Nii nagu paljud teisedki, kasutasin ka mina nädalavahetust selleks, et homse vastlapäeva puhuks midagi küpsetada. Et ma aga pole üldse vastlakuklite fänn (mõtlen just seda saia osa, kellele siis vahukoor ei meeldiks?), siis tahtsin meisterdada midagi ebatraditsioonilisemat. Aga samas siiski traditsioonilist. Niisiis tuli mõte teha kohupiimakaraskit, aga veidi tavapäratumas vormis.
Millegipärast on mul selgelt meelde jäänud, kus ja kuidas ma karaskit oma elus esimest korda üldse proovisin. See oli millalgi algklassides Kurgjal, klassiga Carl Robert Jakobsoni talumuuseumi külastades. Mäletan hästi, et väljas oli siis vastikult niiske ja külm ilm, aga maja, mis meie gruppi ootas, oli seest mõnusalt soe ja hubane. Seal võetigi ahjust välja üks imelik käkk ja kästi meil siis seda süüa (hea küll, võib olla siiski pakuti seda), samal ajal tutvustati meile muuseumi tööriistade ajaloolist tausta.
Olgem ausad – karask ei näe just maailma kõige ahvatlevama toidu moodi välja. Nii me siis kirtsutasime oma ninasid ja jõllitasime sooja käkki taldrikul algul veidi ohtlikult. Aga isegi sellest kurjakuulutavast algusest hoolimata, hakkas mulle soe karask sellest hetkest peale meeldima. Aeg-ajalt on see mõnus nosimine. Eriti veel viimastel külmadel nädalatel, kõrvaseks kannuga kodune piparmündi-vaarikalehe-mustsõstra-sidrunheina tee ja hinges soe kevadeootus. :)
Karaski retsepti laenasin blogist Aet köögis, lisasin veel vaid fariinsuhkrut, kohupiima ja koheva vahukooremütsikese.
24 koogikese tegemiseks läheb vaja:
1 suur muna
2 tl meresoola
4 tl pruuni suhkrut
2 tl fariinsuhkrut
1 dl õli
1 l keefiri
1 pk kohupiima
6 dl odrajahu
2 tl soodat
kaunistuseks kookoshelbeid
Kui sa tahad näha imelooma, kes vahukoort ei söö, siis võid minu suunas vaadata :) Mulle kukli juures just kukkel maitseb ;)
Ja endiselt kiidan väga ilusaid pilte. Just seda viitsimist sättida ja nii kenasti jäädvustada.
Mina kiidaks nii retsepti kui ka ülimalt kaunist teostust ehk pilte. Puhas ilu!
Aitäh Vifka ja Tuuli! Soovin teile mõlemale tänaseks pikka liugu, magusaid kukleid ja loomulikult ka imelist naistepäeva! :)
P.S. Vifka, seda on küll huvitav ja tõesti esimene kord kuulda. Täna on sul siis küll väga hea päev, mõnusat kukli nosimist! :)
Väga auväärne esimene karask sul siis. Mina Kurgjal karaskit ei saanud, küll oli mul aga vanaema, kes tegi neid aeg-ajalt. Tundub igatahes täiesti teostatav retsept olevat, nii et proovin kindlasti järele. Tänan,Marju.
Aga palun! Mis teil nüüd viga järgi proovida ;)
Kas see vähene fariinsuhkru lisamine tegi karaski magusaks ja kas vahukoore karaski peal tegid magusana? Et tulid välja nagu odrajahu keeksikesed?
Su pildid on blogis harukordselt ilusad ja isuäratavad. Kaua pildistanud oled?
Esiteks, aitäh retsepti eest, Aet! :) Fariinisuhkrut lisasin eesmärgiga, et karaskit seest veidi pruunimaks muuta (ei tea, kas õnnestus, võrdlusmaterjal puudus). Vahukoore tegin magusa küll, aga mitte tulimagusa, sellise maheda magusa (väikse paki peale u 1-2 tl suhkrut). Välja tuli ikka nagu karask, ainult et veidi teisel kujul – keeksikeste vormides. Külalised sõid usinalt, sellise see karask on – tekitab sõltuvust minu meelest :)
Aitäh komplimendi eest! ;) Olen pildistanud enam-vähem nii kaua, kui mäletan, aga intensiivsemalt viimased 1-1,5 aastat :)
väga lahe idee vastlapäevaks!:) ma ise ei söö ka klassikalisi vastlakukleid (ei meeldi ei sai ega vahukoor), kuigi Ülle vallatud martsipani ja astelpajuvõidega kuklikesi võtaks küll:)
aga karaskit ma ikka armastan kohe väga:D Kohupiima-odrajahu karask võitis mu südame juba ligi 10 a tagasi ja sealt peale küpsetan seda ise pidevalt:)