Kunagi, umbes 15 a tagasi kirjutasin ma oma “Minu sõpradesse” (oli selline ankeedi vormis märkmik, kuhu lasid sõpradel kirjutada nende vanuse, loetleda üles nende lemmikloomad, ja avaldada nende parima sõbra nime jms), et tahan saada sekretäriks (ja et mu lemmikjook on Kelluke viinaga, aga niipalju siis nendest vana-aastaõhtutest vanatädi juures). Mul oli oma portfell (emalt saadud suur tühi söögiriistade karp) ja selle sees pliiatsid-pastakad, käärid, auguraud ja siis need vanad pruunid, aukudega ääristatud kartoteegipaberid. Ja neid võisin ma tundide kaupa organiseerida ja süstematiseerida, unistades ja mõeldes lootusrikkalt päris sekretäritööle, mis mind tulevikus ees ootab…

Ajani, mil me nüüd USAs käies Palo Alto kirbuturule jõudsime, olid need süstematiseerimis- ja sildistamisgeenid vaka all vaikselt hõõgunud. Ja nende taasavaldumiseks piisas vähesest – oli vaja komistada ühe huvitava leiu otsa. Aga sellest õige pea. Esmalt oli vaja kirbukal kogu see hoopis teistsugune kohalik vana kraam järgi vaadata. Ja katsu siis pead mitte kaotada! Ahvatlusi oli igast eluvaldkonnast – alates vanast fototehnikast, mööblist, köögitarvikute ja müntideni välja. Üsna lõpu poole, kui olime juba enamus laudu läbi käinud ja mõne kaalult kergema meene kaasa soetanud, sattusin laua juurde, kus üks rõõmus hallipäine tädike müüs oma lillevaase ja muud kraami. Silma hakkas üks valge karp, mis oli täitsa laua serva peal. Seal oli midagi huvitavat. Võtsin kätte ja näppisin paar sekundit seda imeasja, kuni minus tõusis tuhast see sama vana sildistaja. Selle karbi sees oli ju sildistamismasin, kuhu sai tähthaaval trükkida mistahes teksti! Koos kleepuvate sildilindi rullidega! Mis olid veel ka eri värvi! Täielik lotovõit!

Mõni aeg ja tuhanded lennumiilid hiljem näitasin kirbukasaaki vanematelegi. Olles ise uhke nagu kass, kes hommikul, lind hambus, trepi peale vastu tuleb. E oli USAs mu sildistaja vaimustuse üle mitmel korral naernud, aga vanemate puhul teadsin, et nad mõistavad. Sest nemad olidki need, kes süstematiseerisid oma keldririiuleid ja dokumendisahtleid! Nii et –  see on mul päriselt geenides! Emal läksid silmad särama ja ma võisin näha, kuidas ta peas genereerusid mõtted, kus kõikjal seda sildistajat ju kasutada saaks (silme eest vuhisesid kindlasti läbi süstematiseeritud aiatööriistadega kuur, köögis ilusti reas kuiv- ja maitseainetopsid…). Või, hea küll, võib-olla olin see genereerija rohkem siiski mina… aga vähemalt oli mul mõttekaaslasi, kellega koos ühest lihtsast asjast rõõmu tunda! Ja aeg-ajalt ei ole midagi paremat, kui avastada jälle mõni uus/vana lihtne ja väike asi, mis sind inspireerib ning uusi ideid ja mõtteid sünnitab!

See ürtide foto on mind selle sildistaja saamise hetkest vaimusilmas kummitanud. Nüüd ma siis püüdsin ta lõpuks ometi kinni!

Sellest on nüüd tükk aega möödas, kui ma viimati mõnd meisterdamis-restaureerimis projekti jagasin. Üks esimestest katsetustest oli mul juba paar aastat tagasi kursustel valmis nikerdatud see ilus valge tool (mida kasutasin hiljem ka selles postituses) ja üks suurematest projektidest, kui meie projekt “suveks aita elama” kõrvale jätta, on siiani olnud vana-uus kirjutuslaud. Nüüd, õigemini veel 2012. aasta viimastel päevadel sai valmis meie uus kohvilaud, mis tehtud euroalusest.

See idee on sisustusportaalides, -blogides, -ajakirjades üsna levinud, aga kui ma seda esimest korda nägin, teadsin kohe, et see on midagi mulle ja panin mõtte tallele. Mul on millegipärast juba ammusest ajast nõrkus suurte ja madalate laudade vastu. Ja kuna (ikka veel mõneti ju uues) kodus selline diivanilaud puudus, tuli oodata vähegi vaba hetke ja see teoks teha. Sel korral võttis E ka projekti omaks ja talle omase põhjalikkusega saagis euroaluse otsad ühtlaseks, lihvis aluse hoolikalt igalt poolt üle, kuna alguses oli see ikkagi suhteliselt “karvane” (ja mina juba vaimusilmas kujutasin ette, kuidas mõni külaline oma kalli sukapaari seal ära lõhub ja seda vastutust ei taha ma ju enda peale ometigi võtta, eks :)). Edasi läks värvimiseks, mida tegime 2 tiiru. Rattad ja kruvid ostsime otse poest ja nii lihtsalt see käiski.

Ahjaa. Euroaluse endaga oli lugu selline, et meil oli tuttavate kaudu juba 2 varianti soolas, kust alus niisama saada. Aga kuna olime juba kord ehituspoes, mõtlesime, et küsija suu pihta ju ei lööda (kuigi vahel on tunne, et tänapäeval ei või selles alati kindel olla…). Ootasime laoplatsis veidi aega töötajat ja kui too tõstukiga vurinal saabus, näitas meile pika jututa n-ö vanade ja kasutatud euroaluste hunniku, mis õues lume ja lörtsi sees seisis, kätte. Soovitas veel isegi, millised neist on tugevama ehitusega. Ja nii me sealt siis ühe ilusama alusega koju tulimegi :)

Ideaalis tahaks nüüd sellele veel katteks peale saada paksemat klaasi ja laua alla tahan kinnitada võrgu-kanga, et ajakirjadele-raamatutele tekiks väike riiul. Samuti tahaks laua alla suuremat vaipa, see teeks toa kokkuvõttes ka hubasemaks. Aga teadagi, kuidas nende ajutises staadiumis asjadega tihti on… aga küll ma jõuan! :)

Eriti meeldib mulle selle laua teisaldatavus – kummist rattad veerevad väga kergelt ja samas ei kraabi see teisaldamine kuidagi põrandat. Teiseks on laud ka mõnusalt suur (u 80×110 cm), nii et ühest ajakirjast laud veel n-ö üle ääre ei aja (nagu eelmise laua puhul) ja inimesi mahub selle ümber ka korralikult, nii et lauamänge ei pea enam põrandal mängima. ;) Aga üle kõige naudin ma seda, kuidas see teeb elutoa terviklikumaks, kodusemaks, omapärasemaks ja kohe kutsub mind selle äärde diivanile ajakirja-raamatut lugema ja teetassi enda peale toetama…

Vanasti oli meil kodus jõulude ajal nn eurojõulupuu, sest kui me vennaga suuremaks saime ja jõuluvana enam kohale ei viitsinud tulla, kadus ka kuidagi kuuse tuppa toomise traditsioon. Selle asemel mõtles ema siis igal aastal välja uue eurojõulupuu (nii me neid kutsusime) idee, millega elutuba jõulusemaks teha ja et millegi alt oleks ka kinke lunastada. Näiteks ühel aastal oli see tehtud vitstest ja kaunistatud kuldsete niitide otsas rippuvate samblapallidega, teisel aastal kasutasime palmi moodi toataime jne…  Iseenesest ilusad olid ja säästlikud puude mõttes ka, aga sellest ajast peale on mul jõuluti igatsus korraliku kuuse ja kõige selle juurde käiva järele.

Sel aastal lahendasin kõik võimalikult lihtsalt ja koduselt – kuusejala ümber ja okste vahele läks kotiriie, eheteks said kaunistatud piparkoogid ja enda tehtud kangapallid. Ja loomulikult tuled, mis pimedal ajal mõjuvad kodus eriti hubaselt.

Eile õhtul pakkisime E-ga koos veel kinke ja täna hommikul said tehtud viimased ettevalmistused – kaardid. Maailmalõpp õnnelikult üle elatud, võib pühasid ootama hakata :)

Et pühad mõnusalt mööduksid, soovitan:

• tee pühade ajal midagi, ükskõik mida ja ükskõik kui lihtsat, elus esimest korda ja tunne ennast pärast eriti uhkelt – nt ma tahaks hüpata otse saunalavalt lumme!
• tee sporti, mida sa pole aastaid teinud – suusata, kelguta, uisuta…
• pane soojalt riidesse ja jaluta (mere äärde) ja hinga värsket õhku!
• naudi aega oma lähedaste ja sõpradega ja tunne huvi, kuidas neil päriselt läheb!
• söö hästi, aga mõtle, et homme on ka päev (kehtib ka vedelike kohta)!
• ära muretse, ära võta kõike nii tõsiselt, elu on ilus! :)

Jõulude puhul on mul kingid ka. 2 raamatut – “Magus kiusatus” (millest olen juba kirjutanud siin ja siin) ja “Nii meil jõulud tuppa toodi” (millest ei ole veel jõudnud kirjutada, aga mis ilmus ka 2012. a novembris ja jutustab vana aja jõuludest, autor Piret Õunapuu, ning jagab Eesti traditsiooniliste jõulutoitude retsepte vähe modernsemal kujul – raamatu toidufotod minu tehtud, toidud lõi Sadama turu perenaine ja blogipidaja Liina Karron). Kui soovid üht neist endale saada, jäta kommentaar, mis on see asi, mida sa oled kogu aeg mõelnud, et võiks teha, aga ei ole teinud ja plaanid loodetavasti nüüd lähipäevil ära teha? :)

***

Kingi jagamine 29.12.2012: Palju õnne, Martina, sinule sai loosi tahtel raamat “Magus kiusatus” ja palju õnne sulle, Aet, sinule “Nii meil jõulud tuppa toodi”. Võtan teiega meili teel ühendust! Aitäh kõigile ideede jagajatele, sai jälle palju häid mõtteid ja tundub, et nüüd hakkan ise ka makroonidega katsetama :)

***

Söögid on aga meie peres jõulude ajal olnud alati traditsioonilised ja sellepärast ei taha ma ka verivorsti ja hapukapsastega seapraadi ära peletada, vaid pakun pidulaua täienduseks lihtsalt mõned ebatraditsioonilisemad, kuid samas lihtsad, maitsvad ja kerged ideed (retseptid ja fotod ilmuvad ka homses, 22. detsembri Pärnu Postimehes, kus on mu blogi saamisest ja toidufotograafiast väike lugu!).

Soovin mõnusaid, rahulikke ja maitsvaid jõule! :)

Pärast lumekühveldamist või lihtsalt pikka päeva, mil enam autoga kuskile minema ei pea, on mõnus jalad seinale lüüa ja juua seda soojendavat õunapunši.

Magusad peedid soojendava mädarõikaga

Dessert, mille valmistamine on imelihtne, kuid tulemus igati pidulik ja maitsev.

Punased pirnid
8-le

8 väiksemat sorti pirni
500 ml punast veini (nt Syrah)
300 ml granaatõunamahla
1 apelsini peenelt riivitud koor ja mahl
1 vanillikaun
2 kaneelipulka
10 rohelise kardemoni kupart või 1 tl kardemoniseemneid (kui kasutad kupraid, mulju need noa abil katki, et seemned pääseksid välja, kasuta kesta koos seemnetega)
100 g muscovado’t või muud suhkrut 
serveerimiseks granaatõunaseemneid (soovi korral)

Pane kõik ained peale pirnide potti, sega ja lase korraks keema. Seejärel keera kuumus maha ja lisa pirnid, mis on kooritud (aga vars külge jäetud) ja mille põhi on sirgeks lõigatus, et see taldrikus püsti seisaks. Kuumuta pirne aeg-ajalt keerates, et need ühtlaselt värvuks, u 20-30 minutit, kuni pirnid on pehmed ja nuga läheb ilma vastupanu osutamata pirni sisse.

Tõsta pirnid taldrikutele ja serveeri granaatõunaseemnetega. Kui soovid, võid lisada veel vanillijäätist või sooja šokolaadikooki. Aga võid pirnide vedelikku veel u 15 minutit keeta ja seejärel pirne selle kastmega serveerida. Kui kohe kõiki pirne ära ei söö, säilita neid koos vedelikuga suletud nõus külmkapis.

Kodu on mu pühamu. Siin peab olema mõnus. Eelkõige iseendal ja veel eriti külmal ajal. Kuna me kolisime sel sügisel uude kohta ja kõiki asju pole Saaremaalt ikka veel ära toonud, siis on see kodu veel poolik. Pole veel ka kuuske tuppa toonud, kuigi sel aastal oli see plaan. Äkki homme? Seniks aga tegelen sissejuhatavate meisteramistega.

Jõulude eel tuleb alati näppudesse umbes samasugune rahutus, nagu veebruariski, aga et detsembris veel ei tahaks näppe päris maasse pista, siis võiks nendega hoopis midagi (peaaegu) nullist kodu jaoks ja kodu kaunistamiseks meisterdada.

Viimased paar aastat on meil olnud sügis-talviti, mil väljas on juba varakult pime ja toas mõnus hõõgveini juua ja näppudel jutuvada saatel käia lasta, minu hea K-ga nn craft night‘id. Tuleme kokku, laotame oma kaasa haaratud varud hunnikuga põrandale laiali ja siis meisterdame. Näiteks ühel korral tegime küünlaid, siis kaunistasime pudeleid, meisterdasime ise kingikarpe, kaarte, tegime ise pakkepaberit… ja niimoodi, produktiivselt ja mõnusalt need kvaliteettunnid meie kontodele lausa lennates laekuvad. Sest kes teab, see teab, et käelist tööd tehes möödub aeg halastamatult kiiresti…

Sel sügisel kolis aga K Soome õppima, mis iseenesest on ülitore, sest ma tean, et ta õpib ja saab seal teha seda, mida hing ihkab (tubli oled!), aga kahju on ka, sest meil oli juba nii tore traditsioon välja kujunenud. Nii et täitsa igatsus on peal!

Sel korral võtsin siis üksi ette ühe pärja meisterdamise, millega koduukse ära kaunistasin. Et koju oleks alati mõnus tulla.

Apelsini-rosmariinipärg:

1 pärja toorik (mul oli u 25 cm läbimõõduga, ostetud Tiimarist)
6-8 väiksemat apelsini
2-3 laimi
väikseid rosmariinioksi (aga võiks kasutada nt ka kuuse või männi omi)
väikese peaga nööpnõelu
kahepoolseid kinnituskleepse

Lõika apelsinid-laimid kõigepealt õhukesteks, u 3 mm paksusteks viiludeks ja aseta üksteise kõrvale ahjurestile (minul tuli 2 restitäit). Soojenda ahi 75 kraadini ja kuivata viile seal 3 tundi (selle ajaga nad kuivaks ja kõvaks ei lähe, jäävadki veel niiskeks). Seejärel tõsta restid ahjust välja ja lase öö läbi ka õhu käes kuivada.

Järgmisel päeval torgi apelsini- ja laimirattad nööpnõelte abil pärja tooriku sisse (rattad ei ole ikka veel täitsa kõvad, vaid lasevad kenasti nõelu läbi torgata). Kõigepealt kata tooriku pind, nii et valge osa jääks enam-vähem peitu, lappides rattaid nii, et need veidi kattuksid ja kinnitades iga ratta 2 nööpnõelaga, eri otstest, justkui poolikult tooriku ümber. Seejärel kinnita pealmine kiht, kasutades iga ratta jaoks 1 nõela, mille pistad keskele kõvasse osasse. Säti rosmariinioksad paika ja kinnita samuti nööpnõelaga. Uksele panemiseks kleebi kinnituskleepsud kõigepealt pärjale ja seejärel suru pärg tugevasti uksele.

Kuna ma sain algse idee siit ja pole varem sellist pärga teinud, ei kujuta päris täpselt ette, kuidas ja kui kaua ta vastu peab, aga esialgu on kena ja loodan, et jõulud jõuab ikka ära oodata! Lähen nüüd ja vaatan igaks juhuks üle, ega see sealt juba alla pudisenud pole… õnneks mitte, 5+! :)

Ahjaa, hoiatus! Kõik selle postituse pildid on tehtud telefoniga! Sest akende hööveldamise, kõrgpeenrakastide kokkukruvimise, aknaaukude tegemise, pööningu korrastamise… jms kõrval ei jää tavaliselt väga palju aega, et “tagataskust” see va peegelkaamera ka veel välja võtta. Aga kui kiired ajad möödas, hakkan seda kindlasti tihedamini ka seal peenarde ja maja ümbruses tegema. Aga nüüd siis lähemalt.

AIT

Mõnes mõttes sai kõik alguse sellest hetkest, mil see höövlifoto tehtud sai. Ehk sellest, kui olime ühel aprillikuu nädalavahetusel sõitnud isa töökotta ja asunud tegema reaalseid samme uue kodu suunas. 2 päevaga said (peaaegu) valmis 2 akent ja 1 uks. Mõtteid aita kolimisest olime selleks ajaks muidugi juba kuid mõlgutanud, aga nüüd said need – aknad ja uks – ka valmis. Mis omakorda tähendas seda, et nüüd pidid need ju ka päriselt kuskile ette minema! :)

Täpsustuseks ütlen kohe alguses ausalt ära, et see ait ei asu Saaremaal kuskil pärapõrgus, vaid vana talukoha hoovil, kus muidu niisamagi suviti väga tihti käime. Lihtsalt mõtlesime sinna kolida, sest aidas veel ei elanud keegi (või vähemalt nii me arvasime)! Kui me aprillikuu lõpus aida pööningut koristasime (mis tuletab meelde, et kunagi pean tegema ka mida-kõike-ühest-mitme-põlvkonna-talust-ja-selle-panipaikadest-ei-leia postituse), leidsime sealt sellise eluka:

Jep. Nõrganärvilistele ei soovita, vabandust. Aga see pilt siin ei ole tegelikult pooltki nii hirmus, kui selle leidmine hämaras valguses, pööningul! Olles äsja vedanud tema pealt ära hunniku puulaudu ja muud sodi, hakkasid silmad hämaras järjest rohkem seletama – mis (või õigemini kes!) asi see nüüd siis oligi… Esimese hooga hakkasin muidugi kohe kätega hirmsasti vehkima ja üsna kiiresti olin väiksest pööninguaugust väljas värske õhu käes. Ei läinudki kaua, kui uudishimu sai võitu, ja uurisime teda siis veidi lähemalt. Pildi pealt võib jääda mulje, nagu tegu oleks rotiga, aga see “röntgenpilt” kuulus kindlalt kellelegi tunduvalt kogukamale (tikutoosi ei olnud tagataskus, et võrrelda) – pakuti välja kärpi? Tegelikult on ta siiani tuvastamata (kiipi ei olnud ka kuskil näha :P), aga võite ette kujutada, kui uhke avapaugu meie esimesed talgud sellega said! :)

Maikuus on meil olnud kõik nädalavahetused tihedalt tööd täis. Pärast maikuu suuri talguid, kuhu tuli abivägi ka Pärnust kohale, nägi pööning juba üsna tantsupõranda moodi välja. Kahjuks ei ole fotot olukorrast “enne”, aga võite ettekujutada olukorda, kus vaevalt saab üks inimene pööninguuksest sisse ronida ja siis lihtsalt sinna samasse ette maha kükitada, sest ülejäänud pööning on igasugu kraami täis.

Pööninguga on see hea lugu, et alguses me isegi ei mõelnud selle peale, aga tööde käigus selgus, et pööningule on võimalik edasi ehitada. Ehk järgmisel suvel, kui meile Saaremaal endiselt meeldib, on mõte magamiskohad sinna kolida. Enne tuleks see ära soojustada, lauad peale lüüa nii põrandale kui ka katuseviilule, sest sealt pudiseb praegu rookatus vähehaaval alla.

Ait ise on tegelikult pikk hoone, millest 2/3 on ehitatud maakividest, 1/3 palkmaja stiilis. Esimeses kolmandikus hoitakse tänapäeval jalgrattaid jms, teine kolmandik on nn liha-kala ait, mille muldpõrand ja maakiviseinad hoiavad selle mõnusalt jahedana. Ja kolmas osa ongi siis nagu väike palkmaja, ligikaudu 20 ruutmeetrine vana viljasalv. See tähendab, et ruum oli algselt täiesti pime (1 uks), hiirtevaba ja samas hästi ventileeritud (ma arvan). Kahjuks ei ole ka aida ukse avamisest ja sealt vastu vaatavast olukorrast seda “enne” pilti, sest eelmisel suvel tegime aida täiesti pahaaimamatult tühjaks ja sorteerisime sealt tulnud kraami ära. Siiski-siiski – paar tundi enne ukse- ja aknaaukude tegemist nägi vaade ukselt välja umbes nii:

Edasi tuli isal 2 päeva tööd teha ning aknad ja uks saidki ette.

Nüüd möödunud nädalavahetusel olid prioriteedid aias vähe olulisemad, nii et aidas jõudsime teha veidi vähem, aga siiski 4 asja:

1) E lammutas aida tagaosast varikatuse ära
2) immutasime aknad ja ukse värnitsaga (linaõli)
3) E tihendas aknad ja ukse linatakuga
4) vedasime toa (peaaegu) tühjaks

Järgmisel nädalal ootab pööningut ees lõplik tolmust ja väiksemast sodist puhastamine (mõne tõsisema tolmuimejaga), kerge soojustamine ja põranda katmine, et sodi alla ei kukuks. Praegu pudiseb rookatusest sodi pööningule ja kuna pööningupõrandal on lihtsalt palk palgi kõrval ja praost võib otse alla tuppa näha, pudiseb see sinna edasi. Sellel aastal veel pööningule magama ei koli. Tark ei torma. Vaatame esimese suve all ära.

AED

Ma ei teagi, kumb oli enne, kas mõte aianurga rajamisest või Saaremaale kolimisest. Mõlemad on vaheldumisi eksisteerinud. Aga kui Saaremaale kolimise mõte oli juba üsna klaar, hakkasin aia jaoks täpsemat plaani hauduma. Tegelikult inspireeris mind üks Saaremaa elamine Valjalas, kus me eelmisel suvel sünnipäeval käisime. Eramaja asulas, kus maja taga oli aiamaalapp, kus ridade viisi paksult kapsast, ube, tomateid… Mäletan, et ohkasin seal unistades omaette: “Tahaks kaaaa!”. Ja nüüd, rutem kui ma seda arvatagi oskasin, on mul tegelikult samasugune võimalus käes.

Kuigi alguses tundusid mulle pikad peenrad just sümpaatsed, siis viimasel hetkel otsustasin kevadel ikkagi kõrgpeenarde ehk peenrakastide kasuks. Tegime panipaikadest leitud lauamaterjalist esimesel päeval kohe 4 kasti valmis. Järgmised 2 tegin juba ilma meeste abita! ;)

Miks kastid?

1) taluplats on nii suur, et on hooviplats ja siis on põhimõtteliselt põld – tahtsin midagi hubasemat ja aiamaalaadsemat ka
2) ruutmeetri kohta keskmiselt rohkem saaki (väidetavalt)
3) vähem rohimist
4) vähem kummardamist
5) järgmistel aastatel varasem saak (või lihtsalt võimalus varem asju maha panna ja kasutada neid minikasvuhoonetena taimede ettekasvatamisel)

Kastid said täidetud nii, et kõige alla kiht oksi või poolkõdunenud puitu, peale eelmise aasta kompostihunnikust komposti, sellele veel loomade pidamise (ehk ammusest) ajast pärinevat sõnnikut, kasvuturvast ja musta mulda. Usun, et sai küll piisavalt hea ja viljakas muld, mis ongi väidetavalt tavalise peenraga võrreldes keskmisest suurema saagikuse põhjuseks. Ja kuna muld on korralik ja puhas, siis ei tohiks seal ka eriti palju umbrohtu olla.

Olin selleks kevadeks varunud kõvasti seemneid, sest teadsin, et nüüd on suured võimalused (esimest korda suur maalapp) käes :) Paar nädalat tagasi hakkas juba mureloor mulle pähe vajuma, sest oli tunne, et ma ei saagi kaste valmis, ei jõua mulda sisse viidud ja kui jõuangi, on külvamiseks juba lootusetult hilja. Õnneks läks asi üle ootuste hästi ja sain kastid emadepäevaga valmis, nii et siis sain juba kastidesse esimesed taimed pista.

Ühte väiksemasse kasti läksid esimesed ürdid (eelmisest aastast ellu jäänud tüümian, salvei ja pune), teine väike kast on pühendatud meie pere suurtele piparmündifännidele. Keskmised kastid on salatite päralt ja tagumistesse, kõige suurematesse külvasin eile õhtul viimased seemned – peedid, porgandid jt juurikalised, kapsad, kõrvitsalised ja ka ühe pisikese rabarberitaime, mille muru seest leidsin. Nüüd pöidlad pihku, et oleks ikka suvel ka midagi pildistada! :)

Teine suurem aiandusprojekt oli uus kasvuhoone. Õigemini vana, aga uus. Kunagi 80ndatel tehases tehtud kasvuhoone, mis oli juba eelmisel kevadel valmis ostetud, aga üles ei jõutud panna. Kusjuures kunagi varem ei olegi see püsti veel olnud. Ja 30 a pärast tehasest tulekut on mu meelest veel täitsa normaalne aeg ju! :) Mehed maadlesid juba mitu nädalat kasvuhoonega ja kui see lõpuks valmis sai, hakkas naispere maadlema pikkade tomatitaimedega. Istutasime need oma 20-30 cm võrra horisontaalselt mulla alla (tomatid juurduvad siis paremini ja taim saab vägevam). Õhtul lugesin kokku – 54 tomatitaime (9 eri sorti), 42 basiilikut (3 eri sorti), 9 tšillit (2 sorti), 2 kurki ja tiba rukolat, spinatit ja üht salatisegu.

Nüüd valutab mul süda veel vaid põldoa ja sidrunheina pärast. Need tahan panna pika vao sisse, mis me kastide kõrvale ikkagi ka tõmbasime. Kohe kartulipõllu jätkuks. Veidi hilja juba on, aga proovin ikkagi. Ja aedubades tahan teha kastide taha, kastide ja ka esimest korda maha pandud kollase vaarika vahele onnid, nagu vanaema vanasti tegi. Ahjaa, nüüd tuli meelde, et viimane töö oli veel kartulipõllu ja aiamaa vahele pika vao peale 70 maisi külvamine. Vaatame, mis välja tuleb, olen igatahes põnevil. Kunagi olla seal isegi maisi kasvatatud, nii et lootust on! :)

Ja muidugi lilled ka. Nendega pean ka nädalavahetusel tegelema!

P.S. See sai nüüd vist küll maailma pikim blogipostitus.

See põhimõte kõlab iseenesest väga hästi, isegi liiga hästi ja ilmselgelt liigagi lihtsalt. Ja isegi kui ma väga tahaksin iga päev selle järgi tegutseda, siis ikkagi ilmub mu teisele õlale salakaval kuradike ja vaidleb vastu: “Korras tuba on ainult neil, kellel on liiga palju vaba aega.” Ja suurem osa ajast ongi mul repeat‘i peal just see 2. plaat. Ketrab ja ketrab, ikka ja jälle uuesti otsast lõpuni, kuni ühel hetkel vabanduste kumm enam ei veni ja hakkab juba valusalt pitsitama. Siis saabub suure pauguga koristamistuhin, mööduvad tunnid ja õige pea saabub taas rahu maa peale, on tunne justkui ring oleks täis saanud ja kõik on jälle alguses tagasi.

Üks samasugune taifuun kogus end mu ehteriiulis, kuni lõpuks jõudis kulminatsioonini ja “valu” läks nii suureks, et ma lihtsalt pidin käe ette panema ja oma ehted kuidagi normaaselt ära organiseerima. Ja siin on siis selle tuhina tulemus.

Olen selliseid ehteraame, ehtehoidlaid – kuidastahes neid nimetada – näinud paljudes välismaistes blogides, ajakirjades… on väga ägedaid lahendusi – alati ei pea raamis olema torgitav plaat (lihtsalt mina tegin nii), võib tõmmata tühjale raamile nöörist, pitsist, traadist vms horisontaalsed “korrused” ja siis nende külge konksukestega kõrvarõngaid riputada. Võib kinnitada raami sisse mõne võrgutaolise materjali (tugevam aukudega kangas, ehituspoest midagi metalset vms) ja ka nendesse aukudesse ehteid rippuma panna. Raamile võib lisada ehituspoes saadavaid konksusid, kuhu kaelakeed riputata…

Ühesõnaga – võimalusi on täpselt nii palju kui on ehtekandjaid ja mida lennukam fantaasia, seda erilisem tulemus… Minu oma sai selline, kus kasutasin taustaks vahtplaati, millesse saan korktahvli nõelte abiga ehted rippuma panna. Kaelakeede jaoks muretsesin ehituspoest suuremad kapinupud. Sellise lahenduse juures on hea see, et vajadusel saab neid väiksemaid nõelu väga lihtsa vaevaga ümber organiseerida.

Ehetehoidla

Mina kasutasin:

pildiraami
värvi ja pintslit, sest raam ei onud kohe sobivat värvi
0,5 cm paksust vahtplaati (leiab kunstitarvete ja paberipoodidest, nii musti kui valgeid), võib kasutada ka olemasolevat korktahvlit vms
kangast
liimi
kääre
korktahvli nõelu, lihtsa kinnitusega kapinuppe

Kõigepealt hankisin uuskasutuskeskusest pildiraami (mul oli u 40×60 cm suurune, aga põhimõtteliselt võiks mitte-nii-suur-ehetekandja kasutada väiksemat ja eriti-suur-ehtefänn vastupidi ülisuurt raami). Minu raam ei olnud kohe valge ja mul juhtus kodust ikka veel poolik valge värvi potsik alles olema, nii et asi oli lihtne. Värvisin raami 2 korda üle ja lasin ära kuivada. Enne värvimist võtsin raamilt ka sisemised mõõdud – lahutasin nii laiusest kui ka pikkusest 0,5 cm (sest kangaga koos läheb plaat lõpuks igast küljest veidi paksemaks ja kui varu ei jäta, võib juhtuda, et plaat ei mahu raami sisse ära).

Siis lõikasin riidest tüki, jättes igast küljest varuks u 4-5 cm, katsin plaadi esikülje liimiga ja liimisin kanga esmalt suurele pinnale. Seejärel liimisin servad (ülalt, alt ja siis külgedelt) ükshaaval plaadi tagumisele küljele ja jätsin raskuse alla kuivama.

Kui värv kuiv, kinnitasin plaadi raami sisse (raami ostes tuleb siinkohal jälgida, missuguse kinnitusega on tegemist, arvestada vahtplaadi paksust jne, et kõik ikka klapiks). Ja mitte et see eelnev oleks kuidagi üliraske või ebameeldiv olnud (ainult ootamine oli tüütu), siis tegelikult alles nüüd algas see eriti-eriti mõnus osa – ehete paika seadmine. Kasutasin selleks (valgeid) korktahvli nõelu ja sahtlinuppe (aga võiks kasutada ka nt nööpnõelu). Ja oligi valmis. Edasi vaja ainult sobiv koht leida – ei pea ju üldse seinale riputama, võib ka mõne kummuti või kapi peale seisma panna. Mulle meeldib, et enamus ehteid on ühe korraga silma all ega pea kuskil karbis tuhnima. Nii et n-ö halbades olukordades tuleb ikka uusi ja paremaid võimalusi näha!

P.S. Kellel veel jõulukingiideedest puudus, siis üks stiilne ehteraam kulub vist igale sõbrannale marjaks ära! ;)

Aga nüüd… Mul on tunne nagu oleksin seda postitust haudunud oma peas juba 3 kuud. Päris nii pikk see aeg siiski ei ole, lihtsalt on palju käsil olnud viimasel ajal (mõnest asjast kuulete juba jaanuaris, mõnest aga alles kevade poole! ;) Aga nüüd.. lõpuks saab siis ka see ammu peas kedranud postitus reaalsuseks.

Esiteks juhtus see, et ma sattusin täielikult lavendli võimu alla. Olen seda peamiselt kasutanud igasugustes küpsetistes ja maitsesuhkrutes. Aga teiseks sattusin vaimustusse igasugustest köögist pärit, aga mittesöödavate asjade meisterdamisest. See, mille nüüd siia pistan, on küll pärit 100% köögist, aga mõeldud hoopis vannituppa – saage tuttavaks: isetehtud lavendli-kohvikehakoorija!

Kes on tihedalt mu tegemisi jälginud, see teab, et kohvi ma enam igal hommikul ei joo, mis ei tähenda, et mulle kohvi maitse või lõhn ei meeldiks (lihtsal tee mõjub nii palju paremini).. Tegelikult on selle kohvilõhnaga lood otse vastupidised! Niiet kohviga oleme kohtunud viimastel nädalatel küll, ainult et nüüd tihemini duši all (jah, see kõlab siin blogis tõesti imelikult). Aga… lisaks sellele mõnusalt lõhnateraapiale on see potsik ka üks ideaalne isetehtud (jõulu)kingiidee oma heale sõbrannale (enne tasuks muidugi uurida, kas talle kohv ja lavendel ikka meeldivad).

Kolmandaks on juba varasemalt (selle põhjal, mis jagatud siin ja siin) teada mu sildikestelembus, nii et kindlasti on juba posu blogilugejad, kes neid kingisildikesti juba ootasid (eks?). Meisterdasin sel korral sellised, mis oma sõnumiga on pühendatud n-ö isetegemisele ja mida saab väga edukalt ka ise kodus tavalise must-valge printeriga endale sobivat värvi paberile välja printida.

Oliiviõli on olnud oma heade omaduste poolest juba kaua aega ka iluhoolduses kasutuses (niisutav toime, vitamiinid, põletikuvastane toime…). Suhkur ja kohv toimivad koorijatena – ehk aitavad eemaldada surnud naharakud (kusjuures kuskilt olen kuulnud, et oliiviõli ja kohvi (kofeiini) kooslus pidi olema isegi kasutuses – kui siin on meeslugejaid, siis nüüd silmad kinni – tselluliidivastastes vahendites). Lavendel puhastab samuti nahka, vähendab valu ja närvipinget, oma võimsa aroomiga aitab lavendel veel vähendada ka vaimset väsimust ning kurnatust. Ja lisaks kõigele muule, aitab ju igasugune massaaž (millest nahka koorides nagunii ei pääse) parandada vereringet. Nii et igati väärt kraam meie talve üleelamiseks, tasub proovida!

Kohvi-lavendlikehakoorija (idee sellest blogist)

50 ml peene jahvatusastmega kohvi (espresso kohv sobib selleks hästi)
100 ml valget suhkrut
2-3 sl kuivatatud lavendliõisi (lavendel on üsna intensiivse lõhnaga, ehk siis  selle lisamisega tasuks olla pigem ettevaatlik)
(u 2 sl) esimese külmpressi oliiviõli (extra virgin olive oil)

Pane kohv, suhkur ja lavendliõied kaussi, sega läbi ja nirista väheke oliiviõli sekka. Sega korralikult läbi, jätka oliiviõli väikeste sortsude kaupa lisamist, kuni tekib märja liiva sarnane konsistents. Pane kehakoorija mõnda potsikusse (eelistatud oleks muidugi plastikust anumad, juhuks kui potsik peaks maha kukkuma).

Kasutamiseks hõõru koorija ringjate liigutustega niiskele nahale, lase veidi seista ja pese veega maha (koori nahka maksimaalselt 1 kord nädalas). Või kingi potsik ära ja ütle need samad õpetussõnad juurde. Koorija tuleks ära kasutadad 6 kuu jooksul.

Siltide allalaadimiseks kliki siin all ühel sildil, mis kõige rohkem meeldib (või järgemööda kõigil kolmel) ja saad tervelt ühe A4 täie neid silte välja printida. Loodetavasti leiavad need  ka kellegi teise (jõulu)pakkide tegemisel kasutust – igal juhul soovin kõigile põnevat ja rahulikku advendiaega! :)

{Taustaks üks hiljuti avastatud mõnus hommikulugu Lord Huronilt}

Ühel päeval ma lihtsalt otsustasin, et tänane päev läheb ajalukku sellega, et sel päeval hankisime endale kirjutuslaua. Igasuguste tegemiste nimekirjas on see olnud juba ammu, tuli ainult kätte võtta. Ja kui juba, siis juba – üsna pea tiirutasimegi mööda Tallinna linna, sihiks erinevad mööblikauplused. Väga pikalt heietama ei hakka – ütlen lihtsalt, et jonni “ajutist asja ei taha ja 200 euro eest saepuruplaati ka ostma ei hakka” tulemus oli see, et leidsime mitte midagi, kaotasime aga 3h ja posu närve.

“No aga oli ju otsustatud, et täna saame laua, siis seda ka peame saama,” mõtles kangekaelne mina. Niisiis hakkasingi õhtutundidel lauda veel ka internetiavarustest otsima. Läks vast 15 minutit, kui juba komistasingi Osta.ee-s ühe vana talulaua otsa, millele pikemalt mõtlemata oma pakkumise tegime. Kõigest 2,5h hiljem olimegi laua võrra rikkamad, sest meie pakkumine oli enampakkumisel endiselt esimene ja ka viimane. “Jee!” Veel samal õhtul leppisime omanikuga koordinaadid kokku ja järgmise päeva keskpäevaks oli laud käes. Nägi välja ta alguses siis selline:

Kui kauba kätte saime, uurisime lähemalt: üleni kuusepuust, täitsa tugeva ehitusega, ükski jalg ei olnud teistest märkimisväärselt lühem ega ka mädanenud… “Tõesti, jee!”

Mõned vead siiski olid 1) lauaplaadi peale oli kirillitsas sügavalt kraabitud “Aljoša ja …” veel kellegi nimi, 2) sahtli lukustussüsteem ei töötanud, 3) lauaplaat oli ilmselgelt olnud kunagi kaetud vakstu vms prrrrr… materjaliga, sest kui hiljem seda lihvima hakkasime, sisaldas lauaplaadi alumine äär suures koguses metalli, mis tuli enne tööle asumist kõik välja sikutada. No ja loomulikult igasugused täkked, praod…

Aga sellest hoolimata, pärast 5 tundi töökojas kolmeksi laua kallal nokitsemist oli vaatepilt selline:

Isa kuldsed käed olid muidugi asendamatuks abiks, sest mina üksi ei oleks lauda nii põhjalikult suutnud ette võtta. Oleksin piirdunud ehk lihvimise, jalgade liimimise ja värvimisega. Aga ei. Ühe hea töökojaga varustatud meistrimehe jaoks on niisugune poolik tegemine nagu ilma donut‘ita lõunapaus politseiniku jaoks (jah, oma kodu kõrval asuvast bensukast näen, et ka meil teevad nad juba seda sama). Niisiis võtsime laua täiesti lahti – ka lauaplaadist sai üks väga lihtne (täpsemalt 2-osaline) lego, mille pärast uuesti kokku liimisime. Sahtlilt eemaldasime lukumehanismi ja täitsime tühimiku väikse puuklotsiga…

Kusjuures nokitsemise käigus saime aru, et tegu on 100% käsitööga, mis viitas sellele, et see laud võib vabalt pärineda näiteks 19. sajandist (aga eks teadjad teavad paremini). Kui muidu oleme harjunud, et kõik asjad, s.t näiteks laua jupid on meil nagu ühe vitsaga löödud, siis sellel laual oli iga osa oma mõõdus. Üks plaat ühest otsast kitsam, teisest laiem, teine laud kuskilt pikem ja kuskilt lühem. Sahtelgi meenutas pigem trapetsit kui ristkülikut. Aga seda väärtuslikum meistriteos, sest kõik kokku toimis siiski, jumal tänatud, kenasti. :)

Kui töökojas sai laud sinnamaani töödeldud, et lihvitud, liimitud ja pahteldatudki (mitte maailma kõige peenemate peensusteni), siis jäi üle Tallinnas veel pahteldatud osad pärast kuivamist üle lihvida ja laud ära värvida. Kõigepealt kruntvärviga, siis Vivatixi valge, õrna kreemika tooniga, mööblivärviga. Alguses arvasin, et peaks õige värviga 2 korda värvima, aga kui 1. ring oli peal, tundus tulemus mõnusalt vahepealne – laua tekstuur ja pintslikarvade jutid kumasid mõnest kohast veel kergelt läbi. Ja kuna nii meeldis, siis nii jäigi.

Edasi tuli minna Mustrisse, et sealt üks kena sahtlinupp välja valida. Oli raske, sest neid armsaid on seal nii palju, aga lõpuks otsustasin siiski sellise kasuks:

Siis oli vaja sahtli esiküljele puurida auk ja nupp lihtsalt külge keerata. Jep, nii lihtsalt käibki.

Lasime laual 48h kuivada ja siis tõstsime paika. Istumiseks sobis juurde mu varem restaureeritud tool (mida näitasin oma blogi väga-väga algusaegadel), kuigi pikemas persektiivis peab ikka ühe mugavama töötooli ka hankima (mõtlesime midagi sellist).

Aga oleme lauaga ise ikka väga rahul – mis oligi ju eesmärk. Praegugi on siin laua taga seda postitust hoopis asjalikum tunne kribada (sisu asjalikkust see kahjuks veel ei garanteeri :P). Igal juhul sai laud eesootavate aastate mõttes kindlasti püsivam, originaalsem (täpselt samasugust ei ole kellelgi siin maamuna peal) ja kvaliteetsem kui poest ostetud plaadilaud. Ja pealegi vähemalt 3 korda odavam! Ausalt, paremat ei oska tahtagi…

Ja veel üks võit – lõpuks ometi on mu auguraual, pastellidel ja muul tränil kodu (loe: sahtel) olemas, hurraa!

Aga eile mõtlesin ja mulle tundus, et kuidagi järsku on meile see pime aeg saabunud (kuigi vähemalt ei ole veel lund maas, nagu eelmisel aastal samal ajal). Aga õnneks on sellel häid omadusi ka – see pimedusperiood ongi paras, et selliste nokitsemistega tegeleda. Ehk annab see lootust, et nii suurt auku enam “Enne ja pärast” rubriiki ei teki. :)

Nonii, kuidas teile meeldib? Kas sobiks enda koju ka mõni selline taaselustatud mööbliese? Tuleks mõne sellise hankimine ja korda tegemine üldse kõne alla? Või on kodus juba midagi sellist olemas?

Kui rääkida veel isetehtud kinkidest, siis esimesena meenuvad läbi aegade lahedate kinkidena kohe näiteks mu esimestest toidufotodest tehtud kollaaž (ehib siiani köögiseina, kuigi varsti oleks aeg seda uuendada), kunagi 18. sünnipäevaks saadud CD, kus 2 klassivenda tegid ise minust, mu pinginaabrist ja ühest sõbrast laulu (isetehtud sõnad, viis, räpp.. naerupurse tuleb juba paljast mõttest peale) ning üks kruus, mille meisterdas mulle üks torulukksepast sõber erinevatest torujuppidest. Mhmh, ja vett peab see ka (enam-vähem)! :) Et miks need kingid siis nii ägedad on? Eks vist ikka sellepärast, et on ju meelitav teada, et keegi on su peale mõelnud ja võtnud selle jupi oma nii hinnalisest ajast selleks, et just sulle midagi luua. Originaalsusest rääkimata!

Need 2 asja vanillikaunast on aga sellised, mille tegemiseks ei kulu rohkem kui 5 minutit, kuid see-eest nõuavad nad nn küpsemisaega. Ma ei taha üldse seda sõna veel oktoobrikuus suhu võtta (aga teate ju küll seda paari kuu pärast saabuvat aega, kus enamik inimestest ärkab 2 päeva enne ja satub siis kingirallipaanikasse), voh, selleks ajaks on need asjad praegu ideaalne juba riiulisse “käima” panna…

Enne aga veel väike teadmistekontroll vanilli kohta. Kõik võib-olla ei tea (aga kindlasti paljud teavad ka), et vanill on maailmas safrani järel kõige kallimate maitseainete nimekirjas kohal nr 2. Miks see nii on? Sest vanillitaimedest (mis kuuluvad orhideeliste hulka (Vanilla planifolia)) viljade kätte saamine ja töötlemine sellisele kujule, nagu meie neid teame, on väga aeganõudev töö. Ja ega neid taimi igal pool ka ei kasva. Algselt on vanill pärit Mehhikost, kus elavad ka erilised mesilased ja koolibrid, kes on vajalikud selle taime tolmeldamiseks (ja seega ka vilja moodustumiseks). Tänapäeval kasvatatakse seda suuremas mahus aga ka Indias ja Madagaskaril. Viljad korjatakse taimelt u 5kuusena, kui need on veel kollakas-rohelised. Seejärel võtab vanillikaunade töötlemine meile tuttavale kujule – must ja krimpsu tõmmanud kaun – veel u 6 kuud.

Vanillikaunas on 2 osa, mis head lõhna ja maitset annavad – esiteks kaun ise ja teiseks kauna sees leiduvad tuhanded pisikesed mustad seemnekesed (seepärast ei tohiks kasutatud vanillikauna kunagi pärast  kasutamist või seemnete välja kraapimist ära visata. Kui kauna on kasutatud piima vms vedelike sees, tuleb see pärast kasutamist korralikult puhtaks pesta ja kuivatada ning kaun ongi taas kasutamiskõlblik).

Keelelisest küljest on EKI järgi muide parem kasutada sõna vanill (vanillsuhkur, vanillijäätis jne), mitte aga vanilje. Tööstuslikult sünteesitud vanilliasendajat nimetatakse vanilliiniks. Viimase üledoseerimisel lisandub mõru kõrvalmaik, mis ei ole just kõige meeldivam.

Nüüd siis aga nende imelihtsate headuste juurde, alustuseks ekstrakt (pildil olev on seisnud alles 2 nädalat):

Isetehtud vanilliekstrakt

250 ml viina* (võib kasutada ka muud 40% alkoholisisaldusega jooki, kuid nt rummi kasutamisel tuleb arvestada siis ka sellele omase maitsega)
vähemalt 3 vanillikauna (rohkem võib alati olla)
õhukindlalt suletavat pudelit/purki

Vanillikaunad tuleb lõigata pikkupidi pooleks, jättes kaunad ühest otsast u 2 cm jagu lahtilõikamata. Seejärel need pudelisse/purki pista, viinaga üleni katta ja korralikult läbi loksutada. Edasi tuleb ainult oodata ja aeg-ajalt pudelit loksutada – kasutama võib ekstrakti hakata juba 1-2 kuu pärast, kuigi täiesti valmis on see alles 6 kuu pärast.

Hoida tuleb pudelit pimedas kohas ja seda aeg-ajalt loksutada. Aja möödudes võib vanillikaunu pudelisse juurde lisada (nt neid, kust seemned juba välja võetud ja mõnes roas ära kasutatud) ja kui pudel on pooltühi, võib lisada ka viina (nii ei saa ekstrakt kunagi otsa).

* Kinkimiseks võib valmistada ekstrakti suuremas koguses ja pärast 6 kuud seismist küpse ekstrakti väikestesse pudelitesse kurnata.

Vanillsuhkur

0,5 kg suhkrut
vähemalt 1 vanillikaun
õhukindlalt suletavat purki/suhkrutoosi

Töökäigu variant nr 1:

Pista õhukindlalt suletavasse suhkrutoosi suhkru sisse üks poolitatud vanillikaun (ideaalselt sobib ka see, millest on seemned juba välja kraabitud). Raputa toosi aeg-ajalt, et maitsed ühtlaselt leviksid ja juba paari nädala pärast ongi oma kodukootud vanillsuhkur valmis.

Variant nr 2 :

Haki vanillikaun väikesteks tükkideks ja pane koos paari supilusikatäie suhkruga kohviveskisse ning jahvata ühtlaseks. Seejärel sega hoolikalt ülejäänud suhkruga ja hoia tihedasti suletavas anumas. Nii saad kohe kasutamiskõlbliku vanillsuhkru.

Ja kohvisõbrad võivad valmistada endale ka vanillimaitselist kohvi – selleks tuleb kohviubedega koos jahvatada ka vanillikauna seest kraabitud seemneid ja seejärel saadud segust igaühele omasel moel kohv valmistada.

 Kuidas teile meeldiks selline isetehtud kingikomplekt? Mulle küll meeldiks. Ja üleüldse võib-olla on see liiga minakeskne lähenemine, aga..) kinke tehes mõtlen alati, kas ma ise seda asja ikka tahaksin saada või mitte. Kui selgub, et kaldub rohkem viimase poole, siis võiks ajurakke veel ragistada ja midagi lahedamat välja mõelda. Nagu ma enne mainisin, väänab see klassivendade tehtud lugu siiani naeratuse kõrvuni!

Aga tore oleks ka teie ägedamatest kinkidest kuulda.. niisiis, mida lahedat oled ise kingiks saanud või hoopis ise kingiks teinud? Sest häid ideid ei ole ju kunagi liiga palju :)

Meie peres on alati tehtud moosi ise, nii et moosipurgi eest pole veel pidanud krabisevat (tänapäeva mõistes kõlisevat) välja käima. Pigem tuleb purgikaaned veel ka keldritolmust ja ämblikuvõrkudest puhtaks pühkida (mis oli lapsepõlves kõige hullem horror üldse, no peale seda, kui sinna pimedasse, rõskesse ja raudselt kolle täis keldrisse üldse sisse olid julgenud astuda).

Aga miskipärast on mulle seoses isetehtud moosidega jäänud meelde üks seik. Umbes 5-6 aastat tagasi, kui moositegemine ei olnud ei enam ega veel nii populaarne, siis ütles üks mu tuttav jutu käigus kuidagi eriti iseenesestmõistetava (ja olgem ausad, üsna üleoleva) tooniga sellise lause: “Ähh, tänapäeval ei tee keegi enam ise moosi!”

“Ah?!” olin mina selle peale jahmunud ega osanudki kohe midagi kosta. Meie olime küll neid alati teinud ja selline suhtumine pani mind (hetkeks) tundma, nagu meie perel oleks midagi viga. Aga uhh.. nagu öeldud, õnneks loksus mu pähkel üsna pea õigesse asendisse tagasi ja mõistsin: “It’s not me, it’s YOU!” Tema julges arvata, et omatehtud moosist võib poe oma parem olla… (oli ikka põmmpea). Ärge saage valesti aru, ma olen küll saanud poe moose ja mõnel neist ei olegi häda midagi (enamasti on need küll liiga magusad), aga kui sa tead, et su moosipurgi sisu on su oma aiast korjatud, kokku keedetud, purki pistetud ja mütsikeste-sildikestega kaunistatud, siis… see on SEE. Poest seda lihtsalt ei saa.

Sellel aastal olen katsetanud moose erinevate maitsetaimede ja ürtidega. Selleks andis inspiratsiooni augustis külastatud ja sügava mulje jätnud Tamme talu ürdiaed (nende tootevalikus on palju erinevaid moose ja hoidiseid, kus on ürte väga põnevalt ära kasutatud). Enda tehtud purkidest on lemmikuks saanud väga lihtne õunamoos tüümianiga (kuigi ka piparmündiga mustasõstramoos sai mõnusalt värskendav). Õunamoos on tegelikult tavalisel moel tehtud moos “Valgest klaarist”, millele lisatud väheke tüümiani (täpne tegemise kirjeldus postituse lõpus).

Sisemisest ilust juba veidi rääkisime, nii et nüüd kord välimise käes. Ei saa ka mooside puhul sellest üle ega ümber… Ma olen lihtsalt selline lootusetu perfektsionist (see on tegelikult rohkem haigus, mitte midagi, mille üle uhke olla…). Kõik peab olema terviklik, täiuslik, detailid peavad kokku sobima ja üldse peab kõik olema nii, et peale vaadates silm puhkab. Muidu on hirmus rahutus ja rahulolematus. Niisiis tegin enda hoidistele ka need sildid. Aga mõtlesin ka lugejate-vaatajate peale! :)

Nii et minu poolt ka väike sügis-Überraschung – kui tahate ka oma riiulitel ilutsevad või sõpradele-tuttavatele kingitavad moosipurgid samasuguste armsate siltidega kaunistada, siis prinditava PDFi jaoks lihtsalt klikkige järgmisel pildil:

Kui aga minu siltide valikust peaks midagi klappima teie tehtud hoidistega (nt maasikamoos, mustikamoos, letšo vms), siis saab alla laadida ka minu valmistrükitud sildid.

Kui sildid välja prinditud (mina printisin paksemale ja mitte just kriitvalgele matile paberile), siis jääb üle vaid need ka välja lõigata, jämedamat sorti nõelaga riputuskohta auk torgata (jääb ilus ümmargune), moosi (või muu hoidise) nimi sildile kirjutada ja siis silt purgi külge siduda.

Loodan, et teile meeldivad ja ka sõprade-tuttavate silmad lähevad särama, kui neid mõne sellise nämma isetehtud purgiga üllatate! ;)

Kuidas teha tüümianiga õunamoosi?

Vaja läheb:

u 3 l poti täis õunatükke (soovitavalt Valge Klaar)
1 dl vett
400 ml suhkrut (soovitavalt lisada osade kaupa, sest magusus sõltub õuntest ja nii saab paraja magususega)
2 tl täit tüümianilehti (kui kasutada kuivatatud, siis 1 tk)

Õunad tuleb lõigata veeranditeks, puhastada südamikust (soovi korral ka koorida – mina seda ei tee), lõigata veel veidi väiksemaks ja pista potti. Jätkata tegevust kuni pott on täis. Lisada 1 dl vett ja kuumutada õunatükid pehmeks (u 7-10 min – mina ei keeda ega purusta õunu kunagi ühtlaseks massiks, vaid jätan suured tükid sisse, lihtsalt meeldib nii). Seejärel tuleb lisada suhkur (mina tulimagusat ei armasta), tüümian ja kuumutada veel madalal tulel u 10 min. Seejärel pista kohe kuumalt keeva veega loputatud purkidesse ja sulgeda läbikeedetud kaantega.

* Postituse esimesel pildil olev ploomimoos vanilliga on tehtud Nami-nami retsepti järgi.

Ehk teisisõnu on see sama, mida praegu populaarsed nn elamisõpetalsed vist soovivadki saavutada, öeldes, et inimesed broneerigu endale igal nädala ka üks paaritunnine koosolek iseenda jaoks (huvitav, kui paljud seda teadlikult teevad?). Eilne müristav ja ladistav ilm tegi sama – kärts-mürts ja õhk kohe palju selgem – lõputult ei saa ühe kuumalaine harjal ju sõita. Nii et see ilm sobis hästi ka ühe sellise tubase tegevuse ja mõtiskelu jaoks – nii need moonid (või pigem roosid?) sündisidki. Enne veel tegin jalutuskäigu läbi vihma ja ühes sooja kohviga kangapoodi. Mõeldes eelmisele nädalale oli see ikka tõeliselt värskendav.

Olen sellest prossivalmistamismeetodist viimastel kuudel suhteliselt vaimustuses olnud (algidee sain emalt, kes töötab lasteaias – seal levivad ju sellised uuenduslikud ideed nagu kulutuli). Ühest küljest on neid väga lihtne teha (lapsed teevad ju ka lasteaias) ja lisaks valmivad need ka väga ruttu. Tulemuse osas ei hakka omatehtud kingituse plussidest üldse kirjutamagi, lisaks sellele saab selle tegevuse ajal pealekauba ka mõnusalt korrastatud mõtted. Ja kuigi öeldakse, et tasuta lõunaid ei ole olemas, on sellest tegevusest võimalik küll ainult võita ja mitte kui millestki ilma jääda.

Mida 1 prossi jaoks vaja läheb?

u 10 x 60 cm suurust (punast) organza riba
3-7 musta helmest, pärlit vms
prossi kinnitushaaki või väikest haaknõela
nõela
musta niiti
küünalt

Tee nii:

Lõika kangast erineva suurusega ovaalsed tükid – ühest tükist tuleb lille 2 kroonlehte. Kõrveta kõikide tükkide ääred, hoides neid küünlaleegi kõrval (leegi kohal rippu hoides kõrvetab leek kanga krussi – lilli võib teha mõlemal viisil). Pane niit nõela taha valmis, lapi tükid üksteise peale (suuremast väikemaks) nii et lill jääks kena ja õmble lillesüdamikust paari pistega kokku. Õmble pärlid südamikuks ja haak kinnituseks tagaküljele (kui kasutad haaknõela ja sul on olemas liimipüstol, võib nõela liimiga kinnitada – tulemus saab püsivam).

Nonii, esimesed katsetused uue fotokaga! :) Mõni nädal pärast Rohenäppude eri esimest osa külvasin pottidesse ja minikasvuhoonesse igasuguseid seemneid: rukolat, salatkressi, salatisegu, murulauku, tüümianit, salveid, spinatit, basiilikut, tomateid, hernest ja füüsalit. Mõni nendest on juba kas üleni või suures mahus ära tarbitud (nt salatkress ja herned). Aga see, mis siin ülal, kajastab praegust aianurga olukorda.

Füüsalid on esimest korda katsetamisel – väidetavalt peaks neid kasvatama sarnaselt tomatiga. Väiksed taimed on väljas, eks paistab, kas need kasvuhoonesse ka jõuavad (on kellelgi kogemusi?). Tomatitega võrreldes tärkasid need küll oma hea nädal hiljem. Lisaks proovin esimest korda ka rediseid tubastes tingimustes kasvatada (ei, ei ole hulluks läinud, katsetan!). Need said umbes nädal tagasi mulda, nii et veel pole midagi näha. Panin nad oma topelt akende vahele (kutsutakse vist Soome aknad?), seal on praegu veidi soojem kui õues, aga tunduvalt jahedam kui toas (u 5-10 C), nii nagu redise kasvuks peaks vajalik olema. Aeg annab arutust.

Ülejäänud taimed külvasin enda mäletamist mööda 27. veebruaril, nii et ümmarguselt on need taimed siin piltidel 1 kuu vanused. Pikeerisin u 1,5 nädalat tagasi.

Igal varakevadel on mul tuhin peal ja ei suuda ära oodata, et saaks juba näpud mullaseks teha. Ja kui see tehtud, on igal aastal see tubane aianurk kujunenud väga oma näoga (millal rõdul, millal erinevates pottides jne). Sel aastal võtsin vaevaks lisaks külvamisele meisterada taimedele värvilised sildikesed.

Nagu arvata võib, siis alguses, kui taimed on veel tibatillukesed, ei ole nendest nii suurt ilu kui vohavast tüümianipuhmast või viljadest punetavast tomatitaimest.

Tuli midagi välja mõelda ja sündisidki sellised sildid. Minu kiiks – mulle meeldivad igasugused sellised väiksed vidinad ja kui neid annab ka ise teha, seda ägedam. Rääkimata tundest “ikkagi enda tehtud”.

Nüüd aga “retsepti” juurde. Ehk kuidas selliseid sildikesi teha, kui selleks peaks tahtmine tulema. Mida vaja läheb:

Kuna ma tegin sildikesi enda tarbeks nagunii, siis mõtlesin, et miks ei võiks ka teised soovi korral neid kasutada? Nii et kui kellelgi on soovi samasugused sildid teha, siis kade ma ei ole  ;) (kliki järgneval pidlil ja saad PDF-faili endale arvutisse laadida):

Tegemiseks on vaja veidi aega ja kannatust. Aga iseenesest on asi lihtsamast lihtsam:

Mina kasutasin puupulkadena kunagi Kaubamajast ostetud grillimistikke. Nende puhul murdsin vaid jämedama otsa ära ja juba sobisidki hästi. Kiletamise mõte on selles, et kui taimi kasta ja pritsida, ei pea sildikesi iga kord ära võtma. Kui aga pole viitsimist kilega jännata, võib ka niisama kasutada. Ahjaa, ja puupulkade liimimiseks sildi külge tuleks soovitavalt kasutada mingit tugevamat liimi kui liimipulk (sellega tõenäoliselt ei jää nad püsima).

Nonii. Valma. Kuidas tunduvad? Mulle igatahes meeldivad ja teevad tubase aianurgakese palju rõõmsamaks! :)

Aga kuna nüüd tuli tali jälle jalgadega maa peale, siis mõtlesin, et peaks seda kuidagi ära kasutama. Talvel ei lähe vist küll ühtegi päeva mööda, ilma et keegi kuskil Eesti “neetud” kliimat ei kiruks. Mulle aga see erakordselt lumerohke talv meeldib. Nagu öeldakse, ei ole halba ilma, vaid ebasobiv riietus. Mnjah, ma ei ole hetkel vist küll kõige õigem inimene seda meelde tuletama, istudes viimased 2 päeva väikse palaviku (see on ju see kõige hullem!) ja köhaga 4 seina vahel. Aga justkui selle kiuste sai vanematekodu aeda meisterdatud paar jääst kaunistust.

Kulutasin päris mitu hetke sellele, et leida üles originaalideest rääkiv artikkel, mida ma millalgi talve alguses kuskilt lugema sattusin. Aga ei õnnestunud. :( Ja peast ma enam ka ei mäletanud, kuidas seal täpselt õpetati, niisiis panin ise oma pea tööle ja meisterdasin aiast lume alt leitud eerikatest  sellised rippuvad jääkaunistused. :) See võib tunduda vähe robustne, aga tulemus sai vastupidi väga õrn ja kaunis. Mida vaja läheb?

Eerikaoksi, karpi ja sidumiskohtade aukudeks võtsin tööriistakastist paar väiksemat polti ja keerasin kaks mutrit otsa. Vaatasin, et  poldipea ja mutrite kõrgus oleks kokku u 1,5 cm, sest kavatsesin kaunistused teha umbes 1cm paksud.

Siis katsin karbi põhja umbes 1 cm veega, lisasin eerikad ja poldid sinna, kuhu tahtsin hiljem sidumiseks auke. Ja siis sügavkülma. Lasin ühe ööpäeva jäätuda.

Jääkaunistuste karbist välja võtmiseks kasutasin fööni (jah, see võib tunduda vähe veider, aga töötas). ;) Lihtsalt sulatasin kaunistust veidi pealt – jäätükk tuli karbist supsti välja ja seejärel sulasid juba ka poldid läbi jää välja. Nüüd oli veel vaja jupp nööri ja soojad riided selga panna, et see aeda arooniapõõsa külge rippuma viia. :)

Mida ma sellega öelda tahan? Võib olla seda, et igas asjas on midagi head ja ka pealtnäha ebameeldivad asjad saab ise endale alati meeldiva(ma)ks teha. Teen nüüd endale ühe tassi kuuma ingveriteed, tõmban teki peale ja kuulan veel korra seda sooja sügise lugu. :)

Õpitoas tutvustati erinevaid tehnikaid ja juhendaja Jaanika Kuklase näitas ka oma tehtud disaineritöid. Kahjuks olid kõik vahendid, mida õpitoas kasutasime pärit kas Suurbritanniast või USAst, nii et poe juhtnööre anda ei ole. Aga iseenesest oli asi väga lihtne. Vaja oli: 1) kangast (see oli mul endal kaasas, sest oli sügisel moosipurkidele “mütside” tegemisest üle jäänud), 2) spetsiaalset tulekindlat plastikut, 3) spets liimi, 4) ja kui tegemist uue lambivarjuga (mitte vana karkassi uuendamisega) ka toorikvõrusid. Ja siis veel umbes 3h aega, raudseid närve ja kindlat kätt.

Esimese asjana tuli siis kangas ära triikida, seejärel liimida plastikribale nii, et kortse sisse ei jääks – minul oli paksemat tüüpi kangas, mis tegi selle lihtsamaks, aga need, kellel oli see õhemat sorti, pidid paar korda oma kangast nullist uuesti liimima hakkama, sest mõni õhumull oli sees. Kui kangas liimitud, siis järgnes kõige keerulisem osa ehk varjuplastiku keeramine õige suurusega silindriks. Miks keeruline? Sest silinder pidi olema täpselt nii suur, et karkassivõrud jääksid sinna seisma, aga samal ajal mitte liiga tugevalt ega liiga lõdvalt. Seal juures olid abilisteks pesulõksud, millega sai silindri erinevaid suurusi proovida. Ja kui see timmitud, siis oli veel jäänud viimane asi – kangaäärte liimimine ülemise ja alumise karkassivõru külge. See ei olnud raske, pigem aeganõudev töö. Ja oligi valmis.

Aga kõigest hoolimata sobib nüüd see punane, mummuline ja ka väikeste südamekestega kangas mu magamistuppa palju paremini kui valge varem, ausõna. :)

Õpituba lubati tulevikus kindlasti veel korrata, nii et kes soovib selle alast hoiatust oma postkasti saada, võib liituda Polymeri uudiskirjaga.

See tool sai valmis juba 2010. a kevadel ja oli ühtlasi ka mu esimene tõsisem restaureerimistöö. Tegin seda Nikerdajate restaraureerimiskursusel. Sealne rahulik õhkkond ja võimalus omi mõtteid mõlgutada ning samal ajal lasta kätel käia ongi tõenäoliselt see, mis sellistele kursustele inimesed pärast väsitavat tööpäeva veel kohale sunnib tulema. Igal juhul pakub selline käeline tegevus vaheldust, eriti kui tööpäeval tuleb rakendada vaid ajusid (ja tippimiseks sõrmi). Ja oma silmaga kiiret muutust näha on ka väga mõnus!

Siin ta on – Paide tn Uuskasutuskeskusest 50 krooni eest soetatud tugitool. Aeg-ajalt olen pärast tööpäeva sealt ikka läbi astunud. Tol päeval sattusin sinna üsna juhuslikult, polnud isegi kindlat sihti, mida otsisin. Tahtsin niisama ringi vaadata ja mõtteid koguda – olen sealt varem leidnud lahedaid nõusid.

Minu õnneks tehti sel päeval seal lisaks tavapärastele soodsatele hindadele veel tühjendusmüügi soodustust -50% (sest Paide tn keskus pandi kinni). Muu vanamööbli ja ämbrite keskel, mis kogusid katusest läbitilkuvat vett, märkasin seda omapärast tooli. Välimuselt oli ta küll räsitud, kuid jalad paistsid kenasti kandvat. Kohalik vanahärra märkas kohe mu huvi asja vastu ja jagas isegi mõned näpunäited, kuidas tooli veidi värskendada. Pluss, ta tundis väga siiralt muret, kuidas ma küll sellega koju saan – õnneks polnud koju pikk tee ja nii ma olingi 5 minutit hiljem tooliga kodus.

Järgmise paari nädala jooksul läbis tool uuenduskuuri: lihvisin mustuse ja mõned veel jõus olevad lakitükid maha. Kaunistasin lilla paelaga, mida ei olnudki kohe poest saada. Nad pidid seda juurde tellima: minu paela tellimus ületas tõenäoliselt nende toote aastast läbimüüki mitu korda. Sellegipoolest olid poetädid vastutulelikud ja juba paari päeva pärast mina 50m paela võrra rikkam.