Paar-kolm nädalavahetust tagasi käisime Saaremaal. Ühel päeval tegime 140 l õunamahla (kusjuures õuna-aasta oli üsna kehv) ja teisel koristasime aiamaalt saaki. Kevadel ehitatud kasvukastid rammusa mullaseguga tõestasid ennast igati – taimed kasvasid üle ootuste lopsakalt ja saak oli ka väga hea. Viimast sai täpselt parajalt, sest rohkem meie pikakerelisse ei olekski sel nädalavahetusel mahtunud (kiitus külviplaneerijale!).

Kui mõelda Saaremaalt Tallinnasse (tagasi) kolimise peale (mis oli ühtlasi meie reisu 3. eesmärk), kujutaks paljud tõenäoliselt ette, et autos on kastid riiete, jalanõude, mööbli, kodumasinate, nõude ja kõige muu sellisega. Meil olid küll nõud (sest neid läheb mul pildistamistamiseks vaja ja kui mul on valida kas riide- või nõudekast, pole kahtlustki, et valin viimase) ja mõni väiksem kott ka riietega, kuskile sinna istmete vahele surutud, aga peamiselt kõrgusid autos kastid köögiviljadega. Pastinaagid, kurgid, viimased kasvuhoonest korjatud tomatid (nii punased kui rohelised), peedid, patissonid, porgandid, kartulid, põldoad, porrud, sibulad, maisitõlvikud… Ja muidugi veel kilekottidesse korjatud ürdid: tüümian, salvei, petersell, till, pune, münt, meliss, tulsi… ja suur-suur kilekotitäis basiilikut. Kõik need 42 taime, mis ma kevadel kasuhoonesse istutasin, tõmbasin nüüd üles. Võib ette kujutada, kuidas mu silmad selle kotitäie peale põlesid. Nina lõi kõik kilomeetrid teel mandrikoju nurru!

Jõudsime koju üsna hilja. Väljas oli juba pime, kui hakkasime kaste tuppa tassima. Kõigepealt tassisime kogu tavaari trepikotta ja sealt siis edasi. Vahepeal jõudsid nii mõnedki (meie jaoks uued) naabrid koju tulla ja meie varandust trepikojas imetleda. Tegelikult ma ei tea, kas nad imetlesid, aga poole silmaga uurisid küll, ma nägin! :) E ütles: “Las vaatavad, et neile kolivad siia nüüd korilased!”. Naersime ja tassisime järgmise kastitäie värskelt tehtud õunamahla ülejäänud kraami sekka.

Tassisime kastid üles ja panime rõdule, kus plusskraadidega on selliseid asju väga mugav hoida. Pealegi ma tõsiselt armastan rõdusid! Kui lõpuks teleka ette diivanile maandusin, siis mitte lösutamiseks, vaid asusin silmade kilades veel basiilikulehti puitunud varte küljest puhastama, sest südametunnistus ei raatsinud seda kotti lihtsalt homset ootama jätta. Veel samal õhtul tegin pea pooltest basiilikutest veel korraliku potskutäie klassikalist pestot ja pistsin seda siis järgnevatel päevadel igale poole – leiva peale, salatisse ja omelti sisse (või õigemini peamiselt nii see vist ära kuluski). Jube hea oli. Aeg oli justkui nihkes – väljas oli juba jahe, tuuline ja hall, aga rääkides basiilikust ei tea ma veel ühtegi asja, mis selle lõhnast ja maitsest päikselisemaks ei muutuks. Osav ajupete (ja oma kasvuhoonest korjates ka odav).

Õnneks on kastisisud kiirelt vähenenud. E võtab hommikul omleti sisse porrut, mina toitusin ühel hetkel hommikul, lõunal ja õhtul tomati-basiilikusalatist Kalamatsi kitsepiima toorjuustuga. Igasugused juurikalised on läinud korduvalt ahju röstimisele ja järgmise etapina hiljem püreesupi sisse, õunu kasutan pea igal hommikul õunapudru tegemiseks…

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Aus ülestunnistus – oma lühikese elu jooksul ei ole ma veel kunagi nii palju hoidistanud kui sellel aastal. Õunamoos, ploomimoos*, mustasõstramoos, mustikamoos, punasesõstratarretis… See on umbes samasugune trend nagu seegi, et kõik kasvatavad ürte või villivad ise kodus veini. Aga mis selles siis halba on? Mitte midagi! Vastupidi. Mul on väga hea meel, et viimasel ajal on trendid liikunud just sellises.. isetegemise suunas.

Meie peres on alati tehtud moosi ise, nii et moosipurgi eest pole veel pidanud krabisevat (tänapäeva mõistes kõlisevat) välja käima. Pigem tuleb purgikaaned veel ka keldritolmust ja ämblikuvõrkudest puhtaks pühkida (mis oli lapsepõlves kõige hullem horror üldse, no peale seda, kui sinna pimedasse, rõskesse ja raudselt kolle täis keldrisse üldse sisse olid julgenud astuda).

Aga miskipärast on mulle seoses isetehtud moosidega jäänud meelde üks seik. Umbes 5-6 aastat tagasi, kui moositegemine ei olnud ei enam ega veel nii populaarne, siis ütles üks mu tuttav jutu käigus kuidagi eriti iseenesestmõistetava (ja olgem ausad, üsna üleoleva) tooniga sellise lause: “Ähh, tänapäeval ei tee keegi enam ise moosi!”

“Ah?!” olin mina selle peale jahmunud ega osanudki kohe midagi kosta. Meie olime küll neid alati teinud ja selline suhtumine pani mind (hetkeks) tundma, nagu meie perel oleks midagi viga. Aga uhh.. nagu öeldud, õnneks loksus mu pähkel üsna pea õigesse asendisse tagasi ja mõistsin: “It’s not me, it’s YOU!” Tema julges arvata, et omatehtud moosist võib poe oma parem olla… (oli ikka põmmpea). Ärge saage valesti aru, ma olen küll saanud poe moose ja mõnel neist ei olegi häda midagi (enamasti on need küll liiga magusad), aga kui sa tead, et su moosipurgi sisu on su oma aiast korjatud, kokku keedetud, purki pistetud ja mütsikeste-sildikestega kaunistatud, siis… see on SEE. Poest seda lihtsalt ei saa.

Sellel aastal olen katsetanud moose erinevate maitsetaimede ja ürtidega. Selleks andis inspiratsiooni augustis külastatud ja sügava mulje jätnud Tamme talu ürdiaed (nende tootevalikus on palju erinevaid moose ja hoidiseid, kus on ürte väga põnevalt ära kasutatud). Enda tehtud purkidest on lemmikuks saanud väga lihtne õunamoos tüümianiga (kuigi ka piparmündiga mustasõstramoos sai mõnusalt värskendav). Õunamoos on tegelikult tavalisel moel tehtud moos “Valgest klaarist”, millele lisatud väheke tüümiani (täpne tegemise kirjeldus postituse lõpus).

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Tomatid. Oh, ei oskagi ühestki otsast pihta hakata. Muudkui kirjutan ja kustutan. Siis jälle kirjutan ja kustutan. Pole lihtsalt õigeid sõnu, et anda aimu, kui väga mulle need viljad meeldivad. Tekstilisi puudujääke tasakaalustavad loodetavasti fotod, mille seast oli valikut teha üsna raske. Sellepärast jätsingi selle suuresti tegemata ja lisasin neid siia rohkem kui mitu. Alustan siis algusest.

Umbes sellest ajast, kui ma vanaemaga peenramaal tuterdasin, kummeliõisi korjasin ja vanaemaga ühesuguseid, aga u 20 numbrit väiksemaid kotasid kandsin, on minu lemmiksort tomatite seas suur ja lihav “Härja süda”. Vanaema kasvatas need taimed ise. Korteri aknalauad olid varakevadel rohelisi taimekesi täis. Ja mina muudkui käisin neil külas. Ninapidi sisse, silmad kinni ja 1, 2, 3… suur sõõm õhku sisse. Suve tunne tuli peale. Kurbusega pean aga teatama, et selle lõhna kirjeldamiseks ei ole Eesti keele instituut veel sõnalist vastet välja mõeldud. Mõni ütleb selle kohta kasvuhoonelõhn, aga see ei ole pooltki nii lähedale kui üks rahumeelne ja lohisev mõmin häälikul M.

“Härja süda” on igal aastal meie kasvuhoones must. Sel kevadel saime turult vanapapi käest ka paar kollase “Härja südeme” taime. Ja nüüd ongi need jõudnud punasele juba silmad ette teha. Selline kollane pirakas ports headust näeb välja täpselt nii:

Tõenäoliselt on kõige lihtsam viis tomatit süüa nii nagu õuna. Aga seda ma eriti ei tee. Või kui, siis ainult kirsstomatitega (nende raksus on kasvuhoones alati hea käia – kommi asemel).

Kuigi siin ülal pildil pole ma kirsstomatit suuruse mõttes võrdluseks toonud, siis uskuge mind, “Härja südamega” seda sama ühe ampsuga kindlasti ei tee. Aga võtsin siis raskusastmelt järgmise viisi, kuidas “Härja südant” süüa: lõikasin tomati jäääämedateks ratasteks, panin leiva peale (vähemalt 2 ratast ühele leivale) ja purustasin peale musta pipart ja meresoola. Aastad testimist on tõestanud, et basiilik ei ole kohustuslik, töötab edukalt ka ilma.

Kui ma püüdsin mõelda, millega seda mahlast suutäit võrrelda, siis esimese asjana meenus mulle virsik. Nii küps vili, et hammustades alustab magus mahl vägisi sinkavonkalist teekonda mööda kätt allapoole. Ja hääle järgi otsustades meenutab tegevus rohkem lürpimist kui söömist selle tahkes mõttes. Jah, kui nüüd järgi mõelda on sellel võileival ikka päris sarnane efekt.

Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...

Kõigepealt suur tänu neile, kes 9. juulil oma sammud Sadama turule seadsid ja blogijate ampse testima tulid. Nii hea meel oli näha juba tuttavaid nägusid, südame tegid soojaks aga ka need, keda kohtasin esimest korda ja kes mu blogi ikka ja jälle lugema satuvad! Teiseks kummardus Sadama turule ja selle perenaisele Liinale, kes kogu asja üldse ette võtta viitsis. Kellel jäi oma silmaga nägemata, saab sellest lugeda järgmistest blogidest: Tiramisust ja Fata Morganast, Andraga Kööginurgas, Kokkama Ragnega, Siit nurgast ja sealt nurgast, Laualamp. Kuna minu fotokas väisas samal ajal Itaaliat, puudub omal fotomaterjal, aga tegelikkuses jättiski see aega rohkem niisama naudisklemiseks. :) Oli mõnus päev, i-le pani täpi jalutuskäik läbi sooja ja sabiseva vihmasaju koju. Nüüd aga viimaste päevade teemal ehk punastest sõstardest.

Meil on selline monstrum-punasesõstrapõõsas. Vanasti istusime marjakorjamise ajaks külla kutsutud sugulastega mitmekesi kollaste taburettidega selle ümber, nagu rida usinaid ja nobedate näppudega töömesilasi, ja muudkui ladusime kollaseid 10-liitriseid plastämbreid täis. Pärast aurutas ema marjadest mahla ja kui viitsimist oli, tehti ka tarretist.

Hoolimata sellest, et vanasti olla rohi rohelisem ja taevas sinisem, sõuab see põõsas endiselt julgelt vastuvoolu ega kavatse vist oma tootlikkuselatti mitte millimeetrigi võrra allapoole lasta. Praegu on selle marjad kõrgemate okste küljes just nii küpsed, et tekitavad kriipivaid süümepiinu, kui nendest midagi kohe purki ei pista. Niisiis tegin traditsioonilist tarretist ja punasesõstravõiet.
Loe edasi »

Sarnaseid postitusi...