Minu 2 köögilemmikut: hommikusöögid ja lihtsad väiksed nipid, kuidas ühest toorainest erinevaid tulemusi välja võluda. Hommikusöökidest on üks lemmik vana hea (Kreeka) jogurt, müsli, mesi ja mõni mõnus parasjagu hooajas olev puuvili või mari, talvisel ajal miks mitte ka mõnus moos, mis sügisel oma aia kraamist purki pistetud. Aga nippidest õppisin alles hiljuti ühe uue juurde – jogurti nõrutamise!

Nimelt ühes kokaraamatus, mille tegemisega ma hetkel seotud olen, on päris palju piima ja piimatoodetega mängimist, sh ka jogurti nõrutamist. Ja just sealt ma innustust saingi. Kõigepealt sain maitsta Tuuli nõrutatud jogurtist ehk jogurtijuustust (ehk labneh) tehtud toorjuustupalle, mis marineeritud ürtide ja tšilliga. Juba välimus oli väga ahvatlevalt värske ja värviline, maitses ei pidanud pettuma ja idee iseenesest oli kohe väga sütitav, sest raame marinaadi kokku segamisel ahistamas ei ole. Oi, kuidas mulle sellised lihtsad ja geniaalsed ideed meeldivad!

Niisis mõtlesin, et kui Tuuli lahendus oli soolase poole kaldu, tasuks vastukaaluks proovida oma vana head ja magusa poole kaldu lemmikhommikusööki, jogurt-puuvili-mesi, hästi väikese liigutuse võrra tuunida (lastes jogurtil lihtsalt öö läbi marliga vooderdatud sõelal nõrguda).

Ja järgmisel hommikul võisingi juba tõdeda, et seos minu “öö läbi nähtud vaeva” ja tulemuse vahel oli meeldivalt pöördvõrdeline! Loodan, et minu või Tuuli retsept innustab katsetustele! :)

Nõrutatud jogurt mee ja virsikutega hommikusöögiks
Retsept ilmus ajakirja Toit&Trend 2013. a kevadnumbris

1 portsjon

200 g Kreeka või Türgi jogurtit
1 virsik (või nektariin)
1 sl suhkrut
1 sl võid
0,5-1 tl fenkoli- ehk apteegitilliseemneid (soovi korral asenda nt hakitud pähklite ja/või rosinatega)
vedelat mett (serveerimiseks)

Vooderda suur sõel kahekordse marliga. Tõsta jogurt marlile ja lase öö läbi nõrguda (jälgi, et sõela ja kausipõhja vahele jääks vedeliku nõrgumiseks piisavalt ruumi). Paki marli otsad üles kokku, nii et tekib paun, ja keera kergelt vint peale, et veel viimane vedelik välja tuleks.

Rösti puhtal kuival pannil fenkoliseemneid (või hakitud pähkleid), kuni need hakkavad lõhnama. Sulata puhtal kuival pannil suhkur, lisa tükike võid ja karamellista virsiku- või nektariinipoolikuid (kivi eemaldatud) paar minutit.

Serveeri nõrutatud jogurtipall fenkoliseemnete (või pähklite-rosinatega) ja virsikutega, nirista peale vedelat mett.

***

Värskes ajakirja Toit&Trend numbris on muideks päris palju põnevat lugemist. Lisaks retseptidele kirjutan sellest, kuidas teha head rohelist salatit, sh ka salatikastmeid ja lähenevate lihavõtete auks mõned variandid marineeritud munade tegemiseks. Hanne Paljak võtab luubi alla pasta, Tuuli Mathisen kirjutab põneva loo Vietnamist ja sealsest köögist. Lisaks on pundiga liitunud toituajakirjanik Heidi Vihma, kes kirjutab selles numbris läätsedest, tomatitest ja Eesti köögist, tuues välja 4 söögikohta, kuhu tema välismaalasi Eesti kööki mekkima saadaks.

Sarnaseid postitusi...

Kuigi ma olen alati kõigile, kes on uurinud, et millal siis minu enda kokaraamat ilmub, vastanud, et tõenäoliselt mitte kunagi, siis täna hommikul tabasin ennast uutsorti mõttelt. Mitte, et ma ei tahaks ise olla kokaraamatu autor, ärge saage minust valesti aru – mulle meeldib toit, kokkamine ja kõik selle juurde kuuluv, aga minu jäägitu armastus kuulub pildistamisele ja ma tean, et 2 asja korraga ei ole võimalik nii realiseerida, et üks või teine mingil määral ei kannataks (vähemalt mina tunnen, et ei ole nii osav). Seega olen praegusel hetkel lojaalne pigem pildistamisele, aga lihtsalt mõtteis mängides panin ennast hommikul olukorda, kus ma oleksin valikuta, st ma peaksin tegema ühe kokaraamatu ega saaks sellest taganeda, siis mis oleks selle teema? Ja vastus tuli ootamatult kiiresti – hommikusöögid.

Meie pimedatel talvehommikutel on mul tihti raske ennast voodist üles saada. Siis aga aitab teadmine, et ootamas on mõni eriti hea hommikusöök – see on üks parimatest motivaatoritest, et ennast üles vinnata, külma veega karastada ja köögis askeldama asuda (kõige parem on muidugi taevalaotuses särav päike, aga seda juhtub praegusel ajal kahjuks nii harva, et sellele ei tasu just liialt suuri panuseid panna).

Nagu tõenäoliselt paljudel, käivad ka mul asjad periooditi. Ja hetkel on mul periood “kinoa” (ing k quinoa ehk Tšiili hanemalts, eesti keeles rõhk o-tähe peal, ainsuse osastav kinoad, mitmuse omastav kinoade). Kes ei ole varem kinoaga kokku puutunud, siis see on üks vanimaid nn teraviljasarnaseid toiduaineid maailmas (tegelikult on tegu seemnetega). Inkade jaoks oli kinoa püha taim, kandes nime seemnete ema. Oma jõudu ja vastupidavust andvate omaduste tõttu kutsuti teda ka asteekide kullaks. Kinoa ei sisalda gluteeni ja seda peetakse kergesti seeditavaks toiduks, see sisaldab rohkesti valke ja kuna tema nn glükeemiline koormus on madal, annab kinoatoit täiskõhutunde pikaks ajaks. Mistõttu sobib see just hommikusöögiks väga hästi! Sorte on samuti erinevaid – alates valgetest, punastest kuni mustade seemneteni välja. Guugelda huvi korral kinoa kohta lähemalt või loe lühiteavet nt siit.

Kinoad on ka imelihtne valmistada. Kuna seemneid katab mõru vaigusarnane saponiinikiht, tuleb kinoad enne kasutamist hoolega voolava vee all sõelal loputada, kuni vesi enam ei vahuta. Keetmiseks tuleb võtta 1 osa kinoad ja 2 osa vedelikku (ehk nt 1 dl kinoad ja 2 dl vett), lasta keema ja seejärel kinoad pooleldi kaetult madalal tulel kuumutada, kuni see on valmis. Sellest annab märku see, kui seemned muutuvad poolläbipaistvaks ja valge idu eraldub tera kehaosast, nähes välja justkui valge spiraalne saba.

Kinoad kasutatakse väga palju salatites, suppides, see sobib asendamaks mistahes teisi lisandeid – riisi, kartulit… Aga täna ei taha ma jagada salatiretsepti (neid leiab netist päris palju), vaid hoopis kinoapudru oma.

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Rich, Adam ja Jon kohtusid kunagi 90ndatel ülikoolis. 1998. aastal olid nad koos puhkamas (lumelauatamas, kui täpne olla), kui neil tuli mõte ainult rääkimise asemel hoopis tegutsema hakata.

Järgmisel hetkel olid nad Londonis, ühel muusikafestivalil ja müüsid putkas isetehtud smuutisid. Putkal oli suur silt: “Should we give up our jobs to make these smoothies?” Ja ostjad said oma hääle anda, visates oma tühja topsi prügikasti kirjaga “Yes” või kirjaga “No”. Lihtne. Festivali lõpuks oli Yes-prügikast täis, mis tähendas üht – järgmisel päeval lõid poisid lahkumisavaldused lauale.

1999. aastast alates hakkasid nad oma firmaga Innocent smuutisid tegema ja müüma (smoothie kohta on eesti keeles muide olemas täiesti oma sõna – mahedik!). Tänaseks on nad töötanud lisaks smuutidele välja veel palju erinevaid tooteid – nt thickie‘d (nende enda leiutatud sõna, mille all mõeldakse smuutisid, mis on tehtud jogurti või muu taolise lisandiga), eraldi sarjad lastele… Kõik nendest ei ole olnud just suured hitid, nii et nendest on oma õppetunnid kõrva taha pandud, toodete disaini on kõvasti arendatud… Ühesõnaga. Ma ei taha siin mingit referaati teha, aga ma ei ole vist kunagi varem ühegi tootja kodulehte nii põhjalikult läbi käinud, kui nende oma. Ja see põhjus, miks ma seda tegin, oli väga lihtne. Sest nad on lihtsalt nii muhedad, 100% inspiratsioon!

Oli aasta 2006. See oli aasta, millal ma Tallinnasse kolisin (kuigi see ei puutu üldse asjasse), aga veel oli 2006. aasta see aasta, mil need poisid andsid välja oma 2. smuutiraamatu. Ja kuidagi juhtus nii, et minu hea sõbranna M käis umbes samal ajal Londonis ja tõi selle raamatu mulle sealt kingiks kaasa. Nii et tänaseks on see juba jupp aega mu riiulis seisnud. Ja eelmisel nädalal, kui ma sealt riiulist midagi otsisin, sattus see mu näpu alla – juba järgmisel hetkel leidsin ennast keset tuba vaiba peal õhinaga raamatut (taas)avastamas, isuäratavatele lehekülgedele paberilipikuid vahele suskamas ja poenimekirja kokku panemas. Oi kui palju asju oli vaja tuua! Banaani, jogurtit, avokaadot, pähkleid, kiivit, datleid, apelsini… ja siis veel üks väike asi - blender (eesti keeles on mu teada korrektne öelda selle kohta kannmikser)!
Loe edasi »

Populaarsed postitused

Läksin täna hommikul kella 7ks joogasse. Linn oli siis veel nii mõnusalt unes – mõni üksik vurav auto ja tühjad bussipeatused. Seisak. Mulle on alati meeldinud siis linnas ringi liikuda. Justkui oleks teistest kuidagi ees ja hea rahulik on olla… Aga jah, hakkasin seal, s.t. joogas, (jälle) käima (kunagi keskkooli ajal käisin ka). Ei hakka täpsemalt kirjeldama, kuidas pärast esimest korda mu kõikvõimalikud pisilihased mind piimhappega tervitasid. :) Aga tore, mõtlen, et vähemalt on nad ikka seal siis järelikult olemas! Tasa sõuan, kaugele jõuan.

Jooga ajal läks väljas märkamatult valgeks. Liikusin värske sammu ja enesetundega kodu poole. Kuulasin jälle seda Gotye lugu (nüüd juba u 354. korda, ilus, kurb, hea video – see on ka hea versioon samast loost), pea mõtteid täis. Jõudsin lifti, sõitsin juba 12. korrusele, kui meenus, et “Ahh, sa vana nuga, täna pidi ju see Naisteleht ilmuma!” Vajutasin nupu numbriga 1 uuesti roheliseks ja sõitsin alla tagasi. Lippasin bensukasse, värske ajakiri näppu ja koju tagasi.

Lehitsesin ajakirja ja leidsin oma foto ja retsepti teiste blogijate omade seast üles. Jee! Nii põnev oli vaadata, mis retsepte teised tegid. Aga no olgem ausad, ma teadsin, et koos nende retseptidega peaks ilmuma ajakirjas ka Perenaine.ee poolt juba 3. korda kokku pandud Eesti toidublogide TOP.

(See foto ja retsept ilmus ka tänases Naistelehes – minu väike soolane soovitus sõbrapäeva hommikuks)

Mäletan väga hästi, kui see toidublogide top eelmisel aastal välja kuulutati – siis olin teiste toidublogijate seas veel ju eriti noor, loll ja roheline ja ma vist isegi ei teadnud, et selline top olemas on. Aga see kõik tundus muidugi põnev. Elevusmeeter oli laes, kui minu nii noor blogi seal teiste, vanade tegijate seas, mis sest, et lihtsalt niisama ära mainiti! Sellest piisas, et naeratus terveks päevaks suule kleepida :)

2010. a parima toidublogi pidaja oli Mari-Liis Ilover (Siit nurgast ja sealt nurgast). Ja selles osas 2011. a tuuled suunda ei muutnud – ka 2011. a parim toidublogija on Mari-Liis oma üliasjaliku ja põhjaliku blogiga! Ma ikka mõtlen aeg-ajalt, kuidas see naine jõuab nii palju, nii asjalikult ja olla kõige selle juures veel 4 lapse ema ja vana rahu ise?! Kuigi tegelikult ma ju tean. Ta teeb lihtsalt õiget asja! :) Imetlusväärne ja igati tunnustust väärt!

Ja nüüd 2. koha juurde, kus platseerus minu blogikene! Olen veidi eestlaslikult sõnatu, kohmetu ja ei oska seda komplimenti nagu hästi vastu võtta. Kui TOPi koostamisest rääkima hakati, lootsin küll, et ehk sel aastal pääsen n-ö joone alt joone peale, aga nii kõrget kohta… ma isegi ei julgenud endale tahta! Aga loomulikult, olen väga-väga õnnelik ja rahul, et mind on märgatud ja et ka teised leiavad mu mõtete ja tegemistega paralleele! Südamest aitäh!

2011. a parimad toidublogid

1. Siit nurgast ja sealt nurgast – Mari-Liis
2. Tassike elu topelt koorega – mina :)
3.-4. Sööme silmadega (Dagris) ja Kokkama Ragnega
5. Hea toit, parem elu (Merit)
6. Puhas rõõm (Piret)
7. Liisi blogi
8.-9. What a wonderful world (Juta) ja Mitmekesi köögis korraga (Kärt)
10.-11. Ise tehtud. Hästi tehtud. (Tuuli) ja Tiramisust ja Fata Morganast (Ülle).

Kuigi nimekiri on küll 1.-11., siis tegelikult oli tegu üliväikeste punktivahedega (1. ja 11. koha punktid jäid 129 ja 141 vahele), nii et ses mõttes on kõik ikka suhteliselt võrdselt tublid mu meelest. Sellest, mida žürii täpsemalt hindas, kes žüriis olid ja mida veel blogide kohta kommentaariks öeldi (seda oli veel eriti põnev lugeda!), lugege Perenaine.ee 2011. a toidublogide TOPi lehelt!

Imeline päeva algus! Aitäh žüriile, Perenaine.ee tegijatele ja ka teile, armsad kaasblogijad ja lugejad! Süda on soe :)

See nimekiri on aga väikese pundi hinnang meie toidublogimaastikule. Mina oleksin soovinud näha esikümnes veel üht väga sisukat ja asjalikku blogi – Jagatud rõõm (seda peab Silja). Nii et ärge olge ka kadedad ja laske tulla, missugused oleksid olnud teie 2011. a (toidu)blogide TOPid? Või lihtsalt kõige-kõige lemmikumad blogid?

Sarnaseid postitusi...

“Never work before breakfast. If you have to work before breakfast, get your breakfast first.” Josh Billings

See on üks mu lemmikütlusi hommikusöögi kohta. Ma ei mõista neid inimesi, kes ärkavad, vuhisevad duši alla ja juba kõlabki uksepauk. Ilma hommikusöögita olen mina küll nagu rosin – kokku kuivanud ja kirtsus, võib-olla isegi natuke torssis ja kuri.. ühesõnaga mitte oma parimas vormis… Nii et minu jaoks on tugev hommikusöök alati olnud asendamatult hädavajalik. Ja õnneks on läbi aegade selle kinnituseks öeldud ka väga tabavaid lauseid. Ise ma nii kuldseid ridu ei väljasta, aga tegin väikse valiku, mis mulle veel meeldivad:

“All happiness depends on a leisurely breakfast.” John Gunther

“Only dull people are brilliant at breakfast.” Oscar Wilde

“Rather go to bed supperless, than run in debt for a Breakfast.” Benjamin Franklin

“Pere, kes sööb ühe laua taga, ei lähe lahku!” Peeter Pihel

“Eat breakfast like a king, lunch like a prince, and dinner like a pauper.” Adelle Davis

(kommentaarides võib seda loetelu jätkata…)

Ilmselgelt ei oleks neid ütlusi olemas, kui hommikusöök paljude inimeste jaoks nii oluline poleks. Ehk kui need lähenemisnurgad on mõne jaoks liiga traditsioonilised, aitab ehk vähe teise nurga alt mudimine? Noh nii karupoeg Puhhi moodi:

“When you wake up in the morning, Pooh,” said Piglet at last, “what’s the first thing you say to yourself?”
“What’s for breakfast?” said Pooh. “What do you say, Piglet?”
“I say, I wonder what’s going to happen exciting today?” said Piglet.
Pooh nodded thoughtfully.
“It’s the same thing,” he said.

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Tomatid. Oh, ei oskagi ühestki otsast pihta hakata. Muudkui kirjutan ja kustutan. Siis jälle kirjutan ja kustutan. Pole lihtsalt õigeid sõnu, et anda aimu, kui väga mulle need viljad meeldivad. Tekstilisi puudujääke tasakaalustavad loodetavasti fotod, mille seast oli valikut teha üsna raske. Sellepärast jätsingi selle suuresti tegemata ja lisasin neid siia rohkem kui mitu. Alustan siis algusest.

Umbes sellest ajast, kui ma vanaemaga peenramaal tuterdasin, kummeliõisi korjasin ja vanaemaga ühesuguseid, aga u 20 numbrit väiksemaid kotasid kandsin, on minu lemmiksort tomatite seas suur ja lihav “Härja süda”. Vanaema kasvatas need taimed ise. Korteri aknalauad olid varakevadel rohelisi taimekesi täis. Ja mina muudkui käisin neil külas. Ninapidi sisse, silmad kinni ja 1, 2, 3… suur sõõm õhku sisse. Suve tunne tuli peale. Kurbusega pean aga teatama, et selle lõhna kirjeldamiseks ei ole Eesti keele instituut veel sõnalist vastet välja mõeldud. Mõni ütleb selle kohta kasvuhoonelõhn, aga see ei ole pooltki nii lähedale kui üks rahumeelne ja lohisev mõmin häälikul M.

“Härja süda” on igal aastal meie kasvuhoones must. Sel kevadel saime turult vanapapi käest ka paar kollase “Härja südeme” taime. Ja nüüd ongi need jõudnud punasele juba silmad ette teha. Selline kollane pirakas ports headust näeb välja täpselt nii:

Tõenäoliselt on kõige lihtsam viis tomatit süüa nii nagu õuna. Aga seda ma eriti ei tee. Või kui, siis ainult kirsstomatitega (nende raksus on kasvuhoones alati hea käia – kommi asemel).

Kuigi siin ülal pildil pole ma kirsstomatit suuruse mõttes võrdluseks toonud, siis uskuge mind, “Härja südamega” seda sama ühe ampsuga kindlasti ei tee. Aga võtsin siis raskusastmelt järgmise viisi, kuidas “Härja südant” süüa: lõikasin tomati jäääämedateks ratasteks, panin leiva peale (vähemalt 2 ratast ühele leivale) ja purustasin peale musta pipart ja meresoola. Aastad testimist on tõestanud, et basiilik ei ole kohustuslik, töötab edukalt ka ilma.

Kui ma püüdsin mõelda, millega seda mahlast suutäit võrrelda, siis esimese asjana meenus mulle virsik. Nii küps vili, et hammustades alustab magus mahl vägisi sinkavonkalist teekonda mööda kätt allapoole. Ja hääle järgi otsustades meenutab tegevus rohkem lürpimist kui söömist selle tahkes mõttes. Jah, kui nüüd järgi mõelda on sellel võileival ikka päris sarnane efekt.

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Kõigepealt suur tänu neile, kes 9. juulil oma sammud Sadama turule seadsid ja blogijate ampse testima tulid. Nii hea meel oli näha juba tuttavaid nägusid, südame tegid soojaks aga ka need, keda kohtasin esimest korda ja kes mu blogi ikka ja jälle lugema satuvad! Teiseks kummardus Sadama turule ja selle perenaisele Liinale, kes kogu asja üldse ette võtta viitsis. Kellel jäi oma silmaga nägemata, saab sellest lugeda järgmistest blogidest: Tiramisust ja Fata Morganast, Andraga Kööginurgas, Kokkama Ragnega, Siit nurgast ja sealt nurgast, Laualamp. Kuna minu fotokas väisas samal ajal Itaaliat, puudub omal fotomaterjal, aga tegelikkuses jättiski see aega rohkem niisama naudisklemiseks. :) Oli mõnus päev, i-le pani täpi jalutuskäik läbi sooja ja sabiseva vihmasaju koju. Nüüd aga viimaste päevade teemal ehk punastest sõstardest.

Meil on selline monstrum-punasesõstrapõõsas. Vanasti istusime marjakorjamise ajaks külla kutsutud sugulastega mitmekesi kollaste taburettidega selle ümber, nagu rida usinaid ja nobedate näppudega töömesilasi, ja muudkui ladusime kollaseid 10-liitriseid plastämbreid täis. Pärast aurutas ema marjadest mahla ja kui viitsimist oli, tehti ka tarretist.

Hoolimata sellest, et vanasti olla rohi rohelisem ja taevas sinisem, sõuab see põõsas endiselt julgelt vastuvoolu ega kavatse vist oma tootlikkuselatti mitte millimeetrigi võrra allapoole lasta. Praegu on selle marjad kõrgemate okste küljes just nii küpsed, et tekitavad kriipivaid süümepiinu, kui nendest midagi kohe purki ei pista. Niisiis tegin traditsioonilist tarretist ja punasesõstravõiet.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Kui ma olin väike, siis sõin ma võid pakist lusikaga. Ema-isa tulid poest, vinnasid rasked poekotid köögilaua äärde toolidele ja siis algas minu osa – kottide lahti pakkimine, asjade kappi sorteerimine ja seejärel “dessert” – võipaki sisu lahendamine lusikaga. Ma ei tea, kust see komme mul tuli, aga sel perioodil ma vist lihtsalt usaldasin oma instinkte. Vähemalt mulle meeldib mõelda, et ju siis oli seda kasvavale organismile vaja (kuigi tõsi, oma titepilte vaadates võiks öelda, et see või läks ikka rohkem laiusesse, kui pikkusesse, aga praegu… see selleks).

Teismelisena proovisin ära hobi, mida paljud eakaaslastest tüdrukud harrastasid – süüa võileiba ilma võita. Me ei sobinud kohe algusest peale. Olgem ausad, juba selle idee väljaütlemisel tuleb ju väike error sisse – võileib ilma võita. Kui keegi veel mõtleb, et kuidas see on, siis ei ole see ikka kellegi võileib.

Ja nüüd… on meie suhted võiga endiselt väga head! On kujunenud traditsiooniks, et enne mu Pärnust lahkumist teen aias ühe hoola korilusringi: ürdipeenrast pune, salvei, iisop, meliss, majoraan… Kasvuhoonetagusest uuest peenrast piparmünt (sain muide 2 uut sel aastal juurde – üks on šokolaadipiparmünt, päris huvitava maitse ja lõhnaga!), kasvuhoonest till ja igasugused salatilised… Mmmm, see ongi see – suve kõige parem osa.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Saaremaal. Tegime M-Lga saare kõige mandripoolsema poolsaare tippu (seda saime muidugi alles pärast teada) väikse väljasõidu. Eesmärk oli jäädvustada tee peale jäävat loodust. Ja tõesti, oli täitsa üllatus, mis see, esialgu täiesti umbropsu valitud suund, meile ette söötis. Esiteks oli mere ääres lihtsalt mõnus vaikus. Kõrvades hakkas korraks isegi nagu imelik, aga ei, ikka mõnus oli. Pardid kogunesid ühte lahesoppi prääksutama, seal samas silmapiiril olid hobused (mina oma linnasilmadega arvasin muidugi esimese hooga, et mõned inimkujud) oma kõhtu täis nosimas.

Hiljem kui me hobustest mööda sõitsime, nägime, kuidas (tõenäoliselt kohalikust koolist) tuli grupp noori õpetajaga hobuste juurde – oli reede ja arvasime, et noortel vist bioloogiatund. See mõte, et on reede (tööpäev ju) ja ise oled just mööda kruusateed sõitnud kuskile vaikusesse ja tatsad seal fotokaga ringi – ikka väga mõnus tunne!

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Ütlen ausalt, et kui ma nädalavahetusel naadimuffineid tehes noori naadilehti sõin, vihises sekundi pealt silme ette flashback lasteaiast. Meenus, et kevadeti me seal hoovis ainult võilillepärgasid ja naadisalatit tegimegi. Ei tea, kas sellel oli mingi hea/halb tagajärg ka? Igal juhul võin nüüd öelda, et need muffinid pole üldsegi mu päris esimene naadisööming.

Tammistes on meil maja vanas suvilarajoonis ja ise ma mõtlen, et seal ei tohiks ju naadiga probleeme olla, eksistentsi mõttes. Sõltub, kust otsast vaadata. Vähemalt mina olen meie aia taganurgas neid väiksest peale mäletanud – vanaema ja ema, kõik on nende üle nurisenud nii mis hirmus. Aga nagu Murphy juba kord ette näeb, kui mina neid aianurgast otsima läksin – ei ühtki. Selgus, et naaditõrje on lihtsalt nii eeskujulikult läbi viidud. Õnneks naabrid nii tublid ei olnud. Ja vaid tänu sellele said naadimuffinid juustude ja Kreeka pähklitega üldse sündida. Aitäh, naabrid! :)

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...