Kuna mina sel aastal juba 2. aastat septembris kooli ei lähe, pean oma “uut aastat” kuidagi teisiti alustama. Mäletan hästi, et eelmisel aastal tähistasin seda tiba kõheda tunde ja rummise ploomikoogiga (ikkagi esimene september ilma kooliõpilase staatuseta pärast lasteaia 6. rühma). Sel aastal mõtlesin aga, et teen remonti. Oma blogis. Tegelikult ma muidugi ei planeerinud, et see juhtub täpselt nüüd ja praegu (õigemini, kui ma oleks üldse midagi planeerinud, oleks see juhtunud juba aasta aega tagasi), aga nii ta nüüd igatahes välja kukkus. Ja tegelikult ongi hea, sest pärast remonti on ju alati hea ja värskendav tabula rasa tunne. Ja kõige muu taustal, mis september, justkui aasta teine 1. jaanuar, endaga kaasa toob, passib see mulle hästi.

Aga eks see ole nii, et mõnes mõttes on see blogi ka nagu Tallinna linn – nokitsemist jagub ja ma ei kujutaks ette, et ühel päeval otsustan: “Voh, saigi valmis!” Aeg-ajalt on vaja keerata uus lehekülg. Vähemalt ma tunnen nii, et kui ma tahan oma mõtteid kuskile koguda, siis tahan, et tunneksin ennast selles kohas hästi. Ja kui ma saan selleks midagi ära teha, et ma ennast paremini tunneksin, siis miks mitte seda teha. Eks :) Ja kuigi ma sisimas tean, et selliste muudatustega harjumine võtab aega, loodan siiski, et teilegi mõjub see mingil määral sarnaselt kui mulle – uue hingamisena ehk?

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Ma ei tea, kuidas on lood teistega, aga minul on üks selline alateadlik komme – külla minnes leian ma varem või hiljem ennast ninapidi raamaturiiulis tuhnimas. Tegelikult ei ole ma üldse väga suur lugeja. Selle tõestuseks meenub kohe, kuidas ma kooli ajal “Kevadet” varajaste hommikutundideni köögilaua taga lugesin, ise vahepeal suigatades ja lugu unes edasi “lugedes”. Ajaliselt võis see küll jätta mulje kui suurest lugejast, aga lehekülgedes… mitte eriti. ;)

Sellegipoolest meeldib mulle nende riiulite sisu uurida. Ei teagi, mis on suurem stiimul, kas võimalus leida endale mõni hää lugemisidee või see “salajane” luba väheke pererahva sisse piiluda… Kui keegi võõras mu raamaturiiuleid vähekenegi uurida viitsiks, saaks ta päris kiiresti mingi pildi silme ette – erinevad teatmikud keel(t)est, fotograafiast, raamatud psühholoogiast ja enda sisse vaatamisest, vaid mõni üksik juturaamat (ja needki on kas vanaemast või vanatädist mälestuseks jäänud) ja loomulikult eraldi riiul koka- ja muude toiduga seonduvate raamatute jaoks. Päris kõik sellega muidugi öeldud ei ole, aga üsna hea läbilõige ühest elust küll.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Kui tihti tuleb elus ette sellist olukorda, kus keegi küsib sinult: “Kas sa tead Tallinnas selle nimega (nimi salastatud – toim.) maja?” (ja veel sellise tooni-pilguga, et oeh-jälle-tuleb-suure-kaarega-seletama-hakata). Aga veidi enne seda saad sina vastata: “Tean küll, ma elan seal!” Sellise lühidialoogiga tõdesime paar nädalat tagasi, et Ragne ja minu Tallinna pesapaik asuvad ühes ja samas majas. Eesti on küll väike, aga kes oleks oodanud, et nii väike?

Ei tulnud mitu korda mõelda – õhk oli mõttest ühiselt kokata-pildistada juba iseenesest paks. Mõne päeva pärast, ühel nädalavahetusel Tallinnas, pärast õnneliku lõpuga pastinaagijahti (aitäh Lavkale, jälle!), maja ümbruses parkimisnippide jagamist, uue fotoka edukat näppimist ja kokkamis-pildistamistavaariga ühisesse pessa kolimist (kusjuures päris lahe oli taldrikud, maitseroheline, soolaveski jms näpuotsas maja peal ringi tatsata) – igatahes pärast kõike seda alustasime 2 käigu ettevalmistuste ja fotosalvestusega. Ragne määris käsi ja tegeles kokkamisega, mina kostitan nüüd fotodega.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Nagu ma juba oma peaaegu täiusliku hommikusöögi postituses kahtlustasin, selguski, et sirguvad hernevõrsed on siiski palju kiiremad kui mina ja mu isu. Viimaste päevade ere päike pole neile armu andnud. Heas mõttes. Minul on ka olnud mõnus ärgata, sest kell 6.30 on juba toas valge ja õhtul peab ennetavalt ka kardinad ette tõmbama, et hommikune päike enne äratuskella üles ei ajaks. Tüüpiline eestlane, eks? Kui päikest ei ole, on paha, ja kui on, on ka paha. :) Ei, tegelikult asi ei ole nii hull. Hommikul ei ole midagi paremat kui päike, hea tuju garantii kogu päevaks. Aga nüüd selle mõnusa rohelise supi juurde.

Paar nädalat tagasi avastasin ma ühe soomlanna blogi, Scandi Foodie, kes elab nüüd juba mitu aastat Austraalias. Ja kohe, esimesest külastusest tema retseptide ja piltide vahele hakkas mulle ta stiil meeldima. Ma ei tea, kas alateadlikult on asi selles, et ta on samal ajal nii kaugel, aga samas ju nii lähedalt? Igatahes mulle ta meeldib. Olin ta retseptikogust juba tegelikult paar päeva tagasi ühe teise hernesupi välja valinud. Ja kui eile jõudis aeg kätte, et suppi teha, riputas ta just selle supi retsepti üles. Ajasin komponentide nimekirjas näpuga järge – jess, poodi ei ole vaja tõtata – sobib, change of plans! ;)
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

See supp on kindlalt üks mu kõige suurem köögihitt. Millest ma seda järeldan? Esiteks sellest, et ühel päeval hakkasid mu ema sõbrannad kordamööda mulle helistama ja mingist lõhesupist rääkima. Tuli välja, et mu ema oli seda suppi neile pakkunud ja nüüd ei jäänud muud üle, kui retsept välja käia. Teiseks sellest, et igas seltskonnas, kellele olen ise seda suppi juba viimase 2-3 aasta jooksul valmistanud (ka oma sünnipäeval näiteks), on alati keegi, kes pärast helistab ja retsepti küsib. Ja kolmandaks sellest, et seda kalasuppi on söönud ka üks mittekalasööja (kusjuures ma ei tea, kas mu mälu tahab nii mäletada, või oligi see nii, igatahes mäletan mina, et ta võttis veel teise portsu juurde ka!). Ja lisaks on avaldatud soovi, et ma selle supi retsepti ka siia blogisse pistaksin :)

Võimas sissejuhatus tehtud, võib vist asja enda kallale asuda. Selle supiga on kohe pikem lugu, sest teatavasti ei ole ma suurem kalasõber. Õigemini veel umbes 4 aastat tagasi ei võtnud ma kala üldse suu sisse (või kui, siis ainult ema paneeritud koha, sest see ei olnud kala maitsega :P). Kui ma aga 2007. aastal sattusin tööle ühte Tallinna restorani, pidid senised söögiharjumused ja pirtsutamised minuga hüvasti jätma. Seda seepärast, et tänu sealsele peakokale hakkasin ma sööma asju, mida ma polnud elu sees tahtnud nuusutadagi – seened, kala, mereannid, sushi jne.

Üsna kiiresti sai selgeks, et iga toiduaine võib olla just maailma parim, kui seda osata õigesti maitsestada ja valmistada (praegugi tuleb meelde seal söödud seesamiseemnetega praetud makrell ja suu hakkab kohe vett jooksma..mmm). Tõenäoliselt teab igaüks, kes on kuskil restoranis-kohvikus töötanud, et ilma “nakkuseta” sealt ei pääse. Midagi jääb ikka külge ja paratamatult hakkad ka ise koduköögis katsetama ja poeletil varem tundmatuid tooraineid muheda äratundmisega vaatama. Ei, lõhe mulle selles mõttes tundmatu ei olnud, aga selle supi valmistamismeetod jäi kuskile ajurakkude vahele pidama küll (ja mitte ainult lõhe imeilusa roosa värvi pärast ;) ).

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Pean häbiga tunnistama, et sellesuvised Saaremaa maalt saadud 2 kõrvitsat seisid mul siiani vagusi kööginurgas. Nüüd, kui see kreemjas ja ülipehme kõrvitsasupp ära söödud, ei saa ma hästi aru, kuidas nad nii kaua seal üldse seista võisid. Sest supp sai tõesti väga maitsev!

Nii kaua kui ma mäletan, olen jõululauale valmis pandud traditsioonilist kõrvitsasalatit (see kuubikutega) alati juba enne peo algust laualt nokkimas käinud. Need kuubikud on mõnusalt suured ja krõmpsud ja ma ei mõista, miks seda jõuludega seostatakse. Mõnus värske külm amps ka suvel. Aga nüüd kõrvitsasupist. Kreemjas, muskaadine ja pehme püreesupp – väga lihtne tegemine (lihtne on mu lemmik!), tuleb vaid köögiviljade pehmenemiseks veidi aega ja kannatust varuda. Aga tulemus on seda väärt: potist vaatab vastu isuäratav kollane püree ja kui sinna lisada veel sulatatud juust ja koor, hüppavad ka lõhnaretseptorid rõõmust lakke. ;)

2 korraliku portsu supi jaoks läheb vaja:

väike törts oliivõli
25g võid
500g kõrvitsat
1 kartul
1 küüslaugu küüs
1 porgand
1 hapu õun
1 šalottsibul (tavalise sibula puhul võiks panna 1/2 sibulat)
1/4 kanapuljongikuubikut (pulbrina u 3g)
1/2 dl vett
soola
pipart
muskaatpähklit
1/4 pk naturaalset merevaiku
1 dl vahukoort (võib asendada kohvikoorega, aga mulle meeldib vahukoorega :) )

Leibade jaoks:

4 viilu tumedat ciabattat
oliivõli
1 küüslauguküüs

Koori ja tükelda kõrvits, kartul, porgand ja õun kuubikuteks (u 3×3 cm), sibul ja küüslauk haki peeneks. Võta pott ja pane kuumenema koos võitükikesega ja lisa törts oliivõli. Kui või on sulanud, lisa kõrvitsa-, kartuli-, porgandikuubikud ja tükeldatud sibul ja küüslauk. Sega kõik võiga kokku ja lase paar minutit või sees pruunistuda. Seejärel lisa 1/2 dl vett ja puljong. Sega ja jäta tasasele tulele kuubikud pehmenema umbes 20-30 minutiks. Pidevalt tuleks kuubikuid liigutada ning kontrollida, ega kogu vesi pole ära aurustunud. Kui kartulid, kõrvits ja porgand on juba peaaegu pehmed, lisa ka õunakuubikud (need pehmenevad hästi kiiresti).

Kui kõik köögiviljad on pehmed, võta pott tulelt ning püreesta saumiksriga (või blendriga, mis kellelgi kodus on). Seejärel maitsesta soola-pipraga, riivi sisse muskaatpähklit (võib julgelt u 1/4 pähklit sisse riivida). Lisa merevaik ja vahukoor. Seejärel pane pott tagasi tulele ning lase pidevalt segades kuumeneda kuni keemiseni.

Leibade tegemiseks võtsin 4 viilu ciabattat, tilgutasin iga viilu peale veidi oliivõli ja pistsin 180C juures ahju, umbes 3-4 minutiks. Kui leivad on ahjust tulnud, soojad ja veidi krõbedad, hõõrusin neid paar korda kooritud küüslauguküünega. Ja siis võiski sööma hakata! :)

PS! Retsepti kohandasin enda maitsete ja portsjonite järgi, eeskuju võtsin Liina blogist.

Sarnaseid postitusi...