õhukindlalt suletavasse väikesesse purki, vala peale õhuke kiht oliiviõli ja hoia külmkapis. Säilib paar nädalat.

Millega ja kuidas pestot süüa?
Pesto sobib ideaalselt lihtsalt niisama ciabatta või mõne muu saialisega söömiseks, tomativõileivale või -salatisse, sellest saab hea ja kiire pasta (keeda pasta, kurna ja sega pesto lihtsalt pasta hulka) ning see sobib hästi ka omleti või muu munaroaga söömiseks… Võimalusi on õigupoolest lõputult, aga üks on kindel – külmkapis ootav pestopurk on igati kuldaväärt! 

Kõik sai alguse sellest, et paar päeva tagasi tormasin mööda Tallinna linna, külastasin kõikvõimalikke toidupoekette ja turgusid, et leida üht kirssi. Jah, see kõlab väga ülepaisutatult, aga see kirss oli ühel pildistamisel võtmetähtsusega. Kahjuks seda (ega ka murelit) ma poest enam sel sügisesel hooajal ei leidnud (samas, maasikaid oli küll), aga… igas halvas on ka midagi head!

Mida ma leidsin, olid hooajalised, küpsed, mõnusad magusad viigimarjad! Neid ei olnud siiski päris igal pool, aga muidu hingehinda maksavat kraami (kui seda üldse muul aastaajal saadaval on, muidugi) leidus nii keskturul (3.90€/kg) kui ka Stockmannis (2.95€/kg). Viimasest toon neid sellise hinnaga iga aasta septembrikuus ja söön siis oma isu täis. Olen varem viigimarju naturaalsel kujul nautinud, blogis olen nendest teinud ka hommikusöögikaaslase, aga sel korral suurendasin tavaliselt ostetavat kogust. Võtsin kohe 3 kg ja otsustasin moosi teha.

Viigimarjamoosi võiks kasutada umbes nii, nagu tavalist moosigi (röstsaia peal, kookides jne), aga mina jagasin saadud 2 liitrit meelega väikestesse purkidesse ja kavatsen seda kasutada peamiselt juustumoosina, mida on ka hea pimedust trotsides veiniklaasi ja juustuvaliku kõrvale mekkida. Aga ka sõpradele külla minnes kaasa haarata.

Viigimarjamoos Thomas Kelleri moodi

2 kg värskeid küpseid viigimarju, millel vars ja põhi (ja vajadusel plekiline koor) eemaldatud
400-600 g suhkrut
250 ml palsamiäädikat
2 tl musta pipra teri
värskelt pressitud sidruni mahla

1) Puhasta ja tükelda viigimarjad, alles peaks jääma u 2 kg.
2) Pane potti viigimarjad, suhkur, palsamiäädikas ja terapipar, mis on seotud marlisse või muul kujul kotikesse, mille saab pärast lihtsasti eemaldada.
3) Lase moos keema, keera tuli väiksemaks, nii et moos vaid tasakesi mullitaks.
4) Sega mass ühtlasemaks ja vajuta puulusikaga viigimarja tükke veidi väiksemaks.
5) Jäta madalale tulele u 15 minutiks keema, koori vajadusel vaht.
6) Maitse, võta tulelt, lisa veidike värskelt pressitud sidrunimahla ja pane steriliseeritud purkidesse*.

*Algse retsepti info järgi soovitatakse saadud moos tarvitada ära 1 kuu jooksul, aga arvan, et jahedas hoides säilid kauem. Üle talve hoidmine seega omal riisikol. Katsetan ka. Kes soovib, võiks kasutada ka moosisuhkrut, sellisel juhul peaks säilimine garanteeritud olema ja teeb ka moosi veidi paksemaks, kuigi vedeluse üle ei kurda ka tavalist suhkrut kasutades.

Kui jah, on kõik hästi ja tõenäoliselt on see mõte vahepeal mööda läinud ajaga minus palju küpsemaks saanud ja teostus ei tundugi enam nii hirmuäratav, kauge ega keeruline. Aga kui vastus on ei, ei olegi see idee ajaproovile vastu pidanud ja võin ta südamerahuga tegemata jätta. Ausalt öeldes, ega ma neid viimaseid ei teagi nii ridamisi nimetada, sest enamasti neid mu peas enam ju ei ole, küll aga on selliseid, mis minuga juba pikemat aega kaasas käivad ja kuskil seal taga kuklas tuksuvad. Üks neist on video tegemine.

Eelmisel nädalavahetusel, kui Saaremaal õunamahla tegemas käisime, tuli äkitsi see täna-ongi-see-päev tunne ja võtsin ennast kokku. Tõele au andes, tegelikult olid filmimiseks ideaalsed tingimused, sest a) jäädvustatavat ei pidanud välja mõtlema ega lavastama – õunad ootasid puu küljest alla raputamist ja mahlaks pressimist nii või naa ja b) kätepaaride (loe: modellide) puuduse üle ei saanud samuti kurta (versus moment, kui olen üksi, aga tahan sellist videot teha).

Ja siin siis see minu päris esimene videolugu ongi! Eestlastele kohaselt võiks öelda loomulikult, et alati saab paremini, aga tegutsemine ravib hirmu ja esimest sammu ja selle tegemist ei tohiks kunagi alahinnata.

Lugu sellest, kuidas meite pere Saaremaal õunamahla teeb!

Ja loomulikult suured tänud kõikidele mandrilt kokku tulnud õunamahlalistele ja saarlastele, kes mahlapressimise masinad olid selleks päevaks valmis monteerinud ja muidugi Elarile, kes video taustamuusika välja valis ning monteerimisel kaasa elas ja igati nokitseda aitas! :)

Kui mõelda Saaremaalt Tallinnasse (tagasi) kolimise peale (mis oli ühtlasi meie reisu 3. eesmärk), kujutaks paljud tõenäoliselt ette, et autos on kastid riiete, jalanõude, mööbli, kodumasinate, nõude ja kõige muu sellisega. Meil olid küll nõud (sest neid läheb mul pildistamistamiseks vaja ja kui mul on valida kas riide- või nõudekast, pole kahtlustki, et valin viimase) ja mõni väiksem kott ka riietega, kuskile sinna istmete vahele surutud, aga peamiselt kõrgusid autos kastid köögiviljadega. Pastinaagid, kurgid, viimased kasvuhoonest korjatud tomatid (nii punased kui rohelised), peedid, patissonid, porgandid, kartulid, põldoad, porrud, sibulad, maisitõlvikud… Ja muidugi veel kilekottidesse korjatud ürdid: tüümian, salvei, petersell, till, pune, münt, meliss, tulsi… ja suur-suur kilekotitäis basiilikut. Kõik need 42 taime, mis ma kevadel kasuhoonesse istutasin, tõmbasin nüüd üles. Võib ette kujutada, kuidas mu silmad selle kotitäie peale põlesid. Nina lõi kõik kilomeetrid teel mandrikoju nurru!

Jõudsime koju üsna hilja. Väljas oli juba pime, kui hakkasime kaste tuppa tassima. Kõigepealt tassisime kogu tavaari trepikotta ja sealt siis edasi. Vahepeal jõudsid nii mõnedki (meie jaoks uued) naabrid koju tulla ja meie varandust trepikojas imetleda. Tegelikult ma ei tea, kas nad imetlesid, aga poole silmaga uurisid küll, ma nägin! :) E ütles: “Las vaatavad, et neile kolivad siia nüüd korilased!”. Naersime ja tassisime järgmise kastitäie värskelt tehtud õunamahla ülejäänud kraami sekka.

Tassisime kastid üles ja panime rõdule, kus plusskraadidega on selliseid asju väga mugav hoida. Pealegi ma tõsiselt armastan rõdusid! Kui lõpuks teleka ette diivanile maandusin, siis mitte lösutamiseks, vaid asusin silmade kilades veel basiilikulehti puitunud varte küljest puhastama, sest südametunnistus ei raatsinud seda kotti lihtsalt homset ootama jätta. Veel samal õhtul tegin pea pooltest basiilikutest veel korraliku potskutäie klassikalist pestot ja pistsin seda siis järgnevatel päevadel igale poole – leiva peale, salatisse ja omelti sisse (või õigemini peamiselt nii see vist ära kuluski). Jube hea oli. Aeg oli justkui nihkes – väljas oli juba jahe, tuuline ja hall, aga rääkides basiilikust ei tea ma veel ühtegi asja, mis selle lõhnast ja maitsest päikselisemaks ei muutuks. Osav ajupete (ja oma kasvuhoonest korjates ka odav).

Õnneks on kastisisud kiirelt vähenenud. E võtab hommikul omleti sisse porrut, mina toitusin ühel hetkel hommikul, lõunal ja õhtul tomati-basiilikusalatist Kalamatsi kitsepiima toorjuustuga. Igasugused juurikalised on läinud korduvalt ahju röstimisele ja järgmise etapina hiljem püreesupi sisse, õunu kasutan pea igal hommikul õunapudru tegemiseks…

Hoidistamisega püüan samuti, nagu asjade kasvatamisegagi, piiri pidada, sest mul on endiselt veel mõned eelmise aasta moosid alles. Sel aastal ei ole hoidistamise jaoks väga palju aega jäänud, nii et tegelikult ongi hea, et mõni purk veel alles on! Küll aga tegin sügisel esimest korda ise ketšupit (Jamie retsepti järgi) – kahetsema ei pidanud. Kuna ma lasin sellel kõvasti kokku keeda, intensiivistusid maitsed kõvasti ja poe ketšupiga ei saa tulemust nüüd enam üldse võrrelda. Tõenäoliselt järgmisel aastal kordan, sest igasugused tomatibaasil kastmed on mu suured lemmikud! Nagu ka see üsna klassikaline, aga väikse kiiksuga tšatni, mille retsepti ma nüüd ka siin tahan jagan, sest seda internetist ei leia.

Leidsin selle tšatniretsepti ühest kokaraamatust, kohendasin seda veidikene, sest ma teadsin, et tšilli, küüslauk ja ingver lähevad mulle alati väga peale, nii et lisasin neid juba eos rohkem (originaalretseptis oli 1 tšilli, 1 küüslauguküüs ja 2 cm pikkune jupp ingverit). Ka äädikat läks mul veidi vähem, kui ette nähtud, sest rohkem lihtsalt ei olnud kodus. Ja kui nüüd järgi mõelda, siis just see vabadus teebki tšatni tegemise nii mõnusaks, et ma ütleks selle kohta lausa meelelahutus! Vähem õunu, rohkem tomateid, rohkem sibulat, vähem tomateid, sort üht sorti äädikat, sort teist – igal juhul tuleb hea välja, ei pea grammi pealt tegema ega näpuga järge ajama (öeldakse isegi, et kui ühe ja sama retsepti järgi tšatnit valmistada, tuleb see iga kord ikkagi erinev). Tükeldad viljad (sellise koguse juures annab see juba teraapilise tegevuse mõõdu muide välja), pistad potti ja ootad, kuni kõik hea veel paremaks kokku keeb. Ülilihtne.

Meie armastame juustu ja Juustukuningaid, nii et seda tšatnit naudime peamiselt just juustude kõrvale. Aga sobib ka prae või omleti kõrvale, leiva või värske ciabatta juurde. Mina panin tšatni 200 ml purkidesse (10 tk). Nüüd on külla minnes mugav purgike külmkapist kaasa haarata, Juustukuningatest kaasa ostetud juustukotti pista ja külakostiks viia. Olen juba praeguseks vist pooled purgid ära kinkinud, nii et lootus, et jagub jõulupakkidesse ka, on juba kustunud. Aga siiani on vähemalt kõik, kes mekkinud, väga kiitnud! Nii et hea kraami kadumisest ei saa ju kahju olla. Tuleb lihtsalt uus ports teha! ;) Nii et mul on tunne, et leidsin omale uue hoidiseretsepti, millest saab meie igasügisene traditsioon.

Ja kui on soov purgikesed ka siltidega kaunistada, siis on eelmisest aastast saadaval ühed mummulised ja teised vähe minimalistlikuma stiiliga allalaetavad ja välja prinditavad sildid!

Tomati ja sibulaseemne tšatni
2 liitrit tšatnit

1,25 kg küpseid punaseid tomateid
500 g õunu
750 g punast sibulat
1-2 tšillit
3 küüslauguküünt, kooritud
pöidla suurune tükk ingverit, kooritud ja peenemaks hakitud
750 ml valge veini äädikat
1 kg pruuni suhkrut
1 sl soola
2 sl musti sibulaseemneid

1. Haki tomatid keskmise suurusega tükkideks, eemaldades kõvad varre kohad. Koori ja puhasta õunad, haki tomatiga sama suurteks tükkideks. Koori sibulad ja tükelda samamoodi. Pane kõik koostisosad suurde potti.

2. Poolita tšilli(d), eemalda vars ja seemned. Pane koos küüslaugu, ingveri ja tilga äädikaga kannmikserisse või minikombaini. Purusta ühtlaseks massiks ja vala teiste asjade hulka potti.

3. Lisa potti ülejäänud äädikas, suhkur ja sool. Kuumuta massi keskmisele tulel, aeg-ajalt segades, kuni suhkur on täielikult sulanud. Lisa sibulaseemned, seejärel lase segul madalal tulel vaikselt podisedes 2-3 h kokku keeda. Sega aeg-ajalt (ja maitse ikka ka*). Kui tšatni on soovitud paksusega, pese ja steriliseeri purgid, jaota tšatni purkidesse (moosilehtri abi kasutades on vähem mäkerdamist, eriti kui tegu väikeste purkidega) ja keera kaaned peale. Kui tšatni on jahtunud, säilita jahedas (mina hoian külmkapis). Peaks säilima 3 kuud rahulikult, aga usun, et tegelikult pikemaltki.

* Kusjuures kohe maitstes tundub tšatni liiga äkiline (ehk äädikast liiga happeline). Sellepärast ei tasu muretseda, kuna tšatni saab alles purgis seistes nii umbes 1 kuuga tõeliselt küpseks ja happeline äädikas muutub seistes mahedamaks.

Meie peres on alati tehtud moosi ise, nii et moosipurgi eest pole veel pidanud krabisevat (tänapäeva mõistes kõlisevat) välja käima. Pigem tuleb purgikaaned veel ka keldritolmust ja ämblikuvõrkudest puhtaks pühkida (mis oli lapsepõlves kõige hullem horror üldse, no peale seda, kui sinna pimedasse, rõskesse ja raudselt kolle täis keldrisse üldse sisse olid julgenud astuda).

Aga miskipärast on mulle seoses isetehtud moosidega jäänud meelde üks seik. Umbes 5-6 aastat tagasi, kui moositegemine ei olnud ei enam ega veel nii populaarne, siis ütles üks mu tuttav jutu käigus kuidagi eriti iseenesestmõistetava (ja olgem ausad, üsna üleoleva) tooniga sellise lause: “Ähh, tänapäeval ei tee keegi enam ise moosi!”

“Ah?!” olin mina selle peale jahmunud ega osanudki kohe midagi kosta. Meie olime küll neid alati teinud ja selline suhtumine pani mind (hetkeks) tundma, nagu meie perel oleks midagi viga. Aga uhh.. nagu öeldud, õnneks loksus mu pähkel üsna pea õigesse asendisse tagasi ja mõistsin: “It’s not me, it’s YOU!” Tema julges arvata, et omatehtud moosist võib poe oma parem olla… (oli ikka põmmpea). Ärge saage valesti aru, ma olen küll saanud poe moose ja mõnel neist ei olegi häda midagi (enamasti on need küll liiga magusad), aga kui sa tead, et su moosipurgi sisu on su oma aiast korjatud, kokku keedetud, purki pistetud ja mütsikeste-sildikestega kaunistatud, siis… see on SEE. Poest seda lihtsalt ei saa.

Sellel aastal olen katsetanud moose erinevate maitsetaimede ja ürtidega. Selleks andis inspiratsiooni augustis külastatud ja sügava mulje jätnud Tamme talu ürdiaed (nende tootevalikus on palju erinevaid moose ja hoidiseid, kus on ürte väga põnevalt ära kasutatud). Enda tehtud purkidest on lemmikuks saanud väga lihtne õunamoos tüümianiga (kuigi ka piparmündiga mustasõstramoos sai mõnusalt värskendav). Õunamoos on tegelikult tavalisel moel tehtud moos “Valgest klaarist”, millele lisatud väheke tüümiani (täpne tegemise kirjeldus postituse lõpus).

Sisemisest ilust juba veidi rääkisime, nii et nüüd kord välimise käes. Ei saa ka mooside puhul sellest üle ega ümber… Ma olen lihtsalt selline lootusetu perfektsionist (see on tegelikult rohkem haigus, mitte midagi, mille üle uhke olla…). Kõik peab olema terviklik, täiuslik, detailid peavad kokku sobima ja üldse peab kõik olema nii, et peale vaadates silm puhkab. Muidu on hirmus rahutus ja rahulolematus. Niisiis tegin enda hoidistele ka need sildid. Aga mõtlesin ka lugejate-vaatajate peale! :)

Nii et minu poolt ka väike sügis-Überraschung – kui tahate ka oma riiulitel ilutsevad või sõpradele-tuttavatele kingitavad moosipurgid samasuguste armsate siltidega kaunistada, siis prinditava PDFi jaoks lihtsalt klikkige järgmisel pildil:

Kui aga minu siltide valikust peaks midagi klappima teie tehtud hoidistega (nt maasikamoos, mustikamoos, letšo vms), siis saab alla laadida ka minu valmistrükitud sildid.

Kui sildid välja prinditud (mina printisin paksemale ja mitte just kriitvalgele matile paberile), siis jääb üle vaid need ka välja lõigata, jämedamat sorti nõelaga riputuskohta auk torgata (jääb ilus ümmargune), moosi (või muu hoidise) nimi sildile kirjutada ja siis silt purgi külge siduda.

Loodan, et teile meeldivad ja ka sõprade-tuttavate silmad lähevad särama, kui neid mõne sellise nämma isetehtud purgiga üllatate! ;)

Kuidas teha tüümianiga õunamoosi?

Vaja läheb:

u 3 l poti täis õunatükke (soovitavalt Valge Klaar)
1 dl vett
400 ml suhkrut (soovitavalt lisada osade kaupa, sest magusus sõltub õuntest ja nii saab paraja magususega)
2 tl täit tüümianilehti (kui kasutada kuivatatud, siis 1 tk)

Õunad tuleb lõigata veeranditeks, puhastada südamikust (soovi korral ka koorida – mina seda ei tee), lõigata veel veidi väiksemaks ja pista potti. Jätkata tegevust kuni pott on täis. Lisada 1 dl vett ja kuumutada õunatükid pehmeks (u 7-10 min – mina ei keeda ega purusta õunu kunagi ühtlaseks massiks, vaid jätan suured tükid sisse, lihtsalt meeldib nii). Seejärel tuleb lisada suhkur (mina tulimagusat ei armasta), tüümian ja kuumutada veel madalal tulel u 10 min. Seejärel pista kohe kuumalt keeva veega loputatud purkidesse ja sulgeda läbikeedetud kaantega.

* Postituse esimesel pildil olev ploomimoos vanilliga on tehtud Nami-nami retsepti järgi.

Umbes sellest ajast, kui ma vanaemaga peenramaal tuterdasin, kummeliõisi korjasin ja vanaemaga ühesuguseid, aga u 20 numbrit väiksemaid kotasid kandsin, on minu lemmiksort tomatite seas suur ja lihav “Härja süda”. Vanaema kasvatas need taimed ise. Korteri aknalauad olid varakevadel rohelisi taimekesi täis. Ja mina muudkui käisin neil külas. Ninapidi sisse, silmad kinni ja 1, 2, 3… suur sõõm õhku sisse. Suve tunne tuli peale. Kurbusega pean aga teatama, et selle lõhna kirjeldamiseks ei ole Eesti keele instituut veel sõnalist vastet välja mõeldud. Mõni ütleb selle kohta kasvuhoonelõhn, aga see ei ole pooltki nii lähedale kui üks rahumeelne ja lohisev mõmin häälikul M.

“Härja süda” on igal aastal meie kasvuhoones must. Sel kevadel saime turult vanapapi käest ka paar kollase “Härja südeme” taime. Ja nüüd ongi need jõudnud punasele juba silmad ette teha. Selline kollane pirakas ports headust näeb välja täpselt nii:

Tõenäoliselt on kõige lihtsam viis tomatit süüa nii nagu õuna. Aga seda ma eriti ei tee. Või kui, siis ainult kirsstomatitega (nende raksus on kasvuhoones alati hea käia – kommi asemel).

Kuigi siin ülal pildil pole ma kirsstomatit suuruse mõttes võrdluseks toonud, siis uskuge mind, “Härja südamega” seda sama ühe ampsuga kindlasti ei tee. Aga võtsin siis raskusastmelt järgmise viisi, kuidas “Härja südant” süüa: lõikasin tomati jäääämedateks ratasteks, panin leiva peale (vähemalt 2 ratast ühele leivale) ja purustasin peale musta pipart ja meresoola. Aastad testimist on tõestanud, et basiilik ei ole kohustuslik, töötab edukalt ka ilma.

Kui ma püüdsin mõelda, millega seda mahlast suutäit võrrelda, siis esimese asjana meenus mulle virsik. Nii küps vili, et hammustades alustab magus mahl vägisi sinkavonkalist teekonda mööda kätt allapoole. Ja hääle järgi otsustades meenutab tegevus rohkem lürpimist kui söömist selle tahkes mõttes. Jah, kui nüüd järgi mõelda on sellel võileival ikka päris sarnane efekt.

Ja täiesti võimalik, et siia on ka see koer maetud, miks sakslased tomatit mitu sajandit tagasi wolf peach‘iks nimetasid?! Logisch.

Heal lapsel mitu nime. Ja kuigi tomat tundub (vähemalt mulle) kuidagi nii kodune ja tavaline vili, siis tegelikult on ta Eestis alles väga vähe kasvatatud taim. 16. sajandil, mil tomat Lõuna-Ameerikast üldse Euroopasse jõudis, peeti teda mürgiseks taimeks ning kasvatati alguses hoopis ilu pärast. Alles hiljem saadi teada, et itaaliakeelne nimetus pomi d’oro tähendab kuldset õuna (sest esimesed tomatid, mis Itaaliasse jõudsid oli just kollased) ja et need viljad kõlbavad süüa. Ja veel vägagi hästi. Hiljem on tomateid nimetatud ka punaseks kullaks, sest neis sisalduvad vitamiinid, karotinoidid ja mineraalained on pika ja terve eluea allikaks.

Ja võiks öelda isegi punane kuld, igas asendis, sest oma väärtust, maitset ega värvi ei kaota ta mistahes töödeldud kujulgi. Oota, on see ikka päriselt?! Tundub kuidagi liiga hea, et olla tõsi.

Kunagi tundsin ma huvi, miks on kodutomatid nii magusad ja mahlased, aga poe omad mitte. Ma pole küll mingi teadlane, aga enda jaoks tegin kokkuvõtte sellise, et asi on selles, et taimed vajavad kasulike ainetega viljade kasvatamiseks heas mõttes stressi. Viljad kasvaksid ilma ka, aga väike stress paneb viljadesse kõik need kuldaväärt ained, mille pärast tomatit nii väga hinnatakse. Ja kui mõelda poetomatile, siis need tomatid on kasvanud ideaalsetes tingimustes – valgust on küll ja toitaineidki jalaga segada – mis nii viga vilju vorpida.

Alles paar nädalat tagasi lugesin üht artiklit, et Eesti tomatikasvatajate seaski leidub veel käputäis neid, kes taimi mulla sees, mitte kivivilla ja toitelahuse sees, kasvatavad. Kurb, kurb, kurb.

Siis ei jäägi muud üle, kui mõelda, et õnneks pole meil ühtegi suve möödunud nii, et oma tomateid ei oleks võtta. Sel aastal on lood isegi üle ootuste head, sest ema nimetab neid tomatipuudeks. Kas midagi jäi selgusetuks? :) Ja kuigi pole paremat kui kasvuhoones vähe ringi luurata ja küpseid pisikesi kirsstomateid suhu pista, on hea neid ka sügis-talviseks hooajaks kuidagi säilitada. Näiteks kuivatada. Aga olen kuulnud ka seda, et viljad korjatakse rohelistena ja viiakse keldrisse seisma. Nii on võimalik oma tomatit saada põhimõtteliselt jõuludeni.

Mina kasutasin kuivatamiseks kirsstomateid ja tavalisi pisemaid tomateid. Kirsikad poolitasin, teistest lõikasin sektorid. Panin kausi põhja törtsu oliiviõli ja keerutasin kõik tomatid osade kaupa sellega kokku. Ladusin lõikepind ülespool ahjuplaadile, peale jahvatasin meresoola ja puistasin tüümianioksi. Kuivatasin 90 kraadi juures pöördõhuga programmiga 4,5 h, seejärel lülitasin ahju välja ja jätsin ukse paokile. Nii kuivasid need krimpsud veel terve öö.

Hommikul ei olnud muud, kui purgid keeva veega üle teha, tomatid koos viilutatud küüslauguküünte ja tüümianiokstega purki pista ning oliiviõlisse uputada.

Kusjuures, sellised purgikesed on ideaalne kingimaterjal. Mul on sellel aastal täielik hoidistamishullus, võiks isegi öelda et maania, nii et kõik, kellel on lähiajal sünnipäevad tulemas, ärge teistelt purke tellige. Minult saate neid nagunii ;)

Meil on selline monstrum-punasesõstrapõõsas. Vanasti istusime marjakorjamise ajaks külla kutsutud sugulastega mitmekesi kollaste taburettidega selle ümber, nagu rida usinaid ja nobedate näppudega töömesilasi, ja muudkui ladusime kollaseid 10-liitriseid plastämbreid täis. Pärast aurutas ema marjadest mahla ja kui viitsimist oli, tehti ka tarretist.

Hoolimata sellest, et vanasti olla rohi rohelisem ja taevas sinisem, sõuab see põõsas endiselt julgelt vastuvoolu ega kavatse vist oma tootlikkuselatti mitte millimeetrigi võrra allapoole lasta. Praegu on selle marjad kõrgemate okste küljes just nii küpsed, et tekitavad kriipivaid süümepiinu, kui nendest midagi kohe purki ei pista. Niisiis tegin traditsioonilist tarretist ja punasesõstravõiet.

Mustade sõstarde küpsemise ajal on nende põõsaste funktsioon sama, nagu öeldakse, et köögil elumajas – et külalistel oleks ikka koht, kuhu koguneda. Punasesõstrapõõsas selles valguses ise nii populaarne pole, aga nendest päikese käes helkivatest ja punast pärlikeed meenutavatest marjadest tehtud võie on nagu mesi hapukas-magusa armastaja moka peale. See sobib hästi koogile hapukaks kihiks või nagu meil viimasel ajal juhtub, ka hommikusöögilauale. Esimesest ah-ma-niisama-korra-mekin lusikatäiest saab teine, kolmas ja märkamatult kõlisebki juba purgipõhi vastu.

Punase sõstra võie:

500 g punaseid sõstraid (mahla tuli nendest 300 ml – suhkru- ja võikogus on all vastavalt mahlakogusele)
100 ml vett
4 munakollast
225 g suhkrut
1 tl soola
60 g võid

Pesin punased sõstrad, kuid puhastamisega ei hakanud vaeva nägema. Kuumutasin punased sõstrakobarad koos veega potis pehmeks, kuni marjadest tuli mahl välja ja mass muutus ühtlaseks plögaks (u 10 min keskmisel tulel). Pressisin saadud massi läbi nailonsõela mõõdikusse (sain 300 ml püreed) ja panin tagasi pliidile madalale tulele (skaalal 1-9 oli see 5). Lisasin soola ja suhkru ning segasin vispliga, kuni suhkur ära sulas.

Kloppisin munakollased lahti ja tõstsin paar lusikatäit sõstravedelikku, ise pidevalt segades, munakollaste hulka, et temperatuurid ühtlustuksid ja muna ei läheks sõstramassi kallates klompi. Seejärel niristasin munakollasesegu potti ülejäänud sõstramassi hulka, ise ikka pidevalt vispliga segades, isegi natukene hullumoodi. Jätkasin tegevust ligi 20 minutit (keema ei tohi lasta, aga temperatuur peab saavutama u 80 kraadi). Vahepeal tekkis vaht ning lõpuks muutus mass ühtlaselt õhuliseks ja vähe paksemaks (kui seda nikerdamist ei peaks mingil  põhjusel viitsima ette võtta, siis lihtsalt mainin, et ka puhtalt värviteraapia nimel tasub seda ka teha). Seejärel, nagu öeldud, u 20 minutit hiljem, võtsin poti tulelt ära ning segasin sisse või.

Loputasin eelnevalt pestud purgid keeva veega üle, metallkaaned keetsin läbi ja tõstsin võide kohe lehtri abil purkidesse ning keerasin kaaned peale. Kui purgid ära jahtusid, tõstsin külma. Targemad on kirjutanud, et külmkapis säilib võie 2 nädalat, sügavkülmas aga kauemgi.

Hommikusöögid on ka praegu tunduvalt lihtsamad kui hiina keel – maitsestamata jogurt tassi, 1-2 supilusikat punase sõstra võiet ja helde peoga värskeid marju hulka… :)

P.S. Praegu olen elevil, sest järgmisel nädalal on plaanis külastada üht paljulubavalt ägedat kohta Pärnumaal, loodetavasti ei pea ma pettuma ja see käik annab ka põhjust oma ülevaid emotsioone siin jagada ;)