Eile lõpetasime ühe kevadel ilmuva magusa kokaraamatu pildistamise. Selles oli oma noot pidulikkust, mis meenutas mulle miskipärast kunagist kooliaega, kevadet ja aktust, mil kool läbi sai ja võis, tunnistus näpus ja naeratus suul, väikest puhkust nautima minna, tundes rõõmu ja rahulolu suurest tööst ja vaevast, mis tehtud-nähtud! Oma osa oli selles nostalgilises tundes kindlasti ka taevas lõõskaval päikesel, mis pildistamisruumi palavaks küttis, nii et riideid pidi vähemaks koorima, põsed hakkasid õhetama ja hing ihkas õue, nagu vanasti kevadeti klassiruumiski… Väga mõnus lõppnoot!

Erinevate kokaraamatute tegemise jooksul olen alati endale uusi lemmikui leidnud. Ja see on üks põhjuseid miks see töö nii põnev on! Sel korral tabas mind armastus esimest ampsust ja minu uuteks lemmikmaiusteks said hoobilt need kihilised kuubikukesed, millest kohe lähemalt kirjutan - Nanaimo ruudud (ingl k Nanaimo bars). Kes on proovinud, see teab, et ma ei liialda mitte üks teps.

Need on populaarsed Kanada päritoluga maiused, millel on 3 kihti: kõige all purustatud küpsiste, mandlite ja kookose põhi, keskel vanilline kreem ja peal sulatatud (tume) šokolaad. Ja kui hammustad otse külmkapist tulnud ruudukest, puruneb tahenenud šokolaadikiht ja kõik kokku maitseb lihtsalt nii hästi, et armastuse kõhu kaudu käimises ei teki kahtluski! Retseptist näeb, et tegu on ka üsna rammusa (loe: võise) ampsuga. Aga patt oleks nendega aeg-ajalt mitte patustada! Küsimus on ju tegelikult ainult sageduses ja seda dikteerigu juba igaühe südametunnistus…

Kuigi maiuse algne päritolu ei ole 100% kindel ja teooriaid on mitmeid, seostatakse neid magusaid ampse siiski kõige enam Kanada linna Nanaimoga. Kanadas olla see maius kuulsaks saanud juba 1950ndatel, mil anti välja kohalike majapidamiste seas populaarseks saanud kokaraamat, mida hakkasid muuseas müüma ka paljud Nanaimo kohvikud. Selles raamatus oligi ühe tavalise perenaise Mabel Jenkinsi retsept sellise maiuse valmistamiseks, kandes raamatus aga nime selle autori järgi - Mabel bar. Nanaoimo bar‘iks hakkasid seda kutsuma aga väidetavalt USAst pärit turistid. Seda, kui populaarsed need ruudud Kanadas on, pidi muuseas tõestama ka sealne vanillikastmepulbri müük. Viimast läheb keskmise kihi valmistel tarvis ja õnneks ei ole tegu mingi imeasjaga – seda leidub ka meie tavalistes toidupoodides mitmes versioonis.

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Kunagi keegi kuskil soovitas, et iga kord kui poest midagi uut koju tood, pead kodust 2 asja ära viima (nt uuskasutusse) või ära viskama (mis eeldaks, et see asi on ribadeks kantud-kasutatud). Kui kumbagi ei taha teha, siis justkui ei oleks seda uut asja vaja. Säärane 1:2 valem peaks aitama korda majas hoida. Ja enamasti see mul õnnestunub ka, kuigi suuresti tõenäoliselt tänu sellele, et olen viimase 6 aastaga 6 korda kolinud – see tähendab, et enne uue julla soetamist mõtlen juba eos palehigis kolmiskastide tassimisele. Toimib ka!

Aga ometi on üks valdkond, kus need reeglid ei kehti ja mõistus on kui peast pühitud. Ja need on kodu- ja sisustuspoed! Seal kaotan täielikult pea ja tahaks otsekohe poodi sisse kolida! Ja siis on kastide tassimiseks rammu küll ja veel, eks. :) Patjadest ja linikutest, vaaside, klaaside, taldrikute ja kapinuppudeni välja. Kõike tahaks! Igasuguseid nõusid olen ma kogu oma iseseisva elu varunud, lihtsalt varem, mil ma veel pildistamisega ei tegelenud, ei olnud mul selleks päris 100% töötavat õigustust. Nüüd on see õnneks olemas. Ja kuidas veel! :)

Üks mu lemmikuid nn kodu asjade poode on Homeart. Kui ma selle aasta alguses juhtusin kuulma, et nad on jälle avatud (vanasti asus nende pood Rotermanni kvartalis), tormasin kohe kohale, sest teadsin juba ette, et kui mitte ostmiseks, siis inspiratsiooni saamiseks läheb seal nagunii! Ja tihti sellest tegelikult ju piisabki :)

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Tänaseks olen bloginud juba 2 aastat! Aeg on lennanud uskumatult kiiresti ja samal ajal on käes jällegi ühe aasta lõpp. Kuna mul on kalduvus asju analüüsida, meeldib mulle aasta lõpus ka igasuguseid kokkuvõtteid teha ja uusi eesmärke seada. Õnneks alates sellest ajast, mil olen blogi pidanud ja toidu pildistamisega tegelenud, tunnen, et mul on ka midagi, mida aasta lõpus tähistada! Ja kahtlemata ongi see iseenesest kõige parem kingitus üldse. Aga lisaks premeerisingi ennast veel enne aastavahetust, keset pühi ühe inspireeriva pildistamisega, kus tähelepanu keskmes uhke tort, mille autor koogimeister Sandra Veeremaa.

Sandraga sain ma tuttavaks detsembri alguses Loomeinkubaatoris toimunud Bazaaril (millest veidi aega tagasi ka kirjutasin). Samamoodi nagu mina ja teised staažikamad blogijad, oli oma küpsetistega Bazaari külastajaid rõõmustama tulnud keegi Sandra, kelle kohta teadsin vaid seda, et ta töötab Kukekeses kokana. Juba esimesest hetkest sai selgeks, et Sandral on kookide, või õigemini uhkete, kihiliste, kõrgete, omapäraste maitsenüanssidega tortide valmistamiseks tõeliselt annet ja maitset. Näiteks pakkus ta seal torti maguskartulist (ehk bataadist), mis oli kaunistatud karamellistatud plaksumaisiga (ingl k popcorn, kellele see eestikeelne variant tuttav ei ole), 7-8 kihilist kuulsat kooki Red Velvet, mis oli kaunistatud jõululike kummikommidega (vt Instagrami pilti) ja veel teisigi (vt teisi Sandra tehtud kooke blogist või Facebooki lehelt). Aga just need kihilised tordid püüdsid mu tähelepanu ja ei andnud rahu.

Esiteks sellepärast, et olen juba pikemat aega soovinud ise ka midagi taolist küpsetada ja katsetada. Samas ei ole aega olnud ja eks teiselt poolt on ka hirm ebaõnnestumise ees. Teiseks mõned asjad lihtsalt jäävad su pähe kinni ega lase enam lahti. Nii ma siis olin Sandra kookidest nagu “kurjast vaimust vaevatud”, kuni ühel päeval võtsin Sandraga ühendust, et nüüd pole enam midagi teha – “Mina ei saa sinu kookide pärast öösiti magada, peame midagi ette võtma.” :)

Õnneks ei pidanud ma Sandra veenmiseks ta käsi väänama hakkama ja nii meie tordivalmistamisepäevak saigi teoks! Veel enne seda rääkisime ideed-mõtted läbi – nii tore, kui oled teisega ühel lainel, mõtled samamoodi ja mõistad juba poole lause pealt! Kui tegemiseks läks, sai jälle selgeks, et tegelikult ei ole sellise tordi tegemine üldse nii imekeeruline. Vaja on küpsetada biskviit, see immutada, kreemiga katta ja kaunistada. Lihtne, eks? :)
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Ja “Magus kiusatus” ongi trükist väljas! Ma ei väsi ennast kordamast, öeldes, et iga raamatu puhul on just see hetk see kõige pinevam (eelmine, aga veidi väiksem põnevushetk on see, kui näed esimest korda kujundusmustandit). Niisis hoidsin koogiraamatut esmaspäeval Pärnus raamatupoes esimest korda käes ja võisin kergendunult hingata – veendusin, et trükis polnud midagi untsu läinud ja et kaetud (läikiv) paber on fotode jaoks ikka nii palju parem.

Mõtlesin tükk aega, et mis see raamat ja selle tegemine mulle andnud on, sest iga asi annab ja õpetab midagi. Ühest küljest on jube tore teha üksi tööd – ainus otsustaja oled sina ise. Teed, millal tahad ja kuidas tahad. Teisest küljest ei saa keegi kunagi kõike ideaalselt osata, seega on vaja meeskonda. Ja ühe raamatu puhul on see möödapääsmatu. Ja just see, mida inimesed selles protsessis sulle õpetada võivad, on täiesti omaette väärtus ja selle kogemuse eest olengi ma väga tänulik!

Blogi ja minu kokkamisharjumuste mõttes on see raamat kusjuures tõesti keeranud mind magusausku – võib-olla mitte selles osas, et ma seda nüüd suurtes kogustes tarbiksin, aga nüüd võtan küpsetamise heameelega ette. Ei tundugi enam nii keeruline. Segad kokku, vormi, ahju ja ongi valmis :) Üks sellistest kookidest, mida ma olen viimastel kuudel-nädalatel korduvalt Silja raamatust küpsetanud, on see sama Kreeka pähklitega brownie (all pildil). Väga lihtne teha, aega kulub vähe ja siiani on ka igal korral välja tulnud. Ja olekski imelik, kui ei tuleks, sest Silja on seda teinud juba üle 10 aasta (retsept avaneb suuremalt kui pildile klikata).

Lisaks mulle, Siljale ja kirjastus Pegasuse inimestele oli meeskonnas tegelikult veel asjaosalisi. Suureks abiks oli sisustussalong “Muster”, kes oli lahkelt nõus meile oma kaunist kraami laenutama – suured tänud veel kord! Agarad varustajad olid ka oma sõbrad-tuttavad-sugulased, kes ilusaid koogivaagnaid, taldrikuid, tasse ja lusikaid laenutasid. Nii et ka teile suur-suur aitäh! Nendest kordadest, mis raamatu tegemisperioodil sai erinevaid second-hand‘e üle Eesti läbi kammitud, ei hakka ma parem üldse rääkimagi. Mõnda nendest soetatud eset võib näha järgnevatel fotodel, mis me Siljaga raamatu tegemise kõrvalt telefonidega klõpsisime.

Suured tänud veel kord kõigile, kes raamatu valmimisele kaasa aitasid või lihtsalt kaasa elasid! Tean, et päris mitmed sõbrad-tuttavad on seda raamatut juba tükk aega oodanud – loodan, et leiate selle raamatupoodidest nüüd üles ega pea selles pettuma!

Nüüd aga kutsete juurde:

1) Palume kõiki huvilisi koogiraamatu “Magus kiusatus” raamatuesitlusele 11. detsembril kell 17.00 Solarise Apollos!

Silja räägib, mis tunne on teha päris esimest kokaraamatut, kui tiheda sõela pidid koogid raamatusse pääsemiseks läbima ja loomulikult paljastame ka selle, kes need kõik pärast pildistamist ära sõi! Mina ei ole ka kade ja jagan kiitust oma lemmikmodellidele… Ühesõnaga lubame, et suu saab magusaks ja tuju heaks! :)

Kes saab tulla, palun lisage ennast ka koogisööjate nimekirja Facebooki ürituse lehel (siis teame, palju küpsetada tuleb)! ;)

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Nii nagu on koera- ja kassiinimesed, on ka magusa- ja soolase omad. Mina lahterdan ennast mõlema puhul viimaste hulka. Kassi ei ole mul küll tegelikult kunagi olnud, aga mu blogi läbilõige peaks küll näitama seda, mida tihedamad külalised juba isegi teavad – sefiiritorte ja rosinakringleid siit juba naljalt ei leia. Aga hoiatan, et selles vallas võivad nüüd hakata puhuma uued tuuled! Tõenäoliselt pole need kõige tormilisemad, ent mõnusa briisi mõõtmed annavad usutavasti välja küll.

Põhjusena võin kirja panna selle, et viimase 2 kuu jooksul olen:

1. söönud ära vähemalt oma järgmise aasta magusanormi jagu kooke,
2. näinud, kuivõrd lihtne võib ühe maitsva koogi küpsetamine olla (ja seda edukalt ka oma käel järele proovinud),
3. kiindunud microplane‘i,
4. ja saanud teada, et šokolaadi ei peagi sulatama veevannil!

Lisaks sellele olen ostnud koju mitu uut imearmast koogialust ja neid oleks nüüd ju patt tolmu koguma jätta. Aga kõike seda sellel lihtsalt põhjusel, et viimase 2 kuuga olen pildistanud (mekkimine kuulub selle töö juurde) kooke, mis saavad juba 3 nädala pärast raamatuks ja mida hakkab kaunistama selline kaas:

Ehk mul on heameel teatada, et eile, 7. novembril läks trükki peagi ilmuv koogiraamat “Magus kiusatus. Lihtsad koogid, millele on raske vastu panna” - viimase 2 kuu tiheda töö tulemus! Ja seda just graafiku mõttes, sest tavaliselt kulub idee sündimisest raamatu trükki saatmiseni ikkagi rohkem aega. Nii et minu jaoks ka väike eneseületus! Eriliseks teeb selle raamatu minu jaoks veel see, et kui fotode osa tehtud, sain ideedetasandil tegeleda ka raamatu kujundusega. Selle osas oli mul juba alguses teatud visioon silme ees ja nüüd on eriti tore näha, et see saab vähemalt osaliselt ka reaalsuseks (nii et tänud sulle, Jan)! :)

Teie, kes te juba pikemat aega olete kortsus kulmuga mu kahtlaselt magusaks kiskuvat Instagrami jälginud, teadke, et neid ahvatlusi ei ole teinud mitte mina, vaid Silja Luide, kes on selle koogiraamatu nippide-nõuannete ja retseptide autor. Ja teile, kes te juba teate, kes see Silja on, ei hakka ma pikemalt teda tutvustama. Aga teistele võin öelda, et Silja on tõsine magusahoolik – neid päivi, mil ta oma koduköögis midagi ei küpseta, pidi ikka väga harva ette tulema. Ja ahjust tulnud värske koogi 5 minutiga hävitamine polevat ka mingi probleem (ma tean, ma ka alguses ei uskunud seda, aga 2 kuu jooksul tõdesin oma silmaga, et see on võimalik, no vähemalt poole koogi puhul). Koduköögiga tema kogemused siiski ei piirdu – Silja on õppinud kokakunsti Prantsusmaal maailma vanimas ja ühes tunnustatumas kokakoolis Le Cordon Bleu, küpsetanud Eesti tunnustatud söögikohtadele ja pidanud juba 2 aastat küpsetiste poole kaldu toidublogi (kes pole sinna veel jõudnud -> Jagatud rõõm). Oma blogis kirjutab Silja raamatust pikemalt:

1. raamatuidee sünnist (vihjena võin öelda, et selles on osalised nt sauna eesruum, rukola ja värske kartul),
2. raamatu sisust ehk missugused koogid ja miks ta sinna raamatusse valis,
3. ka sellest, kuidas see kokaraamat endale pealkirja sai.

Minu blogi on ohustatud nüüd selles mõttes, et tegelikult hakkas mulle magus palju rohkem meeldima, kui ma nägin, kui lihtsalt ja kiirelt võib ühe hea koogi valmis teha! Mitte et ma poleks varem üldse kooki küpsetanud, aga selle raamatu tegemine vist julgustas mind kõvasti. Minu lemmikud on just need koogid, mille saab kerge vaevaga lihtsalt kokku segada, vormi kallata ja ahju pista. Ja voilà (nagu nt see Silja versioon rootslaste šokolaadikoogist nimega kladdkaka, mida all kujundatud raamatu lehekülgedel näeb – peale klikates avaneb suuremalt). Iga kord, kui külalised tulevad, on mul kõige rohkem raskusi just selle magusa käiguga. Ja selles mõttes olen ma nende retseptide eest väga tänulik – hundid saavad söönuks ja lambad jäävad ka terveks. :)

Nüüd ei tule teha muud kui oodata. Loodan, et teete seda koos minu, Silja ja põnevusega. Kui raamat umbkaudu 3 nädala pärast ilmub, annan sellest kindlasti teada, sh ka esitlusest jms.

Seniks aga ootan huviga teie arvamusi raamatu kaane kohta! Kuidas meeldib?

Ahjaa, tahtsin veel mainida, et paljud selle raamatu retseptid on ka gluteenivabad või sisaldavad nõuandeid, kuidas mõnd retsepti gluteenivabaks muuta (nt nagu selle sama kladdkaka puhulgi)!

Sarnaseid postitusi...

Tema on Alyssa. Ta elab Californias ja on töötanud terve oma elu kokana. Ta on proff, kes on töötanud paljudes New Yorki tipprestoranides ja õppinud näiteks Thomas Kelleri käe all. See ütleb tema kohta juba päris palju. :)

Nüüd on tal oma ettevõte - Culinary Craftwork -, millega ta tahab õpetada tavalistele ameeriklastele, et kodus hea toidu valmistamine ei pea olema üldse nii keeruline kui kardetakse. Eestis on ju ka igasugused kokanduskursused, -koolid, -akadeemiad jms ülimenukad, aga kas mõni tippkokk-õpetaja mulle ka kutse peale koju tuleb, seda praegu ei teagi…

Kahjuks ei käinud ma Alyssat siiski Calofornias pildistamas (kuigi võib arvata, kui väga ma oleks seda tahtnud :)). Alyssa tuli ikka ise Eestisse ja tegelikult üldse mitte pildistama, vaid hoopis sugulastele külla. Pildistamine tuli jutuks alles Alyssa siinoleku viimastel päevadel ja algselt pidigi Alyssat pildistama üldse Kaupo. Kahjuks/õnneks ei saanud Kaupo aga ise sel ajal pildistada. Niisiis, olles minu kokanduspalavikuga (lisaks fotograafiale) kursis, pakkus ta seda võimalust, väljakutset, proovikivi… mulle. Ja ilmselgelt oli sellest väga raske keelduda!

Kuna Alyssa töö on tavaliste inimeste õpetamine ja soov oli teha fotosid, mida saaks tema veebilehel illustreerivalt kasutada, siis keskendusime peamiselt “Alyssa in action“ ja “Alyssa õpetamas” fotodele.

Pildistamise ajal viskas Alyssa justkui muuseas valmis ühe soolase ja ühe magusa käigu. Esimeseks kanafilee vahemerelise tomati-oliivikastme ja värske salatiga. Magusaks valmistas Alyssa tagurpidi õunapiruka (tarte tatin), öeldes, et see on üks tavalisemaid magutoite, mida ta oma koolitustel õpilasi tegema õpetab.

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Viimased nädalad on läinud vuhisedes (kohe näha, et sügis käes ja kõik suveunest ärganud). Ja täiesti võimalik, et selle kiire tempo tõttu ongi mu koju ennast mugavalt sisse seadnud üks lehttaina hullustus? Tõsi, küll mitte nii raskekujuline, et ma hakkaksin seda ise nullist tegema, aga sügis, igasugu viljad, juurikad, akna taga hooti tuiskav vihm (ühel päeval muide ka rahe) ja ventilatsioonis vuhisev tuul lihtsalt tekitavad vastupandamatu soovi vanatädi kootud villased sokid jalga tõmmata ja midagi küpsetada. Sellist sooja, lihtsat ja mõnnat. Nii olemegi ka meie (nagu paljud teisedki sellel igasügisesel missioonil) hävitanud usinasti õunu, pirne, peete… Kusjuures kunagi mulle kohe üldse ei meeldinud lehttainas, aga praeguse tuhinaga tekkis küll soov ka siia üks lihtne ja klassikaline kooslus pista – pirn ja sinihallitusjuust.

Elu on näidanud, et never say never, seega ei saa ma kindlalt öelda, et ma mõne aja pärast lehttainast kodus juba ise ei teeks (respekt teile, kes te seda teete!), aga hetkel on mul veel see oi-kui-tore-et-poes-müükse-valmis-tainast periood. Enamasti olen harjunud ostma seda rullikeeratud kujul, aga viimasel ajal ei ole selle otsa poes sattunud (ahaa, järelikult on see hullus tabanud ka teisi!), seega olen pidanud kasutama valmislõigatud lehti. Omamoodi on need jällegi ka head, sest kahele suule tehes piisabki tavaliselt paarist lehest, saab ühe teha soolase, teise magusa jne. Ja tegelikult näevad need pisikesed pirukalised väga armsad välja ka! :)

Ahjaa, ja kui ma mõtlesin, et mis mulle pirnidega seostub, siis tahtsin ühe mõtte ka siia kirja panna. Pirnid meeldivad mulle. Ja kõige rohkem sellises kõvemapoolsemas staadiumis, kus hammustades veel mahl mööda käsivart alla jooksma ei hakka. Aga Pärnumaa aias ei ole pirnipuud juba ammu-ammu. Aga miks see oluline on? Kohe räägin :)

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Käisin ükskord ema töö juures. Ta töötab lasteaias. Kell 7 hommikul istusin miniatuurse tooli peal ja üritasin oma põlvi miniatuurse laua alla mahutada. Laual oli karp eri värvi plastiliiniplönnidega (kusjuures tänapäeval ei ole nad enam kivikõvad ning neid ei pea radiaatori peal pehmeks soojendama!). Ootasime lapsi. Kui nad riburadapidi uniste nägudega laekuma hakkasid, küsis mu ema esimese asjana: “No tere, Merit, mida sa täna teha tahad?”

Imeline, eks. Ühelt poolt lihtsalt see, et su päev on alles alguses ja sa veel ei tea, mis sest saab. Aga sa võidki nii mõelda ja valida, mida sa tegelikult täna teha tahad. Ja teiselt poolt see, et iga laps mõtles paar sekundit ja teadis kohe, et just täna on õige päev ühe pissiva kassi või 3-jalgse sebra kleepimiseks. Lapsed on head eeskujud.

Täna lähevad need samad lapsed 1. klassi. Ja olles ise nüüdseks läbinud kõik need kohustulikud haridusasutused, mõne mittekohustusliku kauba pealegi ja tegeledes täna minimaalselt sellega, mida kõrgkoolis õppisin, olen mõlgutanud mõtteid, et miks see nii on.

Haridusteemast võiks pikemalt heietada, aga siin mõni mõttelõng minu ülemiselt korruselt…

Personaalsus

Esiteks tundub mulle nähtu ja kogetu põhjal, et lasteaias tegeletakse lastega palju individuaalsemalt – pannakse tähele, mida keegi paremini oskab, mida mitte nii hästi. Aga mitte ainult – seal arendatakse tugevaid külgi ka edasi. Koolis ununeb see osa ära. Või see on lihtsalt raskendatud, sest õpetajaid on palju, mis tähendab, et nad ei ole nii palju õpilastega enam seotud ja nende suurimaks eesmärgiks on üldiselt läbitud õppekava. Üks näide täiesti vastandlikust suhtumisest minu kogemusest:

Lasteaias suunati mind lisaks tavapärasele õppetööle veel ka kunstiringi, kus mulle väga meeldis käia (oletan, et järelikult oli seda annet minus tähele pandud). Samal ajal saatis mu inglise keele õpetaja mu koolitunnist minema, öeldes, et ma ei pea seal osalema, sest mu tase on juba niigi hea.

Sel hetkel oli see ühele gümnasistile muidugi meeldiv, aga…

Keskendu tugevustele, mitte nõrkustele

Miks on tugevate külgede edasi arendamine oluline? Sest ükskõik, kui väga sa ka ei pingutaks, kui sulle ei ole annet antud, et olla nt väga hea kokk, siis tubli õppimise tagajärjel saab ühest väga halvast kokast lihtsalt halb kokk. Igal inimesel on oma tugevused ja nõrkused. Ja inimestele meeldib ikka pigem õnnestuda kui pidevalt peaga vastu seina joosta (vähemalt mulle). Mis tähendab seda, et areng on palju kiirem selles vallas, milles sa juba oled loomu poolest hea. Rääkimata sellest, et selles vallas arenedes on see iseendale ka huvitav ja kaasahaarav. Kellele meeldib tants, kellele numbrid, kellele loodus, kellele kergejõustik… Igaühel on see asi olemas.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

See postitus sai alguse minu naiivsest (ja väga ekslikust) arvamusest, et küpsisetorti tehakse vaid üht, noh seda tavalist, moodi, teate ju küll. Nii nagu see käib. Nii nagu ema seda juba 1980ndatel tegi ja mida meie vennaga lastena siis varsti juba iseseisvalt tegime. Nii nagu kõik seda tegid. Või vähemalt nii ma arvasin.

Viimati tegin küpsisetorti nii ammu, et ei mäletagi. Pakun, et umbes 3-4 a tagasi. Mis mõttes nii ammu? Mhmh, mõtlesin täpselt sama. Ei tea, hakkas imelik. Imelik oli teha Eesti taasiseseisvumise aastapäeval ka ravioole, aga lõime käega. Hiljem selgus, et see maksis öösel kriipivate süümepiinadega kätte. Niisiis, kohe pühapäeva hommikul valmis lunastuseks see minu mõistes n-ö klassikaline küpsisetort, mille kohta üsna varsti selgus, et küpsisetordi klassika on ikka väääga lai mõiste.

Peaaegu igas Sõprade, Tuvikeste, Office’i vms sarja osas on üks selline koht, kus kõik tegelased eeldavad, et kõik mõtlevad üht asja. Kui aga kõik selle “ühe” asja välja ütlevad, siis kõlab korraga umbes 8 eri vastust. Tuleb tuttav ette, eks? Kui me pühapäevahommikul külmkapi sisu skänneerisime, et mis küpsisetordi tegemiseks puudu on, juhtus täpselt sama asi.

Minu vaatevinklist oli kõik vajalik olemas, puudusid ainult küpsised (ja oli tunne, et küpsisetordis küpsiste asendamine ei ole kõige parem mõte). Teisest vaatenurgast puudusid küpsised, kohupiimapasta ja veel teab mis imed. Mitte et need poleks sinna üldse sobinud või maitseksid jube halvasti, seda mitte, aga see ei olnud see mida mõtlesin, kui ütlesin küpsisetort. Sest kui mina ütlen karu, ütled sina püksid… eks!? See on umbes sama, kui oled väiksena õppinud, et kingapaelu seotakse kahe aasaga ja siis tuleb sõber, kes teeb samasuguse lipsu, aga ühega. Tulemus on sama efektiivne, aga meetod teine. Mis ei tee sellest ilmtingimata halba, aga see enda variant on lihtsalt see.

Igaljuhul… komponentide vaidlus mahapeetud, kook (minu moodi) valmis tehtud ja siis pühapäevasele jahisõidule kaasa võetud. Võtsime seal veel aurava teema kohe üles, et selgusele jõuda, kuidas kellegi meelest see klassikaline küpsisetort siis ikkagi käib. Selgus, et meetodeid oli veel mitmeid. Sealt ulpis taaskord pinnale mõte, et pean ka oma küpsisetordi klassika, mis nii iseenesestmõistetav tundus, siia blogisse pistma.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Ligi nädal tagasi möödus Tassikesega alustamist märkamatult 6 kuud. Linnutiivul. Juba päris algusaegadel andsin lubaduse teha siia ka ühe korraliku tordipostituse, nüüd siis likvideerin oma karmavõla. Millal siis veel, kui isegi mitte maasikahooajal, eks?! :)

Ma olen juba ammu imetlenud igasuguseid sponge cake’e (eestikeeli olen kuulnud kasutatavat keeksitorti) – nii heledaid, tumedaid, kahekordseid ja kolmekordseid, mustikatega ja vaarikatega, uhkeid ja vähem uhkeid… Igaljuhul väga võimsad ja superisuäratavad näevad välja, samas on teised oma hingeelult jällegi üsna lihtsakoelised tegelased. Niisiis kasutasin juhust ja meisterdasin ka ühe sellise suuremat sorti tordi nädalavahetuseks külla tulnud sugulastele. Päris fotogeeniline tort, või mis? Mulle meeldivad sellised.

Põhjad olid mul juba eelmisel päeval valmis tehtud ja kuna pühapäeva hommikul olid maja kõik toad veel magavaid hingesid täis, kolisin mina kikivarvul, ühe näpu otsas mikser, teises pikendusjuhe, kogu ülejäänud tordimaterjalidega õue terrassile. Mikserdasin, immutasin, puhastasin maasikaid, mökerdasin täidisega ja tegin seda, mida kõik oma lapsepõlves ema torditegemise kõrval kõige paremaks osaks pidasid – limpsisin vahukooreseid vispleid. ;)
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...